XX kaebus peaministri 03.04.2020 korralduse nr 58 tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 180,50 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Eesti Vabariigi peaminister Sotsiaalministeeriumi kaudu, volitatud esindaja Helen Tralla
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada haldusasja menetlus peaministri 03.04.2020 korralduse nr 58 tühistamise nõude osas.
2.Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.
3.Jätta riigilõiv (30 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 24.08.2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 korraldusega nr 76 „Eriolukorra väljakuulutamine Eesti Vabariigi haldusterritooriumil“ kuulutati välja eriolukord seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eestisisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajadusel samas peatükis sätestatud meetmeid. Korralduse p 2 kohaselt kehtib eriolukord kuni 1. maini 2020. a, kui Vabariigi Valitsus ei otsusta teisiti.
2.03.04.2020 võttis peaminister vastu korralduse nr 58 „Eriolukorra juhi korraldus hoolekandeasutustes liikumisvabaduse piirangu kehtestamise kohta“, millega otsustas kehtestada isikutele liikumisvabaduse piirang ja viibimiskeeld inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, et tõkestada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikut. Korralduse punktiga 1 keelati üld- ja erihooldekodus (edaspidi hoolekandeasutus) viibivatel isikutel kuni eriolukorra lõppemiseni lahkuda hoolekandeasutuse territooriumilt. 1(9)
3.XX esitas 06.04.2020 Tallinna Halduskohtule e-kirjana vormistatud kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse seoses peaministri 03.04.2020 korraldusega nr 58 “Eriolukorra juhi korraldus hoolekandeasutustes liikumisvabaduse piirangu kehtestamise kohta”.
4.Kohus jättis 08.04.2020 määrusega kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ning andis puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
5.Kaebaja esitas 15.04.2020 kohtule allkirjastatud ja täiendatud põhjendustega kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse.
6.Kohus jättis 16.04.2020 määrusega kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse korduvalt käiguta, sest riigilõivud olid tasumata. Kaebaja esitas 16.04.2020 menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
7.20.04.2020 määrusega rahuldas kohus kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest summas 30 eurot. Sama määrusega jättis kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, võttis kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajaks peaministri. Kohus tõlgendas määruses kaebaja tahet ning luges, et kaebus on esitatud peaministri 03.04.2020 korralduse nr 58 tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 180,50 eurot.
8.24.04.2020 korraldusega nr 132 „Vabariigi Valitsuse 12. märtsi 2020. a korralduse nr 76 „Eriolukorra väljakuulutamine Eesti Vabariigi haldusterritooriumil“ muutmine“ otsustas peaminister muuta Vabariigi Valitsuse 12. märtsi 2020. a korralduse nr 76 punkti 2 järgmiselt: „2. Eriolukord kehtib kuni 17. maini 2020. a kaasa arvatud, kui Vabariigi Valitsus ei otsusta teisiti.“.
9.16.05.2020 korraldusega nr 168 „Eriolukorra väljakuulutamise ja rakendamisega seotud Vabariigi Valitsuse korralduste kehtetuks tunnistamine“ otsustas peaminister tunnistada kehtetuks muuhulgas Vabariigi Valitsuse 12. märtsi 2020. a korralduse nr 76 „Eriolukorra väljakuulutamine Eesti Vabariigi haldusterritooriumil“. Korralduse p 3 kohaselt jõustub see 18. mail 2020. a.
10.16.05.2020 korraldusega nr 89 „Peaministri eriolukorra juhina antud korralduste kehtetuks tunnistamine“ otsustas peaminister tunnistada kehtetuks muuhulgas peaministri 3. aprilli 2020. a korralduse nr 58 „Eriolukorra juhi korraldus hoolekandeasutustes liikumisvabaduse piirangu kehtestamise kohta“. Korralduse p 3 kohaselt jõustub see 18. mail 2020. a.
11.20.05.2020 esitas vastustaja kohtule kirjaliku vastuse, milles taotles muuhulgas menetluse lõpetamist peaministri 03.04.2020 korralduse nr 58 tühistamise nõude osas seoses korralduse kehtetuks tunnistamisega.
12.25.05.2020 määrusega kohustas kohus kaebajat esitama seisukoha menetluse lõpetamise taotlusele ning selgitama mittevaralise kahju nõuet. Kaebaja esitas vastuse kohtunõudele 11.06.2020 ning täpsustuse kaebusele 01.07.2020.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
13.Kaebaja elab erihoolekandeteenusel (kogukonnas elamise teenus) AS Hoolekandeteenused hallatavas Rakvere Narva üksuse kodus. Peaministri korralduse nr 58 järgi ei tohi kaebaja tööl käia, kuigi tal on töökoht olemas AS-s Rakvere Haigla. Korraldusega keelatakse ka poes ning apteekides käia. Peaminister ei saa piirata inimese vabadust. Peaministri korraldus on põhjendamata, sest hooldekodudes on mitmeid teenuse nimetusi. Samuti on korraldus arusaamatu, kuna kaebaja oskab end kaitsta, pidada kinni 2+2 reeglist ning kanda näomaski. Kaebaja on pidanud olema 8 nädalat alusetult karantiinis. Kuna kaebajal pole COVID-19 haigust ega muid selliseid nähtusi, siis leiab kaebaja, et tegu on alusetu korraldusega. Lääne-Virumaal pole nakatunute arv nii suur, et peaks olema karantiinis. Iga otsust tuleb põhjendada ning anda 2(9)
kohanemisaeg. Korralduse kehtestamisel pidanuks arvestama nakkuse levikut maakondade kaupa. Vastustaja on ebaõigesti viidanud ööpäevaringsele teenusele, kuivõrd kaebaja viibib kogukonnas elamise teenusel.
14.Kaebaja soovib riigilt moraalse kahju hüvitist 180,50 eurot. Kaebaja kinnitab, et tema kahju nõue ei ole seotud töötasu nõudega. Mittevaralise kahju nõue on seotud sellega, et kaebajalt oli vaidlustatud korraldusega võetud kaheksaks nädalaks vabadus ja võimalus tööl käia ning sellega tekitati kaebajale vaimseid kannatusi. Kaheksa nädalat piirangute kehtimist mõjus kaebaja tervisele ja kannatas kaebaja psüühika. Kaebajale ei olnud võimaldatud kohanemisaega elu ümberkorraldamiseks. Vastustaja seisukohad
15.Vastustaja on seisukohal, et menetlus tuleb lõpetada peaministri korralduse nr 58 tühistamise nõude osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebuses vaidlustatud haldusakt muutus kehtetuks 18.05.2020, kui lõpetati eriolukord.
16.Kui kohus jätkab menetlust HKMS § 152 lg 2 alusel, siis on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane.
17.Peaministril, kui eriolukorra juhil oli hädaolukorra seaduse (HOS) § 31 lõigete 1 ja 3 kohaselt pädevus ja õiguslik alus korralduses nr 58 sätestatud liikumisvabaduse piirangu kehtestamiseks, samuti oli järgitud seadusega ette nähtud vorminõuet. Eestis oli eriolukorra kehtestamise ajaks 12. märtsiks kinnitust leidnud 58 COVID-19 haigust põhjustavasse SARSCoV-2 viirusesse nakkusjuhtumit, mis viitas haiguse kiirenevale ja laienevale levikule. 26. veebruarist kuni 11. märtsini oli Eestis tuvastatud 18 nakatunut, st ühe päevaga tegi nakkusjuhtumite arv hüppe 40 nakatunu võrra 58 nakatununi.
18.Liikumisvabaduse piiramine ei olnud esmane meede viiruse leviku tõkestamiseks, arvestades, et eriolukorra väljakuulutamisega kehtestati Vabariigi Valitsuse 13. märtsi 2020. a korralduse nr 77 „Eriolukorra meetmete rakendamine“ punkti 5 alapunktiga 1 hoolekandeasutustes külastuskeeld, mis vähendas teenusel viibivate inimeste kontakte väljapoolt asutust tulevate inimestega. Selleks ajaks oli Terviseamet kinnitanud, et viirus levib silmale nähtamatute piiskadega, mida nakatunud inimene levitab hingates, rääkides, köhides või aevastades. Ka pärast esimest suuremat järsku viirusesse nakatumise tõusu jätkus selle kasv Eestis sama tempoga. 12. märtsile järgneval seitsme-päevasel perioodil (13.−19.03) lisandus kokku 246 uut nakatumisjuhtu, mis moodustas 1661 analüüsitud testist pea 15%. Terviseamet kui ka teadusnõukoda prognoosisid nakatumise kasvu ning peatset viiruse kõrghetke saabumist. Haiglaravil viibivate COVID-19 patsientide hulk kasvas järk-järgult 14. märtsist, kui hospitaliseeriti esimene COVID-19 positiivse diagnoosiga patsient, kuni 14. aprillini, mil haiglaravil oli 157 patsienti. Alates 14. aprillist haiglaravil viibivate patsientide arv tasapisi vähenes. Positiivse diagnoosi saanud isikutest suri ajavahemikul 26. veebruar kuni 24. aprill 45 inimest.
19.Peaministri korralduse nr 58 seletuskirjast nähtub, et 1. aprilli 2020. a seisuga oli Sotsiaalkindlustusametile teadaolevalt tuvastatud koroonaviirus 39 üldhooldusteenust saaval inimesel ja seitsmel üldhooldusteenuse töötajal. Nakkuskahtlusega teenuse saajaid oli 12 ja töötajaid 14 inimest. 3. aprilli 2020. a seisuga oli viiruse tõttu surnud 12 inimest, kellest hooldekodudes oli surnud kaks isikut. Kuna saabumas oli viirusesse nakatumiste kõrghetk, siis oli suur tõenäosus, et kui viirus levib laialdaselt ja kui jätta piiramata hoolekandeasutuses viibivate inimeste liikumisvabadus, puutuvad nad kokku viirusekandjatega ning viiruse saamise või edasi kandmise oht on väga suur. Sellega võivad nad panna ohtu nii oma kui ka teiste hoolekandeasutuses teenust saavate inimeste ja töötajate tervise. Lisaks võivad nad aidata kaasa viiruse levimisele väljaspool hoolekandeasutust. Kuna ööpäevaringsed sotsiaalteenused on üldjuhul vabatahtlikud, siis ei ole teenusel viibivate inimeste liikumine täielikult piiratud. 3(9)
Seetõttu on teenusel viibivatel inimestel võimalus soovi korral lahkuda hoolekandeasutuse territooriumilt ning liikuda iseseisvalt oma asulas, külastada kauplusi või teisi avatud avalikke asutusi. Ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibivad inimesed on kõik raske, sügava või püsiva psüühikahäirega, mille tõttu ei ole neil sageli võimalik täielikult mõista, aru saada ja ka järgida nakkusohu vähendamiseks ja vältimiseks vajalikke ohutusmeetmeid. Näiteks ei pruugi nad mõista enesekontrolli, hügieeni jms põhimõtteid. Ka ei pruugi nad olla suutelised oma esmastest haigusnähtudest märku andma ja nii võib hõlpsasti õigeaegne sekkumine (nt haige isoleerimine) hilineda. Paljudel erihoolekandeteenuste kasutajatel esineb lisaks psüühikahäirele ka mitmeid kroonilisi somaatilisi haigusi, mille tõttu kuuluvad nad COVID-19 viiruse puhul riskigruppi.
20.Arvestades eeltoodut oli põhjendatud üld- ja erihooldekodudes viibivatele teenuse saajatele kuni eriolukorra lõppemiseni liikumisvabaduse piirangu ja viibimiskeelu kehtestamine ning hoolekandeasutuse territooriumilt lahkumise keelamine. Kehtestatud liikumisvabaduse piirangud ei olnud absoluutsed. Korralduse nr 58 punkti 2 alapunkti 1 kohaselt ei kehtinud korralduses sätestatud liikumisvabaduse piirang isiku kohta, kellel ei olnud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse sümptomeid, kui ta soovis minna oma elukohta. Sellisel juhul ei olnud isikul enne eriolukorra lõppemist enam võimalik hoolekandeasutusse naasta, et vältida viiruse levikut hoolekandeasutuses. Samuti oli korralduse punkti 3 kohaselt ette nähtud võimalus, et eriolukorra tööde juht koostöös hoolekandeasutusega võis kehtestada õueala, kus COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse sümptomiteta isikul oli lubatud liikuda.
21.Ka Vabariigi Valitsust nõustava teadusnõukoja liikmed on toonud esile, et Eestis SARSCoV-2 viiruse leviku tõkestamiseks võetud meetmed on olnud proportsionaalsed ja vajalikud. Veel 17. mail tuvastati Lihula hooldekodus teenusel viibinute laustestimise käigus kaheksa uut haigusjuhtumit teenuse saajate seas, mis näitab selle sihtgrupi haavatavust ja kerget nakatumist COVID-19 haigust põhjustavasse SARS-CoV-2 viirusesse. Seega olid peaministri eriolukorra juhina kehtestatud liikumisvabaduse piirangud hooldekodudes põhjendatud. Kuni 18. maini oli Eesti hoolekandeasutustes tuvastatud 176 nakatunud klienti ning 36 nakatunud töötajat. Sama päeva seisuga oli hoolekandeasutustes viibinutest isikutest surnud seitse isikut, kelle vanus oli kõrgem kui 65 aastat. Kõigist surmadest moodustas hooldekodudes teenusel olijate osakaal 48%.
22.Kaebaja moraalse kahju hüvitise nõue ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Peaministri korralduse nr 58 puhul oli tegemist õiguspärase haldusaktiga, mis oli kehtestatud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastas vorminõuetele. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine eeldab avaliku halduse kandja süülist tegevust, mida kõnealusel juhul ei esine, samuti ei ole täidetud ükski riigivastutuse seaduse (RvastS) § 9 lõikes 1 sätestatud kahjunõude alus. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milles täpselt seisneb talle tekitatud moraalne kahju. Kaebusest võib aru saada, et liikumisvabaduse piiramine tekitas kaebajale ebamugavusi ja takistas tema harjumuspärast liikumist väljapoole hoolekandeasutust. Peab arvestama, et tegemist oligi eriolukorras rakendatava meetmega, mille mõju pidid taluma ühtemoodi kõik need isikud, kes sellel hetkel üld- või erihooldekodus viibisid.
KOHTU PÕHJENDUSED
23.Esmalt lahendab kohus vastustaja taotluse menetluse lõpetamiseks peaministri korralduse nr 58 tühistamise nõudes (I) ning seejärel lahendab kaebuse (II). I
24.Vastustaja esitas kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks osas, milles kaebaja nõuab peaministri korralduse nr 58 tühistamist, kuna kaebuses vaidlustatud haldusakt muutus kehtetuks 18.05.2020, kui lõpetati eriolukord.
4(9)
25.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. 16.05.2020 korraldusega nr 89 „Peaministri eriolukorra juhina antud korralduste kehtetuks tunnistamine“ tunnistati kehtetuks muuhulgas ka peaministri korraldus nr 58 ning Vabariigi Valitsuse 16.05.2020 korraldusega nr 168 „Eriolukorra väljakuulutamise ja rakendamisega seotud Vabariigi Valitsuse korralduste kehtetuks tunnistamine“ otsustas peaminister tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 12. märtsi 2020. a korraldus nr 76 „Eriolukorra väljakuulutamine Eesti Vabariigi haldusterritooriumil“. Mõlemad eelnimetatud korraldused jõustusid 18. mail 2020. a. Kuna vaidlustatud peaministri korraldus nr 58 on kehtetuks tunnistatud alates 18.05.2020, esineb alus selles osas kaebuse menetluse lõpetamiseks. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.
26.Kaebaja on taotlenud menetluse jätkamist kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja ei taotle menetluse jätkamist korralduse nr 58 õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja õiguste kaitseks korralduse nr 58 õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine ka vajalik, arvestades, et kaebaja on esitanud kohtule samas kaebuses ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mille lahendamisel tuleb kohtul kontrollida ka vaidlustatud korralduse õiguspärasust. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel haldusasja menetluse osas, milles kaebaja nõuab peaministri 03.04.2020 korralduse nr 58 tühistamist. Menetluse lõpetamine tähendab, et lahendi jõustumisel ei ole kaebajal enam võimalik sama nõudega samal alusel kohtusse pöörduda (HKMS § 43 lg 1 p 2). II
27.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb muus osas jätta rahuldamata.
28.Vaidlustatud korraldusega nr 58 otsustas peaminister kehtestada isikutele liikumisvabaduse piirang ja viibimiskeeld inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, et tõkestada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikut. Korralduse punktiga 1 keelati üld- ja erihooldekodus (hoolekandeasutus) viibivatel isikutel kuni eriolukorra lõppemiseni lahkuda hoolekandeasutuse territooriumilt. Kaebaja, väites peaministri 03.04.2020 korralduse nr 58 õigusvastasust, nõuab selle tagajärjel talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 180,50 eurot. Kaebaja väidab kahju tekkimist seoses tema tervise kahjustamise ja vabaduse võtmisega. Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad RVastS § 7 lg-s 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud RVastS § 9 lg-s 1. Selle kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine, 3) kahju tekitamine, 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus, 6) mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused. 5(9)
Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis ja viibib ka praegu hoolekandeasutuses ning kaebaja oli isikuks, kellele kehtis 03.04.2020 korraldusest nr 58 tulenev keeld lahkuda hoolekandeasutuse territooriumilt. Vastustaja tegutses hoolekandeasutuses viibivatel isikutel, sh kaebajal, hoolekandeasutuse territooriumilt lahkumise keelamisel avaliku võimu kandjana avalikõiguslikus suhtes. Kohus on seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna kohtu hinnangul oli vastustaja tegevus kaebaja liikumisvabaduse piiramisel õiguspärane.
29.HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 järgi peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav, HMS § 56 kohaselt kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Peaministri korralduse nr 58 õigusliku alusena on viidatud HOS § 31 lg-tele 1 ja 3. Nimetatud sätte lg 1 kohaselt võivad Vabariigi Valitsus, eriolukorra juht, eriolukorra tööde juht ja eriolukorra juhi määratud ametiisik kohustada isikut eriolukorra piirkonnast või selle osast lahkuma ning keelata tal eriolukorra piirkonnas või selle osas viibida, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks (edaspidi viibimiskeeld). Võimaluse korral säilitatakse isikule juurdepääs tema elu- või tööruumile. HOS § 31 lg 3 kohaselt võivad Vabariigi Valitsus ja eriolukorra juht kehtestada korraldusega käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata liikumisvabaduse piirangu eriolukorra piirkonnas, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. Seega eeldab HOS § 31 lg-te 1 ja 3 kohaldamine seda, et meetmete rakendamise piirkonnas oleks välja kuulutatud eriolukord. HOS § 19 lg 1 kohaselt võib Vabariigi Valitsus loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust põhjustatud hädaolukorra lahendamiseks välja kuulutada eriolukorra, kui hädaolukorda ei ole võimalik lahendada ilma käesolevas peatükis sätestatud juhtimiskorraldust või meetmeid rakendamata. Vaidlus puudub selles, et Vabariigi Valitsuse 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 „Eriolukorra väljakuulutamine Eesti Vabariigi haldusterritooriumil“ oli kehtestatud Eestis eriolukord. Korralduse nr 76 kohaselt kuulutas Vabariigi Valitsus välja eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki
2.jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid. Korralduses on välja toodud, et viiruse levikust põhjustatud hädaolukorda ei ole võimalik lahendada ilma hädaolukorra seaduses sätestatud juhtimiskorraldust rakendamata. Seega oli olemas õiguslik alus vaidlustatud korralduse nr 58 andmiseks ja sellest tulenevalt liikumisvabaduse piiramiseks ning kaebaja vastupidised väited ei ole asjakohased. Ebaõige on ka kaebaja väide, et peaminister ei saanud inimeste liikumisvabadust piirata. Nimelt määrab Vabariigi Valitsus HOS § 24 lg 1 kohaselt eriolukorra väljakuulutamisel ühe ministri, kes juhib ja koordineerib eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamist. Pole vaidlust, et peaminister oli määratud Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 korralduse nr 76 „Eriolukorra väljakuulutamine Eesti Vabariigi haldusterritooriumil“ p 1 alapunkt 3 alusel eriolukorra juhiks. Seega oli peaminister ka pädev vaidlustatud korralduse nr 58 andmiseks.
30.Arvestades kaebaja väiteid, et korraldus oli antud alusetult, hindab kohus, kas HOS § 31 lg 1 ja 3 sisulised eeldused olid täidetud, st kas korralduses esitatud kaalutlustel oli meetmete rakendamine vajalik hädaolukorra lahendamiseks. Kohus juhib tähelepanu, et HOS § 31 lg-te 1 ja 3 kohaldamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel. Tuleb rõhutada, et halduse kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on piiratud. See tähendab, et kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuste otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas järgitud on kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning muid kaalutlusreegleid (HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Tulenevalt Riigikohtu praktikast 6(9)
kontrollib kohus sellisel juhul, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga (Riigikohtu 14. oktoobri 2003. a otsus nr 3-3-1-54-03, p 38). Eelnevalt on kohus tuvastanud, et korralduse andmiseks oli olemas õiguslik alus ning vastustajal oli pädevus vastavasisulise haldusakti andmiseks. Kohtule ei nähtu ja kaebaja ka ei väida, et vastustaja oleks korralduse andmisel teinud menetlus- või vormivigu. Korralduses on esitatud selle põhjendused ja õiguslik alus. Korralduse nr 58 põhjenduste kohaselt on korraldus kehtestatud tulenevalt Vabariigi Valitsuse 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 „Eriolukorra väljakuulutamine Eesti Vabariigi haldusterritooriumil“ kehtestatud eriolukorrast. Korraldusest nähtub selgelt, et see on antud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, et tõkestada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikut. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et Eestis oli eriolukorra kehtestamise ajaks 12. märtsiks leidnud kinnitust 58 COVID-19 haigust põhjustavasse SARS-CoV-2 viirusesse nakkusjuhtumit, mis viitas haiguse kiirenevale ja laienevale levikule. Seejuures on ka selge, et 11. märtsini oli Eestis tuvastatud 18 nakatunut, st ühe päevaga tegi nakkusjuhtumite arv hüppe 40 nakatunu võrra. Samuti puudub vaidlus selles, et korralduse nr 58 kehtestamise ajaks oli haigestunute arv kasvanud veelgi (nt perioodil 13.0319.03 lisandus kokku 246 uut nakatumisjuhtu) ning tuvastatud oli haigusjuhtumeid ka hoolekandeasutustes, samuti, et haiglaravil viibivate COVID-19 patsientide hulk kasvas järkjärgult. Lisaks ei vaidle pooled selle üle, et 3. aprilli 2020. a seisuga oli viiruse tõttu surnud 12 inimest, kellest hooldekodudes oli surnud kaks isikut. Ka on selge ja kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et Terviseamet ja eriolukorra valitsuskomisjonile ekspertinfot andva COVID-19 teadusnõukoda prognoosisid nakatumise jätkuvat kasvu ning peatset viiruse kõrghetke saabumist. Korralduse nr 58 üksikasjalikud põhjendused sisalduvad korralduses viidatud andmete kohaselt selle seletuskirjas1, milles on välja toodud, et 1. aprilli 2020. a seisuga on Sotsiaalkindlustusametile teadaolevalt tuvastatud koroonaviirus 39 üldhooldusteenust saaval inimesel ja seitsmel üldhooldusteenuse töötajal. Nakkuskahtlusega teenuse saajaid on 12 inimest ja töötajaid 14 inimest. 3. aprilli 2020. a seisuga on viiruse tõttu surnud 12 inimest, kellest hooldekodudes on surnud kaks isikut. Positiivse viiruse proovi andnutest 23,6 protsenti (227 inimest) on vanuses 65 ning vanemad. Sellest tulenevalt on vanemaealised ning hoolekandeasutustes viibivad inimesed kõrgendatud riskiga grupp, kelle huve tuleb kaitsta varasemast suuremal määral. Muuhulgas on seletuskirjas ka välja toodud, et liikumispiirangu eesmärgiks on keelata teenust saavatel inimestel liikuda väljapoole asutuse territooriumi, piirata viiruse levikut hoolekandeasutustesse, kaitsta seal viibivaid inimesi ja personali võimaliku nakatumisohu eest. Juhul kui asutuse territooriumilt soovitakse väljuda, siis tuleb arvestada, et viiruse leviku tõkestamise eesmärgil on vähemalt eriolukorra lõppemiseni hoolekandeasutusse naasmine üldjuhul keelatud. Seega nähtub selgelt, et liikumispiirang kehtestati hoolekandeasutustes viibivate inimeste kui kõrgendatud riskiga grupi tervise kaitseks. Tegemist on asjakohase kaalutlusega, mis toetab kahtlemata piirangu kehtestamise eesmärki, st piirang on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. Seletuskirjas on seejuures ka järeldatud, et piirangu kehtestamata jätmisel esineb suur oht viiruse saamiseks või edasi kandmiseks, samuti, et teenust saavad inimesed puutuvad kokku viirusekandjatega. Arvestades korralduse andmise hetkeks tekkinud olukorda (haiguse leviku ja haigestunute arvu hüppeline kasv) ning haiguse levikut hoolekandeasutustes, on põhjendatult korralduse andmise seletuskirjas järeldatud, et hoolekandeteenust saavad isikud võivad panna ohtu nii oma kui ka teiste hoolekandeasutuses teenust saavate inimeste ja töötajate tervise ning aidata kaasa viiruse levimisele väljaspool hoolekandeasutust. Eelnevast järeldub ka selgelt, et piirangu kehtestamine oli vajalik nii hoolkandeasutuses viibivate isikute kaitseks kui avalikes huvides takistamaks
haiguse levikut väljaspool hoolekandeasutusi. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et hoolekandeasutustes teenust saaval isikul on õigustatud ootus riigi kaitsele. Tegemist on asjakohaste kaalutlustega, mis põhjendavad liikumispiirangu kehtestamist. Lisaks eeltoodule nähtub korralduse seletuskirjast, et eelnevalt oli kehtestatud hoolekandeasutustes külastamise keeld, mis vähendas teenust saavate inimeste kontakte väljastpoolt asutust tulevate inimestega. Seega oli vastustaja juba eelnevalt rakendanud hooldekodudes viiruse leviku tõkestamiseks meetmeid, mistõttu ei ole alust arvata, et liikumispiirang oleks kehtestatud rutakalt ja esmase olukorda lahendava meetmena. Seejuures on seletuskirjas ka välja toodud, et ööpäevaringsed teenused on üldjuhul vabatahtlikud ning teenust saavate inimeste liikumine ei ole täielikult piiratud, mistõttu on neil võimalus soovi korral lahkuda hoolekandeasutuse territooriumilt ning liikuda iseseisvalt oma asulas, külastada kauplusi või teisi avalikke asutusi. Seletuskirjast nähtub, et vastustajale oli teenuseosutajate poolt teada antud, et neil ei ole kõikidel juhtudel võimalik inimese liikumist piirata, näiteks keelata üldhooldusteenust saaval inimesel poodi minna, kui ta seda vajalikuks peab. Ka ilmneb, et hoolekandeasutused olid olukorras, kus järelevalvet ja juhendamist tagavaid hooldustöötajaid oli eriolukorra ajal tööl tavapärasest vähem tulenevalt nende haigestumisest, karantiinis viibimisest vms põhjustest. Sellest järeldub, et korralduse andmisel hinnati juba rakendatud külastamiskeelu meede ebapiisavaks ning viiruse leviku takistamiseks peeti vajalikuks ka hooldekodus viibivate isikute liikumise piiramist. Ka need kaalutlused on kohtu hinnangul asjakohased ning õigustavad liikumispiirangu rakendamist. Tuleb nõustuda, et hoolekandeasutuses viibivate inimeste vaba liikumine poodi, kauplustesse või muudesse kohtadesse suurendab ohtu haiguse levimiseks hooldekandeasutustes, kus viibivad inimesed kuuluvad kõrgendatud riskiga gruppi. Seetõttu nõustub kohus, et nende inimeste tervist oli vaja kaitsta suuremal määral. Kohtule ei nähtu, et korralduse andmisel oleks väljutud kaalutlusõiguse piiridest või lähtutud asjakohatutest kaalutlustest. Asjaolu, et kaebaja ei ole ööpäevaringset erihooldusteenust saav isik SHS § 100 mõttes, ei tähenda kuidagi seda, et kaebaja suhtes oleks piirangu kehtestamine olnud õigusvastane. Keeld lahkuda hoolekandeasutuse territooriumilt kehtestati üheselt kõigis hoolekandeasutustes (so üldja erihoolekandeasutused) viibivate isikute suhtes, sh kogukonnas elamise teenust saavate isikute suhtes. Tuleb märkida, et SHS § 98 p 1 kohaselt on kogukonnas elamise teenuse saamiseks õigustatud täisealine isik, kellel on raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäire. Seetõttu on asjakohased korralduse nr 58 seletuskirja põhjendused, mille kohaselt ei ole psüühikahäirega inimestel sageli võimalik täielikult aru saada nakkusohu vähendamiseks ja vältimiseks vajalikest ohutusmeetmetest ja neid ka järgida. Seletuskirjas on välja toodud, et nad ei pruugi mõista enesekontrolli, hügieeni jms põhimõtteid või olla suutelised oma esmastest haigusnähtudest märku andma ja nii võib õigeaegne sekkumine (nt viirushaige isoleerimine) hõlpsasti hilineda. Asjaolu, et kaebajal puudusid haiguse tunnused ja ta ei haigestunud ning on teadlik ja suuteline järgima 2+2 reeglit, ei tähenda, et vastustaja pidanuks kaaluma piirangu kohaldamisel erandite tegemist. Hädaolukorras ja viiruse laialdase levimise ohu esinemisel, sh ajakriitilises situatsioonis ei saa eeldada, et haldusorgan hakkab isikuliselt tuvastama neid hoolekandeasutuses viibivaid isikuid, kes on ohust teadlikud ja käituvad tõenäoliselt vastutustundlikult nii enda kui teiste kaitseks. Tuleb rõhutada, et piirangu kehtestamine oli vajalik nii kaebaja enda kui hoolekandeasutuses viibivate teiste isikute, sh personali kaitseks ning viiruse leviku takistamiseks nii hoolekandeasutustes kui väljaspool hoolekandeasutust. Arvestades hoolekandeasutustes viibivate isikute kuulumist kõrgendatud riskiga gruppi, vajadust kaitsta nende isikute ja personali aga ka rahva tervist laiemalt ning hinnates viiruse senist levikut hooldekodudes ja suurt ohtu haigetega kokkupuutumisele, samuti ohutusmeetmete järgimata jätmise ohtu, on kohus seisukohal, et piirangu kehtestamine kaebaja suhtes ei olnud õigusvastane. Ka ei too korralduse õigusvastasust kaasa asjaolu, et piirangu rakendamist ei otsustatud maakondade kaupa eraldi või ei antud kohanemisaega. Tegemist oli vastustaja kaalutlusotsusega ning vastustaja lähtus viiruse üleriigilist levikut arvestades põhjendatult kogu 8(9)
Eesti haldusterritooriumist. Olukorras, kus esineb viiruse laialdase leviku oht ning haigestunute arv on kasvutrendis, ei ole põhjendatud ka kaebaja väide kohanemisaja kehtestamise kohta.
31.Kohus nõustub vastustajaga selles, et tegemist oli eriolukorras kohaldatud meetmega ja sellega kaasnenud ebamugavustega, mille mõju pidid taluma ühtemoodi kõik hoolekandeasutustes viibinud isikud, sh kaebaja. Kuivõrd piirangu kehtestamine oli õiguspärane, oli õiguspäraselt piiratud ka kaebaja võimalus hoolekandeasutuse territooriumilt lahkuda, sh käia kaupluses ja tööl. Seega ei ole õige kaebaja väide justkui oleks tema liikumine olnud piiratud alusetult. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et piirangu mõjusid leevendas korralduse punktiga 3 loodud võimalus, mille kohaselt võis eriolukorra tööde juht koostöös hoolekandeasutusega kehtestada õueala, kus COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse sümptomiteta isikul oli lubatud liikuda.
32.Kokkuvõttes leiab kohus, et kahjunõude rahuldamise eeldus – korralduse nr 58 õigusvastasus – pole täidetud. Hoolekandeasutuste (üld- ja erihooldekodude) territooriumilt lahkumise kohaldamine muuhulgas kaebaja suhtes kuni eriolukorra lõppemiseni oli õiguspärane. Sel juhul ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik ning muude kahju hüvitamise eelduste täidetust ei ole vaja analüüsida. Sh ei hinda kohus, kas ja milline kahju on kaebajal tekkinud ning kuidas see on tõendatud. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
33.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud kaebaja kahjuks. Riigilõiv osas, mille tasumisest kohus on kaebaja vabastanud (30 eurot) jääb HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad poolte enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.