XX kaebus Eesti Folkloorinõukogu kutsekomisjoni 11.07.2019 otsuse ja 04.11.2019 vaideotsuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Eesti Folkloorinõukogu, volitatud esindajad vandeadvokaat Martin Triipan ja advokaat Kristel Urke
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.06.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX esitas 30.11.2016 Eesti Folkloorinõukogule pärimuskultuuri spetsialisti 5., 6. ja 7. taseme kutsekvalifikatsiooni taotlemise avalduse.
2.Eesti Folkloorinõukogu kutsekomisjon tegi 03.10.2017 otsuse, millega jättis XX taotluse pärimuskultuuri spetsialisti 5., 6. ja 7. taseme kutsekvalifikatsiooni andmiseks rahuldamata.
3.03.11.2017 esitas XX kutsekomisjoni 03.10.2017 otsusele halduskohtusse kaebuse ning Tallinna Halduskohus kohustas 16.05.2018 otsusega haldusasjas nr 3-17-2268 Eesti Folkloorinõukogu XX kutsetaotlust uuesti läbi vaatama.
4.Eesti Folkloorinõukogu kutsekomisjon tegi 11.07.2019 asjas uue otsuse, millega jättis taotluse läbi vaatamata. Kuna 28.05.2018 kaotasid kehtivuse pärimuskultuurispetsialisti 5., 6. ja 7. taseme kutsestandardid ja lõppes ka Eesti Folkloorinõukogule õigus anda välja pärimuskultuurispetsialisti kutset, puudus Eesti Folkloorinõukogu hinnangul kutsekomisjonil pädevus taotlust läbi vaadata ja anda pärimuskultuurispetsialisti 5., 6. ja 7. taseme kutset. Samas esitas Eesti Folkloorinõukogu lisaselgitused, miks ei vastanud XX varem kehtinud kutsestandardite järgi pärimuskultuurispetsialisti 5., 6. ega 7. taseme kutsekvalifikatsiooni väljastamise nõuetele.
5.Eesti Folkloorinõukogu edastas 25.07.2019 e-kirja teel XXle kutsekomisjoni koosoleku protokolli XX taotluse uuesti läbivaatamise kohta.
6.XX esitas 27.08.2019 Eesti Folkloorinõukogule vaide 11.07.2019 otsusele.
7.Eesti Folkloorinõukogu tegi 04.11.2019 vaideotsuse, millega jättis XX vaide rahuldamata.
8.XX esitas 05.12.2019 Tallinna Halduskohtusse kaebuse Eesti Folkloorinõukogu kutsekomisjoni 11.07.2019 otsuse ja 04.11.2019 vaideotsuse tühistamiseks ning Eesti Folkloorinõukogu kohustamiseks vaatama XX kutsetaotlus uuesti läbi.
9.Tallinna Halduskohus tagastas 18.02.2020 määrusega XX kaebuse nõudes Eesti Folkloorinõukogu kohustamiseks vaadata XX taotlus uuesti läbi ning võttis menetlusse XX kaebuse nõuetes tühistada Eesti Folkloorinõukogu kutsekomisjoni 11.07.2019 otsus ja 04.11.2019 vaideotsus.
10.Eesti Folkloorinõukogu esitas 13.03.2020 vastuse kaebusele, milles vaidles kaebusele vastu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Kutsekomisjoni 11.07.2019 otsuse põhjendused on sisuliselt 03.10.2017 otsuses toodud hindamiskomisjoni põhjendused. Hindamiskomisjoni arvamuste ümberkirjutamine ei asenda kutsekomisjoni põhjendamiskohustust. Kaebajale ei ole mõistetavad kutsekomisjoni väited ning põhjendused kaebaja teadmiste ja pädevuse kohta. Kaebaja jaoks on oluline, et kui kutse andmisest keeldutakse, siis peab olema arusaadav, miks kaebaja kompetents ei vasta nõuetele, et ta teaks, kuidas ennast täiendada. Millised faktid ja väited on kutsekomisjoni 11.07.2019 otsuses ebatõesed ning arusaamatud nähtuvad 27.08.2019 vaide p-des 1-6. 2) Kaebaja on kõik kutse saamiseks vajalikud toimingud teinud korrektselt. Kuna kutsekomisjoni otsused on avalikud, jääb mulje, et kaebaja on õigustamatult püüdnud oma õigusi kaitsta ning tema pärimuskultuurialane kompetents on olematu. Sellised väited kahjustavad kaebaja mainet ning kaebaja põhiõigust aule ja heale nimele. 3) Kehtivate kutsestandardite puudumise tõttu ei ole vastustajal võimalik anda hinnangut, et 11.07.2019 seisuga ei saaks omistada kaebajale kehtivuse kaotanud kutset. Kutsekomisjon on 11.07.2019 otsuses jõudnud väärale järeldusele, kuna otsuses nr 3-17-2268 osutatud asjaolusid 2(7)
3-19-2289 pole kompetentsi hindamisel arvesse võetud. Lisaselgituse hinnangud ei vasta kehtivale õigusele ega kohtu ettekirjutusele. Vastustajal ei olnud kohustust kohtuotsust kohustamisnõude osas täita ning oleks piisanud ainult selle sedastamisest kutsekomisjoni otsuses. Ka ainult tagasiside andmiseks oleks teadmiste ulatuse kindlakstegemine pidanud käima vastavalt halduse heale tavale ning kehtinud kutsestandardi reeglistikule. Selgituste andmisega haldusaktis rikutakse kaebaja õigust ausale, objektiivsele, erapooletule ning korrektsele haldusmenetlusele ning õigust saada teada ning aktsepteerida tõtt. Kui kehtiv õigus ei võimalda otsust teha, ei saa kutsekomisjon ka avaldada arvamust kaebaja kompetentsi kohta. 4) Vaidlustatud otsused ei ole käsitatavad kaebaja avalduse menetluse lõpuna. Pole kaebaja süü, et kutseandja on olnud võimetu taotlust menetlema mõistliku aja jooksul ning õiguspäraselt. Vastustaja oleks pidanud menetluse lõpetama ja avalduse ning kutse saamiseks tasutud summa tagastama. Ei ole õiguspärane, et vastustaja jättis kaebaja avalduse läbi vaatamata ja selle kohta ei tehtud mingisugust otsust. 5) Õigusi ja kohustusi ei loo haldusakti adressaadile üksnes haldusakti resolutsioon. Mingi osa pealkirjastamine otsusena ei väljenda selgelt selle resolutsiooniks olemist. Nii kompetentsi arvamus kui ka kaebetähtaja ületamise arvamus on esitatud kutsekomisjoni otsustes ning on ka avalikud. Kutsekomisjoni arvamus kaebaja kompetentsi kohta ei kajasta reaalset olukorda. 6) Vastavalt kehtinud kutsestandardi hindamisstandardi p 5.6 on kutsekomisjoni otsused avalikud. Kuna kaebaja on esimene pulmaisa, kes püüab läbi kutse saamise leida tunnustust antud instituudile, siis jälgivad tema tegemisi väga paljud inimesed. Kaebajale ei ole edastatud vastavat avaliku teabe seaduse (AvTS) § 41 lg 1 ja lg 11 kohast otsust märke „Asutusesiseseks kasutamiseks“ tegemiseks. Seetõttu pole teada, kas ka tegelikkuses on antud märkel seaduslik alus ning kas see on kehtiv. Samuti ei saa pidada tagantjärele muudatusi kohtumenetluse ajal hea halduse tavaga kooskõlas olevaks. 7) Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, et kaebaja sai 11.07.2019 otsuse kätte 25.07.20219. Haldusakti ei saa lugeda elektrooniliselt kättetoimetatuks pelgalt selle isikule saatmisega. Isegi juriidilisele isikule kättetoimetatuks saaks antud juhul lugeda alles 26.07.2019. Samuti puudub otsuses vaidlustamisviide. 8) 18.09.2019 Eesti Folkloorinõukogu kirjaga teavitati kaebajat komisjoni kokkukutsumise võimatusest, mitte sellest, et nad ei tea, kelle alluvuses on vaide lahendamine. Samuti ei ole võimalik lugeda teatest välja, kas ja kui palju tähtaega pikendatakse. Kutsekoda juhtis Eesti Folkloorinõukogule 02.09.2019 saadetud e-kirjas tähelepanu, et neile antud kutse andmise õigus kehtib kuni 17.05.2021, seega on vaidealluvuse küsimus saanud selguse juba hiljemalt 03.09.2019. Võimatus tulla kokku ei ole objektiivselt põhjendatav olukorras, kui koosolekuid ja kokkusaamisi võib teha ka e-koosolekutena. 9) 04.11.2029 kutsekomisjoni otsusest selgub, et kuigi kaebaja on kaebetähtaega ületanud, siis vaatamata sellele tehti vaideotsus. Antud asjaolu on ilmselget kaebaja suhtes halvustava iseloomuga ebakohane väärtushinnang. Selline väljendus on kaebajale solvav. 10) Vastustaja järjepidev õigusnormide ja kohutuotsuse nr 3-17-2268 eiramine ei ole kaebaja suhtes aus ega lugupidav. Lisaks on see viinud kaalutlusvigadeni, ebaõigete järeldusteni otsustes ja selgitustes, 04.11.2019 otsuse tegemise tähtaja jämeda rikkumiseni ning kaebaja suhtes ebakohaste väärtushinnangute andmiseni, mis ei ole kooskõlas PS §-ga 17 ning mis juba iseenesest on küllaldane alus otsuste tühistamiseks. 11) Vastustaja otsuste vaidlustamisega seonduv ei ole kutse andja igapäevase tegevuse raamidest väljaspool. Seetõttu ei ole menetluskulude väljamõistmine kaebajalt õigustatud.
12.Eesti Folkloorinõukogu leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 1) Praegu ei ole Eesti Folkloorinõukogu kutseregistris pärimuskultuuri kutse andjana registreeritud. 2) Kuna Tallinna Halduskohus kohustas haldusasjas nr 3-17-2268 tehtud otsusega kutsekomisjoni XX taotlust uuesti läbi vaatama, mitte varem tehtud otsust muutma, on 3(7)
3-19-2289 kutsekomisjonil võimalik taotluse uuesti läbivaatamisel ja otsustamisel lähtuda üksnes uuesti läbivaatamise hetkel kehtivast õigusest. Kuna pärimuskultuuri spetsialisti 5., 6. ja 7. taseme kutsekvalifikatsiooni andmise aluseks olevad standardid kaotasid 28.05.2018 kehtivuse, puudub õiguslik alus, millele tuginedes oleks kutsekomisjonil võimalik hinnata isiku vastavust kutsekvalifikatsiooni tasemele ja vastavaid kutsekvalifikatsioone anda. Nimetatud kutsestandardid kaotasid kehtivuse juba enne Tallinna Halduskohtu 16.05.2018 kohtuasjas nr 3-17-2268 tehtud otsuse jõustumist, mistõttu ei oleks olnud kutsekomisjonil võimalik kaebaja taotlust uuesti läbi vaadata ka olukorras, kus kutsekomisjon oleks tulnud kokku varem. 3) Asjaolu, et kutsekomisjoni otsus on vormistatud protokollilise otsusena ning et selle pealkirjaks ei ole määratud haldusakt, ei mõjuta haldusakti sisu ega õiguspärasust. Kutsekomisjoni 11.07.2019 otsus on vormistatud kirjalikult ning otsuse resolutsioon taotluse uuesti läbi vaatamata jätmise ja uue otsuse tegemata jätmise kohta on vormistatud selgelt, muust tekstist eristuvalt ja üheselt mõistetavalt. Samuti sisalduvad protokollilises otsuses otsuse õiguslik ja faktiline alus. Haldusakti õiguspärasust ei mõjuta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 57 lg 2 järgi asjaolu, et otsuses puudus vaidlustamisviide. 4) 04.11.2019 vaideotsus vastab vaideotsuse sisulistele nõuetele. Vaideotsus tehti tähtaega ületades, kuid kaebajat teavitati vaideotsuse tegemise viibimisest. Vaideotsuse tegemise tähtaja rikkumine ei ole siiski eraldi alus, millele tuginedes tühistada õiguspärast haldusakti. Tähtaja ületamine ei ole mõjutanud asja sisulist otsustamist. Vaideotsuse tühistamisel oleks vastustajal vajalik vastu võtta täpselt samasuguse sisuga uus vaideotsus. 5) Kutsekomisjoni 11.07.2019 otsuse resolutsioon ei sisalda ühtegi väidet ega seisukohta XX oskuste, teadmiste ega muude omaduste kohta. Kuna otsuse resolutsioonis on kutsekomisjon pelgalt otsustanud kaebaja taotlust uuesti mitte läbi vaadata ja uut otsust mitte teha, ei saa otsuse resolutsioon rikkuda kaebaja au ja head nime, olla vastuolus inimväärikuse põhimõttega, ega sisaldada ebakohaseid väärtus- ja teadmiste hinnanguid kaebaja kohta. 6) Selgitamaks kaebajale täiendavalt, miks kutsekomisjoni arvates ei olnud võimalik kaebajale tema taotletud kutset anda ka varem, kui kutsestandardid veel kehtisid, ja täitmaks võimalikult täpselt Tallinna Halduskohtu otsust asjas nr 3-17-2268, on 11.07.2019 otsusele lisatud täiendavad selgitused. Seejuures ei ole tegemist haldusakti resolutsiooniga ega taotluse uuesti läbi vaatamata jätmise põhjendusega ning neil ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust. Täiendavate selgituste esitamisega on vastustaja täitnud haldusorgani selgitamiskohustust ning tegutsenud kooskõlas hea halduse tavaga. 7) Kutse taotlemisel peab isik ette nägema, et kutse andja võib ka leida, et isik ei vasta kutsestandardi nõuetele ja seda asjaolu selgitab. Selline hinnangute selgitamine ei kvalifitseeru isiku au ja hea nime teotamiseks ega muul viisil isiku õiguste rikkumiseks. Puudub ka avalik, suurt hulka inimesi mõjutav sekkumine. Vaideotsus ei sisalda ühtegi väidet kaebaja oskuste, teadmiste ega isikomaduste kohta, mis saaks riivata kaebaja au ja head nime või inimväärikust. 8) Kaebaja ei esitanud vaiet 11.07.2019 otsusele tähtaegselt. Otsus edastati XXle 25.07.2019 ennelõunal. Kuna XX kasutab e-maili aadressi xxxxxxx, millele kutsekomisjoni otsus edastati, muu hulgas oma professionaalses tegevuses pulmaisana, on eluliselt usutav, et ta sai otsuse kätte 25.07.2019. Seega oli vaide esitamise tähtaeg 26.08.2019. 9) Vastustajal puudub dokumendiregister, mille kaudu oleks võimalik vaidlustatud otsustele avalikult ligi pääseda. Samuti ei ole vastustajale teadaolevalt vaidlustatud otsused avalikult kättesaadavad Sihtasutuse Kutsekoda kaudu. Vastustaja tunnistas 30.04.2020 kutsekomisjoni 11.07.2019 otsuse vastavalt AvTS § 35 lg 1 p-le 12 asutusesiseseks teabeks. Seega ei saa otsuses sisalduvad selgitused rikkuda kaebaja au ja head nime ega inimväärikust. 10) Kutsekomisjon oleks vaidlustatud otsuste tühistamise korral kohustatud tulenevalt kohtuotsusest asjas nr 3-17-2268 uuesti lahendama kaebaja taotluse. Kuna kaebaja taotletud kutsetasemete kutsestandardite kehtivus on aga lõppenud ja uusi kutsestandardeid ei ole kehtestatud, tuleks kutsekomisjonil sellisel juhul uuesti vastu võtta 11.07.2019 otsusega samasisuline otsus. 4(7)
3-19-2289
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Kohus leiab, et XX kaebus tuleb jätta rahuldamata.
14.Kohus ei nõustu kaebajaga, et kutsekomisjoni täiendavad selgitused on õigusvastased ja riivavad kaebaja au ja head nime ning alandavad sellega tema inimväärikust. Kohtu hinnangul on 11.07.2019 otsuses üheselt mõistetavalt näha, mis on otsuse resolutsiooniks ning et otsuse alajaotus „IV Täiendavad selgitused XX vastavuse kohta varasemalt kehtinud kutsestandardite nõuetele“ ei ole otsuse resolutsiooni osa. Kaebajal on küll õigus, et nimetatud selgitused ei olnud otsuses vajalikud, kuna need ei põhjenda taotluse läbi vaatamata jätmist, kuid nende lisamine otsusesse ei too kaasa otsuse tühistamise vajadust. Vastustaja soovis täiendavate selgituste esitamisega täita haldusorgani selgitamiskohustust ning selgitada kaebajale täiendavalt, miks kutsekomisjoni arvates ei olnud võimalik kaebajale tema taotletud kutset anda ka varem, kui kutsestandardid veel kehtisid, et kaebajal oleks teadmine, millises suunas enesetäiendamisel edasi liikuda. Ka vaidlustatud otsusest nähtub, et vastustaja on soovinud vaid selgitada, miks kaebajale ei olnud võimalik varem väljastada pärimuskultuuri spetsialisti 5., 6. ega 7. taseme kutset. Kohtu hinnangul oli vastustajal õigus sellised täiendavad selgitused otsusesse lisada, kuivõrd haldusorgani selgitamiskohustuse täitmiseks ei ole kindlat vormi ette nähtud. Kohus on seisukohal, et Eesti Folkloorinõukogu 11.07.2019 otsuses sisalduvad täiendavad selgitused ei tekita kaebajale õigusi ega kohustusi. HMS § 60 lg 2 kohaselt on muudel haldusakti osadel peale resolutsiooni, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Sellist olukorda käesoleval juhul ei ole.
15.Kaebaja on vastustajale ka ette heitnud, et otsusele lisatud selgitused ei ole piisavalt arusaadavad, et ta teaks, millisel viisil ennast täiendama peaks, et soovitud kutsed saada. Kohus nõustub, et selgitused on pigem üldsõnalised, mitte detailsed. Samas tulenevalt sellest, et pärimuskultuuri spetsialisti kutset saab anda väga erinevate valdkondade spetsialistidele, ning et kutse andmisel on tegemist subjektiivse hindamisega, ei olegi võimalik kaebajale täpselt öelda, mida ta teadma peab, et taotletud kutseid saada. Seejuures nähtub otsusele lisatud selgitustest muu hulgas, et vastustaja hinnangul ei ole kaebaja teadmised ajaloolistest pärimuspulmadest ning pärimuspulmade paikkondlikest erinevustest piisavad, et talle taotletud kutseid anda. Ka ei rakenda kaebaja vastustaja hinnangul rahvapärimuslikke ja rahvalikke elemente oma töös piisavalt. Seega on vastustaja kaebajale andnud piisavad suunitlused selle kohta, millistes valdkondades kaebaja oma teadmisi ja praktikat täiendama peab. Kohus ei nõustu kaebajaga, et selgituste ebapiisavat täpsust kaebaja jaoks saaks käsitleda solvavana.
16.Kaebajal on õigus, et kutsekomisjoni otsused on avalikud ning sellekohase taotluse saamise korral tuleb vastustajal need ka väljastada. Samas on vastustaja 30.04.2020 seisukohale lisatud 11.07.2019 otsusest nähtuvalt nimetatud otsuse tunnistanud asutusesiseseks kasutamiseks teabeks. Seega ei ole kolmandatel isikutel võimalik otsuse sisuga tutvuda ning vaidlustatav otsus ei saa praegu enam kuidagi kaebaja mainet kahjustada. Kohus märgib, et käesoleva menetluse raames ei saa kohus hinnata, kas vastustaja poolt 11.07.2019 otsuse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistamine oli õiguspärane või mitte, vaid lähtub juurdepääsu piirangu kehtivusest.
17.Vastustaja on vaidlustatud otsustes leidnud, et tal puudub pädevus kaebaja taotluse lahendamiseks, kuna kutsestandardid kaotasid kehtivuse. Kohus on eelneva menetluse käigus asunud seisukohale, et vastustajal oli küll pädevus kutse andmiseks, kuid vastustajal ei olnud võimalik ilma kehtivate kutsestandarditeta kaebajale taotletud kutset omistada. Kohtu arvates on vastustaja ebaõigesti formuleerinud otsuse resolutsiooni taotluse läbi vaatamata jätmisena, tuginedes HMS § 63 lg 2 p-le 3. Taotluse rahuldamise võimalusi hinnatakse mitte taotluse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis, vaid taotluse sisulise läbivaatamise käigus (vt 5(7)
3-19-2289 Riigikohtu 28.02.2007 otsus nr 3-3-1-86-06, p 26). Taotluse läbi vaatamata jätmiseks peavad taotluses olema selle lahendamist takistavad puudused. Asjaolu, et kutsestandardid on kaotanud kehtivuse, ei takista kaebuse sisulist läbi vaatamist ning selle kohta sisulise otsuse langetamist. Asjaolu, et vastustaja on oma varasemat otsust täiendavalt selgitanud ja jäänud selle juurde, kinnitab täiendavalt, et vastustaja on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud. Kuna tulenevalt kutsestandardite kehtivusaja lõppemisest ei oleks kaebaja taotlust uuel otsustamisel olnud võimalik rahuldada, ei ole menetluse lõpetamine ebaõigel õiguslikul alusel mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). Riigikohus on selgitanud, et HMS § 58 järgi ei too ebaõige õigusliku aluse nimetamine haldusaktis kaasa haldusakti tühistamist, kui õiguslik alus haldusakti andmiseks on iseenesest olemas ning haldusakt on sellega kooskõlas (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.02.2017 otsus nr 3-3-1-72-16, p 15). Kuna kaebaja taotlus oleks tulnud igal juhul jätta rahuldamata, ei pea kohus vastustaja eksimust menetluse lõpetamise õiguslikus aluses selliseks veaks, mis tooks endaga kaasa vaidlustatud otsuste tühistamise.
18.Ei ole õige, et vastustaja ei teinud haldusasja nr 3-17-2268 otsusele vastavat otsust. Kohus on seda kaebajale haldusasja nr 3-17-2268 raames 15.11.2019 kirjas ka selgitanud, et kohtu ettekirjutus vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi kohtuotsuses osutatud asjaolusid arvesse võttes ei tähenda vastustaja kohustamist teha selline uus otsus, millega kaebaja taotlus ilmtingimata rahuldatakse. Tallinna Halduskohus leidis, et kuna kohtule on esitatud andmed selle kohta, et Eesti Folkloorinõukogu vaatas 11.07.2019 XX taotluse uuesti läbi ja võttis vastu otsuse, siis on 16.05.2018 kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 vastustaja poolt täidetud. Kuna pärimuskultuuri spetsialisti 5., 6. ja 7. taseme kutsestandardid kaotasid kehtivuse juba enne Tallinna Halduskohtu kohtuasjas nr 3-17-2268 16.05.2018 tehtud otsuse jõustumist, ei ole kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmine tingitud ka vastustaja pahatahtlikust menetluse venitamisest.
19.Kuna kaebaja taotluse rahuldamine polnud võimalik, pole kohtul vaja hinnata, kas vastustaja otsus mitte omistada kaebajale pärimuskultuuri spetsialisti kutset oli sisuliselt õiguspärane. Vastav kohtu hinnang ei mõjutaks kuidagi kaebaja õigusi. Kui kehtestatakse uued kutsestandardid, tuleb kaebajal esitada uus taotlus. Uus hindamiskomisjon on oma otsustes vaba ning ei ole seotud varasema komisjoni antud hinnangutega. Seega ka olukorras, kus kaebajal õnnestuks saavutada vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamine, ei tagaks see talle kutsekvalifikatsiooni omistamist uuel hindamisel. Uue komisjoni poolt vastu võetav otsus on eraldiseisvalt vaidlustatav. Seetõttu jätab kohus kaebaja väited folkloorinõukogu kutsekomisjoni põhjenduste puudulikkuse kohta tähelepanuta. Kohus siiski märgib, et hindamisotsuste kohtulik kontroll on piiratud ja hindamiskomisjoni liikmete antud subjektiivseid hinnanguid kaebaja pärimuskultuuri alase pädevuse kohta ei ole kohtul võimalik ümber hinnata. Haldusasjas 3-17-2268 ei rahuldanud kohus kaebust põhjusel, et hindamiskomisjoni liikmete antud hinnangud oleksid olnud põhjendamatud, vaid kohus leidis, et folkloorinõukogu kutsekomisjon oleks ise pidanud sisuliselt haldusakti motiveerima, selmet viidata hindamiskomisjoni mittesiduvale arvamusele. Kohtu arvates on tegemist pigem formaalse eksimusega. Nähtuvalt 11.07.2019 otsuse alajaotuses „IV Täiendavad selgitused XX vastavuse kohta varasemalt kehtinud kutsestandardite nõuetele“ esitatust on folkloorinõukogu kutsekomisjon hindamiskomisjoni hinnangutega jätkuvalt nõus. Kohtul puuduks võimalus asuda revideerima hindamiskomisjoni liikmete arvamust kaebaja pärimuskultuuri alase pädevuse kohta. Kohtu arvates tuleks kaebus jätta rahuldamata ka siis, kui see siiski sisuliselt läbi vaadata. Kohtule ei nähtu selliseid menetluslikke eksimusi, mis võiksid viia kaebuse rahuldamiseni. Kohus ei saa ümber hinnata Eesti Folkloorinõukogu kutsekomisjoni antud hinnanguid kaebaja kutsepädevusele.
20.Kaebaja tugineb ka asjaolule, et vastustaja on kaebaja vaide lahendamisel rikkunud vaide lahendamise tähtaega. HMS § 84 lg 1 näeb ette, et kui seadus ei sätesta teisiti, lahendatakse vaie 10 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. HMS § 84 lg 2 võimaldab haldusorganil vaide läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra, 6(7)
3-19-2289 kui vaiet on vaja täiendavalt uurida. Kaebaja esitas 11.07.2019 otsusele vaide 27.08.2019. Vastustaja tegi vaideotsuse 04.11.2019. Niisiis on vastustaja igal juhul ületanud vaide lahendamiseks ettenähtud tähtaega. Vastustaja on seda kohtumenetluses ka tunnistanud. Samas on Riigikohus selgitanud, et vaideotsuse tegemise tähtaja rikkumine ei ole tingimata selline rikkumine, mis kaebaja õigusi iseseisvalt rikuks (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.05.2013 otsus nr 3-3-1-16-13, p 34). Kohtule ei nähtu, et vaideotsuse viibimine oleks mõjutanud asja otsustamist HMS § 58 mõttes. Seega ei tingi vastustaja õigusvastane käitumine vaide mittetähtaegsel lahendamisel siiski vaideotsuse tühistamist.
21.Kuivõrd vastustaja lahendas kaebaja vaide, mitte ei tagastanud seda tähtaja ületamise tõttu, ei pea kohus poolte väiteid vaide tähtaegsuse osas asjakohasteks ega käsitle neid, kuna need ei mõjutanud asja otsustamist. Asjaolu, et vastustaja hinnangul esitas kaebaja vaide tähtaega ületades, kuid sellele vaatamata vastustaja lahendas vaide ehk sisuliselt ennistas vaide esitamise tähtaja, ei riku kohtu hinnangul kaebaja õigusi. See, et kaebaja peab vastustaja käsitust solvavaks, ei tähenda, et see oleks mõjutanud asja siulist otsustamist. Kohtule ei tekkinud kahtlust vastustaja erapooletuses. Ka ei ole vastustaja esitatud põhjendused kohtu hinnangul keskmisele mõistlikule inimesele tajutavad kui kaebajat halvustavad või solvavad.
22.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus XX kaebuse rahuldamata.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. HKMS § 108 lg 11 alusel võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Vastustaja on taotlenud kaebajalt menetluskulude summas 2187 eurot välja mõistmist, kuna Eesti Folkloorinõukogu ei ole ei riigiasutus ega kohaliku omavalitsusüksuse asutus, kellel oleks eelarve avaliku ülesannetega kaasnevate vaidluste pidamiseks, vaid mittetulundusühing. Vastustajale on küll antud õigus teostada avalikku ülesannet läbi kutsete andmise menetluse, kuid õigusvaidluste pidamiseks puudub vastustaja töötajatel kvalifikatsioon.
24.Riigikohus on selgitanud, et haldusorgani poolt välise õigusabi kasutamine ei ole alati vajalik ning põhjendatud. Sellisel juhul õigusabikulusid kohus vastaspoolelt välja ei mõista. Menetluskulude väljamõistmine kaebajalt haldusorgani kasuks on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon ja kaebuse esitaja majanduslik olukord (Riigikohtu halduskolleegiumi 14.05.2007 otsus nr 3-3-1-16-07, p 13). Samas on Riigikohus ka leidnud, et ka haldusorganid, kes ei ole riigiasutused ega kohaliku omavalitsuse üksused, peavad olema suutelised oma põhiülesannete raames tehtud otsuseid kohtus ise õigustama (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.11.2016 otsus nr 3-3-1-50-16, p 22). Kuivõrd vastustajale on antud õigus teostada avalikku ülesannet läbi kutsete andmise menetluse, on kutsetaotluste lahendamine vastustaja poolt tavapäraselt läbiviidav haldusmenetlus. Niisiis ei välju kutsetaotluste lahendamist puudutav vaidlus vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest. Ka ei ole käesolev vaidlus õiguslikult väga keerukas. Kokkuvõtlikult ei esine seega alust vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ning kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.