Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X.X. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Anton Gontšarov ja Eve Kikkas Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – X.X.
Asja läbivaatamine
Lihtmenetluses; kohtuistungil 12.09.2020
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus.
2.Anda luba X.X. kinnipidamiseks ning Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 12.11.2020 (kaasa arvatud).
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 204 lg 1).
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 23.08.2019 Ida-Virumaal Agusalu ja Permisküla vahelisel teel kinni kaks välismaalast, kellel puudusid isikut tõendavad dokumendid. Ühe isiku ütluste alusel tuvastati ta kui Iraani Islamivabariigi kodanik X.X. (sünd 16.04.2001).
2.PPA tegi X.X. 24.08.2019 ettekirjutuse nr 1048603451 Eestist lahkumiseks ja kohaldas tema suhtes Eesti Vabariiki sissesõidukeeldu viieks aastaks. Isik peeti kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel. Tartu Halduskohus andis 24.08.2019 määrusega loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 08.09.2019. Tallinna Halduskohus andis 06.09.2019 määrusega loa pikendada isiku kinnipidamist kuni 06.01.2020 (haldusasi nr 3-19-1614).
3-20-1693
3.X.X. esitas 20.09.2019 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse, mis võeti 23.09.2019 menetlusse. Isik peeti 23.09.2019 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel kinni ning Tallinna Halduskohus andis 25.09.2019 määrusega PPA-le loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 25.11.2019 (haldusasi nr 3-19-1795). Tallinna Halduskohus pikendas samas haldusasjas 22.11.2019 määrusega isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 22.03.2020 (k. a).
4.PPA lõpetas X.X. 14.01.2020 avalduse alusel 15.01.2020 otsusega nr 70101910230-1 tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse. X.X. peeti 11.02.2020 48 tunniks kinni. Tallinna Halduskohus andis 12.02.2020 määrusega PPA-le loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 12.04.2020 (k.a) (haldusasi nr 3-20-274).
5.X.X. suhtes algatati Eestis kriminaalmenetlus ning ta peeti 12.04.2020 vahistatuna kinni. Viru Maakohus tunnistas 14.08.2020 otsusega nr 1-20-3689 X.X. süüdi karistusseadustiku (KarS) § 258 lg 1 p 2 järgi (Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseaduslik ületamine grupis) ja mõistis talle karistuseks viis kuud vangistust. PPA tunnistas 14.08.2020 otsusega kehtetuks X.X. tehtud PPA 24.08.2019 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks.
6.PPA esitas 10.09.2020 Tartu Halduskohtule taotluse saada luba X.X. (edaspidi: puudutatud isik või isik) kinnipidamiseks ja tema PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks vastavalt VSS § 23 lg-le 1. PPA on seisukohal, et isiku puhul esinevad VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ning § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. Taotluse põhjendused on järgmised. 1) Puudutatud isikul puudub pärast talle Viru Maakohtu 12.04.2020 otsusega nr 1-20-3689 mõistetud vangistusest vabanemist 12.09.2020 välismaalaste seaduse (VMS) § 43 mõistes seaduslik alus Eestis viibimiseks. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik võimaliku ebaseadusliku piiriületuse takistamiseks ning väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks. 2) Esineb isiku põgenemise oht (VSS § 15 lg 2 p 1). Isik on varasemalt PPA-le selgitanud, et tema eesmärgiks oli jätkata teekonda Soome. Ta selgitas 06.09.2019 toimunud kohtuistungil, et ta ei soovi jääda Eestisse, vaid soovib minna Saksamaale, kus on väidetavalt tema pere või mujale Euroopasse, kus on sõpru. Samuti väitis isik kohtuistungil, et ta ei soovi Eestis varjupaigataotlust esitada. Eelnevast nähtub, et isiku tegelik soov ei olnud jõuda Eestisse, vaid kasutada Eestist oma eesmärgi täitmiseks transiitriigina. Ei esine olulisi takistusi selleks, et isik asub vabaduses viibides hoiduma kõrvale siseriiklikust menetlusest ning jätkab oma teekonda sihtriigi poole, lahkudes ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Isiku põgenemise ohu esinemist saab järeldada tulenevalt VSS § 68 p-dest 2, 3, 4, 6 ja 8. 3) PPA-l on põhjendatud kahtlus, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotlemisel valeandmeid on oma sünniaja kohta (VSS § 68 p 2). Esmasel kinnipidamisel väitis ta enda sünniajaks 16.04.2001, rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses väitis ta end aga olevat alaealine. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) 13.11.2019 vanuse määramise ekspertiisi akti kohaselt on isiku bioloogiline vanus vähemalt 18. 4) Arvestades, et isik on muutnud enda ütlusi oma vanuse osas ning puuduvad tõendid, mille alusel oleks võimalik isikut tõsikindlalt tuvastada, on PPA-l põhjendatud kahtlus, kas isiku näol on tegemist isikuga, kes ta väidab end olevat (VSS § 68 p 3). Isik on tuvastatud tema enda ütluste alusel. 5) Isik on süüteo toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud ja talle on karistuseks mõistetud vangistus (VSS § 68 p 4).
3-20-1693 6) PPA on seisukohal, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga takistada väljasaatmismenetluse lõpuleviimist, mis viitab sellele, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6). Isik esitas PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse 20.09.2019, kui viibis kinnipidamiskeskuses väljasaadetava staatuses, kuigi saabus Eestisse ebaseaduslikult juba 23.08.2019. 7) Isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, ületades selleks mitte ette nähtud kohas Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelist ajutist kontrolljoont, ega omanud seaduslikku alust Eesti Vabariigis viibimiseks (VSS § 68 p 8). 8) Isikul puudub isikut tõendav dokument ja talle on korduvalt selgitatud, kuidas ta enda tuvastamisele ja dokumentide hankimisele kaasa aidata saab, kuid ei ole sellele vaatamata näidanud üles mingit soovi endale dokumentide vormistamiseks (VSS § 15 lg 2 p-d 2 ja 3). Selle asemel muutis ta hoopis rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses oma varasemaid ütlusi enda isikuandmete kohta. 9) Isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid, kuna esineb tema põgenemise oht. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes olemasolevat usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Pärast vanglast vabanemist puudub isikul Eestis elukoht või püsiv viibimiskoht, legaalne sissetulek ja töökoht. Arvestades, et isiku emakeeleks on pärsia keel ja inglise keelt, mida Eestis mõistetakse, ta ei valda, on tal Eestis praktiliselt võimatu mingit tööd teha või üldse hakkama saada. 10) PPA pöördus 12.03.2020 isiku dokumenteerimiseks Iraani Islamivabariigi saatkonna poole Helsingis, kuid COVID-19 pandeemia tõttu jäi siis Iraani Islamivabariigi saatkonna töötajate visiit ära.
7.Isik vabanes talle kriminaalasjas nr 1-20-3689 määratud karistuse kandmisest 12.09.2020. Samal päeval tegi PPA talle ettekirjutuse nr 1052233712 Eestist lahkumiseks koheselt, kuid mitte hiljem kui 12.09.2020, ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Ettekirjutuse kohaselt kuulub see sundtäitmisele alates 12.09.2020 ning pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse isik Eesti Vabariigist välja Iraani Islamivabariiki.
8.PPA jäi Tartu Halduskohtus 12.09.2020 toimunud kohtuistungil oma taotluse juurde.
9.Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et ei soovi Eestist lahkuda ega saa Iraani tagasi pöörduda.
KOHTU SEISUKOHT
10.PPA on esitanud kohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 23 lg 1, § 15 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel. Isiku näol on tegemist välismaalasega, kellel puudub VMS § 43 lg 1 kohaselt nõutav seaduslik alus Eestis viibimiseks ning talle on tehtud 12.09.2020 koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Seega on isik Eestist väljasaadetav (VSS § 14 lg 1).
11.VSS § 23 lg 1 sätestab, et kui väljasaadetavat on vaja VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel ja lg-s 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb PPA või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. VSS § 23 lg 11 sätestab, et halduskohus annab loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alused ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted. Välismaalase kinnipidamise otsustab halduskohus HKMS haldustoiminguks loa andmise sätete järgi (VSS § 153 lg 1).
12.VSS § 15 lg 1 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine
3-20-1693 peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.
13.VSS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht. Nimetatud sättega on Eesti siseriiklikku õiguskorda üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ (ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel) art 15 lg 1 punkt a, mis sätestab, et kui muid piisavaid, kuid leebemaid sunnimeetmeid ei ole konkreetsel juhul võimalik tulemuslikult kohaldada, võivad liikmesriigid kinni pidada ainult kolmanda riigi kodaniku, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks, kui on olemas põgenemise oht. Põgenemisohu hindamise näol on tegemist kohtuliku prognoosotsusega, mille tegemisel tuleb võtta aluseks taotluse esitamise hetkel tuvastatavad isiku ja konkreetse juhtumiga seotud individuaalsed asjaolud. Põgenemise ohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid kogumis (vt nt Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13).
14.PPA on puudutatud isiku suhtes põgenemisohu esinemise põhjendamisel tuginenud järgmistele asjaoludele: ta on esitanud PPA-le valeandmeid enda vanuse kohta (VSS § 68 p 2); ütluste muutmise ja tõsikindlate tõendite puudumise tõttu esineb kahtlus tema isikusamasuses (VSS § 68 p 3); ta on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (VSS § 68 p 4); tema käitumisest, ennekõike väljasaatmise takistamiseks rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6); ning ta on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ja tal puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks (VSS § 68 p 8). Samuti on tõenäoline, et ta lahkub Eestist mõnda teise riiki, kuna Eestisse saabumisel on ta oma sihtkohariigina nimetanud teisi riike ning on tõenäoline, et ta soovis kasutada Eestist üksnes transiitriigina.
15.VSS § 68 p 2 sätestab, et välismaalase põgenemise oht esineb, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. Puudub vaidlus, et isiku algsel kinnipidamisel 2019. a augustis on tema sünnikuupäevana tema ütluste järgi fikseeritud 16.04.2001 (isiku tuvastamise akt nr 1048603451, esitatud kohtule 24.08.2019 haldusasjas nr 3-19-1614). Rahvusvahelise kaitse menetluses esitatud isikuandmete ankeedil on isik aga märkinud oma sünnikuupäevaks 16.04.2002 (esitatud kohtule 24.09.2019 haldusasjas 3-19-1795). Ka käesolevas haldusasjas toimunud kohtuistungil väitis isik, et ta on sündinud Iraani kalendri järgi esimese kuu 27. päeval 1381. aastal ehk Eestis kasutusel oleva kalendri järgi 16.04.2002. Seega on isik esitanud oma sünnikuupäeva kohta erinevaid andmeid. Seejuures ei ole tema poolt teisena esitatud sünnikuupäev (s.o 16.04.2002) kooskõlas tema suhtes EKEI 13.11.2019 koostatud ekspertiisiakti (esitatud kohtule 19.11.2019 haldusasjas nr 3-19-1795) tulemustega, mille kohaselt oli isiku vanus juba ekspertiisiakti koostamise ajal vähemalt 18 aastat. Kui pidada isiku sünnikuupäevana õigeks tema poolt viimati väidetut 16.04.2002, pidi ta saama 18-aastaseks alles 2020. aastal. Eeltoodust saab kohtu hinnangul piisava selgusega järeldada, et isik on esitanud enda vanuse kohta ebaõigeid andmeid VSS § 68 punkti 2 tähenduses. Kohtul puuduvad praegusel juhul alused arvata, et segaduse sünnikuupäevadega võis tekitada selle väljendamine Iraani kalendri arvestuse järgi.
16.VSS § 68 p 3 seostab põgenemise ohu esinemise muu hulgas asjaoluga, et esineb põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema kodakondsuses. PPA on sellise kahtluse selgitamisel tuginenud üksnes asjaolule, et isik on muutnud enda ütlusi oma vanuse kohta ning puuduvad tõendid, mille alusel oleks võimalik isikut tõsikindlalt tuvastada. Seejuures ei ole PPA väitnud, et isik oleks esitanud mittejärjepidevaid väiteid enda muude isikuandmete kohta. Kuna sünnikuupäev on üks isikusamasust määrava andmete komplekti
3-20-1693 komponentidest, tuleb siiski nõustuda PPA-ga, et X.X. isikusamasus ei ole antud juhul kahtlusteta tuvastatav.
17.Puudub vaidlus, et Viru Maakohus karistas 14.08.2020 otsusega nr 1-20-3689 puudutatud isikut KarS § 258 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise eest viie kuu pikkuse vangistusega. See kohtuotsus ei ole veel jõustunud (ringkonnaprokurör on esitanud teate apellatsiooniõiguse kasutamise soovist), mistõttu ei pea kohus võimalikuks tugineda selle kohtuotsusega karistamise faktist tulenevalt VSS § 68 p-le 4. Küll aga nähtub viidatud Viru Maakohtu otsusest selgelt faktiline asjaolu, et isik sisenes Eestisse, ületades ebaseaduslikult Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelise ajutise kontrolljoone. Seega saab kohtu hinnangul nendest asjaoludest tulenevalt võtta isiku suhtes esineva põgenemise ohu ja tema usaldusväärsuse hindamisel arvesse VSS § 68 p-s 8 märgitud asjaolu, s.o asjaolu, et välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Puudub vaidlus, et X.X.l puudub ka käesoleval ajal õigus Eestis viibimiseks.
18.Alates 27.06.2020 kehtiv VSS § 68 p 6 sätestab, et välismaalase põgenemise oht esineb, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Praegusel juhul on isik nii 12.09.2020 kirjalikult antud seletustes kui ka samal päeval toimunud kohtuistungil kinnitanud, et ta ei soovi päritoluriiki naasta. Lisaks on PPA asjakohaselt viidanud, et ka isiku varasemast käitumisest saab järeldada isiku soovi lahkumiskohustust mitte täita. Vastab tõele, et isik esitas PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse alles ligi ühe kuu möödumisel pärast Eestisse saabumist. Ka juhul, kui taotluse koheselt esitamata jätmise põhjuseks oli see, et isik soovis taotleda rahvusvahelist kaitset mõnes teises riigis kui Eesti, viitab nii see asjaolu kui ka isiku väited Iraani tagasipöördumise soovimatusest sellele, et isik võib hakata kõrvale hoiduma Eesti Vabariigist väljasaatmise täideviimisest.
19.Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis, asub kohus seisukohale, et isiku suhtes esineb piisava tõenäosusega oht, et ta võib tema suhtes leebemate järelevalvemeetmete rakendamisel asuda väljasaatmisest kõrvale hoiduma ning lahkuda mõnda Eesti Vabariigist mõnda teise riiki.
20.PPA tugineb kohtule esitatud taotluses ka VSS § 15 lg 2 p-dele 2 ja 3, mis näevad ette, et välismaalast võib kinni pidada juhul, kui välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) ning kui isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele on kinnipidamise alusena võimalik tugineda üksnes juhul, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Praegusel juhul ei ole PPA toonud välja asjaolusid, millest nähtuks, et isik ei oleks teinud PPA-ga koostööd talle tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimisel. Kuigi isik on esitanud oma vanuse kohta ebaõigeid andmeid, ei saa sellest veel järeldada, et isik ei täida ka väljasaatmismenetluses ilmselt kaasaaitamiskohust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2020 määrus nr 3-20-274, p 10).
21.Hoolimata VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud aluste mittetäidetusest saab muudest isikuga seotud asjaoludest piisava kindlusega järeldada tema suhtes VSS §-s 10 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise tõhusa rakendamise võimatust. Põgenemisohu tuvastamisel ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-48-14, p 17). Üksnes isiku 12.09.2020 seletuskirjas kinnitatust, et ta asuks elama sõbra juurde Tallinnas, ei saa veel teha järeldust, et isikul oleks Eestis olemas sedavõrd kindel elukoht, et see annaks võimaluse rakendada tema suhtes leebemaid järelevalvemeetmeid.
3-20-1693
22.Kohus peab isiku kinnipidamist proportsionaalseks. Isiku kinnipidamise eesmärgiks on tagada, et ta ei hoiaks kõrvale võimalikust väljasaatmisest ning ta oleks väljasaatmismenetluses kättesaadav. Puudutatud isikut on peetud KPK-s varasemalt kinni järgmiselt: VSS alusel 24.08.2019–22.09.2019 (s.o ca 1 kuu), VRKS alusel 23.09.2019–10.02.2020 (s.o ca 4 kuud ja 3 nädalat) ning VSS alusel 11.02.2020–11.04.2020 (s.o 2 kuud). Erinevatel alustel toimunud kinnipidamise perioode ei saa summeerida (vt Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 8) ning ei VSS ega VRKS alusel kinnipidamise kestus ei ole seega ületanud VSS § 25 lg-s 1 märgitud kuuekuulist tähtaega. VSS-s sätestatud lubatud kinnipidamise tähtaegade hulka ei saa lugeda kriminaalmenetluses vahistatuna kinnipidamise aega. Seetõttu puudub alus pidada isiku kinnipidamist ebaproportsionaalseks selle varasema kestuse tõttu.
23.Isiku väljasaatmist ei saa kohtu hinnangul pidada VSS §-i 171 alusel perspektiivituks. Isikul on olnud võimalus taotleda Eesti Vabariigil rahvusvahelist kaitset, kuid ta on selle taotlemisest loobunud. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et kui isikut ähvardaks päritoluriigis reaalselt eksisteeriv oht ning tema ainsaks eesmärgiks oleks saada selle eest kaitset turvalises riigis, jätaks ta rahvusvahelise kaitse taotluse ka Eestis esitamata ja vastava sisulise otsuse ära ootamata. Kohus peab usutavaks, et isiku tegelik soov on taotleda rahvusvahelist kaitset mõnes teises Euroopa riigis. See suurendab aga omakorda tõenäosust, et isik võib väljasaatmismenetluse kestel Eestist lahkuda.
24.Eelneva põhjal leiab kohus, et isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse on põhjendatud. Kohus rahuldab seega PPA taotluse ning annab loa paigutada puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse kuni seaduses sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 12.11.2020.
25.Isik tuleb kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada, kui langeb ära kinnipidamise alus, möödub kinnipidamise tähtaeg ja seda ei ole pikendatud või väljasaatmine osutub perspektiivituks (VSS § 24 lg 11). Samuti tuleb isik kinnipidamiskeskusest vabastada, kui lahkumisettekirjutus tühistatakse või isikule antakse riigis viibimiseks seaduslik alus (VSS § 24 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.