Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Elektrilevi OÜ vastas 12.11.2019 kirjas XX avaldusele, et nad on avaldajale varasemalt võrguettevõtja seisukohti põhjalikult selgitanud ning Konkurentsiamet on avaldaja pöördumise järgselt jõudnud järeldusele, et võrguettevõtja tegevus on olnud kooskõlas elektrituruseaduse (ELTS) põhimõtetega. Elektrilevi OÜ selgitas, et avaldajal on võimalik taotleda tarbimistingimuste muutmist, viies võrguühenduse läbilaskevõime vastavusse oma tegelike vajadustega, arvestades maksimaalset (ka lühiajaliselt) tarbitavat voolu. Selleks tuleb sõlmida asjakohane leping ning maksta tarbimistingimuste muutmise tasu. Samuti selgitati, et avaldajale on pakutud võimalust tellida tasuline teenus võrgu ümberehitamiseks tarbija soovil, mille käigus asendataks õhuliin avaldaja soovitud parameetriga kaabelliiniga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2(16)

käitamiseks) ja 40A nimivooluga c karakteristikuga peakaitse, mis lubab kasutada ühte seadet nimivooluga 40 A või mitut seadet summaarse nimivooluga 40 A, mis on kaebajale piisav. Kaebaja küsimusele, millised elektrivarustust tagavad seadmed välja vahetatakse, vastati, et suurendatakse võrguühenduse läbilaskevõimet. Mõistet „läbilaskevõime“ kasutatakse vedelike ja gaaside dünaamikas, aga mitte vahelduvvoolu parameetrite kirjeldamisel. Kuna kaebaja on Elektrilevi OÜ-ga suhelnud sellel teemal juba aastast 2013, siis selline vastus andis kinnituse, et võrguettevõtja jätkuvalt ignoreerib kaebajat kui tarbijat. 2) Kaebaja taotles Konkurentsiametilt järelevalvemenetluse algatamist Elektrilevi OÜ suhtes, mille põhjuseid oli kaebaja põhjalikult selgitanud. Kokkuvõtvalt on olukord selline, kus puudulikult või valesti sõnastatud lepingust, otsesest seaduste eiramisest ja väärtõlgendustest tulenevalt ei ole võimalik aru saada, millised on tarbija õigused elektri tarbimise määra ja kvaliteedi osas. Tarbijal puudub võimalus antud teenuste kvaliteedi sõltumatuks hindamiseks, sest ka nõuetekohaselt korraldatud mõõtmistest ei oleks kasu, kuna võrguettevõtja ei täida ELTS § 87 lg 1 p 2 ja 3 kehtestatud kohustuslikke nõudeid. Nii võrguettevõtja kui ka Konkurentsiamet jõuavad oma tõlgendustega selleni, et majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus nr 42 „Võrguteenuste kvaliteedinõuded ja võrgutasude vähendamise tingimused kvaliteedinõuete rikkumise korral“ (määrus) muudab oma sõnastusega pinge kvaliteedi järgimise soovituslikuks ja elektri kvaliteedi hindamine on võimalik ainul ühe standardist EVS-EN-50160 (Standard) väljanopitud parameetri alusel. Antud parameeter iseloomustab elektri kvaliteeti majanduslikust aspektist lähtuvalt, mis ei ole väiketarbijale primaarne näitaja; eriti olukorras, kus elektri tehnilise kvaliteedi pool on sellisel tasemel, et seadmete töö on tugevalt häiritud ja lisaks on oht inimese tervisele ja varale. Määruse sõnastuses on soovituslik vaid Standardi järgimine (mitte pinge kvaliteet, nagu seda tõlgendab Konkurentsiamet). Standardis on kirjas, et see ei kirjelda üksiku elektritarbija keskmist olukorda, kuid just seda võrguettevõtja teeb. Ka täiesti õigesti toimunud mõõtmiste puhul on Standardi mõõtetulemus alati vaid kaudne, statistiline ning Standard ei sobi kasutamiseks praegustel eesmärkidel. 3) Väga olulised mõisted pinge kvaliteedi määramisel, nagu aeglane pingemuutus ja kiire pingemuutus, on Standardis defineeritud liialt üldsõnaliselt ja puudulikult. Samas võrguettevõtja põhiseisukoht pinge kvaliteedi hindamisel on see, et järgima peab vaid vastavust aeglastele pingemuutustele ja kiirete pingemuutuste järgimine pole kohustuslik. On fakt, et elektriseadmete tööd kõige enam häirivad pingehäired on nn pingelohud. Kaebaja liitumispunktis on mõõdetud suurel hulgal pingelohkusid ja need pingehäired ongi kaebaja põhiprobleemiks. Konkurentsiameti vastuskirjadest võib välja lugeda, et pingelohud (nende vastasnähtus pingemuhud) on kiired pingemuutused ja nende esinemine ei ole aluseks, mille alusel pinge kvaliteet loetakse ebarahuldavaks. Arusaamatu on, kuidas saavad elektriseadmeid kõige enam kahjustavad ja häirivad pingehäired olla piiramatult lubatavad. Kui lähtuda Standardi määratlusest pingelohkude kohta, siis võib väita, et on olemas aeglased ja kiired pingemuutused, pingelohud on pingemuutused ning pingelohud ei ole kiired pingemuutused. Järelikult on nii Konkurentsiameti kui ka teiste institutsioonide poolt kaebajale suunatud süüdistused, et kaebaja taotleb vastavust kiirete pingemuutuste osas ja seega erikohtlemist seaduse silmis, põhimõtteliselt valed. 4) Ameti kirjadest selgub, et mõõtmisi teostanud sõltumatu eksperdi tiitlit omava institutsiooni mõõtmisprotokollil on keskne osa elektrivarustuse kvaliteetseks või mittekvaliteetseks hindamisel. Tegelikkuses mõõtmisprotokoll ongi ainukene konkreetne dokument kogu mitmeaastases hindamisprotseduuris. Amet ei konsulteerinud kaebajaga mõõtmiste korraldamisega seoses ega arvestanud kaebaja ettepanekut. Kaebajale suruti konkreetne mõõtmine peale ja tal puudus võimalus seda takistada. Kaebaja kohtus mõõtmisi läbiviinud 3(16)

ekspertidega ajal, kui nad paigaldasid liitumispunkti mõõteseadeldist. Kaebajal puudus võimalus analüüsida mõõtmisprotseduuri tervikuna (nt välja selgitada, kas mõõteseade oli taadeldud jne), kuid mõõteprotokolli uurides hakkasid silma vead, millest juba üks peaks muutma kogu mõõtmistulemuse tühiseks. Kaebaja osundas vigadele nii võrguettevõtjale kui ka Konkurentsiametile, kuid neid ignoreeritakse või soovitatakse kaebajal isiklikult mõõtjaga tegelema hakata. Kui Konkurentsiamet otsustas kaebajaga konsulteerimata määrata hindamisprotseduuri, siis peaks ta ka selle kvaliteedi eest vastutama. Ainuüksi väide, et tegemist on sõltumatu eksperdiga, ei ole piisavaks argumendiks, et ignoreerida mõõtmisprotokollist nähtavaid olulisi vigu. 5) Jääb arusaamatuks, miks defineeritakse tarbija jaoks elektri kvaliteeti ja tarbimise määra läbi võrguettevõtja tehnorajatise, mille kohta andmed ei ole avalikud ja enamusele tarbijatele ka arusaadavad. Kaebaja lähtub võlaõiguslikkudest põhimõtetest ja leiab, et defineerimisel tuleb lähtuda sellest, mis eesmärgil tarbija lepingu võrguettevõtjaga sõlmib – selleks, et tarbida elektriseadmete vahendusel elektrienergiat. Seetõttu tuleb nii elektri tarbimise määr kui ka kvaliteet defineerida elektriseadmete kaudu. Praegu kehtiv seadusandlus, on piisav, et määratleda ja kindlaks teha elektrivarustuse kvaliteedi näitajad ja olukord. Puuduseks on defineerimata või puudulikult defineeritud mõisted, eriti just mitte otseselt elektri teemat puudutavad. Mitte ükski seadus ega selle alamakt ei kohusta ega soovita hindamismetoodikat läbi viima selliselt, nagu seda praegu tehakse. Praegu kasutatav hindamismetoodikaga teadlikult varjatakse tegelikku olukorda. 6) Kaebaja on vastustajale esitatud avalduses soovinud hinnata elektri- või elektrienergia kvaliteeti selliselt, nagu näeb seda ette määrus ehk siis teenuse kvaliteedi, varustuskindluse kvaliteedi ja pingekvaliteedi osas, mitte ainult ühe kvaliteedinäitaja osas. Vaatamata sellele registreeriti kaebaja kaebus seoses pingekvaliteedi probleemidega. 7) Otsuses tsiteeritakse kaebaja tõstatatud probleeme (üldjuhul täpselt), kuid ei vastata nendele (kaebaja loetleb näiteid 11.03.2020 menetlusdokumendis). Konkurentsiamet on oma otsuseni jõudnud olulisi asjaolusid varjates, moonutades või eirates. Sellest tulenevalt puudub kaebajal võimalus aru saada, millised on tema lepingujärgsed õigused elektri tarbimise määra suhtes ja millised peavad olema müüdava elektrienergia kvaliteedi näitajad, kuna olemasolev võrguleping on vormistatud puudulikult ja valesti. Elektrilevi poolt paigaldatud seadmed ei taga kaebajale elektri varustuskindlust, mistõttu pinge kvaliteet on mitterahuldav. Samas kontrollida nende parameetrite nõuetekohasust praegustel tingimustel pole võimalik. 8) Konkurentsiamet tegi otsuse, ületades maksimaalselt lubatud 60 päeva määra.

4.1, et selles osas ei ole pingekvaliteeti reguleeritud ning Elektrilevi OÜ tüüptingimustes ei ole taolisi ettevõtjale järgimiseks kohustuslikke standardeid sätestatud. Sellest tulenevalt ei pea nn pingemuhkude korral Elektrilevi otseselt nende kõrvaldamiseks tehniliste lahendusi teostama või nende maksumust kandma ning taoliste probleemide lahendamine on jäetud tarbijate enda kanda (stabilisaatorite, kondensaatorite paigaldamine). 4) Vastustaja 12.10.2016 kirja kohaselt, kuna kaebaja soovis õiguslikku selgust aeglaste pingemuutuste osas, lasi vastustaja Elektrilevi OÜ-l läbi viia sõltumatu ekspertiisi. Inspecta poolt läbi viidud ekspertiisi tulemusel 27.05.2016 koostatud mõõteprotokollist nr M-167-16024 selgus, et „vastavalt standardi EVS-EN 50160 „Elektrivõrkude pinge tunnussuurused“ kriteeriumidele on liitumispunktis toitepinge 230 V 10-minutilised keskmistatud efektiivväärtused kõikides faasides piirides Un ±10%. Monitooringu kestel ei esinenud toitepinge katkestusi.“ Vastustaja on 17.06.2016 kirjas, 12.10.2016 kirjas ja 21.01.2019 kirjas märkinud, et lähtuvalt mõõteprotokolli mõõtetulemustes esitatud ekspertide seisukohast, võrguettevõtja täidab talle määrusest tulenevaid nõudeid ning tagab normaaltingimustes liitumispunktis pinge vastavuse pingestandardile aeglaste pingemuutuste osas, nagu on sätestatud tüüptingimuste p-s 3.5. Lähtudes eeltoodust on vastustaja vaidlustatud otsuse p-s 4.1 seisukohal, et tema varasemalt esitatud seisukohtade muutmiseks puudub alus. Elektrilevi OÜ tegevuses puuduvad ELTS ja selle alusel välja antud õigusaktide rikkumise tunnused. 5) Kaebaja toob kaebuses välja, et on soovinud hinnata elektri kvaliteeti teenuse kvaliteedi, varustuskindluse kvaliteedi ja pingekvaliteedi osas, mitte ainult ühe kvaliteedinäitaja (pingekvaliteedi) osas. Antud juhul ei esinenud asjaolusid, millest nähtuks, et Elektrilevi OÜ ei tagaks kaebajale varustuskindlust või ei teenindaks teda. 6) Kaebaja on kaebuses õigesti välja toonud, et tema liitumispunktis on mõõdetud suurel hulgal pingelohkusid. Vastustaja 17.06.2016 kirjas on välja toodud, et „mõõtmiste käigus on päevasel ajal fikseeritud arvukalt lühiajalisi pingelohke, mis on tõenäoliselt põhjustatud tarbimiskohas toimuvast. Standardis ei ole sätestanud kiirete pingemuutuste lubatavaid suurusi. Standard toob ära üksnes pingelohkude/-muhkude mõõtmise metoodilised juhised nende hindamiseks ja statistika kogumiseks.“ Kuigi kaebaja poolt varasemalt esitatud materjalist nähtub, et probleemiks on kiired pingemuutused just pingemuhkude näol, on ka pingelohkude puhul on tegemist kiirete pingemuutustega. Nimelt võivad Elektrilevi tüüptingimuste p 4.11 kohaselt elektrivõrgus esineda kiired pingemuutused, sh toitepinge lohud, mis võivad põhjustada häireid ostja elektriseadmete ja -tarvitite töös või põhjustada elektriseadmete ja tarvitite kahjustumist. Ostja saab oma elektriseadmeid ja -tarviteid kiirete pingemuutuste eest kaitsta, paigaldades elektripaigaldisse vastavad kaitse-või lisaseadmed. Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et vastustaja tõlgenduse kohaselt on määruse sõnastuses pingekvaliteet soovituslik. Vastustaja ei ole oma seisukohtades kaebajale sellist tõlgendust esitanud, vaid on üheselt toonud välja, et määruse kohaselt on pingekvaliteedi tagamisel soovitatav lähtuda Standardist. 7) Vastustaja ei anna mõõteprotokolli koostanud Inspecta ekspertide tööle või mõõtemetoodikale hinnangut. Pädevaks tunnistatud ja akrediteeritud asutuste üle teostab Akrediteerimiskeskus ka järelevalvet. Vastustajal ei ole kaebaja poolt esitatud väidete pinnalt alust arvata, et Inspecta on teostanud mõõtmisi kallutatult või vastuolus seadusega. Vastustaja ei teosta järelevalvet mõõteseaduses sätestatud õigusnormide üle. Vältimaks ennetavalt võimalikke poolte vahelisi vaidlusi toimingute erapooletuse osas, seadis vastustaja nõude, et mõõtmiste läbiviija peaks olema sõltumatu ja omama kõnealuste mõõtmiste osas vastavat pädevust või akrediteeringut, selleks ei tohiks olla Elektrilevi OÜ allüksus ega ka Elektrilevi OÜ-s või selle allüksuses töötav isik või isikud. Vastustaja ei saa aktsepteerida olukorda, kus mõõtmistele (sh mõõtemetoodika valikule) seab omapoolseid ultimatiivseid tingimusi ja

5(16)

piiranguid kas tarbija, võrguettevõtja või mõni muu kolmas isik, kes ei ole erapooletu või ei oma selleks seaduses ettenähtud pädevusi. 8) Vastustaja ei tõlgenda Standardit, kuna see ei ole vastustaja pädevuses. Vastustaja lähtus võrgulepingu tüüptingimuste p-s 3.5 sätestatud nõude täitmise hindamisel (st hindamaks, kas võrguettevõtja täidab talle määrusest tulenevaid nõudeid ning tagab normaaltingimustes kaebaja liitumispunktis pinge vastavuse pingestandardile aeglaste pingemuutuste osas) Inspecta teostatud mõõtmistest. Puuduvad alused järeldada, et nimetatud toiminguid ei oleks teostatud kooskõlas ettenähtud nõuetega. Kaebaja seisukoht Standardi osas on põhjendamatu. 9) Vastustaja ei ole oma seisukohtades mõistete osas eksinud ega neid vääriti kasutanud. Seoses mõistega „kodumajapidamine“ juhib vastustaja tähelepanu, et ei ole 27.01.2020 otsuses ja varasemates kirjades antud mõistet oma seisukohtades kasutanud. Kaebaja poolt osundatud 27.01.2020 otsuse lk 8 7. lõigus oli tegemist viitega vastustaja 12.10.2016 kirjale, mille kohaselt kasutas Standardikeskus mõistet „kodutarbija“ kaebajale vastamisel. Nimetatud Standardikeskuse vastusele, sh mõistele „kodutarbija“, viitas vastustaja samas 12.10.2016 kirjas oma seisukohas. Kaebaja poolt osundatud vastustaja 27.01.2020 otsuse lk 8 10. lõigu puhul oli tegemist vastustaja ümbersõnastusega MKM 14.10.2019 kirjast nr 1.1-16/19-0011/7549. Kuna vastustaja pädevuses ei ole Standardit tõlgendada, ei saa vastustaja võtta seisukohta Standardis kasutatud mõistete „aeglane pingemuutus“ ja „kiire pingemuutus“ sobivuse osas. 10) Kaebaja soov, et Elektrilevi OÜ paigaldaks sellised elektrivarustusseadmed, mis viiksid võrguühenduse parameetrid tema liitumispunktis kaebaja poolt soovitud tasemele, on käsitatav tarbimistingimuste muutmisena, mille eest on võrguettevõtjal õigus võtta tasu ELTS § 71 lg 1 p 2 alusel. Elektrilevi ei saaks põhjendamatult tarbimistingimuste muutmisest keelduda. Ka MKM on 14.10.2019 kirjas kaebajale selgitanud, et iga tarbija peab hoolitsema selle eest, et võrguühendus vastaks tema vajadustele. Antud juhul on liitumispunkt välja ehitatud eesmärgiga tagada kodumajapidamise elektrivarustus. Kui aga kaebaja soovib tegeleda ettevõtlusega ning vajab liitumispunkti tööstustarbija vajadusi silmas pidades, siis on tal võimalik vastavalt oma võrguteenuse tarbimistingimusi muuta (suurendada läbilaskevõimsust) tasulise teenusena. Selleks on kaebajal võimalik taotleda Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse vahendusel rahalist toetust (https://www.eas.ee/teenus/vorguprogramm/). 11) Elektrilevi OÜ hinnangul on üksnes 40 A peakaitsmega (aastatarbimine on suurusjärgus 3 000 kWh) kaebaja tarbimiskoha elektrivarustuseks 400 kVA trafo ja suure ristlõikega maakaablit sisaldava tehnilise lahenduse kasutamine ebaotstarbekas. Näiteks mootori käivitamisel tarbitakse suure tõenäosusega võrguühenduse läbilaskevõimet ületavat voolu, kuid peakaitse oma nimivoolu ületamise lühiajalisuse tõttu ei rakendu. Vastustaja otsuse p-st 4.6, samuti 17.06.2016 kirjast nähtub, et kaebaja on Elektrilevi OÜ-le mõõtmise katsekava jaoks esitatud seadmete osas viidanud, et üks kasutatavatest seadmetest on inverterkeevitus-aparaat Kemppi MasterTig 4000. Võrguettevõtja juhtis tähelepanu, et selle konkreetse seadme kasutusjuhendi alusel on tegemist tööstuslikuks kasutamiseks mõeldud seadmega, mis täidab standardi IEC 61000 nõuded tingimusel, et elektrivõrgu lühisvõimsus liitumispunktis on vähemalt 2,5 MVA. Kasutaja peab veenduma, et seadme ühendamiseks vajalike parameetritega võrk on olemas. Selliste juhendis esitatud nõuete täitmiseks tuleks Elektrilevi esialgsete arvutuste kohaselt alajaama paigaldada vähemalt 2 MW võimsusega trafo ja ehitada liitumispunktini vähemalt 240 mm2 ristlõikepindalaga kaabelliin. Kasutusjuhendis juhitakse tähelepanu veel sellele, et elektromagnetilise ühilduvuse tagamise juures on silmas peetud sellise klassiga seadme kasutamist tööstuspiirkondades, mitte elamualadel, mida toidetakse üldisest madalpingevõrgust. Eeldades, et kaebaja seadme näol on tegemist inverterkeevitusaparaadi Kemppi MasterTig MLS 4000-ga või sellele sarnaste tehniliste andmetega analoogiga,

6(16)

ei ole mõistlik eeldada, et elamupiirkonda rajatud võrk oleks kavandatud üledimensioneerituna, st tööstustarbijatele vajaliku lühisvõimsuse tagamiseks. Vastustaja ei anna seisukohti Elektrilevi OÜ võrgukonfiguratsiooni tehnilistele parameetritele (sh trafoalajaama parameetritele) või liinidele kehtestatud nõuetele. Ka MKM on 14.10.2019 kirjas kaebajale selgitanud, et kodumajapidamises ei ole lubatud tööstusotstarbeks kasutatavaid seadmeid kasutada. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et antud juhtumi puhul on määrava tähtsusega, milliseid seadmeid tarbimiskohas kasutatakse. Inverterkeevitus-aparaadi Kemppi MasterTig MLS 4000 või sellele sarnaste tehniliste andmetega analoogi puhul on tegemist üldisest madalpingevõrgust toidetavatel elamualadel kasutamiseks lubamatu seadmega. xxxxx talu asub elamualal, mida toidetakse üldisest madalpingevõrgust. Seetõttu sellist seadet seal kasutada ei tohiks. Moonutatud on kaebaja väide, nagu oleks vastustaja talle vastanud tema aastase keskmise elektri tarbimise näidu esitamisega. Üldsõnalised ja põhjendamata on kaebaja väited Elektrilevi OÜ poolt peakaitsme rakendumise kohta väärandmete esitamise ning vastustaja poolt oletuslike arvamuste faktidena esitamise kohta. 12) Kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas või elektroonilises vormis sõlmitud liitumislepingus, võrgulepingus ja elektrilepingus esitatakse võrgulepingu ja liitumislepingu alusel osutatavate teenuste kvaliteedi põhinäitajad või viide kättesaadavale dokumendile, milles on põhinäitajad esitatud (ELTS § 87 g 1 p 3). Elektrienergia kvaliteeti reguleerib määrus. Samas konkreetsed nõuded pingekvaliteedile on määruses jäetud sätestamata. On märgitud, et jaotusvõrgu pingekvaliteedi tagamisel on soovitav lähtuda Standardist. Elektrilevi on tüüptingimustes võtnud kohustuse, et juhindub Standardist ning tagab normaaltingimustes liitumispunktis pinge vastavuse pingestandardile aeglaste pingemuutuste osas (tüüptingimuste punkt 3.5). Elektrilevi võrgulepingu tüüptingimused reguleerivad võrguettevõtja poolt võrguteenuste osutamist väiketarbijale madalpinge liitumispunktis ja jaotatud võrguteenuse müüki. Tüüptingimuste p 1.3 sätestab, et tüüptingimused kehtivad sõlmitavate võrgulepingute ja tüüptingimuste jõustumise ajal kehtivate võrgulepingute kohta, sõltumata sellest, kas tüüptingimused on otseselt võrgulepingule lisatud või mitte. Tüüptingimused on võrgulepingu lahutamatu osa. Võrguettevõtja tagab tüüptingimuste kättesaadavuse oma veebilehel ja teenindusbüroodes. Tüüptingimuste p 3 sätestab kohustused võrguteenuste osutamise ja kvaliteedinõuete osas. Punkti 3.1 kohaselt võrguettevõtja osutab ostjale võrgulepingus ja tüüptingimustes sätestatud tingimustel võrguteenuseid. Punkt 3.4 näeb ette, et võrguteenuste kvaliteedinõuded ja võrgutasude vähendamise tingimused nimetatud nõuete rikkumise korral on sätestatud määruses. Kaebaja ja Elektrilevi sõlmisid 07.05.2001 elektrienergia ostumüügi ja võrguteenuste osutamise lepingu nr 347541376341-2. Nimetatud lepingu alusel sõlmisid pooled võrguühenduse fikseerimise kokkuleppe nr 347541376341VK/1, mis jõustus 29.09.2004 ja mille kohaselt on xxxxxxx maaüksuses (aadress xxxxxxx) 0,38 kV nimipingega kolmefaasiline võrguühendus, mille läbilaskevõime on 40 A. 13) ELTS § 99 lg 2 ls 2 järgi, kui kaebus esitatakse võrguettevõtja kohta, teeb Konkurentsiamet otsuse 60 päeva jooksul kaebuse saamisest arvates. Vastustaja registreeris kaebaja kaebuse 26.11.2019, s.o esitamise päeval ning tegi otsuse 27.01.2020. Vastustaja ei ole menetlustähtaega rikkunud. Põhjendamata on kaebaja väide, et Elektrilevi ei kohtle kõiki tarbijaid võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes. 14) Kuna vastustaja on tuvastanud, et Elektrilevi ei ole ELTS-s ja selle alusel välja antud õigusaktides sätestatud kohustusi rikkunud, puudub vastustajal järelevalvemenetluse algatamiseks ja KorS § 28 lg-st 1 tulenevalt ettekirjutuse tegemiseks võimalus ja alus. Varasema menetlusega on tuvastatud, et Elektrilevi OÜ täidab talle kehtivaid ELTS-st tulenevaid nõudeid ning tagab normaaltingimustes liitumispunktis pinge vastavuse 7(16)

pingestandardile aeglaste pingemuutuste osas. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik võib nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (nt otsus nr 3-3-1-44-10, p 15 ning määrus nr 3-3-1-2913, p 17).

KOHTU PÕHJENDUSED

Konkurentsiametile kaebuse teise turuosalise tegevuse või tegevusetuse peale, mis on vastuolus ELTS-ga või selle alusel kehtestatud õigusaktiga. Konkurentsiamet saab vastava kaebuse läbivaatamisel kontrollida seda, kas täidetud on seadusest või määrustest tulenevad nõuded.

9(16)

tüüptingimuste kehtestamise kohta) avaldada vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes. Kolmas isik on selgitanud, et Konkurentsiamet tegi hetkel kehtivate tüüptingimuste kooskõlastamise osas otsuse 07.11.2018 ning kolmas isik avaldas teate 21.11.2018 Postimehes ja 27.11.2018 Elektrilevi OÜ kodulehel, kus oli viidatud, et Konkurentsiamet on tüüptingimused kooskõlastanud. Samuti, et need hakkavad kehtima alates 01.01.2018 kui tarbija ei väljenda mittenõustumist nende tingimustega ega ütle lepingut üles. Kolmas isik on selgitanud, et ükski turuosaline Konkurentsiameti kooskõlastust tähtaegselt ei vaidlustanud. Kooskõlastust tuleb käsitada kehtiva haldusaktina (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht asjas 3-17-2636), mis on tulenevalt HMS §-st 60 siduv sõltumata sellest, kas see on kaebaja arvates õiguspärane või mitte. Viidatud norm ei seo kehtivust õiguspärasusega ning kehtivuse saab kõrvaldada HMS § 61 lg-s 2 sätestatu kohaselt (kehtetuks tunnistamine jm). Ka kaebaja pole viidatud Konkurentsiameti otsust vaidlustanud.

10(16)

pidanud võimalikuks neile antud ülesande Standardit kasutades lahendada ning kohtul ei ole mõistlikku alust eriteadmistega spetsialistide koostatud dokumendi õigsuses kahelda (kohtumenetluses on mõõtmisprotokolli näol tegemist dokumentaalse tõendiga). Kui Standard oleks selleks sobimatu, poleks see eelduslikult võimalik. Kaebaja ei ole esitanud kohtule dokumentaalset tõendit ei Standardi ega sellest lähtudes teostatud mõõtmiste sobimatuse kohta. Kaebaja pole väitnud Euroopa standardi eesti keelde tõlkimisel tehtud vigu, mis sisu moonutaks.

Elektrilevi OÜ otseselt nende kõrvaldamiseks tehniliste lahendusi teostama või nende maksumust kandma ning taoliste probleemide lahendamine on jäetud tarbijate enda kanda (stabilisaatorite, kondensaatorite paigaldamine). Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja välja toonud, et tema liitumispunktis on mõõdetud suurel hulgal pingelohkusid, mis häirivad elektriseadmete tööd ning need pingehäired ongi kaebaja põhiprobleemiks. Kaebaja viitab seejuures, et pingelohud ei ole kiired pingemuutused. Vastustaja on nõustunud, et kaebaja liitumispunktis on mõõdetud suurel hulgal pingelohkusid ning täiendavalt märkinud, et ka pingelohkude puhul on tegemist kiirete pingemuutustega. Vastustaja viitab seejuures Elektrilevi OÜ tüüptingimuste p-le 4.11, mille kohaselt võivad elektrivõrgus esineda kiired pingemuutused, sh toitepinge lohud, mis võivad põhjustada häireid ostja elektriseadmete ja -tarvitite töös või põhjustada elektriseadmete ja tarvitite kahjustumist. Vastustaja on selgitanud, et ostja saab oma elektriseadmeid ja -tarviteid kiirete pingemuutuste eest kaitsta, paigaldades elektripaigaldisse vastavad kaitse- või lisaseadmed. Ühtlasi on Elektrilevi OÜ kaebajale varasemalt selgitanud, et: „elektrivalgustuses tajutav kõikumine võib pingestandardi terminoloogias väljendatuna olla kiire pingemuutus, mida põhjustavad peamiselt koormuse muutused tarbijate elektripaigaldistes, lülitused võrgus või rikked. Juhul, kui pinge väärtus läbib muutuse käigus pingelohu ja/või pingemuhu lävepiire, siis liigitatakse sündmust pigem pingelohu ja/või pingemuhuna kui kiire pingemuutusena. Mõlemad nähtused on ettearvamatud ning suurel määral juhuslikud. Nende aastane esinemissagedus oleneb suuresti toitesüsteemi liigist ja vaatluspunktist...//...Standardi varasemad redaktsioonid, ega ka praegune, ei ole sätestanud kiirete pingemuutuste lubatavaid suurusi. EVS EN 50160:2010 toob ära üksnes pingelohkude/-muhkude mõõtmise metoodilised juhised nende hindamiseks ja statistika kogumiseks. Võrguettevõtjal puudub reeglina võimalus kõikehõlmavaks kiirete pingemuutuste jälgimiseks ja vältimiseks ning see ei ole ka nõutav. Tarbijad saavad end selliste nähtuste eest kaitsta mitmeastmeliste liigpingekaitsete paigaldamisega ning kasutades lisaseadmeid katkematu toitepinge tagamiseks“ (vt Konkurentsiameti poolt kaebajale 17.03.2016 esitatud vastus nr 7.1-1/ 15-0040-352, p 1.2). Võrgulepingu tüüptingimuste p 11.16 sätestab, et punktis 4.10 nimetatud äikesega kaasnevate liigpingete esinemine või punktis 4.11 nimetatud elektrivõrgus esinevate kiirete pingemuutuste esinemine, sh toitepinge lohud ei ole võrguettevõtja poolne võrgulepingu rikkumine ja võrguettevõtja ei hüvita ostjale elektriseadmete või -tarvitite kahjustumise tõttu tekkinud kahju.

12(16)

(aadress xxxxxxx) 0,38 kV nimipingega kolmefaasiline võrguühendus, mille läbilaskevõime on 40 A. See tähendab, et võrguühenduse läbilaskevõimet ei tohi tarbija ületada. Tüüptingimused ei võimalda järeldada, et läbilaskevõimet võib ületada, kui kaitsmed rakenduvad, mis paistab olevat kaebaja lähtepunktiks. Kui kaebaja soovib läbilaskevõimet 100 A (istungil kaebaja selgitatu kohaselt võiks see olla vajaminev läbilaskevõime; helisalvestatud protokoll alates 1:19), on tegemist olukorraga, mida saab reguleerida tarbijatingimuste muutmisega. Kaebajale on vaidlustatud otsuses selgitatud, et elektrienergia kvaliteeti reguleerib määrus, milles ei ole sätestatud nõudeid pingekvaliteedile, vaid on märgitud, et jaotusvõrgu pingekvaliteedi tagamisel on soovitav lähtuda Standardist (§ 6). Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimused reguleerivad võrguettevõtja poolt võrguteenuste osutamist väiketarbijale madalpinge liitumispunktis ja jaotatud võrguteenuse müüki. Elektrilevi OÜ on tüüptingimustes võtnud kohustuse, et juhindub Standardist ning tagab normaaltingimustes liitumispunktis pinge vastavuse pingestandardile aeglaste pingemuutuste osas (tüüptingimuste p 3.5). Tüüptingimuste p 1.3 kohaselt tüüptingimused kehtivad sõlmitavate võrgulepingute ja tüüptingimuste jõustumise ajal kehtivate võrgulepingute kohta, sõltumata sellest, kas tüüptingimused on otseselt võrgulepingule lisatud või mitte. Tüüptingimused on võrgulepingu lahutamatu osa. Võrguettevõtja tagab tüüptingimuste kättesaadavuse oma veebilehel ja teenindusbüroodes. Tüüptingimuste p 3 sätestab kohustused võrguteenuste osutamise ja kvaliteedinõuete osas – p 3.1 kohaselt võrguettevõtja osutab ostjale võrgulepingus ja tüüptingimustes sätestatud tingimustel võrguteenuseid ning p 3.4 näeb ette, et võrguteenuste kvaliteedinõuded ja võrgutasude vähendamise tingimused nimetatud nõuete rikkumise korral on sätestatud määruses. Vastustaja on eeltoodut selgitanud ka vaidlustatud otsuses (vt otsuse p 4.8, lk 14).

keevituse, saagimise, painutamise ja muud materjali töötlemisseadmed) talitlevad nõuetekohaselt (nt ei tekita häiringuid) vaid siis, kui neid kasutatakse tööstuskeskkonnas, milles tagatakse vajalik suur lühisvõimsus. Selliste tingimuste loomine igasse elektriga varustamise piirkonda, kus näiteks elektrivõrgust toidetakse ainult kodutarbijaid, ei ole ebaproportsionaalsete kulutuste tõttu mõistlik. Võrgu rajamiseks ning ülalpidamiseks tehtavad kulud kanduvad läbi võrgutasude edasi tarbijatele (vt otsuse p 4.6, lk 11 ja 12). MKM on kaebajale ka 07.09.2016 vastuses nr 1.15-5/16-00399/048 selgitanud, et võrguettevõtja saab elektrivoolu kvaliteeti tagada vaid juhul, kui üldkasutatavas elektrivõrgus on elektriseadmete kasutamine lubatud kooskõlas seadme kasutusjuhendiga ning viisil, mis ei ohusta teisi tarbijaid (vt otsuse p 4.7, lk 13). Elektrilevi OÜ on selgitanud, et võrguettevõtja lähtub võrgu planeerimisel ja ehitamisel võrgulepingute kohasest võrguühenduse läbilaskevõimest ning ei näe ette tarbijate elektriseadmete võimalikust eripärast tuleneda võivat (ka lühiajalist) lubatava tarbitava võimsuse suurenemist (vt Konkurentsiameti 17.03.2016 kiri, p 1.2). Võrgulepingu tüüptingimuste p 5.3.2 kohaselt loetakse oluliseks võrgulepingu rikkumiseks, kui ostja ületab võrguühenduse läbilaskevõimet (vt otsuse p 4.6, lk 10). 19.2 Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebajal kehtivast võrgulepingust eraldi sõlmitud mingeid võrgutehnilisi (sh pinge/voolu jt parameetrid) kokkuleppeid tarbimiskoha suhtes (vt Konkurentsiameti 17.03.2016 kiri, p 1.2). Vastustaja on vaidlustatud otsuses märkinud, et kaebaja soov, et Elektrilevi OÜ paigaldaks sellised elektrivarustusseadmed, mis viiksid võrguühenduse parameetrid tema liitumispunktis tarbija poolt soovitud tasemele, on käsitatav tarbimistingimuste muutmisena, mille eest on võrguettevõtjal õigus võtta tasu ELTS § 71 lg 1 p 2 alusel. Elektrilevi OÜ selgitas kaebajale, et tal on võimalik taotleda tarbimistingimuste muutmist, viies võrguühenduse läbilaskevõime (peakaitsme nimivoolu) vastavusse kaebaja tegelike vajadustega (nt 100 A), arvestades maksimaalset (ka lühiajaliselt) tarbitavat voolu. Lisaks on kaebajale pakutud võimalust tellida tasuline teenus võrgu ümberehitamiseks tarbija soovil, mille käigus asendataks õhuliin kaebaja soovitud parameetriga kaabelliiniga (vt Elektrilevi OÜ 12.11.2019 vastus kaebaja 07.10.2019 pöördumisele). Kaebajal on võrgu läbilaskevõimsuse suurendamiseks võimalik taotleda Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse vahendusel rahalist toetust (vt otsuse p 4.8, lk 14). Kohus nõustub vastustajaga, et tarbijal ei ole õiguspärast ootust, et ta võib kasutada suuremat läbilaskevõimsust. Ka mitte põhjusel, et kõik seda väidetavalt teevad. Sellise vajaduse korral tuleb muuta tarbijatingimusi, mis on võimalik ning mida on kaebajale selgitatud.

14(16)

15(16)

osas midagi uut. Kolmandal isikul on aga õigus kasutada kohtumenetluses õigusteadmistega esindajat ja selle õiguse kasutamist ei saa ette heita ning Elektrilevi OÜ struktuuris (vt koduleht) ei nähtu ka juristide olemasolu. Kohus peab põhjendatud ajakuluks vaidluse piiridest lähtudes selle pigem vähest mahtu ja keerukust arvestades kokku 5 tundi ning sellest lähtuvalt mõistab kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja 750 eurot (käibemaksuta). /digitaalselt allkirjastatud/

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.