Korrakaitse › Vanglad

3-20-193 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(9)

3-20-193 Vaatamata kohtu piisavalt täpsetele juhistele taaskord keelduva otsuse tegemine samadel alustel on hea halduse tava rikkumine. Abielupaari pikka aega lahus hoidmine, kui neil on vangla sisekorraeeskirja kohaselt õigus saada pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul, on käsitatav piinamise ja ebainimliku kohtlemisena Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 tähenduses. Keeld on seatud VangS § 25 lg 11 p-de 1 ja 4 alusel. Punkt 1 hõlmab vangistuse täideviimise eesmärki. On selge, et esmajärjekorras on vaja kinnipeetavale luua võimalused, mitte teda sundparandada. Abikaasad on olnud lahus enam kui neli korda nii palju, kui on vangla sisekorraeeskirjas sätestatud maksimaalne lahusoleku aeg, milline tuleneb põhiseaduse (PS) §st 26. Seega on haldusorgan kohustatud otsima abikaasasid vähem koormavaid meetmeid, näiteks lubama kohtumist, aga tagama täiendavaid eel- või järelprogramme või personaalseid vestlusi. Täielikult on jäetud tähelepanuta võimalus, et kohtumine mõjutab abikaasasid positiivses suunas, suunates neid motivatsiooni kaudu enam enesega tööd tegema. Punkt 4 puudutab haigust, nakkushaigust või mõju vaimsele tervisele ja selle rakendamine on kohatu. Vangla selgitused võivad käia VangS § 25 lg 11 p 3 kohta. Vastustaja on üritanud näidata D.Dt halvas valguses, kuid tema maine alusel keeldutud ei ole. Tervise küsimusega tegeleb vanglas arst. Seega saab p 4 alusel keeldumise otsustada arst, mitte vanglateenistuse ametnik. Kõik vastustaja väited kokkusaamise mis tahes negatiivsest mõjust on illusoorsed. Need tuginevad vanglateenistuse ametniku, mitte inimkäitumise spetsialistide arvamusele. Abikaasade lahusolek üle kahe aasta on reaalne fakt, mis on koos eelnenud vaide- ja kohtumenetlustega toonud nendele lisakannatusi.

3(9)

3-20-193 Vangla keeldus pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest VangS § 25 lg 11 p-de 1 ja 4 alusel. Pikaajalise kokkusaamise lubamine või loa andmisest keeldumine on vangla kaalutlusotsus. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kinnipeetavatest abikaasade puhul tuleb kaaluda vangistuse täideviimise eesmärke ja kaebaja heaolu ning teiselt poolt kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele. Abikaasade omavaheline suhtlus kuulub perekonnaelu kaitsealasse (PS § 26). Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele (Riigikohtu 16.05.2012 otsus nr 3-3-1-11-12, p 15). Mida kauem jäetakse kinnipeetavale võimaldamata pikaajaline kokkusaamine abikaasaga, seda suuremaks muutub riive tema perekonnaelu puutumatusele. Vaidlustatud Tallinna Vangla otsuse tegemise aja seisuga pole kaebajale üle kahe aasta võimaldatud pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga pole pikaajalist kokkusaamist võimaldatud kolm aastat. Seega peavad argumendid kokkusaamise loa andmisest keeldumiseks olema väga kaalukad. Vastustaja eeldused kaebaja ja D.D omavahelise suhtluse ja teineteise mõjutamise kohta tuginevad liigselt asjaoludele, mis pärinevad vangistusele eelnenud ajast ega ole seetõttu asjakohased. Tallinna Vangla 03.12.2019 keelduva otsuse tegemise ajaks olid kaebaja ja D.D üle kahe aasta vanglas viibinud, kus nende võimalused uimastite tarvitamiseks ja uute kuritegude toimepanemiseks on piiratud. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 2 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik enne ja pärast pikaajalist kokkusaamist. Seega on mõistlikult tagatud, et pikaajaline kokkusaamine toimuks keskkonnas, kus ligipääs narkootilistele ainetele on äärmiselt keeruline. Sealjuures on kaebaja teinud vanglaga head koostööd ja on motiveeritud vanglast vabanedes õiguskuulekalt käituma, mistõttu ei ole põhjendatud täielikult välistada tema võimalikku positiivset mõju abikaasale, kes ei tee enda taasühiskonnastamise ja sõltuvusprobleemidest vabanemise nimel vanglaga koostööd. Tallinna Ringkonnakohus leidis 19.06.2019 otsuse nr 3-18-1662 p-s 17, et pikaajalisel kokkusaamisel võib pigem olla positiivne mõju, kuna kaebaja saab abikaasaga suhelda keskkonnas, kus narkootiliste ainete väärkasutamine on eelduslikult välistatud. Võimalus, et pikaaegne sõltlane hakkab pärast vanglast vabanemist uuesti narkootikume tarvitama, on põhimõtteliselt alati olemas, kuid see pole piisav põhjus, et kokkusaamise loa andmisest keelduda. Vastustaja on viidanud ka uuringutele, mis puudutavad kriminaalse käitumisega abikaasasid ja uimastisõltuvust. Kohus ei kahtle uuringute usaldusväärsuses. Samas tuleb arvestada, et uuringute tulemused on teoreetilised ega tarvitse iga konkreetse juhtumi puhul rakenduda. Uuringutes toodud väidetele viidates on vajalik täiendavalt põhjendada, miks need väited vastustaja hinnangul ka kaebaja ja tema abikaasa olukorras kehtivad. Üldised tähelepanekud kriminaalse käitumisega abikaasade või uimastisõltlaste kohta ei anna piisavat alust, et keelduda pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest kaebajale ja tema abikaasale. Kaebaja karistuse kandmine lõppeb 30.11.2024. Kohus ei ole veendunud, et isegi üks pikaajaline kokkusaamine abikaasaga võiks mõjutada kaebajat sellisel määral, et ka nelja aasta pärast vanglast vabanedes mõjutavad teda endiselt pikaajalise kokkusaamise ajal kogetud emotsioonid. Kohus nõustub, et rehabilitatsiooniprogrammide läbimine ja uimastisõltuvusega tegeleva spetsialisti kinnituse saamine on vajalikud selleks, et kaebaja ja tema abikaasa oleksid võimelised iseseisvalt ilma täiendava abita ühiskonnas toime tulema, kuid jääb arusaamatuks, miks on pikaajalise kokkusaamise võimaldamine seatud sõltuvusse ühiskonnas täiendava abita iseseisvalt toime tulemisega. Vastustaja nimetatud eeldused pikaajalise kokkusaamise loa andmiseks ei ole asjakohased. Kinnipeetav ei pea olema täielikult valmis iseseisvalt ühiskonnas toime tulema, kui ta vangistuse kestel pikaajalist kokkusaamist taotleb. Iseseisvalt ühiskonnas 4(9)

3-20-193 toimetulemine on vangistuse lõplik eesmärk, mistõttu see ei saa olla takistav tegur vangistuse kestel toimuvale vanglavälisele suhtlusele. Tallinna Ringkonnakohus leidis 19.06.2019 otsuses nr 3-18-1662, et isegi olukorras, kus kaebaja oli ainult lühikest aega rehabilitatsiooniprogrammis osalenud, polnud mõjuvat põhjust arvata, et maksimaalselt kolme ööpäeva pikkune kokkusaamine abikaasaga võiks tekitada kaebajas tungiva soovi ravi katkestada ja uuesti uimasteid tarbima hakata. Ringkonnakohus tõi välja ka selle, et vastustaja oli oma kaalutlused seostanud asjaoludega, mida vangistuse kestus ei mõjuta ning millele tuginedes võiks vangla sisuliselt kogu vangistusaja jooksul keelduda kaebajale abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest (p 18). Vastustaja on vaidlustatud otsuses jälle tuginenud kaalutlusele, mida vangistuse kestus ei mõjuta. Lisaks ei ole kindel, kas isegi kõigi rehabilitatsiooniprogrammide läbimisel ja uimastisõltuvusega tegelevalt spetsialistilt kinnituse saamisel võimaldatakse kaebajale pikaajaline kokkusaamine D.Dga, sest vastustaja on 03.12.2019 otsuses märkinud, et nende tingimuste täitmisel alles saab hakata hindama abikaasade kokkusaamise potentsiaalset positiivset mõju mõlemale poolele. Vastustaja on 03.04.2020 esitatud seisukohas viidanud kahju hüvitamise taotlusele, mille kaebaja 10.02.2020 Tallinna Vanglale esitas. Täpsemalt taotluse leheküljel 7 sisalduvale kirjeldusele, kuidas kaebaja elab praegusel hetkel oma abikaasaga koos ning on vabaduses, suhted on pingelised ja varasem pikaajaline lahusolek on abikaasasid teineteisest võõrandanud. Vastustaja hinnangul annab vastav seisukoht märku kaebaja luululisusest, mistõttu ei võimalda kaebaja vaimne stabiilsus kokkusaamist abikaasaga. Kohus ei saa seda väidet arvesse võtta juba seetõttu, et 03.12.2019 otsuses kaebaja reaalsustajule ei tuginetud. Teiseks ei saa kahju hüvitamise taotluse põhjal kaebaja vaimse tervise kohta kindlaid järeldusi teha. Viidatud lausest kaebaja kahju hüvitamise taotluses võib aru saada ka selliselt, et kaebaja räägib hüpoteetilisest olukorrast tulevikus, kus ta elab abikaasaga vabaduses koos, aga pikaajaline lahusolek vangistuse ajal tekitab pingeid. Kaebaja individuaalsest täitmiskavast nähtub, et eesti keel on kaebaja jaoks võõrkeel, mistõttu võivad kaebaja avaldustes esineda keelelised ebatäpsused. Tallinna Vangla 03.12.2019 otsus nr 1-11/18/22612-9 on õigusvastane, sest vastustaja on rikkunud kaalutlusreegleid. Kaalutlusreeglite rikkumist ei heasta ka Tallinna Vangla 17.01.2020 vaideotsuses toodud põhjendused. Kuna Tallinna Vangla 03.12.2019 otsus nr 111/18/22612-9 kuulub tühistamisele, kohustab kohus Tallinna Vanglat uuesti läbi vaatama kaebaja taotlust abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5(9)

3-20-193 Väär on halduskohtu seisukoht, mille kohaselt on välistatud narkootiliste ainete tarvitamine pikaajalisel kokkusaamisel. Vanglal ei ole alati võimalik tuvastada keelatud esemeid. Näiteks on ilma jalatseid vigastamata võimatu täielikult läbi otsida jalatseid, mille sisetald on kinni liimitud. Sisetalla ja jalatsi välistalla alla on võimalik peita keelatud esemeid, näiteks uimastiga läbi immutatud paberit, mida on äärmiselt komplitseeritud märgata ilma talda lahti rebimata. D.Dle on korduvalt saadetud tundmatu vedelikuga immutatud paberit ja 3D-kaarte, mis on tuntud võimalusena märkamatult vanglasse sisse toimetada narkootikume. D.Dle saadetud kirjade ja postkaartide hulgas väärib tähelepanu ka 04.03.2020 temale saabunud kaebaja kiri. Kaebaja on D.Dle saatnud pulmapildiga postkaardi, millele on kleebitud 5 valget pärlit. 04.03.2020 ettekande nr 2-20-1598 kohaselt võis D.D postkaardi minema visata. Jääb arusaamatuks, kuidas saab kergelt mõjutatavale kaebajale mõjuda kohtumise kaudu positiivselt abikaasa, kelle käitumisest nähtub ükskõiksus kaebaja armastusavaldusele ning kellele järjepidevalt laekub 3D-kaarte ja immutatud kirju, mis tekitavad kahtluse tema soovis rehabiliteeruda. D.D on isik, kelle tegevuse tulemusena langes kaebaja uuesti uimastisõltuvusse ja sattus seejärel vanglasse. Vangla nõustub, et abikaasade perekonnaelu kaitse on oluline, ent varem esitatu ja apellatsioonkaebuses toodu taustal on väär leida, et kaebaja ja D.D suudaksid teineteist positiivselt mõjutada. Uuringud kriminaalse käitumisega abikaasade ja uimastisõltlaste kohta on kohased. Kuna kaebaja ja tema abikaasa on korduvalt ühiselt kuritegusid toime pannud, jääb põhjendamatuks kohtu väide, nagu ei peaks nende käitumine ja mõjutused olema samaväärsed, kui on sotsiaalsete uuringute alusel kriminaalse käitumisega või uimastisõltlastest abikaasade mõju teineteisele. Kaebaja ja tema abikaasa on vangistuses just seetõttu, et nende mõju teineteisele on varem olnud negatiivne ja tinginud koos kuritegude toimepanemise (olles analoogne uuringutes toodud väidete ja musterkäitumisega). Halduskohus jättis tähelepanuta asjaolu, et taasühiskonnastamise jaoks on vajalik isiku enda sisemine tahe saada taasühiskonnastatud. Juhul, kui kokkusaamise mõju on negatiivne ja kaebaja kaotab selle tulemusena praegu olemasoleva motivatsiooni osaleda programmides, ei ole taasühiskonnastamine efektiivne. Taasühiskonnastamise puhul ei ole oluline vaid isiku kinnipidamine ja tema vabastamine, vaid ka tegevused, mis õpetavad teda käituma edaspidi nii, et isikul puuduks põhjus sattuda vanglasse. Rehabilitatsiooniteooria kohaselt on karistussüsteemi eesmärk ümberõpetamine ja terveks ravimine. Asjaolusid hinnates on hetkel kaebaja kokkusaamine varem kriminaalse meele ja ühiskonna reegleid pärssiva abikaasaga liigne oht kaebaja emotsionaalsele stabiilsusele ja siiani aset leidnud taasühiskonnastamise protsessile. Kokkusaamine ei oleks kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning võib ohustada kaebaja tervist ja heaolu. Kaebaja osaleb jätkuvalt sotsiaalprogrammis „12 sammu“, olles sammude 5 ja 6 juures. Psühholoogilisel nõustamisel hoiakute teemal on 26.08.2020 välja toodud, et teemas kuritegude seos isiklike hoiakute ja käitumisega oskab kaebaja luua seoseid ja mõistab teemat, kuid see vajab jätkuvat käsitlemist edaspidi. Seega on oht tagasilanguseks olemas ning vangla taasühiskonnastamise positiivne mõju peab seda jätkuvalt toetama. Lisaks on nii kaebajale kui tema abikaasale määratud distsiplinaarkaristused: Tallinna Vangla 25.09.2020 käskkirjaga määrati kaebajale noomitus Tallinna Vangla kodukorra p 16.3.11 rikkumise eest, mille kohaselt ei või kinnipeetav võtta endale õppetegevuse ajal valminud esemeid, toodangut jms; Tartu Vangla 09.10.2020 käskkirjaga määrati D.Dle noomitus Tartu Vangla kodukorra p 1.7.19 rikkumise eest (viibis talle selleks mitte ettenähtud kambris).

XX palub 27.07.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Meelevaldne on vastustaja väide, et just abikaasa mõju puudumine on tinginud kaebaja hea koostöö vanglaga. Koostöö on tingitud sisemisest arusaamast, sh on olulisel kohal teadmine, et korralik käitumine tagab abikaasaga kohtumise. Ebaõige on jutt sellest, et kokkusaamisele saab 6(9)

3-20-193 võtta kaasa keelatud aineid. Jalatsid saab kohtumise ajaks lihtsalt ära võtta. Väidetavad postisaadetised D.Dle ei ole sisaldanud keelatud aineid. Kaebaja saadetud pärlitega kaarti ei lubatud kambrisse ega lattu paigutada ning kuulutati keelatud esemeks. Kuna kaarti ei lubatud edaspidiseks kasutuseks, nõustus D.D selle hävitamisega ja seda ei saa talle ette heita. Vastustaja viidatud uuringutel puudub reaalne side praeguse olukorraga. Vangla ei ole esitanud ühtegi fakti, kuidas peaks uuringutes välja toodu 24-tunnisel kohtumisel teostuma. Kui kaebajal on sisemine soov muutuseks olemas, siis säilib see ka pärast 24-tunnist kohtumist abikaasaga. D.D on kõige vabama režiimiga osakonnas rehabilitatsiooniüksuses ja ainus korrarikkumine tooks talle kaasa ümberpaigutamise. Metadooni ei soovinud ta enam tarvitada seetõttu, et see laastab tervist. D.D käitumine on karistuse kandmise jooksul olnud ideaalilähedane. Teda ei saa pidada kaebaja tervist või heaolu ohustavaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-193 perekonnaelu puutumatus tähendab muu hulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-9-10, p 43). Praeguses asjas on võrreldes Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsuse nr 3-18-1662 tegemise aja seisuga muutunud see, et kaebaja ja tema abikaasa ei ole saanud kohtuda veelgi pikema aja jooksul, kuid on samas läbinud narkootikumidest võõrutamise ja muid sotsiaalseid programme, olles aastaid eemal ka võimalusest tarbida narkootikume. Seega on kaebaja ja tema abikaasa riive perekonnaelu puutumatusele kasvavas tendentsis aina intensiivsem ning isikute sotsiaalsed oskused aina paremad ja võõrutus narkootikumidest veelgi paljulubavam. Sellises kontekstis ei ole vastustaja esitanud veenvaid väiteid või tõendeid, mis jätkuvalt õigustaksid keeldumist kaebaja ja tema abikaasa pikaajalisest kokkusaamisest. Seda ei õigusta ka vangla 03.12.2019 otsuses viidatud sotsioloogilised uuringud. Nendes uuringutes ei ole uuritud ega järeldatud, millised negatiivsed mõjud võib endistest sõltlastest kinnipeetavale abielupaarile kaasa tuua kontrollitud tingimustes läbi viidud pikaajaline kokkusaamine. Ringkonnakohus ei suuda selliseid püsivaid negatiivseid mõjutusi ette kujutada – narkootikumide tarvitamise võimalus on kokkusaamise ajal eelduslikult välistatud ning pärast kokkusaamist veedavad isikud veel pikka aega vangistuses, kus nende rehabilitatsioon jätkub.

8(9)

3-20-193

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.