Indrek Kivi kaebus Tartu Vangla 30.04.2019.a käskkirja nr 6-2/275 ja 10.06.2019.a vaideotsuse nr 1-11/141-2 tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Indrek Kivi Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Kristiina Vähi
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja vastuväide Tartu Halduskohtu 29.05.2020.a määruse resolutsiooni punktidele 1 ja 2 rahuldamata.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
4.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.08.2020. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
5.Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 18).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Tartu Vangla tunnistas 30.04.2019.a käskkirjaga nr 6-2/275 (tl 11-12, edaspidi vaidlustatud käskkiri) Indrek Kivi süüdi Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 sätestatud nõuete rikkumises ja karistas teda noomitusega. Käskkirja kohaselt teavitas valvur 02.04.2019 õhtuse loenduse ajal kaebajat, et elekter kambrites on sel päeval kuni 22.00. Kaebaja ütles, et see on provokatsioon direktori poolt ning „kui homme tuleb mingi sibul mölisema, et minu pärast oli vool ära - tambin ta siinsamas ära“. Lisaks kaebaja avaldas, et kuu aja pärast saab ta vabaks ja hakkab direktorile elu ehitama. Vastustajal ei ole põhjust kahelda vanglaametniku ettekande õigsuses. Kaebaja on ka varem kasutanud vanglateenistujate suhtes solvavaid ja ähvardavaid väljendeid ning tal on selle rikkumise eest neli kehtivat distsiplinaarkaristust. Vastustaja hinnangul käitus kaebaja ebaviisakalt ning kasutas solvava/ähvardava sisuga väljendeid.
Kaebaja ei andnud distsiplinaarmenetluse algatamise järel seletusi. Kaebaja esitas distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumisel vastuväite, et tema sõnu ei ole õigesti kajastatud, tegu ei olnud ähvardusega, tal on sõnavabadus ning ta esitas üksnes enda arvamuse ja tõi näiteid. Kaebaja leidis, et kui ta oma käitumisega ametnikke solvas, siis ametnik vajaks ravi ja kangemaid tablette. Kaebaja taotles tema kambrikaaslase ärakuulamist tunnistajana. Vastustaja leidis, et Eestis ei loeta tavade ja heade kommetega kooskõlas olevaks teise inimese sibulaks nimetamist, samuti väljendite: „tambin siinsamas ära ja hakkan direktorile elu ehitama“ kasutamist. Ebaviisakat käitumist ei saa põhjendada isikliku arvamuse avaldamise õigusega, kuna isikutel, kes peavad ebaviisakalt käituva isikuga suhtlema, on vähemalt samaväärne õigus mitte taluda ebaviisakat käitumist. Tunnistaja ärakuulamist ei pidanud vastustaja vajalikuks.
2.Kaebaja esitas 09.05.2019 vaide vaidlustatud käskkirja peale (tl 13-18). Kaebaja leidis, et kogu tekst on kontekstist välja võetud ning tegemist ei olnud ähvardamisega. Lisaks jäeti üle kuulamata tunnistajad, kaebaja kambrikaaslane ja teine juhtumi juures viibinud valvur. Vaides väidab kaebaja, et ta küsis, mida direktor selle provokatsiooniga soovi saavutada, kas seda et hommikul tuleb mingi sibul ja süüdistab mind, et vool oli minu pärast kella 22.00 ja siis ma tambin ta siia ära. Kas seda soovib või mis? Ja kui välja saan hakkan direktorile elu ehitama. Kaebaja väitel tahtis ta öelda, et kui ta välja saab, siis on tal arvukalt materjale, millega näidata, kuidas vanglas rikutakse inimõigusi ja rahvusvahelisi ettekirjutusi. Kaebaja soovis esitada küsimuse, mida direktor sellisest provokatsioonist ootab, ning kirjeldas näitena tekkida võivat olukorda.
3.Vastustaja jättis 10.06.2019.a vaideotsusega (tl 19, edaspidi vaideotsus) vaide rahuldamata. Vastustaja viitas, et kaebajat ei karistatud ähvardavate väljendite kasutamise eest, vaid ebaviisaka käitumise eest. Kaebaja tunnistas vaides, et ta kasutas ettekandes nimetatud sõnu.
4.Kaebaja esitas 07.07.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja esitas 04.09.2019 ja 04.06.2020 täiendavad avaldused. Kaebaja viitas ka haldusmenetluses esitatud seisukohtadele. Kaebaja nõudis distsiplinaarmenetluses tunnistajate ülekuulamist, kes olid 02.04.2019 toimunud vestluse juures ja mõistsid, et kaebaja öeldus ei olnud midagi ähvardavat või solvavat. Valvur tõlgendas kaebaja öeldut valesti, kuna tal on eesti keelest arusaamisega probleem. Kaebaja sõnad on kontekstist välja kistud, mistõttu omandavad need üksikuna võetult hoopis uue tähenduse. Oluline on lähtuda tervest lausest, mitte üksikutest sõnadest, mis on kontekstist välja võetud. Kaebaja väitel ütles ta järgmist: „Mida direktor sellise provokatiivse käitumisega soovib saavutada? Kas seda, et keegi sibul tuleb hommikul mind süüdistama, et sinu pärast võeti vool kell 22.00 ära ja ma ta selle eest siia külili löön? Või mida direktor soovib? Tahab karistagu mind mitte ärgu õhutagu vaenu minu vastu kinnipeetavate seas“. Valvur kajastas arusaamise raskuste tõttu ainult kaebaja väljendeid, et tuleb mõni sibul ja ma tambin ta ära siia. Vastustaja on rikkunud kaebaja õigust vabale eneseväljendamisele ja sõnavabadusele. Vastustaja moonutas kaebaja öeldu tähendust ning hinnang sellele ei ole objektiivne. Eesti rahvusest valvur ei leidnud, et kaebaja öeldu on ähvardav või solvav. Tunnistajate ära kuulamata jätmine tõi kaasa selle, et kaebajale määrati distsiplinaarkaristus alusetult.
5.Vastustaja esitas 25.09.2019 vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ning käskkirja ja vaideotsuse tühistamiseks puudub alus.
Kaebaja 30.04.2019.a seletusest, 09.05.2019.a vaidest ja kohtule esitatud kaebusest nähtub, kuidas kaebaja tema poolt öeldut järjest muudab. Seletuses ja vaides ei ole kaebaja eitanud talle ette heidetud väljendite kasutamist. Kaebaja erinevad versioonid sellest, mida ta täpselt ütles või kuidas see mõeldud oli, ei muuda seda, et kaebaja väljendus ebaviisakalt. Sellisel viisil teise isikuga rääkimist või temalt küsimuse küsimist ei peetaks viisakaks ka väljaspool vanglat. Tähtsust ei oma see, kas kaebaja väljendus ähvardavalt või solvavalt, kuivõrd talle määrati karistus viisaka käitumise kohustuse rikkumise eest. Käskkirjas on kaeba ebaviisaka käitumise kirjeldamisel üksnes viidatud kaebaja kasutatud väljendite ähvardavale ja solvavale iseloomule. Seda arvestades ei oma tähendust sündmuse juures viibinud teise valvuri ja kaebaja kambrikaaslase seletused, kuna kaebaja soovib nendega tõendada ähvarduse ja solvangu puudumist. Kaebajat karistati noomitusega, mis on leebeim distsiplinaarkaristus. Karistuse määramisel on arvesse võetud asjaolu, et kaebajal oli karistuse määramise hetkel seitse kehtivat distsiplinaarkaristust, sh neli samalaadsete rikkumiste eest (täpsemad andmed tl 32 pöördel). Samuti arvestati vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kaebaja käitus teadlikult ametnikuga ebaviisakalt ning, olles varasemalt samalaadsete rikkumiste eest distsiplinaarkorras karistada saanud, oli eesmärgipärane ka käesoleval juhul kaebajat distsiplinaarkorras karistada.
6.Kaebaja esitas 04.06.2020 ehk pärast asja määramist läbivaatamisele kirjalikus menetluses taotluse asja arutamiseks kohtuistungil. Kaebaja hinnangul valitseb halduskohtumenetluses sarnaselt kriminaalmenetlusega uurimisprintsiip, mille eesmärk on objektiivse tõe väljaselgitamine. Kohus uurib kohtuistungil esitatud tõendeid. Kohtulik arutelu toimub võistlevuse põhimõttel, st pooled peavad tõendama oma nõudeid. Oluline tähtsus on kaebaja taotletud tunnistajate ütlustel. Kaebaja saab istungil lihtsamalt tõendada oma seisukohti. Kohtu seisukoht Vastuväite lahendamine
7.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Kohus mõistab otsuse punktis 6 toodud kaebaja avaldust vastuväitena kohtu 29.05.2020.a määruse resolutsiooni punktidele 1 ja 2, millega kohus otsustas jätta kaebaja taotluse tunnistajate üle kuulamiseks rahuldamata ning vaadata asja läbi kirjalikus menetluses.
8.Kohus on jätkuvalt seisukohal, et puudub alus kaebaja nimetatud tunnistajate ülekuulamiseks. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kaebaja on nii kaebuses kui vaidemenetluses ära toonud tema öeldu täistekstina. Poolte väidetes ei ole määrava tähendusega vastuolusid selles, mida kaebaja ütles. Sel juhul ei ole asjaolude väljaselgitamiseks vaja koguda täiendavalt tõendeid, sh üle kuulata tunnistajaid. Kohus jääb ka istungi korraldamise osas oma varasemate põhjenduste juurde. Kohus selgitab veelkord, et eristada tuleb faktiliste asjaolude kindlakstegemist ja õigusliku hinnangu andmist. Faktiliste asjaolude üle pooled olulises osas ei vaidle (vt otsuse punkti 11). Poolte kirjalikud seisukohad kaebaja käitumisele hinnangu andmise osas olid kohtu hinnangul piisavad ning nende kordamine kohtuistungil ei oleks asja lahendamisele midagi juurde andnud.
9.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja vastuväite Tartu Halduskohtu 29.05.2020.a määruse resolutsiooni punktidele 1 ja 2 rahuldamata. Kohtuasja lahendamine
10.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 alusel võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. VangS § 67 p 1 paneb kinnipeetavale kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju. Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 näeb ette, et kinnipeetav on kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Kohtupraktikas aktsepteeritakse laialdaselt seda, et distsiplinaarsüüteoks VangS § 63 lg 1 tähenduses on ka vangla kodukorra nõuete rikkumine.
11.Kaebaja on vaidlusaluses juhtumis tema poolt öeldut kirjeldanud järgmiselt: - distsiplinaarmenetluses antud seletuses (tl 37): kas see on provokatsioon. Mida direktor soovib sellega saavutada, kas seda, et hommikul tuleb mõni sibul ütlema, et sinu pärast võeti vool ära ja ma tambin ta siia ära. Või mida ta soovib niimoodi provotseerides saavutada? Kui välja lähen, siis hakkan alles direktorile elu ehitama; - vaides (tl 13): mida direktor selle provokatsiooniga soovib saavutada, kas seda et hommikul tuleb mingi sibul ja süüdistab mind, et vool oli minu pärast kella 22.00 ja siis ma tambin ta siia ära. Kas seda soovib või mis? Ja kui välja saan hakkan direktorile elu ehitama; - kaebuses (tl 1 pöördel): mida direktor sellise provokatiivse käitumisega soovib saavutada? Kas seda, et keegi sibul tuleb hommikul mind süüdistama, et sinu pärast võeti vool kell 22.00 ära ja ma ta selle eest siia külili löön? Või mida direktor soovib? Tahab karistagu mind mitte ärgu õhutagu vaenu minu vastu kinnipeetavate seas. Valvuri ettekande (tl 36) põhjal ütles kaebaja, et see (elektri äravõtmine) on provokatsioon direktori poolt, „kui homme tuleb mingi sibul mölisema, et minu pärast oli vool 22.00, siis ma tambin ta siinsamas ära“ ning kuu aja pärast saab ta välja ja hakkab direktorile elu ehitama. Eeltoodust on vastustaja lähtunud ka vaidlustatud käskkirjas.
12.Otsuse punktis 11 toodu põhjal ei ole olulisi vastuolusid kaebaja ja vastustaja versioonides, mida kaebaja ütles. Kohus peab tõendatuks, et kaebaja avaldas valvurile oma pahameelt elektri väljalülitamise üle ning viitas võimalusele, et kaaskinnipeetavad võivad seoses sellega teha etteheiteid kaebajale ning kaebaja võib sel juhul kasutada vägivalda. Kaebaja kasutas inimese kohta väljendit „mingi/keegi sibul“ ning pidas võimalikuks, et ta võib kedagi „ära tampida“ või „külili lüüa“. Kaebaja ei ole eitanud talle ette heidetud väljendite kasutamist. Erinevus kaebaja ja vastustaja versioonide vahel seisneb selles, et kaebaja väitel oli tema öeldu sõnastatud küsimusena, kuid valvur oma ettekandes seda välja toonud ei ole. See ei oma aga määravat tähendust. Küsilauset saab kasutada ka seisukoha avaldamiseks, rõhuasetuse tegemiseks, etteheite tegemiseks jms. Kaebaja küsimust, kas vangla juhtkond otsustas elektri välja lülitada eesmärgil saavutada, et kaaskinnipeetav heidab seda ette kaebajale ja kaebaja kasutab tema suhtes vägivalda, ei saa kuidagi mõista tõsiselt võetava soovina saada teavet. Tegemist oli retoorilise küsimusega, mis väljendas kaebaja seisukohta. Lisaks ei sõltu viisaka käitumise reeglid sellest, kas isik esitab väite või küsimuse. Ka küsimuse vormis möönis kaebaja võimalust, et talle etteheidete tegemisel võib tema reaktsiooniks olla vägivalla kasutamine.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja öeldu kujutas endast kodukorra p 1.6.3 rikkumist
ehk kas vastustaja õigesti leidis, et kaebaja ei olnud vangla teenistujatega viisakas. Viisakusnormid (sotsiaalsed normid) ei ole üheselt defineeritavad ning hinnangu andmine sellele, kas isik oli viisakas, on alati mingil määral subjektiivne. Kui ebaviisakat käitumist heidetakse kinnipeetavale ette distsiplinaarsüüteona, siis peab see kohtu hinnangul ületama teatava intensiivsuse astme. Kohus nõustub, et kaebaja öeldut ei saa pidada viisakusreeglitega kooskõlas olevaks. Esiteks olid ebaviisakad kaebaja kasutatud väljendid. Öelda inimesele viidates „keegi/mingi sibul“ on pahatahtlik ja solvav. Väljendid „ära tampima“ või „külili lööma“ (ei ole olulist vahet, kumba neist kaebaja kasutas) kujutavad endast slängi ning nende kasutamist suhtluses ametnikuga peetakse üldiselt ebaviisakaks. Teiseks saab kohtu hinnangul pidada ebaviisakaks viitamist võimalusele, et kaebaja võib talle etteheidete tegemise korral kasutada vägivalda, olenemata sellest, kas kaebaja väljendab sellist kavatsust viisakaid või ebaviisakaid väljendeid kasutades. Kohus märgib, et vastustaja positsioon erinevates kohtuasja dokumentides on mõnevõrra segane küsimuses, kas kaebajale heideti ette ähvardamist, ähvardavate ja solvavate väljendite kasutamist või ebaviisakat käitumist, mis seisnes ähvardavate ja solvavate või sellise iseloomuga väljendite kasutamises. Näiteks on vaideotsuses öeldud, et kaebajat ei karistatud ähvardavate väljendite kasutamise eest, vaid ebaviisaka käitumise eest. Kohus lähtub eelkõige vaidlustatud käskkirjast, milles vastustaja leidis, et ebaviisaka käitumise alla kuulub solvava / ähvardava sisuga väljendite kasutamine. Kohus nõustub sellega.
14.Kaebaja väitel on vastustaja tema öeldu kontekstist välja rebinud, kuna vastustaja pööras tähelepanu üksnes tema kasutatud väljenditele, mitte öeldu sisule. Kohus selgitab kaebajale, et ebaviisakas käitumine võibki seisneda sõnades või väljendites, mida kaebaja kasutab. Vastustajal ei oleks olnud põhjust teha kaebajale etteheiteid, kui kaebaja oleks sama seisukohta esitanud viisakalt ja avaldanud rahumeelseid kavatsusi, näiteks öelnud „See / elektri äravõtmine ei ole põhjendatud / õiglane“ või „Teised võivad selles süüdistada mind ja see võib tekitada tüli / pahanduse“. Kohus ei nõustu sellega, et vastustaja on piiranud kaebaja õigust avaldada oma arvamust. Kinnipeetavale kehtestatud kohustus olla vanglaametnike, kaaskinnipeetavate ja muude isikutega viisakas ei keela kaebajal arvamuse avaldamist, vaid seab üksnes nõude teha seda viisakalt (vt eelmise lõigu viimast lauset). Sellist piirangut vanglas peetakse kohtupraktikas õigustatuks, kuna kinnipeetavale täieliku käitumisvabaduse andmine võib raskendada vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamist (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-3-15 p 24). Kokkuvõttes on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja oli ebaviisakas sel määral, et tegemist oli distsiplinaarsüüteoga.
15.Kaebaja arvates oli vaidlustatud käskkirja aluseks ainult ühe valvuri subjektiivne hinnang ning tunnistajate (kaebaja kambrikaaslase ja teise sündmuse juures viibinud valvuri) ärakuulamisel oleks distsiplinaarmenetluse tulemus olnud teistsugune. Kohus sellega ei nõustu. Haldusmenetluse seaduse §-st 6 tuleneb haldusorgani kohustus välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tõendite kogumise vajaduse üle otsustamisel on vastustajal kaalutlusõigus. Kohus näitas eespool, et ei esine olulisi vastuolusid selles, mida kaebaja ütles tema enda väitel ja valvuri ettekande põhjal. See tähendab, et faktilised asjaolud olid selged ning distsiplinaarasja lahendamiseks ei olnud vaja koguda täiendavaid tõendeid, sh teise valvuri ja kaebaja kambrikaaslase ütlusi.
Tunnistajad ei oleks saanud anda hinnangut sellele, kas kaebaja käitumist sai pidada ebaviisakaks või kasutatud väljendeid ähvardavaks või solvavaks. Sellise hinnangu andmine on osa vastustaja kaalutlustest vaidlustatud käskkirja andmisel ning kaalutlusõiguse teostamine oli vastustaja ülesanne. Kui kaebajale oleks ähvardamist ette heidetud süüteomenetluses karistusseadustiku § 120 lg 1 alusel, siis omaks tähendust, kas ähvardus näis kannatanu jaoks usutav ja reaalselt teostatav. Praeguses asjas see olulist tähendust ei oma.
16.Kaebaja ei ole esile toonud muid asjaolusid või põhjendusi, miks pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Kohtu hinnangul on vastustaja distsiplinaarmenetluse läbi viinud menetlusreegleid järgides, selgitanud välja olulised asjaolud ning toonud vaidlustatud käskkirjas piisava põhjalikkusega välja kaalutlused, mille alusel kaebajale määrati karistuseks noomitus. Kaebajal oli võimalus esitada oma seisukoht, tema vastuväiteid on vaidlustatud käskkirjas käsitletud. Kaebaja väited ei anna alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Vaideotsusele ei ole kaebaja eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja vaidlustas vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna ta ei nõustu vaideotsuse lõppjäreldusega vaide rahuldamata jätmise kohta. Kuna kohus vaidlustatud käskkirja ei tühista, siis jätab kohus rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõude. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
17.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
18.Kohus vabastas kaebaja 26.08.2019.a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest. Sel juhul puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
19.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.