Omandireform › Munitsipaliseerimine

3-18-1796 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(21)

3-18-1796 metskonnas puhkemajanduslike tööde eesmärgiks oli tagada Pirita jõeoru maastikukaitseala piiresse jäävate metsade rekreatiivne kasutus viisil, mis hoiaks ära looduse liigse koormamise; 7) Iru metskonna kvartal 30 oli jaotatud 22 eraldiseks, millest 18 moodustasid metsamaana korraldatud eraldised (sh metsata metsamaa), ülejäänud eraldistel paiknesid teed, jalgrajad ja parkla. Nii 1974. a metsakorralduse plaanimaterjal kui ka 1984. a metsakorralduse plaanimaterjal näitavad, et kvartalit läbis jalgradade võrgustik. 1974. a plaanimaterjalil on jalgradade paiknemine esitatud katkendlikult, kuid metsakorralduse materjalide hulgas on säilinud toimik "Tallinna RV Metsamajandi metsamajandamise projekt 1976", mille koosseisu kuulub lisa 38 "Olemasolevate ja projekteeritavate teede nimekiri". Metsamajandamise projekti seletuskirja lk 5 kohaselt: "Puhkemajanduslikku tähtsust omavate teeradade pikkus on 13,7 km. Teed on üldiselt heas seisukorras ja võimaldavad juurdepääsu kõigile metsamassiividele, mis loob soodsad tingimused metsa- ja puhkemajanduse vajaduste rahuldamiseks.". Projekti lisas 38 on esitatud olemasolev jalakäijate radade kirjeldus. Radade kogumaht on 13,7 km, millest kvartalis 30 paikneb 1,9 km jalakäijate radu. Kõrvutades seda informatsiooni kvartali 30 kaardimaterjaliga, on ilmne, et jalgrajad pidid läbima kogu kvartali. Kvartal 30 on kitsas, pressitud Rummu tee, sõjaväebaasi ja Pirita jõe vahelisele alale ning seal on vähe ruumi liikumiseks jõeteljega ristisuunas. Kvartali lääneservast kuni Lükati sillani mööda jõe kallast liikudes on vahemaa ligikaudu 1,5 km. Mõned jalgraja lõigud paiknevad jõeäärsel luhaheinamaal, mis lisavad radadele mõnisada meetrit. Ka 1984. a plaanimaterjalilt nähtub jalgraja selge kulgemine kvartali läänepoolsest servast (eraldis 1) mööda kaldakõrgendiku jõe poolset serva (eraldis 5), laskumisega alla jõe poole (eraldis 4 ja eraldis 11), liikudes eraldisel 10 piki sõjaväebaasi territooriumi piiri edasi jõe suunas kuni jõeni (eraldis 14), möödudes sõjaväebaasi ja jõe vahelist riba pidi Lükati silla suunas ja ületades Pirita jõe soodi ja jätkudes kalda äärt mööda kuni Lükati sillani. Eeltoodu tõendab, et Kose põik 9 maaüksusel paiknesid enne MaaRS jõustumist jalgrajad, mis olid TRVMM Iru metskonna bilansis ja mida hooldati puhkemajanduslikel eesmärkidel; 8) kvartalil 30 on osaliselt säilinud jalgraja trepp/kaldakindlustus, mis tõi puhkajad ja sportijad ülevalt kaldaastangult alla jõe äärde. Tallinna Linnaarhiivist saadud fotolt on näha Iru silla lähistel rajatud matkaraja uus trepp (aasta 1978). Fotol kujutatud trepp on ehituslaadilt analoogne tänaseni Kose põik 9 maaüksusel säilinud trepi jäänustega. Trepi astmed on ebaharilikult madalad, et tagada kalda kaitse erosiooni eest. Eeltoodu tõendab, et Kose põik 9 maaüksusel paiknesid jalgrajad ja need loodi selleks, et maaüksust saaks kasutada puhkamiseks ja sportimiseks; 9) jõe vasakkallast kasutatakse valdavalt ainult selleks rajatud jalgradadel, et liikuda distantsil Pirita tee-Lükati sild. Aastal 1971 välja antud raamatus "Pirita" (koostaja M. Margus) märgitakse järgmist (lk 99): "Varasemail aastail oli suvemõnude otsijaid ainult Pirita jõe paremal kaldal, kuid viimase viie-kuue aasta jooksul on hakatud puhkama ka jõe vasakul kaldal, selleks on kaasa aidanud piirkonna puhketingimuste parandamine." Samas raamatus sisaldub peatükk "XI Matkaradu", mis kirjeldab Pirita jõe ümbruses soovitatavaid lühemaid ja pikemaid matkaradu. Marsuut 1 "Pirita-Lükati-Pirita" vaatekoht 3 paikneb Rummu tee ja Pirita jõe vahelisel alal kõrgel jõekaldal. Teekonda vaatekohast 3 Lükati silla suunas kirjeldatakse raamatus selliselt: "Vaatekohast 3 kuni Lükati sillani on võimalik minna kas alt jõe kalda äärest või ülevalt läbi metsa Kose teelt Lükati teele". Matkaradade skeemilt nähtub, et matkarada kulges Kose põik 9 maaüksusel piki jõe kallast, sh möödudes sõjaväebaasi territooriumist jõe poolt. Eelnev tõendab, et maaüksuse kasutamist propageeriti laialdaselt, soovitades puhkajale suunatud turismimaterjalides kasutada matkamiseks Pirita jõe vasakkaldal matkarada, mis läbis Kose põik 9 maaüksuse piki jõe kallast; 10) käesoleva ajani on endised Iru metskonna maad majandamata, kuna aastakümneid kestis Tallinna linna ja riigi vahel vaidlus maade edasise saatuse üle. Keskkonnaminister jättis

3-18-1796 omandis olev Kloostrimetsa tee 34 maaüksus piirneb Kose põik 9 maaüksuse idaküljega ning Rummu tee 11 maaüksus piirneb Kose põik 9 maaüksuse lõunaküljega. Riigi omandis on ka Kose põik 9 maaüksuse lääneküljega piirnev Pirita tee 120 maaüksus. Enne MaaRS-i jõustumist kulgesid ja ka praegusel ajal kulgevad matka- ja terviserajad Pirita tee 120 maaüksuselt Kose põik 9 maaüksuse kaudu praegusele Kloostrimetsa tee 34 maaüksusele (Lükati silla juurde). Kose põik 9 maaüksusel paiknevad rajad on lahutamatu osa Pirita jõeoru maastikukaitseala terviseradade kompleksist, mida on sihipäraselt arendatud alates ajast, kui maad liideti riigi metsafondiga; 11) Kose põik 9 maaüksusel paiknevad avalikus kasutuses olevad Tallinna linna rajatud tervisespordirajatised; 12) Tallinna Ringkonnakohus luges 22. detsembri 2015. a otsuses haldusasjas 3-14-53200 tõendatuks, et sõjaväelinnaku nr 108 territoorium paiknes ainult osal endisest kinnistust nr 479. Samuti oli tõendatud, et sõjaväelinnaku territooriumi ja jõe vahel oli läbipääs (otsuse p 13). Vaidlusalusel maatükil olid osade loodusradade olemasolu ja nende kasutamine sportimiseks tõendatud (otsuse p 14); 13) RMK tegi õigustatud subjektidele kompromissettepaneku, mille kohaselt võiks riik loobuda maa riigi omandisse jätmisest, kui subjektid nõustuksid maal paiknevate terviseradade aluse maa suhtes seadma riigi kasuks piiratud asjaõiguse. Kõik osapooled polnud aga kompromissiga nõus; 14) avalik huvi Pirita terviseradade tervikliku kasutuse tagamiseks kaalub üles õigustatud subjektide huvi maa tagastamiseks. Maaüksus on intensiivses avalikus kasutuses. Maa tagastamise õigustatud subjektide huvide maksimaalseks arvestamiseks jäetakse riigi omandisse ainult praegu terviseradade all olev territoorium koos teenindamiseks vajaliku ribaga raja kõrval. Maad ei jäeta riigi omandisse terviseradadest jõe poolses (s.o luhaheinamaa) osas, kuigi ka see ala on aktiivses avalikus kasutuses. Riigi omandisse jäetaval maa-alal paiknev rada on hädavajalik terviseradade kompleksi toimimiseks. Pirita jõe kallasrada tagab kalastajatele jätkuva ligipääsu jõele ka siis, kui kaldaga piirnev heinamaa on eraomandis. Üldkasutatava maa sihtotstarbega riigi omandis oleval maal ning munitsipaalomandisse antud maal (nt pargid, puistud, haljasalad jms) viibimiseks ei ole üldjuhul vaja riigi ega kohaliku omavalitsuse luba. Eraomandis oleval maal võib maaomanik piirata inimeste liikumist. Kose põik 9 maaüksus on ainuke läbipääsutee Pirita jõe vasakkaldal, liikumaks distantsil Pirita Spordikeskus-Lükati sild. Kui läbipääs on välistatud, peaksid tervisesportlased kasutama liikumiseks Kose sõiduteed. Sõiduteel tervisespordi tegemine ja suusatamine ei ole realistlik.

3-18-1796 jõe kallas oli sõjaväe kasutuses ning ei saanud olla avalikus kasutuses. Artikli kohaselt paiknes jõe kaldas betoonpunker; 2) tugineda ei saa haldusasjas nr 3-14-53200 tuvastatud asjaoludele, kuna selles asjas pole ringkonnakohus lõplike seisukohti võtnud. Samuti hindas ringkonnakohus selles asjas tõendeid valesti. Pirita puhkeala projekteerimise projekti ei ole kunagi ellu viidud. Eesti Orienteerumisliidu kaart nr 9108 ei tõenda, et maal asusid enne MaaRS jõustumist avalikus kasutuses olnud terviserajad. Kaart koostati 1991. a-l ning selle joonistamise aluseks olevad välitööd tehti 1991. a-l; 3) E.B ja T.M 1998. a töö lisana esitatud fotod on tehtud kohtadest, mida ka sõjavägi kasutas oma territooriumile pääsemiseks. Fotol 96 olev rada on isetekkeline. Foto nr 96 on tehtud 1998. a-l. See võib tõendada üksnes seda, et 1998. a-l on tõenäoliselt ratastega sõidetud mäest alla ja sellega on tekitatud kitsas rada. Avalikkus asus maad kasutama pärast sõjaväe lahkumist 1994. a-l. Tegemist oli kuni 1994. a-ni nõukogude sõjaväelinnaku nr 108 territooriumiga (Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel 1994. a-l allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akt ja asendiplaan); 4) asjaolu, et 1964. a-l on tehtud projekt luhale basseini ja spordiväljakute rajamiseks, ei tõenda, et need oleksid reaalselt ka valmis ehitatud; 5) maa pidi nii 1991. a-l kui ka käskkirja andmisel olema sotsiaalmaana riigi (mitte Tallinna linna) kasutuses. Radu haldab ja hooldab Tallinna linn. Riik ei saa MaaRS § 31 lg 4 alusel taotleda maad enda omandisse põhjusel, et kohalikul omavalitsusel võib selle vastu huvi olla; 6) maad ei saa jätta tagastamata põhjusel, et 2004. a-l ehitati sinna uued rajad (vt Merko Ehitus AS-i 23. septembri 2004. a koosoleku protokoll nr 1. K-Projekt AS 22. oktoobri 2004. a projekteerimistingimused. Pirita liikumisradade eskiisprojekt (töö nr 04361-GE)). Enne 1991. a-t ei asunud seal tugevdatud kattega teid, vaid seal võisid asuda sissetallatud rajad.

3-18-1796 põik tänavaga piirnevad aiapostid on säilinud. Välistada ei saa, et 1951. a-l eraldati sõjaväeosale suurem territoorium, kuid sellest ei järeldu, et sama ala oli sõjaväelinnaku kasutuses ka MaaRS jõustumise ajal. ENSV MN salajaste ja täiesti salajaste määruste toimikust ilmneb, et kaebaja märgitud kuupäeval 21. juulil 1951 ei ole määrust vastu võetud. Toimikust ei nähtu ka ühtegi teist määrust, mis käsitleks Kose teel asuvale sõjaväeüksusele maa eraldamist. Ka Moskva arhiivist saadud plaanil ei ole viidet 21. juuli 1951. a määrusele. Kaebaja lisatud plaanil on märkus, et ala on eraldatud ENSV Ministrite Nõukogu 25. septembri 1948. a määrusega nr 062. Viimati viidatud määrus käsitleb hoonete sõjaväe kasutusse andmist. Määrusega ei määratletud hoonete juurde kuuluva maa-ala suurust. 1994. a-l koostatud skemaatiline plaan üleantava ala paiknemise kohta tõendab, et sõjaväeosa kasutuses olev maa vastas sellele, mis oli näha metsakorralduse plaanidelt kui riigimetsamaast väljapoole jääv valge ala; 7) katlamaja, milles toimus reostus, paiknes mõisa territooriumil. Reostuse ala jääb Kose põik 8 maaüksusele. Jõesoot suleti tammiga 1996. a-l, et välistada reostuse liikumine jõesoodist Pirita jõkke. 1974. a metsakorralduse kavalt on näha jalgraja tähistus nii ühel pool kui ka teisel pool jõesooti. 1984. a metsakorralduse plaanidelt nähtub, et läbipääs üle jõesoodi ning sõjaväeosa ja jõe vahelt oli olemas. Samuti nähtub ülepääs Maa-ameti geoportaalist kättesaadavalt 1989. a aluskaardilt; 8) raamatus „Pirita“ toodud kaarti tuleb lugeda skemaatiliseks, s.t selle alusel ei ole võimalik tuvastada raja täpset asukohta looduses. Küll aga on kaardilt (II kd tl 146) võimalik üheselt mõistetavalt tuvastada, et kaardil tähistatud matkaraja punktist 3 edasi liikuv rada pidi asuma endise kinnistu nr 479 alal ning raja kaudu oli võimalik sõjaväeosa ja jõe vaheliselt alalt läbi liikuda. Raamatu väljaandmise aastal (1971) võis tõepoolest puududa sild üle jõesopi. 1965. a väljavõttelt metsakorralduse plaanilt nähtub, et 1965. a-l liikus matkarada ringi ümber selle väikese jõesopi ning silla puudumine ei takistanud liikumist sõjaväeosa ja jõe vahelisel alal. Pirita jõe vasaku kalda ja saare kolmnurga planeerimise projekti tekstiosas selgitatakse seoses selle lisaks oleva kaardiga, et Tallinna TSN TK otsusega anti riigi metsafondi koosseisu Pirita jõe parem- ja vasakpoolne kallas Lükati sillast Kabelimäe ja velotrekini koos Saare kolmnurgaga. Kaardilt nähtub üheselt mõistetavalt, et 1964 anti riigi metsafondi koosseisu ala, mis kattub vaidlustatud käskkirjaga riigi omandisse jäetud maa-alaga. Samuti nähtub sellelt plaanilt, et ala ei olnud sõjaväeosa territoorium. Maade üleandmise aluseks on Tallinna linna TSNTK 20. märtsi 1964. a otsus nr 84. Asjaolu, et nimetatud maad ka tegelikkuses üle anti, tõendab riigi metsakorralduse dokumentatsioon aastatest 1965, 1974 ja 1984.

6(21)

3-18-1796 5) Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2015. a otsuses asjas nr 3-14-53200 pole tuvastatud, et maa täitis sotsiaalmaa funktsiooni enne MaaRS-i jõustumist; 6) tõendatud ei ole, et sõjaväelinnaku ala ulatus kuni Pirita jõeni ning hõlmas kogu endise kinnistu nr 479 maa. Sõjaväeosa ei saanud seega terviserade olemasolu jõe äärsel alal ja luhal välistada. Määravat tähtsust ei oma asjaolu, kas maa anti sõjaväelinnaku kasutusse 21. juuli 1951. a määrusega või mõne muu dokumendiga. Kuigi 21. juuli 1951. a akti ei leitud, ei tähenda see, et seda ei olnud olemas. Tegemist võis olla salajase dokumendiga. Sellele on viidatud Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel 1994. a-l allkirjastatud aktis. Vaidlus puudub selle üle, et maa oli sõjaväeosa faktilises kasutuses. Nähtuvalt viidatud aktile lisatud plaanidelt (I kd tl 24 ja 25), ei ulatunud sõjaväeosa territoorium Pirita jõeni, vaid jõe ja sõjaväeosa vahele jäi ka jõe poolses kõige kitsamas kohas veidi maad (paikvaatluse protokolli p-d 1 ja 2). Plaanidelt ei ole tuvastatav, et sõjaväeosa oleks ulatunud luhale (paikvaatluse protokolli p 10 ümbrus). Plaanidelt nähtub, et ala võis olla aiaga piiratud ning piirneda n-ö „luha“ poolsest küljest praeguse Kose põik tänavaga (II kd, tl 20). Kaebaja esitatud Moskva arhiivi kaart käsitleb eespool nimetatud kaartidel kajastatud maa-ala suuremana ning tegemist on situatsiooniskeemiga. Ilmselt on nimetatud põhjusel kantud plaanile ka hobusetalli asukoht. Sõjaväeosa paiknemine eelpool toodud piirides on tuvastav ka TRVMM Iru metskonna metsakorralduse 1965. a, 1974. a ja 1984. a plaanidel (II kd, tl-d 147 ja 148; III kd, tl-d 14 ja 15; IV kd, tl-d 49 ja 50). Plaanidelt nähtub, et metskonna piir lõpeb kohtades, mis on kujutatud kaebajate esitatud sõjaväeosa plaanidel, v.a situatsiooni plaan. Plaanidel on sõjaväeosa tähistatud valge alana. Plaanidelt nähtub, et sõjaväe territoorium ei ulatunud Pirita jõeni, ning faktiliselt oli plaanidel kajastatu kohaselt võimalik jõe ning sõjaväeosa vaheliselt alalt läbi minna. Plaanidelt ei nähtu, et sõjaväeosa oleks ulatunud nö luhale. Luha ala on kõigil plaanidel sõjaväeosa maa-ala piiridest väljaspool asuv. Tunnistajatel K.E, I.N ja V.K ei saanud olla asjakohast teavet selle kohta, kus asus õiguslikult sõjaväeosa territoorium. Asjaolu, et K. E tundus, et sõjaväelased takistasid juurdepääsu territooriumile, ei tähenda, et sõjaväel oli ka õiguslik alus juurdepääsu piiramiseks. Eelnev kehtib ka teiste tunnistajate ütluste kohta, kuna nad väljendasid üksnes oma arvamust. V. K ei osanud kaardilt sõjaväeosa ala näidata; 7) kaardimaterjali alusel on usutav, et enne 1991. a-t kulgesid endise kinnistu nr 479 maadel rajad, mida mööda oli inimestel faktiliselt võimalik liikuda. Metsakorralduse 1965. a, 1974. a ja 1984. a plaanidelt nähtub jalgradade kulgemine endise kinnistu nr 479 maadel nendes kohtades, mis on kajastatud riigi omandisse jäetud maa situatsiooniplaanil. 1965. a puistuplaanilt nähtub teeradade kulgemine paikvaatluse protokolli p-st 12 vasakult suunaga nn luha poole, seejärel on mitmed rajad näha luhal, sh katkeb rada jõe ääres (II kd tl 147 ja 148). Rada ei ole tähistatud alal, mis on praegune Kose põik tänav, kuid rada on taas nähtav sõjaväelinnaku ja jõe vahelisel alal, mille järel kulgeb rada ümber jõesoodi. 1974. a puistuplaanilt ja 1984. a puistuplaanilt on näha radade kulgemine samades kohtades, nagu see on toodud 1965. a plaanil, v.a jõesoodi osa, millest rada kulgeb üle jõesoodi (III kd tl-d 14 ja 15; IV kd tl-d 49 ja 50). Plaanide kohaselt oli võimalik läbipääs sõjaväeosa ja jõe vaheliselt alalt. Usutav on, et puistuplaanidel kajastatud rajad eksisteerisid ka looduses. Radade eksisteerimist looduses kajastab ka orienteerumiskaart, mille joonistas Andres Käär 1990. a sügisel (IV kd, tl 51), kuid Eesti Orienteerumisliidu kodulehel avaldatu kohaselt alles 1991. al (IV kd tl 39). Orienteerumiskaardi kohaselt kulgeb rada Velotreki poolt vaadatuna riigi omandisse jäetud maatükil, seejärel luhal, misjärel läbib jõe ning sõjaväeosa territooriumi vahelise ala ning kulgeb üle jõesoodi paremale. Kuigi maal radade olemasolu on usutav, ei järeldu sellest radade intensiivset avalikku kasutamist sotsiaalsetel eesmärkidel; 8) Kose põik 9 maaüksus endise kinnistu nr 479 osas jäi väljapoole aiaga piiratud sõjaväeosa territooriumi, kuni MaaRS-i jõustumiseni. Vaidlusalune maa kuulus riigi metsafondi koosseisu ning seda haldas TRVMM Iru metskond. Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 20. märtsi 1964. a otsusega nr 84 eraldati Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsusele Pirita jõe kalda äärne maa ca 170 ha-d (III kd tl 145). Eraldatud maad kirjeldati 1964. a-l koostatud Pirita jõe vasaku 7(21)

3-18-1796 kalda ja Saare kolmnurga planeerimise projektis, milles märgiti, et eesmärgiks oli parandada Tallinna pargimetsateede majandamist ja see anti riigimetsafondi koosseisu Pirita jõe parem- ja vasakpoolne kallas Lükati sillast Kabelimäe ja velotrekini nn Saare kolmnurgaga (II kd tl 161169). Projekti ühe eesmärgina toodi välja, et selle eesmärgiks oli hajutada osa puhkajaid jõe parempoolselt kaldalt vasakpoolsele kaldaribale (p 1). Teede ehitamist kavandati teha sisse tallatud ja varem kasutatud radadel (p 4). Eesti NSV Ministrite Nõukogu Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsuse 8. aprilli 1964. a kirjas TRVMM-le viidati 20. märtsi 1964. a määrusele nr 84, milles märgiti, et viidatud määruse alusel tuleb TRVMM-l maa vastu võta ning edastada maa üleandmise-vastuvõtmise akti üks eksemplar Peavalitsusele hiljemalt 25. aprilliks samal aastal (II kd tl 167). Kose Koolituskeskus OÜ viitab õigesti asjaolule, et asja materjalide juurde ei ole esitatud maa-ala üleandmise akti. Usutav ei ole, et metsafondi kasutusse oleks antud nõukogude sõjaväebaasi kasutusse antud maa. Esitatud plaanidelt nähtub, et üle antud maa ulatus alani, mis jäeti riigi omandisse Rummu tee piirkonnas (paikvaatluse protokoll p 12) ning luht (paikvaatluse protokoll p 10). Maade üleandmist tõendavad 1965. a metsakorralduse plaanimaterjal (II kd tl 147-149); 1974. a metsakorralduse plaanimaterjal (suurem plaan IV kd tl 49), 1984. a metsakorralduse plaanimaterjal (suurem plaan IV kd tl 50) ja 1994.a metsakorralduse plaanimaterjal (IV kd tl 48); 9) tõendatud pole, et maad enne 1991. a sotsiaalsel otstarbel kasutati ning et avalik võim oleks sellesse panustanud. 1965.a, 1974. a ja 1984. a plaanid ei tõenda maa intensiivset kasutamist sotsiaalsel eesmärgil alates nende TRVMM-le üle andmisel 1964. a-l. Plaanid võivad kajastada isetekkelisi radu või need võisid kajastada radu, mis olid seal juba enne 1940. a. Tegemist oli kitsa rajaga, millest vasakut kätt jäi tugev langus. Rajal jooksmist tuleb pidada komplitseerituks. Tunnistaja V.K selgitas kohtuistungil, et rada ei ole kunagi arendatud ega selle seisundi parandamisse panustatud, mis tähendab, et rada ei pruukinud ka enne 1991. a olla märkimisväärselt paremas seisus. Kohus ei tuvastanud paikvaatlusel ehitustegevuse jälgi. Usutav ei ole V.K ütlus radade väljaehitamise kohta, kuna väidetud tööde kohta pole säilinud ühtegi dokumenti. Kuigi Pirita jõe vasakkalda planeerimise 1964. a projekt kirjeldas kavandatud töid Pirita jõe parem- ja vasakkaldal (II kd tl 161-169), puuduvad tõendid tööde tegelikult teostamise kohta (nt aruanne, akt või muu dokument). Kuigi projekti alusel alustati basseini ehitust, ei jõutud sellega lõpule. Vastavad tõendid leiti jõe parempoolsel kaldal tehtud tööde kohta. Tunnistaja V.K kinnitas, et projekt realiseerus üksnes osas, milles alustati basseini ehitust. Muus osas projekt ei realiseerunud. Projekti realiseerumist ei kinnita ka 1971. a raamatus „Pirita“ esitatud radade skeem (II kd tl 146). Plaanilt nähtub matkaradade kulgemine Kose põik 9 maaüksusel piki jõe kallast, mis aga ei kinnita matkaradade välja ehitamist 1971. a-l. Kaardil kajastatu ei lange valdavas osas kokku vastustaja esitatud metsakorralduse plaanidel kajastatud radadega. Kaart ei kinnita, et avalik võim oleks raja ehitanud või seda hooldanud. Rada võis olla rajatud enne 1940. a. Tunnistaja V.K kinnitas, et rada ei kavandatud ümber jõesopi. Plaani kohaselt kulgeb see aga ümber jõesopi. M. Sipelga artiklis „Pirita-Iru parkmetsa seisundist“ kirjeldatakse ulatuslikke töid alal, mis ei oma puutumust käesoleva vaidlusega (II kd tl 27-28). Artiklis kirjeldatakse töid Pirita jõe parempoolsel kaldal Pirita jõe, Kloostrimetsa tee ja Lükati silla vahelisel alal. Artiklis viidati, et töid tehti kvartalites 27, 32 ja

3-18-1796 tööd, piirkond ja rajalõigud. Fotodel 89, 91 ja 92 on lai tee. Usutav on, et tegemist on endise mõisa teega. Usutav on, et kuna sõjaväeosa paiknes jõele niivõrd lähedal, ei olnud nimetatud alal võimalik vabalt liikuda ega seda sportimiseks kasutada. Fotol 93 on kujutatud luhta, kuid sellest ei nähtu radasid luhal. Fotodel 24, 25 ja 96 kujutatud rada viitab sellele, et tegemist on isetekkelise rajaga. Foto 95 lagunenud trepist näitab, et seda ei ole keegi hooldanud. Kuigi orienteerumiskaardile nr 9108 (kaardistatud 1991) kanti vaidlusalused rajad, ei tähenda see, et need oleks rajanud avalik võim. Varasem orienteerumiskaart kannab numbrit 8934, millel vaidlusalast ala ei kajastata (IV kd tl 40). Samuti ei ole ala kajastatud kaardil 8743. Orienteerumiskaart nr 8638 koostati 1986, millest nähtub, et kaardi koostamise seisuga ei kasutatud vaidlusalust ala aktiivselt orienteerumiseks (IV kd tl 41 ja 42). Kui ala oleks olnud aktiivses kasutuses, oleks see kaardistatud varem. Usutav on, et kui vaidlusalust ala oleks kasutatud alates 1964. a aktiivselt sportimiseks, oleks seal aktiivselt harrastatud ka orienteerumist. Kui mõned inimesed kasutasid Rummu 11 kinnistul asuvat metsasihti metsas liikumiseks, ei järeldu sellest sotsiaalmaa funktsioon. Üksnes V.K ütlused kinnitavad terviseradade ehitamist Pirita jõe vasakule kaldale. Ta oli TRVMM-i peametsaülem 1957– 1990. Tunnistaja kirjeldas kohtuistungil erinevaid töid, mida tema juhtimise all Pirita jõe paremal ja vasakul kaldal tehti kuni 1990. a-ni. Tunnistaja selgitas, et selleks ajaks sai välja ehitatud Pirita jõe parempoolne kallas ning vasakpoolne kallas Iru sillast ehk Kose-Lükati sillast kuni Kochi kabelini. Seejuures kindlustati jõesopist läbipääs betoonist kaarsillaga, kindlustati jõe kaldaid paekivituhaga. Samas olukorras, kus terviseradade ehitamise kohta puuduvad muud tõendid, tuleb tunnistaja ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Tunnistaja ei seostanud teostatud töid maastikul paiknevaga (v.a kaarsild ning kaldakindlustuse osa) ega osanud kaardil ka täpselt näidata, kus täpselt ta töid tegi. Tunnistaja ütlustest võib järeldada, et ta kirjeldas töid mõisa ning jõe vahelisel kitsal osal, mille osas on vastustaja ja kaebajate vahel erimeelsus selles, kas viidatud alal paiknes sõjaväeosa või mitte. Tunnistajad I. N ja K. E selgitasid, et ala valvasid sõjaväelased, mistõttu võis tööde tegemine terviseradade rajamise eesmärgil olla komplitseeritud. Tunnistaja kirjeldas, et minister Teder käis kaks või kolm korda parempoolsel kaldal ja kalmistu juures metsandikus. Tõnurist isiklikult käis samuti mitmed korrad ning tunnistaja pidi talle koha peal seletusi andma. Matkaradu käidi avamas 1970ndate lõpus. Seega võib pidada tõenäoliseks, et tunnistaja võis oma ütlustes kirjeldada töid nii jõe paremal kui ka vasakul kaldal. Tunnistaja rääkis istungil 40 aasta pikkusest perioodist. Usutav ei ole, et töid jõe vasakul kaldal võidi teha ilma igasuguse dokumentatsioonita, kui paremkaldal tehtud tööde kohta olid dokumendid olemas. Radu sellisel kujul varem ei esinenud, mida kinnitab ka Terviseradade ehitaja Merko AS 23.09.2004. a koosoleku protokoll ja K-Projekt AS projekteerimistingimuste taotlus (I kd tl-d 58 ja 59). Usutav on, et kui samas ulatuses ja sama kujuga teed oleksid olemas olnud juba enne 2004. a, oleksid need ka tähistatud raja skeemil ning ehitusluba oleks taotletud radade rekonstrueerimiseks. Kuigi alal võisid olla mõned rajad ja et inimesed võisid seal matkata, ei ole see piisav, et jätta maa riigi omandisse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-18-1796 aja veetmise kohana. Viimati märgitud asjaolu pole halduskohus otsuses analüüsinud. Maal ei pidanud olema avaliku võimu rajatud ehitisi; 2) maatükk ei pea täitma MaaRS jõustumise ajal sotsiaalmaa funktsioone just praegustes piirides. Sotsiaalmaa funktsioonide täitmist ei ole võimalik tuvastada väga täpsetes piirides, kui tegemist ei ole konkreetsete piiridega ehitisega (nt staadion). Parkmetsale annab talle eriomase sotsiaalse funktsiooni just see, et seal ei ole erilisi ehitisi, vaid mets; 3) avalik võim täitis maa-alal sotsiaalse funktsiooni ülesandeid. Halduskohus ei hinnanud, mida tähendas ala määratlemine 1974. a metsakorralduses parkmetsa kategooriasse ja 1984. a metsakorralduses linnametsa kategooriasse. Metsakoodeksi § 28 kohaselt täitsid linnametsad sanitaar-hügieenilisi ja tervistavaid funktsioone ning § 97 kohaselt oli linnametsade põhiülesanne nende kasutamine eeskätt kultuurilistel ja tervistavatel eesmärkidel ning elanike puhkeaja veetmiseks. Metsaalad ei sattunud riigimetsafondi juhuslikult, vaid selleks, et suurendada alade väärtust puhkealana; 4) rajad on tuvastatud samades kohtades vähemalt 1965. a (tänaseks päevaks vähemalt 55 a ja MaaRS jõustumise ajaks umbes 26 a). Usutav pole, et rajad oleksid iseeneslikult säilinud, kui neid poleks hooldatud ja intensiivselt kasutatud. Halduskohtu vastupidine seisukoht pole õige. Halduskohtu otsus on vastuolus alal radade paiknemise ja nende kasutamise osas; 5) loogiline järeldus oleks, et sedavõrd ajalooline radade olemasolu oli kindlaks tõendiks ala pikaajalise aktiivse kasutamise kohta. „Tallinna Teataja“ 15. juuli 1917 a nr 155 sisaldas järgmist: „Kauniduse poolt kuulus Kose park Tallinna ligidal on revolutsioni-päevadest saadik kõigile avatud, kuna ennemalt sinna ainult omaniku lubaga võis peaseda. Pargi avamine on kuuldavasti ka poolelti revolutsionilisel teel sündinud.“ 1965. a kaardil märgitud rajalõiku tänapäeval ei eksisteeri, kuna üle 1970. a ehitati sild üle jõesopi, mistõttu rada ümber sopi langes kasutusest välja. Seevastu pole riigi omandisse taotletud jõesopi ümbrust maad, mis langes rajana kasutusest välja. Kohus jättis V.K ütlused tähelepanuta osas, milles ta selgitas silla ehitamist; 6) kohus pole täpsustanud, milliseid tõendeid tuli ehitustööde kohta esitada. Vastustaja selgitas istungil, et väikesemahuliste ehitustööde aktide ja dokumentide puudumises ei ole midagi üllatavat. Töid tehti umbes 26 a tagasi enne kui jõustus MaaRS. Metskonna dokumentatsioone säilitatakse osaliselt ka praegu arhiivis, kuid säilitamisväärseks on eelkõige eelarved, aruanded, statistilised ülevaated, mis ei sisalda piisava konkreetsusega viiteid, et neid seostada ühegi konkreetse kohaga. Kohus ei hinnanud V.K ütlust, mille kohaselt tehti terviseradu puudutavad tööd metskonna üldise puhkemajanduse eelarve raames, tööd ei olnud sellised, mis oleksid vajanud projekte. Sedalaadi töid kajastati palga- ja materjalikuluna. Sotsiaalmaa funktsiooni ei pea tõendama üksnes dokumentidega; 7) 1964. a Pirita jõe vasakkalda planeerimise projekti alusel alustati basseini ehitust, mille varemed on säilinud. Sama projekti alusel rajati üle jõesopi sild. Silla ehitamist kirjeldas istungil V.K. Projekti detailne või täpne realiseerimine ei oma maa riigi omandisse jätmisel määravat tähendust. Tõendada tuleb selle kasutust MaaRS jõustumise ajal; 8) 1971. a raamat „Pirita“ ei olnud tõendiks 1964. a projekti tööde realiseerimise kohta, vaid see tõendab, et maaüksuse kasutamist propageeriti laialdaselt, soovitades puhkajale sunnatud turismimaterjalides kasutada matkamiseks Pirita jõe vasakkaldal matkarada, mis läbis Kose põik 9 maaüksuse. 1971. a matkaradade skeem ei saanud kuvada seda, mida alale rajati peale 1971. a; 9) halduskohus hindas valesti 1989. a väljaannet „Mets. Paber. Puit.“ Artikkel kirjeldas TRVMM-i rolli maade majandamisel. Artikkel keskendus jõe paremkaldale eeskätt põhjusel, et 1988. a viidi läbi kasutusintensiivsuse uuring, kuna just seda piirkonda kasutati eriti intensiivselt. Sellest aga ei järeldu, et ülejäänud osa maa-alast ei kasutatud; 10) halduskohus leidis ekslikult, et metsamajandamise projektis olnud radade kirjeldus ei tõenda, et need rajas metskond. Metskonnas ei peetud arvestust juhuslike metsa tallatud radade üle. Selleks puudub vajadus ning nende ülemõõtmine ja arvel hoidmine ei annaks 10(21)

3-18-1796 metsamajandajale midagi. Kuna need olid arvepidamises kajastatud, viitab see sellele, et tegemist oli majandatavate objektidega. Kõikidel metsakorralduse plaanidel on näha radade olemasolu. Vastustaja esita kohtule 1,9 km radade paiknemise kohta visuaalse skeemi, millel on kaasaegsel katastrikaardil mõõdetud radade pikkus. Piltidel 1 ja 2 esitatud mõõdetud radade pikkus on 1,917 km, mis vastab metskonna 1976. a projektis kirjeldatud jalgradade pikkusele. Halduskohus jättis selle hindamata: 11) kohus hindas valesti E. B ja T. M tööd. Vaadates fotodelt raja vahetut ümbrust, nähtub raja kõrval võsastumine. Seega oli rada aktiivses kasutuses. Samuti nähtub, et rada oli tähistatud ka 1998. a-l. Radade aktiivne kasutus on aluseks MaaRS § 31 lg 1 p 4 rakendamisele. Kohus ei hinnanud fotol nr 94 toodud laia rajalõiku. Sõjaväeosa läheduse hindamisel ei arvestanud kohus V.K ütlusega, et sõjaväeosa ei teinud metskonna tegevusele mingeid takistusi ja sõjaväelased püsisid sõjaväeosa piirides. Tõendatud pole, et sõjaväeosa oleks takistanud radadel liikumist; 12) kohus hindas orienteerumiskaarti ja selle tähendust valesti. Eestis on ka teisi alasid, mis on aktiivses kasutuses, kuid mida ei ole orienteerumiskaartidel märgitud. Orienteerumiskaartide rajad ja metsakorralduse plaanidel kajastatud rajad kattuvad; 13) kohtuotsus on Rummu tee 11 paiknenud metsasihi ja radade olemasolu osas vastuoluline; 14) V.K ütlused pole ainsad tõendid. Hoolimata kõrgest east näitas V K kaardil selgelt metskonna hallatavate radade liikumisteed velotrekist Lükati sillani, kirjeldas üheselt arusaadavalt raja kulgemist üleval kaldaastangul, läbipääsu probleemidest üle jõesopi, näidates selle asukohta kaardil, sõidutee kulgemist Rummu teelt alla luhaheinamaale jne. Tunnistaja pole teinud meelevaldset järeldust selle kohta, kummal pool ta ministritega omal ajal käis, tutvustamaks radu; 15) asjas pole esitatud tõendeid selle kohta, mis kinnitaksid tööde tegemist jõe paremkaldal. Kohus ei käsitlenud tunnistaja V.K ütlusi selle kohta, kuidas metskond täitis olemasolevaid radu paekivituhaga ning näitas selle raja kulgemist kaardil; 16) halduskohus järeldab otsuses Merko ehitusprojekti sõnakasutusest, et radu polnud. Samas on ta eelnevalt seisukohal, et rajad olid olemas. Menetluses ei osalenud ühtegi isikut, kes oleks selgitanud, miks taotleti olemas olnud radadele luba ehitamiseks, mitte laiendamiseks; 17) halduskohus pidas usutavaks tunnistajate I.N ja K.E väiteid sõjaväelaste paiknemisest alal. Tunnistajad ei suutnud ala kaardil kirjeldada. Nad viitasid kaardile suurte ringikujuliste liigutustega, mis hõlmasid oluliselt suuremat ala, kui oli seda sõjaväe territoorium. Kumbki ei osanud näidata. kus sõjaväeosa piir algas või lõppes. Kumbki neist ei olnud alal MaaRS jõustumise ajal. I.N elab kaebajatele kuuluval kinnistul. K.E oli kaebajate esindaja 1990datel; 18) vaidlustatud käskkirjas pole viidatud tõendina ringkonnakohtu otsusele.

11(21)

3-18-1796 tõendid ise kogumata. Orienteerumisvõistlused toimuvad paikades, mis pole aktiivses kasutuses; 4) viide haldusasjale nr 3-10-1596 ei ole asjakohane. Tegemist oli erineva asjaga. Samuti oli viidatud asjas kogutud tõendeid, mis kinnitasid, et maad kasutati sotsiaalsetel eesmärkidel; 5) maad ei saa jätta tervikuna riigi omandisse, kui üksnes osa sellest kasutati sotsiaalmaa eesmärkidel; 6) isikuid tuleb kohelda võrdselt. Vabaõhukooli tee 15 kinnistul paiknesid Iru metskonna rajatud matkarajad, kuid see kinnistu tagastati Tallinna Linnavalitsuse 11. jaanuari 2006. a korraldusega nr 23-k; 7) vastustaja jättis alusetult riigi omandisse oluliselt suurema ala, kui 2005. a-l rajatud terviseradade alune maa. Vastustaja pole tõendanud, et enne 1991. a oleks väljaspool radu toimunud maa aktiivne sotsiaalsetel eesmärkidel kasutamine. Kui Pirita jõe vasakkaldal oli võimalik liikuda, siis kindlasti ei olnud rajad sama kujuga ja mahus, nagu praegused terviserajad; 8) enne 2005. a ebaseaduslike terviseradade rajamist ei olnud eraldi silda terviseradade jaoks. Seega ei moodustanud Pirita jõe paremkaldal olevad terviserajad enne 2005. a ühtset süsteemi Pirita jõe vasakkaldaga. Vastustaja kaardid on segased ja väikesed; 9) vastustaja esitas apellatsioonkaebuses uued tõendid, mida ei tule asja materjalide juurde võtta. Uued tõendid on eksitavad, kuna J. Aluoja ekspertiis tõendab, et enne 1991. a ei kulgenud Velodroomi poolt ühtegi rada endise kinnistu nr 479 maal. Rada, mida võidi kasutada, oli Rummu 11 kinnistul; 10) halduskohus hindas V.K ütlusi õigesti. Kui V.K ütlusi kõrvutada 1985. a ja 1995. a ortofotodega ning J. Aluoja ekspertiisiga, järeldub, et ta rääkis raja kulgemisest mööda vana metsasihti Rummu 11 kinnistul. V.K ütlused kinnitavad, et kaherajaline süsteem ehitati alles 2005. a-l. V.K ütlused polnud usaldusväärsed. Samuti ei kinnitatud neid dokumentidega; 11) Merko Ehituse AS-i 23. septembri 2004. a koosoleku protokoll ning Tallinna Spordi- ja Noorsooameti taotlus kinnitavad, et tegemist on uute radadega; 12) haldusasja nr 3-14-53200 ei võetud sisulisi seisukohti praeguse asja tarvis. Radade riigi omandisse jätmisega on venitatud 25 a, kuigi seda oleks tulnud teha kohe pärast MaaRS-i jõustumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-18-1796 mõistnud selliselt, et maa (nt äriotstarbeta puhke- ja spordiehitiste maa või avalikult kasutatav pargi või terviseraja maa) sotsiaalmaana käsitamine eeldab üldjuhul, et avalik võim oleks teatud viisil soodustanud vastava maa-ala kasutamist harrastusspordi vmt eesmärgil. Maad on võimalik käsitada MaaRS-i tähenduses sotsiaalmaana, kui seda on organiseeritult ja intensiivselt kasututud faktiliselt sotsiaalmaana. See ei tähenda siiski, et vastaval maa-alal peaksid tingimata asuma avalikule võimule kuuluvad rajatised, vaid maa peab olema olnud pikka aega intensiivses avalikus kasutuses ning mida inimesed on harjunud kasutama nt tervisespordi ja vaba aja veetmise kohana, olenemata nende alade õiguslikust staatusest (Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-14-53200, p 11; 5. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-10-1596, p 19). Maa kasutamist sotsiaalsel eesmärgil saab eeldada, kui avalik võim rajas maale nt ühiskondlikult kasutatavad ehitised või ta on muutnud olemasolevad ehitised üldistes huvides kättesaadavaks kõigile ühiskonna liikmetele. Maa kasutamist sotsiaalsel eesmärgil saab eeldada ka siis, kui avalik võim ei ole maale ehitisi ehitanud, kuid on oma muu tegevusega soodustanud maa faktilist kasutamist sotsiaalsetel eesmärkidel. Tervise- ja spordiradade eripäraks ongi see, et need ei eelda tingimata mahukaid ehitustöid ega suurte rajatiste ehitamist. Samuti ei fikseerita nende kasutamist pääsmete, piletite vm taolisega.

3-18-1796 metsakorralduse plaanimaterjalid, E.B ja T.M töö, orienteerumiskaardid, Tallinna linna väljastatud ehitusload (nr 7231 ja 7232) ja nende aluseks olevad dokumendid, Merko AS-i 23. septembri 2004. a koosoleku protokoll ning K-Projekt AS-i 22. oktoobri 2004. a projekteerimistingimuste taotlus ei tõenda avaliku võimu panustamist terviseradade rajamisse või seisundi parandamisesse enne 1991. a-t. Eelnevast järeldas halduskohus, et maa ei saanud seega täita sotsiaalmaa funktsiooni (selle kohta vt ka käesolev otsus, p 6 alap 9).

3-18-1796 kõrgete liivakallaste kaunite vaadete esile toomine võsa maha raiumise ja kallaste kindlustamise teel. 1964. a projekt võimaldab järeldada, et projekti valmimise hetkeks oli ala võsast puhastamisega juba alustatud. Kasutusele tuli võtta olemasolevad rajad ja neid korrastada, nt paekivituhaga.

15(21)

3-18-1796 soodustada ka jõe vasakkalda intensiivsemat kasutamist. Samuti asus piirkonnas Pirita-KoseKloostrimetsa ringrada. Matkarajad said moodustada ühe terviku.

16(21)

3-18-1796 ja teeninduspaviljone. Arvestada tuleb ka seda, et kuna jõe paremkallas oli inimeste aktiivses kasutuses, ei saa välistada, et seda võis olla ka jõe vasakkallas.

3-18-1796 puudulik, esineb palju risu ja rämpsu ning lausa prügilaid vasakkalda-poolsel alal. [---] 1964. a-st tehtud mahukad maastikukaitselised tööd on maastiku säilitamise kaitseks palju kaasa aidanud – veel pikaks ajaks. 1964.a. tehtud kaldakindlustused on püsinud ja täidavad väga hästi oma osa ka veel 1998. aastal.“ Halduskohus märkis, et E.B ja T.M töös pole konkreetselt välja toodud seda, milliseid konkreetseid töid millistes rajalõikudes tehti. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas tegemist määravat tähtsust omava asjaoluga. Töö eesmärgiks ei olnud kajastada konkreetseid töid kindlates lõikudes. Küll aga võimaldab töö koos teiste dokumentidega järeldada, et varasemal perioodil on vaidlusaluseid radu hooldatud eelnevates dokumentides kirjeldatud viisil, nt teelõigud olid kaetud paekivituhaga, kaldaäärseid oli kindlustatud, rajatud oli parkla. Loogiliseks ei saa pidada seda, et radu hooldatakse pikka aega, kui neid üldse ei kasutataks või nende kasutamist ei tahetaks soodustada. Viimati märgitut eriti olukorras, kus rajad piirnesid üheselt teada olnud aktiivses kasutuses olevate radadega.

18(21)

3-18-1796 V.K on oma ütlustes märkinud, et tema ametisoleku ajal kuni 1990. a-ni sai Iru ehk Kose sillast kuni Kochi kabelini välja ehitatud kaldakindlustus ja matkarajad, mis tähendas ülekäigu puhastamist ja kindlustamist, jõesopile kaarsilla ehitust, Kochi kabeli taastamist, teede, sh kaldapealsete osade paekivituhaga katmist. Tuhka pandi vajadusel, s.t juurtele, aukudesse. V.K lisab, et transpordiks kasutati Keila Autobaasi tehnikat, kindlustused tegi Kopli poolsaarel asunud vesiehituse kolonn ning metskond tegeles peamiselt silumis- ja korrastustöödega. Töid alustati 1970. a alguses ning intensiivsed ehitustööd kestsid olümpiamängudeni. V.K lisab, et ta oli tööde juures, enne silla ehitust tuli minna üle jõesopi, mille äärt puhastati, ühtegi sõjaväelast ta rajal ei näinud, sõjaväeosas toimus naftareostus, mis valgus jõkke, 1964. a projekti ei viidud ellu, kuna selleks polnud ajakava määratud ning peale tulid teised tööd seoses olümpiamängudega. Halduskohtu seisukoht, et V.K ei osanud tehtud töid seostada kaardiga, ei ole protokolli kohaselt kontrollitav. Halduskohtu seisukohast pole võimalik aru saada, milles ja kui suures ulatuses V.K ütlusi andes konkreetselt eksis. Kohtuistungi protokoll ei võimalda järeldada, et tunnistaja ülekuulamise eesmärgiks oleks olnud välja selgitada kulgenud raja täpsed koordinaadid, vaid eeskätt see, kas vaidlusalustel radadel tehti töid ja kas avalikkusel oli võimalik neid radu kasutada. Seejuures tuleb arvestada, et tunnistajal ei pruugi olla konkreetsetes kohtades tehtud kõik tööd üksikasjalikult meeles. Tunnistaja pensioneerus 1990. a-l ning ta andis ütlusi 2019. a lõpus. Dokumentatsiooni puudumist põhjendab vastustaja sellega, et tehtud töid rahastati puhkemajanduse eelarve raames ja tööd ei vajanud eraldi projekte, mistõttu pole tehtud tööde kohta eraldi nimelisi dokumente koostatud. Vastustaja lisab, et sedalaadi igapäevane töö kajastati eelkõige palga- ja materjalikuluna.

19(21)

3-18-1796

20(21)

3-18-1796 (allkirjastatud digitaalselt)

21(21)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.