Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. aprill 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-152
Haldusasi
X kaebus Siseministeeriumi 23. detsembri 2020. a otsuse nr 1-24/154 tühistamiseks ning Siseministeeriumi kohustamiseks tunnistada kehtetuks Politsei- ja Piirivalveameti 21. augusti 2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud sissesõidukeeld
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28. veebruari 2022. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Sergei Postnikov Vastustaja – Siseministeerium, esindaja LO
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada X apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. veebruari 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21152 ja teha uus otsus, millega rahuldada X kaebus.
Tühistada Siseministeeriumi 23. detsembri 2020. a otsus nr 1-24/154 ning kohustada Siseministeeriumi uuesti lahendama X taotlus Politsei- ja Piirivalveameti 21. augusti 2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks.
Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud 80 (kaheksakümmend) eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema abikaasa nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. mail 2023 (HKMS § 212 lg 1).
3-21-152 Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 21.08.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/5969-1 välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 3 alusel alates 21.08.2017 kehtetuks Venemaa Föderatsiooni kodanikule X-le (endine X, sündinud XX.XX.XXXX) PPA 20.03.2015 otsusega väljastatud tähtajalise elamisloa, tegi X-le väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 7 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulus koheselt sundtäitmisele X kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas talle VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsusest nähtuvalt on X-l olnud kokku 5 tähtajalist elamisluba Eestis viibimiseks 02.07.1996–21.08.2017. Isik kujutab endast ohtu avalikule korrale, sest teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud, mh kahel korral reaalse vangistusega narkootilise aine suures koguses käitlemise eest (karistusseadustiku (KarS) § 184).
2.X esitas Tartu Halduskohtule 30.08.2017 kaebuse PPA 21.08.2017 otsuse nr 15.33.4/2017/5969-1 tühistamiseks (haldusasi nr 3-17-1809). Tartu Halduskohus jättis 01.03.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 28.03.2019 otsusega X apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Riigikohus jättis X kassatsioonkaebuse 12.08.2019 määrusega menetlusse võtmata.
3.X vabanes 04.02.2019 vanglast ja esitas PPA-le 03.04.2019 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks VMS § 118 p 1 alusel abikaasa juurde elama asumiseks (abielu sõlmiti 19.10.2018). Tallinna Halduskohus keelas 22.08.2019 määrusega nr 3-19-1593 esialgse õiguskaitse korras X Eestist väljasaatmise 03.04.2019 elamisloa taotluse menetlemise ajal. PPA keeldus 22.08.2019 otsusega nr 15.3-3.2/366-4 VMS § 124 lg 1 p-de 1, 2 ja 5 ning lg 2 p-de 7 ja 9 alusel X-le tähtajalise elamisloa andmisest. X esitas Tallinna Halduskohtule 23.08.2019 kaebuse PPA 22.08.2019 otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-19-1612). PPA saatis X 23.08.2019 Eestist välja Venemaa Föderatsiooni. Tallinna Halduskohus keelas 23.08.2019 määrusega X Eestist väljasaatmise kuni lõpliku lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-19-1612. X esitas Siseministeeriumile (SiM) 28.08.2019 taotluse tunnistada VSS § 32 lg 1 alusel kehtetuks tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld. SiM jättis 20.09.2019 otsusega nr 1-24/255 taotluse rahuldamata. Tallinna Halduskohus kohustas 30.09.2019 määrusega SiM-i peatama X-le kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse kuni haldusasjas nr 3-19-1612 lõpliku lahendi jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.10.2019 määrusega PPA määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 30.09.2019 määruse muutmata. SiM peatas 05.11.2019 otsusega nr 2(10)
3-21-152 1-24/326 X suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse kuni esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemiseni. X saabus 20.12.2019 tagasi Eestisse. Tallinna Halduskohus tühistas 16.01.2020 otsusega nr 3-19-1612 X-le kohaldatud sissesõidukeelu ja jättis muus osas kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29.05.2020 otsusega (jõustus 30.06.2020) halduskohtu 16.01.2020 otsuse sissesõidukeelu tühistamist ja menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas ning saatis selle halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on sissesõidukeeldu tühistades lahendanud nõude, mida ei olnud kaebuses esitatud ja mida kohus ei olnud menetlusse võtnud. Kuna kaebaja ei taotlenud kaebuse täiendamist nõuetega tühistada SiM 20.09.2019 otsus ja kohustada SiM-i vaatama kaebaja 28.08.2019 taotlus uuesti läbi, siis jättis Tallinna Halduskohus 26.01.2021 otsusega menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohtu otsus jõustus edasi kaebamata 26.02.2021.
4.X esitas SiM-le 03.11.2020 taotluse tunnistada VSS § 32 lg 1 alusel ja humaansetel kaalutlustel kehtetuks tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld (kehtib 23.08.2019–23.08.2024). Taotleja on Eestis sündinud ja kasvanud, elab Tartus koos lapsehoolduspuhkusel viibiva abikaasa ja XX.XX.XXXX sündinud tütrega, teeb juhutöid ehitusel ning tal puuduvad uued karistused. Riiklikud peretoetused moodustavad olulise osa taotleja leibkonna sissetulekutest. Taotlejale kohaldatud sissesõidukeeld välistab automaatselt tema võimaluse saada tähtajalist elamisluba (VMS § 126 lg 1). Elamisloa puudumisel ei saa taotleja ametlikult tööl käia ja oma perele elatist teenida. Taotlejal on suur ja sõbralik perekond (abikaasal on kaks Eesti kodanikest last varasematest abieludest) ning Venemaale välja saatmine oleks taotlejale väga traagiline. Abiellumine ja lapsevanemaks olek on muutnud taotlejat ja tema varasemaid käitumismustreid, mis tingisid sissesõidukeelu kohaldamise. Alternatiivselt palus taotleja lühendada kohaldatud sissesõidukeelu kehtivust kuni taotluse suhtes otsuse tegemiseni.
5.Siseministeerium jättis 23.12.2020 otsusega nr 1-24/154 taotluse rahuldamata. Taotleja lahkus Eestist 23.08.2019 ja seega kehtib sissesõidukeeld kuni 23.08.2024. SiM-i hinnangul on taotleja vangistusele järgnenud ajavahemik liiga lühike, et veenduda tema õiguskuulekuses. Kuritegude toimepanemise asjaolusid arvestades on põhjendatud alus arvata, et taotleja võib jätkuvalt ohustada avalikku korda. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on riikidel õigus pidada narkokuritegusid väga rasketeks kuritegudeks. Taotleja perekonnaseisu muutus ei anna alust tunnistada sissesõidukeeld kehtetuks. Taotleja on Venemaa kodanik ja ta pole toonud välja kaalukaid põhjuseid, miks tal ei ole võimalik elada perekonnaelu Venemaal. EIK praktika kohaselt tuleb jaatada abikaasa valmisolekut asuda elama pereelu välisriigis, kui ta oli abielludes teadlik oma partneri kriminaalsest taustast ja kodakondsusest. Sissesõidukeelu kehtivuse ajal saab taotleja suhelda oma abikaasa ja lapsega nii telefonitsi kui ka e-kirja teel. Kuna peale abikaasa ja ühise lapse puuduvad taotlejal muud sõltuvussuhted ja kaitsmist väärivad sidemed Eestiga, siis ei saa taotleja väljasaatmist ja talle sissesõidukeelu kohaldamist pidada ebaproportsionaalseks. Taotleja soov jääda Eestisse ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu. Neid järeldusi toetavad ka PPA 15.11.2020 ja 17.12.2020 seisukohad.
6.X esitas Tallinna Halduskohtule 21.01.2021 kaebuse SiM 23.12.2020 otsuse nr 1-24/154 tühistamiseks ja SiM-i kohustamiseks tunnistada kaebaja suhtes PPA 21.08.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks. SiM ei võtnud otsuse tegemisel arvesse mitmeid olulisi kaebajaga seotud asjaolusid. Kaebaja on Eestis sündinud ja on pikaajaline Eesti elanik. Kaebajal elab Eestis õde ja siin elasid ka kaebaja vanemad. Viimati karistati kaebajat 07.07.2016 ja karistus on täielikult ära kantud. Kaebaja on loonud perekonna ja tal sündis XX.XX.XXXX tütar. Kaebaja abikaasa on Eesti kodanik, kellel on Eesti kodanikest lapsed teistest abieludest. Abikaasal on Eestis lisaks alaline töökoht, vanemad ja kinnisvara. Abikaasal ei ole seega võimalik sõita koos kaebajaga Venemaale elama. Pärast 3(10)
3-21-152 vabanemist on kaebaja elanud Eestis koos perekonnaga ja on perekonna toetamiseks olnud sunnitud tegema ebaseaduslikult juhutöid. SiM ei ole kontrollinud kaebaja perekonna varalist seisundit. Kaebajal ei ole Venemaal tuttavaid, sugulasi, tööd ega elukoha. Venemaa kodakondsus on formaalsus ja kaebaja ei seosta ennast Venemaaga. SiM ei ole kaalunud kaebaja perekonnaelu riivet õigesti ega võtnud taotluse lahendamisel arvesse ühtegi humaanset kaalutlust, lähtudes ainult kaebaja varasematest tegudest ja hinnangust, et abikaasa pidi abielu sõlmides olema teadlik kaebajat ootavast väljasaatmisest. Vastustaja ei ole hinnanud kaebaja ohtlikkust otsuse tegemise ajal. Pereliikmetele helistamise või kirjutamise võimalus ei ole veenev argument, vaid on tõenäoline, et sissesõidukeelu kehtivuse möödumise ajaks ei tunne tütar enam oma isa.
7.Tallinna Halduskohus võttis 01.03.2021 määrusega menetlusse X kaebuse SiM 23.12.2020 otsuse nr 1-24/154 tühistamiseks, tagastas kaebuse nõude osas kohustada SiM-i tunnistama kehtetuks kaebajale PPA 21.08.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud sissesõidukeeld ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11.10.2021 määrusega halduskohtu 01.03.2021 määruse kaebuse osalist tagastamist puudutavas osas ja saatis kaebuse SiM-i kohustamiseks tunnistada kehtetuks X suhtes PPA 21.08.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud sissesõidukeeld halduskohtule menetlusse võtmiseks. Ringkonnakohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelas X VSS § 28 lg 32 alusel Eestist väljasaatmise kuni praeguse haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Tallinna Halduskohus võttis 15.11.2021 määrusega täiendavalt menetlusse nõude vastustaja kohustamiseks tunnistada kehtetuks kaebajale PPA 21.08.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud sissesõidukeeld.
8.Siseministeerium palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja taotles 03.11.2020 sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või alternatiivselt selle lühendamist põhjusel, et tal on Tartus pere, kus kasvab XX.XX.XXXX sündinud tütar, ta töötab ehitusel ja tal ei ole uusi karistusi. Haldusasjades nr 3-17-1809 ja nr 3-19-1612 tehtud lahendite järgi on õiguspäraselt tuvastatud, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale. Sissesõidukeelu kui ennetava meetme eesmärk on vältida õigushüvede kahjustamist ja selle kohaldamise aluseks on tulevikku suunatud prognoos (vt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26). PPA ei toetanud 15.11.2020 seisukohas kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist, sest X-st lähtuv oht ei ole kadunud, mh on isikut kahel korral karistatud reaalse ja pikaajalise vangistusega, kuid ta on siiski jätkanud kuritegude toimepanemist, mistõttu on alust arvata, et ta võib jätkata kuritegude toimepanemist ka tulevikus. Kaebaja lühikese vabaduses viibitud aja põhjal ei saa eeldada, et temast lähtuv oht avalikule korrale on muutunud. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kolm korda ja väärteokorras 10 korda. EIK on narkootikumide ebaseaduslikku käitlemist pidanud raskeks kuriteoks, kuna nende hävitav mõju kandub üle kogu ühiskonnale. Kaebaja praegune käitumine iseloomustab samuti tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse normidesse, sest ta on 03.11.2020 taotluses märkinud, et töötab ebaseaduslikult, mis on VMS § 303 kohaselt väärtegu. Kaebaja viibib Eestis ilma seadusliku aluseta ja on end PPA eest alates 08.02.2021 varjanud, samuti ei tee kaebaja abikaasa PPA-ga koostööd (valetas 28.01.2021 kaebaja asukoha kohta). Kaebaja pidi tahtlike kuritegude toimepanemisel arvestama, et karistatusega kaasnevad talle seaduses ettenähtud kitsendused. Kaebaja on Eestis elanud tähtajaliste elamislubade alusel ja seega ei laiene temale 25.11.2003 direktiivist 2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) tulenev kõrgendatud kaitse väljasaatmise eest. Perekonnaelu riive intensiivsuse hindamisel tuleb võtta mh arvesse, missuguse teadmisega kaebaja abiellus ja lapse sai. Kuivõrd kaebaja ja tema abikaasa olid teadlikud, et kaebaja kuulub väljasaatmisele, siis ei saa pelgalt abiellumine ja lapse saamine välistada sissesõidukeelu kohaldamist. Riik ei ole võtnud kaebajalt võimalust elada pereelu Eestis, vaid see on kaebaja enda tegude tagajärg. Perekonna- ja eraellu sekkumine 4(10)
3-21-152 on lubatud mh avaliku korra kaitseks. Vastustaja võttis arvesse kaebajast lähtuvat ohtu, tema perekondlikke sidemeid ja perekonna loomisega seotud asjaolusid ning leidis, et need ei tingi sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või muutmist.
9.Tallinna Halduskohus jättis 28.02.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus vastustaja seisukohtade ja põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastustaja leidis õigesti, et kaebaja on seadusevastase käitumisega ja süütegude korduva toimepanemisega pannud ennast ise praegusesse olukorda. Sissesõidukeelu kohaldamisel on arvestatud toimepandud kuritegude laadi, raskust ja korduvust, samuti asjaolu, et X oli tegude toimepanemise ajal täisealine ja karistatus viimase kuriteo eest kustub alles 2024. a-l. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras 3 korda ja väärteokorras 10 korda. Halduskohus nõustus vastustaja hinnanguga, et kaebaja vanglast vabanemisele järgnenud periood on liiga lühike, et olla veendunud tema õiguskuulekuses ning kuritegude asjaolude (narkootikumide käitlemine suures koguses) pinnalt on põhjust arvata, et kaebaja võib olla ohuks avalikule korrale (nt EIK 28.04.2020 otsus nr 44047/19). Kuivõrd ohtude ennetamine on oluliselt tõhusam ja kaitseb avalikke huve paremini, kui ohtude realiseerimisel nendega võitlemine või nende tagajärgede likvideerimine, siis on sissesõidukeelu kehtima jäämine kohane vahend, et tagada avalik kord ja ühiskondlik turvalisus. Kaebaja abielu sõlmimist ja lapse sündi puudutavas osas ei ole riik võtnud meelevaldselt kaebajalt võimalust elada koos abikaasa ja lapsega Eestis, vaid kaebaja abikaasa teadis abielludes mehe kriminaalsest taustast ja Eestist väljasaatmise võimalikkusest. Sellises olukorras ei saa avalikku huvi üles kaaluda perekonnasidemete loomine pärast kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamist ja temale sissesõidukeelu kehtestamist. Vaidlustatud otsus ei ole formaalne, vaid vastustaja on selgitanud asjaolusid ja piisavalt põhjendanud oma seisukohti. Vastustaja on mh arvestanud kaebaja perekonnaelu võimalikku riivet. Viide pikaajalisele Eestis elamisele on asjakohatu, sest kaebajale ei ole antud pikaajalise elaniku elamisluba, vaid ta on viibinud Eestis üksnes tähtajaliste elamislubade alusel. Kohus nõustus vastustajaga, et võttes arvesse kaebaja toimepandud süütegusid ja nende ohtlikkust, on avaliku korra ja ühiskonna turvalisuse (sh rahvatervise) tagamiseks ennetava meetmena sissesõidukeelu kehtima jäämine vajalik ja proportsionaalne (vt ka Riigikohtu 11.12.2006 otsus nr 3-1-1-103-06). Vastustaja on lisaks arvestanud, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud. Kaebaja põhiõiguste riive on kohtu hinnangul proportsionaalne ning selle kaalub üles riigi julgeolek ja avalik kord ülekaaluka avaliku huvina. Kaebaja vabaduses viibitud aeg ei ole piisavalt pikk, et saaks eeldada, et temast lähtuv oht avalikule korrale on ilmselt muutunud. Sissesõidukeelu muutmine VSS § 32 lg 1 alusel on haldusorgani kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on HKMS § 158 lg 3 kohaselt piiratud. Kaebaja nõuete rahuldamiseks ei ole alust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.X palub 30.03.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus on rikkunud menetlusnorme ja kohaldanud valesti materiaalõigust. Halduskohus on üksnes nõustunud vastustaja seisukohtadega ja jätnud otsuse sisuliselt põhjendamata. Halduskohus ei ole andnud sisulist hinnangut kaebaja väidetele: –
kaebaja on Eestis sündinud ja pikaajaline Eesti elanik, ta on elanud siin kogu oma elu ning Eestis elab ka tema õde ja siin elasid kaebaja vanemad, kes on praeguseks surnud;
–
kaebaja viimasest toimepandud kuriteost on möödunud pikk aeg, teda karistati viimati 07.07.2016 ja karistus on täielikult kantud;
–
kaebajal sündis XX.XX.XXXX tütar, kelle sünd ei olnud ette planeeritud;
5(10)
3-21-152 –
kaebaja abikaasa on Eesti kodanik, kellel on samuti Eesti kodanikest lapsed ka eelmistest abieludest. Abikaasal on Eestis alaline töökoht, vanemad ja kinnisvara ning tal ei ole võimalik sõita koos kaebajaga Venemaale elama;
–
kaebaja on pärast karistuse kandmist elanud Eestis koos perekonnaga ja on olnud sunnitud ebaseaduslikult tegema juhutöid, et perekonda toetada. Vastustaja ei ole kontrollinud pere varalist seisundit;
–
kaebajal ei ole Venemaal tuttavaid, sugulasi, tööd ega elukoha. Venemaa kodakondsus on formaalsus, kaebaja ei seosta ennast Venemaaga ja ei ole tahtnud sinna elama asuda;
–
haldusasjas nr 3-19-1612 lubas PPA toetada taotlust sissesõidukeelu tühistamiseks või vähemalt oli kaebajal mõistlik lootus, et pärast tütre sündi taotlus rahuldatakse;
–
vastustaja ei võtnud taotluse lahendamisel arvesse ühtegi humaanset kaalutlust, vaid tegi otsuse ainult kaebaja toimepandud kuritegude põhjal ning argumendil, et kaebaja ja tema abikaasa pidid teadma kaebaja Eestis väljasaatmise võimalikkust;
–
kaebaja ohtlikkusele ei ole antud hinnangut otsuse tegemise ajal.
Kaebaja Venemaale elama asumine ja seal oma elu korraldamine on Venemaa Föderatsiooni viimase aja välispoliitilist tegevust arvestades oluliselt raskendatud. Venemaal ei ole praegusel ajal inimeste põhiõigused tagatud. Seega ei ole kaebajal mõistlikku võimalust minna abikaasa ja tütrega elama Venemaale.
11.Siseministeerium palub 05.05.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes kõigi varem esitatud seisukohtade ja põhjendust juurde. Halduskohus võis HKMS § 165 lg 2 alusel nõustuda vastustaja seisukohtadega. VMS § 32 lg 1 kohaselt saab kohaldatud sissesõidukeeldu humaansetel kaalutlustel muuta vaid tingimusel, et see ei ohustaks riigi julgeolekut ega avalikku korda. Sissesõidukeelu muutmiseks ei piisa seega ainuüksi humaansetest kaalutlustest. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu ja jäeti see muutmata just põhjusel, et temast lähtub tõsine oht avalikule korrale. Seejuures on 23.12.2020 otsuses arvestatud kõigi kaebajaga seotud asjaoludega (sh abiellumise ja lapse sünniga) ning sellega nõustus ka halduskohus. Haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2) ning kohtulik kontroll kaalutlusotsuse üle on piiratud (HKMS § 158 lg 3). Arusaamatu on väide, et vastustaja ei kontrollinud perekonna varalist seisundit, sest tegemist ei ole asjaoluga, mida peaks VSS § 32 lg 1 rakendamisel arvestama. Muude kaebaja poolt esile toodud asjaoludega on arvestatud (nt Venemaal suhete puudumist). PPA 21.08.2017 otsuse nr 15.3-3.4/2017/5969-1 õiguspärasuses ei saa olla vaidlust, sest tegemist on kehtiva haldusaktiga. Need asjaolud, mis ei ole varasemaga võrreldes muutunud ega ära langenud, ei kujuta endast VSS § 32 lg 1 järgi alust sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt vastutab isik ise oma elukäigu eest ja seda nii Eestis kui ka Venemaa Föderatsioonis. Võimaluste leidmine elamiseks oma kodakondsusjärgses riigis on eeskätt kaebaja enda huvi ja vastutus. Asjakohane ei ole argument, et Venemaa kodakondsus on üksnes formaalsus. Puudub vaidlus, et Venemaa Föderatsiooni valitsemisrežiim ja välispoliitika ning sellest tulenevalt ka Venemaa elanike eluolu on Eestist erinev. Siiski ei ole alust arvata, et väljasaatmisega kaasneks konkreetselt kaebaja põhiõiguste riive oht.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Praeguses asjas on vaidluse all Siseministeeriumi 23.12.2020 otsus nr 1-24/154, millega jäeti rahuldamata X 03.11.2020 taotlus tunnistada tema suhtes PPA 21.08.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/5969-1 kohaldatud viieaastase kestusega (kehtib 23.08.2019–23.08.2024) sissesõidukeeld kehtetuks või alternatiivselt lühendada selle kehtivusaega. Vaidlust ei saa olla, 6(10)
3-21-152 et sissesõidukeelu kehtestamine PPA 21.08.2017 otsusega oli õiguspärane, sest selle kohta on olemas jõustunud kohtuotsus haldusasjas nr 3-17-1809. X on esitanud varem 28.08.2019 taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, mille Siseministeerium jättis 20.09.2019 otsusega nr 1-24/255 rahuldamata ja mida kaebaja ei vaidlustanud (vt Tallinna Halduskohtu 26.01.2021 otsus haldusasjas nr 3-19-1612). Kaebaja väide, et haldusasjas nr 3-19-1612 lubas PPA toetada taotlust sissesõidukeelu tühistamiseks seoses tütre sünniga, on konkretiseerimata ja ei ole seetõttu kontrollitav. X 03.11.2020 taotlusest nähtuvalt on kaebaja tuginenud Tallinna Halduskohtu 16.01.2020 otsuses nr 3-19-1612 (p 21) märgitule, et ka PPA esindaja on kohtuistungil möönnud, et kaebaja olukorda tuleb pärast lapse sündi uuesti kaaluda. Seda on praegusel juhul ka tehtud. Igal juhul ei saanud PPA anda kaebajale siduvat lubadust, et taotlus rahuldatakse, sest sissesõidukeelu muutmise otsustuspädevus oli Siseministeeriumil.
13.VSS § 32 lg 1 näeb muu hulgas ette, et Siseministeerium tunnistab kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Eeltoodust tulenevalt saab VSS § 32 lg 1 alusel sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või kehtivusaja lühendamise tingida kas sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud ajaolude muutumine või äralangemine ning teiseks võivad sissesõidukeelu muutmise aluseks olla humaansed kaalutlused, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Kaebaja viitas küll humaansetele kaalutlustele, kuid tugines sisuliselt mõlemale alusele ning vastustaja on leidnud, et peamised asjaolud ei ole muutunud ja kaebajast lähtuv tõsine oht avalikule korrale välistab sissesõidukeelu muutmise ka humaansetel kaalutlustel.
14.PPA 21.08.2017 otsusega kohaldati kaebaja suhtes viieks aastaks sissesõidukeeldu VSS § 74 lg 2 alusel, mis sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, siis kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes üldjuhul sissesõidukeeldu 5 aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Kaebajale antud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks oli VMS § 135 lg 2 p 3 (välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule) ja lahkumisettekirjutuse tegemisel ei antud vabatahtliku täitmise tähtaega VSS § 72 lg 2 p 7 alusel (lahkumisettekirjutuse võib kohe sundtäita, kui välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist). PPA hinnang, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale, põhines asjaolul, et kaebajat on korduvalt karistatud (3 kriminaalkaristust ja 10 väärteokaristust), eelkõige uimastikuritegude eest. Kaebaja mõisteti viimati Tartu Maakohtu 07.07.2016 otsusega nr X-XX-XXXX kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine korduvalt ja grupis) ning teda karistati 3-aastase vangistusega (karistusaeg 04.02.2016–04.02.2019, mille kaebaja on täielikult ära kandnud). Varem on kaebajat Tartu Maakohtu 24.11.2011 otsusega nr Y-YY-YYYY karistatud samuti KarS § 184 lg 2 p 2 järgi vangistusega 3 aastat 9 kuud (karistusaeg 26.01.2011–26.10.2014, vabastati Viru Maakohtu 18.09.2013 määrusega karistuse kandmiselt enne tähtaega 02.10.2013, katseajaga kuni 26.10.2014). Varaseimaks karistuseks on kaebajale Tartu Maakohtu 08.01.2008 otsusega nr C-CC-CCCC KarS § 209 lg 1 (kelmus) järgi mõistetud tingimisi vangistus 5 kuud katseajaga 1 aasta 6 kuud. Kõik väärteokaristused on arhiveeritud (väärteod on toime pandud ajavahemikus 18.09.2006–26.01.2011). Enamasti on olnud tegemist liiklusseaduses ja ühistranspordiseaduses sätestatud nõuete rikkumisega. Ükski väärteokaristus ei seondu narkootiliste või psühhotroopsete ainete käitlemisega.
15.Kuna sissesõidukeelu kohaldamise sisuliseks aluseks on olnud kaebaja tegevusest lähtuv oht avalikule korrale, eeldab asjaolude muutumine või äralangemine VSS § 32 lg 1 tähenduses seda, et pärast PPA 21.08.2017 otsuse tegemist on kaebajast avalikule korrale lähtuv oht mingil põhjusel vähenenud või kadunud. Kui kaebaja samas jätkuvalt ohustab avalikku korda, ei saa 7(10)
3-21-152 sissesõidukeeldu muuta ka humaansetel kaalutlustel. Seejuures tuleb kohtul Siseministeeriumi 23.12.2020 otsuse õiguspärasust hinnata selle haldusakti andmise aja seisuga (vt HKMS § 158 lg 2 teine lause). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kaebaja vangistusest vabanemisest (04.02.2019) ei olnud mh toimepandud kuritegude laadi, raskust ja korduvust arvestades vaidlustatud otsuse tegemise ajaks veel möödunud piisavalt pikk aeg (vähem kui kaks aastat), et pelgalt uute kuritegude puudumise põhjal saaks tekkida veendumus, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale on märkimisväärselt vähenenud. Näiteks kriminaalasjas nr X-XXXXXX ette heidetud teod pani kaebaja toime 2015. a detsembrist kuni 2016. a veebruarini, kui tema eelnevast vangistusest vabastamisest oli möödunud pisut üle kahe aasta (katseaja lõpust pisut üle ühe aasta). Kaebaja osales narkootikumide käitlemises väga suures ulatuses (2015. a detsembrist kuni 2016. a veebruarini käitles koos teiste isikutega kokku pisut alla 400 gr amfetamiini ja ligi 100 gr marihuaanat; 2010. a detsembris ja 2011. a jaanuaris käitles koos teiste isikutega kokku ca 1 kg amfetamiini).
16.PPA 21.08.2017 otsuse tegemise ajaga võrreldes on muutunud kaebaja perekonnaelu puudutavad asjaolud, mis on iseenesest olulised mh sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või selle kehtivusaja lühendamise kaalumisel (nt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 19). X (pärast abiellumist X) ja Y abiellusid 19.10.2018 ning neil sündis XX.XX.XXXX tütar. Kaebaja abikaasal on ka varasematest suhetest kaks poega (sündinud 2002 ja 2013). Erinevalt PPA 21.08.2017 otsuse tegemise ajast olid kaebaja 03.11.2020 taotluse esitamise seisuga lisaks surnud tema mõlemad vanemad (ema suri 27.03.2018 ja isa oli surnud juba 14.05.2017, kuid PPA otsuses oli ekslikult kirjas, et mõlemad vanemad on elus). Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust ja jäävad kõrvale need asjaolud, mis esinesid juba PPA 21.08.2017 otsuse tegemise ajal: kaebaja Eestis sündimine ja pikka aega Eestis elamine; kaebaja õe jätkuv Eestis elamine; kaebajal Venemaal sotsiaalsete ja majanduslike sidemete puudumine; Venemaa kodakondsuse omandamise põhjused.
17.Siseministeeriumi 23.12.2020 otsusest ja selles viidatud PPA 15.11.2020 seisukohast nr 15.7-16/443-2 nähtub, et vastustaja on pidanud perekonnaelu riive proportsionaalsust hinnates eelkõige oluliseks, et kaebaja abikaasa pidi nii abielu sõlmimise kui ka rasestumise ja lapse sünni ajal olema teadlik, et X ei pruugi saada õigust Eestis viibida ja kaebaja võidakse Eestist välja saata. Seega tuleb vastustaja hinnangul eeldada abikaasade valmisolekut kasvatada ühist last ja elada perekonnaelu kaebaja kodakondsusjärgses riigis. Ning kui abikaasa ei soovi Eestist lahkuda, siis pidi kaebaja arvestama, et tema võimalused elada Eestis pereelu ja osaleda lapse kasvatamises saavad olema piiratud. Vastustaja on õigesti viidanud, et EIK praktikas on elamisloa kehtetuks tunnistamise ja sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonnaelu riive proportsionaalsuse hindamisel peetud mh oluliseks, kas abikaasa oli suhete loomisel isiku rikkumistest ja nendega kaasneda võivatest tagajärgedest teadlik. See ei ole siiski ainumäärav, vaid lisaks tuleb arvestada kõigi puudutatud isikute kodakondsust, perekondlike suhete laadi ja kestust, laste olemasolu ja nende vanust, abikaasa teise riiki ümberasumisega seotud raskuste tõsidust, laste parimaid huvisid ja sihtriigis lapsi tõenäoliselt tabavate raskuste tõsidust, samuti sissesõidukeelu kestust (nt EIK 11.04.2023 otsus nr 57766/19, Loukili vs. Holland, p 46). Kui väljasaatmine on tingitud kuriteo toimepanemisest, siis on EIK aktsepteerinud, et kuriteo raskus võib üle kaaluda perekonna huvid, eriti uimastikaubitsemisega seotud kuritegude puhul, millel on ühiskonnale kui tervikule laastav mõju (otsus nr 57766/19, p 49). Isikust avalikule korrale lähtuva ohu muutumist hinnates on oluline seegi, et kaebaja oli mõlema kuriteo toimepanemisel täisealine (viimati 32-aastane ja eelmisel korral 27-aastane).
18.Ringkonnakohus leiab, et vastustaja omistas 23.12.2020 otsuse tegemisel põhjendamatult määrava tähenduse asjaolule, et kaebaja abikaasa oli abielu sõlmimise (ja hiljem lapse saamise) ajal teadlik kaebaja olukorrast (st lahkumisettekirjutusest ja sissesõidukeelust) ning pidi seega 8(10)
3-21-152 arvestama ja aktsepteerima, et neil ei pruugi osutuda võimalikuks jääda perekonnana Eestisse elama. Olenemata sellest, et abielu sõlmiti pärast sissesõidukeelu kohaldamist, tuleb kaebaja abikaasa ja alaealine laps lugeda kaebaja perekonnaliikmeteks (VSS § 29 lg 4 p-d 1, 2). Sellest, et perekonnaliikmete olemasolu Eestis on vaid erandjuhul asjaoluks, mis automaatselt välistab sissesõidukeelu kohaldamise (vt VSS § 29 lg 3), ning see välistus ei kehti, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks on mh Eesti avaliku korra ohustamine (vt VSS § 29 lg 1 p 1; Riigikohtu 23.09.2019 otsus nr 3-16-2088, p 25), ei saa tuletada, et avaliku korra kaitse on alati kaalukam kui perekonnaelu kaitse. Vastustaja ei ole sisuliselt kahelnud selles, et kaebaja abikaasa puhul oleks Venemaale elama asumine seotud suurte või isegi ületamatute raskustega, kuna tal on veel kaks Eesti kodanikust last, kellest üks on küll juba täisealine, aga teine sündinud 2013. a. Sissesõidukeelu muutmise taotluse lahendamisel tuleb arvestada ka kaebaja abikaasa teiste laste huvidega. Iseenesest on õige seegi, et erinevates riikides elavad vanem ja laps saavad suhelda ka telefoni ja e-kirja teel, kuid vastustaja viidatud EIK 08.01.2009 otsuses nr 10606/07, Joseph Grant vs. Ühendkuningriik (p 40) olid asjaolud praegusest märkimisväärselt erinevad. Esiteks võeti arvesse, et isik ei olnud ühegi oma lapsega koos elanud, ja teiseks hinnati tema võimalust suhelda 12-aastase tütrega. Praegusel juhul on kaebaja elanud tütrega koos alates lapse sünnist ning vaidlustatud otsuse tegemise ajal 8-kuuse (ja praegu 3-aastase) lapsega telefoni või e-kirja teel suhtlemine ei ole vanema ja lapse lähedaste suhete säilitamiseks ilmselgelt piisav.
19.Kuigi on õige, et kaebaja ei täitnud lahkumiskohustust ja on taotluses tunnistanud Eestis ebaseaduslikult töötamist (VMS § 104 lg 3, § 303), ei nähtu siiski, et vastustaja oleks piisavalt analüüsinud, miks ei anna vanemate surm ning abiellumine ja lapsevanemaks saamine põhjust uskuda, et kaebaja tõepoolest soovib varasematest käitumismustritest edaspidi hoiduda ja elada seadusekuulekat elu. Kaebaja pani kuriteod toime täisealisena, kuid haldusasja nr 3-19-1612 materjalidest nähtuvalt on soodustavaks teguriks olnud kriminaalse taustaga tutvusringkond, millest eemaldumise kavatsust võib kaudselt toetada ka kaebaja nimevahetus. Viited sellele, et kaebaja on ennast hiljem ametivõimude eest varjanud (seoses esialgse õiguskaitse lõppemisega ja väljasaatmise takistamiseks), ei mõjuta 23.12.2020 otsusele antavat hinnangut, sest neid asjaolusid siis ei esinenud (nt PPA 10.02.2021 ettekanne).
20.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb X apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 28.02.2022 otsus tühistada. Ehkki kaebaja on taotlenud asja saatmist halduskohtule uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus seda vajalikuks, vaid teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab X kaebuse, tühistab Siseministeeriumi 23.12.2020 otsuse ning kohustab Siseministeeriumi lahendama kaebaja taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks uuesti (HKMS § 41 lg 3).
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X on tasunud kaebuse, esialgse õiguskaitse taotluste ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 80 eurot, kuid ei ole esitanud kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel on kaebus tervikuna rahuldatud, peab menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kandma vastustaja. Tasutud riigilõivude katteks tuleb vastustajalt mõista kaebaja kasuks välja 80 eurot. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Siseministeeriumi võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
22.Kuna otsuses on kajastatud kaebaja eraelulisi andmeid, tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema abikaasa nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
9(10)
3-21-152 (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.