Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk 28.05.2020, Tartu 3-18-1289 Xi kaebus Tallinna Vangla vastu 26.06.-28.08.2015, 23.10.2015-06.05.2016, 13.05.-28.09.2016 ja 03.10.2016-15.05.2017 kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot Tartu Halduskohtu 31.05.2019. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X Vastustaja – Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xile tema poolt ringkonnakohtule 12.05.2020 esitatud täiendav seisukoht koos lisadega.
2.Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.05.2019. a otsus muutmata.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 28.05.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 25.04.2018 Tallinna Vanglale taotluse 28.04.2015–15.05.2017 Tallinna Vangla olmetingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot.
Tallinna Vangla 29.05.2018. a otsusega nr 5-37/18/51-2 (tl 8–15) tagastati Xi kahjunõue perioodide 28.04.–26.06.2015, 28.08.–23.10.2015, 06.05.–13.05.2016 ja 28.09.– 03.10.2016 osas läbivaatamatult, kuna ta oli sel ajal paigutatud Pärnu arestimajja. Ajavahemike 26.06.–28.08.2015, 23.10.2015–06.05.2016, 13.05.–28.09.2016 ja 03.10.2016–15.05.2017 osas jättis vangla taotluse rahuldamata, leides, et kaebajale olid tagatud nõuetele vastavad elutingimused, mistõttu vangla tegevuses puudub õigusvastasus.
3.X esitas 28.06.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu, milles palus hüvitada tema inimväärikuse alandamine ebainimlikes ja eluohtlikes tingimustes kinnipidamisega summas 5000 eurot. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna 2015. a aprillist kuni 2017. a maini. Kaebuse kohaselt ei tagatud kaebajale vaba põrandapinda üle 4 m2 vähemalt 545 päeval. Lisaks oli WC kambris ja radikuliidi tõttu oli kaebajal aasia tüüpi WC kasutamine raskendatud. Kaebajal puudusid liikumisvõimalused, puudus pesemisvõimalus, kaebaja ei saanud kuuma joogivett ning ei saanud nõusid pesta. Kambrid olid remontimata ja räämas, kaebaja pidi hingama tsemenditolmust õhku. Kambrite ventilatsioon oli puudulik ja valgustus ebapiisav. Kaebajal tekkisid vangistuses terviseprobleemid.
4.Tartu Halduskohus võttis 03.08.2018. a määrusega kaebuse menetlusse Tallinna Vanglas 26.06.-28.08.2015, 23.10.2015-06.05.2016, 13.05.-28.09.2016 ja 03.10.2016-15.05.2017 kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.
5.Tartu Halduskohus jättis 31.05.2019. a otsusega kaebuse rahuldamata.
5.1.Kaebaja viitas vastustaja poolt vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 ja majutusettevõtetele esitatavate nõuete (majandus- ja kommunikatsiooniministri 23.05.2012. a määruse nr 43 § 62, § 8 lg 3, § 11 lg 1, § 13, § 17) rikkumisele, sest kaebajale oli tagatud tegelikkuses alla 2,5 m 2 vaba põrandapinda, mis on vastuolus määruse nõuetega ja rikub kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist (tl 56). Halduskohus ei nõustunud kaebaja käsitlusega, et kohaldada tuleb majandus- ja kommunikatsiooniministri 23.05.2012. a määruse nr 43 sätteid, kuna nimetatud määruse § 1 kohaselt on määruse reguleerimisalaks külastajate majutamine majutusettevõtetes turismiseaduse tähenduses. Praegune vaidlus on tingitud kaebajale vangistuse kohaldamisest vangistusseaduse tähenduses, mitte tema majutamisest turismiseaduse tähenduses. Asjas kogutud tõendid ei kinnita kaebaja õiguste rikkumist vaidlusalustel perioodidel vanglas EIÕK art 3 osas, arvestades EIK tõlgendusi. EIK on nimelt leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (Tunis vs. Eesti, nr 429/12, p 44). EIK selgitas, et kui kinnipeetava käsutuses on vähem kui 3 m2 põrandapinda, loob see tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Vastustaja tõendas, et kaebajale oli valdavas osas vaidlusalusest ajast (624-st päevast 457-l päeval) tagatud kambrites EIÕK art 3 rikkumist välistav minimaalne soovitatav põrandapind 4 m2 isiku kohta. Seega ei ole kambrite suurusega seotud osas kahju hüvitamise eeldused täidetud. Kaebaja käsutuses oli 167-l päeval vähem kui 4 m2 suurune kambri põrandapind. Vastustaja on õigesti lähtunud kambri põrandapinna arvutamisel põhimõttest, et WC pindala tuleb kambri pindalast välja arvutada ning mööblialune põrandapind tuleb arvata kambri põrandapinna hulka, kui kinnipeetaval on võimalus kambris tavapäraselt liikuda. Asjaolu, et vangla kambri mööbel on reeglina põranda või seina külge kinnitatud, ei oma kinnipeetava liikumisvabaduse hindamisel seega iseseisvat tähendust. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri” (VSkE) § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda. See nõue oli kaebaja puhul ka täidetud, s. o eelnimetatud 167-l päeval ei jäänud kambrite põrandapind, kus kaebaja viibis, kunagi alla 3 m2 neis viibiva iga isiku kohta. Kui kohustust tagada igale kinnipeetavale kambris üle 3 m2 põrandapinda, ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik sellise kohustuse
rikkumisele ka kahjuhüvitise nõudmisel riigivastutuse seaduse (RVastS) §-de 7 ja 9 alusel tugineda.
5.2.Kohtupraktikas valitseva seisukoha järgi saab olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb kambris vahemikku 3-4 m2, olla tegemist EIÕK art 3 rikkumisega vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused. Vastustaja selgitas, et alates 2012. a suvest rakendati Tallinna Vangla esimese ja teise üksuse kambrites nn. suveaja režiimi. Arvestades asjaolu, et kaebaja oli 2015. a suvel paigutatud vangla teise üksusse, oli kaebajale 11. maist kuni 14. septembrini kambrisse ventilatsiooni parandamiseks antud ventilaator. Juuni algusest kuni augusti lõpuni rakendati üks kord nädalas kambris viibinutele täiendavat tunniajalist lisajalutuskäiku. Kinnipeetavatel võimaldati suvekuudel võtta jalutuskäigule kaasa ka kuni 1,5 liitrit joogivett. Tallinna Vangla esimese ja teise üksuse kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, oli tagatud nõuetele vastav õhuvahetus (osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon). Tõendatud on sundventilatsiooni töökorras olemise regulaarne kontrollimine vastustaja poolt (tl 31–32). Kaebaja ei ole kummutanud vastustaja 29.05.2018. a otsuses märgitud asjaolu, et kambrites oli olemas avatav aken, mis pidi tagama ruumides loomuliku ventilatsiooni. Lisaks aknale olid kambrites valgustid ja seega oli olemas nii loomulik kui ka kunstlik valgus, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse. Tallinna Vangla puhul oli ka aastail 2015-2017 tegemist keskküttesüsteemiga köetava vanglaga, milles oli veevarustus, mh WC, mis oli küll aasia-tüüpi. Kaebaja kirjeldatud duši kasutamise võimaluse saab samuti lugeda kooskõlas olevaks asjakohase õigusliku regulatsiooniga nii duši kasutamise aega kui perioodilisusest arvestades. Seega ei ole tõendatud vangla vastavates kambrites selliste puuduste esinemine, mis 3-4 m2 isikliku ruumi kasutamisvõimalusega koosmõjus viitaksid kaebaja põhiõiguste rikkumisele.
5.3.Kuigi Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2), oleks mitmetel kahju hüvitamise taotluses nimetatud juhtudel kohene pöördumine vangla poole siiski vähendanud kaebaja kirjeldatud raskusi vahistatu staatuses vanglas viibimisel. Vaidlust ei ole selles, et vangla, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, rajati eelmise sajandi keskel ja seetõttu esines minetusi eluruumidele esitatavate nõuete osas. Vangla selgitas, et vastavalt riigi rahalistele võimalustele toimus ka vanglahoonete renoveerimine, tagamaks eluhoone tingimuste lähenemist eluruumidele esitatavatele nõuetele. Kaebaja kirjeldatud tingimused käesolevas asjas, on arvukas samalaadsetel asjaoludel põhinevas kohtupraktikas loetud vähemalt talutavaks, mitte aga seal viibinud isikute inimväärikust alandavaks. Seega ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud ka olukorras, kus kaebajale oli kambris tagatud 3-4 m2 isikliku ruumi kasutamise võimalus.
5.4.Kaebaja liikumisõigus oli piiratud lukustatud kambris viibimise ajal seoses VangS § 90 lg-st 3 tuleneva vahistatu staatusega, vastuvõtuosakonnas viibimise ajal tulenes liikumispiirang VSkE § 8 lg-st 4. Vastustaja piiras seega kaebaja liikumisvabadust seaduslikul alusel. Mõlemal juhul oli kaebajale tagatud õigus tunniseks jalutuskäiguks värskes õhus. Kuna vaidlustatava ajavahemiku hulka jäi kaks suveperioodi, võimaldas vastustaja nii 2015. kui 2016. aasta suvel kaebajale üks kord nädalas nn lisajalutuskäigu.
5.5.Kaebaja tervisekaardi väljavõttega 26.06.2015–14.05.2017 (tl 34–41) on tõendatud sissekanded seoses kaebaja eesnäärme suurenemisega, diabeediga, kaalulangusega ja jala osalise halvatusega, kuid nimetatud dokument ei tõenda põhjuslikku seost kaebaja terviseprobleemide ja vangla kinnipidamistingimuste vahel. Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammi väljavõte (tl 49) tõendab kaebaja poolt vanglale esitatud pöördumisi vaidlusalusest perioodist, kuid ei tõenda, et kaebaja oleks samal perioodil vangla poole pöördunud ka käesoleva kaebuse aluseks olevatel asjaoludel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja märgib, et halduskohtu viidatud otsuses Tunis vs. Eesti loetakse minimaalseks põrandapinnaks 4 m2. Halduskohtu otsuses on täpselt viitamata väidetav EIK-i nõue, mis näeb ette, et minimaalne põrandapind on 3 m2. Venemaa tervisekaitsenõuded kehtivad Venemaal, Eestis kehtivad Eesti tervisekaitsenõuded. Kaebaja leiab, et kinnitatud mööbel omab iseseisvat tähendust põrandapinna nõuetelevastavuse hindamisel. Halduskohtu otsuse kohaselt oli 167-l päeval kaebajal kambris 3,47 m2 põrandapinda. Kaebaja väidab, et kinnitatud mööbli tõttu oli tal vaba põrandapinda kambris alla 2,5 m2. Seega ei olnud vähemalt sellel ajavahemikul kaebajale tagatud minimaalne põrandapind. Kinnipidamistingimused ei vastanud määrusega nr 38 kehtestatud eluruumidele esitatavatele nõuetele. Vangla rikkumiste eiramine ei ole seaduslikult põhjendatav sellega, et kaebaja ei pöördunud varem vangla poole. Nn „suveaja režiim” ei teinud rikkumisi olematuks, vaid kergendas osaliselt kinnipeetute olukorda. Ventilaatorite vajadus kinnitas ventilatsiooni puudust. Samuti on Õhtulehe andmetel teistele kinnipeetavatele (M. Kalev, V. Bajuk) Tallinna Vangla vastu esitatud kaebustes hüvitisi välja mõistetud.
7.Tallinna Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3-4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused. Praegusel juhul ei ole muid puudusi tuvastatud ning seega ei olnud Tallinna Vangla tegevus õigusvastane. Halduskohus on viidanud EIK otsusele Ananyev jt vs. Venemaa, nr 4252/07 ja 60800/08, milles EIK selgitas nõudeid, mille rikkumine võib kaasa tuua EIÕK art 3 rikkumise. Kaebaja on juba kaebuses välja toonud loetelu kambrites väidetavalt esinenud tingimustest, mis tema hinnangul ei vastanud Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määrusele nr 38 „Eluruumidele esitatavad nõuded” (kehtis kuni 21.12.2017). Määruse nr 38 p 12 sätestas, et eluruume hoonetes, kus eluruumidena kasutatavad ruumid ei vasta nõuete punktidele 3-10, võib edasi kasutada eluruumidena, kuid hoone kapitaalremondi või renoveerimise korral tulevad eluruumidena kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt määrusega kehtestatud nõuetele. Arvestades seda, et Tallinna Vangla ehitati 1940-ndatel aastatel ning sellel ajal kehtisid teistsugused nõuded, siis leidis halduskohus õigesti, et seetõttu esines minetusi määruses nr 38 eluruumidele esitatavate nõuete suhtes, kuid olenemata sellest ei olnud olmetingimused nii halvad, et see oleks kaebaja inimväärikust alandanud. Kaebaja viited teistele kohtuasjadele ei ole asjakohased, kuna nendes oli isikutel põrandapinda alla 3 m2. Kaebajale oli kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud põrandapind vähemalt 3,47 m2. Apellatsioonkaebuses esitatud muude väidete osas (puudus piisav valgustus ja ventilatsioon, ei olnud täidetud sanitaar- ja hügieeninõuded) jääb vastustaja varem esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus tagastab esmalt kaebajale tema poolt 12.05.2020 koostatud ja kohtule esitatud täiendava seisukoha koos lisadega, sest see on esitatud tähtaega ületades ja ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebajal esines mõjuv põhjus täiendava seisukoha hilinenult esitamiseks. HKMS § 132 lg 1 alusel tehtud ringkonnakohtu 17.02.2020. a määruse resolutsiooni p 2 kohaselt oli menetlusosalistel võimalik esitada täiendavaid menetlusdokumente kuni 06.03.2020. X sai viidatud määruse kätte 18.02.2020 ja seega oli tal
piisavalt aega esitada soovi korral täiendavaid menetlusdokumente, s.h täiendavaid seisukohti, ringkonnakohtule ka kohtu poolt antud tähtajaks. Kuna kaebaja saatis omapoolse täiendava seisukoha ringkonnakohtule alles 12.05.2020, s.o ringkonnakohtu poolt antud vastavat tähtaega ületades, siis tuleb see kaebajale tagastada.
9.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus ei eksinud vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka kohtumenetluse norme. Halduskohus on igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet või vastustaja poolt kohtule esitatud tõendit pole jäetud tähelepanuta. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse põhjendustega ja järeldustega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja rahul halduskohtu otsusega osas, millega jäeti hüvitamiskaebus rahuldamata ka perioodi eest, kus kambris oli põrandapinda iga isiku kohta 3-4 m2 (s. o kui 167-l päeval oli kaebajal kambris 3,47 m2 põrandapinda), leides, et asjas Tunis vs. Eesti loetakse minimaalseks ettenähtud põrandapinnaks iga isiku kohta 4 m2. Samuti leiab kaebaja, et halduskohus ei põhjendanud, millisest lahendist tuleneb nõue kambri mööbel selle pindala sisse arvutada ja nõue, mis näeb ette, et minimaalne põrandapind on iga kinni peetava isiku jaoks hoopis 3 m2. Ringkonnakohus kaebaja selliste väidetega ei nõustu ja leiab, et halduskohus tõlgendas õigesti EIK 19.12.2013. a lahendit, milles leiti, et mitme kinnipeetavaga kambris on endiselt soovituslik määr 4 m2 isiku kohta, kuid EIK on leidnud, et kui kaebajate käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest art 3 rikkumise tuvastamist (otsus asjas nr 429/12: Tunis vs. Eesti, p 44). Viidatud otsuses on seega selgelt kirjas, et 4 m2 isiku kohta on üksnes soovituslik määr, mitte kohustuslik ja õigusvastasuse tuvastamist ehk EIÕK art 3 rikkumise tuvastamist õigustab olukord, kus kambris on põrandapinda iga kinni peetava isiku kohta alla 3 m2. Halduskohus on Tallinna Vangla kambritingimuste hindamisel õigesti lähtunud ka EIK Suurkoja 20.10.2016. a otsuses Muršić vs. Horvaatia (kaebus nr 7334/13) avaldatud seisukohtadest, milles märgitakse samuti, et olukorras, kus mitmekohalises kambris on põrandapinda vähem kui 3 m2 ühe kinnipeetava kohta, kehtib tugev eeldus, et EIÕK art 3 on rikutud ning vastustajal lasub kohustus tõendada, et esinesid asjaolud, mis suutsid adekvaatselt kompenseerida isikliku ruumi vähesust (p 137). Samuti on halduskohus õigesti lähtunud kambri põrandapinna arvutamisel põhimõttest, et WC pindala tuleb kambri pindalast välja arvata ning mööblialune põrandapind tuleb arvata kambri põrandapinna hulka, kui kinnipeetaval oli võimalus kambris tavapäraselt liikuda (Muršić vs. Horvaatia, p 114). EIK-i seisukohtade järgi on olukorras, kui isik viibib kambris, kus on põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 3–4 m2, EIÕK art 3 rikkumisega tegemist üksnes juhul, kui kambri sellisele põrandapinnale lisandub veel mõni muu kinnipidamistingimus, mis ei vasta nõuetele (Muršić vs. Horvaatia, p 139). EIK on samasisulisi seisukohti korranud ka 29.01.2019. a otsuses Nikitin jt vs. Eesti. EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardiks põrandapinna osas on seega 3 m2 iga kambris viibiva kinni peetava isiku kohta, mitte 4 m2, nagu arvab kaebaja. Vale on ka kaebaja arusaam, nagu oleks halduskohtu otsuses viidatud Venemaa tervisekaitsenõuetele, mis Eestis ei kehti. Kohus viitas vaidlusaluse otsuse p-des 12 ja 15 igati
põhjendatult EIK otsustele asjades nr 4252/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs.Venemaa, milles EIK selgitas nõudeid, mille rikkumine võib kaasa tuua EIÕK art 3 rikkumise. See, et EIK lahendas viidatud otsustes Venemaa vastu esitatud kaebust ei tähenda, et tehtud otsused käivadki ainult Venemaa kohta.
11.Kuna kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ka tingimustes, kus talle oli tagatud isiklikku põrandapinda kambris 3-4 m2, siis nagu juba varem märgitud, tuli sellisel juhul nimetatud tingimuste vastavust EIÕK art 3 nõuetele hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega, mis puudutavad muid väidetavaid kambris esinenud puudusi, st asjas ei tuvastatud, et kambris ei olnud piisavalt valgust ja ventilatsioon ei töötanud ning täidetud ei olnud muud sanitaar- ja hügieeninõuded. Arvestades Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega seonduvat varasemat ulatuslikku kohtupraktikat, on õige seegi halduskohtu hinnang, et Xi kirjeldatud tingimused on arvukas ja asjakohases ning samalaadsetel asjaoludel põhinevates kohtulahendites loetud vähemalt talutavaks, mitte aga seal viibinud isikute inimväärikust alandavaks. Eeltoodut kinnitab ka juba eelnevalt viidatud EIK otsus asjas Nikitin jt vs. Eesti, mille p-s 191 märgiti, et Tallinna Vangla kambrites loomuliku valguse ja õhu olemasolu, ventilatsiooni toimimise, kambri temperatuuri, hügieeni- ja tualeti kasutamisega seotud asjaolud olid riigisiseste kohtute otsuste kohaselt rahuldavad ja EIK ei näe põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Viidatud seisukoht puudutas ajavahemikku 2011-2013. Seega ei ole tõendamist leidnud kaebaja väide, et käesolevas asjas vaidluse all olevatel perioodidel 2015. a juunist kuni 2017. a maini) ei vastanud Tallinna Vangla kinnipidamistingimused eluruumidele esitatavatele nõuetele sellisel määral, et kahju hüvitamise eeldused olid täidetud ka olukorras, kus kaebajale oli kambrites tagatud 3-4 m2 isikliku ruumi kasutamise võimalus. Võttes arvesse, et Tallinna Vangla oli kaebajale taganud tema nõude moodustavast perioodist valdavas osas EIÕK art 3 rikkumise välistava soovitatava põrandapinna 4 m2 ja isegi rohkem iga isiku kohta ning ka kaebaja viidatud 167-l päeval oli tema isikliku kambripinna suurus üle 3 m2 ja muud kinnipidamistingimused vastasid nõuetele, ei olnud Tallinna Vangla tegevus õigusvastane.
12.Mis puudutab kaebaja väidet, et teistele isikutele (M. Kalev, V. Bajuk) on Tallinna Vangla vastu esitatud kaebustes hüvitisi välja mõistetud, siis Tallinna Halduskohtu poolt 2014. a M. Kalevi kaebuse asjas nr 3-13-1119 tehtud otsuses kaebajale rahalist hüvitist välja ei mõistetud, kuid tuvastati Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus seoses sellega, et M. Kalevit hoiti vahistatuna Tallinna Vangla kambrites, mille pinna suurus ei olnud vähemalt 3 m2 iga kambrisse paigutatud isiku kohta. 2016. a märtsis V. Bajuki kaebuse asjas nr 3-3-1-89-16 tehtud otsusega mõistis Riigikohus küll V. Bajukile rahalise hüvitise välja, kuid samuti üksnes seetõttu, et ajavahemikul 24.03.2011 kuni 01.02.2012 jäi V. Bajuki isiklik ruum kambris alla 3 m2 ja üle poole nimetatud ajast ei olnud kaebajale tagatud isegi 2,5 m2 suurust kambripinda. Seega on õige vastustaja väide, et viited nimetatud lahenditele ei tähenda seda, et ka Xile oleks Tallinna Vanglas viibitud aja eest tulnud rahaline hüvitis välja mõista. Nagu eelnevast nähtub, oli kaebaja poolt viidatud lahendites tegemist olukorraga, kus isikul oli kambris põrandapinda alla 3 ja isegi alla 2,5 m2, kuid kaebajale oli vaidlusalusel perioodil tagatud igas kambris, kus ta viibis, vähemalt 3,47 m2 põrandapinda.
13.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.05.2019. a otsuse muutmata.
14.Kuna halduskohtu otsusel asendati esimese astme kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3), siis asendab ka ringkonnakohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.