X.i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 19. juuni 2019. a otsuse nr P26O-2019-153487 ja 13. augusti 2019. a vaideotsuse nr 83/20467-2 tühistamiseks ning kohustamiseks taotlust uuesti lahendama
Menetlusosalised
Kaebaja X. Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Madis Kotsar
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X.i kaebus.
2.Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 19. juuni 2019. a otsus nr P26O-2019-153487 ja
13.augusti 2019. a vaideotsuse nr 8-3/20467-2 ning kohustada Sotsiaalkindlustusametit lahendama taotlus uuesti.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Tagastada kaebajale 7. aprilli 2020. a täiendava seisukoha lisad 1 ja 2.
5.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. juunil 2020 (HKMS § 181 lg 1, TsMS § 136 lg 8). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
3-19-1716
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. (kaebaja) esitas 17. mail 2019 Eesti Töötukassale ja Sotsiaalkindlustusametile (SKA) ühistaotluse töövõime hindamiseks ja puude raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks.
2.Eesti Töötukasse tuvastas 18. juuni 2019. a otsusega kaebajal puuduva töövõime. Töövõime hindamise käigus koostas arst eksperdiarvamuse (tl-d 18-26).
3.SKA ei tuvastanud 19. juuni 2019. a otsusega nr P26O-2019-153487 kaebajal puude raskusastet ega määranud puudega tööealise inimese toetust. SKA võttis eelnimetatud eksperdiarvamuse ka enda otsuse tegemisel arvesse. Kaebaja esitas SKA otsusele vaide, mille SKA jättis 13. augusti 2019. a vaideotsusega nr 8-3/20467-2 rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 11. septembril 2019 halduskohtule kaebuse SKA 19. juuni 2019. a otsuse nr P26O-2019-153487 ja 13. augusti 2019. a vaideotsuse nr 8-3/20467-2 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks lahendada taotlus uuesti.
5.Tartu Halduskohus võttis 11. novembri 2019. a määrusega kaebuse menetlusse, kuulutas menetluse haldusasjas nr 3-19-1716 kinniseks, kohustas vastustajat kaebusele vastama ning esitama ka teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja hinnang eksperdiarvamuse kohta.
6.Vastustaja esitas kohtule 9. detsembril 2019 vastuse, milles palub jätta kaebus rahuldamata.
7.Tartu Halduskohus palus 13. detsembri 2019. a kohtunõudes vastustajal täiendavalt esitada teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja hinnang töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamuse kohta.
8.Vastustaja esitas 2. jaanuaril 2020 kohtule täiendava eksperdiarvamuse puude tuvastamise kohta (tl 64).
9.Tartu Halduskohus määras 25. veebruari 2020. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning teatas menetlusosalistele kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise kuupäeva.
10.1.Vastustaja ei ole otsuses lähtunud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse mõttest ning eesmärkidest. Varasemalt on SKA korduvalt tuvastanud kaebaja töövõimetuse ja keskmise puude raskusastmele vastava häire (nt 15. juuni 2016. a otsuses – tl 17) ning määranud sotsiaaltoetuse. Otsus on suures osas põhjendamata, sh ei nähtu otsustest selgitusi, miks varasemalt keskmise puude raskusastmega isiku tervislik seisund on aja jooksul muutunud sellisel määral, et puudub alus korduvhindamisel puude tuvastamiseks. Jääb arusaamatuks, kuidas saab SKA üldse puude raskusastet ekspertarsti hinnangu alusel tuvastada kui arst hindab taotleja toimetulekut töökeskkonnas, puude raskusastet aga hinnatakse ühiskonnaelus
3-19-1716
osalemisel. Otsuses on jäetud kaebaja peamise terviseprobleemi (diabeet) ulatus ja mõju asjakohaselt hindamata. SKA otsuses on märgitud küll õiguslikud alused puude määramata jätmiseks, kuid sellest ei nähtu kaebaja terviseseisundiga piisavat arvestamist. Varasemalt on kaebajal korduvalt tuvastatud keskmine puue ning haigusest tingitud piirangud on 2016 aasta seisuga võrreldes süvenenud. Otsus ei vasta HMS § 54 sätestatule ning tuleb tühistada ja kohustada vastustajat taotlus uuesti läbi vaadata. SKA ei andnud enne otsuse tegemist kaebajale arvamuse esitamiseks võimalust ja on rikkunud ärakuulamisõigust. Otsuses kajastatud ja kohtuasjas esitatud vastustaja seisukohad on pealiskaudsed, faktiliste asjaolude analüüs praktiliselt puudub.
10.2.Kogutud tõenditega (taotlus, töövõime hindamise otsus, eksperdiarvamus, tervise infosüsteemi andmed) on veenvalt tõendatud kaebaja terviseseisundist tulenevate piirangute olemus ja iseloom ning asjaolu, et püsivate terviseprobleemide tõttu esinevad kaebajal raskused igapäevases tegutsemises ja ühiskonnaelus osalemises. Vaidlustatud otsustes ei ole arusaadavalt puude tuvastamata jätmist selgitatud. Vastustaja tugines jäigalt üksnes töövõime hindamise otsusele ja vastava otsuse aluseks olevale eksperdiarvamusele, täiendavate uurimistoimingute tegemist ei peetud vajalikuks.
10.3.Kaebaja on taotluses välja toonud piirangute esinemise. Kaebajal on diagnoositud krooniline süveneva kuluga haigus (1. tüübi diabeet), mis ei allu hästi ravile ning kaeabaja vajab igapäevaselt erinevat tuge ja kõrvalabi. Madalast veresuhkrutasemest tingituna on hakkama saamine raske. Päeval väljenduvad raskused teadvuse hägunemises, millega kaasneb jõuetus ja väsimus, öösiti võib kaebaja kaotada teadvuse, tekivad krambid. Samuti esineb koordinatsiooni- ja tasakaaluhäireid. Veresuhkru kõikumise märkamiseks on vaja kõrvalabi. Veresuhkru kõikumisel vajab kaebaja kohest abi, vajadusel ravimite manustamist. Diabeedi tagajärjel on tekkinud kaebajal ka nägemisprobleemid. Hirmutunde, meeleolu- ja keskendumishäirete tõttu on piiratud uute keeruliste oskuste omandamine, igapäevatoimingute tegemine, tegevuste alustamine ja lõpetamine, muudatuste, stressi ja muude psüühiliste koormustega toimetulek, väljas käimine. Ereda valguse (päike, lumi, keskkonna vahetus) ja hämaras tekib virvendusi ja kohanemisraskusi. Kehaliste probleemide tõttu on tekkinud ka psüühikahäired, mis vaatamata ravile püsivad ning põhjustavad omakorda erinevaid probleeme, ärevus põhjustab omakorda veresuhkru kõikumisi. Tervise säilitamiseks peab kaebaja mitu korda päevas vereanalüüse tegema ja ravimit manustama ning rangelt dieedisoovitusi järgima. Terviseseisund on vähemuutuv ning kaebaja vajab igapäevaselt erinevaid abivahendeid (süstlad, lantsetid, nõelad, glükomeeter). SKA ei ole nimetatud asjaolusid otsuse tegemisel piisavalt arvestanud ja jõudnud ebaõige järelduseni, et puude raskusastme määramiseks puudub alus. Eesti Töötukassa tuvastas 18. juuni 2019. a otsusega nr TVH/19/022767 kaebajal raske tegutsemispiirangu liikumise, kerge tegutsemispiirangu suhtlemise (nägemine, kuulmine, kõnelemine), muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning täieliku tegutsemispiirangu teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkondades. Lisaks tuvastati mõõdukas tegutsemispiirang õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonnas. Ekspertarst ei tuvastanud piiranguid üksnes käelise tegevuse, inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas. Ekspertarst aga tuvastas valdkonnas suhtlemine (nägemine, kuulmine, kõnelemine) kerge tegutsemispiirangu, mis on seotud diabeedist tingitud kahjustusega (kaebaja silmanägemist on korduvalt laseriga korrigeeritud). Seega on vastustaja hinnang, et ekspertarst nimetatud valdkonnas piirangut ei tuvastanud, ebaõige.
10.4.Puudub selgus, kuidas vastustaja vaideotsuses kajastatud metoodikat kohaldas. Kaebaja ja ekspertarsti hinnangud ei kattu, vastustaja oleks pidanud uurimispõhimõttest lähtuvalt koguma täiendavaid andmeid. Kuigi SKA tugines otsust tehes töövõime hindamise otsusele ning eksperdiarvamusele oli haldusorganil võimalik esitatud andmeid analüüsida ja vajadusel täiendavaid päringuid teha, teisi tõendeid koguda ja täiendav ekspertiisi teha. Puude raskusastme tuvastamine sõltub küll selle jaoks koostatud eksperdiarvamusest, kuid see ei ole
3-19-1716
haldusorganile siduv. Kaheldav on, et vastustaja saab taotluses esitatud küsimuste ning töövõime hindamise käigus kogutud andmete pinnal puude raskusastet üldse tuvastada. Samuti on ebaõigesti jäetud kaebajale sotsiaaltoetus määramata, kuigi haigusega kaasnevad lisakulud.
10.5.Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS) § 23 lg-st 7 ei saa mõista nii, et lubatud ei ole tugineda teistele tõenditele. Otsustamiseks olulised asjaolud tuleb piisava põhjalikkusega välja selgitada eksperdiarvamuses. Vastustaja on ebakohaselt arvestanud kaebaja enda hinnanguga oma terviseseisundile. Kaheldav on, kas vastustaja on otsuse tegemisel arvesse võtnud kõiki olulisi asjaolusid, sh kaebaja kõrvalabi vajadust. Täiendavat teavet vastustaja enne otsuse tegemist ei kogunud. PISTS § 23 lg-s 6 sätestatud asjaolud on tuvastamata. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes leiab SKA, et nägemispiirang ei põhjusta ühiskonnaelus osalemisel piiranguid. Samuti on jätkuvalt ebaselge, millele tuginedes on SKA pidanud piiranguid lühiajalisteks ja vähesel määral fikseerunuks. Kohtule esitatud teine eksperdiarvamus on pealiskaudne ja ebapiisav.
10.6.Sotsiaalkaitseministri 29. veebruari 2016. a määruse nr 18 „ Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (edaspidi määrus nr 18) § 2 p 7 sätestatud erijuhtumi esinemist pole otsuses nõuetekohaselt kontrollitud.
11.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
11.1.Terviseseisundist tulenevalt ei esine kaebaja igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises raskusi määral, mis oleks aluseks puude raskusastme tuvastamisele.
11.2.PISTS § 23 lg-st 7 tulenevalt ei korralda SKA ühistaotluse lahendamisel puude raskusastme tuvastamisel täiendavat ekspertiisi, vaid võtab aluseks töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamuse ja Eesti Töötukassa töövõime hindamise otsuse. Töövõime hindamisel hinnatakse piiranguid tavapärases töökeskkonnas, füüsilise pingutuse vajadust ajalise surve tingimustes. Ühiskonnaelus osalemisel esinevad piirangud ei vasta üks-ühele töövõimet piiravatele teguritele. Töövõime vähenemine ei tähenda igal juhul, et esineb ka puue.
11.3.Töötukassa eksperdiarvamuses hinnatakse tööealise inimese puhul igas valdkonnas inimese tegutsemisvõimet võtmetegevuste kaupa. Arst võtab arvamuse andmisel aluseks taotluses märgitud taotleja hinnangud tervisest tulenevate piirangute kohta ning tervise infosüsteemi kantud terviseandmed.
11.4.Hinnang antakse piirangute esinemise või puudumise kohta erinevate valdkondade (liikumine, käeline tegevus, suhtlemine, teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja tegevuste elluviimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine, inimestevaheline lävimine ja suhted) võtmetegevustes. Puude raskusastme tuvastamiseks arvutatakse valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine. Valdkondade lõikes olid kaebaja arvväärtused järgmised:
11.4.1.Liikumise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli 1;
11.4.2.Teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli 1,33;
11.4.3.Õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine 1,5;
11.4.4.Muudatustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine 0,67;
11.4.5.Suhtlemise valdkonnas võetakse puude raskusastme tuvastamisel arvesse vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastme arvväärtus. Suhtlemise valdkonnas on ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastme suurim arvväärtus 1. Nimetatu on vaideotsuses inimliku eksimuse tõttu jäänud kohaselt välja toomata, kuid see ei mõjuta puude raskusastmele antud hinnangu õiguspärasust.
3-19-1716
11.4.6.Käelise tegevuse ning inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondade võtmetegevustes ei ole tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst kaebajal terviseseisundist tulenevalt piiranguid tuvastanud.
11.5.Puude raskusastme tuvastamine on toimunud kooskõlas määrusega nr 18. Üheski valdkonnas ei ületanud piirangu aritmeetilise keskmise arvväärtus määruse nr 18 § 6 lg-tes 6 ja 7 sätestatud määrasid ning kaebajal puuet ei tuvastatud.
11.6.1. jaanuaril 2017. a jõustunud puuetega inimeste sotsiaaltoetust seaduse muudatustega ja määrusega nr 18 muudeti puude tuvastamise metoodikat ning muutusid ka puudega tööealise inimese toetuse tingimused. Puude raskusastme eelmine hindamine toimus 15. juunil 2016 vana metoodika ja tingimuste järgi. Puude tuvastamisel lähtutakse eeskätt igapäevaelus esinevatest piirangutest ja ühiskonnaelus osalemise võimest (osalus-ja soorituspiirangutest) ehk terviseandmetega kinnitatud erinevatest piirangutest, millest tingituna on konkreetsed tegevused raskendatud või piiratud.
11.7.Puude raskusastme tuvastamise otsus ei ole kaalutlusotsus, vaid haldusakt, mis antakse suuresti dokumendipõhises menetluses ja ekspertarsti arvamusele tuginedes. Vastustaja ei rikkunud põhjendamiskohustust. Puude raskusastme menetluse eripära tõttu ei saa selles seada põhjendamis- ja ärakuulamiskohustusele nii suurt rõhku kui tavalises haldusmenetluses. SKA tugines eksperdiarvamusele.
11.8.Vastustajal puudus kohustus kaasata omal algatusel täiendavalt menetlusse teisi arstiõppe saanud isikuid. Ühistaotluse korral teeb eksperdiarvamuse alusel Töötukassa otsuse isiku töövõime ulatuse kohta ning Sotsiaalkindlustusamet puude raskusastme kohta.
KOHTU SEISUKOHT
12.Vaidluse all on Sotsiaalkindlustusameti 19. juuni 2019. a otsuse, millega jäeti kaebajal puude raskusaste määramata, ning eelnimetatud otsuse peale esitatud vaide kohta tehtud vaideotsuse õiguspärasus. Kaebaja on seisukohal, et tema terviseseisund on selline, mis tinginuks puude raskusastme määramise ning vastustaja ei ole otsuse tegemisel asjakohaste andmetega arvestanud, samuti ei vasta kaebaja hinnangul otsus põhjendamisnõuetele ning rikutud on kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebaja palub otsuse ja vaideotsuse tühistada ja kohustada vastustajat taotlust uuesti lahendama. Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu ning rõhutab, et on otsuse tegemisel lähtunud asjakohastest dokumentidest ja töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamusest.
13.Kohus märgib esmalt, et tagastab kaebajale HKMS § 62 lg 2 alusel 7. aprillil 2020 esitatud ambulatoorse ja statsionaarse epikriisi. HKMS § 62 lg 2 esimese lause kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Eelnimetatud kaks dokumentaalset tõendit kirjeldavad kaebaja tervislikku seisundit jaanuaris ja veebruari 2020 ega saa tõendada vaidlustatud otsuse tegemise ajal esinenud olukorda. Seega ei ole nimetatud tõendid selle asja lahendamisel asjakohased, sest vastustaja ei saanud nendega kuidagi vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tegemise ajal arvestada. Kui kaebaja terviseseisund on pärast otsuse tegemist muutunud, võivad eelnimetatud dokumendid olla aluseks SKA-le uue puude raskusastme tuvastamise taotluse esitamiseks, kuid nimetatud dokumendid ei oma selle asja lahendamisel tähtsust. Kohus tagastab seetõttu nimetatud dokumendid ja ei arvesta nendega kohtulahendi tegemisel.
14.PISTS § 23 lg 6 kohaselt võetakse puude raskusastme tuvastamisel arvesse isiku terviseseisundit, tegevusvõimet, kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, samuti
3-19-1716
tehniliste abivahendite kasutamise vajadust, elukeskkonda ning rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevusi. PISTS § 23 lg 9 alusel on sotsiaalkaitseminister kehtestanud 29. veebruaril 2016 määruse nr 18, mille § 6 lg 1 kohaselt tuvastab SKA tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse taotluses sisalduvad andmed; arstiõppe läbinud isiku arvamuses sama määruse § 4 lg-s 5 nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmetele antud arvväärtused; muud asjasse puutuvad andmed. Puude raskusaste tuvastatakse liikumise, käelise tegevuse, suhtlemise, õppimise ja tegevuste elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondades esinevate piirangute alusel. Määruse nr 18 § 6 lg 3 kohaselt arvutatakse puude raskusastme tuvastamiseks iga valdkonna kohta, v.a suhtlemise valdkond, võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine. Suhtlemise valdkonna puhul on määrusega kehtestatud erisus, mille puhul lähtutakse puude raskusastme tuvastamisel vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastmest.
15.Halduskohus saab puude raskusastme määramise otsuse õiguspärasuse hindamisel kontrollida üksnes seda, kas SKA on puude raskusastme tuvastamisel järginud menetlusnorme ja lähtunud asjakohastest asjaoludest. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks arvestada haldusakti kontrollimisel haldusorgani poolt vaide- või kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus (RKHKo) nr 3-3-1-46-14, p 15). SKA on võtnud otsuse tegemisel aluseks ekspertarsti arvamuse, mille kohtulik kontroll on samuti piiratud. Kohtu pädevuses ei ole ekspertarsti arvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsuse kontroll. Kohus saab kontrollida, kas ekspertarst on hinnanud kaebaja taotluses märgitud kehalise ja vaimse võime valdkondades ja võtmetegevuses esinevaid piiranguid ning kas lähtutud on asjakohastest andmetest, samuti seda, kas ekspertarst on oma arvamust nõuetekohaselt põhjendanud.
16.Kohus nõustub esmalt kaebajaga selles, et SKA 19. juuni 2019. a otsus nr P260-2019153487 (tl 9) on oluliste põhjendamispuudustega. Kohus möönab, et arvestades puude hindamise taotlusega kaasnevat töökoormust on haldusakti põhjendamisnõuded tavapärasest mõnevõrra piiratumad, kuid puude raskusastme tuvastamise otsuse põhjendustes peab olema välja toodud, kuidas on konkreetse isiku puhul puude raskusastme hindamiseks kehtestatud metoodikat rakendades lõppjärelduseni jõutud (vt ka RKHKo nr 3-17-1110, p 18). Kui haldusaktis on viidatud põhjenduste osas teisele haldusaktile või muule dokumendile, peab haldusakt sisaldama vähemalt selle tegemise põhimotiive (RKHKo nr 3-3-1-90-14, p 17). Seega tuleb haldusaktis selgitada ka puude raskusastme metoodikat ning esitada lõppjäreldust kinnitavad põhimotiivid. Haldusakti põhjendamine on oluline tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti (RKHKo 3-17-1110, p 18). Kohtu hinnangul SKA 19. juuni 2019. a otsus nendele tingimustele ei vasta ning on formaalselt õigusvastane. Otsuses ei ole kajastatud taotluse rahuldamata jätmise põhimotiive viisil, mis võimaldaks otsuse adressaadil otsuse kujunemise loogikat ja kasutatud metoodikat üheselt ja selgelt mõista. Otsuses on märgitud üksnes SKA järeldus, et aluseks võetud andmete alusel taotlejal puuet ei tuvastatud. Otsuse põhjenduste kohaselt on otsuse tegemisel tuginetud töötukassa töövõime hindamise otsusele ja tervise infosüsteemis (TIS) ning kaebaja esitatud taotluses sisalduvatele andmetele. Samuti on viidatud töövõime hindamise käigus tehtud eksperdiarvamuse kasutamisele, kusjuures selle põhimotiive pole otsuses avatutudki. Samuti ei ole selgitatud puude tuvastamise metoodikat ega ka seda, kuidas vastavat metoodikat kaebaja puhul rakendati. Otsuses pole ka esitatud eksperdiarvamuse lõppjäreldusi valdkondade kaupa.
3-19-1716
17.Vaideotsuses on välja toodud otsuse tegemisel rakendatud asjakohane metoodika ning töötukassa ekspertarsti valdkonna võtmetegevustele antud arvväärtused ning seejärel on näidatud ära erinevate arvväärtuste aritmeetiline keskmine ning sellest tehtud järeldused. Vaideotsusest ei nähtu aga samuti põhjalikku seisukoha võtmist kaebaja väidete kohta, et tema tervislik seisund õigustaks puude määramist. Vaideotsuses tuuakse välja üksnes ekspertarsti hinnang ega analüüsita eksperdiarvamuse vastavust nõuetele. Sisuliselt on vastustaja lisanud vaideotsusesse üksnes ekspertarsti määratud punktid ning juurde toonud erinevate valdkondade piirangute aritmeetilise keskmise arvväärtuse ja seejärel kontrollinud, kas märgitud aritmeetilised keskmised vastavad määruses nr 18 § 6 lg-s 6 ja 7 sätestatud piirmääradele või mitte. Olukorras, kus ekspertarsti ning taotleja hinnang terviseseisundile ei kattu ning eksperdiarvamuses on piirangu raskusastet peetud taotluses kajastatust väiksemana, tuleb otsuses põhjendada ka piirangu raskusastme kujunemist. Sellele pole vaidlustatud vaideotsuses üldse tähelepanu pööratud. Kohus saab vastustaja positsioonist aru nii, et põhjendused sisalduvad eksperdiarvamuses. Kohtu hinnangul ei ole selline üldine viide eksperdiarvamusele piisav, vaid vaide lahendamisel tuleb arvesse võtta kaebaja etteheiteid ning vaideotsuses tuleb võtta seisukoht, kas kaebaja etteheited eksperdiarvamusele on põhjendatud või mitte. Seega on kohtu hinnangul ka vaideotsus oluliste põhjendamispuudustega.
18.Vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb aga arvestada, et kaebaja ei ole vaides piisava selgusega välja toonud, millise valdkonna või valdkonna võtmetegevuse puhul on arst taotluses andmeid ebaõigesti hinnanud. Puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa üldjuhul sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalisi vastuväiteid. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab taotleja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja eksinud. Samas on haldusorgani uurimiskohustus vaidluse korral suurem juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete (nt taotlejal on diagnoositud teatud haigus) alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem. Sellisel juhul on eksperdiarvamuse andjal ka täiendav põhjendamiskohustus (RKHKo nr 3-17-1110, p 21). Vaides ja kaebuses kajastatud etteheidetest on siiski selge, et kaebaja ei nõustu eksperdiarvamuse puhul arsti antud hinnangutega eelkõige „liikumise“ ning „teadvusel püsimine ja enesehooldus“ valdkonnas. Samuti heidab kaebaja vastustajale ette seda, et vastustaja oleks lisaks arvuliste väärtuste kontrollimisele pidanud kontrollima ka iga valdkonna võtmetegevuste hindamist, eelkõige seda, kas eksperdiarvamuse koostamisel on arvestatud asjakohaste andmetega ning esitatud hinnangule asjakohased põhjendused. Selleks tulnuks uurida kaebaja taotluses märgitud asjaolusid ning eksperdiarvamuses märgitud põhjendusi ja kujundada seisukoht, kas hinnangu andmisel on lähtutud asjakohastest asjaoludest ning punktide andmist piisavalt põhjendatud.
19.Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on rikkunud ärakuulamisõigust. PISTS § 23 lg 7 näeb ette, et kui tööealine isik taotleb samal ajal puude raskusastme tuvastamist ning töövõime hindamist, kasutatakse puude raskusastme tuvastamiseks töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamust ja töötukassa antud töövõime hindamise otsust. Ühistaotluste korral esitab taotleja nõuetekohase taotluse ning annab nõusoleku tema kohta tervise infosüsteemis olevate andmete kasutamiseks. Tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 § 3 lg 2 kohaselt märgib isik taotluses omapoolse hinnangu kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ning võtmetegevustes piirangute esinemise või puudumise kohta. Eksperdiarvamuses lähtutakse isiku enda hinnangust, tervise infosüsteemis olevatest andmetest ning vajaduse korral täiendavatest andmetest. Sotsiaalkindlustusamet võtab töövõime hindamisel koostatud eksperdiarvamuse ja töötukassa otsuse töövõime hindamise kohta puude raskusastme
3-19-1716
hindamisel aluseks. PISTS ega määrused nr 39 ja 18 ei näe ette taotluse esitaja täiendavat ärakuulamist enne otsuse tegemist. Taotleja ärakuulamine toimubki taotluses omapoolse hinnangu andmise kaudu, sest nii töövõime tuvastamise kui ka puude raskusastme määramise menetlus on dokumendipõhine.
20.Vaidlust ei ole selles, et SKA otsuse tegemisel aluseks võetud eksperdiarvamuses märgitud punktide järgi ei ületanud ühegi valdkonna võtmetegevustele antud hinnangute aritmeetiline keskmine määruse nr 18 § 6 lg-tes 6 ja 7 sätestatud määrasid. Kui eksperdiarvamus vastab nõutele ja selles on piisavas ulatuses hinnatud kaebaja terviseseisundist tulenevaid piiranguid, siis võib SKA sellele tugineda. Kohus ei nõustu vastustajaga aga selles, et vastustajal ei ole endal üldse uurimiskohustust, kui ta võtab ühistaotluste lahendamisel aluseks töövõime hindamise raames koostatud eksperdiarvamuse. Eksperdiarvamus ei ole haldusorganile siduv, kuna õigusaktidest ei tulene töötukassale ega SKA-le kohustust lähtuda tööealise isiku puhul vaid ühest konkreetsest eksperdiarvamusest (vt määrus nr 18 § 6 lg 1). Eksperdiarvamus on haldusmenetluses üheks tõendiks (RKHKo 3-17-1110, p 22). Lisaks tuleb arvestada, et määruse nr 18 § 6 lg 5 näeb SKA-le ette ka õiguse vajadusel korrigeerida muude asjasse puutuvate andmete põhjal piirangu aritmeetilist keskmist või valdkonna võtmetegevuse sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtusi 0,5 ühiku võrra. Ka nimetatud õigusest nähtub, et lõpliku otsuse teeb SKA ning eksperdiarvamus on vaid üheks tõendiks. SKA on eksperdiarvamusega nõustunud ning lähtunud selles kajastatud arvulistest näitajatest.
21.Määruse nr 18 § 4 lg 6 järgi hinnatakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid vastavalt võtmetegevuste raskusastmete vastavustabelile (lisa) järgmiste arvväärtustega: 0 – piirangut ei tuvastatud; 1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast; 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel; 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav; 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub.
22.Raskusastmete hindamiseks kasutab arstiõppe läbinud isik võtmetegevuste raskusastmete vastavustabelit, mis on sätestatud määruse nr 18 lisas „Võtmetegevuste raskusastmete vastavustabel“. Selle tabeli kohaselt tähistab number 9 taotleja hinnangus „Ei ole rakendatav taotleja määratud raskusastmena” ning ekspertarst annab sellisel juhul vastusele „Minu võimekus ... on muutlik” punktiväärtuse skaalal 0–4 vastavalt valdkonnas esineva piirangu raskusastmele hinnatavale funktsioonile.
23.Eeltoodust nähtuvalt tuvastatakse puude raskusaste liikumise, käelise tegevuse, suhtlemise, õppimise ja tegevuste elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondades esinevate piirangute alusel järgmiselt: kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine või suhtlemise valdkonnas on vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastme arvväärtus 2–2,75, esineb isikul raskusi igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises ja tal tuvastatakse keskmine puude raskusaste (määrus nr 18 § 4 lg 5 p-d 1-3 ja 5-7, § 6 lg 6 p 1). Valdkonnas „teadvusel püsimine ja enesehooldus“ tuvastatakse keskmise puude raskusaste aga siis, kui piirangu aritmeetiline keskmine on 2,76–3,49 (määrus nr 18 § 6 lg 7). Arvesse võetakse ka isiku hinnangut oma tegutsemisvõimele. Kuna SKA tugines otsuse tegemisel peaasjalikult töövõime
3-19-1716
hindamise käigus tehtud eksperdiarvamuses kajastatule ning töövõime tuvastamise otsusele, mis tugines samuti samale dokumendile, siis kontrollib kohus järgnevalt iga määruse nr 18 § 4 lg-s 5 sätestatud valdkonna puhul, kas eksperdiarvamuse koostamisel on lähtutud asjakohastest andmetest ning kas seisukoha kujunemine on jälgitav.
24.Ekspertarst on võtnud arvesse TIS kajastatud terviseandmed ning peamine piiranguid põhjustanud haigus on kaebajal diabeet, mis on taotlejal tuvastatud varases lapseeas ning selle prognoos tõenäoliselt muutumatu. Samuti on taotlejal diagnoositud mõõdukas depressioon. Eksperdiarvamusest nähtub, et iga valdkonna võtmetegevuse „muu piirang“ osas ei ole ekspertarst seda üldjuhul sisuliselt hinnanud ja märkinud sinna arvväärtuse 0 ning teabe, et seda hinnatakse sama valdkonna teiste võtmetegevuste või teise valdkonna raames.
24.1.Ekspertarst hindas liikumise valdkonda eksperdiarvamuse punktis 1. Ekspertarst hindas liikumise valdkonna võtmetegevust „liikumine eri tasapindadel“ (p 1.1) arvväärtusega 0, võtmetegevust „ohutu ringiliikumine“ (p 1.2) arvväärtusega 3, võtmetegevust „seismine ja istumine“ (p 1.3) arvväärtusega 0. Kaebaja märkis taotluses, et tema seisund on muutlik ja selgitas selle asjaolusid. Seetõttu oli kõigis liikumise valdkonna võtmetegevuse puhul taotleja hinnanguks 9 ehk ekspertarst pidi võtmetegevuste raskustabeli alusel ise andma hinnangu punktiväärtuse skaalal 0-4 (vt otsuse p 22).
24.1.1.Kohus pole veendunud, et ekspertarst on arvestanud kaebaja terviseseisundiga kaasneda võivate negatiivsete häiringutega liikumise valdkonna võtmetegevustes 1.1 ja 1.3. Kaebaja on taotluses liikumise valdkonnas välja toonud, et diabeedist tulenevalt on tema liikumisvõimekus ajas muutlik ning tal esineb tõsiseid tasakaaluhäireid, pearinglust ning raskusi liikumisel, samuti esineb ajutisi raskusi (sõltuvalt haigusnähtudest) istumisel ja seismisel. Eksperdiarvamuses on arst märkinud võtmetegevuse 1.1 ja 1.3 puhul, et neid piiranguid hinnatakse valdkonna „teadvusel püsimine ja enesehooldus“ (p 4) raames. Eksperdiarvamuse „liikumise“ ning „teadvusel püsimine ja enesehooldus“ valdkonna kokkuvõtetes kajastatud andmete kõrvutamisel ei ole võimalik järeldada, et taotluses märgitud häiringuid ei oleks tulnud arvestada ka liikumise valdkonna võtmetegevuste hindamisel. Valdkonna teadvusel püsimine ja enesehooldus kokkuvõttes on välja toodud, et taotlejal esineb igapäevaselt teadvuse hämardumisi, millega kaasneb jõuetus ja väsimus ning isik peab tervise säilitamiseks päeva jooksul mitmel korral tegema vereanalüüse. Samuti võeti arvesse, et teadvuseprobleeme esineb ka öösiti ning hoogudele võivad järgneda krambid ja ajutine halvatus. Liikumise kohta pole „teadvusel püsimine ja enesehoolduse valdkonna“ kokkuvõttes midagi kirjas. Samuti ei nähtu liikumist puudutavat teavet ka sama valdkonna võtmetegevuste hinnangu põhjendustest. Eksperdiarvamuse punktis 4 sisalduv teave ei veena seega, et piiranguid liikumisele oleks hinnatud teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonna all ning ei tulnud hinnata ka „liikumise“ valdkonna võtmetegevuse 1.1 ja 1.3 raames. Ebaselge on, kas ja mis ulatuses on arvesse võetud kaebaja liikumisvõimele avalduvaid piiranguid. Samuti ei ole äratuntav, millistest põhjendustest lähtudes on eksperdiarvamuse koostaja märkinud punktis 1.1 ja 1.3 hinnangu 0, kui kaebajal esineb insuliinsõltuvast suhkrutõvest ning ärevushäiretest tingitud häireid ning liikumise võtmetegevus „ohutu ringiliikumine“ on arst hinnanud piirangut raskeks (3 punkti). Lisaks seab liikumise valdkonna võtmetegevuses „ohutu ringiliikumine“ tuvastatud raske piirang ning asjaolu, et arsti hinnangul on diabeedist tulenevalt kaebajal teadvusekaotuse oht reaalne, kahtluse alla selle, et teistes liikumise valdkonna võtmetegevustes kaebaja terviseseisundist tulenevalt mingeid märkimisväärseid mõjutusi ei esine. Seetõttu ei ole kohus veendunud, et eksperdiarvamuse punktis 1 võtmetegevustele 1.1 ja 1.3 antud punktid kajastavad tegelikku olukorda.
3-19-1716
24.1.2.Kuna eksperdiarvamuses kajastatud põhjendustest ei nähtu piisaval määral nende häiringutega arvestamist liikumise valdkonna hindamisel, siis lasus vastustajal kohustus neid analüüsida hiljemalt vaideotsuses. Vaideotsusest sellist analüüsi ei nähtu. Ka kohtumenetluses
13.detsembril 2019 esitatud täiendav eksperdiarvamus (tl 64) ei kõrvalda kahtlusi liikumise valdkonna nõuetekohase hindamise osas, sest asjaolu, et taotleja saab iseseisvalt liikuda ei tähenda, et piiranguid üldse ei esine ning liikumise valdkonna võtmetegevuste 1.1 ja 1.3 puhul vastab märgitud arvväärtus tegelikule olukorrale. Täiendav arvamus on selles osas pealiskaudne ning selles ei võrrelda piisava täpsusega kaebaja taotluses ja kaebuses esile toodud terviseandmeid ning tervise infosüsteemis kajastatud terviseandmeid.
24.2.Samal põhjusel ei saa kohus olla veendunud, et ka teadvusel püsimine ja enesehooldus valdkonna võtmetegevuse „söömine ja joomine“ (p 4.3) puhul on eksperdiarvamuse koostaja võtnud arvesse kõiki olulisi asjaolusid. Kohus möönab, et vastava valdkonna võtmetegevuste
4.1.ja 4.2. puhul kaebaja ja ekspertarsti hinnang kattub (4 ja 0 punkti), kuid punkti 4.3 raames märgitud 0 punkti kujunemine pole arusaadav. Selle võtmetegevuse puhul on arst piirdunud märkega, et hinnatud teadvusel püsimine ja enesehooldus valdkonnas. Selle valdkonna kokkuvõttes kajastatud põhjendustest pole mõistetav, miks on hinnanguks selle võtmetegevuse puhul 0, samas kui kaebaja on nimetatud võtmetegevuse all toonud välja konkreetsed häiringud. Sellisel moel ei ole hinnangu kujunemine järgitav. Ka vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses ei ole täpsemat analüüsi esitatud. Lisaks tuleb arvestada, et ka „muutustega kohanemine ja ohu tajumine“ valdkonnas (eksperdiarvamuse punkt 6) nähti võtmetegevustes 6.1, 6.2 ja 6.3 ette, et põhihaigus on diabeet ning mõju avaldamist hinnatakse peamiselt „teadvusel püsimine ja enesehooldus“ valdkonna raames. Seetõttu olid ka valdkonnas „muutustega kohanemine ja ohu tajumine“ võtmetegevustele antud hinnangud kaebajaga võrreldes märgatavalt madalamad, mistõttu ka eksperdiarvamuse punkt 6 puhul ei ole võimalik üheselt järeldada, et see on kooskõlas kaebaja terviseandmetega. Vastustaja ei ole eksperdiarvamust eeltoodud osas nõuetekohaselt analüüsinud ja lisateavet kogunud. Kohtu hinnangul on SKA rikkunud sellega oluliselt menetlusreegleid.
24.3.Kaebaja ei ole valdkonnas „käeline tegevus“ (eksperdiarvamuse punkt 2) eksperdiarvamuses märgitud ekspertarsti hinnangut selgesõnaliselt kahtluse alla seadnud ning ka kaebuses kirjeldatud terviseprobleemid ei viita piirangute esinemisele selles valdkonnas. Ekspertarsti hinnangul ei kinnita TIS terviseandmed kaebaja märgitud karpaalkanali sündroomi diagnoosi esinemist. Kohtu hinnangul ei ole alust eksperdiarvamuses märgitud järelduse, et taotleja kirjeldatud piirangud käelise tegevuse valdkonnas ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel kinnitust, õigsuses kahelda. Vaides ja kaebuses esitatud seisukohad ei kinnita, et käelise tegevuse valdkonnas võiksid väidetavalt esinevad piirangud tingida sellise arvväärtuste aritmeetilise keskmise, mis võimaldaks kaebajale selle valdkonna alusel puude raskusastme määruse nr 18 § 6 lg 6 alusel määrata.
24.4.Valdkondades „suhtlemine“ ning „õppimine ja tegevuste elluviimine“ (eksperdiarvamuse punktid 3 ja 5) ei ole kaebaja ja ekspertarsti hinnangutes suuri erinevusi. Vaideotsuses on vastustaja küll jätnud suhtlemise valdkonnas tuvastatud kerge piirangu välja toomata, kuid eksperdiarvamuses on seda valdkonda sisuliselt hinnatud. Vastavate valdkondade kokkuvõtetes on ekspertarst võrrelnud kaebaja esile toodud asjaolusid tervise infosüsteemi andmetega ning suures osas kaebaja hinnanguga nõustunud. Eksperdiarvamuses on vastavates valdkondades arvestatud nõuetekohaselt kaebaja diabeedist ning keskendumis- ja meeloluhäiretest tulenevate piirangutega, samuti nägemisprobleemidega. Vaides ja kaebuses esitatud üldsõnalised vastuväited kogu hindamisprotsessile ei kinnita samuti nendes valdkondades eksperdiarvamuse ebaõigsust. Kohtu hinnangul on nendes kahes valdkonnas ekspertarst
3-19-1716
kaebaja väiteid seega kohaselt arvestanud ning võrrelnud neid TIS kajastatud terviseandmetega ja kujundanud jälgitava seisukoha.
24.5.Tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst hindas kaebajal „inimestevaheline lävimine ja suhted“ (eksperdiarvamuse punkt 7) valdkonna võtmetegevust „sotsiaalsete olukordadega hakkamasaamine“ arvväärtusega 0, võtmetegevust „kohane käitumine“ arvväärtusega 0. Kaebaja hinnang samadele võtmetegevustele oli 1, 0. Ekspertarst on taotluses märgitud andmeid kõrvutanud tervise infosüsteemi andmetega ja piirangu hindamisel asjakohaste andmetega arvestanud ning põhjendamisvigu ei nähtu. Ka kaebuses esile toodud terviseandmed ei kinnita, et ekspertarsti hinnang oleks meelevaldne või põhjendamata. Isegi kui nõustuda kaebaja taotluses esitatud seisukohaga, et tal esineb mõõdukas piirang võtmetegevuses „sotsiaalsete olukordadega hakkamasaamine“ (p 7.1), siis saanuks kaebajale määrata selles võtmetegevuses maksimaalselt 1 punkti (vt raskusastme võrdlustabel p 7.1). Võtmetegevuse „kohane käitumine“ (p 7.2) puhul taotleja ja ekspertarsti arvamus ühtisid (0 punkti). Seega ei ületaks valdkonnas „inimestevahelise lävimine ja suhted“ ka võtmetegevuse „sotsiaalsete olukordadega hakkama saamine“ puhul 1 punkti määramine piirangu raskusastmete arvväärtuste aritmeetilist keskmist nii palju, et see vastaks määruse nr 18 § 6 lg 6 p-s 1 sätestatud määra ja annaks aluse puude raskusastme tuvastamiseks selle valdkonna järgi.
24.6.Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja ei ole kohaselt hinnanud, kas esineb alus erijuhtumi alusel puude raskusastme määramiseks. Vaidlustatud otsuses ega vaideotsuse ei ole üldse kaalutud, kas tegemist võib olla erandliku hindamisjuhtumiga, mille korral valdkondade kaupa tegutsemisvõimet hinnates on tööealisel inimesel piirangud vähe väljendunud või ei vasta puude raskusastme tuvastamise kriteeriumitele, kuid isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on terviseseisundi tõttu takistatud (määrus nr 18 § 2 p 7 ja § 6 lg 9). Töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamuses on antud hinnang erijuhtumi esinemisele küll töövõime hindamise kontekstis, kuid hinnang piirdub üksnes abstraktse järeldusega, et erijuhtu ei esine. Kohus ei ole ka veendunud, et vastustaja lähtus kohtule esitatud täiendavas eksperdiarvamuses puude tuvastamise kohta märgitud erijuhtumi kohaldamata jätmise tinginud põhjustest, sest vaidlustatud otsuses ega vastuses kaebusele ei ole vastustaja erijuhtumi võimalikkust üldse käsitlenud.
25.Töövõime ulatuse tuvastamise ja puude raskusastme tuvastamise metoodika erineb. Puude tuvastamiseks arvutatakse üldjuhul iga valdkonna kohta võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine (määrus nr 18 § 6 lg 3), samas kui töövõime hindamisel puhul võrdub valdkonnas esinevate piirangute kokkuvõtlik raskusaste valdkonna võtmetegevustes esinevatele piirangutele antud raskusastmetest suurimaga ning võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse töövõime ulatuse tuvastamiseks, välja arvatud raskusastmed arvväärtusega 0 ja 1 (määrus nr 39 § 6 lg 5). Puude raskusastme määramisel arvestatakse piirangute raskusastmete arvväätuste aritmeetilise keskmise arvutamisel ka arvväärtustest 0 ja 1. Seega ei pruugi puuduva töövõime määramise kaasa toonud valdkonna või valdkonna võtmetegevuste arvväärtused tingida puude raskusastme määramist. Seetõttu ei saa teha ka järeldust, et kaebajal puuduva töövõime tuvastamine tähendab automaatselt ka puude raskusastme määramist. Seda olulisem on aga valdkonna võtmetegevustes hinnangu täpsus ja seisukoha asjakohane põhjendamine eksperdiarvamuses ning hilisemas SKA puude raskusastme tuvastamise või mittetuvastamises otsuses. Kohtuotsuse punktides 24.1. - 24.2. ja
24.6.märgitud põhjustel ei ole kohtule osade valdkondade ja nende võtmetegevuste kohta antud punktide kujunemine piisavalt arusaadav.
3-19-1716
26.Kaebaja ei saa eeldada, et varasema puude raskusastme määramise metoodika alusel puude raskusastme määramine 2016. aastal tähendab, et uue metoodika järgi hinnates peaks tema tervislikule seisundile ja sellest tulenevatele piirangutele antud hinnang jääma varasemaga võrreldes muutumatuks. Küll aga lasub haldusorganil sellises situatsioonis kõrgendatud selgitamis- ja põhjendamiskohustus ning vastustajal tuleb välja tuua, miks on tema hinnang võrreldes varasema olukorraga muutunud. Põhjendamiskohustuse nõuetekohaseks täitmiseks ei piisa olukorras, kus taotleja on taotluses ja vaides oma varasema olukorra välja toonud ning leidnud, et tema tervislikus seisundis ei ole toimunud märgatavat paranemist, viitamisest üksnes muutunud metoodikale. Vastustajal oli hiljemalt vaideotsuses võimalik välja tuua asjakohased põhjenduses, sh saanuks viidata vajadusel konkreetsetes võtmetegevustes toimunud muutustele. Vastustaja ei ole seda otsuses ega vaideotsuses nõuetekohaselt teinud.
27.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsustest ning selle aluseks olnud töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamusest ei ole „liikumine“, „teadvusel püsimine ja enesehooldus“ ning „muutustega kohanemine ja ohu tajumine“ valdkondade hindamine nõuetekohaselt jälgitav. Lisaks arvestab kohus sellega, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus on oluliste põhjendamispuudustega. Samuti ei nähtu vaidlustatud otsustest, et vastustaja oleks hinnanud erijuhtumi alusel puude raskusastme määramise võimalikkust. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et menetlusvead kaebaja puude raskusastme määramisel on sellised, mis seavad kahtluse alla vaidlustatud otsuste lõppjärelduse õigsuse. Seetõttu rahuldab kohus kaebuse ja tühistab Sotsiaalkindlustusameti 19. juuni 2019. a otsus nr P26O-2019-153487 ja 13. augusti 2019. a vaideotsuse nr 8-3/20467-2 ning kohustab Sotsiaalkindlustusametit taotluse uuesti lahendama.
28.HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, sest kaebus oli riigilõivuvaba ning muude menetluskulude kandmise kohta pole menetlusosalised dokumente esitanud. HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga, sest kohtuotsuses on ulatuslikult kajastatud eriliiki isikuandmeid (terviseandmeid) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 ja isikuandmete kaitse seaduse tähenduses.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.