Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Virgo Saarmets ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. mai 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1612
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22. augusti 2019. a otsuse nr 15.3-3.2/366-4 tühistamiseks ja kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 2020. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja XX, esindaja Sergei Postnikov Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Elise Suurkuusk ja Kristiina-Marita Alliksoo
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde 29. aprilli 2020. a avalduse lisa (dtl 434).
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 2020. a otsuse asjas nr 3-19-1612 resolutsiooni p-d 1 ja 3. Saata asi sissesõidukeeldu puudutavas osas Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. juunil 2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes sündis XX.XX.XXXX. XX omas Eesti tähtajalisi elamislube ajavahemikel 2. juulist 1996 – 21. augustini 2017.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 21. augusti 2017. a otsusega nr 15.33.4/2017/5969-1 XX tähtajalise elamisloa nr 1031506790/TEP kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 3 alusel, kuna ta kujutas ohtu avalikule korrale. Sama otsusega tehti isikule lahkumisettekirjutus ja kohaldati tema suhtes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 2 alusel viieaastast sissesõidukeeldu.
3.XX nõudis haldusasjas nr 3-17-1809 PPA 21. augusti 2017. a otsuse tühistamist. Tartu Halduskohus jättis 1. märtsi 2018. a otsusega XX kaebuse rahuldamata (otsus jõustus 12. augustil 2019).
4.XX esitas PPA-le 3. aprillil 2019 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks abikaasa juurde elama asumiseks VMS § 118 p 1 alusel. XX märkis, et ta sõlmis CC-ga abielu 19. oktoobril 2018.
5.PPA keeldus 22. augusti 2019. a otsusega nr 15.3-3.2/366-4 XX-le tähtajalise elamisloa andmisest. PPA esitas otsuses kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) elamisloa andmisest tuleb keelduda VMS § 124 lg 1 p 1 alusel. XX-l on kaks kehtivat ja üks arhiveeritud kriminaalkaristus ning kümme arhiveeritud väärteokaristust. Tartu Maakohus mõistis 7. juuli 2016. a otsusega asjas nr X-XX-XXXX XX süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel ning mõistis talle karistuseks kolm aastat vangistust. XX käitles suures koguses amfetamiini. Tartu Maakohus mõistis 24. novembri 2011. a otsusega XX süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 alusel ning mõistis talle karistuseks kolm aastat ja üheksa kuud vangistust. XX käitles suures kogus narkootilist ainet. Tartu Maakohus mõistis 8. jaanuari 2008. a otsusega XX süüdi KarS § 209 lg 1 alusel ning mõistis talle aasta ja kuue kuu pikkune vangistus katseajaga. XX rentis järelhaagise ja ta esitas rendilepingu sõlmimisel valeandmeid, eesmärgiga vabaneda kohustusest tagastada järelhaagis. Uimastikuriteod ohustavad rahva tervist. XX andis narkootilist ainet teistele inimestele, seades ohtu nende elu ja tervise. Ta toetas oma tegevusega narkootilise aine levitamist. XX on uimastikuritegusid toime pannud kahel korral, mistõttu tuleb sellele asjaolule omistada suur tähendus. XX on kahel korral karistatud pikaajalise vangistusega. XX pole varasematest karistustest järeldusi teinud. XX on olnud vabaduses alates
4.veebruarist 2019 ehk lühikest aega, mistõttu ei saa selle alusel jaatada temast lähtuvat ohu vähenemist. Narkootikumidega seotud kuritegudele on omane kõrge retsidiivsus. Ka varasemas
21.augusti 2017. a otsuses järeldas PPA XX-st lähtuvat ohtu, mistõttu tunnistati tema tähtajaline elamisluba samal alusel kehtetuks. Viimati viidatud PPA otsus vaidlustati kohtus ja kohus nõustus PPA hinnanguga; 2) elamisloa andmisest tuleb keelduda VMS § 124 lg 1 p 2 alusel. XX-le tehti 21. augusti 2017. a otsusega lahkumisettekirjutus ning talle kohaldati viieaastast sissesõidukeeldu; 3) elamisloa andmisest tuleb keelduda VMS § 124 lg 1 p 5 alusel. XX on karistatud kolmel korral kriminaalkorras, millest kaks on kehtivad kriminaalkaristused. Teda on karistatud kümnel korral väärteokorras; 4) elamisloa andmisest tuleb keelduda VMS § 124 lg 2 p 7 alusel, kuna XX on pannud toime kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta. Tema kaks karistust pole kustunud;
2(8)
3-19-1612 5) elamisloa andmisest tuleb keelduda VMS § 124 lg 2 p 9 alusel, kuna XX on korduvalt karistatud kriminaalkorras tahtlike kuritegude eest; 6) elamisluba ei saa anda erandkorras VMS § 125 lg 1 p-de 2 ja 4 alusel. XX-st lähtub reaalne ja suur oht. XX lähikondne on CC ning nende abielu sõlmiti 19. oktoobril 2018. CC-l on lapsed, kes sündisid 2002. ja 2013. a-l, kuid XX pole nende bioloogiline isa ega oma laste suhtes vanemlikke õigusi. XX vanemad on surnud. XX perekonnaliige on seega tema abikaasa. Kuigi CC on lapseootel, on elamisloa andmisest keeldumine perekonnaelu proportsionaalne riive. Kui abielu sõlmiti, teadsid mõlemad osapooled, et XX-l ei ole riigis viibimiseks seaduslikku alust. CC oli XX kriminaalsest minevikust teadlik. CC on näidanud soovi lahkuda Venemaale, et elada seal perekonnaelu. Kuigi XX sündis Eestis, lahkuti kohe Ukrainasse, kus XX käis koolis kuni 6. klassini. Seejärel tuli ta koos perega Eestisse tagasi. XX on Eestis elanud umbes 25 aastat. Ta ei ole astunud samme, et omandada Eesti kodakondsus. XX emakeel on vene keel. XX abikaasal on võimalik teda Ukrainas või Venemaa Föderatsioonis külastada.
6.XX esitas 23. augustil 2019 kaebuse PPA 22. augusti 2019. a otsuse nr 15.3-3.2/366-4 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata tema 3. aprilli 2019. a tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja on abielus Eestis püsivalt elava Eesti kodaniku CC-ga. Kaebajal on õigus elada perekonnaelu. Kaebaja on korduvalt üles näidanud huvi omandada riigis viibimiseks seaduslik alus. PPA poolne väide perekonna liikmete arvu ja mujale asumise kohta on diskrimineeriv. Kaebaja abikaasa on lapseootel. Perekonnal lasub kohustus üksteise liikmete eest hoolitseda. Kaebajal on kohustus hoida oma abikaasat ja võimaldada talle vajaminevat hoolitsust; 2) elamisloa andmisest ei saa keelduda põhjusel, et kaebajat on karistatud. PPA otsus rikub kaebaja perekonnaelu ning põhjustab kaebaja abikaasale kannatusi. CC ei ole Venemaal elanud ega oma seal sidemeid; 3) kaitset vajab ka sündimata laps. Perekonda ei tohi lahutada.
7.XX esitas 28. augustil 2019 Siseministeeriumile taotluse kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks (dtl 124). Taotluses oli märgitud, et XX-l on abikaasa ja nad elavad Eestis, XX on sündinud Eestis, välismaal puudub töö, elukoht ja tutvused.
8.Siseministeerium jättis 20. septembri 2019. a otsusega nr 1-24/255 XX taotluse kohaldatud sissesõidukeelus tühistamiseks rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) XX-le väljastatud elamisluba tunnistati kehtetuks ning talle tehti lahkumisettekirjutus ja seati sissesõidukeeld avaliku korra kaitseks. Isikust lähtuvat ohtu hinnati haldusasjas nr 3-17-1809; 2) XX suhtes kohaldati sissesõidukeeldu viieks aastaks põhjusel, et teda on Eestis karistatud kriminaalkorras kolmel korral ja väärteokorras kümnel korral, millest tingitult oli sissesõidukeelu kohaldamine preventiivsel eesmärgil põhjendatud, hoidmaks ära uute süütegude toimepanemist; 3) riik pole võtnud XX-lt meelevaldselt võimalust elada Eestis. XX pole selgitanud, miks ta ei saa perekonnaelu elada väljaspool Eestit. Tal ei ole Eestis peale perekondlike sidemete muid sidemeid. XX oli abielu sõlmimise ajal teadlik, et tal puudub seaduslik alus riigis viibimiseks. Ka sissesõidukeelu ajal on tal võimalik teiste vahendite abil suhelda abikaasaga. XX pole märkinud selliseid erandlikke põhjusi, mis kaaluksid üles ohu avalikule korrale.
9.PPA taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja perekonnaelu riive on proportsionaalne. Riigil on õigus sätestada tingimused, millal välismaalane võib riigis elada. XX perekonnaks saab lugeda vaid tema abikaasat. VSS-i perekonna määratlus ei hõlma veel sündimata lapsi; 2) kaebaja on teadlikult nii kohtule kui ka PPA-le valetanud, kui ta väitis, et kaebaja abikaasa on lapseootel. Rasedus katkes kolmandal raseduskuul, s.o juulis. Kaebaja pidi mõistma 3(8)
3-19-1612 abikaasa rasestumise hetkel, et tema viibimisõigus Eesti Vabariigis ei ole garanteeritud ning võib kaasneda olukord, kus kaebaja laps kasvab riigis, kus kaebaja ise elamisalust ei oma. Käesolevaks hetkeks on selgunud, et kaebaja abikaasa on uuesti rasestunud. Lähtudes asjaolust, et rasestumine toimus tõenäoliselt 2019. a augusti keskel, oli selleks ajaks teada ka XX ebakindel tulevik Eestis. Rasestumise aeg näitab kaebaja ning tema abikaasa valmisolekut kasvatada last ning elada perekonnaelu kaebaja kodakondsusjärgses riigis. Alternatiivsel juhul pidid kaebaja ning tema abikaasa mõistma, et laps ei pruugi koos isaga üles kasvada; 3) CC oli abielu sõlmimisel teadlik, et kaebajal puudub seaduslik alus riigis viibida; 4) PPA on jaatanud CC õigust kolida soovi korral Venemaale oma abikaasa juurde elama. Olukorras, kus CC eelnimetatud õigust ja võimalust ei kasuta, kaasneb vaidlusaluse otsusega pereeluriive, mis väljendub asjaolus, et kaebaja ei saa elada koos enda abikaasaga; 5) XX-st tulenev oht avalikule korrale kaalub üles tema elamisloa saamise.
10.Tallinna Halduskohus tühistas 16. jaanuari 2020. a otsusega XX-le viieks aastaks kohaldatud sissesõidukeelu (resolutsiooni p 1). Ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Halduskohus mõistis PPA-lt XX kasuks välja menetluskulud 1000 eurot (resolutsiooni p 3). Halduskohus põhjendas oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) PPA uuendas vaidlustatud otsusega 21. augusti 2017. a otsuse andmisele suunatud haldusmenetluse. Vaidlustatud otsusega vaatas ta sisuliselt uuesti läbi 21. augusti 2017. a otsuse ja jättis selle muutmata. Viimati märgitud tõlgendust toetab Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2019. a otsus asjas 3-18-1797; 2) halduskohus leidis 3. septembri 2019. a määruses ja 30. septembri 2019. a määruses, et PPAl tuli hinnata, kas kaebaja väljasaatmine 2019. a augustis oli põhjendatud. PPA pole seda kaalunud, vaid ta tugines PPA 21. augusti 2017. a otsuses tuvastatud asjaoludele. PPA ei olnud enne väljasaatmist tuvastanud, et isikust lähtuks reaalne oht avalikule korrale ega kaalunud isiku perekonnaelu riivet. Isikut ei olnud menetluses ära kuulatud. XX väljasaatmine oli õigusvastane. Eeltoodud kaalutlustel on õigusvastane ka sissesõidukeelu kehtestamine, st keelu jõusse jätmine seda PPA 22. augusti 2019. a otsuses kaalumata. Seetõttu tuleb kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld tühistada; 2) Siseministeeriumi 20. septembri 2019. a otsusega nr 1-24/255 jäeti XX sissesõidukeeld kehtetuks tunnistamata. Haldusakti ei saa motiveerida tagantjärele. PPA oleks pidanud hindama muutunud perekondlikke asjaolusid isiku väljasaatmise ajal; 3) kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja julgeolekule ei ole piisavalt tõsine, et keelata kaebaja Eesti Vabariiki sisenemine viieks aastaks; 4) kuna lahkumiskirjutus on ammendunud kaebaja Eestist välja saatmisega, ei ole vaja seda tühistada; 5) vaidlustatud otsus on õiguspärane osas, millega PPA keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest. Kohtud hindasid kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale haldusasja 3-17-1809 raames. XX-l on kaks kehtivat kriminaalkaristust, üks arhiveeritud kriminaalkaristus ja kümme arhiveeritud väärteokaristust. XX andis narkootilist ainet teistele ühiskonnaliikmetele ja lõpptarbijatele, seades ohtu nende elu ja tervise. Uimastikuritegude toimepanemisega on isik loonud ohu avalikkusele. XX on kahel korral karistatud pikaajalise vangistusega. Isik ei ole suutnud varasemast vanglakaristusest enda jaoks järeldusi teha, vaid pani vanglast vabanedes taaskordselt toime samaliigilise kuriteo; 6) kohtul puudub käesolevas haldusasja võimalus haldusasja 3-17-1809 kaebaja kriminaalsetele tegevustele antud hinnangut ümber hinnata. Analüüsida tuleb üksnes seda, kas muutused perekonnaeluga seonduvates asjaoludes on sedavõrd olulised, et kaaluvad üles avaliku huvi jätta korda rikkunud isik elamisloast ilma;
4(8)
3-19-1612 7) muutunud perekondlikud asjaolud ei muuda PPA otsust õigusvastaseks. Otsuse tegemise ajal sai arvesse võtta üksnes kaebaja abielu CC-ga. Nagu selgus, oli CC rasedus katkenud. Puudus teave ka selle kohta, et CC on uuesti jäänud lapseootele; 8) kaebaja ja CC hakkasid tihedalt suhtlema 2018. a suvel, kui CC viibis veel vanglas. CC oli kaebajaga ka varasemalt tuttav. Seega pidi CC olema teadlik XX varasemast elukäigust ja toimepandud kuritegudest. CC on seda PPA-le ka kinnitanud. Kuna lähemad suhted kaebaja ja CC vahel tekkisid pärast PPA 21. augusti 2017. a otsust, on usutav, et CC oli kursis sellega, et XX-l ei pruugi olla õigust Eesti Vabariiki jääda. CC-l ja XX-l ei olnud 22. augusti 2019. a seisuga ühiseid lapsi; 9) kaebaja toimepandud kuriteod kaaluvad üles tema pereelu riive. Tegemist on kahel korral narkootiliste ainete suures koguses käitlemisega. Sealjuures vabastati kaebaja esimesel korral tingimisi ennetähtaegselt vangistusest, kuid XX pani pärast vabanemist toime uue samalaadse kuriteo. Seega ei muutnud ka võrdlemisi pikk reaalne vanglakaristus XX käitumist. Kui isik on riigi usaldust kord juba kuritarvitanud, kahaneb tema uute lubaduste usaldusväärsus. Kohus ei püüa kahtluse alla seada, et abiellumine ja lapsevanemaks saamine võib isikut muuta ning aidata vältida varasemaid käitumismustreid, kuid eelkõige näitavad isiku muutumatust tema teod. Vanglast vabanemise ja vaidlustatud otsuse tegemise vaheline aeg on liiga lühike, et isiku käitumise muutumise kohta põhjapanevaid järeldusi teha. Kaebaja on Eestis elades eelistanud võtta Venemaa kodakondsuse. Seega on kaebajal õiguslik side selle riigiga, isiku väljasaatmine kodakondsusriiki ei saa olla tema jaoks diskrimineeriv; 10) kaebaja soov saada tulevikus tähtajaline elamisluba ja asuda taas Eestisse elama, ei ole perspektiivitu. Olukorda tuleb uuesti kaaluda, kui kaebaja abikaasale sünnib laps. Kaalumisel tuleb arvesse võtta kõigi CC laste huve. Olukorras, kus pereelu elamiseks on ainus võimalus CC Venemaale kolimine, mõjutab see ka teiste CC laste elukorraldust ja tulevikuväljavaateid. Eesti kodanikest laste õigust jääda oma kodumaale neile harjumuspärasesse elukeskkonda tuleb pidada kaalukaks õiguseks, mida otsuse tegemisel silmas pidada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.PPA taotleb apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-de 1 ja 3 tühistamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohtul ei olnud õigust tühistada PPA 21. augusti 2017. a otsusega kohaldatud sissesõidukeeldu. Kohtud jätsid varasemas asjas PPA 21. augusti 2017. a otsuse tühistamata, mistõttu on see kehtiv. Kaebaja vaidlustas üksnes PPA 22. augusti 2019. a otsust, millega keelduti talle tähtajalise elamisloa andmisest. Halduskohus tegi otsuse nõude suhtes, mida kaebuses pole taotletud; 2) PPA ei ole 21. augusti 2017. a otsuse andmise menetlust uuendanud. Kaebajale pole varem keeldutud tähtajalise elamisloa andmisest, mille menetlust oleks saanud uuendada (VMS § 219 p 1). Kaebaja esitas uue taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks, mida menetleti uues menetluses. Kuna kaebaja esitas PPA-le uue taotluse, oli PPA kohustatud seda sisuliselt menetlema. Kaebaja pole taotlenud menetluse uuendamist. Kaebaja pole PPA-lt taotlenud lahkumisettekirjtuuse või sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist; 3) viide haldusasjale nr 3-18-1797 pole õige, kuna viidatud asjas oli PPA algselt keeldunud tähtajalise elamisloa andmisest ning pärast seda esitas isik PPA-le uue taotluse samadel asjaoludel; 4) kumbki pool pole menetluses tuginenud sellele, et PPA oleks oma varasema menetluse uuendanud. Tegemist on üllatusliku otsusega. PPA ei saanud selle küsimuse kohta oma seisukohta avaldada; 5) kehtiva sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine otsustatakse eraldiseisvas menetluses VSS § 32 lg 1 alusel ning seda saab otsustada Siseministeerium. Kui Siseministeerium keeldub 5(8)
3-19-1612 sissesõidukeeldu kehtetuks tunnistamast, on isikul õigus see kohtus vaidlustada. Praeguses haldusasjas pole vaidlustatud Siseministeeriumi 20. septembri 2019. a otsust, millega jäeti kaebaja taotlus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata; 6) menetluskulud on valesti jäetud PPA kanda.
12.Kaebaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja soov saada tähtajaline luba ja asuda elama Eestisse pole perspektiivitu. Olukorda tuleb pärast lapse sündi uuesti kaaluda; 2) kaebaja riigist väljasaatmine oli õigusvastane, kuna PPA ei kaalunud enne väljasaatmist isikust lähtuvat ohtu ega perekonnaelu riivet. Samadel kaalutlustel on õigusvastane ka sissesõidukeelu kohaldamine; 3) kaebajast lähtuv oht ei ole tõsine, et keelata tal Eestisse siseneda viieks aastaks. Arvestada tuleb kaebaja perekondlikku olukorda; 4) kaebajal ja tema abikaasal sündis 20. aprillil 2020 laps. Kaebaja taotleb sünnitõendi asja juurde võtmist. Kui ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse, peaks kaebaja eraldi vaidlustama sissesõidukeelu, mis on mõttetu ja koormab ülemääraselt menetlusosalisi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Kaebaja taotleb apellatsiooniastmes 20. aprillil 2020 väljastatud sünnitõendi vastu võtmist. Esitatud tõendist nähtub, et kaebajal ja tema abikaasal sündis ühine laps 7. aprillil 2020 (dtl 434). Viidatud tõendiga soovib kaebaja tõendada perekonnaelu olemasolu ja PPA tegevusega kaasnevat perekonnaelu rikkumist. Kuna viidatud tõendit ei esinenud halduskohtu otsuse tegemise ajal ja tegemist pole ilmselgelt asjakohatu tõendiga, võtab ringkonnakohus selle toimiku juurde (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 2 p 3).
14.Ringkonnakohtu menetluses on üksnes PPA apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse peale osas, millega halduskohus tühistas kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Ülejäänud, s.o tähtajalisest elamisloa andmisest keeldumise osas ei ole halduskohtu otsust ringkonnakohtus vaidlustatud. Seetõttu saab ringkonnakohus hinnata üksnes halduskohtu otsuse õiguspärasust apellatsioonkaebuses vaidlustatud ulatuses ning selles osas kujundada seisukoha materiaal- ja menetlusõiguse kohaldamise suhtes (HKMS § 197 lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi 25. aprilli 2019. a otsus asjas nr 3-17-1276, p 19).
15.PPA on seisukohal, et halduskohus on otsuse resolutsiooni p-s 1 lahendanud nõude (s.o sissesõidukeelu tühistamine), mida kaebuses pole esitatud ega kohtu menetlusse võetud.
16.Kaebaja taotles kaebuses PPA 22. augusti 2019. a otsuse tühistamist ning PPA kohustamist vaadata uuesti läbi tema 3. aprillil 2019 esitatud tähtajalise elamisloa taotlus. Kaebuse põhjendustes ei ole kaebaja esitanud väiteid PPA 21. augusti 2017. a otsusega kohaldatud sissesõidukeelu õigusvastasuse kohta, et see tühistataks (dtl 3–7). PPA 21. augusti 2017. a otsuse õiguspärasust analüüsiti haldusasjas nr 3-17-1809, milles kohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata.
17.Halduskohus võttis 23. augusti 2019. a määrusega kaebuse menetlusse, täpsustamata menetlusse võetud nõudeid. Eeldada saab, et halduskohus on menetlusse võtnud kaebuses esitatud tühistamisnõude PPA 22. augusti 2019. a otsuse peale ning nõude kohustada PPA-d kaebaja 3. aprilli 2019. a avaldust uuesti lahendama. Toimikus olevad dokumendid ei võimalda 6(8)
3-19-1612 järeldada, et kaebaja oleks halduskohtule esitanud nõude tühistada temale 21. augusti 2017. a otsusega kohaldatud sissesõidukeeld ja halduskohus oleks selle menetlusse võtnud. Kaebaja pole vaidlustanud Siseministeeriumi 20. septembri 2019. a otsust. Samuti pole halduskohus suunanud kaebajat seda otsust vaidlustama.
18.Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et PPA 22. augusti 2019. a otsust tuleks käsitada menetluse uuendamise otsusena, millega omakorda jäeti 21. augusti 2017. a otsus kehtetuks tunnistamata. Halduskohtu viide Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2019. a otsusele asjas 3-18-1797 ei seondu praeguse asjaga. Viidatud lahendis oli tegemist olukorraga, kus isik oli eelnevalt taotlenud tähtajalist elamisluba, mille andmisest PPA keeldus. Mõne aja möödudes esitas isik sama taotluse samadel asjaoludel uuesti, mille PPA jättis VMS § 219 p 1 alusel läbi vaatamata. Eespool nimetatud kontekstis käsitas ringkonnakohus PPA otsust, millega jäeti isiku teine samasisuline tähtajalise elamisloa taotlus läbi vaatamata, menetluse uuendamise ja varasema otsuse kehtetuks tunnistamata jätmise otsusena. Praeguses asjas pole kaebajale varem keeldutud tähtajalise elamisloa andmisest, misjärel oleks ta taotlenud samadel asjaoludel uuesti tähtajalist elamisluba, mille PPA oleks VMS § 219 alusel jätnud läbi vaatamata. PPA tunnistas 21. augusti 2017. a otsusega kaebajale väljastatud tähtajalise elamisloa kehtetuks, kohustas kaebajat Eestist lahkuma ja kohaldas talle sissesõidukeeldu. Kaebaja esitas 3. aprillil 2019 tähtajalise elamisloa taotluse elama asumiseks abikaasa juurde (dtl 141–143). Kaebaja pole 3. aprilli 2019. a taotluses vaidlustanud 21. augusti 2017. a otsust. PPA ei ole 22. augusti 2019. a otsuses analüüsinud seda, kas uuendatud menetluses tuleks 21. augusti 2017. a otsus kehtetuks tunnistada. PPA analüüsis 22. augusti 2019. a otsuses üksnes seda, kas kaebaja 3. aprilli 2019. a tähtajalise elamisloa taotlus tuleb rahuldada. PPA 22. augusti 2019. a otsuse vaidlustamise raames ei saa seega analüüsida seda, kas 21. augusti 2017. a otsusega kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on õigusvastane ja tuleb tühistada. Seetõttu on halduskohus asja lahendamisel väljunud kaebuse piiridest ning teinud otsuse nõude kohta, mida pole kohtule esitatud ja mis pole olnud kohtu menetluses (HKMS § 2 lg 3).
19.Kaebaja pöördus kohtumenetluse ajal Siseministeeriumi poole taotlusega tühistada talle seatud sissesõidukeeld, mille Siseministeerium jättis 20. septembri 2019. a otsusega nr 1-24/255 rahuldamata (dtl 122 ja 126, 131–133). Kaebaja pole Siseministeeriumi 20. septembri 2019. a otsust vaidlustanud, kuigi selline võimalus oli otsuses selgesõnaliselt märgitud. Halduskohtu nõudel edastas kaebaja Siseministeeriumi 20. septembri 2019. a otsuse halduskohtule selle andmise päeval (dtl 126, 129–133). Pärast Siseministeeriumi 20. septembri 2019. a otsuse saamist lasus halduskohtul kohustus selgitada kaebajale Siseministeeriumi 20. septembri 2019. a otsuse vaidlustamise vajalikkust, kuna selle otsusega jäeti kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks tunnistamata (HKMS § 2 lg 4 ning § 120 lg 1 p-d 1 ja p 3). Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega, mida pole otstarbekas apellatsiooniastmes kõrvaldada. Ringkonnakohus ei vii halduskohtu asemel läbi ettevalmistavat menetlust ega otsusta Siseministeeriumi 20. septembri 2019. a otsuse peale kaebuse menetlusse võtmist. Seetõttu tuleb praegune asi sissesõidukeeldu puudutavas osas saata halduskohtule menetlemiseks tagasi (HKMS § 199 lg 2 p 3 ja § 200 p 2).
20.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus PPA apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tallinna Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 3. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega saadab asja sissesõidukeeldu puudutavas osas halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
7(8)
3-19-1612
21.Kuna asja menetlus jätkub halduskohtus, peab menetluskulude jaotuse otsustama halduskohus asja uuel läbivaatamisel.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.