3.Tagastada pärast käesoleva määruse jõustumist kaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot.
4.Rahuldada Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaadi abi Marina Kelpmani taotlus osaliselt ning määrata tema poolt haldusasjas 3-20-631 osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 950,4 eurot (sh käibemaks). Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule
päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.XX taotles hajaasustuse programmi 2016. aasta taotlusvoorust toetust xxxx (xxxxxx) ühiskanalisatsiooniga liitumiseks. Vändra Vallavalitsuse 16.06.2016 korraldusega nr 144 määrati XX toetus 4763,12 eurot ning toetuse kasutamiseks sõlmiti 21.06.2016 toetusleping nr 3.
2.Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korraldusega nr 218 otsustati lõpetada hajaasustuse programmi 2016. aasta taotlusvoor ning kinnitada projektide lõpparuannete alusel lõplikud projektide maksumused ja toetussummad vastavalt lisale 1 (punkt 1). Sama korraldusega nõuti XX tagasi xxxxxx ühiskanalisatsiooniga liitumiseks välja makstud riigi- ja kohaliku omavalitsuse poolne toetussumma 4286,81 eurot seoses toetuslepingu tingimuste rikkumisega (punkt 2).
3.XX esitas 20.12.2019 Pärnu Maakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, mis edastati lahendamiseks Tallinna Halduskohtule (saabus 31.01.2020). Tallinna Halduskohtu 05.03.2020 määrusega haldusasjas nr 3-20-194 rahuldati XX riigiõigusabi taotlus ja anti talle riigi õigusabi
Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korralduse nr 218 vaidlustamisega seotud õigusdokumentide koostamiseks ja tema esindamiseks halduskohtumenetluses (ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud).
4.XX esitas 08.04.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohtul tunnistada õigusvastaseks Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korralduse nr 218 punkt 2 ja tunnistada kehtetuks Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korralduse nr 218 punkt 2 ning alternatiivselt mõista välja PõhjaPärnumaa Vallavalitsuselt kaebaja kasuks varalise kahju hüvitisena 4636,81 eurot. Koos kaebusega esitas kaebaja kohtule taotluse tühistamiskaebuse tähtaja ennistamiseks.
5.Kohus jättis 29.04.2020 määrusega kaebuse käiguta ning määras kaebajale tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks (sh kaebuse nõuete täpsustamiseks). Kaebaja teatas 06.05.2020 esitatud vastuses, et nõuab kaebuses Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korralduse nr 218 punkti 2 tühistamist ning loobub alternatiivsest kahjunõudest. Kaebaja tasus riigilõivu.
6.Kohus võttis 07.05.2020 määrusega kaebuse tühistamisnõudes menetlusse ja tunnistas vastustajaks Põhja-Pärnumaa valla, kellel tuli esitada vastus kaebaja esitatud tähtaja ennistamise taotlusele.
7.Kaebaja esitas kaebusega koos tähtaja ennistamise taotluse (täiendatud 06.05.2020). 1) Vastustaja poolt tsiviilasjas 2-18-109229 esitatud hagist nähtub, et vaidlustatud korraldus saadeti 19.12.2017 kaebaja e-posti aadressile. Sel viisil edastatud haldusakti ei saa lugeda kaebajale kätte toimetatuks, kuna kaebaja ei ole kinnitanud haldusakti kättesaamist. Kaebajal ei olnud võimalik saadetud dokumendiga ega selle sisuga tutvuda, sest tehnilistel põhjustel ja arvuti kasutamise ebapiisava oskuse tõttu ei saa kaebaja digitaalselt allkirjastatud dokumente avada. Kaebaja sai haldusaktist teada alles 03.07.2018, kui Pärnu Maakohus toimetas kaebajale hagiavalduse koos lisadega allkirja vastu kätte (üheks hagi lisaks oli vaidlusalune korraldus) ning kaebus tuli seega esitada hiljemalt 03.08.2018. 2) Kaebaja ei saanud kaebetähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kuivõrd hagi oli tsiviilasjas nr 2-18-109229 menetlusse võetud, siis eeldas kaebaja, et tal ei ole vaja eraldi korraldust vaidlustada, vaid tema õiguslikku probleemi on võimalik lahendada ka tsiviilmenetluse raames. Pärast hagi kättesaamist tekkis kaebajal arusaam, et tal puudub vajadus algatada uus kohtumenetlus samade menetlusosalistega sama nõude üle teises kohtus. Riigikohus on 13.12.2004 otsuses nr 3-2-1-141-04 (p 33) leidnud, et üldkohus on tsiviilkohtumenetluses pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuid kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks. Tsiviilkohus ei ole antud juhul haldusakti kehtivust ega õiguspärasust hinnanud ning tegi tagaseljaotsuse. 3) Olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid, ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge (RKHKo nr 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-60-16). Haldusorgan ega maakohus ei selgitanud kaebajale, et haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue tuleb esitada halduskohtule. Kaebaja poolt tsiviilasjas hagile esitatud vastuväite näol on tegemist sisuliselt puudustega kaebusega halduskohtule haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Maakohus oleks seega pidanud asja andma tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 76 alusel üle halduskohtule või selgitama, et kaebaja peab pöörduma kaebusega halduskohtu poole. 4) Kaebaja ei oma piisavaid õigusalaseid teadmisi, ei orienteeru menetluslikes küsimustes ega tunne materiaalõigust, mistõttu korralduse vaidluse lahendamise kord ja tähtajad ei olnud kaebajale enne tsiviilasja nr 2-18-109229 menetluse lõppu ja asjas lõpliku otsuse tegemist piisavalt selged. Pärnu Maakohtu tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-18-109229 jõustus 27.11.2019 Riigikohtu määrusega. Alles pärast nimetatud Riigikohtu määrusega tutvumist sai kaebaja aru, et ta oleks pidanud
pöörduma haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebusega kohtu poole ja see on õiguslikult erinev vaidlus kui tsiviilkohtumenetluses peetud kohtuvaidlus. Kuid ka sellel hetkel ei oldud veel kaebajale selgitatud, et missuguses korras ta peaks kohtule kaebuse esitama ning et ta peaks kaebuse esitama halduskohtule. Seda kinnitab ka fakt, et kaebaja esitas 20.12.2019 taotluse riigi õigusabi saamiseks Pärnu Maakohtule, mitte Tallinna Halduskohtule. Kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks oli esitatud 20.12.2019. Seega pärast enda suhtes tagaseljaotsuse jõustumist on kaebaja esitanud riigi õigusabi taotluse 30 päeva jooksul. 5) Tuleb arvestada ka tsiviilasja nr 2-18-109229 menetluses 04.09.2016 menetlusdokumendis esitatud asjaoludega – kaebaja esindaja Kaupo Suviste pöördus juulis advokaadi poole, kes ei andnud talle asjakohaseid soovitusi tema õigusliku probleemi lahendamiseks. Mõjuva põhjusena võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (RKHKo nr 3-3-1-57-02). Tegemist on protsessiõiguslikult keeruka küsimusega, mida ei lahendatud korrektselt. Maakohus pidi enne tagaseljaotsuse tegemist hindama, kas haldusakt on õiguspärane ja kas selle alusel on vastustajal õigus kaebajalt toetus nii suures ulatuses tagasi nõuda (TsMS § 407). Pärnu Maakohus ei analüüsinud nõude aluseks olnud haldusakti, kuna kaebaja ei olnud haldusakti õigusvastasusele viidanud. Maakohus eksis menetlusõigusliku küsimuse lahendamisel. 6) Käesoleval juhul on mõjuvaks põhjuseks kaebaja teadmatus ja segadus, mis oli tingitud haldusorgani vastuolulisest käitumisest ning haldusorgani ja kohtu selgitamiskohustuse rikkumisest. HKMS § 71 lg-s 2 nimetatud takistus langes ära alles pärast Tallinna Halduskohtu poolt 05.03.2020 riigi õigusabi andmise kohta tehtud määruse kaebajale kätte toimetamist. Nimetatud määruses esimest korda selgitati kaebajale korralduse vaidlustamise ja kaebuse esitamise võimalused. Eelpool toodust tulenevalt oli kaebaja hoolas kaebetähtaja järgimisel ning tähtaja ennistamise taotlus tuleb rahuldada.
8.Põhja-Pärnumaa vald palub jätta tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. 1) Korralduse punktis 3 sisaldus vaidlustamisviide: „Korraldust on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul teatavakstegemisest, esitades vaide Vändra Vallavalitsusele haldusmenetluse seaduses sätestatud korras või kaebuse halduskohtule haldusmenetluse seadustikus sätestatud korras“. Kaebaja on 06.05.2020 esitatud täpsustatud avalduses tähtaja ennistamiseks viidanud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 75 ja samas ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-le 1. Kaebaja püüab sellega jätta muljet, et haldusaktist teadasaamine erineb oma olemuselt haldusakti teatavakstegemisest sedavõrd, et mõjutab tühistamiskaebuse tähtaja kindlakstegemist. Oma viiteid on kaebaja sisustanud Riigikohtu otsusega nr 3-15-2813 (p 14.2). Ometi on kaebaja ise märkinud, et nimetatud haldusasjas ei eristata mitte haldusaktist teadasaamist teatavakstegemisele, vaid haldusakti andmist teatavakstegemisele. Seega ei ole antud näide asjakohane ega seostu käeoleva haldusasjaga. 2) Kaebaja on nii 07.04 2020 kui ka 06.05.2020 avaldustes kinnitanud, et on kaevatavast haldusaktist teada saanud 03.07.2018, mil Pärnu Maakohus toimetas kaebajale hagiavalduse koos lisadega allkirjastamiseks. Kaebaja on kinnitanud, et esimene võimalus tutvuda haldusaktiga tekkis tal 03.07.2018. Seega on kaebuse esitamise tähtaeg möödunud isegi juhul, kui lugeda teadasaamise kuupäevaks kaebaja enda kinnitatud 03.07.2018. Puudub kohtupraktika, mis peaks järjekindalt tähtaja ennistamisel mõjuvaks põhjuseks asjaolu, kus haldusakti saaja ei saanud aru akti sisust või vajadusest selle vaidlustamiseks, kui menetlusosaline peab selle sisu õigusvastaseks. Kaebajal ei tekkinud Vändra Vallavalitsuse 16.06.2016 korralduse nr 144 sisu ja rakendamise osas mingit ebaselgust, sest selle alusel allkirjastas ta toetuslepingu ja asus projekti ellu viima.
3) Kaebaja on ise kinnitanud, et juba tsiviilasjas nr 2-18-109229 esitas kohtule vastuväite tema esindaja. Seega oli kaebajal tsiviilasjas esindaja (vandeadvokaat Vahur Krinal), mistõttu ei oma kaebaja väited selle kohta, et tal puudusid piisavad õigusalased teadmised, ta ei orienteeru menetluslikes küsimustes ega tunne materiaalõigust, asjakohased. Seetõttu ei saa menetlustähtaja möödalaskmise põhjust lugeda mingil moel mõjuvaks.
KOHTU PÕHJENDUSED
I Tähtaja ennistamise taotluse lahendamine
9.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. Seega lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.
10.HKMS § 46 lg-st 1 tulenevalt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Kaebajal oli seega Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korralduse nr 218 punkti 2 vaidlustamiseks aega 30 päeva alates päevast, kui ta sai nimetatud korraldusest teada. Kaebaja on kinnitanud, et ta sai Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korraldusest nr 218 teada 03.07.2018, mil Pärnu Maakohus toimetas kaebajale hagiavalduse koos lisadega. Riigi õigusabi taotluse esitas kaebaja halduskohtule 20.12.2019 ning kaebuse 13.12.2017 korralduse vaidlustamiseks 08.04.2020. Seega sõltumata sellest, kas kaebaja sai või pidi saama haldusaktist teada juba enne 03.07.2018, on kaebus halduskohtule esitatud ilmselgelt HKMS § 46 lg-s 1 ettenähtud kaebetähtaega ületades. Lugedes vaidlustatud korraldusest teadasaamise hetkeks 03.07.2018, tulnuks kaebus selle tühistamiseks halduskohtule esitada hiljemalt 02.08.2018.
11.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kohtupraktikas on sedastatud, et kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.2001 määrus nr 3-3-1-59-00, p 2). Kaebetähtaja ennistamiseks mõjuv põhjus eeldab, et tähtaja möödalaskmiseks esines objektiivne põhjus ning selliseks põhjuseks on tavapäraselt sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Kohtupraktika järgi võib teatud tingimustel tulla tähtaja ennistamist põhjendava asjaoluna kõne alla ka õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimus protsessitoimingutes. Samas on Riigikohus rõhutanud, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui isik pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik pöörduda koheselt kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist (vt Riigikohtu 19.06.2001 määrus nr 3-3-1-38-01; 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19; Riigikohtu 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17).
12.Kohus leiab, et praegusel juhul ei esine alust kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja ei ole välja toonud mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid tal seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kaebust esitada ning kaebetähtaja ületamine ei ole vabandatav. 12.1 Kohtu hinnangul ei ole kaebajal praegusel juhul alust asuda seisukohale, et õigusalaste teadmiste puudumise tõttu ei saanud ega pidanud ta saama korralduse vaidlustamise korrast (sh tähtajast) ja vajadusest teada enne tsiviilasja nr 2-18-109229 menetluse lõppu. Kaebetähtaja rikkumist saaks kogenematusega õigustada juhul, kui haldusakt on sedavõrd segane, et selle adressaadile jääb ka temalt keskmist mõistlikust eeldades selle sisu üldjoontes arusaamatuks. Praegusel juhul ei ole kaebaja väitnud, et ta ei saanud korralduse sisust aru. Vaidlustatud korraldusest nähtub selgelt, et kaebajalt nõutakse tagasi xxxxxxx kinnistule ühiskanalisatsiooniga liitumiseks välja makstud toetussumma (4286,81 eurot) seoses toetuslepingu tingimuste rikkumisega. Vaidlustatud korralduses sisalduvast vaidlustamisviitest nähtub selgelt: „Korraldust on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul teatavakstegemisest, esitades vaide Vändra Vallavalitsusele haldusmenetluse seaduses sätestatud korras või kaebuse halduskohtule haldusmenetluse seadustikus sätestatud korras“. Kaebaja pidi seega juba korraldusega tutvudes mõistma, et toetussumma tagasinõudmisega mittenõustumisel tuleb oma õiguste kaitseks pöörduda 30 päeva jooksul vaidega vallavalitsuse poole või kaebusega halduskohtu poole. Vaidlustamisviide ei ole mitmeti mõistetav ning seega on asjakohatud kaebaja väited, et ta ei teadnud, mis aja jooksul ja millisesse kohtusse kaebus esitada. 12.2 Kuna vaidlustamisviites on selgesõnaliselt suunatud korraldust vaidlustama just halduskohtusse, ei saanud kaebajal tekkida ootust, et tsiviilasja nr 2-18-109229 menetluse raames lahendatakse ära tema õiguslikud probleemid. Kaebajal ei olnud põhjust eeldada, et tema vastu esitatud hagi läbivaatamise tulemuseks on tema õigusi riivava korralduse tühistamine. Kuna hagi esemeks ei olnud (ega saanudki olla) korralduse tühistamise nõue, vaid kaebajalt toetussumma tagasinõudmine toetuslepingu rikkumise tõttu, ei saanud kaebaja eeldada, et tegemist on vaidlusega samade menetlusosaliste vahel sama nõude üle ning seetõttu puudub vajadus uue kohtumenetluse algatamiseks. Kaebaja on isegi viidanud Riigikohtu lahendile, mille kohaselt üldkohus saab tsiviilkohtumenetluses tuvastada, kas haldusakt kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuid kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks. See, kas konkreetsel juhul maakohus hindas vaidlusaluse korralduse õiguspärasust või mitte, ei oma tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel tähendust. Oma õigusi rikkuvast haldusaktist vabanemiseks on vaja taotleda selle tühistamist ning selle nõude esitamiseks ei pidanud kaebaja ära ootama maakohtu hinnangut haldusakti õiguspärasuse kohta. 12.3 Kaebetähtaja ennistamist ei õigusta antud juhul ka kaebaja väide, et haldusorgan ja maakohus ei selgitanud kaebajale, et tal tuleb korralduse vaidlustamiseks pöörduda halduskohtusse. Vaidlustatud korralduses sisaldus konkreetne ja ühemõtteline vaidlustamisviide, mis suunas korraldust vaidlustama halduskohtus 30 päeva jooksul selle teatavakstegemisest. Ühestki õigusaktist ei tulene, et haldusorgan peab veel lisaks haldusaktis sisalduvale vaidlustamisviitele selle adressaadile üle selgitama, kuidas ta saab vajadusel oma õigusi kaitsta. Praegusel juhul ei olnud kaebaja ise piisavalt hoolas, kui ta vaidlustamisviites näidatud tähtaja jooksul oma õiguste kaitseks halduskohtu poole ei pöördunud ja sh vajadusel riigi õigusabi ei taotlenud. Ekslik on ka kaebaja arusaam, et maakohus oleks pidanud kaebaja poolt hagile 28.05.2018 esitatud vastuväite andma TsMS § 76 alusel üle halduskohtule. Viidatud säte reguleerib asja üleandmist kohtualluvuse järgi, st kui hagiavaldus on kohtualluvuse sätteid arvestades esitatud vale piirkonna maakohtule (nt tulnuks hagi esitada kostja elukoha järgi Tartu Maakohtule, aga esitati Harju Maakohtule). Kohtul ei ole alust omal algatusel käsitleda mõne menetlusosalise poolt käimasoleva kohtumenetluse raames esitatud menetlusdokumenti kaebusena ja seda tema eest esitada menetlemiseks kohtule. Pealegi tuleb käesoleval juhul arvestada sellega, et kaebajat esindas
tsiviilkohtumenetluses õigusteadmistega esindaja (vandeadvokaat V. Krinal), kellelt võib mõistlikult oodata, et ta on teadlik haldusaktide vaidlustamise korrast (sh tähtaegadest) ning sellest, et kaebaja vastu esitatud hagi menetluses ei ole võimalik vabaneda kaebaja õigusi riivavast haldusaktist. Eeltoodut arvestades ei saa kaebetähtaja olulist ületamist õigustada etteheidetega maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisele. Siiski on Pärnu Maakohus 29.04.2019 määruses tsiviilasjas nr 2-18-109229 (punktis 13) selgitanud: „Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kostja ei ole vaidlustanud Vändra vallavalitsuse 13.12.2017 korraldust nr 218, mille punktiga 1 ja selles viidatud korralduse lisaga määrati 2016.a taotlusvoorust XX toetuse lõplikuks suuruseks 0 eurot ja korralduse punktiga 2 otsustati nõuda XX tagasi xxxxxxxxxx ühiskanalisatsiooniga liitumiseks välja makstud riigi- ja kohaliku omavalitsuse poolne toetussumma 4286,81 eurot seoses toetuslepingu tingimuste rikkumisega.“ Seega maakohus nentis selgelt, et kaebaja ei ole korraldust vaidlustanud ja tegemist on kehtiva haldusaktiga, kuid kaebaja ei pöördunud ka pärast seda mõistliku aja jooksul kaebusega halduskohtu poole. Asjaolu, et kaebaja ja tema nimel tegutsenud vandeadvokaadist esindaja ei saanud korralduse vaidlustamise vajadusest aru enne tsiviilasja lõppemist, on nende enda hooletus ega õigusta halduskohtus kaebuse esitamise tähtaja ennistamist.
13.Kõike eeltoodut arvestades on põhjendamatu kaebaja väide, et talle selgitati alles 05.03.2020 riigi õigusabi andmise määruses korralduse vaidlustamise ja kaebuse esitamise korda. Kohtu eeltoodud põhjendusi arvestades oli kaebajal nõutava hoolsuse järgimisel võimalik esitada halduskohtule kaebus 30 päeva jooksul korraldusest teadasaamisest (s.o kaebaja väitel 03.07.2018) arvates. Kohtule ei nähtu selliseid objektiivseid ega ka mõjuvaid subjektiivseid põhjusi, mis õigustaksid halduskohtule 13.12.2017 korralduse peale kaebuse esitamist alles 2020. a aprillis ja mis tooks kaasa tähtaja ennistamise.
14.Kohus leiab, et käesoleval juhul puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks ning käesoleva haldusasja menetlus tuleb lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel. Asja menetluse lõpetamise korral ei saa kaebaja sama nõudega samal alusel teist korda halduskohtu poole pöörduda (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 p 2).
15.HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 2 alusel. Seega kohus tagastab kaebajale pärast käesoleva määruse jõustumist kaebuse eest tasutud riigilõivu (s.o 15 eurot). II Riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramine
16.Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaadi abi Marina Kelpman on Tallinna Halduskohtu 05.03.2020 määrusest nr 3-20-194 tulenevalt XX riigi õigusabi korras määratud esindajaks haldusasjas 3-20-631.
17.M. Kelpman esitas 13.04.2020 kohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks kokku summas 1353,60 eurot (s.o tasu 1128 eurot + käibemaks 225,60 eurot). Taotluste kohaselt seisnesid riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingud järgnevas: 1) 23.03.2020: tutvumine riigi õigusabi taotlusega; tutvumine seotud tsiviilasja nr 2-18-109229 kolme astme materjalidega; tutvumine haldusmenetluse toimikuga ja poolte kirjavahetusega haldusmenetluse ja kohtumenetluse ajal – 300 minutit (360 eurot); 2) 27.03.2020: kliendiga suhtlemine, hajaasustuse programmi 2016.a toetuslepingu sõlmimise ja toetuse saamise asjaolude väljaselgitamine, projekti teostamine ja järgneva haldusmenetluse ja kohtumenetluse asjaolude väljaselgitamine ja seotud dokumentide ja tõendite kogumine – 160 minutit (192 eurot);
3) 07.04.2020: asja materjalide ja Riigikohtu praktika läbitöötamine, õigusliku positsiooni kujundamine, menetlusdokumentide (18 lk): 1) avalduse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks; 2) kaebuse Vändra Vallavalitsuse 13.12.2017 korralduse nr 218 kehtetuks tunnistamiseks; 3) õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse koostamine ja kohtule esitamine – 480 minutit (576 eurot).
18.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 6 kohaselt määratakse riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus kindlaks RÕS § 21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal. RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (määrus) § 11 lg 1 kohaselt on tasu riigi õigusabi osutamise eest halduskohtumenetluses, sealhulgas halduskohtusse kaebuse koostamine ja esitamine, 36 eurot iga poole tunni kohta. Tasu miinimummääraks on poole tunni tasu (määruse § 5). Määruse § 1 lg 1 teise lause kohaselt arvestatakse miinimummäära ületav tasu ühe minuti täpsusega ning ümardatuna järgmise täiseuroni. Alla miinimummäära osutatud riigi õigusabi tasustatakse miinimummääras.
19.RÕS § 22 lg 7 kohaselt tuleb kohtul taotluse lahendamisel hinnata ka sisuliselt esindaja tehtud menetlustoimingute põhjendatust ja nende tegemiseks kulutatud aja mõistlikkust. M. Kelpman on osutanud õigusteenust kokku 940 minutit ja taotletava tasu suuruseks on 1128 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus ei pea taotletud menetluskulusid täies ulatuses põhjendatuteks. Käesolevas asjas on kohtule esitatud kaebus ja tähtaja ennistamise taotlus (18 lk), mis koosneb suures osas erinevate seadusesätete ja Riigikohtu lahendite tsiteerimisest. Kaebusesse ei ole vaja seaduseid ja kohtupraktikat ümber kirjutada. Arvestades, et enne kaebuse koostamist on esindaja 460 minuti jooksul haldusmenetluse ja tsiviilkohtumenetluse materjalid põhjalikult läbi töötanud, saab kohtu hinnangul kaebuse ja tähtaja ennistamise taotluse koostamisele (sh asjakohase Riigikohtu praktika analüüsimisele) kulutatud ajast pidada põhjendatuks 200 minutit. Tegemist oli õiguslikult lihtsa küsimusega. Kokkuvõttes on kohus seega seisukohal, et kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise põhjendatud ajakulu käesolevas menetluses on kokku 660 minutit. Sellise ajakulu eest on määratavaks tasuks 792 eurot, millele lisandub käibemaks 158,4 eurot. Kokku on tasu suuruseks seega 950,4 eurot.
20.Kohtumääruse alusel riigi õigusabi tasu väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile korraldab RÕS § 24 lg 1 alusel Eesti Advokatuur.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.