Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-18-1227 17. aprill 2020 Ülle Polluks Andres Perolaineni kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja Andres Perolainen Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Agne Niido Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 300 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Rahumäe arestimajas perioodidel 20. märts 2018 -16. aprill 2018 ja 25. aprill 2018 kuni 30. mai 2018. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. mai 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5).
1.Andres Perolainen esitas 21. juunil 2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja Piirivalveametilt (PPA) mittevaralise kahju eest hüvitist 100 eurot 63 päeva eest, mil ta viibis Tallinna arestimajas (Rahumäe tee 6). Kaebaja väidab, et ta viibis arestimajas
3-18-1227 ebainimlikes tingimustes perioodidel 20. märts 2018 -16. aprill 2018 kambris nr 22 ja 25. aprill 2018 kuni 30. mai 2018 kambris nr 12. Kaebaja väidab, et kambris nr 22 puudusid toolid, ventilatsioon, sõi toitu voodis, lahtine lõhnav WC ja kambris nr 12 ei olnud üldse lauda, toole, samuti avatud WC, puudusid hoiukohad isiklikele asjadele, riidenagi, õhukvaliteet oli halb, ventilatsioon puudulik, jalutada ei saanud, kuna vajas abivahendit, kuid seda ei antud ja arstiabi oli puudulik. Arestimajja saabudes 20. märtsil 2018 ei tehtud arstlikku kontrolli. Tervisekontroll tehti läbi kambri ukse, nii et toiduluuk oli lahti. Kaebaja märgib 17. märtsi 2020 ja 19. märtsi 2020 kaebuse täiendustes, et vastustaja on kohtule esitanud ebaõiged kambrite andmed ja palub vastustajat kohustada üle mõõtma arestimaja kambrid 1-09,1-22.11-01 ja 1112, millest oleks välja arvatud WC alune pind. Kohtule esitatud andmed on valed. Lisaks palub kaebaja välja nõuda 19.06.2018 tõend talle tehtud uuringute kohta SA Ida-Viru Keskhaiglas. 2.Haldusasi saabus alluvusel Tartu Halduskohtusse 23. juulil 2018. Samal päeval jättis halduskohus kaebuse käiguta. Alates 14. augustist 2018 viidi kaebaja Tallinna Vanglasse ja alates 27. märtsist 2019 asub ta Tartu Vanglas. Kaebaja on kaebust täiendanud 3. veebruaril 2020 ja 17. märtsil 2020. Kaebaja vabanes vanglast 19. märtsil 2020.
3.PPA palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb oma 03.04.2019, 29.01.2020 ja 25.02.2020 esitatud vastustes toodud põhjenduste juurde ja on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja õigusi ei ole rikutud, väited julma väärkohtlemise ja ebainimlike tingimuste kohta on alusetud ja kaebajal puudub õigus kahju hüvitamist nõuda. Arestimajas viibimise ajal ei tundnud kaebaja mingisuguseid selliseid kannatusi, mille puhul saaks rääkida rahas hüvitamisele kuuluva kahju tekkimisest.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kaebaja nõuab mittevaralise kahju eest hüvitist 6 300 eurot (63x100), kuna ta pidi viibima Rahumäe arestimajas ebainimväärsetes tingimustes perioodidel 20. märts 2018 -16. aprill 2018 kambris nr 22 ja 25. aprill 2018 kuni 30. mai 2018 kambris nr 12.
5.Mittevaralise kahju hüvitamist võib isik nõuda, kui avaliku-võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes süüliselt rikkunud mh isiku väärikust või kahjustanud tema tervist ning mittevaralist kahju ei olnud võimalik nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega vältida ega kõrvaldada (riigivastutuse seadus (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1).
6.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis vahistatuna arestimajas avalik-õigusliku suhte raames.
7.Vaidlus on eeskätt selle üle, kas Rahumäe arestimaja tingimused alandasid kaebaja inimväärikust ja põhjustasid talle tervisekahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Inimväärikuse kontekstis on eeskätt küsimus selle üle, kas kambri tingimused põhjustasid kaebajale ülemääraseid (s.o intensiivseid) kannatusi ja alandusi. Tervisekahju puhul on küsimus eeskätt selle väite tõendamises ja põhjusliku seose olemasolus.
8.Kohus ei tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse jaatada kaebaja tervise kahjustamist RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kaebaja väidab, et talle ei võimaldatud ravi. Tervisekaardi järgi anti kaebajale ravimeid. Tõsi on see, et 20.03.2018 kohta puudub kaebaja tervisekaardis märge tervisekontrolli kohta. Kaebajat kontrolliti 21.03.2018 ja puuduvad märked, et kaebaja oleks kurtnud oma jalavalu üle. Kaebaja palub kohtul välja nõuda 19.06.2018 tõend talle tehtud uuringute kohta SA Ida-Viru Keskhaiglas. Kohus jätab taotluse tõendi väljanõudmiseks rahuldamata, kuna see tõend ei käi vaidlusaluse perioodi kohta. Kohus leiab, et ei ole tõendatud,
3-18-1227 et kaebajal oleks seoses Rahumäe arestimajas viibimisega tekitatud tervisekahju, mille eest tal oleks võimalik nõuda hüvitist. Seega jääb kaebus selles osas rahuldamata.
9.Järgnevalt on küsimus selles, kas kaebaja inimväärikust alandasid Rahumäe arestimaja kambri tingimused ja põhjustasid kaebajale ülemääraseid (s.o intensiivseid) kannatusi ja alandusi.
10.Halduskohus leiab, et arestimajas oli puudusi nii värskes õhus piisavate, st ühetunniste jalutuskäikude mittevõimaldamisel, kui ruumikitsikuse osas.
11.Vastustaja 25.02.2020 vastuse kohaselt oli Tallinna arestimaja kambrites, kus isik viibis WC pindala 1,5 m2 ja kambri pind ilma WC pindala arvestamata järgmine: Vahemikus 22.03.2018 - 16.04.2018 viibis kaebaja kambris nr I-22 pindalaga 9,7 m2. Kui kambris olid täidetud kõik neli kohta (kokku 8 päeva), oli arvestatav põrandapind 2,43 m2 iga kinnipeetu kohta. Ülejäänud 27 päeval, kui kambris viibis kolm kinnipeetut - igaühe kohta 3,23 m2. Perioodil 26.04.2018 - 30.05.2018 kambris nr II-12 pindalaga 12,9 m2 viibis kokku kuni kolm kinnipeetut – kambripind iga kinnipeetu kohta oli 4,3 m2.
12.Käesoleva haldusasja raames vaadeldaval perioodil reguleerisid kinnipidamistingimusi arestimajades siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) kehtinud redaktsioon ning VangS ajavahemikul 19.03.2018 -10.06.2019 kehtinud redaktsioon.
13.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kambris I-22 kokku 8 päeva, mil põrandapind oli 2,43 m2, ülejäänud 27 päeval oli põrandapind 3,23m2 ning kambris II-12 oli põrandapinda 4, 3 m2. Seega oli 8 päeval põrandapind langenud alla 3 m2. Ülejäänud 27 päeval oli põrandapind 3, 24 m2 ja kambris II-12 oli 28 päeval põrandapinda 4, 3 m2.
14.Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral on mittevaralise kahju hüvitise aluse ja suuruse kindlaks tegemine väga tihedalt seotud kohtlemise kestusega. Arvestada tuleb nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p-d 21 ja 23). Lisaks tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju. Isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad tingimused muutuda. Seega ei pruugi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral olla alati võimalik üheselt määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või peab sellest teada saama.
15.Halduskohus on seisukohal, et arestimaja kinnipidamistingimused ei vastanud nõuetele ning need olid inimväärikust alandavad. Seega seisneb kaebaja mittevaraline kahju inimväärikuse alandamises, kuna ta pidi perioodidel 20. märts 2018 -16. aprill 2018 kambris nr 22 ja 25. aprill 2018 kuni 30. mai 2018 kambris nr 12 viibima arestimaja kambris, mis ei vastanud nõuetele.
16.Ajal, mil põrandapinda oli kinnipeetava kohta alla 3 m2, on inimväärikuse rikkumise eeldused (EIK otsus asjas Muršić vs Horvaatia, p-d 110, 124, 132 ja 138) täidetud. Muudel perioodidel, arvestades, et ruumikitsikust kompenseerivaid meetmeid ei olnud, värskes õhus viibimist ei olnud üldse või piisavalt tagatud, kambri õhutamine oli võimalik vaid sundventilatsiooniga ja WC kasutamine ei olnud privaatne, oli kaebaja kinnipidamine samuti õigusvastane. Vastustaja on süüdi mittevaralise kahju tekkimises raske hooletuse vormis. Vaidlusalustel perioodidel oli kaebaja kambrisisese liikumise võimalused väga piiratud, sest
3-18-1227 kambris oli kinnipeetava kohta põrandapinda 2,43 - 3,24- 4,3 m2. Perioodid, mil põrandapinna suurus jäi alla 3 m2 kinnipeetava kohta, olid küll lühiajalised (8 päeva), kuid täidetud ei olnud muud kinnipidamise inimväärikust alandava kohtlemise eeldust ümberlükkavad tingimused – tagatud ei olnud piisavat võimalust kambriväliseks liikumiseks, sh õues, ja kambri sanitaartingimused ei taganud vajalikku privaatsust. Riigikohtu praktika (asjas 3-3-1-42-15 ja 3-3-1-16-16) selgituste kohaselt muude puuduste, iseäranis värskes õhus jalutuskäigu võimalusega, tualettruumi kasutamise privaatsuse puudumise ja sanitaarnõuete puuduste korral saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist ka siis, kui kambripind ühe kinnipeetava kohta on 3–4 m2. Arvestades muude rikkumiste tõsidust, olid puudused koosmõjus sedavõrd halvad, et neid võib pidada vastuolus olevaks inimväärse kohtlemise nõudega.
17.Vastavalt VangS § 93 lg-le 5 ja sisekorraeeskirja § 31 lg-le 2 on vahistatul õigus viibida üks tund päevas vabas õhus, kui ta seda soovib. Tallinna Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-16611, et vabas õhus nõuetekohastes tingimustes jalutamise eesmärk on kaitsta nii kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja puhtale õhule kui ka võimaldada liikumist väljaspool tavapäraseid kitsaid kambritingimusi. Kohus jagab kaebaja seisukohta, et talle ei tagatud kõikidele nõuetele vastavat värskes õhus viibimise võimalust. Toimiku materjalide järgi on kaebaja 24 korda keeldunud jalutamast, 3 korral käis jalutamas igakord 30 minutit korraga ja seega (63-24-3) ülejäänud 36 korral ei võimaldatud jalutamist värskes õhus ilma ühegi põhjuseta. 25.05 oli jalutusboks remondis, 26.05 kuupäeva kohta märkmed üldse puudusid.
18.Arvestades vahistatu staatuse eripära, on viibimine värskes õhus üks väheseid olukorda leevendavaid abinõusid. Õigusvastane ei ole jalutuskäikude tagamata jätmine 24 päeval, kui kaebaja (tervise tõttu) neist ise loobus. Muudel juhtudel jalutuskäikude mittevõimaldamine ja jalutuskäigu võimaldamine vähem kui ühe tunni vältel oli õigusvastane. Jalutuskäigu mittevõimaldamine või võimaldamine alla ühe tunni päevas ei olnud erandlik ja juhuslik, vaid igapäevane. Pikema aja vältel kevad-suvisel perioodil piisavatest jalutuskäikudest ilmajätmise korral ei ole võimalik piisavalt kompenseerida vahistamistingimustega (kinnipidamine kitsastes oludes piiratud valgusega ruumis) kaasnevat kahjulikku mõju vahistatu tervisele. Seega ei ole PPA kaebajale taganud nõuetekohaseid tingimusi värskes õhus viibimiseks. Kaebajale ei saa ette heita seda, et ta pole soovinud nn jalutuskambris iga päev viibida. Kui kaebajale oleks tagatud kõikidele nõuetele vastav värskes õhus viibimise võimalus, oleks isik võinud seda võimalust rohkem kasutada.
19.Arestimajades siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 13 sätestab kambri sisustuse:(1) Kambri sisustusse kuuluvad: 1) ühe- või kahekordsed voodid (välja arvatud kainenema toimetatute hoidmiseks mõeldud kamber); 2) võimaluse korral laud; 3) võimaluse korral istekoht igale kinnipeetavale; 4) võimaluse korral valjuhääldi; 5) võimaluse korral riidenagi; 6) võimaluse korral pesemiskoht; 7) võimaluse korral WC; 8) võimaluse korral isiklike asjade hoiukoht. Arestimaja sisekorraeeskiri nõudis, et kambri sisustuses peaksid olema laud, nagi, riiul ja toolid. Sellest ei saa järeldada, et kinnipeetavate inimväärseks kohtlemiseks piisab, kui neid kambris ei ole. Inimväärne kohtlemine ei ole tagatud olukorras, kus kaebaja peab sööma seistes, kükitades või voodil istudes ja samal ajal kuuma toidunõud käes, põlvedel või voodil hoidma.
3-18-1227
20.Söömisvõimaluse puudumine laua taga üksi ei ole piisav, et lugeda see inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks või õigusvastaseks. Küll aga saab seda, väljaspool vanglat tavaelus väga harva esinevat olukorda arvestada koosmõjus teiste puudustega kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Laua taga söömise võimaluse tagamisel on vanglal tegutsemiskohustus, millest ta ei saa vabaneda viitega kaebaja võimalusele leppida teiste kinnipeetavatega söömiskorralduses kokku.
21.PPA heidab oma vastuses kaebajale ette nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Kohtu hinnangul oleks seda ka raske teha, kuna suure tõenäosusega ei oleks see vältinud ega kõrvaldanud neid tingimusi, milles kaebaja pidi viibima. Kuna arestimaja nõuetekohaste tingimuste loomine on riigi võimuses, puudub kohtul alus kahelda ka avaliku võimu kandja süüs. Sarnastes asjades on jäänud hüvitis samasse suurusjärku.
22.Riigikohtu Halduskolleegium on 15.04. 2020 otsuses 3-18-360 järeldanud, et kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, seda eelkõige seetõttu, et kannatanule tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav. Kui varalise kahju hüvitamise eesmärgiks on kahju tekkimise eelse olukorra taastamine, siis mittevaralise kahju hüvitamisel sellist eesmärki olla ei saa. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse rikutud õiguse olulisust (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-11-12, p 17), välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele (vt nt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18). Kohus võtab eeskätt arvesse perioodi, millal kaebaja pidi viibima inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuna sellest sõltub kaebaja õiguste rikkumise raskus (RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 p 3). Kaebaja viibis rahumäe arestimajas kokku 63 päeva. Kahju tuleb hüvitada rahas. Kohtu hinnangul tuleb kaebajale seetõttu hüvitada Rahumäe arestimajas väärikuse alandamisega tekitatud kahju 300 euro ulatuses.
23.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab PPA-lt kaebajale välja mittevaralise kahju eest hüvitise 300 eurot. Pooled ei ole menetluskulude dokumente esitanud ega menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seetõttu jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.