J. D. kaebus Tallinna Vangla 03.12.2019 otsuse nr 111/18/22612-9 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata taotlus abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – J. D. Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Matis Rüütel
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Tallinna Vangla 03.12.2019 otsus nr 1-11/18/22612-9 ja kohustada Tallinna Vanglat uuesti läbi vaatama J. D. taotlus abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks.
3.Mõista Tallinna Vanglalt J. D. kasuks välja menetluskulu 15 eurot.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja kaebaja abikaasa nimed initsiaalidega. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 10.07.2020.
1.J. D. esitas 21.12.2017 Tallinna Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise lubamiseks oma abikaasaga. Tallinna Vangla jättis 02.01.2018 otsusega taotluse rahuldamata. J. D. vaidlustas keeldumise Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 08.05.2018 otsusega nr 3-18-117 tühistati Tallinna Vangla 02.01.2018 otsus ja kohustati Tallinna Vanglat J. D. 21.12.2017 taotlust uuesti läbi vaatamata.
2.Tallinna Vangla jättis 29.06.2018 otsusega J. D. 21.12.2017 esitatud taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks uuesti rahuldamata. J. D. vaidlustas keeldumise Tallinna Halduskohtus. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, kuid Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsusega nr 3-18-1662 tühistati Tallinna Vangla 29.06.2018 otsus ja kohustati Tallinna Vanglat J. D. 21.12.2017 taotlust uuesti läbi vaatama.
1(7)
3.Tallinna Vangla tegi 03.12.2019 otsuse nr 1-11/18/22612-9, millega jättis J. D. 21.12.2017 taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks kolmandat korda rahuldamata. Tallinna Vangla jättis taotluse rahuldamata vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 11 p 1 ja 4 alusel, mille kohaselt keeldutakse pikaajalise kokkusaamise loa andmisest, kui kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega (p 1) ja kui kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu (p 4). Kinnipeetav J. D. soovib pikaajalist kokkusaamist abikaasaga põhjusel, et toetada oma abikaasat. Võrreldes J. D. praegust seisundit vanglasse sattumise hetke seisundiga, on küll võõrutusravi ja taasühiskonnastamine J. D. puhul olnud lootustandev, ent tegemist ei ole sellegipoolest veel positiivset toetust pakkuda suutva isikuga, vaid siiski jätkuvalt varasemast uimastisõltuvusest paraneva isikuga, kes vajab ise sõltuvuse kontrollimiseks abi. Abikaasade omavahelisel kohtumisel on suur tõenäosus esile kutsuda emotsionaalset erutatust ja kutsuda uuesti esile uimastitarvitamise soovi, kusjuures on varasema tausta alusel oluliselt mõjutatavam pool J. D. Sellise võimaluse olemasolu seab ohtu J. D. tervise, heaolu ja igasuguse saavutatud edu uimastitest võõrdumisel, kui vastavad negatiivsed emotsioonid avanevad liiga vara, ilma spetsialistist juhendaja juhtnöörideta ning kontrollitud keskkonnata. Sobivat keskkonda saab tagada Tallinna Vangla võõrutusravi spetsialistiga koos õppeklassides, ent ei saa seda tagada isikute pikaajalisel kokkusaamisel. Võrreldes siiani D. D. ja J. D. poolt üles näidatud vanglaga koostöövalmiduse erisusi, oleks mõistlik hinnata abikaasade kokkusaamise potentsiaalset positiivset mõju mõlemale poolele alles siis, kui mõlemal abikaasal on läbitud kõik vangla poolt uimastisõltuvusest vabanemiseks pakutavad programmid ning uimastisõltuvusega tegelev spetsialist on kinnitanud mõlema abikaasa puhul asjaolu, et isikud on võimelised iseseisvalt ilma täiendava abita ühiskonnas toime tulema.
4.J. D. esitas 19.12.2019 Tallinna Vangla otsuse peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis 17.01.2020 vaideotsusega nr 5-15/19/235-2 rahuldamata.
5.J. D. esitas 30.01.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 03.12.2019 otsuse nr 1-11/18/22612-9 tühistamiseks, Tallinna Vangla kohustamiseks teha pikaajalise kokkusaamise taotluse kohta uus otsus ja Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses kohtulahendi olemasoluga haldusasjas nr 3-18-1662. Hiljem täpsustas kaebaja, et tühistamis- ja kohustamisnõue on kaebuse eesmärgi saavutamiseks piisavad.
6.Kohus võttis 28.02.2020 menetlusse kaebuse Tallinna Vangla 03.12.2019 otsuse nr 111/18/22612-9 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata taotlus abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks uuesti läbi.
7.Kohus määras 29.04.2020 määrusega asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
8.Kaebaja leiab, et taaskord vaatamata kohtu piisavalt täpsetele juhistele keelduva otsuse tegemine samadel alustel on hea halduse tava rikkumine. Abielupaari pikka aega lahus hoidmine, kui neil on vangla sisekorraeeskirja kohaselt õigus saada pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul, on käsitletav piinamise ja ebainimliku kohtlemisena Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 tähenduses.
9.Keeld on seatud VangS § 25 lg 11 p 1 ja 4 alusel. Punkt 1 hõlmab vangistuse täideviimise eesmärki. On selge, et esmajärjekorras on vaja kinnipeetavale luua võimalused, mitte teda sundparandada. Abikaasad on olnud lahus enam kui neli korda nii palju kui on vangla sisekorraeeskirjas sätestatud maksimaalne lahusoleku aeg, milline tuleneb põhiseaduse §-st 26. Seega on haldusorgan kohustatud otsima abikaasasid vähem koormavaid meetmeid, näiteks lubama kohtumist, aga tagama täiendavaid eel- või järelprogramme või personaalseid vestlusi. 2(7)
Täielikult on jäetud tähelepanuta võimalus, et kohtumine mõjutab abikaasasid positiivses suunas, suunates neid motivatsiooni kaudu enam enesega tööd tegema.
10.Punkt 4 puudutab haigust, nakkasuhaigust või mõju vaimsele tervisele. Punkti 4 rakendamine on kohatu. Vangla selgitused võivad käia VangS § 25 lg 11 p 3 kohta. Vastustaja on üritanud näidata D. D. halvas valguses, kuid tema maine alusel keeldutud ei ole. Tervise küsimusega tegeleb vanglas arst. Seega saab punkti 4 alusel keeldumise otsustada arst, mitte vanglateenistuse ametnik.
11.Kaebaja leiab, et kõik vastustaja väited kokkusaamise mistahes negatiivsest mõjust on illusoorsed. Need tuginevad vanglateenistuse ametniku, mitte inimkäitumise spetsialistide arvamusele. Samas kui abikaasade lahusolek üle kahe aasta on reaalne fakt, mis on koos eelnenud vaide- ja kohtumenetlustega toonud nendele lisakannatusi vanglas. Vastustaja seisukohad
12.Vastustaja jääb oma otsuse nr 1-11/18/22612-9 ja vaideotsuse selgituste juurde ning palub kaebuse lahendamisel nendes kajastatud seisukohtadega arvestada. Otsuses ja vaideotsuses on selgitatud üheselt mõistetavalt, mil viisil mõjutaks vastustaja hinnangul pikaajaline kokkusaamine kokkusaajate vaimset tervist negatiivselt, kui ka on selgitanud, mis põhjusel ei oleks pikaajaline kokkusaamine kookõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vastustaja selgitab, et riskihinnangust lähtuvate kinnipeetavale vajalike tegevuste läbi, mis on fikseeritud individuaalses täitmiskavas, loob vangla ühiskonda edukalt naasmise võimalused. Vanglale on antud lai kaalutlusruum kinnipeetavale sobivate taasühiskonnastavate tegevuste valimisel, kuna vanglal on parim ülevaade sellest, millises staadiumis on kinnipeetav ning mis on vajalik selleks, et vanglast vabanedes oleks tegemist ühiskonnas edukalt ja soovi korral ka iseseisvalt hakkama saava isikuga.
13.Vastustaja leiab, et kuigi kaebaja soovid ja tahtmised on olulised vaba eneseteostuse raames, kujundades tema isiksuse, ei tähenda nende soovide ja tahtmiste olemasolu seda, et tegemist oleks tingimata isiku taasühiskonnastamise raames hea tahtmisega. Kuigi isiku subjektiivsed soovid on olulised, on vangla hinnangul prevaleeriv vangistuse ajal teha vangla poolt valikud, mis toetavad isiku edukat paranemist varasemalt tehtud vääratest valikutest, riskimata võimalike tagasilöökidega. Käesoleval juhul on Tallinna Vangla selgitanud oma otsuses ja vaideotsuses põhjalikult, miks on kaalutluse tulemusena jõutud 03.12.2019 seisuga otsuseni, mille tulemusena pikaajaline kokkusaamine ei mõjuks kaebajale ega tema abikaasale käesoleval hetkel positiivselt, millised tingimused peaksid olema täidetud, et pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamine võiks olla saavutatav ja otsustatud taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks jätta käesoleval hetkel rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada.
15.Pooled vaidlevad selle üle, kas Tallinna Vangla keeldus 03.12.2019 otsusega nr 1-11/18/22612-9 õiguspäraselt pikaajalise kokkusaamise loa andmisest kaebajale ja tema abikaasale. Vaidlus puudub selles, et kaebaja abikaasa on Tartu Vangla kinnipeetav D. D.. Kaebaja ja D. D. mõisteti Harju Maakohtu 17.03.2016 otsusega süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 alusel narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises grupi poolt ja Harju Maakohtu 28.09.2017 otsusega mõisteti nad süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 alusel (grupi poolt ja isiku poolt, kes on varem toime pannud KarS 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo). Samuti puudub vaidlus selles, et kaebajale ei ole alates kinnipidamise algusest (01.06.2017) oma abikaasaga pikaajalist kokkusaamist võimaldatud. Vastustaja keeldus 02.01.2018 ja 29.06.2018 kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest oma abikaasaga. 3(7)
Kaebaja vaidlustas mõlemad keelduvad otsused kohtus ja saavutas kaebuse rahuldamise. Seega on Tallinna Vangla 03.12.2019 otsus nr 1-11/18/22612-9 juba kolmas halduskohtus vaidlustatud keeldumine kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest oma abikaasaga.
16.Kinnipeetava pikaajalised kokkusaamised on üks vanglavälise suhtlemise vorm, mis on reguleeritud VangS §-s 25. VangS § 25 lg 1 esimese lause kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasaga. Vangs § 25 lg 2 sätestab, et pikaajaline kokkusaamine on üks ööpäev kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Põhjendatud juhtudel võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel pikendada pikaajalist kokkusaamist kuni kolme ööpäevani, kui see on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kinnipeetava käitumine on karistuse kandmise ajal olnud hea. Pikaajaliste kokkusaamiste kord, sagedus ja kokkusaajatele lubatud asjade loetelu sätestatakse Justiitsministri 30.11.2000 määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE). VSkE § 45 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. VSkE §-i 45 ei ole rikutud, kui vangla on õiguspäraselt pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldunud. Seega peab kohus kontrollima, kas Tallinna Vangla keeldus 03.12.2019 pikaajalise kokkusaamise loa andmisest õiguspäraselt.
17.Pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alused on sätestatud VangS § 25 lg-s 11. Vangla keeldus pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest VangS § 25 lg 11 punktide 1 ja 4 alusel. Punkt 1 sätestab, et pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldutakse, kui kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vangistuse täideviimise eesmärk on VangS § 6 lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine ehk sisuliselt uute kuritegude toimepanemise vältimine karistuse kandmise ajal ja pärast seda. Punkti 4 kohaselt keeldutakse loa andmisest, kui kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu.
18.Pikaajalise kokkusaamise lubamine või loa andmisest keeldumine on vangla kaalutlusotsus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.
19.Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kinnipeetav soovib kokku saada oma abikaasaga, kes on samuti kinnipeetav ja kellega ta on koos kuritegusid toime pannud ja uimasteid tarvitanud. Pikaajaliste kokkusaamiste regulatsioon on VangS-s küll paigutatud 3. jakku (kinnipeetava vanglaväline suhtlemine), kuid see ei tähenda, et kinnipeetava pikaajaline kokkusaamine saab toimuda üksnes vabaduses viibiva pereliikmega (Tallinna Halduskohtu 08.05.2018 otsus nr 3-18-117, p 13). Kinnipeetavatest abikaasade puhul tuleb kaaluda vangistuse täideviimise eesmärke ja kaebaja heaolu ning teiselt poolt kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele.
20.Põhiseaduse (PS) § 26 esimene lause näeb ette õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Teise lause kohaselt ei tohi riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Selle sätte põhieesmärk on kaitsta isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu ning riigivõimul on kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. Riigikohtu halduskolleegium on sellega seoses leidnud, et pereliikmetel on õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule (13.10.2005 otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-05). Perekonnaelu kaitseala hõlmab perekonnaliikmete suhete ja sidemete erinevaid tahke, eelkõige õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Perekonnaelu kaitsealasse kuulub ka abikaasade omavaheline suhtlus. Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava 4(7)
põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele (Riigikohtu 16.05.2012 otsus nr 3-3-1-1112, p 15).
21.Kohus leiab, et mida kauem jäetakse kinnipeetavale võimaldamata pikaajaline kokkusaamine abikaasaga, seda suuremaks muutub riive tema perekonnaelu puutumatusele. Käesolevas asjas pole kaebajale vaidlustatud Tallinna Vangla otsuse tegemise aja seisuga üle kahe aasta võimaldatud pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga pole pikaajalist kokkusaamist võimaldatud kolm aastat. Seega peavad argumendid kokkusaamise loa andmisest keeldumiseks olema väga kaalukad.
22.Vaidlustatud otsuses on kirjeldatud kaebaja ja tema abikaasa poolt toime pandud süütegusid, nende sõltuvusprobleemi ja sellega tegelemist. Vastustaja 03.12.2019 otsusest võib järeldada, et kaebaja suhtlemist D. D. nähakse ühe suurima ohuna tema taasühiskonnastamisele, sest D. D. ei ole erinevalt kaebajast teinud vanglaga sama head koostööd ega ole sama motiveeritud naasma õiguskuuleka käitumise juurde. Otsuses on samuti viidatud, et D. D. mõjutas kaebajat 2015. aastal uuesti fentanüüli tarbima. Lisaks on märgitud, et D. D. oli aastatel 2009-2015 metadoonist vaba, kuid ei mõjutanud kaebajat metadoonist vabanema, millest nähtub vastustaja hinnangul, et abikaasadel puudub teineteisele positiivne mõju. D. D. oli Tartu Vanglas kuni 2018. aasta maini metadooni asendusravil ja seejärel loobus sellest omal initsiatiivil, järgimata arsti poolt määratud raviskeemi. Kaebaja soovis pikaajalist kokkusaamist põhjusel, et toetada oma abikaasat. Vastustaja on 03.12.2019 otsuses sellele vastuseks märkinud, et kaebaja on varasemast uimastisõltuvusest paranev isik, kes vajab ise sõltuvuse kontrollimiseks abi. Olukorras, kus D. D. ei ole teinud järjepidevat koostööd uimastisõltuvuse spetsialistidega, ei ole vastustaja hinnangul tõenäoline, et isikut suudab edusammudele juhtida isik, kes koos D. D. uuesti uimasteid tarvitama hakkas.
23.Kohus leiab, et vastustaja eeldused kaebaja ja D. D. omavahelise suhtluse ja teineteise mõjutamise kohta tuginevad liigselt asjaoludele, mis pärinevad vangistusele eelnenud ajast ega ole seetõttu asjakohased. Tallinna Vangla 03.12.2019 keelduva otsuse tegemise ajaks olid kaebaja ja D. D. üle kahe aasta vanglas viibinud, kus nende võimalused uimastite tarvitamiseks ja uute kuritegude toimepanemiseks on piiratud. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 2 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik enne ja pärast pikaajalist kokkusaamist. Seega on mõistlikult tagatud, et pikaajaline kokkusaamine toimuks keskkonnas, kus ligipääs narkootilistele ainetele on äärmiselt keeruline. Sealjuures on kaebaja teinud vanglaga head koostööd ja on motiveeritud vanglast vabanedes õiguskuulekalt käituma, mistõttu ei ole kohtu hinnangul põhjendatud täielikult välistada tema võimalikku positiivset mõju abikaasale, kes ei tee enda taasühiskonnastamise ja sõltuvusprobleemidest vabanemise nimel vanglaga koostööd. Tallinna Ringkonnakohus leidis 19.06.2019 otsuse nr 318-1662 punktis 17, et pikaajalisel kokkusaamisel võib pigem olla positiivne mõju, kuna kaebaja saab abikaasaga suhelda keskkonnas, kus narkootiliste ainete väärkasutamine on eelduslikult välistatud. Võimalus, et pikaaegne sõltlane hakkab pärast vanglast vabanemist uuesti narkootikume tarvitama, on põhimõtteliselt alati olemas, kuid see pole piisav põhjus, et kokkusaamise loa andmisest keelduda.
24.Vastustaja on viidanud ka uuringutele, mis puudutavad kriminaalse käitumisega abikaasasid ja uimastisõltuvust (M. van Schellen, M. C. Farrall, T. Skardhamar). Kohus ei kahtle uuringute usaldusväärsuses. Samuti leiab kohus, et viiteid teaduslikele uuringutele võib haldusakti põhjendustes kasutada. Samas tuleb uuringute puhul arvestada sellega, et nende tulemused on teoreetilised ning ei tarvitse iga konkreetse juhtumi puhul rakenduda. Kohus leiab, et uuringutes toodud väidetele viidates on vajalik täiendavalt põhjendada, miks need väited vastustaja hinnangul ka kaebaja ja tema abikaasa olukorras kehtivad. Üldised, tähelepanekud kriminaalse käitumisega abikaasade või uimastisõltlaste kohta ei anna kohtu hinnangul piisavat alust, et keelduda pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest kaebajale ja tema abikaasale.
5(7)
25.Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et kaebaja karistuse kandmise tähtaeg on 30.11.2024. Kui vastustaja leiab, et pikaajaline kokkusaamine abikaasaga võib ohustada kaebaja taasühiskonnastamist, peavad vastustaja 03.12.2019 otsuses välja toodud emotsionaalne erutatus ja soov uuesti uimasteid tarvitama hakata kestma kuni kaebaja vabanemiseni, et need saaksid tema taasühiskonnastamist negatiivselt mõjutada. Kohus ei ole veendunud, et isegi üks pikaajaline kokkusaamine oma abikaasaga võiks mõjutada kaebajat sellisel määral, et ka nelja aasta pärast vanglast vabanedes mõjutavad teda endiselt pikaajalise kokkusaamise ajal kogetud emotsioonid.
26.Vastustaja on 03.12.2019 otsuses märkinud, et mõistlik oleks hinnata abikaasade kokkusaamise potentsiaalset positiivset mõju mõlemale poolele alles siis, kui mõlemal abikaasal on läbitud kõik vangla poolt uimastisõltuvusest vabanemiseks pakutavad programmid ning uimastisõltuvusega tegelev spetsialist on kinnitanud mõlema abikaasa puhul asjaolu, et isikud on võimelised iseseisvalt ilma täiendava abita ühiskonnas toime tulema. Kohus nõustub sellega, et rehabilitatsiooniprogrammide läbimine ja uimastisõltuvusega tegeleva spetsialisti kinnituse saamine on vajalikud selleks, et kaebaja ja tema abikaasa oleksid võimelised iseseisvalt ilma täiendava abita ühiskonnas toime tulema, kuid kohtule jääb arusaamatuks, miks on pikaajalise kokkusaamise võimaldamine seatud sõltuvusse ühiskonnas ilma täiendava abita iseseisvalt toime tulemisega. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja nimetatud eeldused pikaajalise kokkusaamise loa andmiseks asjakohased. Kinnipeetav ei pea olema täielikult valmis iseseisvalt ühiskonnas toime tulema, kui ta vangistuse kestel pikaajalist kokkusaamist taotleb. Iseseisvalt ühiskonnas toime tulemine on vangistuse lõplik eesmärk, mistõttu see ei saa olla takistav tegur vangistuse kestel toimuvale vanglavälisele suhtlusele. Kuna pikaajaline kokkusaamine toimuks vanglas, kus uimastite tarvitamine ei ole võimalik ja mõlema abikaasa vabanemiseni on veel mitu aastat aega, puudub mõjuv põhjus arvata, et kokkusaamine ohustab vangistuse täideviimise eesmärki ja kaebaja tervist või heaolu. Tallinna Ringkonnakohus leidis 19.06.2019 otsuses nr 3-18-1662, et isegi olukorras, kus kaebaja oli ainult lühikest aega rehabilitatsiooniprogrammis osalenud, polnud mõjuvat põhjust arvata, et maksimaalselt kolme ööpäeva pikkune kokkusaamine abikaasaga võiks tekitada kaebajas tungiva soovi ravi katkestada ja uuesti uimasteid tarbima hakata. Tallinna Ringkonnakohus tõi 19.06.2019 otsuses välja ka selle, et vastustaja oli oma kaalutlused seostanud asjaoludega, mida vangistuse kestus ei mõjuta, ning millele tuginedes võiks vangla sisuliselt kogu vangistusaja jooksul keelduda kaebajale abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest (p 18). Kohus leiab, et vastustaja on jälle tuginenud kaalutlusele, mida vangistuse kestus ei mõjuta. Lisaks ei ole kindel, kas isegi kõigi rehabilitatsiooniprogrammide läbimisel ja uimastisõltuvusega tegeleva spetsialistilt kinnituse saamisel võimaldatakse kaebajale pikaajaline kokkusaamine D. D., sest vastustaja on 03.12.2019 otsuses märkinud, et nende tingimuste täitmisel alles saab hakata hindama abikaasade kokkusaamise potentsiaalset positiivset mõju mõlemale poolele. Sellisest sõnastusest jääb mulje, et ka vangla nimetatud tingimuste täitmine ei taga kindlat võimalust pikaajaliseks kokkusaamiseks.
27.Vastustaja on 03.04.2020 esitatud seisukohas viidanud kahju hüvitamise taotlusele, mille kaebaja 10.02.2020 Tallinna Vanglale esitas. Täpsemalt viitab vastustaja taotluse leheküljel 7 sisalduvale kirjeldusele, kuidas kaebaja elab käesoleval hetkel oma abikaasaga koos ning on vabaduses, suhted on pingelised ja varasem pikaajaline lahusolek on abikaasasid teineteisest võõrandanud. Vastustaja hinnangul tuleb tõdeda, et vastav seisukoht annab märku kaebaja luululisusest, mistõttu ei võimalda kaebaja vaimne stabiilsus kokkusaamist abikaasaga. Kohus ei saa seda väidet arvesse võtta juba seetõttu, et 03.12.2019 otsuses kaebaja reaalsustajule ei tuginetud. Teiseks ei saa kahju hüvitamise taotluse põhjal kaebaja vaimse tervise kohta kindlaid järeldusi teha. Kohtu hinnangul võib viidatud lausest kaebaja kahju hüvitamise taotluses aru saada ka selliselt, et kaebaja räägib hüpoteetilisest olukorrast tulevikus, kus ta elab abikaasaga vabaduses koos, aga pikaajaline lahusolek vangistuse ajal tekitab pingeid. Kaebaja individuaalsest täitmiskavast nähtub, et eesti keel on kaebaja jaoks võõrkeel, mistõttu võivad 6(7)
kaebaja avaldustes esineda keelelised ebatäpsused. Vastustaja täiendav seisukoht ei muuda praegusel juhul kohtu hinnangut Tallinna Vangla 03.12.2019 otsusele.
28.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada. Tallinna Vangla 03.12.2019 otsus nr 1-11/18/22612-9 on õigusvastane, sest vastustaja on rikkunud kaalutlusreegleid. Kaalutlusreeglite rikkumist ei heasta ka Tallinna Vangla 17.01.2020 vaideotsuses toodud põhjendused. Seega tühistab kohus Tallinna Vangla 03.12.2019 otsuse nr 1-11/18/22612-9. Kuna Tallinna Vangla 03.12.2019 otsus nr 1-11/18/22612-9 kuulub tühistamisele, kohustab kohus Tallinna Vanglat uuesti läbi vaatama kaebaja taotluse abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks.
29.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud vastustaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja menetluskuluks on riigilõiv kaebuselt summas 15 eurot. See summa tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
30.HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kohus asendab omal algatusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema abikaasa nimed initsiaalidega, sest kohtuotsus sisaldab delikaatseid isikuandmeid.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.