Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme ja Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
22.04.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-275 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks
Haldusasi Menetlusosalised ja nende esindajad
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Birgit Siim ja Triinu Moora Puudutatud isik – XX, riigi õigusabi korras määratud esindaja adv Aldo Vassar
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.02.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.02.2020 määrus haldusasjas nr 3-20-275 muutmata.
2.Advokaadibüroo Lindeberg advokaadil Aldo Vassaril tuleb esitada taotlus riigi õigusabi kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest arvates.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3; § 265 lg 5).
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 23.08.2019 Ida-Virumaal Agusalu ja Permisküla vahelisel teel kinni kaks välismaalast, kellel puudusid isikut tõendavad dokumendid. Isiku ütluste alusel tuvastati üks neist kui Iraani kodanik XX (sünd XX.XX.XXXX). PPA tegi XX-le 24.08.2019 ettekirjutuse nr 1048603444 Eestist lahkumiseks ja kohaldas sissesõidukeeldu viieks aastaks. Isik peeti kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse
3-20-275 (VSS) alusel. Tartu Halduskohus andis 24.08.2019 määrusega loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 08.09.2019. Tallinna Halduskohus andis 06.09.2019 määrusega loa pikendada isiku kinnipidamist kuni 06.01.2020 (haldusasi nr 3-19-1613). XX esitas PPA-le 20.09.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse, mis võeti 23.09.2019 menetlusse. Samal päeval peeti isik kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Tallinna Halduskohus andis 25.09.2019 määrusega PPA-le loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 25.11.2019. XX esitas Tallinna Halduskohtu 25.09.2019 määrusele määruskaebuse, mis jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2019 määrusega rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 22.11.2019 määrusega haldusasjas 3-19-1794 pikendati XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 22.03.2020 (k.a). XX esitas halduskohtu 22.11.2019 määrusele määruskaebuse, mille ringkonnakohus jättis 17.12.2019 määrusega rahuldamata. XX kirjutas 14.01.2020 avalduse, mille kohasel soovib ta lõpetada oma rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisega seotud toimingud ega soovi vastavat otsust edasi kaevata. PPA 15.01.2020 otsusega nr 701019102281-1 lõpetati XX rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus. XX peeti 11.02.2020 kell 06:00 48 tunniks kinni VSS § 19 lg 1 alusel.
2.PPA esitas 11.02.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks VSS § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel. Isiku suhtes esineb VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus. VSS § 68 p 2 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. Esmasel kinnipidamisel väitis XX enda sünniajaks 22.05.2001. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses väitis isik end aga olevat noorem. Vanuse määramise ekspertiisi akti kohaselt on isiku bioloogiline vanus vähemalt 18 aastat. PPA-l on põhjendatud kahtlus, et XX on rahvusvahelise kaitse taotlemisel esitanud valeandmeid oma sünniaja kohta. VSS § 68 p 3 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui on põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema kodakondsuses. Isik on tuvastatud tema enda ütluste alusel. Arvestades asjaolu, et isik on muutnud ütlusi oma vanuse kohta ning puuduvad tõendid, mille alusel oleks võimalik isik tõsikindlalt tuvastada, on põhjendatud PPA kahtlus, kas XX näol on tegemist isikuga, kes ta väidab end olevat. VSS § 68 p 8 kohaselt esineb põgenemise oht, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, ületades selleks mitteettenähtud kohas Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone, ning ta ei omanud seaduslikku alust Eesti Vabariigis viibimiseks. Isik on varasemalt PPA-le selgitanud, et tema eesmärgiks oli jätkata teekonda Rootsi või Saksamaale. Lisaks on isik 06.09.2019 ja 25.09.2019 toimunud kohtuistungitel öelnud, et ta ei soovi Eestisse jääda, vaid tema huvi on edasi liikuda Euroopasse. Ei esine olulisi takistusi selleks, et isik ei saaks vabaduses viibides kõrvale hoida siseriiklikust menetlusest ning jätkata oma teekonda sihtriigi poole.
2(7)
3-20-275 XX suhtes esineb VSS § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus. Isikul puudub kehtiv reisidokument ning arvestades isiku vastuolulisi ja muutuvaid ütlusi enda andmete osas, on tõenäoline, et isiku dokumenteerimist ei ole võimalik 48 tunni jooksul teostada. Arvestades, et isik oli varasemalt kinni peetud RVKS-i , ei olnud PPA-l võimalik varasemalt isiku dokumenteerimisega alustada. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule võtmine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb tema põgenemise oht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma tema varasem käitumine. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus tema turvalisuse ja tervise kaalutlustega. Samuti ei ole see ebaproportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes. Isik on kinnipidamiskeskuses viibinud varasemalt VSS alusel ligikaudu ühe kuu ja VRKS alusel ligikaudu neli kuud.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 12.02.2020 määrusega PPA taotluse ning andis loa XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 12.04.2020 (k.a). PPA kahtlus, et esineb põgenemise oht, on põhjendatud (VSS § 68 p-d 3 ja 8). Isik on tuvastatud tema enda ütluste alusel. Olles VSS-i alusel kinni peetud, väitis isik end olevat täisealine ning rahvusvahelise kaitse taotluse menetlustoimingu läbiviimisel väitis isik end olevat alaealine. Arvestades asjaolu, et isik on muutnud ütlusi oma vanuse osas ning puuduvad tõendid, mille alusel oleks võimalik isik tõsikindlalt tuvastada, on PPA-l põhjendatud kahtlus, kas XX näol on tegemist isikuga, kes ta väidab end olevat. XX saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, ületades selleks mitteettenähtud kohas Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone. Seega esineb XX suhtes põgenemise oht ka seetõttu, et ta on sisenenud riiki ebaseaduslikult. Eeltoodud asjaolud kogumis koos asjaoluga, et XX selgituste kohaselt on tema eesmärgiks jõuda Rootsi või Saksamaale, kus elavad tema sugulased, annavad küllaldase aluse kahtluseks, et esineb põgenemise oht. XX suhtes esineb ka VSS § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus, kuna tal puudub kehtiv reisidokument ning arvestades isiku vastuolulisi ütlusi enda andmete osas, on tõenäoline, et isiku dokumenteerimist ei ole võimalik 48 tunni jooksul teostada. Põgenemisohu tuvastamisel ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-48-14, p 17). Seega ei piisa praegusel juhul arvestatava põgenemise ohu tõttu leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisest, mistõttu on XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamine jätkuvalt proportsionaalne meede.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.XX palub 27.02.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 12.02.2020 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest. 3(7)
3-20-275 Määruskaebuse esitaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et tema puhul esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. Samuti ei ole XX kinnipidamiskeskusesse paigutamine kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning tema suhtes on võimalik tõhusalt kohaldada VSS-s sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. XX puhul ei esine põgenemise ohtu ning vastupidist pole kohus kindlaks teinud ega põhjendanud. Põgenemise ohu aluseks on kohus märkinud VSS § 68 p-d 3 ja 8. Põhjendamatu on eeldada XX puhul soovi põgeneda, kuivõrd ta ei kaevanud edasi PPA 15.01.2020 rahvusvahelise kaitse lõpetamise otsust nr 701019102281-1. Ta ei vaielnud vastu enda väljasaatmisele, seega ei ole tal ka mõtet põgeneda. Järelikult on põgenemise ohu puudumise tõttu ära langenud VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus. Kohus on ebaõigelt nõustunud PPA-ga, et määruskaebuse esitaja tuleb VSS § 15 lg 2 p-le 3 tuginedes kinni pidada, kuna tal puudub kehtiv reisidokument ning ta on andnud vastuolulisi ütlusi enda andmete osas. Ka ei ole õige, et sellest tulenevalt on ebatõenäoline, et PPA jõuab XX dokumenteerida 48 tunni jooksul. Riigikohtu praktika kohaselt on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (Riigikohtu 16.06.2017 määrus haldusasjas nr 3-3-1-24-17, p 11). PPA ei ole selgitanud, mida oleks isik pidanud praegusel juhul dokumentide hankimiseks tegema. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohaldada ka VSS § 15 lg 2 ps 3 nimetatud kinnipidamise alust. Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, kuivõrd igasugune põgenemise oht ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku kinnipidamiseks. Määruskaebuse esitaja on korduvalt selgitanud, et tema puhul puudub põgenemise oht. Kui kohus siiski jaatab põgenemise ohu olemasolu, ei pea põgenemise oht olema täielikult välistatud, et isiku saaks kinnipidamiskeskusest vabastada. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud väidet, et ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega. Seega on kohus rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus ei ole piisavalt analüüsinud täiendavate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkust. VSS § 10 alusel on võimalik isikule määrata alternatiivseid meetmeid kinnipidamisele. PPA võiks kohaldada kõiki VSS §-s 10 nimetatud meetmeid korraga, mis oleks isegi kogumis määruskaebuse esitajale vähem koormav kui tema kinnipidamiskeskuses hoidmine, kus tingimused sarnanevad vanglale. Kinnipidamine ei ole muu hulgas kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Vabaduse võtmine on niivõrd suur isiku õiguste riive, et proportsionaalsuse hindamisel tuleb meetme proportsionaalsust põhjendada erilise hoolsusega.
5.PPA palub 09.03.2020 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu vaidlustatud määrus muutmata. Vaidlustatud halduskohtu määrus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Asjas tuvastatud asjaolud kogumis on sellised, mis õigustavad määruskaebuse esitaja kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Halduskohus on õigesti kohaldanud VSS § 15 lg-t 1 ning lg 2 p-e 1 ja 3, andes loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud alustel.
4(7)
3-20-275 PPA ei nõustu XX seisukohaga, et põgenemise oht on välistatud, kuna ta ei vaidlustanud PPA 15.01.2020 rahvusvahelise kaitse lõpetamise otsust nr 701019102281-1. Vastupidi, XX ise esitas 14.01.2020 avalduse, mille kohaselt avaldas soovi, et rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus lõpetataks. Nimetatud asjaolu viitab sellele, et määruskaebuse esitaja tegelik soov ei olnud Eesti Vabariigis rahvusvahelist kaitset saada, vaid pärssida enda võimalikku tagasisaatmist Venemaa Föderatsiooni. Määruskaebuse esitaja põgenemise ohtu põhistavad ka tema enda antud korduvad ütlused, et ta ei soovi Eestisse jääda, vaid tema huvi on edasi liikuda Euroopasse, eelkõige sihtriikidesse Saksamaale või Rootsi, kasutades eesmärgi täitmiseks Eestit transiitriigina (halduskohtu 06.09.2019 ja 25.09.2019 istungid). Isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid, kuivõrd esineb põgenemise oht. Tegemist on PPA prognoosotsusega, mis tugineb kõikidele isikuga seonduvatele asjaoludele kogumis. Isiku suhtes puudub usaldus, sest ta on rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel haldusmenetluses ja hilisemalt kohtumenetluses andnud erinevaid ja kohati ka vastuolulisi ütlusi. Samuti pärsib usalduse tekkimist asjaolu, et isiku eesmärk oli Eestit kasutada transiidiriigina, mistõttu võib isik lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus leidis õigesti, et isiku puhul esineb põgenemise oht. Halduskohus on põgenemise ohule hinnangu andmisel lähtunud konkreetse juhtumi ja isikuga seotud asjaoludest ning vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud.
7.VSS § 15 lg-st 1 tulenevalt võib välismaalast VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alustel kinni pidada, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine peaks olema efektiivne – see peaks eesmärgipäraselt tagama ka lahkumiskohustuse täitmise. Teisisõnu ei oleks isiku kinnipidamine proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks sama tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega.
8.Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu (viimane ajakohastatud versioon on kinnitatud Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitusega (EL) 2017/2338 – ELT L 339, 19.12.2017, lk 83–159) p 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine, samuti ebaseaduslik sisenemine muu hulgas Schengeni alale. Seejuures tuleb iga juhtumit hinnata individuaalselt ja tervikuna ning ükski loetletud asjaoludest ei anna automaatselt alust järeldada põgenemise ohu olemasolu. Põgenemise ohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid kogumis. Käsiraamatu p-s 14.1 (kinnipidamist õigustavad asjaolud) on rõhutatud isiku kinnipidamiseks konkreetse põhjuse nõutavust. See aga ei tähenda käsiraamatu kohaselt, et kinnipidamise eeltingimusena peaks isiku suhtes juba olema kohaldatud leebemat meedet, mis pole osutunud piisavalt tulemuslikuks. Ka Euroopa Kohus on otsuses nr C-146/14 leidnud, et siseriikliku kohtu ülesanne on hinnata nimetatud kodaniku olukorra faktilisi asjaolusid, tegemaks direktiivi 2008/115 artikli 15 lg-s 1 ette nähtud tingimuste läbivaatamise 5(7)
3-20-275 käigus kindlaks, kas konkreetse isiku suhtes võib tõhusalt kohaldada leebemat meedet, ja juhul, kui see ei osutu võimalikuks, otsustada, kas säilib tema põgenemise oht. Ainult sellel viimasel juhul võib kohus isikut tõendavate dokumentide puudumist arvesse võtta. Õige on PPA käsitlus, et VSS § 15 lg-t 2 ja § 25 lg-t 2 ning direktiivi art 15 lg-t 6 ei tule Euroopa Kohtu otsuse nr C146/14 valguses tõlgendada nii, et dokumentide saamise viibimisele on võimalik tugineda vaid siis, kui isik ei tee koostööd ehk tingimata peavad olema täidetud mõlemad tingimused.
9.Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu hinnanguga, et XX puhul esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. Halduskohus on arvesse võtnud kõiki asjaolusid kogumis ning jõudnud selle tulemusel õigele seisukohale, et isikust tulenevat põgenemise ohtu suurendab kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema kodakondsuses, kuna vaidlusalusel juhul on isik tuvastatud tema enda ütluste alusel, mis on olnud ajas muutuvad ja vastuolulised. Seega on PPA-l põhjendatud kahtlus, et XX näol ei pruugi olla tegemist isikuga, kes ta väidab end olevat. XX saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, ületades selleks mitteettenähtud kohas Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone, mistõttu võib tema põgenemise ja väljasaatmisest kõrvalehoidumise ohtu pidada reaalseks. Määruskaebuse esitaja suhtes ei tekita usaldust tema varasem käitumine ega tema selgitused, mille kohaselt on tema eesmärgiks jõuda Rootsi või Saksamaale. Seega pole põhjust eeldada, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks on saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega. Põgenemise ohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks). Ringkonnakohtu sellekohast seiskohta ei väära ka määruskaebuse esitaja väide, et XX-l puudub põgenemise mõte, kuna ta ei kaevanud edasi PPA 15.01.2020 rahvusvahelise kaitse lõpetamise otsust nr 701019102281-1.
10.Määruskaebuses on õigesti märgitud, et mitte igasugune põgenemise oht ei tähenda, et esineb vältimatu vajadus isiku kinnipidamiseks. Samas aga on määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendit tõlgendatud kontekstist välja rebitult. Riigikohus on 16.06.2017 määruse nr 3-3-1-24-17 p-s 13 leidnud, et põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses. PPA ja kohtud ei saa aga sellegipoolest loobuda prognoosotsuse tegemisel isiku varasema käitumise hindamisest. Riigikohtu seisukoha peamine mõte on see, et alati ei ole oht piisavalt suur, et õigustada isiku kinnipidamist, kuid vastava järelduseni saab jõuda üksnes isiku varasema käitumise hindamise kaudu. Praegusel juhul on PPA ja halduskohus prognoosotsuse tegemisel nõuetekohaselt lähtunud muu hulgas isiku varasemast käitumisest ja tema antud selgitustest.
11.Ringkonnakohtule ei nähtu mingite sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine on ebaproportsionaalne. Ka ei ole asja praeguses menetlusfaasis alust arvata, et isiku väljasaatmine oleks perspektiivitu.
12.XX esindab haldusasja menetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja, Advokaadibüroo Lindeberg advokaat Aldo Vassar. Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks esitab advokaat kohtule vastavasisulise taotluse (riigi õigusabi seaduse § 21 lg 1). Advokaat A. Vassaril tuleb esitada nimetatud taotlus 30 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest arvates. Ringkonnakohus hoiatab, et riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluse esitamata jätmisel või mittetähtaegsel esitamisel on ringkonnakohtul õigus jätta riigi õigusabi osutamisel kantud kulud kindlaks määramata.
6(7)
3-20-275 (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.