Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.09.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-2292
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.11.2019 otsuse nr 15.3-3.2/441-11 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Kaebaja XX, volitatud esindaja Philippe Hint Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Elise Suurkuusk Tallinna Halduskohtu 20.03.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 20.03.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-2292. Teha uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
19.10.2020
Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX (endise nimega XX) on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes sündis Venemaal XX.XX.XXXX. Ta saabus Eestisse 1988. aastal ja elab sellest ajast alates Eestis. Eestis elavad ka XX ema ja alaealine tütar. XX on omanud tähtajalisi elamislube alates 07.07.1995– 07.07.2000 ja 05.10.2004–04.10.2006, mida pikendati korduvalt kuni 04.10.2016. Alates 05.10.2004 on XX-le väljastatud tähtajalised elamisload erandina ning lühemaks ajaks, kuna isik on toime pannud kuritegusid alates 1999. aastast.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) keeldus 28.03.2017 otsusega nr 15.33.2/2017/2163-1 XX-le tähtajalist elamisluba andmast välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 123 punkti 3, § 124 lg 1 punkti 1, § 124 lg 2 punkti 7 ja punkti 9 alusel. XX otsust ei vaidlustanud.
3.XX abiellus 16.11.2017 Eesti kodaniku YY-ga, kes sarnaselt XX-le kandis abiellumise ajal vanglakaristust. XX vabanes viimase kriminaalkaristusega seoses määratud vangistusest 05.11.2018. YY vabanes vanglast 13.03.2019.
4.XX esitas vanglas viibides PPA-le 27.06.2018 tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks VMS § 118 p 9 alusel.
5.PPA jättis 04.09.2018 otsusega nr 15.3-3.1/4509-1 XX tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata VMS § 219 p 1 alusel. XX vaidlustas viimati nimetatud PPA otsuse kohtus ning Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15.04.2019 otsusega haldusasjas nr 3-18-1797 PPA 04.09.2018 otsuse ning kohustas PPA-d vaatama XX tähtajalise elamisloa taotluse uuesti läbi.
6.PPA teavitas 27.05.2019 kirjaga nr 15.3-3.1/1900-1, et uuendab XX tähtajalise elamisloa taotluse menetluse haldusmenetluse seaduse § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel. Samas kirjas teatas PPA XX-le, et esinevad tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevad asjaolud VMS § 124 lg 2 p 7, § 124 lg 1 p 1 ja p 5 alusel ning talle anti võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited. XX esitas 13.06.2019 vastuväited. Ta viitas perekonnaelule Eestis ja asjaolule, et ta on kogu oma teadliku elu Eestis elanud. Isik selgitas muutunud asjaolusid ja motivatsiooni elada õiguskuulekat elu. Vastuseks PPA 19.08.2019 kirjale nr 15.3-3.1/1900-3 tõi XX välja perekonnaelu aspektid ning põhjused, miks ta elamisluba vajab. Isik märkis, et ta on integreerunud Eesti ühiskonda ning soovib oma elu muuta. Vastuseks lahkumisettekirjutuse tegemisele märkis XX, et Venemaaga ei seo teda miski, ta jääb ilma pere, lähedaste ja sõprade toetusest. Tal ei ole Venemaal elukohta, ravikindlustust ega ka tööd ning temale on sealsed kombed ja kultuur võõrad. Tema naisel pole võimalust temaga kaasa tulla seoses tingimisi määratud karistusega ning ka lapsed ei ole sellises vanuses, et saaksid iseseisvalt teise riiki sõita.
7.PPA keeldus 18.11.2019 otsusega nr 15.3-3.2/441-11 XX-le tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 ning § 124 lg 2 p 7 alusel. XX on korduvalt (s.o kuuel korral) karistatud varavastaste ja avaliku rahu vastaste kuritegude toimepanemise eest. Lisaks on teda karistatud ka väärteokorras 25.01.2017 otsusega omavolilise sissetungi eest, mille eest määratud trahvi ei ole ta tasunud. Seega on XX pannud kuritegusid toime aktiivselt ning lisaks on kandnud pikaajalisi vangistusi kolmel korral (14.08.2002–29.09.2006; 30.11.2008–27.04.2012; 07.07.2015–05.11.2018). Lisaks kandis ta varguste toimepanemise eest ajavahemikul 04.09.2012–04.09.2013 vanglakaristust Soome Vabariigis. Isik on kuritegusid toime pannud pärast vanglast vabanemist ning vangistus ei ole oma eesmärki täitnud. XX on eelnevate kuritegudega loonud reaalse ohu avalikule korrale, mis 2(10)
3-19-2292 on realiseerunud avaliku korra raskes rikkumises, kannatanute vallasvara äravõtmises ning neile materiaalse kahju tekitamises. Kuigi vargus on II astme kuritegu, on episoode üle neljakümne. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) on seisukohal, et kergemate kuritegude kordumine moodustab isiku käitumismudeli, mis võib tähendada ohtu avalikule korrale. XX-st tulenev oht on reaalne, sest ta võib panna toime uusi kuritegusid ning vastupidise uskumiseks pole alust. Kuigi vabaduses viibides ei ole XX PPA-le teadaolevalt uusi kuritegusid toime pannud, ei muuda see PPA prognoosi ja seisukohta, kuna ka varasemast nähtub, et isik suudab vabaduses viibides veeta ca aasta ilma kuritegusid toime panemata. Kuritegude sooritamine on XX elustiil. Ka Riigikohus on leidnud, et isiku kriminaalne käitumine minevikus saab olla aluseks arvamusele, et isik on ka tulevikus ohuks riigi avalikule korrale ning kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud (Riigikohtu 04.04.2003 otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p-d 19 ja 20). Kuigi suurem osa toime pandud kuritegudest on varavastased, nähtub karistusregistri väljavõttest avaliku korra raske rikkumine, mille raames tungis isik kannatanule kallale. Lisaks on XX ähvardanud noaga alaealist, et tekitada talle varalist kahju. See iseloomustab XX kriminaalset elustiili ning ükskõikset suhtumist õiguskorda. Seega on isik reaalseks ohuks avalikule korrale ning täidetud on VMS § 124 lg 1 p 5 ja lg 2 p 7 eeldused elamisloa andmisest keeldumiseks. Tähtajalise elamisloa andmine VMS § 125 lg 1 p 2 kohaselt ei ole erandina võimalik, kuna isikust lähtuv oht on reaalne ja suur. XX ema elab püsielaniku elamisloa alusel Eestis, kuid ta ei ole XX perekonnaliige. XX saab suhelda emaga telefoni teel ning ema saab teda Venemaal külastada. XX ja tema abikaasa elavad reaalselt koos alates 13.03.2019, kusjuures abielu sõlmiti ajal, mil mõlemad abikaasad viibisid vanglas. Seega oli YY teadlik XX kriminaalsest eluviisist. Ka EIK on leidnud, et kui abikaasa oli teadlik partneri kriminaalsest taustast ning kodakondsusest, tuleb jaatada abikaasa valmisolekut elada vajadusel pereelu teises riigis. YY on küll Eesti kodanik, kuid tal on võimalik külastada XX Venemaal viisa alusel ning taotleda ka elamisluba Venemaale elama asumiseks. Abikaasad saavad jätkata suhtlemist suhelda telefonitsi või interneti vahendusel. XX ja tema abikaasa kooselu ei ole olnud pikk (8 kuud), mistõttu on väiksem ka perekonnaelu riive. Abikaasadel ei ole ühiseid lapsi ning YY lapsed elavad tema ema juures, kes on nende eestkostja. YY-l puudub laste suhtes hooldusõigus, mistõttu ei analüüsi PPA YY laste huvisid. XX ja tema alaealine tütar omavahel ei suhtle ning XX loobus tütre hooldusõigusest 04.09.2012. Tütar elab koos ema ja emapoolse vanaemaga ning vanaema sõnul nägi XX oma tütart viimati kuus aasta tagasi. Seega ei võta XX osa oma lapse kasvatamisest ja tugevat perekonnaelu riivet ei saa jaatada. XX-le on alates 05.10.2004 väljastatud tähtajalised elamisload erandina ning kuuendat korda ei ole erandi tegemine põhjendatud. PPA-l puudub usk, et XX enam uusi kuritegusid toime ei pane. XX integratsiooni ühiskonda ei saa jaatada seoses normide ja seaduste pideva rikkumisega. Kannatanutele ei ole kahju tasutud. Perekonnaelu riive ei kaalu üle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist. XX ei ole taotlenud Eesti kodakondsust, ehkki selline võimalus on olemas.
8.Kaebaja palub halduskohtule esitatud kaebuses tühistada PPA 18.11.2019 otsus nr 15.3-3.2/441-11 kohustada PPA-d taotlust uuesti lahendama. Kaebaja ei eita, et ta on kriminaalkorras süüdi mõistetud mitmetes varavastastes kuritegudes, kuid tema elus toimusid olulised muudatused, mida eelmiste elamisloa taotluste menetlemisel ei esinenud. Seekordsed elumuudatused on niivõrd mastaapsed, et on põhjendatud saada tähtajaline elamisluba. Kaebaja abiellus ja asus elama ühtse perekonnana koos oma naise ja naise lastega. Sellist muudatust kaebaja elus pole eelnevalt olnud ning see on muudatus, mis 3(10)
3-19-2292 võib muuta isiksust kategooriliselt. Vastustaja jättis olulisel määral arvestamata perekonna loomise asjaoluga. Vastustaja on loetlenud kaebaja sooritatud kuritegusid ja analüüsinud uute kuritegude toimepanemise tõenäosust, kuid PPA jätab tähelepanuta, et kaebaja elas sellel perioodil üksi ja oli vallaline. Kaebajal on nüüd perekond, kelle heaolu eest ta peab vastutama. Kaebajat seob Venemaaga ainult kodakondsus. Ta on oma elu elanud Eestis. Kaebaja kriminogeense käitumise jätkumisele ja retsidiivsuse riskile peab andma hinnangu ekspert.
9.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Riive pereelule ei kaalu üles tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist. Kaebaja elumuudatusse tuleb suhtuda skepsisega, kuna kaebaja on ka varasemalt elanud perekonnaelu, kuid see ei takistanud kuritegude toimepanemist. Kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale on põhjalikult analüüsitud otsuse p-des 16–27. Kaebaja on kuritegusid pannud toime ca 16 aastat ning tuleb tõdeda, et vanglakaristused ei ole olnud tulemuslikud. Kaebaja kriminaalne käitumine minevikus lubab arvata, et ta võib olla ohuks avalikule korrale ka tulevikus. Kaebajat on karistatud kuuel korral. Otsuses on piisavalt analüüsitud elamisloa andmisest keeldumisega kaasnevat eraelu riivet. Kaebajal on Venemaa kodakondsus. Kaebaja emakeel on vene keel. Kaebaja on 42-aastane. Kaebaja vend elab Venemaal, kellega kaebaja suhtleb. Kaebaja saab seega Venemaal lõimuda ning tal ei ole takistatud töö- ja elukoha leidmine. Kaebaja ei ole püüdnud Eesti ühiskonda integreeruda. Kuigi ta on vangistuses õppinud eesti keelt, siis ta seda ei kõnele. Kaebaja pole näidanud soovi taotleda Eesti kodakondsust. Kaebajal on ka varasemalt olnud töökoht, kuid see ei välistanud kuritegude toimepanemist. Kaebaja on 42 eluaasta jooksul töötanud reaalselt vaid 6 kuud. Töökoha olemasolu ei tõenda, et kaebaja asub õiguskuulekale teele. Kaebaja ei ole väärtustanud Eesti elamisõigust ning ta on kuritarvitanud riigi head tahet suunata teda õiguskuulekale teele. Alates 05.10.2004 on kaebajale väljastatud elamisload (kokku 5 tähtajalist elamisluba) antud erandina ja lühemaks ajaks, sest kaebaja on pannud toime kuritegusid alates 1999. aastast. Vastustajal puudub usk, et kaebaja enam uusi kuritegusid toime ei pane ning seetõttu pole põhjendatud järjestikku kuuendat korda tähtajalise elamisloa andmine erandina. Kaebaja puhul ei saa jaatada integratsiooni Eesti ühiskonda, kui ta järjepidevalt rikub ühiskondlikke norme ja seadust ning paneb toime kuritegusid, tekitades sellega reaalset kahju, mida ta ei ole kannatanutele tasunud. Kaebaja on elanud Eestis küll pikaajaliselt, kuid ei ole kunagi omanud pikaajalise elaniku elamisluba. Seega puudub kaebajal kõrgendatud kaitse väljasaatmise vastu nagu on Riigikohus sedastanud asjas nr 3-17-1545.
10.Tallinna Halduskohus rahuldas 20.03.2020 otsusega kaebuse, tühistas PPA 18.11.2019 otsuse, kohustas PPA-d XX tähtajalise elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama ning mõistis PPAlt XX kasuks välja menetluskulud 15 eurot. Kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ning täidetud on seega elamisloa andmisest keeldumise mõlemad eeldused VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 mõttes. Kaebaja õiguskuuleka elu perioodid süüdimõistmiste vahel on olnud lühikesed. Süütegude toimepanemine on kaebaja käitumismuster. VMS § 124 lg 1 p-des 1 ja 5 sätestatud aluste esinemisel tuleb vastustajal hinnata ka elamisloa andmata jätmisega kaasnevat riivet kaebaja perekonnaelule. Kaebaja on elanud kogu oma teadliku elu Eestis ja kuritegude toimepanemise tõttu elamisloa andmisest keeldumine võib kujutada tõsist riivet tema eraelu puutumatusele (põhiseaduse § 26). Vastustaja ei ole uurinud ega hinnanud kaebaja abikaasa tegelikku võimalust koos kaebajaga 4(10)
3-19-2292 Venemaale lahkuda. Samuti ei ole PPA välja selgitanud, kas ja milline on kaebaja ning tema abikaasa suhe abikaasa lastega. PPA järeldus on üksnes see, et kuna lapsed elavad vanaemaga ja YY ei ole laste eestkostjaks, ei ole põhjust neid lugeda kaebaja perekonna osaks ega arvestada nende huvidega. PPA selline järeldus ilma täiendavate asjaolude välja selgitamiseta on meelevaldne, kuna asjaolu, et YY ei olnud otsuse tegemise ajal laste eestkostjaks, ei anna alust väita, et YY ei võiks tulevikus oma laste hooldusõigust tagasi saada. Samuti ei ole analüüsitud kaebaja ja YY laste omavahelist suhtlemist. Kummagi vanema osas hooldusõiguse ulatus ei ole üheselt selge ning vestlusest kaebajaga on selgunud, et laps elab hoopis ema poolse vanaemaga ja vanaisaga, lapse ema on alkohoolik ja lapsega ei suhtle. Samas vestluses on kaebaja selgitanud, et on näinud palju vaeva lapse ema telefoninumbri saamiseks ja lapsega suhtluse kokku leppimiseks, lapse ema oli lubanud last ka näha, kuid lõpuks see ei õnnestunud. Enne vangi minekut oli kaebaja last toetanud ja lapsega suhelnud. Kaebaja on kinnitanud lapsega suhtlemise puudumist, kuid on avaldanud, et soovib ka seda olukorda muuta, samuti osaleda lapse kasvatamises. Lapse huvide korrektne hindamine ja kindlaks määramine on eriti olulised olukorras, kus kolmanda riigi kodanikust välismaalase laps on Eesti kodanik (vrd Euroopa Kohtu 10.05.2017 otsus nr C-133/15, Chavez-Vilchez jt). Kaebaja hooldusõigus on välja selgitamata, samuti arvestades lapse õigust saada ülalpidamist, õigust suhelda mõlema vanemaga, sh kaebaja tahet saavutada lapsega suhtlemine, ei ole tegelikult lapse huve piisavalt kaalutud. Kohus ei saa teostada kaalutlusõigust vastustaja eest. Seetõttu tuleb ka sel põhjusel vaidlustatud otsus tühistada. PPA ei ole analüüsinud ka asjaolu, et kaebaja on alates 10. eluaastast elanud Eestis. Kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid kaaludes ei pruugi kaebajast lähtuv oht avalikule korrale olla sedavõrd suur, et kaalub üles kaebaja perekonnaelu riive. Kuigi kaebajal puudub direktiivist 2003/109/EÜ tulenev kõrgendatud kaitse väljasaatmise vastu, ei saa vaatamata sellele jätta tähelepanuta kaebaja pikaajalist seotust Eesti riigiga, kaebaja Eestis elavaid perekonnaliikmeid ning vajadust kõrvutada kaebajast lähtuvat ohtu ja kaebaja perekonnaelu riivet ning lähtuvalt sellele hinnata objektiivselt, kas kaebajast lähtuv oht kaalub üle kaebaja perekonnaelu riive. Kaebaja on kauaaegne sisserändaja Euroopa Nõukogu Ministrite komitee 13.09.2000 soovituse Rec(2000)153 mõttes. Nimetatud soovituse kohaselt ei peaks liikmesriigid saatma välja kauaaegset sisserändajat, kui ta on riigis elanud üle kümne aasta, välja arvatud juhul, kui talle on kuriteo eest mõistetud vähemalt viieaastane vabadusekaotus. Soovitusest tulenevalt tuleb seejuures arvestada kauaaegse sisserändaja käitumist, mille põhjal saab hinnata tema ohtlikkust riigi julgeolekule, alalise elamise kestust, väljasaatmise tagajärgi tema perekonnaliikmetele ja sisserändaja ning tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga. PPA-l tuleb kaebajat puudutavaid asjaolusid väärtustada samamoodi nagu tegi seda Riigikohtu halduskolleegium 19.02.2019 otsuses asjas nr 3-17-1545. Kuigi viimati nimetatud kohtuasjas tunnistati kehtetuks isiku pikaajaline elamisluba, nähtub otsusest, et kauaaegseid elanikke ei saa sundida Eestist lahkuma olukorras, kus nendest lähtuv oht ei ole tegelik ja tõeline ning pigem tuleks isiku riigis viibimine seadustada. Kaebaja on Eestis elanud alates 1988. aastast ning kaebajale pole määratud viie aasta pikkust vangistust, mis vastavalt Euroopa Nõukogu Ministrite komitee 13.09.2000 soovitusele on eelduseks isiku väljasaatmisel. Seejuures ei ole vastustaja ohtu riigi julgeolekule väitnud. Kaebaja kuriteod on küll tõsised, ent siiski ei saa tähelepanuta jätta, et tegemist on teise astme kuritegudega ehk kuritegude raskusaste viitab nende väiksemale hukkamõistule riigi poolt. Kaebaja on vangistuses viibides olnud õiguskuulekas ja hea käitumisega. Kaebaja on ka pärast vanglast vabanemist oma elustiili, vaatamata kohtuistungil viidatud majanduslikele raskustele (tööl käimise võimatus) ja püsiva majandusliku sissetuleku puudumisele, positiivses mõttes 5(10)
3-19-2292 muutnud (sh ei ole pannud toime uusi õigusrikkumisi ning on otsinud omale töökoha). Kaebaja soovib õiguskuuleka eluga jätkata, jätkata tööl käimist ning tasuda võlg ja täita kohustused pereliikmete ees. Kaebaja abikaasa on avaldanud korduvalt toetust kaebajale ning soovib ühise pereelu jätkumist. Seetõttu ja arvestades kõiki asjaolusid kogumis, ei ole võimalik välistada, et kaebaja perekonnaelu riive võib kaaluda üles kaebajast lähtuva ohu. Kohtu hinnangul on eeltoodud asjaolusid arvestades võimalik kaebajale siiski anda veelkord erandina võimalus tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibida ja kaebaja saaks elamisloa tähtaja jooksul n-ö viimase võimaluse näidata oma käitumist ja õigustada enda jätkuvat riigis viibimist. Vastustajal on võimalus tähtajalise elamisloa andmisel määrata elamisloa kehtivus ning võtta arvesse ka isikust lähtuvat ohtu (VMS § 119 lg 2). Ka kaebaja ise pakkus välja, et PPA võiks talle anda tähtajalise elamisloa kehtivusega 1 aasta ning seda iga-aastaselt pikendada, et kui ta peaks jätkama kuritegude sooritamist, saaks vastustaja arvestada seda tähtajalise elamisloa kehtivuse hindamisel ja võimaliku uue tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamisel. Seda vastustaja ei kaalunud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.PPA palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja jätta kaebus rahuldamata. PPA ei ole kaebaja perekonnaelu ebaõigesti väärtustanud. Kaebaja kandis YY-ga abiellumise ajal, s.o 16.11.2017, vangistust (karistusseadustiku) KarS § 184 lg 2 p 2 alusel mõistetud kuriteo toimepanemise eest ning talle mõisteti karistuseks vangistus kestusega viis aastat, s.o perioodiks 25.07.2016–25.07.2021. Seega pidid abikaasad abielu sõlmimise hetkel mõistma, et nad ei saa elada perekonnaelu. Vangistus on tunduvalt rohkem pereelu riivav meede kui kodakondsusjärgses riigis elamine. Vaidlusaluse otsuse tühistamine pelgalt seetõttu, et kaebaja abikaasa viibib käitumiskontrollil, on põhjendamatu. Nimelt on YY-l KarS § 75 lg 1 p 6 kohaselt võimalik taotleda kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Kui YY soovib minna välisriiki elama, on võimalik temale seatud liikumispiirang tühistada (KarS § 75 lg 3). Abielu sõlmimisel oli YY teadlik XX kodakondsusest ja kriminaalsest eluviisist. Kohus heidab ette, et apellant ei ole uurinud YY laste suhet XX-ga. Kohus sedastas, et PPA järeldus on üksnes see, et lapsed elavad vanaemaga ja YY ei ole laste eestkostjaks, mistõttu ei ole põhjust neid lugeda kaebaja perekonna osaks. PPA ei ole vaidlusaluses otsuses kordagi midagi sellist väitnud. XX-l ei ole YY laste osas vanemlikke kohustusi ega õigusi, lisaks ei ela XX koos YY lastega. Rahvastikuregistri kandest nähtub, et XX ning tema alaealise tütre ema on 04.09.2012 teinud ühisavalduse, kus XX loobub alaealise tütre isiku- ja varahooldusõigusest ning annab need üle emale. Kuivõrd tegemist on kehtiva rahvastikuregistri kandega, pidi PPA selle õigsust eeldama. Küsimus, kas tegemist on perekonnaseadusega kooskõlas oleva kandega, ei kuulu käesoleva haldusasja raamidesse. PPA on vaidlusaluses otsuses analüüsinud, et XX ei suhtle oma alaealise tütrega ning nägi teda viimati kuus aastat tagasi. Eeltoodud küsimust on PPA haldusmenetluse raames arutanud nii XX-ga kui ka lapse emaga ning kogutud materjalidest nähtub, et XX ei ole oma alaealise tütrega suhelnud, ega teda rahaliselt toetanud nii vangistuses viibides kui ka pärast. PPA ei ole asunud vaidlusaluses otsuses ebaõigele seisukohale, leides, et XX ei võta osa lapse kasvatamisest. Eeltoodut ei ole kohtumenetluses ka ümber lükatud. PPA on õiguspäraselt hinnanud XX-st lähtuvat ohtu. Apellandi hinnangul ei pidanud PPA tuvastama XX-st tulenevat reaalset ja piisavalt tõsist ohtu. Eeltoodud ohulävendi peab tuvastama olukorras, kus tunnistatakse kehtetuks pikaajalise elaniku elamisluba ning 6(10)
3-19-2292 koostatakse tagasisaatmisotsus direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3 kohaselt. Lisaks on oluline märkida, et täiendav kaitse tagasisaatmise vastu tekib isikutel, kes on pikaajalise elaniku elamisluba taotlenud direktiivi 2003/109/EÜ art 7 lg 1 kohaselt. XX-l ei ole kunagi olnud pikaajalise elaniku elamisluba, lisaks ei ole ta seda kunagi ka taotlenud. PPA märgib, et kuigi XX on Eestis pikka aega elanud, ei pea tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel tuvastama reaalset ja piisavalt tõsist ohtu. Kuivõrd isik on Eestis elanud pikka aega, on tema sidemed sedavõrra tugevamad ning sedavõrra suurem peab olema isikust lähtuv oht, mis õigustaks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist, kuid viide täiendavale ohutasemele on väär. Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13.09.2000 soovitus Rec(2000)15 ei ole liikmesriikidele õiguslikult siduv. Riigikohus on mitmel korral jaatanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ja tagasisaatmisotsuse tegemise õiguspärasust, kuigi isik ei kujutanud ohtu riigi julgeolekule. XX on kriminaalkorras karistatud kuuel korral ning neid asjaolusid on PPA vaidlusaluses otsuses põhjalikult analüüsinud. Isik on kuritegusid toime pannud alates 1999. aastast ehk ca 16 aastat (XX pani viimase teadaoleva kuriteo episoodi toime 06.07.2015).
12.XX palus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kogu vaidluse aluseks on see, kas kaebaja on suuteline end, oma väärtushinnanguid ja käitumisnorme muutma. PPA selge seisukoht on, et ei ole. Apellandi seisukoht ei ole loogiline osas, kus abikaasad pidid abielu sõlmimise hetkel mõistma, et nad ei saa elada perekonnaelu kuni mõlema abikaasa vanglast vabastamiseni, mis eelduslikult pidi toimuma hiljemalt 25.07.2021. Abiellumise hetkel polnud päevakorral käesolev elamisloa vaidlus. Samuti muutusid elulised asjaolud. YY vabanes ennetähtaegselt. Kooselu ja üksteise toetamine on see, mida vastustaja pole arvesse võtnud. PPA-l tuleb arvesse võtta YY laste suhet kaebajasse. Olulisel kohal on kaebaja läbisaamine YY lastega, sest see kasvatab vastutustunnet ja ühtehoidmise tunnet. Kuritegelikule teele sattumise üheks põhjuseks oli ka tõrjutus ja üksindus. Hetkel on just apellant see, kes üritab eluviise muutvat inimest tagasi tõugata sinna, kust ta soovib pääseda. Kaebaja on piisavalt selgelt väljendanud, et soovib muuta oma kogu elu, ta ei taha seda enam sellisel viisil jätkata, ta tunnistab, et on teinud vigu ja olnud valel rajal. Venemaal pole kaebajal kodu, töökohta, ta ei tunne riigikorda. Ei ole võimalik ennustada, kas kaebaja leiaks Venemaal uue perekonna, nagu tal praegu Eestis on. Samuti võivad segavaks faktoriks saada tugevad hingelised haavad, mis tekiksid. Asjakohatu on apellandi väide, et kaebajal puudub side oma lapsega. Kaebaja soovib muuta kogu oma elu, sh vähemalt püüda luua suhtlussidemed oma tütrega. Kaebajal on muutunud väärtushinnangud, ta väärtustab perekonda, sest tal pole sellist tugevat peret varem olnud. Apellant on jätnud täielikult arvesse võtmata kohtu soovitust väljastada elamisluba 1 aastaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
14.XX esitas 27.06.2018 vanglas viibides PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks VMS § 118 punkti 9 alusel. PPA keeldus 18.11.2019 otsusega XXle tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 ning § 124 lg 2 p 7 alusel.
7(10)
3-19-2292
15.Tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda (VMS 124 lg 1 p 1) ning välismaalast on karistatud süüteo eest (VMS § 125 lg 1 p 5). Tegemist on diskretsiooni võimaldava alusega elamisloa andmisest keeldumiseks. VMS § 124 lg 2 p 7 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud. VMS § 125 lg 1 p 2 järgi tuli PPA-l ka VMS § 124 lg 2 p 7 alusel elamisloa andmisest keeldumisel teostada kaalutlusõigust (Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2018 otsus asjas nr 317-646, p 14) ning üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles (Riigikohtu 13.04.2016 otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p 22).
16.Välismaalasest lähtuva ohuprognoosi tegemisel tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (vt Riigikohus 27.02.2014 otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19).
17.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ning täidetud on elamisloa andmisest keeldumise mõlemad eeldused VMS § 124 lg 1 p 1 ja p 5 ning § 124 lg 2 p 7 mõttes (vt halduskohtu otsus, p-d 10, 12, 13, 14 ja 16). Kaebajat on varavastaste ja avaliku korra rikkumisega seotud kuritegude eest süüdi mõistetud kuuel korral ning teda on neljal korral karistatud reaalse vangistusega. Isiku kriminaalne käitumine minevikus saab olla aluseks arvamusele, et isik on ka tulevikus ohuks riigi avalikule korrale ning kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-14-03, p-d 19 ja 20). Kaebajast lähtuvat ohtu kinnitab tema korduv karistatus (vt Riigikohtu 19.02.2019 otsus 3-17-1545, p 27). PPA otsusest järeldub, et erinevaid varavastaste kuritegude episoode on olnud üle neljakümne. Kaebaja on kuritegusid toime pannud alates 1999. aastast ehk ca 16 aastat. Kaebaja on eelnevatel kordadel kuritegusid toime pannud pärast vanglast vabanemist ning vangistus ei ole järelikult tema puhul täitnud ühte oma peamist eesmärki, s.o suunanud kaebajat õiguskuulekale käitumisele (vt vangistusseaduse § 6 lg 1). Kaebaja on toime pannud ka avaliku korra raske rikkumisega seotud süütegusid (kaebaja tungis kannatanule kallale). Samuti on ta ähvardanud noaga alaealist kannatanut. Tallinna Vangla iseloomustusest nähtub, et 2007 lõpetati käitumiskontroll seoses uue karistuse kohaldamise ja liitkaristuse määramisega, teisel korral lõpetati käitumiskontroll seoses uue kohtuotsusega. Iseloomustuses on kaebajat hinnatud ohtlikuks, samuti on märgitud, et esineb uue kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 53%, vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 35% (dtl 87, 89). Iseloomustuse kohaselt on kaebaja vägivaldsuse aste vähenenud ning kaebaja on vangistuses näidanud ennast heast küljest. Tal puudusid vangistuse ajal distsiplinaarkaristused, ta läbis eesti keele B1 taseme kursused. Samas on kõik positiivsed tulemused tingitud sellest, et ta viibis kontrollitud keskkonnas (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 03.07.2020 otsus asjas nr 319-832, p-d 8 ja 15). PPA on otsuses arvestanud, et isiku kõik viis tähtajalist elamisluba, mis on väljastatud alates 05.10.2004, on antud erandina ning lühemaks ajaks, kui maksimaalselt võimalik, sest isik on toime pannud kuritegusid alates 1999. aastast. Seega pole kaebaja väärtustanud talle varem erandite tegemist ega asunud käituma õiguskuulekalt. Ringkonnakohus nõustub PPA seisukohaga, et isik on oma eelnevate kuritegudega loonud reaalse ohu avalikule korrale, mis on realiseerunud avaliku korra raskes rikkumises, kannatanute vallasvara äravõtmises ning neile materiaalse kahju tekitamises. Seega oli PPA-l põhjendatud alus arvata, et kaebaja ohustab jätkuvalt avalikku korda.
18.Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et PPA pole kaebaja perekonnelu riive väljaselgitamisel arvestanud oluliste asjaoludega ning on teinud ebaproportsionaalse otsuse. 8(10)
3-19-2292
19.Kaebaja perekonnaelu riive ei ole väga intensiivne. Olukorras, kus isik oli teadlik oma partneri kriminaalsest taustast ning kodakondsusest, tuleb jaatada abikaasa valmisolekut elada vajadusel pereelu teises riigis (EIK 17.02.2009 otsus Onur vs. Ühendkuningriik, p 59). Kaebaja ja tema abikaasa abielu sõlmiti 16.11.2017 vanglas. Isikud elavad reaalselt koos alates 13.03.2019. Kaebaja abikaasa pidi olema seega teadlik kaebaja kuritegelikust minevikust. Abielu sõlmimisel hetkel oli kaebajale teada, et tal puudub seaduslik alus viibida Eestis. Vaidlustatud otsuse tegemise hetkeks oli kaebaja elanud oma abikaasaga reaalselt koos umbes 8 kuud. Kaebajal puudub abikaasaga ühine laps. Kaebaja abikaasa kohustus alluda käitumiskontrollile ei välista kaebaja külastamist Venemaal ega Venemaale elama asumist. Kaebaja abikaasal on võimalik taotleda KarS § 75 lg 1 p 6 alusel kriminaalhooldusametnikult luba viibida väljaspool Eestit ning samuti esitada KarS § 75 lg 3 alusel kriminaalhooldusametnikule taotlus teha kohtule ettepanek tema Eesti Vabariigis kindlaks määratud aadressil elamise kohustuse tühistamiseks. Ainuüksi käitumiskontrolliga seonduvate kaalutluste esitamata jätmine ei anna alust PPA otsuse tühistamiseks. Lisaks on isikutel võimalik üksteisega suhelda vahetult telefoni ja interneti teel (nt videokõne). Samuti on võimalik suhelda posti teel.
20.PPA tuvastas otsuses, et kaebaja ja tema tütre vahel puudub suhtlus. Tütar elab koos ema ja emapoolse vanaemaga (dtl 191). Tütre ema selgitas PPA-le, et lapsel ja isal suhted puuduvad, isa ei ole osalenud rahaliselt tütre kasvatamises, emal on ainuhooldusõigus, kaebaja nägi oma tütart viimati kuus aastat tagasi (dtl 183). Kaebaja pole vangistuse ajal tütrega kohtunud (dtl 85). Kaebaja selgitas 01.09.2019, et ta pole tütrega suhelnud, kuid ta loodab, et kõik saab korda (dtl 203). PPA arvestas asjaoluga, et rahvastikuregistrist nähtus, et kaebaja loobus 04.09.2012 tütre isiku- ja varahooldusõigusest. Halduskohus on ekslikult leidnud, et hooldusõiguse kuuluvust sai muuta üksnes kohtu kaudu. Perekonnaseaduse (PKS) § 214 lg 4 sätestab, et kui vanema hooldusõigus loetakse PKS § 214 lg 1 kohaselt kuuluvaks lapse vanematele ühiselt, võivad lapse vanemad kolme aasta jooksul alates PKS-i jõustumisest esitada perekonnaseisuametnikule isiklikult ühise avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja vanema hooldusõiguse andmiseks ühele vanemale. Erandina oli seega üleminekuperioodi jooksul võimalik ühist hooldusõigust lõpetada kolme aasta jooksul seaduse jõustumisest juhul, kui laps oli sündinud enne 01.07.2010 (PKS § 214 lg 4). Kaebaja laps sündis 20.04.2009 ning avalduse alusel vanema hooldusõiguse andmine teisele vanemale oli seaduse järgi võimalik. Kui hooldusõigus on ühel vanemal, ei järeldu sellest see, et teine vanem lapsega ei suhtleks. Praegusel juhul ei võimalda aga asjaolud järeldada, et kaebaja ja tema lapse vahel oleksid säilinud majanduslikud, isiklikud ja emotsionaalsed sidemed, mis tingiksid kaebajale elamisloa väljastamise. Kuigi kaebaja on elamisloa vaidluse raames väitnud soovi sidemed taasluua, ei ole see piisav, jaatamaks selliseid sidemeid, mis õigustaksid elamisloa väljastamist erandi alusel. Ka kodakondsusjärgses riigis on vajadusel võimalik sidevahendite abil side luua.
21.Kuigi kaebaja on elanud suurema osa oma elust Eestis ning tema abikaasa, ema ja tütar elavad siin, siis tuleb arvestada, et kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kelle emakeel on vene keel. Asjaolu, et kaebajal puuduvad oma kodakondsusriigis väidetavalt sidemed, ei välista iseenesest kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist (Tartu Ringkonnakohtu 08.10.2015 otsus asjas nr 3-14-51395, p 12). PPA-le teadaolevalt elab Venemaal kaebaja vend.
22.Alates 05.10.2004 kaebajale väljastatud viis tähtajalist elamisluba juba anti erandi alusel ning lühemaks ajaks, kui seadus maksimaalselt võimaldas. Sellest hoolimata jätkas kaebaja kuritegude toimepanemistega. Arvestades kaebaja perekonnaelu riive vähest intensiivsust ja kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale, sellises olukorras ei saa PPA keelduvat otsust pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks.
9(10)
3-19-2292
23.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus PPA apellatsioonkaebuse ning tühistab halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
24.Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei ole taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.