Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. september 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1775
Haldusasi
QQ ja CC kaebus Põhja-Tallinna Valitsuse 03.09.2019 otsuse nr 5.-1.2/870-2 tühistamiseks ja Põhja-Tallinna Valitsuse kohustamiseks teha avalduse suhtes uus otsus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 4. märtsi 2020. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad QQ ja CC, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja Tallinna linn, volitatud esindaja Jekaterina Morozova
Menetluse alus ringkonnakohtus
QQ ja CC apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 28. augustil 2020
RESOLUTSIOON
1.Jätta QQ ja CC apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta Tallinna Halduskohtu 4. märtsi 2020. a otsuse asjas nr 3-19-1775 põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 5. oktoobril 2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-19-1775 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebajad esitasid 26.07.2019 Põhja-Tallinna Valitsusele avalduse munitsipaaleluruumi aadressil Erika 13a-63 üürile saamiseks.
2.Põhja-Tallinna Valitsus jättis 03.09.2019. a otsusega nr 5.-1.2/870-2 kaebajate avalduse rahuldamata. Sama eluruumi üürimiseks esitati 39 konkureerivat avaldust. Avaldus vaadati läbi 16.08.2019 Põhja-Tallinna linnaosa elamukomisjoni istungil. Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määruse nr 39 „Linna eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra, linnaosa eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra ning eluruumi üürimist taotleva isikuna arvelevõtmise avalduse vormi kinnitamine“ (määrus nr 39) lisa 2 p 30 kohaselt lähtub eluasemekomisjon asustamata eluruumi üürile andmise ettepaneku tegemisel isiku eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmise ajast, isiku ja tema perekonnaliikmete kasutuses oleva ja taotleva eluruumi suurusest ja heakorrast, perekonnaliikmete arvust, isiku ja tema perekonnaliikmete tervislikust seisundist ning muudest asjaoludest. Taotletav eluruum anti üürilie isikule, kes vastas enim määruse nr 39 lisa 2 p 30 tingimustele.
3.Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse Põhja-Tallinna Valitsuse 03.09.2019 otsuse nr 5.-1.2/870-2 tühistamiseks ja Põhja-Tallinna Valitsuse kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi. Kaebajad esitasid kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) vastustaja pole täpsustanud, millisele määruse nr 39 lisa 2 p 30 tingimusele kaebajad ei vastanud. Arusaadav pole see, kas vastustaja on kaalunud kaebajate huve, samuti, et arvestatud oleks kaebajate avaldusega. Kaebajad on Tallinna linna sissekirjutatud ja neil on sissetulek; 2) kaebajad elavad hetkel kodutute varjupaigas ja neil on munitsipaaleluruumi tarvis; 3) Erika 13a elanikud on allkirjadega kinnitanud, et nad on uute naabritega nõus; 4) otsus ei sisalda edasikaebamise korda.
4.Vastustaja taotleb kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtikult järgmistel põhjendustel: 1) vaidlustatud otsus on haldusakt, mis põhineb 16.08.2019 toimunud elamukomisjoni istungil koostatud protokolli nr 5 p-l 106. Kirjas on viimati märgitule viidatud; 2) protokollis on kajastatud kaebajate elukoht, majanduslikud ja sotsiaalsed asjaolud ning komisjoni seisukoht. Protokoll om kaebajatele kättesaadav Põhja-Tallinna Valitsuses; 3) komisjon arvestas asjaolu, et kaebajal on 70% töövõime kaotus ja ta on keskmise vaimupuudega töövõimetuspensionär. Üks kaebajatest on keskmise vaimupuudega. Sotsiaalhoolekande osakonna arvamuse kohaselt esineb kaebajatel raskusi oma kohustustest arusaamisel ja asjajamisel. Leiti, et kaebajad ei ole võimelised omaette eluruumis iseseisvalt toime tulema. Kaebajad elavad alates 01.11.2016 Tallinna Sotsiaaltöö Keskuses, mille juhataja arvamuse kohaselt vajavad kaebajad oma kohustusest arusaamiseks kõrvalist abi; 4) taotletav korter anti üürile teisele abivajajale, kes vastas määruse nr 39 lisa 2 p-s 30 märgitud tingimsutele. Selle kohta on 18.09.2019 korraldusega nr 1153-k tehtud vastav otsus; 5) kaebajad on võetud arvele sotsiaaleluruumi taotlejatena. Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust Erika 13a-63 üürile saamiseks; 6) vastustaja on proovinud kaebajate eluaseme probleemi lahendada. Kaebajatele on pakutud nende terviseseisundile ja sotsiaalmajanduslikule olukorrale sobivat eluruumi. Tallinna Sotsiaaltöö Keskus pakkus kaebajatele 2019. a mais peretuba Mahtra üksuses. Tuba vastab
2(6)
3-19-1775 kaebajate tervise vajadusele, see on remonditud, seal on köök, vann ja wc. Seal on neil võimalik saada kõrvalabi. Kaebajad loobusid pakutud eluruumist ja soovisid jääda Kadaka üksusesse; 7) vaidlustamisviite puudumine ei too kaasa otsuse tühistamist.
5.Tallinna Halduskohus jättis 04.03.2020 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebajad võeti sotsiaaleluruumi taotlejatena arvele 04.04.2017 tingimusel, et nad läbivad resotsialiseerimiseteenuse sotsiaalmajutusüksuses; 2) eristada tuleb isikuid, kes taotlevad sotsiaaleluruumi, nendest isikutest, kes taotlevad munitsipaaleluruumi (Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrus nr 56 „Tallinna linna omandis olevate eluruumidega seotud õigusaktide kinnitamine“ lisa 3 p 10). Sotsiaaleluruumis on tagatud inimesele ka abi (nt juhendamine ja nõustamine) tema toimetulekuks. Munitsipaaleluruumis sellist abi ei tagata ning tegemist on tavapärase üürisuhtega ja isik peab olema võimeline ise hakkama saama; 3) vastustaja keeldus õiguspäraselt avalduse rahuldamisest. Kaebajad on võetud arvele sotsiaaleluruumi, mitte munitsipaaleluruumi taotlejatena. Seetõttu puudus kaebajatel subjektiivne õigus taotleda endale munitsipaaleluruumi; 4) haldusakt on oluliste põhjendamispuudustega. Viidatud asjaolu ei ole vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks, kuna vastustaja peaks andma sama sisuga haldusakti uuesti välja (haldusmenetluse seadus (HMS) § 58). Kohus arvestab kohtumenetluses esitatud kaalutlustega, kuna on veendunud, et nendest juhinduti otsuse tegemisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20). Kaebajatele ei saanud munitsipaaleluruumi üürile anda, kuivõrd nad ei ole arvel munitsipaaleluruumi taotlejatena; 5) vaidlustamisviite puudumine võib olla kaebetähtaja ennistamise, mitte aga otsuse tühistamise aluseks; 6) toimiku materjalid võimaldavad järeldada, et kaebajad vajavad oma eluga toimetulekuks kõrvalabi. Kaebajatele pakuti ühist tuba, millest nad keeldusid. Kaebajad viibivad Kadaka tee 153b resotsialiseerimiskeskuses, kus neile on pakutud eraldiolevat eluruumi. Seeläbi on vastustaja täitnud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 lg-st 1 tuleneva kohustuse. Kaebajatel on võimalik taotleda endale jätkuvalt sotsiaaleluruumi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebajad taotlevad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Apellandid esitavad kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) tähtsust ei oma asjaolu, et kaebajad taotlesid sotsiaaleluruumi, sest nad ei vaja abi. Nad saavad oma eluga ise hakkama ja neile piisab munitsipaalkorterist. Kaebajatel on õigus munitsipaaleluruumile; 2) kaebajad olid ka munitsipaaleluruumi järjekorras. Arusaamatu on, kuidas see asjaolu ei kajastu esitatud dokumentides. Vastustaja jättis dokumendid kohtule esitamata; 3) kui kaebajad ei oleks kvalifitseerunud taotlejatena, oleks nende avaldus jäetud läbi vaatamata. Avaldus vaadati sisuliselt läbi; 4) vaidlustatud otsus on oluliste puudustega ja tuleb tühistada.
7.Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata jätmist. Vastustaja esitab kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) apellatsioonkaebusest ei selgu, millist õigusnormi halduskohus valesti kohaldas;
3(6)
3-19-1775 2) apellandid on võetud arvele sotsiaaleluruumi saamiseks. Seetõttu ei ole võimalik neile munitsipaaleluruumi üürida; 3) kaebajad vajavad eluks toimetulekuks kõrvalist abi. Viimati märgitud järeldust kinnitavad Eesti Töötukassa 16.08.2018 otsus nr TVH/18/034950 ja 04.11.2019 otsus nr TVH/19/051430 ning Sotsiaalkindlustusameti 30.10.2017 otsus nr 1430927. Apellantidel esineb raskusi igapäevases tegutsemises ja ühiskonnaelus osalemises ning neil on rasked tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste elluviimises, inimeste vahelise lävimises ja suhete valdkonnas ning mõõdukas tegutsemispiirang muutustega kohanemises ja ohu tajumise valdkonnas, mille põhjuseks on üldhaigestumine; 4) vastustaja esitas halduskohtule kõik vajalikud dokumendid. Kaebajad pole selgitanud, millised dokumendid jäid esitamata; 5) HMS § 15 lg 1 kohaselt võttis vastustaja kaebajate taotluse vastu, arutas seda sisuliselt ja jättis selle rahuldamata põhjusel, et nende tervislik seisund ja sotsiaalmajanduslik olukord ei võimalda neil munitsipaaleluruumi iseseisvalt majandada; 6) halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajatel puudus õigus taotleda munitsipaaleluruumi, kuna nad pole munitsipaaleluruumi saamiseks arvele võetud; 7) halduskohus tugines õiguspäraselt HMS §-le 58.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebajad on seisukohal, et vaidlustatud otsus on õigusvastane ja see tuleb tühistada, kuna see on põhjendamispuudustega ning sellel puudub vaidlustamisviide.
9.Vaidlustatud otsuse aluseks oli vastustaja eluasemekomisjoni 16.08.2019. a istungil vastu võetud protokolliline otsus. Vaidlustatud otsuses on sellele protokollilisele otsusele viidatud ja selgitatud, et kaebajate avaldus vaadati sellel istungil läbi. Samuti on vaidlustatud otsuses märgitud, et Erika 13a-63 üürile saamiseks laekus 39 konkureerivat avaldust ning taotletav eluruum anti üle isikule, kes vastas kõige enam määruse nr 39 lisa 2 p-s 30 märgitud tingimustele. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud otsuses esitatud põhimotiivid ja viidatud eluasemekomisjoni istungi protokollile, millest peaksid selguma vaidlustatud otsuse andmise täpsemad põhjendused (HMS § 56 lg 1 teine lause). Protokollilises otsuses oli kajastatud järgnev: kaebajad on arvele võetud sotsiaaleluruumi üürimist taotlevate isikutena määruse nr 56 lisa 3 p 3.3.2 alusel; kaebajatele esitati tingimus, et nad läbiksid resotsialiseerimisteenuse; esimesel kaebajal on 70%-line töövõimekaotus ja ta on keskmise vaimupuudega töövõimetuspensionär; teisel kaebajal on keskmine vaimupuue; kaebajad elasid aastaid munitsipaaleluruumis aadressil Sõle tn 18-152 ning üürivõlgnevuse tõttu leping lõpetati; isikutel puudub õige arusaam oma kohustustest ja asjaajamisest ning nad vajavad kohustustest arusaamisel ja asjaajamisel kõrvalabi; arvestades kaebajate tervist ning arusaama oma kohustustest ja asjaajamisest, ei ole isikud võimelised omaette eluruumis iseseisvalt toime tulema ja tasuma eluruumi kasutamisega seotud kulude eest; isikud vajavad jätkuvalt resotsialiseerimisteenust; eluruum antakse üürile isikule, kes vastab määruse tingimustele enim. Seega protokollilisest otsusest nähtub, et kaebajatele ei antud eluruumi munitsipaaleluruumina üürimiseks tervislikel, varasema üürimise kogemuse, kõrvalabi saamise vajaduse põhjusel ja muu hulgas selle tõttu, et esines teine taotleja, kes vastas määruse nr 39 lisa 2 p-s 30 esitatud tingimustele rohkem kui kaebajad. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb protokollilises otsuses
4(6)
3-19-1775 märgitud põhjendusi käsitada vaidlustatud otsuse põhjenduste osana, kuna nendele on otsuses viidatud.
10.Määruse nr 39 lisa 2 p 30 kohaselt lähtub eluasemekomisjon otsuse tegemisel alljärgnevast: „30.1 isiku eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmise ajast; 30.2 isiku ja tema perekonnaliikmete kasutuses oleva ja taotletava eluruumi suurusest ja heakorratasemest; 30.3 perekonnaliikmete arvust (sh alaealiste laste arvust); 30.4 isiku ja tema perekonnaliikmete tervislikust seisust; 30.5 muudest sotsiaalsetest asjaoludest.“ Määruse nr 39 p 30 sätestab avatud loetelu nendest asjaoludest, mida eluasemekomisjon peab eluruumi üürimisel arvesse võtma. Eluasemekomisjon on otsuse tegemisel lähtunud määruse nr 39 lisa 2 p-s 30 märgitud lubatud kaalutlustest, milleks on kaebajate tervislik seisund ja kõrvalabi vajadus (p 30.4) ning vastustaja varasem üürikogemus kaebajatega (p 30.5).
11.Tervise ja kõrvalabi probleemile ning varasemale üürikogemusele tuginemisel juhindus eluasemekomisjon Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja arvamuses märgitud asjaoludest (dtl 86). Ka Tallinna Sotsiaaltöö Keskus on oma hinnangus kaebajate tegevusele kokkuvõtlikult asunud seisukohale, et kaebajad vajavad oma igapäevastes tegevustes kõrvalist abi (dtl 90). Vastustaja on kohtumenetluses esitanud Eesti Töötukassa 04.11.2019 otsuse esimese kaebaja töövõime hindamise kohta, millest nähtub, et esimesel kaebajal on puuduv töövõime (hinnang antud perioodiks 09.10.2019–08.10.2024) (dtl 167) (varasema perioodi kohta vt Sotsiaalkindlustusameti 30.01.2017 otsus, dtl 175–178). Ringkonnakohtu hinnangul on esitatud dokumendid piisavad, tõendamaks otsuse aluseks olevaid asjaolusid.
12.Kuigi vaidlustatud otsusel puudus vaidlustamisviide ja see on selle tõttu õigusvastane, pole tegemist piisava asjaoluga, et otsust tühistada (HMS § 57 lg 2).
13.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks puudub alus.
14.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida järgmist. Nõustuda tuleb halduskohtu seisukohaga, et isiku munitsipaal- või sotsiaaleluruumi taotlejana arvele võtmise otsust tuleb eristada isikule munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile andmise otsusest. Määruse nr 39 lisa 2 p-st 25 ning määruse nr 56 lisa 3 p-dest 10 ja 11 järeldub, et esmalt võetakse isik arvele kas siis sotsiaaleluruumi või munitsipaaleluruumi taotlejana ja seejärel otsustatakse vastavalt arvele võtmisele, kas talle üürida sotsiaaleluruum või munitsipaaleluruum.
15.Halduskohus tuvastas, et kaebajad on võetud eluasemekomisjoni 04.04.2017 koosolekul arvele sotsiaaleluruumi taotlejatena (dtl 80). Kaebajad taotlesid 26.07.2019 munitsipaaleluruumi Erika 13a-63. Halduskohus pole tuvastanud, et kaebajad oleks võetud arvele munitsipaaleluruumi saamiseks. Kuna praeguse vaidluse esemeks pole 04.04.2017 protokollilise otsuse võtta kaebajad arvele sotsiaaleluruumi üürimist taotletavate isikutena õiguspärasus, ei saa kohus hinnata, kas kaebajad võeti viidatud protokollilise otsuse alusel õigesti arvele üksnes sotsiaaleluruumi taotlejatena.
5(6)
3-19-1775
16.Eeltoodust tulenevalt jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et õigus munitsipaaleluruumi taotleda on nendel isikutel, kes on võetud arvele munitsipaaleluruumi taotlejatena. Seejuures pole nendel isikutel subjektiivset õigust saada üürile nendele meelepärane munitsipaaleluruum, vaid neil on õigus sellele, et nende avaldust lahendatakse kooskõlas kehtiva õigusega, sh järgitakse haldusakti andmisele ette nähtuid nõudeid. Kuna kaebajaid pole arvele võetud munitsipaaleluruumi taotlejatena, ei olnud neil õigust munitsipaaleluruumi saada. Samas pole vaidlustatud otsuses viidatud asjaolule tuginetud ning kaebajate taotlust pole selle alusel jäetud läbi vaatamata ega rahuldamata. Vastustaja analüüsis otsuses määruse nr 39 lisa 2 p 30 tingimusi. Praegusel juhul oleks ka erandina võimalik jätta põhjendamispuudustega haldusakt menetlusökonoomia kaalutlusest tulenevalt tühistamata, sest on ilmselge, et haldusorgan peaks andma uuesti välja sama resolutsiooniga haldusakti (Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid haldusasjades nr 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-5709 (p-d 13 ja 23), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-33-07 (p 16)). Kaebajad võeti 04.04.2017 protokollilise otsusega arvele sotsiaaleluruumi taotlejatena, mistõttu esineks munitsipaaleluruumi üürile saamiseks keeldumiseks ka alternatiivne alus. Eelmärgitu ei oma praeguse vaidluse lahendamisel siiski määravat tähendust, sest vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei olnud alust juba põhjusel, et selles puudusid sellised vead, mis oleks tinginud otsuse tühistamise (vt käesolev otsus, p-d 8–13).
17.Kaebajatele on pakutud nende vajadustele vastavat eraldi eluruumi, millest nad on aga keeldunud (selle kohta vt vastustaja 21.10.2019. a vastus, p 22, dtl 78). Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja seeläbi SHS § 41 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitnud.
18.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
19.Menetlusosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.