Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
19. juuni 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-383
Haldusasi
XX kaebus Pärnu Maakohtu kohustamiseks vastata tema
14.veebruari 2020. a pöördumisele
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14. mai 2020. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Pärnu Maakohus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 14. mai 2020. a määruse peale haldusasjas nr 3-20-383.
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14. mai 2020. a määruse haldusasjas nr 3-20-383 resolutsioon muutmata, kuid asendada halduskohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kaebuse tagastamist puudutavas osas võib määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Määruskaebuse menetlusse võtmist ja menetlusabi puudutavas osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1 ls 3, § 235 lg 1).
XX vahistati Pärnu Maakohtu 24.08.2016 määrusega nr X-XX-XXXX ning Pärnu Maakohtu 21.02.2019 otsusega nr Y-YY-YYYY mõisteti talle liitkaristuseks 6 aastat vangistust. XX esitas Pärnu Maakohtu eeluurimiskohtunikule 14.02.2020 teabenõude, milles soovis teada, kas eeluurimiskohtunik tutvus 24.08.2016 vahistamismääruse koostamisel jälitustoimingutega kogutud materjalidega, täpsemalt tõenditega, mis koguti 20.04.2016– 20.06.2016 XX-le kuuluvasse eramusse paigaldatud varjatud jälgimisseadme abil.
3-20-383 Kohtunik selgitas 19.02.2020 vastuses, et viidatud kriminaalasi on lahendatud Pärnu Maakohtu 21.02.2019 otsusega nr Y-YY-YYYY, mis jõustus 07.11.2019. Kriminaalasjas kogutud tõendeid on analüüsitud ja võetud nende kohta seisukoht kriminaalasja sisulisel arutamisel ja kohtuotsuses. Kuna kohtuotsus on jõustunud ning vastaja puutus nimetatud kriminaalasjaga kokku üksnes kohtueelse menetluse staadiumis ega olnud asja sisuliselt arutanud kohtunik, siis ei pea ta võimalikuks anda täiendavaid selgitusi seoses kõnealuse kriminaalasjaga.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule 28.02.2020 kaebuse (täiendatud 21.04.2020) Pärnu Maakohtu kohustamiseks vastata tema 14.02.2020 teabenõudes toodud küsimustele. Kohtuniku 19.02.2020 vastus on formaalne ja käsitleb pigem muid teemasid, jättes vastamata kaebaja konkreetsele küsimusele. Eeluurimiskohtunikust sõltub kriminaalasja menetluses väga palju ning kui ta oleks tutvunud jälitustoimingutega kogutud materjalidega, siis oleks ta pidanud nägema kaebaja heatahtlikku ja seaduskuulekat käitumist. Kaebajale on äärmiselt oluline teada, millest lähtus eeluurimiskohtunik kaebaja subjektiivseid õigusi tugevalt rikkuva vahistamismääruse tegemisel ehk kas eeluurimiskohtunik püüdis asjas ka tõde välja selgitada või lähtus pimesi üksnes prokuratuuri versioonist. Kaebaja taotles ka menetlusabi riigilõivu tasumiseks.
3.Tallinna Halduskohus võttis 14.05.2020 määrusega haldusasja juurde kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud Pärnu Maakohtu 24.08.2016 määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 19.09.2016 määruse, tagastas XX kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel ning jättis tema menetlusabi taotluse läbi vaatamata. Teabenõudega saab nõuda välja üksnes olemasolevat dokumenteeritud teavet. Kuna kaebaja on praeguses asjas soovinud saada selgitusi vahistamismääruse tegemise aluseks olnud asjaolude kohta, siis tuleb seda käsitada selgitustaotlusena märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 2 lg 2 tähenduses. Vahistamise otsustamisel hindab kohus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) kohaselt tõendite alusel põhjendatud kuriteokahtlust ja vahistamise alust, milleks konkreetses asjas oli uute kuritegude toimepanemise oht. Pärnu Maakohtu 24.08.2016 määruse nr X-XX-XXXX põhjal saab järeldada, et kohus lähtus kriminaaltoimikus olevatest tõenditest, mis olid esitatud prokuratuuri vahistamistaotluses. Nende tõendite hulgas ei olnud aga jälitusprotokolli kui tõendi liiki, millega vormistatakse jälitustoiminguga kogutud teave. Kohtuniku vastus kaebaja 14.02.2020 selgitustaotlusele oli kohane, kuna eeluurimiskohtunikul puudus vajadus hakata meenutama ning asuda kohtute infosüsteemi kaudu või muul viisil uurima, millistele tõenditele ta 24.08.2016 vahistamismääruse tegemisel tugines. Seda ka põhjusel, et kaebaja vahistamine oli õiguspärane ning isiku süüdimõistmisel arvestati tema vahistamisega alates 24.08.2016. Seega on vastustaja 19.02.2020 vastusega täitnud kohustuse vastata kaebaja selgitustaotlusele. Isiku õigust selgitustaotlusele vastuse saamiseks ei ole rikutud juhul, kui haldusorgan on küll selgitustaotlusele vastanud, kuid pole seda teinud viisil, nagu seda soovinuks taotluse esitaja. Ka kohtulik kontroll selgitustaotlusele vastamise üle ei ulatu vastuse sisu õiguse kontrollimiseni, kuna haldusorganil on selgitustaotlusele vastamise viisi ja sisu üle otsustamisel kaalutlusruum. Haldusorgan saab selgitustaotlusele vastata viisil, mida ta ise õigeks peab (nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2016 otsus nr 3-15-1172, p-d 12 ja 16). Kohus võib HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel kaebuse tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Vastustaja 19.02.2020 vastust ei ole alust pidada ilmselgelt asjakohatuks ning seega puudub kaebusel edulootus. Isegi kui leida, et vastuses puudus vastus kaebaja esitatud konkreetsele küsimusele, on kaebaja ikkagi saanud tutvuda vahistamise aluseks olevate asjaoludega, mis nähtub ka tema poolt vahistamismääruse vaidlustamisest (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 19.09.2016 määrus nr X-XX-XXXX). Eelneva põhjal ei saa kaeba õiguste riivet pidada 2(4)
3-20-383 märkimisväärseks ning seega tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse läbi vaatamata.
4.XX palub 01.06.2020 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja saata asi halduskohtule menetlemiseks. Eeluurimiskohtunik pidanuks vahistamise otsustamisel tuginema faktilistele asjaoludele, mitte üksnes prokuratuuri oletustele. Kui asjas oli olemas videomaterjal kui tõend, mis oleks määruskaebuse esitaja igasugusest süüst vabastanud, siis jääb arusaamatuks, miks sellele tõendile ei tuginetud. Määruskaebuse esitaja järeldab, et eeluurimiskohtunik ei ole viidatud tõendiga üldse tutvunud ega soovinudki seda teha, kuna see ei oleks sobinud kokku prokuratuuri versiooniga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1 ja § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab selle läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).
6.Halduskohus märkis õigesti, et XX 14.02.2020 pöördumine ei olnud olemuselt teabenõue avaliku teabe seaduse § 6 tähenduses. Samas ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu hinnanguga, et XX 14.02.2020 pöördumine on käsitatav selgitustaotlusena MSVS § 2 lg 2 p 1 tähenduses. Tuleb arvestada, et MSVS eesmärk on reguleerida kitsalt märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise korda, mitte erinevates menetlustes esitatud kõikvõimalike taotluste lahendamise korda (vrd Riigikohtu 25.02.2016 otsus nr 3-3-1-69-15, p 15). Praegusel juhul soovis XX eeluurimiskohtunikult selgitusi selle kohta, milliste tõenditega kohtunik kriminaalasjas tehtud vahistamismääruse koostamisel tutvus. Tegemist ei ole üldise iseloomuga teabe või selgituse nõudmisega, vaid taotlusega selgitada konkreetse kohtulahendi tegemisega seotud asjaolusid. Vaatamata sellele, et määrus on jõustunud ja kaebajat puudutav kriminaalasi lõplikult lahendatud, on sisuliselt tegemist ikkagi kriminaalasjaga seotud menetlusliku avalduse või n-ö protsessikirjavahetusega. Sellise pöördumise menetlemist ei reguleeri MSVS ja sellele vastamise õiguspärasuse kontrollimine ei kuulu halduskohtu pädevusse (HKMS § 4 lg 1), vaid see tuleb lahendada KrMS alusel. Seega tulnuks kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.
7.Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et KrMS ei näe menetlusosalisele ette õigust nõuda määruse teinud kohtunikult selgitusi määruse tegemisele eelnenud menetlustoimingute, määruse tegemisel arvesse võetud asjaolude või kaalutluste või määruse sisu kohta. Seega pole kohtunik kohustatud nendele küsimustele ka vastama, ehkki kohtumenetluse hea tava kohaselt peaks kohus (kohtunik või kohtuametnik) menetlusosalisele siiski selgitama, miks pole esitatud pöördumisele võimalik sisuliselt vastata. Selliselt on kaebaja 14.02.2020 pöördumisele ka vastatud. Kui isik ei ole rahul tema suhtes tehtud määrusega, on tal seaduses sätestatud juhul võimalik esitada selle peale määruskaebus ning tuua selles välja kõik etteheited maakohtuniku tegevusele. Praegusel juhul on kaebaja ka kasutanud võimalust vahistamismäärust vaidlustada, kuid määruskaebus jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 19.09.2016 määrusega nr X-XX-XXXX rahuldamata. Seega on kaebajale olnud (edasi)kaebeõigus tagatud ning ringkonnakohus on viidatud määruse punktis 5 muu hulgas leidnud, et maakohus on kriminaalasja materjalide ja tõenditega põhjalikult tutvunud ning oma seisukohti piisavalt motiveerinud. Kui kaebaja leiab, et vahistamismääruse kõrgema astme kohtus vaidlustamise võimalus ei taga tema õiguste piisavalt tõhusat kaitset ning KrMS peaks andma menetlusosalisele lisaks õiguse saada 3(4)
3-20-383 kohtunikult selgitusi tehtud lahendi kohta või vastuseid isikut huvitavatele küsimustele, oli tal võimalik tõstatada tema põhiõigusi väidetavalt rikkuva lünga põhiseaduspärasuse küsimus kriminaalmenetluses (vrd Riigikohtu 07.12.2009 määrus nr 3-4-1-22-09, p‐d 10–12; 22.03.2013 määrus nr 3‐3‐1‐11‐13, p 13). Isegi võimalik põhiseadusevastane lünk KrMS-s ei anna õigust pöörduda kriminaalasjas vahistamismääruse teinud eeluurimiskohtuniku tegevuse vaidlustamiseks halduskohtusse. Vaidluse lahendamiseks teistsuguse menetluskorra puudumist HKMS § 4 lg 1 tähenduses ei kujuta endast see, kui teises menetluskorras ei ole võimalik esitada kõiki neid avaldusi, taotlusi või nõudeid, mida saaks esitada halduskohtule.
8.Kuna kaebus kuulus tagastamisele, siis puudus halduskohtul vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks. HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel kaebuse tagastamise korral tulnuks HKMS § 104 lg 5 p 2 järgi kaebajale igal juhul tagastada ka riigilõiv.
9.Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.05.2020 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus asendab halduskohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.