XX kaebus Põhja-Pärnumaa Vallavolikogu 22.01.2020 otsuse nr 3 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja advokaat Janne-Liisa Ottis Vastustaja – Põhja-Pärnumaa vald, esindaja Ahti Randmere Kolmas isik – YY, esindaja vandeadvokaat Margo Põbo
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX kaebus rahuldamata.
2.Mõista XXlt YY kasuks välja menetluskulud summas 1008 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 19.06.2020. a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ranna kinnistu maatulundusmaa aadressil Ranna, Mäeküla, Põhja-Pärnumaa vald, 87225 Pärnu maakond (Ranna kinnistu) kaasomanikud olid kuni 2. maini 2019 AA, XX ja BB. Alates 02.05.2019 on Ranna kinnistu ainuomanik XX (kaebaja).
Kaebaja andis koos teiste kaasomanikega 08.09.2017 YYle (kolmas isik) nõusoleku Ranna kinnistu kasutamiseks laskepaigana vastavalt kolmanda isiku taotlusele. Peale nõusoleku saamist esitas kolmas isik Põhja-Pärnumaa valla õiguseellasele Halinga Vallavalitsusele (vastustaja) 08.09.2017 taotluse, milles palus lubada tal kasutada kuulilaskepaigana Ranna kinnistut. Esitatud taotluses ei olnud märgitud Ranna kinnistu kuulilaskepaigana kasutamise aega.
3.Vastustaja tegi vastavalt kolmanda isiku taotlusele 20.09.2017 otsuse nr 23, millega andis Ranna kinnistule kuulilaskepaiga rajamiseks kirjaliku nõusoleku. Otsuses märgiti, et kolmas isik peab vähemalt kaks nädalat enne laskepaiga esmast kasutusele võtmist vastustajat teavitama ning võimaldama laskepaigale esitatud nõuete vastavuse kontrollimist. Nimetatud teavitust kolmas isik vastustajale ei esitanud. 1(8)
4.Vastustaja esindajad maanõunik Jüri Kirt ja ehitusspetsialist Raigo Jaanuste viisid 01.10.2017 läbi kuululaskepaiga ülevaatuse Ranna kinnistul, mille kohta koostati 03.11.2017 dokument nr 74/966-2, millega tunnistati Ranna kinnistul asuv laskepaik nõuetele vastavaks. Nimetatud dokumendil märgiti ka, et 20.09.2017 otsus nr 23 kaotab kehtivuse „kui lõpeb laskmise eest vastutava laskeinstruktori litsents LKI 10080 ja vallavalitsust ei ole eelnevalt teavitatud selle pikendamisest“.
5.Kuivõrd Ranna kinnistu omanikud ei andnud 08.09.2017 nõusolekut kasutada Ranna kinnistut laskepaigana kuni kolmanda isiku laskeinstruktori litsentsi LKI 10080 kehtivuse lõppemiseni, esitas kaebaja 28.10.2019 vastustajale avalduse, millega palus tunnistada otsuse nr 23 kehtetuks, kuivõrd laskepaik ei vasta nõuetele ning asub liiga lähedal elumajadele, sh kaebajale kuuluvale elumajale.
6.Vastavalt kaebaja 28.10.2019 avaldusele tunnistas vastustaja 20.11.2019 otsusega nr 43 Halinga Vallavolikogu 20.09.2017 otsuse nr 23 kehtetuks. Kolmas isik esitas otsusele vaide ning vastavalt kolmanda isiku poolt esitatud vaidele tegi vastustaja 22.01.2020 otsuse nr 3, millega rahuldas puudutatud isiku vaide ja tunnistas otsuse nr 43 kehtetuks.
7.Kaebaja esitas 21.02.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Põhja-Pärnumaa Vallavolikogu 22.01.2020 otsuse nr 3 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus võttis 02.03.2020 määrusega kaebuse menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
8.Kaebaja taotleb 22.01.2020. a otsuse nr 3 tühistamist kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel. 8.1 Vastustaja rikkumised otsuse nr 43 koostamisel ei olnud olulised. Laskepaiga pidamiseks on vaja kinnistu omaniku nõusolekut, laskepaik peab vastama seadusele ega tohi olla lähedal olevatele inimestele ja loomadele ohtlik. Käesoleval juhul ei ole kolmandal isikul Ranna kinnistu omaniku nõusolekut, laskepaik ei vasta nõuetele ning on lähedal elavatele/liikuvatele inimestele ja loomadele ohtlik. Seega ei ole täidetud laskepaigale esitatavad nõuded. 8.2 Ranna kinnistul asub ka kaebajale kuuluv elamu, mida kaebaja kavatseb renoveerida ning seejärel sinna kolida. Otsuse nr 3 kehtivuse korral ei ole kaebajal võimalik Ranna kinnisasjal asuvat elamut renoveerida, kuivõrd laskepaiga tõttu on inimestel Ranna kinnistul ohtlik viibida. Kaebaja ei soovi, et tema elumaja lähedal ning tema kinnistul oleks laskepaik. Kaebajal on õigus keelata oma kinnistu kasutamine laskepaigana ning õigus otsustada kes ja kuidas tema kinnistut kasutab. Kolmas isik on väljendanud, et jätkab kinnistu kasutamist seni, kuni kinnistul on kehtiv laskeluba. 8.3 Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluste ja treeninglaskmise ohutusnõuete § 4 sätestab, et haavlilaskmise lasketiir on territoorium, kus laskekoha (-joone) ja haavlite langemiskoha vahelise ohutsooni suuruseks on 250 meetrit. Inimeste ja loomade pääs ohutsooni laskmise ajal peab olema välistatud. Ranna kinnistul eelnimetatud nõuet täidetud ei ole, kuna laskejoone 250 raadiuses asub 3 elumaja, kus igaühes elavad ka inimesed. Otsuse nr 3 koostamisel ei ole vastustaja eelnimetatud seaduses sätestatud nõuet arvestanud. Kuivõrd Ranna kinnistul paikneval laskepaigal ei ole tagatud ümbruses elavate inimeste ja loomade ohutus, et tohi Ranna kinnistut laskepaigana kasutada ka Relvaseaduse (RelvS) § 84 lg 4 tähenduses. 8.4 Lisaks laskepaigale kehtestatud nõuetele on laskepaiga kasutamiseks vajalik kinnistu omaniku nõusolek. Käesoleval juhul ei ole Ranna kinnisasja omanik, ehk kaebaja nõus, et talle kuuluvale Ranna kinnistule on väljastatud kuulilaskmise laskepaiga kasutamise nõusolek vastustaja poolt. Kui ka algselt oli kinnisasja omaniku nõusolek laskepaiga kasutamiseks olemas, tuleb tähele panna, et see nõusolek ei olnud antud nõutud tähtajaks ning kaebaja on selle nõusoleku tagasi võtnud. Kaebaja soovib hakata peatselt Ranna kinnistul ehitama ning peale ehitustööde lõppu ka 2(8)
sinna elama kolida. Kaebajal on kinnistu omanikuna õigus otsustada, millised load/nõusolekud on tema kinnistule väljastatud ja millised mitte. Praegu aga kasutab kolmas isik kaebaja kinnistut tema tahte vastaselt ning vastustaja tolereerib sellist käitumist. Vastustaja ei ole täitnud enda uurimiskohustust. 8.5 Vastustaja ei ole tõendanud, et Jüri Kirt ja Raigo Jaanuste omaksid erialaseid teadmisi, litsentsi või pädevust, mille alusel neil oleks võimalik tuvastada laskepaiga nõuetele vastavust. Samuti ei ole vastustaja tõendanud, mida nad kontrollisid. Puudub vastav akt, mis tõendaks, et laskepaiga ülevaatusel kontrolliti nõudeid. 8.6 Kaebaja nõustub, et haavlipüssi laskeulatus on maksimaalselt 250 m, kuid selline laskeulatus ületab Ranna kinnistu piire, ehk Ranna kinnistul teostatava lasketegevusega ei ole tagatud laskepaiga ümbruse ohutus ega välistatud kõrvaliste inimeste ja loomade pääs laskmispiirkonda. 8.7 Vastustaja on tunnistanud, et laskepaik on ajutine koht, kuid vastustaja poolt määratud tingimusest nähtub, et Ranna kinnistul asuv laskepaik võib seal olla lõpmatuseni, kui puudutatud isik oma laskeinstruktori litsentsi pikendamisest teavitab. Ranna kinnistu kaasomanike 08.09.2017 nõusolekust ei nähtu, et nad oleksid teadlikud puudutatud isiku laskeinstruktori litsentsi tähtajast. Arvestades, et käesolevaks ajaks on laskepaik olnud Ranna kinnistul ca 2,5 aastat, ei saa väita, et tegemist oleks ajutise laskepaigaga. 8.8 Kolmas isik ei ole tõendanud, et ta oleks teinud laskepaiga rajamiseks kulutusi. Kulutuste tegemine ei ole tõendatud. Kolmas isik ei ole ka tõendanud, mille alusel on tal tekkinud ettekujutus, et ta võib laskepaika kasutada kuni märtsini 2022. Vaidlusalusest vastustaja otsusest ei nähtu samuti, et laskepaigale oleks määratud kindel tähtaeg. Kolmanda isiku mistahes rahalised nõuded kaebaja vastu ei ole asjakohased käesolevas menetluses. Vastustaja seisukoht
9.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel. 9.1 Kaebaja poolt viidatud siseministri 25.03.2002 määruse § 3 sätestab lasketiirule kehtestatud nõuded. Ranna kinnistul paiknev on aga laskepaik ja laskepaiga suhtes kehtivad määruse III peatükis sätestatud nõuded lisaks relvaseaduses sätestatule. Laskepaiga suhtes ei ole määruses sätestatud nii täpseid nõudeid, nagu seda on tehtud lasketiiru puhul. Samas peab ka laskepaiga puhul olema tagatud lasketiiru või laskepaiga kasutajate ja ümbruse ohutus ning olema välistatud kõrvaliste inimeste ja loomade pääs laskmispiirkonda. 9.2 Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lõike 1 punkti 3 kohaselt on asjasse puutuva kinnisasja omanik haldusmenetluses puudutatud isikuks, kuna haldusakt, millega antakse luba laskepaiga rajamiseks puudutab omandiõigust. RelvS § 84 lõike 3 kohaselt peab laskepaiga rajamiseks olema selle kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek, kelle territooriumile see tahetakse rajada. RelvS ei näe ette omaniku nõusolekut kuid HMS-i § 11 lõike 1 punkti 3 kohaselt on kohalikul omavalitsusel kohustus omanik kolmanda isikuna haldusmenetlusse kaasata. 9.3 Kolmanda isiku poolt Halinga Vallavalitsusele 08.09.2017 esitatud taotlusele olid lisatud tolleaegse Ranna kinnistu omanike 08.09.2017 koostatud kirjalikud nõusolekud, mille kohaselt lubasid omanikud Ranna kinnistut kasutada laskepaigana vastavalt kolmanda isiku taotlusele ja kaardil märgitule. Kolmas isik oli oma taotlusele lisanud koopia Eesti Jahispordi Liidu poolt märtsis 2017 välja antud laskeinstruktori litsentsist LKI 10080, mille kehtivusaeg on kuni märts 2022. a. Vaidlustatud otsuse punktis 1 on küll märgitud, et laskepaik lubatakse rajada ajutiselt, kuid ei ole märgitud laskepaiga kasutamise tähtaega. 01.10.2017 käisid Halinga Vallavalitsuse maanõunik Jüri Kirt ja ehitusspetsialist Raigo Jaanuste Ranna maaüksusel laskepaika üle vaatamas ja tuvastasid, et see vastab selle rajamiseks kirjalikus nõusolekus ettenähtud tingimustele ja seda võib kasutada järgides taotluses esitatud sisekorraeeskirja ning ohutusnõudeid. Laskepaiga ülevaatuse kohta kolmandale isikule saadetud kirjas märgitakse, et kirjalik nõusolek kaotab 3(8)
kehtivuse, kui lõpeb laskmise eest vastutava laskeinstruktori litsents LKI 10080 ja vallavalitsust ei ole eelnevalt teavitatud selle pikendamisest. 9.4 RelvS ei näe ette sama seaduse § 84 lõikes 3 sätestatud kohaliku omavalitsuse üksuse kirjaliku nõusoleku andmisest keeldumise aluseid. RelvS 12. peatükist tulenevalt võib järeldada, et nõusoleku andmisel tuleb arvestada üksnes laskepaiga ohutusega kaasnevaid asjaolusid. Laskepaiga rajamise õiguse näol ei ole tegemist kinnisomandi kitsendusega. Andes RelvS § 84 lõikes 3 sätestatud loa hindab kohalik omavalitsus üksnes seda, kas laskepaik vastab seaduses sätestatud nõuetele. See luba ei loo õigust kinnisasja kasutada. Ka kinnisasja omaniku nõusolek kehtib üksnes seni, kuni kehtib laskepaiga kasutamise luba. Kuna kinnisasja omanikul on täielik õiguslik võim asja üle, siis on omanikul õigus pöörduda asja kasutaja poole ettepanekuga asja kasutamine laskepaigana lõpetada. 9.5 Vastustaja esindajad on korduvalt külastanud Ranna kinnistut ja vaadanud üle ning veendunud laskepaiga nõuetelevastavuses. See toimus nii 01.10.2017 kui ka 09.01.2020. Vastustaja on täitnud uurimiskohustust ning kuulanud ära mõlemad pooled. Kolmanda isiku seisukoht
10.Kolmas isik leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 10.1 Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud, millistele nõuetele haldusakt ei vasta. Kaebaja on kaebuses viidanud ebaõigetele õigusnormidele ning regulatsioonile, mis ei puuduta laskepaika. Kaebaja viitab oma kaebuse punktis 2.3 sätetele, mis reguleerivad nõudeid lasketiirule. Lasketiir ja laskepaik on aga täiesti erinevad asjad ning neile kehtib ka täiesti erinev regulatsioon. Kolmanda isiku kasutuses on laskepaik, mitte lasketiir. 10.2 Kolmanda isiku kasutuses olevas laskepaigas on täidetud RelvS ning siseministri määruses laskepaigale sätestatud nõuded. Märkide joone taha on püstitatud pinnasevall kõrgusega 5 meetrit ja paksusega 5 meetrit, külgvallid on kõrgusega üle 3 meetri ning vall on seatud selliselt, et see tagab kõikide kuulide vastuvõtu ning välistab nende rikošettimise ohu. Laskepaigas on püsivalt olemas piirded ja hoiatavad sildid ning laskeharjutuste toimumise ajal tagab laskeinstruktor laskmise ohutuse. 10.3 Laskepaik asub lähimast kasutusel olevast elamust 150-250 kaugusel. Kaebaja hoone, mida ta soovib hakata renoveerima ja kasutama, asub laskepaigast rohkem, kui 100 m kaugusel ning asub laskejoonest taga pool ning seega on selles hoones tagatud täielik julgeolek. 10.4 Vastustaja on kontrollinud nii laskepaigale kehtestatud nõuete täitmist kui ka kinnistu omaniku poolt laskepaiga rajamisel antud nõusolekuid, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et vastustaja ei ole oma otsust tehes kaalutluskohustust rikkunud ning haldusakti andmine on olnud kaebaja jaoks proportsionaalne. Laskepaiga vastavust ohutusnõuetele on vastustaja kontrollinud kahel korral 01.10.2017 ja 09.01.2020 ning mõlemal korral on tuvastamist leidnud, et laskepaik vastab kõigile ohutusnõuetele ning on kasutamiseks lubatav. 10.5 Kaebaja on andnud 08.09.2017 kirjaliku nõusoleku laskepaiga rajamiseks oma kinnistule. Seega ei saa rääkida laskepaiga rajamiseks nõusoleku puudumisest. Laskepaika on kasutatud alates loa väljastamisest, so 03.11.2017 ning ei ole esinenud mitte ühtegi vahejuhtumit, kus oleks keegi ohtu sattunud või ohutus ei olnud tagatud. Laskepaik on olnud kasutusel rohkem, kui 2 aastat enne, kui kaebaja kaebuse esitas. 10.6 Kolmandal isikul on vastustaja poolt antud laskepaiga kasutamise lubadest tulenevalt tekkinud õigustatud ootus, et antud nõusolekud jäävad kehtima ning laskepaika on võimalik kasutada kuni laskepaigale väljastatud loa kehtivuseni märtsis 2022. a. Kaebaja on laskepaiga loomisel kandnud kulutusi nii turvalisuse tagamiseks, sihtmärkide tegemiseks jne. Kulutused ületavad kaugelt 5000 eurot. Turvavallide ehitamine maksis 2500 eurot, metallist märklehtede aluste ja laskeaia piirajate ning turvasiltide valmistamine 1300 eurot koos materjalidega. Lisaks 4(8)
neile märklehtedele on laskepaigas märklaud „jooksev siga“, mille sihtmärgisüsteemi ehitamine maksab 2000 eurot. Kulud kokku on 5800 eurot. Kui kolmandalt isikult võetakse laskepaiga kasutamise võimalus, siis tuleb tal seda teenust edaspidi osta ning teenuse hinnanguline väärtus on ca 3000 eurot.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.Kolmas isik on esitanud 08.09.2017 Halinga Vallavalitsusele taotluse lubada kasutada kuulilaskepaigana Pärnumaal, Halinga vallas, Mäeküla külas asuvat Ranna kinnistut katastritunnusega 18801:002:0103 vastavalt kaardil näidatule. Taotlusele lisatud kaardil on näha laskepaigana kasutada soovitav ala Ranna kinnistust. Viidatud kaardi võrdluse põhjal Maa-ameti kaardiserveri andmetega ilmneb ning poolte vahel puudub vaidlus selles, et laskepaik ei hõlma Ranna kinnistut kogu ulatuses. Puudub vaidlus ka selles, et kaebaja ning tolleaegsed Ranna kinnistu omanikud on andnud 08.09.2017 nõusoleku, et Ranna kinnistut kasutakse laskepaigana. Halinga Vallavolikogu 20.09.2017 otsusega nr 23 anti kolmandale isikule kirjaliku nõusolek Ranna maaüksusele ajutise Tiigimäe kuulilaskmise laskepaiga rajamiseks. Halinga Vallavalitsuse 03.11.2017 otsuse kohaselt teostasid maanõunik Jüri Kirt ning ehitusspetsialist Raigo Jaanuste 01.10.2017 kuulilaskepaiga ülevaatuse ning tuvastasid, et see vastab kirjalikus nõusolekus ettenähtud tingimustele ja seda võib kasutada järgides taotluses esitatud sisekorraeeskirja ning ohutusnõudeid. Otsuse kohaselt kaotab kirjalik nõusolek kehtivuse, kui lõpeb laskmise eest vastutava laskeinstruktori litsents LKI 10080 ja vallavalitsust ei ole eelnevalt teavitatud selle pikendamisest. Poolte vahel on tekkinud vaidlus selles, et kaebaja esitas 28.10.2019 vastustajale avalduse, milles palus tunnistada otsuse nr 23 kehtetuks, kuna laskepaik ei vasta nõuetele ning asub liiga lähedal elumajadele, sh kaebajale kuuluvale elumajale. Vastavalt kaebaja avaldusele tunnistas vastustaja oma otsusega nr 43 otsuse nr 23 kehtetuks, kuid võttis 22.01.2020 vastu otsuse nr 3, millega rahuldas kolmanda isiku poolt esitatud vaide ning tunnistas otsuse nr 43 kehtetuks. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas olukorras, kus kaebaja on vastustajale 28.10.2019 esitatud avalduses palunud kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek ajutise laskepaiga kasutamiseks lõpetada, on vastustaja õiguspäraselt tunnistanud oma otsusega nr 43 varasema otsuse nr 23 kehtetuks.
13.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks, lg 2 kohaselt võib muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks kohtusse pöörduda üksnes seaduses sätestatud juhul. HKMS § 38 lg 1 punkti 7 kohaselt peab kaebuse faktilistest põhjendustest ilmnema, kuidas vaidlustatud haldusakt kaebaja õigusi puudutab. Halduskohtule esitatud tühistamiskaebuse rahuldamise esmaseks eelduseks on, et haldusakt rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, mille kaitseks ta on halduskohtusse pöördunud. Kui haldusakt selliseid õigusi ei riku, siis tuleb tühistamiskaebus rahuldamata jätta sõltumata vaidlustatud haldusakti objektiivsest õigusvastasusest. Praegusel juhul on kaebaja vaidlustanud vastustaja 22.01.2020 otsuse nr 3, millega tunnistati kehtetuks 20.11.2019 otsus nr 43. Viimati nimetatud otsusega tunnistati kehtetuks Halinga Vallavolikogu 20.09.2017 otsus nr 23, millega vastustaja andis Ranna kinnistule kuulilaskepaiga rajamiseks kirjaliku nõusoleku. Kaebuse rahuldamisel tekiks olukord, kus kehtima jääks otsus nr 43, millega tunnistati otsus nr 23 kehtetuks, st olukord, kus Ranna kinnistu osas puudub kohaliku omavalitsuse nõusolek kuulilaskepaiga rajamiseks. Kaebuse kohaselt rikub otsuse nr 3 kehtima jäämisel püsima jääv olukord kaebaja õigusi, kuivõrd kolmandal isikul ei ole Ranna kinnistu omaniku nõusolekut kinnistut kasutada, laskepaik ei vasta nõuetele ning on lähedal elavatele/liikuvatele inimestele ja loomadele ohtlik. Kohus leiab, et kaebaja poolt esile toodud põhjendustel ei riku otsus nr 3 ega ka otsus nr 23 kaebaja õigusi.
14.20.09.2017 kehtis RelvS § 84 lg 3 sõnastuses, mille kohaselt peab lasketiiru või laskepaiga rajamiseks olema selle kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek, mille territooriumile see tahetakse rajada. Selline kohaliku omavalitsuse nõusolek ei anna nõusoleku omajale iseenesest õigust rajada 5(8)
teisele isikule kuuluvale kinnisasjale laskepaika sõltumata sellest, et vastav kinnisasi on nõusolekule märgitud laskepaiga rajamise kohana. Nõusolek laskepaiga rajamiseks ei piira kuidagi kinnisasja omaniku õigust enda kinnisasja vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Luba laskepaiga rajamiseks reguleerib üksnes loa andja ja loa omaniku vahelisi õigussuhteid ning neist tulenevaid õigusi ja kohustusi, kuid ei määra mistahes moel laskepaiga rajamiseks nõusoleku saanud isiku ja kolmandate isikute, sealhulgas laskepaiga rajamise loas nimetatud laskepaiga koha maaüksuse omaniku vahelisi suhteid. Eelnev tähendab, et luba annab selle omanikule avaliku võimu ees õigustuse rajada laskepaik, kuid muid õigussuhteid see ei mõjuta. Kolmandatel isikutel, kelle omandis olevale kinnisasjale laskepaiga rajamiseks on nõusolek väljastatud, ei ole ainuüksi loa kehtivusest tulenevalt kohustust enda kinnisasjale laskepaiga rajamist lubada ega laskepaika oma kinnisasjal taluda. Laskepaiga rajamiseks kohaliku omavalitsuse poolt antud nõusoleku puhul ei ole tegemist loa omaniku kasuks võõrale kinnisasjale seatud kinnisomandi kitsendusega. Ka RelvS § 84 lg 3 ei näe ette, et võõrale kinnisasjale laskepaiga rajamiseks peab olema kinnisasja omaniku nõusolek. Õigus võõrale kinnisasjale laskepaika rajada saab tuleneda kas võlaõiguslikust suhtest kinnisasja omanikuga (antud juhul kinnisasja omanike nõusolek Ranna kinnisasja kasutamiseks laskepaigana) või otseselt seadusest. Kohaliku omavalitsuse luba sellist õigust ei anna, mis tähendab käesolevas asjas ka seda, et vastustaja poolt väljastatud luba ei anna kolmandale isikule mingeid õigusi suhetes kaebuse esitajaga. Nimetatu tähendab omakorda, et kaebaja õiguste ja kohustuste seisukohast ei saa Ranna kinnisasjale laskepaiga rajamiseks väljastatud kohaliku omavalitsuse nõusolek nende omandiõigust rikkuda. Seega ei ole käesolevas vaidluses tähendust asjaolul, et kaebaja on vastustajale 28.10.2019 avaldanud, et ta ei nõustu enam laskepaiga paiknemisega talle kuuluval Ranna kinnistul. Seejuures ei väljendanud kaebaja varasemas menetluses kohtumenetluses esitatud väidet, mille kohaselt rikub laskepaiga paiknemine Ranna kinnistul tema omandiõigust. Kuivõrd kohaliku omavalitsuse nõusolek laskepaiga rajamiseks Ranna kinnistule ei anna kolmandale isikule õigust kaebajale kuuluvat kinnistut kasutada, siis ei oma tähtsust, kas nõusolek on antud tähtaegselt või tähtaega määramata. Otsuses nr 23 nimetatud tähtaeg võib omada tähendust vastustaja ning kolmanda isiku omavahelistes suhetes, kuid ei oma õiguslikku siduvust kolmanda isiku ja kaebaja vahelistes suhetes. See tähendab, et kui ka kohalik omavalitsus on andnud kolmandale isikule loa rajada Ranna kinnistule laskepaik ning märkinud, et luba kehtib kuni vastutava laskeinstruktori litsentsi nr LKI 10080 kehtivuse lõppemiseni või selle pikendamisel vastava tähtajani, ei tähenda see seda, et Ranna kinnistu omanik on kohustatud laskepaika oma kinnisasjal viidatud tähtajani taluma. Kaebaja ja kolmanda isiku vahelised õigussuhted on võlaõiguslikud, ning olukorras, kus kaebaja andis nõusoleku kinnistut kasutada tähtajatult, on tal õigus leping üles öelda järgides tähtajatu lepingu ülesütlemiseks sätestatud korda. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebaja omandiõiguse kaitseks ei ole otsuse nr 3 vaidlustamine vajalik. Küsimus sellest, kas kaebajal on õigus keelata Ranna kinnistu kasutamine kolmanda isiku poolt on tsiviilõiguslik vaidlus, mida kohus ei lahenda käesoleva vaidluse raames.
15.Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, mille kohaselt ei kehti Ranna kinnistule rajatud laskepaiga osas ohutsooni nõue vähemalt 250 meetrit. RelvS § 84 lg 1 kohaselt on lasketiir käesoleva seaduse mõistes laskevõistlusteks või- harjutusteks alaliselt kasutatav ehitis, ruum või territoorium, lg 2 kohaselt on laskepaik koht, mis sobib või on kohandatud laskevõistluste või – harjutuste ajutiseks korraldamiseks. 20.09.2017 kehtis RelvS § 84 lg 3 sõnastuses, mille kohaselt peab lasketiiru või laskepaiga rajamiseks olema selle kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek, mille territooriumile see tahetakse rajada, lõike 7 kohaselt sätestatakse lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise nõuded valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded on sätestatud siseministri 25.03.2002. a määrusega nr 56 (määrus nr 56) . Nimetatud määruse § 11 kohaselt peab laskepaik olema rajatud selliselt, et märkidejoone taga olev pinnas tagaks kõigi kuulide vastuvõtu ning välistaks nende rikošettimise ohu. Laskejoonel võib ohutuse tagada varikatusega (laskekabiiniga). Haavlilaskmiseks rajatavale laskepaigale kehtivad käesoleva määruse §-s 4 sätestatud nõuded. Viidatud sätte kohaselt on haavlilaskmise lasketiir territoorium, kus laskekoha (-joone) ja haavlite 6(8)
langemiskoha ohutsooni suuruseks on 250 m. Inimeste ja loomade pääs ohutsooni laskmise ajal peab olema välistatud. Seega olukorras, kus laskepaigas teostatakse ka haavlilaskmist, kehtivad selle suhtes määruse §-s 4 toodud nõuded sõltumata sellest, et tegemist on laskepaiga, mitte aga lasketiiruga.
16.Nagu nähtub kolmanda isiku poolt koos taotlusega vastustajale esitatud „Ohutusnõuded jahilasketiirus“ punktist 3 ja „Sisekorraeeskiri lasketiirus“ punktist 4, siis teostatakse Ranna kinnisasjal paiknevas laskepaigas ka haavlilaskmist. Seega kehtib Ranna kinnistul paikneva laskepaiga suhtes määruse nr 56 §-s 4 sätestatud nõue, mille kohaselt on haavlilaskmise lasketiir territoorium, kus laskekoha (-joone) ja haavlite langemiskoha ohutsooni suuruseks on 250 meetrit.
17.Määruse nr 56 § 3 lg 1 p 1 kohaselt on laskejoon laskekohtadega ala relvade laadimiseks ja laskmiseks, p 3 kohaselt on laskeala tulejoone ja märkidejoone vahele jääv ala. Viidatud määratlusest ei tulene, et 250 meetri suurune ohutsoon tuleb tagada 250 meetri raadiuses laskekohast, st igas suunas. Ohutsoon 250 meetrit tuleb tagada laskejoone suunas, mis on ka mõistetav, sest laskmine saab toimuda vaid laskejoonelt konkreetses suunas. Kolmanda isiku taotlusele lisatud laskekoha plaanil on nähtavad nii laskejooned kui ka ohutsoon. Plaani põhjal on tuvastatav laskesuund. Võrreldes plaanil toodut Maa-ameti kaardiserveris kajastatud andmetega ilmneb, et ohutsooni piirkonda ei jää elamuid. Seega ei ole kohtul alust kahelda otsuses nr 23 tuvastatus, mille kohaselt on laskesuund laskepaigas edelast kirdesse ja ohutusala on kaetud metsaga ning lähimad hooned asuvad laskesuunas ca 3,5 km kaugusel. Samuti ei ole õiguslikku tähendust asjaolul, et Ranna kinnistu suurus ei võimalda tagada 250 meetri nõude täitmist, kuna ohutsoon laskepaigas peab küll olema tagatud, kuid ei pea ilmtingimata jääma sama kinnisasja piiridesse. Laskepaiga ohutuse tagamise nõue ei ole piiratud üksnes kinnistu piiridega.
18.Kohus ei pea asjakohaseks kaebaja väiteid, mille kohaselt on otsus nr 3 (ning seega ka otsus nr 23) õigusvastased, kuna laskepaik on lähedal asuvatele elamutele ning inimestele ja loomadele ohtlik. Kolmas isik on välja toonud, et laskepaik asub 150-250 meetri kaugusel lähimatest elamutest ning hoone, mida kaebaja soovib renoveerida asub laskepaigast rohkem, kui 100 meetri kaugusel ja asub laskejoonest taga pool. Kaebaja nimetatud väidetele vastu vaielnud ei ole. Nagu kohus välja tõi, siis ei saa kaebaja vaidlustada haldusakti põhjusel, et see rikub kolmandate isikute õigusi või on muudel põhjustel õigusvastane. Seega ei saa kaebaja käesoleva kaebusega kaitsta kolmandate isikute õigusi kelle elamutele võib laskepaik liiga lähedal olla või avalike õigustega tagada loomade ohutus. Samuti, võrreldes kolmanda isiku poolt esitatud laskepaiga kaarti Maaameti kaardiserveri abil leitava Ranna katastriüksuse kaardiga, ei nähtu kohtule, et laskesuunas paikneks väljaspool Ranna kinnistut elamuid. Samuti nähtub kaardilt, et kaebajale kuuluv elamu asub laskesuunast taga pool, mistõttu on põhjendamatu kaebaja väide, mille kohaselt võiks laskepaik kujutada ohtu elamule, mida kaebaja soovib asuda renoveerima. Kuivõrd kohaliku omavalitsuse pädevuses on hinnata üksnes laskepaiga rajamiseks seadusest tulenevate nõuete täitmist, ei saa vastustaja tunnistada otsust 23 kehtetuks üksnes põhjusel, et kaebaja soovib asuda renoveerima elamut ega soovi enam, et laskepaik asuks tema kavandatavale elamule lähedal. Nagu kohus eelpool märkis, siis on kaebajal võimalus kaitsta oma õigusi võlaõiguslike õiguskaitse vahenditega.
19.Kuivõrd kohus tuvastas, et vaidlustatud haldusakt kaebaja õigusi ei riku, ei hinda kohus kaebaja poolt esitatud väiteid, mille kohaselt ei vasta laskepaik nõuetele muudel kaebuses toodud põhjendustel.
20.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja poolt esitatud kaebuse rahuldamata.
MENETLUSKULUD
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade 7(8)
reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Kolmas isik on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 1224 eurot. Kokku on osutatud õigusabi 8,5 tunni ulatuses. Kaebaja on oma 27.04.2020 menetlusdokumendis vaielnud vastu kolmanda isiku menetluskulude suurusele ning taotlenud vähendada kolmanda isiku menetluskulude suurust vähemalt 5 tunni võrra. Kohus leiab, et kolmanda isiku menetluskulude suurust tuleb vähendada. Kohus leiab, et vastuse koostamine kohtunõudele esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatuse kohta ei saanud nõuda 2,5 tundi, kuivõrd vastus sisaldab peamiselt menetluse kirjeldust. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu 1,5 tundi. Samuti on osaliselt põhjendamatu ajakulu seoses vastuse koostamisega kaebusele. Vastuses on suures osas korratud juba vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele esitatud faktilisi asjaolusid ja põhjendusi. Kohus leiab, et põhjendatud ajakulu viidatud dokumendi koostamisele on 2,5 tundi. Ülejäänud osas on kolmanda isiku menetluskulud kohtu hinnangul põhjendatud. Seega on kolmanda isiku menetluskulud põhjendatud kokku 7 tunni, st 1008 euro ulatuses koos käibemaksuga (7 x 120 x 20%). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.