Enefit Energiatootmine AS-i kaebus Konkurentsiameti 16.10.2019 otsuse nr 7-3/2019-057 ja 09.12.2019 vaideotsuse nr 7-18/2019-007 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – Enefit Energiatootmine AS, volitatud esindaja Marelle Esko Vastustaja – Konkurentsiamet, volitatud esindaja Marek Piiroja
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Enefit Energiatootmine AS-i kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.09.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Enefit Energiatootmine AS-i (kaebaja) 30.11.2017 kinnitatud põhikirja p 2.1 kohaselt on kaebaja peamiseks tegevusaladeks elektri- ja soojusenergia tootmine, hulgi- ja jaemüük ning põlevkiviõli tootmine, põlevkiviõli ja põlevkivituha jae- ja hulgimüük. Soojust ja elektrienergiat toodetakse Balti Elektrijaamas (Balti EJ) ja Eesti Elektrijaamas (Eesti EJ). Balti EJ-s toodetakse soojust ja elektrienergiat koostootmise protsessis ning selleks kasutatakse põlevkivi, biokütust
ja põlevkiviõli. Lisaks on installeeritud elektrijaama soojuse tootmiseks reservkatlamaja, mis kasutab kütusena maagaasi.1
2.Konkurentsiamet (vastustaja) kooskõlastas 14.06.2017 otsusega 3 aastaks kaebaja poolt toodetava soojuse piirhinna ja hinnavalemi.
3.Kaebaja esitas 02.10.2019 vastustajale taotluse uue soojuse piirhinna (tootmishind) kinnitamiseks.
4.Vastustaja jättis 16.10.2019 otsusega nr 7-3/2019-057 kaebaja 02.10.2019 taotluse rahuldamata. Otsuse põhjendustest nähtuvalt esitas kaebaja 04.02.2019 vastustajale taotluse Balti EJ-s toodetava soojuse piirhinna (tootmishind) 35,14 €/MWh kooskõlastamiseks. Uus piirhind tulenes hinnavalemis kajastatud kütuste hindade (põlevkivi, põlevkiviõli, maagaas) ja CO2 kvoodi hinna muutumisest ning soojuse tootmiseks eraldatud tasuta CO2 kvoodi koguse vähenemisest. Kaebaja soovis tõsta soojuse hinda 24,4%. Vastustaja alustas 09.07.2019 järelevalvemenetluse, kuna selgus, et Balti EJ-s kasutatud kütuste osakaal erineb oluliselt vastustaja 14.06.2017 otsusega kooskõlastatud hinnavalemi kujundamisel aluseks võetust. Kaebaja varasema taotluse kohaselt pidanuks energia tootmine toimuma 99,7% ulatuses põlevkiviga ja energia tootmist biokütusega ei plaanitud. Samuti kinnitasid kütuste sisseostuhindade prognoosid, et põlevkivienergia tootmise kulu primaarenergia hinna alusel on kõige odavam. Reaalsuses on kaebaja varasemalt 3 aastal (2016-2018) tootnud energiat 7,89,7% ulatuses biokütusest ja prognooside järgi kavatseb ta suurendada 2020. a biokütuse kasutamist 25,5%-ni. Kaebaja ei ole taotlenud uue hinnavalemi kooskõlastamist. Kaebaja esitas 02.10.2019 vastustajale uue taotluse Balti EJ-s toodetava soojuse piirhinna (tootmishind) 33,60 €/MWh kooskõlastamiseks. Kuna Balti EJ-s kasutatud kütuste struktuur on niivõrd muutunud võrreldes vastustaja poolt 14.06.2017 kooskõlastatud hinnavalemi kujundamisel aluseks võetuga, siis kooskõlastatud hinnavalem ei vasta enam kulupõhisuse nõuetele ja seda ei ole põhjendatud enam rakendada. Biokütusest (puit) energia tootmisel arvestatakse CO2 tekkekogus nulliks. Mida suurem on biokütuse osakaal, seda väiksem on CO2 tekkekogus. Hinnavalemis kajastatud CO2 kvoodi tegur ei ole enam kulupõhine ja peaks olema väiksem. Seega on põhjendamatu rakendada soojuse hinna arvutamisel vastustaja 14.06.2017 otsusega kooskõlastatud hinnavalemit isegi olukorras, kus kütuste või CO2 kvoodi ostuhinnad on muutunud. Kuna kaebaja hinnavalem ei vasta kaugkütteseaduse (KKütS) § 8 lg-le 3, ei saa rahuldada kaebaja taotlust uue soojuse piirhinna kooskõlastamiseks.
Kaebaja esitas 16.10.2019 otsuse peale 30.10.2019 vaide.
6.Vastustaja jättis 09.12.2019 vaideotsusega nr 7-18/2019-007 kaebaja vaide rahuldamata. Arvestades Balti EJ 11. plokis energia tootmisel reaalselt kasutatavat kütuste struktuuri ja nende põletamisel tekkivat CO2 kogust, siis kooskõlastatud hinnavalemi püsiva iseloomuga tegurid 0,43113 (põlevkivi kogus t-des kaugküttevõrku müüdava soojuse MWh kohta), 0,19658 (põlevkivituha kogus t-des kaugküttevõrku müüdava soojuse MWh kohta) ja 0,3813 (CO2 tekkekogus t-des kaugküttevõrku müüdava soojuse MWh kohta), mis kõik väljendavad Balti EJ
11.plokis energia tootmise kulusid 99,7% ulatuses põlevkiviga, ei vasta enam kulupõhisuse nõuetele ja seetõttu on põhjendamatu rakendada soojuse hinna arvutamisel vastustaja 14.06.2017 otsusega (majandusaastate 2014-2016 andmete alusel) kooskõlastatud hinnavalemit isegi olukorras, kui kütuste või CO2 kvoodi ostuhinnad on muutunud. Kaebaja 15.11.2019 kirjast nähtuvalt kasutas ta 2019. a oktoobris energia tootmisel 99,7% põlevkivi asemel kütuste segu, millest 28% moodustab biokütus ja 72% põlevkivi. Kaebaja esitatud arvutused kinnitavad, et Balti EJ 11. plokis energia tootmisel reaalselt kasutatava kütuse struktuuri korral väheneb CO2 kogus, mistõttu ka 14.06.2017 otsusega kooskõlastatud püsiva iseloomuga tegurid ei jää
Vt Konkurentsiameti 16.10.2019 otsus, lk 3.
2(9)
3-20-48
samaks, vaid muutuvad oluliselt. Sedalaadi oluliste muudatuste ilmnemine püsikomponentides kinnitab, et hinnavalem ei vasta KKütS § 8 lg-s 3 sätestatud kulupõhisuse nõuetele. KKütS § 9 lg 10 kohaselt kasutatakse hinnavalemit ettevõtja tegevusest sõltumatute tegurite ilmnemisel (nt kütuse hindade muutus). Hinnavalemi kooskõlastamine ja selle alusel hilisem uue piirhinna arvutamine minetaks igasuguse mõtte, kui lisaks ettevõtte tegevusest sõltumatute tegurite muutumisele hakatakse valemi kehtivuse ajal kas kõiki või valikuliselt mõnda valemi püsikomponenti muutma. Kuna hinnavalemi püsikomponendid kujunevad tootmise efektiivsusnäitajate (trassikadu, kasutegur), müügimahu, põhjendatud kulude ning soojuse tootmiseks kasutatavate kütuste liikide ja osakaalude alusel, nõuab nende muutmine analüüsi läbiviimist ja piirhinna kooskõlastamist, milleks ettevõtja peab esitama hinnataotluse KKütS § 9 lg 1 kohaselt, mitte KKütS § 9 lg 10 alusel. Kui soojuse tootmisel on toimunud mistahes kütuste kasutamise muutmine võrreldes kooskõlastatud hinnavalemis aluseks võetud kütustega, siis ei ole võimalik jätkata soojuse piirhinna kooskõlastamist hinnavalemi alusel, sest puudub osapoolte vahel kokkulepitud üheselt mõistetav ja sarnastel (õiglastel) alustel rakendatav arvestusmetoodika, mis tagaks teistsuguste kütuste kasutamisel nende koguste (osakaalude), hindade või põletamisega kaasnevate saastekoguste muutuste õige ümberarvestamise ja asendamise kooskõlastatud hinnavalemis arvestatud kütuste põletamisega kaasnevate samasisuliste kulukomponentide suhtes. Kuna kaebaja 09.06.2017 taotlus kütuse vahetamise või asendamisega kaasnevat arvutusmehhanismi mistahes valemikomponentide osas ette ei näinud, siis pole võimalik veenduda KKütS-is kehtestatud hinna kulupõhisuse õigsuses. 14.06.2017 otsuses puudub kokkulepitud ümberarvutusmehhanism, kuidas peaksid muutuma need soojuse piirhinna arvutust oluliselt mõjutavad püsiva iseloomuga tegurid, mis on otseselt seotud põlevkivi osalisel või täielikul asendamisel biokütusega. Kui kaebaja soovib, et soojuse piirhindade kooskõlastus valemi alusel põhineks kütuste primaarenergia mahtudel ja mistahes kasutatavate kütuste kaalutud keskmistel hindadel või nende kombinatsioonil, tuleb tal esitada vastustajale taotlus sellise hinnavalemi kooskõlastamiseks, et vastustaja saaks sellise valemi põhjendatust analüüsida ja kooskõlastada.
7.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 16.10.2019 otsuse ja 09.12.2019 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja 02.10.2019 taotlus uuesti läbi. Põhjendused:
7.1.Vastustaja on rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-t 2, sest ei ole alates 04.02.2019 korrigeerinud hinnavalemis kaebajast sõltumatult muutunud CO2 hinna ja koguse väärtusi, mis oleks muutnud hinnavalemi jälle kulupõhiseks. Vastustaja on tekitanud olukorra, kus kaebaja ei saa jätkuvalt müüa soojusenergiat seaduses ette nähtud kulupõhise hinnaga. Vaideotsuse rahuldamata jätmisega on vastustaja muutnud kaebaja jaoks võimatuks kasutada 2019/2020. a kütteperioodil KKütS § 8 lg 3 kohast piirhinda, rikkudes sellega KKütS § 1 lg-st 2 tulenevat printsiipi. Viidatud säte kaitseb lisaks tarbijate huvidele ka soojusettevõtja huve. Selleks, et soojusettevõtja saaks soojavarustust tagada, peab tal olema võimalik müüja soojust hinnaga, mis tagab tema jätkusuutlikkuse. Vastasel korral võib soojuse hinna tõus olla tarbijate jaoks ebamõistlikult kõrge ja üllatuslik.
7.2.Vastustaja 16.10.2019 otsus on õigusvastane, kaalutlusvigadega, vastuolus KKütS-iga, vastustaja enda kinnitatud metoodikatega („Soojuse piirhinna kooskõlastamise põhimõtted“2 ja „Juhend korrektsiooni arvutamiseks hinnavalemi alusel kooskõlastatud soojuse piirhinna
korral“3) ja 14.06.2017 otsusega, piirates kaebaja ettevõtlusvabadust. Vastustaja ei ole põhjendanud, et kehtiv hinnavalem oleks vastuolus ühe või enama KKütS § 8 lg-s 3 toodud punktiga. Kaebaja on hinnavalemi alusel soojuse piirhinna arvutamisel järginud viidatud sätet. Vastustaja tõlgendab KKütS § 8 lg-t 3 laiendavalt ja oma pädevust ületavalt ning on keskendunud KKütS § 1 lg-s 2 nimetatud printsiipidest peamiselt ühele – põhjendatud hinnaga soojavarustus. Vastustaja ei ole põhjendanud, millisele õigusaktile tuginedes on ta kitsendanud piirhinna kulupõhisuse kontrolli hinnavalemi alamkomponentidele (nn püsiva iseloomuga tegurid). Kütuste vahetamine on ettevõtja tegevusest sõltuv asjaolu, mistõttu KKütS § 9 lg 91 kohaselt ei ole kütuste vahetamise mõjud seotud hinnavalemi muutmisega seni, kuni kütuste vahetamine võimaldab alandada tarbijatele müüdava soojuse hinda rohkem kui 5% võrra. Antud juhul see nii ei ole.
7.3.Vastustaja ei ole põhjendanud, millises ulatuses võinuks kasutatavate kütuste struktuuri muuta, et seda saaks 14.06.2017 kinnitatud valemis kasutada. Hinnavalemi kasutamise mõte KKütS § 9 lg 10 kohaselt on see, et soojusettevõtja saab valemi kehtivuse aja jooksul (kuni 3 aastat) kooskõlastada piirhinda lihtsustatud protseduuri kohaselt, kui ilmnevad ettevõtja tegevusest sõltumatud ja soojuse hinda mõjutavad tegurid. 2017. a, kui kaebaja hinnavalemit kooskõlastas, oli soodsaima hinnaga kütus põlevkivi. Biomassi kasutamine põlevkivi asemel ei ole kunagi olnud püsivalt tagatud prognoositava hinna alusel, vaid on toimunud üksikute tarnete kaupa. Kuna biomass asendab kütusena põlevkivi, siis saab üksikute tehingute abil hangitud odavama biokütuse osakaalu ning hindade alusel alandada valemis kasutatavat põlevkivi hinda. Põlevkivi hinnast odavama biokütuse kättesaadavus on olnud äärmisel vähelikviidse turu ja keskkonnaregulatsioonidest tulenevate piirangute tõttu liiga ebastabiilne. Samas oleks ebamõistlik ja tarbijate jaoks kahjulik, kui oleks keelatud asendada hinnavalemis kasutatud kütuseid odavama asenduskütusega, kui aruandluses kajastatakse korrektselt asendatud kütuse tõttu vähenenud kulud. 2018. a suurenesid ainult põlevkivist soojusenergia tootmise kulud võrreldes piirhinnaga 11%. Biokütuse põletamine põlevkivi asemel võimaldas vähendada neid kulusid 2% võrra, mistõttu oli 2018. a tegelik soojuse tootmise kulu kinnitatud piirhinnast 9% suurem. Vastustaja 14.06.2017 otsusest tuli üheselt, et kaebajal oli ja on õigus kasutada soodsaima hinnaga kütust, mida kaebaja ongi teinud. 2017. a saavutatud kulude alanemine 0,46% võrreldes kinnitatud piirhinnaga oli üle 10 korra väiksem erinevus, kui oleks olnud vaja uue tariifi kehtestamise taotluse esitamiseks.
7.4.2018. a tõusid põlevkivi kasutamisega kaasnenud kulud (peamiselt CO2 kvootide hinna tõus ja tasuta CO2 kvootide koguse vähenemine) märkimisväärselt ja biomassi kasutamine ei võimaldanud enam alandada soojuse tootmise kulu allapoole kinnitatud piirhinnast. Pärast 2018. a tulemuste hindamist 2019. a alguses ei olnud turuolukord muutunud ja põlevkivi kasutamisega kaasnevate kulude olulist alanemist ei olnud võimalik prognoosida. Seetõttu otsustas kaebaja esitada 2019. a alguses vastustajale taotluse soojuse piirhinna muutmiseks kinnitatud hinnavalemi raames. Eeltoodu näitab selgelt, et pärast soojuse piirhinna kinnitamist 2017. a ei ole tekkinud olukorda, mis oleks alandanud hinda vähemalt 5%. Oleks ebamõistlik eirata seadusandja poolt KKütS § 9 lg-s 91 sätestatud juhist ja kohustada ettevõtjat teavitama vastustajat kõigi soojuse tootmisega seotud kulukomponentide igasuguse muutumise kohta, kui need muudatused tegelikult soojuse tariifi muutmist ei põhjusta. See ei oleks kooskõlas vastustaja 14.06.2017 otsusega, mille järgi tuleb kõige soodsama hinnaga kütust kasutada nii suures osakaalus kui võimalik.
7.5.Vastustaja hindab alusetult 16.10.2019 otsuses kaebaja hinnataotluse kulupõhisust hinnavalemi püsiva iseloomuga tegurite kaupa. Sellist tegurite kaupa kulupõhisuse hindamist KKütS ette ei näe. Erinevalt vastustaja väidetust kehtestab KKütS kulupõhisuse nõude kõigi hinda mõjutavate komponentide koondmõju suhtes. Vastustaja otsuses viidatud „püsiva iseloomuga tegurid“ ei saa kulupõhisuse hindamisel omada muud tähtsust kui analüütilised abivahendid. „Püsiva iseloomuga tegurid“ ei saa muutuda iseseisvateks vastustaja poolt kinnitatud hindadeks, mille muutmisele laieneks KKütS-is sätestatud lõpphinna muutmise regulatsioon. Kuna biokütuse hind on kõrgem kui põlevkivi hind ning kuna biomassi kasutamine vähendab CO2 kvootide vajadust, kuid kasvatab kütuse kulu, siis summaarselt ei too biomassi kasutamine lõpphinnas kaasa sellises ulatuses muudatust, mis väljuks KKütS-i kehtestatud kulupõhisuse raamidest. KKütS § 9 lg 91 võimaldab kulude kõikumist kuni 5% ja nõuab uue hinnavalemi kooskõlastamise taotluse esitamist vaid koguhinna suurema kui 5% kõikumise korral. Vastustaja on 14.06.2017 otsuses (lk 77) selgitanud, et vastavalt KKütS § 9 lg-le 10 seisneb hinnavalemi kooskõlastamise tähendus selles, et kooskõlastatud hinnavalemi edaspidisel rakendamisel soojuse piirhinna kooskõlastamisel jäävad muutumatuks kõik soojuse piirhinna arvutamise aluseks olevad kulud, v.a kulud ettevõtja jaoks tema tegevusest sõltumatute ja soojuse hinda mõjutavate tegurite osas. Seega arvestab hinnavalem ainult muutuvate tegurite hindadest tulenevaid kulude muutusi. Vastustaja on seda seisukohta arusaamatutel põhjustel muutnud. Kaebaja on esitanud taotluse soojuse müügi piirhinna muutmiseks, sest on ilmnenud tema tegevusest sõltumatud ja soojuse hinda mõjutavad tegurid. Nt CO2 kvootide tegelik kuu keskmine turuhind 2019. a septembris oli 25,80 €/t, samas kui kinnitatud piirhind arvestab CO2 kvootide hinda 5,26 €/t. CO2 kvootide turuhinna kasv on asjaolu, mida kaebaja ei saa mõjutada, kuid mis mõjutab oluliselt soojuse hinda.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
8.1.KKütS § 8 lg 3 määrab ära alused, mida tuleb arvesse võtta piirhinna kujundamisel, kuid ei määra, millisest arvestamise metoodikast tuleb vastustajal lähtuda soojuse piirhinna kooskõlastamisel või rakendatava soojuse hinna üle järelevalve teostamisel. Vastustaja välja töötatud „Soojuse piirhinna kooskõlastamise põhimõtted“ on abivahendiks soojuse piirhinna kooskõlastamise taotlemisel. KKütS § 8 lg-st 3 tulenevalt on vastustajal õigus kontrollida soojusettevõtja poolt rakendatavat hinnakujundust. Kontroll ei piirdu vaid matemaatiliste tehete õigsuse kontrollimisega. Hinna kooskõlastamise regulatsiooni eesmärgist (KKütS § 1 lg 2) tulenevalt on vastustajal õigus hinnata ka seda, kas hinda arvestatud komponendid on vajalikud ja põhjendatud. Lisaks soojuse piirhinna kooskõlastamisele võib soojusettevõtja taotleda vastustajalt hinnavalemi kooskõlastamist kuni 3 aastaks. Hinnavalem peab olema kujundatud nii, et hinnavalemi alusel arvutatav soojuse piirhind vastaks KKütS § 8 lg-le 3. Vastustaja viib ka hinnavalemi kooskõlastamise taotluse osas läbi menetluse, mis on analoogne soojuse piirhinna kooskõlastamise taotluse menetlusega.
8.2.14.06.2017 otsuse p-s 5 lk-del 73-77 on kirjeldatud, milliste tehniliste näitajate ja põhjendatud kulude alusel formeeruvad kaebajale kooskõlastatud hinnavalemis kajastatud püsiv- ja muutuvtegurid ning millised tegurid loetakse ettevõtja tegevusest sõltumatuteks. Hinnavalemit kasutatakse soojuse piirhinna kooskõlastamiseks soojusettevõtja taotlusel tema tegevusest sõltumatute ja soojuse hinda mõjutavate tegurite ilmnemisel. 14.06.2017 otsuse resolutsiooni p 7 sätestab üheselt arusaadavalt, et hinnavalemit mõjutavate hinnakomponentide (soojuse tootmise efektiivsusnäitajad, tootmismaht, müügimaht, kulud, soojuse tootmiseks kasutatavate kütuste liigid) muutumisel tuleb kaebajal esitada viivitamatult taotlus uue hinnavalemi kooskõlastamiseks. See tähendab, et kui lisaks ettevõtja tegevusest sõltumatutele teguritele ehk muutuvteguritele muutuvad hinnavalemi kehtivuse ajal ka muud tehnilised näitajad ja kulud, siis hinnavalemis kajastatud püsivtegurid ei ole enam kooskõlas tegeliku olukorraga ega hinnavalemi kooskõlastamise aluseks olnud otsuse sisuga, sh ei ole 5(9)
3-20-48
hinnavalemiga enam tagatud soojuse piirhinna vastavus KKütS § 8 lg-st 3 tulenevate nõuetega. Seetõttu on ettevõtjale pandud kohustus jälgida ka hinnavalemi kehtivuse perioodil, kas hinnavalemis kajastatud püsikomponendid vastavad reaalsusele ja tõenäoliselt ka tulevikus sarnaselt jätkuvale muutunud olukorrale. Kui see pole nii, tuleb viivitamatult taotleda uue hinnavalemi kooskõlastamist. Seda sõltumata 5% kriteeriumist.
8.3.Selleks, et vastustaja saaks kooskõlastada soojusettevõtja poolt taotletava soojuse piirhinna hinnavalemi alusel, peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) hinnavalem peab olema kooskõlastatud; 2) hinnavalem peab olema kehtiv; 3) hinnavalemis toodud hinnakomponendid (nö püsiv- ja muutuvtegurid) peavad vastama KKütS § 8 lg-st 3 tulenevatele kulupõhisuse nõuetele; 4) taotletav soojuse piirhind peab vastama KKütS § 8 lg-st 3 tulenevatele kulupõhisuse nõuetele. Vastustaja on kaebaja hinnavalemi kooskõlastanud ja tegemist on kehtiva hinnavalemiga. Kuna aga kooskõlastatud hinnavalem enam KKütS § 8 lg-st 3 tulenevatele kulupõhisuse nõuetele ei vasta ning kulupõhisuse nõuetele ei vasta ka selle alusel taotletav soojuse piirhind, puudub vastustajal seadusest tulenev võimalus kaebaja taotluse rahuldamiseks. Soojuse piirhinna kooskõlastamisel kohalduvad soojuse piirhinna kulupõhisuse alused. KKütS § 9 lg-s 91 sätestatud 5% kriteerium soojuse piirhinna kooskõlastamise menetlustes ei kohaldu. Tegemist on eraldiseisvate alustega.
8.4.Balti EJ-s kasutatud kütuste osakaal erineb oluliselt 14.06.2017 otsusega kooskõlastatud hinnavalemi püsitegurite kujundamisel aluseks võetud kütuste struktuurist. 14.06.2017 otsusega kooskõlastatud hinnavalemis aluseks võetud kütuste struktuur (põlevkivi 99,7% ja vedelkütus 0,3%) ei kajasta reaalselt kasutatud (oktoobris 2019 biokütus 28%, põlevkivi 72%) ega kaebaja poolt tulevikuks prognoositud kütuste kasutamise osakaalusid (prognoos 2020. a põlevkivi 74,6%, biokütus 25,2% ja vedelkütus 0,2%). Biokütusest (puit) energia tootmisel arvestatakse CO2 tekkekogus nulliks. Seetõttu seoses oluliselt suuremas osakaalus biokütuse põletamisega on vähenenud 2019. a ja väheneb ka 2020. a soojuse tootmisega seotud õhku paisatava CO2 kogus võrreldes 14.06.2017 otsusega kooskõlastatud hinnavalemi kujundamisel aluseks võetuga. Eksitav on kaebaja väide, et biokütuse kasutamine ei mõjuta soojuse lõpphinda oluliselt ega välju KKütS-is kehtestatud kulupõhisuse raamidest. Kaebaja poolt 17.04.2019 vastustajale esitatud dokumentidest selgub, et biokütuse põletamise primaarenergia hinna kulu osutus 2018. a oluliselt odavamaks võrreldes põlevkivi põletamisega kaasneva primaarenergia hinna kuluga (hinna erinevus elektri tootmisel 16% ja soojuse tootmisel 36,9%). Sama prognoositi ka 2019. a ja 2020. a (hinna erinevus 2019. a elektri tootmisel 28,3% ja soojuse tootmisel 42% ning 2020. a elektri tootmisel 29,3% ja soojuse tootmisel 42,3%). Valdavalt kondensatsioonirežiimis töötava energiatootmisüksuses (milleks on Balti EJ 11. plokk) kütuste kasutamise struktuur valitakse põhimõttest, milline kütus on odavam elektri tootmiseks. Soojuse tootmine biokütusega on majanduslikult odavam võrreldes põlevkivist soojuse tootmisega, kuna põlevkivi kasutamisel lisanduvad maksud, milleks on CO2 saastetasu ja aktsiis. Kaebaja taotluse esitamise ajal (02.10.2019) ei olnud vastustajale esitatud ühtki tõendit, mis kinnitanuks, et biokütuse tootmise hind on kallim või sama võrreldes põlevkiviga. Hinna erinevus 2019. a oktoobris puiduhakke kasutamisel oli elektri tootmisel 11,5% ja soojuse tootmisel 28%. Puiduhakke sisseostuhinna tõendamiseks on kaebaja saatnud 01.08.2019 vastustajale tarbijatega sõlmitud 35 lepingut (kehtivustähtajad perioodil 01.01.2019– 31.05.2020). Seega ei vasta hinnavalemis kajastatud püsivtegurid enam hinnavalemi formeerumisel aluseks olnud kulupõhisuse nõuetele ja seetõttu on põhjendamatu rakendada soojuse hinna arvutamisel kõnealust hinnavalemit. Ka kaebaja on pidanud vajalikuks muuta osasid hinnavalemi püsivteguritest ja seda modifitseerida. Kuna hinnavalem ei vasta kulupõhisuse nõuetele, on põhjendamatu rakendada seda soojuse hinna arvutamisel isegi olukorras, kui kütuste või CO2 kvoodi ostuhinnad on muutunud. Kuna hinnavalemi püsikomponendid kujunevad tootmise efektiivsusnäitajate (trassikadu, kasutegur), müügimahu,
6(9)
3-20-48
põhjendatud kulude ning soojuse tootmiseks kasutatavate kütuste liikide ja osakaalude alusel, nõuab nende muutmine analüüsi läbiviimist ja piirhinna kooskõlastamist, milleks kaebaja peab esitama hinnataotluse KKütS § 9 lg 1 kohaselt, mitte KKütS § 9 lg 10 alusel. Kuna kooskõlastatud hinnavalem KKütS § 8 lg-s 3 sätestatud nõuetele ei vasta, puudus vastustajal seadusest tulenev võimalus kaebaja 02.10.2019 taotluse rahuldamiseks.
8.5.Kaebaja 04.02.2019 taotluse menetlus peatati kaebaja 14.02.2019 taotluse alusel, sest kaebaja pidas vajalikuks viia läbi lisaanalüüsi ja korrigeerida andmeid. Kaebaja esitas uue korrigeeritud taotluse 02.10.2019, mis võeti menetlusse. Vastustajal puudub võimalus ise ettevõtja taotlust korrigeerida. Kooskõlastatud hinnavalemi muudatusi saab vastustaja kooskõlastada vaid esitatava taotluse raames. Vastustaja on juhtinud kaebaja tähelepanu võimalusele esitada uus soojuse piirhinna kooskõlastamise taotlus.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kaebaja näol on tegemist KKütS § 9 lg 1 p-s 3 nimetatud soojusettevõtjaga, kes toodab soojust elektri ja soojuse koostootmise protsessis. Tal on kohustus kooskõlastada vastustajaga müüdava soojuse piirhind ja ta võib müüa soojust hinnaga, mis ei ületa kooskõlastatud piirhinda (KKütS § 9 lg-d 1 ja 4). Lisaks piirhinna kooskõlastamisele võimaldab KKütS § 9 lg 10 soojusettevõtjal taotleda vastustajalt hinnavalemi kooskõlastamist kuni 3 aastaks. Hinnavalemit kasutatakse soojuse piirhinna kooskõlastamiseks soojusettevõtja taotlusel tema tegevusest sõltumatute ja soojuse hinda mõjutavate tegurite ilmnemisel. Erinevalt KKütS § 9 lg-st 5, mille kohaselt kooskõlastab vastustaja piirhinna 30 päeva jooksul (eriti keeruka või töömahuka menetluse korral 90 päeva jooksul), näeb KKütS § 9 lg 10 ette, et vastustaja kooskõlastab piirhinna hinnavalemi alusel 10 tööpäeva jooksul. Seega võimaldab kooskõlastatud hinnavalem vastustajal soojusettevõtja piirhinna kooskõlastamise taotlust kiiremini menetleda.
10.Asjaoludest nähtuvalt on vastustaja kooskõlastanud kaebajale 14.06.2017 otsusega nr 73/2017-032: -
soojuse ja elektrienergia koostootmise protsessis toodetava soojuse piirhinna 23,12 €/MWh (resolutsiooni p 1);
-
hinnavalemi kehtivusega 3 aastat, s.o kuni 14.06.2020 (resolutsiooni p-d 2 ja 3): Hind (€/MWh) = 13,82 + 0,43113 × HPkivi + 0,00024 × HPkõ + 0,01294 × HGaas + [0,38133 × CO2 hind – (tasuta CO2 kvoot ÷ 433 407 × CO2 hind)] + 0,19658 × HPkivi tuhk
-
hinnavalemi alusel arvutatud võrguettevõtjale müüdava soojuse piirhinna 28,24 €/MWh (resolutsiooni p 4).
Resolutsiooni p 5 kohaselt on kaebaja KKütS § 9 lg 91 järgi kohustatud jälgima oma tegevusest sõltumatuid asjaolusid (sh kütuste hindasid), mis mõjutavad soojuse hinda tarbijatele, ja esitama vastustajale uue soojuse piirhinna kooskõlastamise taotluse hiljemalt 30 päeva jooksul, arvates asjaolu ilmnemisest, mis võib vähendada soojuse hinda tarbijale enam kui 5% võrra. Resolutsiooni p 6 kohaselt peab KKütS § 1 lg 2 ja § 8 lg 3 järgi soojuse piirhind olema põhjendatult kulupõhine, mistõttu kütuste sisseostuhindade alanemise korral peab alanema ka müüdava soojuse piirhind.
7(9)
3-20-48
Resolutsiooni p 7 kohaselt tuleb kaebajal hinnavalemit mõjutavate hinnakomponentide (soojuse tootmise efektiivsusnäitajad, tootmismaht, müügimaht, kulud, soojuse tootmiseks kasutatavate kütuste liigid) muutumisel esitada viivitamatult taotlus uue hinnavalemi kooskõlastamiseks.
11.Kohus nõustub vastustajaga selles, et varem kooskõlastatud hinnavalemi alusel on võimalik uut soojuse piirhinda kooskõlastada üksnes juhul, kui muutuvad ettevõtjast sõltumatud asjaolud. See on selgelt kirjas ka KKütS § 9 lg 10 teises lauses. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et soojusettevõtjast sõltumatud tegurid on kütuse hind ja seadusandja kehtestatud erinevad piirangud (aktsiisid, keskkonnatasud, kvoodid jms). Seega on kaebajal õigus taotleda vastustajalt kehtiva hinnavalemi alusel uue soojuse piirhinna kooskõlastamist, kui muutuvad kaebaja poolt soojuse tootmisel kasutatava(te) kütus(t)e hinnad ja/või seadusandja kehtestatud piirangud. Kaebaja on uue piirhinna taotlemisel neile asjaoludele tuginenud.
12.Vaidlust ei saa olla asjaolu üle, et soojuse tootmisel kasutatava kütuse liik on soojusettevõtjast sõltuv asjaolu, st soojusettevõtja valib, millist kütust ta soojuse tootmisel kasutab. Erinevat liiki kütused (põlevkivi, maagaas, põlevkiviõli, biokütus jm) on erinevas hinnas, nende kütteväärtus on erinev (st erineb kütuse kogus sama hulga soojuse saamiseks), samuti erinevad erinevatele kütuse liikidele kehtivad seadusandja kehtestatud piirangud (saastetasud, aktsiisid, kvoodid jne). Sellest tulenevalt ei ole kuigi tõenäoline, et üht liiki kütuse kasutamisel kujunenud soojuse hind oleks täpselt sama kui teist liiki kütuse kasutamisel.
13.Kaebajale kooskõlastatud hinnavalem oli arvutatud lähtudes eeldusest, et ta kasutab soojuse tootmiseks põlevkivi, põlevkiviõli ja maagaasi (vt 14.06.2017 lk 78-79). Biokütuse kasutamist hinnavalemist ei nähtu. Samas nähtub vaidluse asjaoludest, et kaebaja on hakanud soojuse tootmisel vähendama kasutatava põlevkivi kogust ja asendanud selle järjest suuremas mahus biokütusega (2019. a oktoobris moodustas biokütus 28% ja põlevkivi 72%). Kohus nõustub vastustajaga, et kui kaebaja kasutab soojuse tootmisel teist liiki kütust, mitte seda/neid, mille alusel kujundati ja kooskõlastati hinnavalem, siis ei saa seda hinnavalemit enam uue soojuse piirhinna kooskõlastamisel kasutada. Sama hinnavalem ei saa kehtida ükskõik millise teise kütuse liigi korral ja vastustaja jättis õiguspäraselt kaebaja taotluse uue soojuse piirhinna kooskõlastamiseks rahuldamata. 14.06.2017 otsuse lk-l 77 on selgitatud: „Vastavalt KKütS § 9 lõikele 10 seisneb hinnavalemi kooskõlastamise tähendus selles, et kooskõlastatud hinnavalemi edaspidisel rakendamisel soojuse piirhinna kooskõlastamisel jäävad muutumatuks kõik soojuse piirhinna arvutamise aluseks olevad kulud, v.a kulud ettevõtja jaoks tema tegevusest sõltumatute ja soojuse hinda mõjutavate tegurite osas. Seega arvestab hinnavalem ainult muutuvate tegurite hindadest tulenevaid kulude muutusi.“ Sellest selgitusest nähtub, et hinnavalem kehtib juhul, kui kaebajast sõltuvad kulud jäävad muutumatuks. Soojuse tootmiseks teise kütuse kasutamine muudab kaebajast sõltuvaid kulusid, seega ei saanud kaebaja eeldada, et ta saab soojuse hinda arvutada jätkuvalt sama hinnavalemi alusel. Vastustaja ei ole oma seisukohta muutnud ega käitunud vastuoluliselt, nagu kaebaja ekslikult väidab. Ka 14.06.2017 otsuse resolutsiooni p-st 7 nähtub selgelt kaebajale tulenev kohustus esitada viivitamatult taotlus uue hinnavalemi kooskõlastamiseks, kui muutuvad hinnavalemit mõjutavad hinnakomponendid (nt soojuse tootmiseks kasutatavad kütuse liigid). Tegemist on kehtiva haldusaktiga, mis on kaebajale täitmiseks kohustuslik (HMS § 60). Uue kütuseliigi kasutusele võtmisel tulnuks kaebajal esitada vastustajale taotlus uue hinnavalemi kooskõlastamiseks, kus oleks välja toodud uued arvutused ja põhjendused, mis tõendanuks, et selle hinnavalemi alusel arvutatav soojuse piirhind vastab KKütS § 8 lg-s 3 sätestatud põhimõtetele. Ilma asjakohaste arvutusteta puudub alus eeldada, et teise kütuse liigi kasutamisele vaatamata jäävad kaebaja põhjendatud kulud samasugusteks ja tarbijatelt küsitav soojuse hind on põhjendatud. Selgele hinnaerinevusele on viidanud ka vastustaja kaebusele esitatud vastuses, millest nähtub kohati isegi 36,9%-line hinna erinevus. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide, et kütuse liigi osalisele väljavahetamisele vaatamata ei ole tema kulud märkimisväärselt muutunud. Põhjendatud ei ole 8(9)
3-20-48
kaebaja lootus, et hinnavalem kujundatakse välja majanduslikult kallimate kütuste järgi, tegelikult hakkab aga ettevõtja sooja tootmisel kasutama majanduslikult odavamat kütust ja arvestab selle vahe oma tulude hulka. Sellega ei oleks tagatud KKütS § 1 lg-s 2 toodud põhimõte, et soojusvarustus tuleb tagada põhjendatud hinnaga. Vastustaja on põhjendanud ja vastuses toodud tabelites näidanud, et põlevkivi on sellega kaasnevate keskkonnatasude tõttu majanduslikult kallim kütus kui biokütus, olenemata nende ostuhinna vastupidisest erinevusest.
14.Kaebaja on KKütS § 9 lg-st 91 ekslikult aru saanud. Nimetatud säte reguleerib olukorda, kus muutuvad soojusettevõtjast sõltumatud asjaolud. Säte kohustab soojusettevõtjat nimetatud asjaolusid jälgima ja esitama uue piirhinna kooskõlastamise taotluse, kui soojuse hind tarbijale võib väheneda enam kui 5% võrra. Nimetatud säte ei reguleeri olukorda, kus muutuvad ettevõtjast sõltuvad asjaolud. Kui muutuvad ettevõtjast sõltuvad asjaolud, on ettevõtjal kohustus tõendada vastustajale, et need asjaolud ei muuda kehtivat piirhinda, või kui muudavad, taotleda vastustajalt uue piirhinna kooskõlastamist.
15.Kaebaja heidab vastustajale ette menetluse venimist. Esiteks ei muuda menetluse venimine menetluse tulemusena antud haldusakti õigusvastaseks ega anna alust haldusakti tühistada. Kui menetluse venimine põhjustas kaebajale mingit kahju, on tal õigus taotleda kahju hüvitamist. Teiseks nähtub vastustaja kirjeldatud asjaoludest ja asjas esitatud tõenditest, et menetlus venis mh ka kaebaja enda tõttu. Nt taotles kaebaja 15.02.2019 taotluses oma 04.02.2019 taotluse menetluse peatamist, sest selles sisalduvad andmed vajasid lisaanalüüsi ja korrigeerimist. Kaebaja esitas täiendavad andmed vastustajale 17.04.2019 ja 18.04.2019. Vastustaja tellis 20.03.2019 koostootmisjaama kulude uurimiseks ekspertiisi, mille tulemus saabus 30.04.2019. Kaebaja esitas eksperthinnangu kohta arvamus 14.05.2019. Vastustaja algatas 09.07.2019 kaebaja osas järelevalvemenetluse, mille kohta esitas kaebaja oma seisukohad 19.08.2019. Kaebaja esitas 02.10.2019 uue, st 04.02.2019 taotlusest erineva soojuse piirhinna kooskõlastamise taotluse. Vastustaja jättis kaebaja 02.10.2019 taotluse rahuldamata 16.10.2019 otsusega. Seega lahendas vastustaja kaebaja 02.10.2019 taotluse KKütS § 9 lg-s 10 ettenähtud 10 tööpäeva jooksul. Kuna 02.10.2019 taotlus erines varem esitatud taotlusest, võib sellest järeldada, et kaebaja soovis oma varasemat taotlust muuta ja loobus varasemast taotlusest.
16.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalused vastustaja otsused on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. Seetõttu jääb kaebaja tühistamiskaebus rahuldamata. Kuna vastustaja jättis õiguspäraselt kaebaja 02.10.2019 taotluse rahuldamata, puudub alus kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama ja kaebaja kohustamiskaebus jääb rahuldamata.
17.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud tema kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.