Otsuse avalikult teatavaks 4. märts 2020, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-19-1775
Haldusasi
XX ja YY kaebus Põhja-Tallinna Valitsuse 03.09.2019 otsuse nr 5.-1.2/870-2 tühistamiseks ja Põhja-Tallinna Valitsuse kohustamiseks teha 26.07.2019 avalduse suhtes uus otsus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja 1: XX Kaebuse esitaja 2: YY Kaebuse esitajate esindaja: v.adv. Aleksei Ratnikov Vastustaja: Tallinna linn Volitatud esindaja Jekaterina Morozova
Asja läbivaatamise viis
Eelistung 23.01.2020 ja kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 3. aprill 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX ja YY esitasid 26.07.2019 Põhja-Tallinna Valitsusele avalduse munitsipaaleluruumi aadressil xxxxxxx üürile andmiseks.
2.Eluasemekomisjon arutas 16.08.2019 toimunud koosolekul kaebaja avaldust ja otsustas jätta isiku 26.07.2019 avalduse rahuldamata.
3.Vastustaja teavitas 03.09.2019 kirjaga nr 5.-1.2/870-2 kaebajat, et eluasemekomisjon jättis tema avalduse rahuldamata.
4.Kaebajad esitasid 19.09.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 03.09.2019 otsuse nr 5.-1.2/870-2 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebajate taotlus uuesti läbi.
5.23.09.2019 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 04.11.2019 määrusega andis kohus kaebajatele menetlusabi menetlusdokumentide tõlkimiseks. 15.11.2019 määrusega andis kohus kaebajatele menetlusabi ja määras riigi õigusabi korras kaebajatele esindaja.
6.15.01.2020 esitasid kaebajad kohtule taotluse kaebuse nõude muutmiseks – täiendamiseks uue nõudega – tühistada Tallinna Linnavalitsuse 18.09.2019 korraldus nr 1153-k p 1.2 ja selle aluseks olev Põhja-Tallinna linnaosa eluasemekomisjoni 16.08.2019 istungi protokoll nr 6 otsus nr 20, millega anti korter xxxxxxx, Tallinn üürile kolmandale isikule. Kohus jättis oma 13.02.2020 määrusega kaebajate taotluse kaebuse nõude muutmiseks rahuldamata.
7.1.Kaebajad märgivad esmalt, et nende avaldus jäeti rahuldamata, kuna kaebajad ei vasta Tallinna Linnvalitsuse 07.05.2003 määruse nr 39 Lisa 2 „Linnosa eluasemekomisjoni põhimäärus ja töökord“ punkti 30 tingimustele. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja ei ole täpsustanud, millisele konkreetsele punktile kaebajad ei vasta ja seega jääb arusaamatuks avalduse rahuldamata jätmise põhjus. Üldsõnaline viide seaduse sättele ei ole piisav otsuse põhjendus, kuna kaebajatel jääb ebaselgeks, millisele konkreetsele tingimusele kaebajad ei vasta ja seega puudub ka võimalus omapoolseid vastuväiteid ja tõendeid esitada. Kaebajad on seisukohal, et vastavad kõigile eelpool viidatud määruse tingimustele. Kaebajatel on olemas sissekirjutus Tallinnas, samuti on olemas sissetulek. Kaebajad elavad praegu kodutute varjupaigas aadressil xxxxxx Tallinn ning munitsipaalelamispinna saamine oleks nende jaoks äärmiselt oluline. Kaebajad on kogunud xxxxxx Tallinn elanike allkirju, kes on nõus uute naabritega. Samuti on otsus õigusvastane, kuna ei sisalda edasikaebamise korda.
7.2.Kaebajad toovad välja, et Põhja-Tallinna linnaosa poolt 03.09.2019 koostatud vastuses nr 5.-1.2/870-2 kaebaja avaldusele märgitakse, et kaebaja 26.07.2019 avaldust ei rahuldatud, kuna eluruum antakse isikule, kes vastab enim Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määruse nr 39 lisa 2 Linnaosa eluasemekomisjoni põhimäärus ja töökord punkti 30 tingimustele. Vastavalt nimetatud määruse lisa 2 punktile 30 lähtub komisjon asustamata munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile andmise otsustamisel: 30.1 isiku eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmise ajast; 30.2 isiku ja tema perekonnaliikmete kasutuses oleva ja taotletava eluruumi suurusest ja heakorratasemest; 30.3 perekonnaliikmete arvust (sh alaealiste laste arvust); 30.4 isiku ja tema perekonnaliikmete tervislikust seisust;
30.5 muudest sotsiaalsetest asjaoludest. Kaebajad leiavad, et ühestki kohtule esitatud dokumendist ei nähtu, et oleks arvestatud kaebuse esindajate poolt esitatud taotlusega aadressil xxxxxx, Tallinn asuva korteri üürile võtmise avaldusega ega ole kaalutletud kaebuse esitajate huve antud korteri üürileandmisel. Esitatud dokumentidest ei nähtu, et oleks arvestatud kaebuse esitajate 26.07.2019 esitatud avaldusega. Dokumentidest ei nähtu, et Põhja-Tallinna linnaosa oleks võrrelnud kõigi antud korteri üürilevõtmise taotlejate huve, taotlejaid vastastanud ja seejärel langetanud põhjendatud otsuse. Tulenevalt eeltoodust on kaebuse esitajate esindaja seisukohal, et Põhja-Tallinna linnaosa võib olla eksinud oma kaalutlusõiguse teostamisel, eluruumi aadressil xxxxxxx, Tallinn üürileandmise määramise otsuse tegemisel. HMS § 4 lg 2 kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaebuse esitajate arvates ei vasta vaidlustatud otsus HMS § 4 lg 2. Miks otsuses toodud isiku huvid olid ülekaalukumad kaebuse esitajate huvidest ei ole otsuses välja toodud, neid käsitletud ega analüüsitud. Vastustaja ei ole korteriga, xxxxxxx Tallinn, seonduvat kaalutlusotsust põhistanud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu.
8.1.Vastustaja toob välja, et antud juhul puudub vaidlus selles, et 03.09.2019 kaebajale 1 edastatud kiri nr 5.-1.2/870-2 on haldusakt (edaspidi kiri), mis on vormistatud ametikirjana. Vastustaja rõhutab, et nimetatud vastuse lahutamatu osa on 16.08.2019 eluasemekomisjoni protokolli nr 5 punkt 106, millele on kirjas viidatud.
8.2.Vastavalt HMS § 56 lg 1 teisele lausele esitatakse haldusakti põhjendus haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele haldusaktis on viidatud. 16.08.2019 toimunud eluasemekomisjoni koosoleku protokollis on fikseeritud kaebajate elukoht, isiku ja tema perekonnaliikmete majanduslikud ning sotsiaalsed asjaolud, eluasemekomisjoni seisukoht ja otsus. 03.09.2019 kaebajale edastatud kirjas on viidatud protokollile ja protokoll on menetlusosalistele kättesaadav Põhja-Tallinna Valitsuses aadressil Niine 2, Tallinn.
8.3.Vastavalt 16.08.2019 protokolli punktile 106 võttis komisjon otsuse langetamisel arvesse, et kaebaja on 70% töövõimekaotuse ja keskmise vaimupuudega töövõimetuspensionär. Kaebaja abikaasa (kaebaja 2) on keskmise vaimupuudega isik. Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna arvamusel esineb kaebajatel raskusi oma kohustustest arusaamisel ja asjaajamisel üldiselt (tl 39). Kokkuvõtvalt leiti, et arvestades kaebajate tervise seisu ja sotsiaalmajanduslikku olukorda ei ole isikud võimelised omaette eluruumis iseseisvalt toime tulema.
8.4.Lisaks eeltoodule ning lähtudes Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määrusega nr 39 kinnitatud lisa 2 „Linnaosa eluasemekomisjoni põhimäärus ja töökord“ (edaspidi määrus) p-st 30 on komisjon otsustanud anda taotletud korter üürile teisele abivajajale, kes oma arvele võtmise ajast, isiku ja tema perekonnaliikmete kasutuses oleva eluruumi suurusest ning heakorratasemest, perekonnaliikmete arvust, isiku ja tema perekonnaliikmete tervislikust seisust ning teistest isiklikest ja perekondlikest asjaoludest tulenevalt vajas nimetatud eluruumi kõige enam. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades määruse p-s 30 toodud üürileandmise kriteeriume otsustas komisjon jätta kaebajate avalduse rahuldamata. Korra punkti 24 kohaselt esitab linnaosa valitsus linnaosa eluasemekomisjoni ettepaneku alusel linnavalitsusele linnavalitsuse korralduse eelnõu munitsipaaleluruumi üürile andmise kohta. Komisjoni otsuse alusel esitas vastustaja linnavalitsusele korralduse eelnõu
munitsipaaleluruumi aadressil xxxxxx üürile andmise kohta. Tallinna Linnavalitsus on vastava otsuse kinnitanud 18.09.2019 korraldusega nr 1153-k (tl 40). Vastustaja eelpool märgitud seisukohta toetab muuhulgas Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse, kus kaebajad elavad alates 01.11.2016, juhataja Kersti Põldemaa poolt, neile antud iseloomustus, mille kohaselt vajavad kaebajad oma kohustustest arusaamiseks kõrvalabi (tl 41-42).
8.5.Vastavalt määruse p-le 26 avalikustab linnaosa valitsus linnaosa valitsuse valitsemisel olevad ja linnavalitsuse poolt komisjonile majutamiseks eraldatud asustamata munitsipaal- ja sotsiaaleluruumid. Määruse punkti 29 alusel võivad isikud, kes on arvele võetud linnaosa valitsuses munitsipaal- või sotsiaaleluruumi taotlejana, esitada avalduse vastavalt asustamata munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile saamiseks. Vastavalt 04.04.2017 eluasemekomisjoni protokolli nr 3 p-le 25 on kaebajad võetud arvele sotsiaaleluruumi taotlejana korra p 3.3.2 alusel. Vastustaja avalikustas linnaosa valitsuse valitsemisel olevad asustamata munitsipaal- ja sotsiaaleluruumid 17.07.2019 internetis Tallinna linna veebilehel. Vastav teadaanne oli ka Põhja-Tallinna Valitsuse infosaalis asuval teadetetahvlil (tl 43). Vastustaja toob välja, et lähtuvalt eeltoodust on vaidlustatud otsus õiguspärane juba seetõttu, et kaebajal puudus õigus määruse punkti 29 alusel taotleda eluruumi aadressil xxxxxxx üürile andmist, kuna tegemist on munitsipaaleluruumiga.
8.6.Vastustaja on proovinud kaebajate eluaseme probleemi lahendada pakkudes neile isikute tervise seisule ja sotsiaalmajanduslikule olukorrale sobiva sotsiaaleluruumi. Sotsiaalhoolekande seaduse § 41 lg 1 kohaselt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama, kuid muudes aspektides on võimelised iseseisvalt toime tulema, nt tulema toime igapäevategevustega, tasuma eluruumi kasutamisega seotud kulude eest, taotledes vajaduse korral toimetulekutoetust. Tallinna Sotsiaaltöö Keskus on pakkunud kaebajatele mais 2019 peretuba Mahtra üksuses. Tegemist oli värskelt remonditud toaga eraldi kööginurga, vanni ja wc-ga. Vastustaja on seisukohal, et nimetatud tuba vastab kaebajate tervise seisule ja sotsiaalmajanduslikule olukorrale ning kaebajatel võimalik saada kõrvalabi Sotsiaaltöö Keskuse personalilt. Kaebajad loobusid pakutud eluruumist ja avaldasid soovi jääda Kadaka üksusesse (tl 41-42).
8.7.Kuigi vastustaja nõustub kaebajaga, et vaidlustatud otsuses puudub vaidlustamisviide, ei mõjuta HMS § 57 lg 2 kohaselt vaidlustamisviite puudumine haldusakti kehtivust. Nimetatud sätte kohaselt vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
8.8.Lähtuvalt eeltoodust leiab vastustaja, et 16.08.2019 koosolekul on komisjon teinud kaalutletud otsuse arvestades kaebajate tervise seisu ja sotsiaalmajanduslikku olukorda. Eluasemekomisjoni koosoleku protokollile oli kirjas viidatud ja kaebajal oli võimalik sellega tutvuda.
8.9.Seega jäeti vastustaja arvates kaebajate avaldus, aadressil xxxxxx asuva, munitsipaaleluruumi üürile andmiseks rahuldamata, sest vaidlustatud haldusaktis viidatud dokumentidele tuginedes kaebajate tervise seisu ja sotsiaalmajanduslikku olukorda arvestades ei ole nad võimelised omaette eluruumis iseseisvalt toime tulema, seetõttu ei olnud kaebajatel alust taotleda munitsipaaleluruumi üürile andmist. Pealegi olid kaebajad võetud arvele sotsiaaleluruumi taotlejana korra p 3.3.2 alusel.
8.10.Vastustaja palub kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Kohus, tutvunud menetlusosaliste seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on üldises plaanis kindlaks teinud järgmised käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud:
9.1.XX (kaebaja 1) esitas 01.03.2017 koos abikaasa YY (kaebaja 2) Põhja-Tallinna Valitsusele avalduse eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmiseks.
9.2.Põhja-Tallinna linnaosa eluasemekomisjon (edaspidi ka eluasemekomisjon ja komisjon) arutas 04.04.2017 toimunud koosolekul kaebaja avaldust ja otsustas võtta avalduse esitaja koos abikaasaga arvele sotsiaaleluruumi taotlejana Tallinna Linnavolikogu 17.11.2002 määrusega nr 56 kinnitatud lisa 3 "Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korra" (edaspidi kord) p 3.3.2 alusel tingimusel, et isikud läbivad resotsialiseerimisteenuse sotsiaalmajutusüksuses (tl 33-34).
9.3.Põhja-Tallinna Valitsus teavitas 19.04.2017 kirjaga nr 5.-1.2/360-4 kaebajat, et ta võeti koos abikaasaga arvele sotsiaaleluruumi taotlejana (tl 35). Vaidlust ei ole selles, et kaebajad nimetatud otsust vaidlustanud ei ole.
9.4.XX ja YY esitasid 26.07.2019 Põhja-Tallinna Valitsusele avalduse aadressil xxxxxx asuva munitsipaaleluruumi üürile andmiseks (tl 36).
9.5.Eluasemekomisjon arutas 16.08.2019 toimunud koosolekul kaebaja avaldust ja otsustas jätta isiku 26.07.2019 avalduse rahuldamata (tl 37). Vastustaja teavitas 03.09.2019 kirjaga nr 5.-1.2/870-2 kaebajat, et eluasemekomisjon jättis tema avalduse rahuldamata (tl 38).
9.6.Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr 56 kinnistatud Lisa 3 „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimis taotlevate isikute üle arvestuse pidamise kord“ eristab sotsiaaleluruume ja munitsipaaleluruume. Nimetatud Lisa 3 punktist 10 tuleneb, et isiku eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmise otsustab linnaosa eluasemekomisjon ühe kuu jooksul arvates avalduse ja sellele lisatavate dokumentide eluasemekomisjoni sekretäri poolt linnaosa eluasemekomisjonile esitamisest. Linnaosa eluasemekomisjon otsustab kas eluruumi üürimist taotlev isik võetakse arvele munitsipaal- või sotsiaaleluruumi taotlejana või jäetakse arvele võtmata. Lisa 3 p 12 viimasest lausest tuleneb, et arvestust peetakse eraldi munitsipaal- ja sotsiaaleluruumi taotlejate kohta. Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määruse nr 39 Lisas 2 „Linnaosa eluasemekomisjoni põhimäärus ja töökord“ p 29 on sätestatud, et isikud, kes on arvele võetud linnaosa valitsuses munitsipaal- või sotsiaaleluruumi taotlejana võivad esitada avalduse vastavalt asustamata munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile saamiseks. Sama määruse p 30 kohaselt lähtub komisjon asustamata munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile andmise otsustamisel: isiku eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmise ajast; isiku ja tema perekonnaliikmete kasutuses oleva ja taotletava eluruumi suurusest ja heakorratasemest; perekonnaliikmete arvust (sh alaealiste laste arvust); isiku ja tema perekonnaliikmete tervislikust seisust; muudest sotsiaalsetest asjaoludest.
9.7.Kohus on seisukohal, et eelmises punktis viidatud regulatsioonist tulenevalt tuleb eristada isikuid, kes on arvele võetud sotsiaaleluruumi taotlejana ning isikuid, kes on arvele võetud munitsipaaleluruumi taotlejana. Kohus selgitab siinkohal kaebajatele lühidalt ka sotsiaaleluruumi ja munitsipaaleluruumi vahet. Nimelt esimeses on tagatud lisaks ruumi üürimisele ka abi (juhendamine, nõustamine) isiku toimetulekuks. Munitsipaaleluruumi puhul sellist kõrvalabi teenust aga ei osutata, vaid tegemist
on tavapärase üürisuhtega, kus üürnik peab olema võimeline iseseivalt hakkama saama sh tasuma üüri ja kõrvalkulusid.
10.Käesoleval juhul vaidlevad pooled selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebajate 26.07.2019 avalduse munitsipaaleluruumi aadressil xxxxxxx üürile andmiseks rahuldamata.
10.1.Kohus leiab arvestades eelpool viidatud õigusliku regulatsiooniga ja kohtule esitatud dokumentidega, et käesoleval juhul on vastustaja keeldumine olnud õiguspärane, millest tulenevalt käesoleva kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kõigepealt selgub kohtule esitatud dokumentidest (vt käesoleva otsuse p 9.2 ja 9.3), et kaebajatel puudub hetkel ja puudus ka vaidlustatud otsuse tegemise ajal õigus taotleda munitsipaaleluruumi endale üürile andmist, sest kaebajad on arvele võetud sotsiaaleluruumi taotlejatena. Kuivõrd kaebajad on arvel sotsiaaleluruumi üürimist taotlevate isikutena, siis ei ole võimalik neile anda üürile munitsipaaleluruumi, millest tulenevalt on vaidlustatud otsus lõppastmes õiguspärane.
10.2.Küll aga nõustub kohus kaebajatega selles, et tegemist on oluliste põhjendamispuudustega haldusaktiga. Nimelt peab HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.
10.3.Samas ei pea kohus käesoleval juhul otstarbekaks vaidlustatud otsust tühistada ja kohustada vastustajat kaebajate taotlust uuesti läbi vaatama, kuivõrd vastustaja peaks andma välja igal juhul uue samasisulise otsusega haldusakti. Kohus tugineb siinkohal ka HMS § 58, mis sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus arvestab seejuures vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud täiendavaid põhjendusi kui puudustega haldusakti põhjendusi. Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma varasemas praktikas selgitanud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (vt nt RKHK 29.11.2012 otsust asjas nr 3-3-1-29-12, p 20, ning 14.12.2012 otsust asjas nr 3-3-1-33-12, p 16). Kohus leiab käesoleval juhul on põhjendatud arvestada sellega, et vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud asjaolu, et kaebajatele ei saanud munitsipaaleluruumi üürile anda, kuivõrd nad ei ole arvel munitsipaaleluruumi taotlejatena.
10.4.Küll aga tuleb vastustajal edaspidi olla samasuguste otsuste vormistamisel hoolikam ja järgida täpselt haldusmenetluse seaduses sätestatud nõudeid otsuste tegemisel ja põhjendamisel. Sealjuures juhul, kui vastustaja viitab eluasemekomisjoni protokollidele, tuleb need otsusele lisada või haldusaktis märkida, kus need dokumendid on isikutele kättesaadavad. Haldusaktis endas tuleb aga viidata otsuse õiguslikele alustele ning siduda need faktiliste asjaoludega ja esitada põhikaalutlused vaatamata sellele, et viidatakse vastavatele protokollidele. Samuti tuleb otsustele märkida vaidlustamise kord. Kohus märgib, et vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kuid mitte haldusakti tühistamise iseseisvaks aluseks.
10.5.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
11.Kohus peab vajalikuks kaebajatele täiendavalt selgitada et kohtule esitatud andmetest nähtuvalt ning arvestades kaebajate terviseseisundit, vajavad nad oma eluga toimetulemiseks kindlasti teatavat kõrvalabi. Sellest tulenevalt pakkus linn kaebajatele käesoleva kohtumenetluse käigus mitmeid erinevaid lahendusi, kuidas kaebajad saaksid oma elutingimusi parandada, kuid millega kaebajad ei nõustunud. Samuti on pakutud kaebajatele ühist tuba 2019 maikuus Mahtra üksuses (vt tl 42), millest kaebajad samuti keeldusid. Hetkel on vastustaja täitnud oma sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 lg 1 tuleneva kohustuse tagada eluruum isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. Kaebajad viibisid kohtuotsuse tegemise ajal xxxxxxx resotsialiseerimiskeskuses, kus neile on pakutud ka eraldiolevat eluruumi. Viimasest on nad keeldunud kohtule arusaamatutel põhjustel väidetavalt hirmust, et siis nad sinna jäävadki ja neil ei ole enam võimalik paremat sotsiaaleluruumi või munitsipaaleluruumi taotleda. See on Kohus märgib, et kaebajatel on võimalik taotleda endale jätkuvalt sotsiaaleluruumi vastavalt Põhja-Tallinna linaosa poolt avaldatavale infole ja ka asjaolule, et nad on kohtuotsuse kuulutamise ajaks vastavalt kohtule kompromissiläbirääkimiste ajal antud informatsioonile abiellunud. Munitsipaaleluruumi taotlemiseks puudub kaebajatel hetkel õigus, kuivõrd nad on arvele võetud sotsiaaleluruumi taotlejate hulka. Kui kaebajad läbivad vastavas otsuse ettenähtud resotsialiseerimisteenuse, siis on kaebajatel võimalik esitada linnale uus taotlus võtta nad arvele munitsipaaleluruumi taotlejatena ning kui linn peaks vastava avalduse rahuldama, on kaebajatel võimalik hiljem jälle taotleda ka munitsipaaleluruumi. Käesoleval hetkel kaebajatel selleks aga nähtuvalt kohtule teadaolevatest asjaoludest õigus ilmselgelt puudub.
12.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.