Nikolai Lilitškini kaebus Tartu Vangla kohustamiseks võimaldada helistada sektori E-7 telefonikabiinist
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Tagastada Nikolai Lilitškini kaebus.
2.Jätta Nikolai Lilitškini taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta Nikolai Lilitškini taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kaebajale kättetoimetamisest arvates.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Vanglas kinnipeetav Nikolai Lilitškin esitas 27.05.2020. a registreeritud nr 2-3/2046-1 venekeelse pöördumise Tartu Vanglale.
2.N. Lilitškini pöördumine nr 2-3/2046-1 tagastati Tartu Vangla 01.06.2020. a vastusega nr 23/2035-2 tõlkimise korraldamiseks. Vangla andmetel ei oska N. Lilitškin piisaval määral eesti keelt ning 28.05.2020 seisuga on temava isikuarvel 0,02 eurot. Samas antud pöördumise sisu ei ole vangla hinnangul seotud N. Lilitškini õiguste ja vabaduste kaitsmisega, mistõttu ei ole vangla kohustatud pöördumist tõlkima eesti keelde ega lahendama seda võõrkeelses versioonis.
3.Tartu Halduskohtusse saabus 08.06.2020 N. Lilitškini kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja vangla kohustamiseks. Kaebaja avaldab rahulolematust, et tema ei ole saanud helistada privaatselt. Kaebaja soovib, et temale tagataks telefonikõnede konfidentsiaalsus ja privaatsus, et vangla ei sekkuks tema eraellu. Lisaks müra tõttu ei ole võimalik kuulda helistamise ajal, mida vastuvõtja räägib. Kaebaja soovib, et kohus tuvastaks vangla tegevuse õigusvastasuse ning kohustaks vangla kaebajal võimaldada helistamist E-7 sektori telefonikabiinist või viia teda üle teise kambrisse, mis on telefoni kõrval. Kaebaja on esitanud avalduse, et temale tagataks telefonikõnede privaatsus ja konfidentsiaalsus, kuid vangla ei võtnud avaldust õigusvastaselt menetlusse. Kaebaja leiab, et teised kinnipeetavad saavad suhelda normaalselt, kui on paigaldatud telefonikabiin. Tegemist on diskrimineerimisega. Kaebaja taotleb riigilõivust vabastamist ning advokaadi määramist ja asja läbi vaatamist kohtuistungil.
4.Kohus palus 26.06.2020. a kohtunõudega Tartu Vanglal esitada asjakohased, muuhulgas kaebuses viidatud kohtueelse menetluse dokumendid. Kohus palus selgitada ka kaebuse aluseks
olevaid asjaolusid, st kus kaebaja parasjagu paikneb ja kuidas on kaebajale tagatud helistamise võimalus lähedastele (sagedus ja koht).
5.Tartu Vangla vastas kohtunõudele 29.06.2020 ning täpsustas vastust 01.07.2020. Kohtu seisukoht
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
7.Kohus saab kaebusest aru selliselt, et kaebaja leiab, et temale ei ole tagatud helistamine vanglas, kuna sektoris, kus ta paikneb ei ole telefonikabiini, ning kaebajat segab müra ning vangla pole taganud võimalust helistada privaatselt ega konfidentsiaalselt. Kaebaja taotleb vangla kohustamist võimaldad tal helistada sektori E-7 telefonikabiinist.
8.Kohus tegi kohtunõude Tartu Vanglale, et selgitada kaebuse aluseks olevaid asjaolusid. 29.06.2020 vastuses kohtunõudele selgitas vangla, et kaebaja paikneb Tartu Vangla viienda üksuse E7 elusektsioonis, kambris 2113. Kaebajal on võimalus kasutada telefoni iga päev, 3 korda päevas, vastavalt Tartu Vangla kodukorra Lisa 1.10 järgi, mille kohaselt on võimalus kinnipeetavatel telefoni kasutada kella 8:30-10:30, 13:00-15:00 ning 17:45-19:45. Nendel aegadel on kinnipeetaval võimalik telefoni kõnesid teostada. Telefon asub elusektsooni sissepääsu ukse juures. Tartu Vangla täpsustas 01.07.2020 vastuses, et telefon on lihtsalt seinale kinnitatud, kabiini sellel telefonil ei ole.
9.Kohus ei võta seisukohta, kas kohtueelselt kaebaja avaldus tagastati õiguspäraselt, sest olenemata kohtueelse menetluse läbimisest, leiab kohus, et kaebaja õigust helistada, on riivatud väheintensiivselt ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.
10.VangS § 28 lg-st 1 tuleneb kinnipeetavale õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 51 lg 1 kohaselt võib kinnipeetav kasutada talle helistamiseks ettenähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning talle vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti. Vastavalt VSKE § 51 lg 1 teisele lausele tuleb telefoni kasutamise korral tagada kinnipeetavale telefoni teel edastatava sõnumi kaitse. Kinnipeetavale võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas (VSKE § 51 lg 2 esimene lause). Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“ (edaspidi Kodukord) reguleerib helistamise korraldust Tartu Vanglas. E-hoone 7.osakonnas paiknevate kinnipeetavate päevakavast nähtuvalt on helistada võimalik, kui osakond on avatud, s.o kell 08.30 – 10.30, 13.00 – 15.00, 17.45 – 19.45.
11.Vangla on kohtule kinnitanud, et kaebaja paikneb E7 elusektsioonis, kambris 2113. Kaebajal on võimalus kasutada telefoni iga päev, 3 korda päevas. Telefonikabiini sektoris ei ole, telefon on kinnitatud seinale elusektsiooni sissepääsu ukse juures. Kohus leiab, et kaebaja soovib tegelikult üksnes täiendavat hüve, mille nõudmiseks puudub tal subjektiivne õigus. Telefoni kasutamise õigus ei ole absoluutne. Seadusest ega vangla sisekorraeeskirjast ei tulene, et kinnipeetavatele peab olema tagatud helistamine telefonikabiinist. Kõigile kinnipeetavatele ei pea olema tagatud helistamise võimaldamine telefonikabiinist ning olukorras, kus osades vangla osakondades on telefonikabiinid, ei saa seda tõlgendada siiski diskrimineerimisena. VSKE § 51 lg 1 näeb ette, et kinnipeetav peab saama kasutada talle helistamiseks ettenähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning seejuures peab olema tagatud kinnipeetavale telefoni teel edastatava sõnumi kaitse. Kaebaja ei ole väitnud, et telefonikõne ajal seisaks tema kõrval keegi, kes kuulaks kaebaja kõnesid
sihilikult pealt. Kinnipeetavale ei pea olema seaduse järgi tagatud võimalus helistada teistest kinnipeetavatest ja vanglaametnikest täielikult isoleeritult. Telefon asub praegusel juhul E-7 elusektsioonis sissepääsu ukse juures. Kaebajal on võimalik suurema privaatsuse saamiseks paluda teistel kinnipeetavatel minna helistamise ajaks pisut eemale. Telefoni kasutamisega seotud mõnetised ebamugavused ei anna kaebajale õigust nõuda vanglalt telefonikabiinis helistamist. Sellisele seisukohale on jõutud ka kohtupraktikas varasemalt (Tartu Ringkonnakohtu 28.04.2017. a määrus haldusasjas nr 3-17-48).
12.Isegi, kui kaebaja väited müra kohta on mingil määral tõesed, siis kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus kaebaja õigusi saaks olla intensiivselt rikutud ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Vaidlus puudub, et kaebajale on võimaldatud helistada. HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebus kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
13.Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse nõuetekohase kaebusega oma õiguste kaitseks ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Kaebuse tagastamise määruse peale võib esitada määruskaebuse, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule (HKMS § 121 lg 4).
14.Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse sisuliselt läbivaatamiseks. Kohus jätab kaebaja taotluse läbi vaatamata.
15.Kaebaja on koos kaebuse kohtule esitanud taotluse advokaadi määramiseks. Kohus tõlgendab, et kaebaja on taotlenud riigi õigusabi. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kuigi riigi õigusabi saamise esmaseks ja kohustuslikuks eelduseks on taotleja maksejõuetus, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui kohus teeb taotluse põhjal kindlaks RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud aluse, ei pea kohus enam hindama taotleja majanduslikku seisundit vastavalt sama seaduse §-le 6 lg 1. Kuna kohus leiab, et esineb RÕS § 7 lg 1 p-st 1 tulenev alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis antud juhul puudub vajadus taotleja majandusliku seisundi hindamiseks ja maksejõuetuse kindlakstegemiseks. Kohus leiab, et kaebaja saab halduskohtus ise ise oma õiguste kaitsmisega hakkama. Tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. Kohus peab enda initsiatiivil välja selgitama nii menetlusosalise jaoks soodsad kui ka teda koormavad faktilised asjaolud, samuti avalikku huvi puudutavad asjaolud (HKMS Kommenteeritud väljaanne, Koost K. Merusk, I. Pilving, lk 28). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus taotleja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Halduskohtu menetlusabi keeldumise määruse peale võib menetlusabi taotleja või saaja või riigi õigusabi seaduse § 15 lõikes 8 sätestatud juhul advokatuur esitada määruskaebuse (HKMS § 119 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.