Korrakaitse › Vanglad

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 31. mail 2021. a (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-20-491 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-491 kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) Eesti külastuse kohta, mis toimus 27.09.2017 kuni 05.10.2017 (CPT/Inf (2019)31), p 24). Kambrite aknad oli matistatud ning akendel olid sisemised ja välimised trellid, mistõttu pääses päevavalgus kambrisse piiratult. Kunstlik valgustus ei olnud lugemiseks ja kirjutamiseks piisav (CPT/Inf (2019)31, p 36). Valgustatus kambrites oli alla normatiivse 200 luksi (vt eelnevalt viidatud Tallinna Halduskohtu lahend). Laua suurus ei vastanud kambris viibivate inimeste arvule ega võimaldanud einestada laua ääres. Kuna toidukauss oli metallist ja kuum, oli võimalik süüa üksnes põrandal istudes. Kambris ei olnud istekohti, kuigi siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 kinnitatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ (ASKE) § 13 lg 1 kohaselt kuulub kambri varustusse istekoht igale kinnipeetavale. Samuti puudusid kambris riidenagi ja asjade hoiukoht. Kambrites (v.a kambris nr I-01) oli värv seintelt maha tõmmatud, seinad olid määrdunud ja kriibitud ning metallpaneelid roostes, mis avaldas täiendavat psühholoogilist survet (CPT/Inf (2019)31, p 24). Jalutuskäiku vabas õhus võimaldati üksnes 41 päeval ja keskmiselt 30 minutit (vt vangistusseaduse (VangS) § 93 lg 5 ja ASKE § 31 lg 2; vt ka CPT/Inf (2019)31, p 29). Kaebaja ei loobunud ise kordagi jalutuskäigust. Sooja duši all oli võimalik pesta ainult üks kord nädalas. Arestimajas puudusid tegevused vaba aja veetmiseks. Televiisori omamine oli keelatud ning puudusid pistikupesad. Jõhvi arestimaja 2018. a juunist alates ei olnud arestimajas meedikut. Arestimaja ei reageerinud taotlustele osutada meditsiinilist abi, mistõttu pidi kaebaja kannatama valu. Kaebaja pöördus korduvalt nii kirjalike kui ka suuliste taotlustega arestimaja poole, kuid neile ei vastatud. Täiendavalt pöördus kaebaja 06.06.2018 Siseministeeriumi poole (dokument nr 2-2/217-1), kes saatis kaebusele kaks vastust. Arestimaja nendele vastustele ei reageerinud. Samuti on kaebaja poolt õiguskantslerile esitatud kaebuses viidatud probleemile meditsiinilise abi andmisega arestimajas. Arsti juurde pääses XX alles 06.09.2018 Tallinna Vanglas. Varasemad meediku tehtud sissekanded arestimajas on märgitud kaebaja ravikaardile. See tõendab, et kaebajal esinesid terviseprobleemid. VangS § 156 lg-st 3 ja § 90 lg-st 1 tuleneb, et arestimaja oleks pidanud järgima VangS § 53 lg 1 p-i 6. Seega tuli kaebaja terviseprobleemide kohta pidada ravikaarti ka arestimajas. Enne 2018. a juunikuud määras meedik XX-le ravimeid, mida talle tõid sugulased. Samuti väljastas ravimeid meedik ise. Mitmekohalistes kambrites ei olnud tualett seinaga eraldatud selliselt, et varjata täielikult hügieeniliste vajaduste rahuldamist teiste kambris viibivate inimeste eest. Seejuures oli kambris tualett paigutatud nii, et kambri ukselt avanes vaade tualetile (vrdl ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2020 otsus asjas nr 3-19-434, p 10). Kaebaja viibis üksnes 16 päeva kambris üksi. Arestimajja saabumisel võeti XX-lt ära käekell, mille omamine kambris ei ole ASKE § 39 kohaselt keelatud. Kella tagastamise taotlustele ei vastatud. Samuti keelati omada kreeme, sh raseerimisjärgset kreemi (ilma alkoholita). Ka need esemed ei ole keelatud ainete nimekirjas. Arusaadav ei ole, millist ohtu nimetatud esemed endast kujutavad. Puudub kaebaja isiklike asjade nimekiri. Kaebajale keelduti põhjendamatult televiisori lubamisest kambrisse (vrdl ASKE § 31 lg 1 p 12), kuigi tehnilised võimalused selleks olid olemas. Eluliselt ei ole usutav, et kambris olid pistikupesad, kuid neis puudusid elektrijuhtmed. Muid vaba aja veetmise võimalusi ei olnud. Samuti keelati omada veekeetjat, vaatamata tehniliste võimaluste olemasolule. Duši all pesta sai ainult üks kord nädalas. Isiklikke riideid oli võimalik pesta üksnes käsitsi ning kuivatada kambris. Kambrites puudusid asjade hoiukohad. Arestimajad ei ole mõeldud pikaajaliseks kinnipidamiseks (CPT/Inf (2019)31, p-d 36 ja 37). Pikaajaline kinnipidamine tekitas kaebajas 3(13)

3-20-491 psühholoogilisi probleeme ning hirmu. Seda suurendasid inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused. Arestimajas puudusid psühholoog, kontaktisik ja sotsiaaltöötaja.

3-20-491 vähemalt ühe tunni ulatuses, ei ole selline kaebaja õiguste riive, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist. XX ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks igapäevaselt avaldanud soovi viibida värskes õhus ning talle tekkis värskes õhus ebapiisava viibimise tõttu tervisekahjustus. Kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal esitanud selles osas etteheiteid. Kaebajale on võimaldatud viibida väljaspool kambrit muudel aegadel. Lisaks oli Tallinna arestimajas üksainus jalutushoov. Arestimaja suure täituvuse tingimustes ei olnud võimalik kõigile isikutele igapäevaselt tunniajalist jalutamist tagada. Tallinna ja Jõhvi arestimaja kambrite sisustuse hulka kuulusid voodid ning võimalusel istekoht, laud, pesemiskoht ja WC. Seega vastas kambri sisustus ASKE § 13 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Muude esemete puudumine ei ole nii intensiivne riive, mis annaks aluse jaatada inimväärikuse alandamist. Kui toit oli kuum, oli kaebajal võimalik lasta toidul jahtuda. Iga ebamugavust ei saa pidada inimväärikust alandavaks. Kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal esitanud vastustajale kambri sisustuse kohta etteheiteid. Seega jättis kaebaja kasutamata esmased õiguskaitsevahendid. Kaebajale oli tagatud ASKE § 26 lg 2 alusel duši kasutamine üks kord nädalas. PPA ei pea tagama riiete pesemiseks ja kuivatamiseks erilisi tingimusi. Kambris olid kraanikauss ja vesi. Arestimajades on olemas puhaste riiete varu, mida sai isiku taotlusel talle väljastada. Kinnipeetud ei pese pesu suures koguses ja kambrites oli niiskuse vältimiseks tagatud piisav ventilatsioon. Tualett oli Tallinna arestimajas eraldatud ca ühe meetri kõrguse seinaga ja Jõhvi arestimajas läbipaistmatust kilest kardinaga. Seega ei rikutud kaebaja privaatsust. VangS ega ASKE ei kehtesta nõudeid kambris asuva WC konstruktsioonile ega eraldatusele. Tualeti kasutamise võimalikke ebamugavusi saab käsitada arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevatena. Jõhvi arestimaja kamber nr 317 on ühekohaline ning WC eraldamine ei ole vajalik. Visuaalne jälgitavus on kinnipidamisega vältimatult kaasnev kitsendus. Tõendatud ei ole kaebaja väited, et ta jäeti arstiabita (vt ka õiguskantsleri 28.01.2019 kontrollkäigu kokkuvõte nr 7-8/181234/1900467). Jõhvi arestimaja juhi 02.10.2020 selgitusest nähtub, et kinnipeetule ravimite andmine fikseeritakse selleks ettenähtud tööraamatus. Kaebajale on Jõhvi arestimajas viibimise ajal antud käsimüügiravimeid kaheksal korral. Jõhvi arestimajal ei ole esitada XX ravikaarti, kuna selle täitmise kohustust ei ole. Kaebajale on Jõhvi arestimajas väljastatud ravimeid pea- ja kõhuvalu (viimati 30.06.2018) korral. Kaebaja esitatud tõenditest ei nähtu, et vanglasse saabudes (06.09.2018) esinesid tal valud küljes. Ka ülakõhuvaludega pöördus kaebaja vanglas olles arsti poole alles 19.10.2018. Arestimajas viibimise perioodil ei ole XX esitanud pretensioone, et kambrites on ventilatsioon halb ja õhku ei jätku. 02.03.2018 taotluses selgitas kaebaja, et ventilatsioonist puhub ohtralt külma õhku ja kamber on külm ning palus ennast üle viia teise kambrisse. XX taotlus rahuldati. Kõikides arestimaja kambrites on sundventilatsioon, mis tagab õhuringluse ja mida puhastatakse regulaarselt (vt ka Tartu Halduskohtu 06.02.2020 otsus asjas nr 3-19-1461, p 23). Tallinna arestimaja kambrites on loomulikku valgust läbilaskvad aknad, mis on turvakaalutlustel varustatud metallist võrega. Loomuliku valguse vähenemine on kompenseeritud nõuetekohase kunstliku valgustusega. Kaebaja esitas 07.03.2018 Tallinna arestimajale taotluse, et talle lubataks pakiga saata televiisor vanglas kasutamiseks. Arestimaja keeldus, kuna puudub hoiuruumi võimalus. Lisaks puudub vahistatule pakkides lubatud asjade loetelus televiisor (ASKE § 36 lg 2). Jõhvi arestimaja selgitas 03.09.2018 vastuses nr 2.1-3/23198-2, et üldise rahu huvides telereid kambrisse ei lubata. Lisaks puudusid Tallinna ja Jõhvi arestimajades tehnilised võimalused televiisori kasutamiseks kambris, kuna pistikupesades puudus elekter. Üleriigilisi päevalehti võimaldati 5(13)

3-20-491 vahistatutel vastavalt võimalusele lugeda, samuti said nad lehti lugeda, kui nad neid ise tellisid või lähedased pakiga saatsid. Tallinna arestimaja koridoris mängis nii eesti- kui ka venekeelne raadio, mille programmis olid mh uudiseid. Jõhvi arestimaja kambrites on seinal olemas terminal, millega saab raadiot kuulata. Seega olid kaebajal piisavad alternatiivsed vahendid igapäevase teabe saamiseks. Veekeetja, teekannu, käekella ja habemeajamisjärgse kreemi omamise õigust ASKE ette ei näe. Lisaks ei ole kaebaja tõendanud, et need olid tal kaasas Jõhvi arestimajja saabumisel. ASKE § 36 lg 2 kohaselt ei ole käekella, veekeetjat ja habemeajamisjärgset kreemi võimalik saada ka pakiga. Veekeetja kambris hoidmiseks puudub vajadus, kuna kinnipeetutele võimaldatakse teed juua. Lisaks on veekeetja puhul oht, et keeva veega võidakse tekitada kehavigastusi (ASKE § 39 lg 1 p 1) endale või teistele. Habemeajamisjärgse kreemi puhul ei ole tegemist esmase hügieenitarbega. Lisaks võivad habemeajamisejärgsed kreemid sisaldada alkoholi, mis on arestimajas keelatud (ASKE § 39 lg 1 p 7). Kaebaja ei ole tõendanud, et tegemist oli alkoholivaba kreemiga. Käekella kambrisse mittelubamine ei saanud tekitada kaebajale kahju. Kui kaebajal olid nimetatud asjad arestimajja saabudes kaasas ja neid talle kambrisse ei lubatud, jääb selgusetuks, millist kahju sellega tekitati. Vanglasse vastuvõtmise otsustuspädevus on vanglal, mitte arestimajal (VangS § 105 lg 1). Kaebaja kinnipidamine Tallinna arestimajas oli seotud vanglakoha ootamisega.

3-20-491 põrandapinda, kokku 38 päeva perioodidel 10.02.2018–19.02.2018 (10 päeva), 01.03.2018– 09.03.2018 (9 päeva), 24.03.2018–26.03.2018 (3 päeva), 03.04.2018–05.04.2018 (3 päeva) ja 13.06.2018–25.06.2018 (13 päeva). Sanitaarsõlm Tallinna arestimaja kambrites asuv WC oli kahest küljest piiratud kambri seintega ning ühest küljest madala seinaga. Kaebaja viibis ajavahemikul 20.02.2018–28.02.2018 (9 päeva) kambris nr 12 üksi, mistõttu ei saanud sel ajal kambri sanitaarsõlme väidetav privaatsuse puudumine kaebaja õigusi rikkuda. Muul ajal oli ta kambris koos teiste kinnipeetavatega. Sellel ajal oli WC kasutamine kaebaja jaoks ebameeldiv ja alandav (vt ka EIK 10.01.2012 otsus asjas Ananyev jt vs Venemaa, p 157; 10.07.2014 otsus asjas Buglov vs Ukraina, p 88; 19.04.2001 otsus asjas Peers vs Kreeka; Riigikohtu 27.04.2010 otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 35 ja 36; Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2014 otsus asjas nr 3-14-50078, p 11). Ventilatsioon Kohtuotsuse tegemise ajal ei ole võimalik tagasiulatuvalt ventilatsiooni piisavust kontrollida, mistõttu lähtus kohus kaebaja Tallinna arestimajas viibimisele ajaliselt lähemast seisukohast, milleks on CPT tuvastatu. Halduskohus järeldas, et Tallinna arestimaja kambrid olid halvasti ventileeritud (vt õiguskantsleri 22.01.2015 kontrollkäik; Tartu Halduskohtu 06.02.2020 otsus asjas nr 3-19-1461, p 23; CPT/Inf (2019)31, p 24; vt ka Riigikohtu 08.12.2006 otsus asjas nr 33-1-55-16). Asjaolust, et kaebaja on 2018. a märtsis kurtnud ventilatsioonist tuleva külma õhu üle, ei saa järeldada, et arestimaja teised kambrid olid hästi ventileeritud. Seda ei saa tingimusteta järeldada ka sellest, et tõenäoliselt oli arestimaja kambrites ja ametnike tööruumides sama ventilatsioonisüsteem. Arestimaja ametnikud viibivad ruumides eelduslikult lühemate perioodide kaupa, mistõttu võib eeldada, et kehv ventilatsioon häirib neid vähem. Riiete kuivatamine kambris võis ventilatsiooniprobleeme võimendada, kuid asjaolu, et kaebajal tuli riideid kambris kuivatada, ei ole iseenesest õigusvastane. Valgustus Kambrites peaks olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2016 otsus asjas nr 3-14-52898, p 15 ja seal viidatud praktika). Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi edastatud 17.09.2020 läbiviidud mõõtmistulemuste kohaselt oli valgustustihedus kambris I-01 72,2–83 lx; kambris nr I-03 73,1–89,1 lx; kambris I-08 69–105 lx; kambris I-12 32,4–73,1 lx ja kambris I-19 39,8–68,3 lx. Kuigi Rahumäe arestimaja ei ole pea kaks aastat kasutuses, ei ole eluliselt usutav, et lampidele ladestunud tolm mõjutas mõõtmistulemusi niivõrd palju. Vastustaja esitatud fotodelt nähtub samuti, et kambris on võrdlemisi pime. Istekohad ja asjade hoiukoht Kaebaja viibis 20.02.2018–28.02.2018 kambris üksi. Kaebajal oli võimalik oma asju hoida teistel vooditel. ASKE § 13 lg 1 p-de 2, 5 ja 8 kohaselt kuuluvad laud, riidenagi ja isiklike asjade hoiukoht kambri sisustusse võimaluse korral. Laua taga söömisvõimaluse puudumine üksi ei ole piisav, et lugeda see inimväärikust alandavaks. Samas on kinnipeetaval õigus soojale toidule ja arestimaja ei saa söömisvõimaluse puudumist õigustada sellega, et isikul on võimalik süüa jahtunud toitu. Hoiukoha puudumine ei olnud selline ebamugavus, mida võiks pidada inimväärikust alandavaks. Kambrite üldine seisukord 7(13)

3-20-491 Rahumäe tee arestimaja kambrid olid 2017. a sügisel halvas seisukorras (CPT/Inf (2019)31, p 24). Vastustaja esitatud fotodelt ei nähtu, et kambrite seisukord oleks pärast kaebaja arestimajas viibimist olnud hea. Vastustaja ei ole kambrite kehvale seisukorrale vastu vaielnud. Jalutuskäigu võimaldamine Kaebaja sai korraga viibida värskes õhus 30–45 minutit. Perioodil 10.02.2018–12.06.2018 viibis kaebaja väljaspool kambrit värskes õhus 32 päeval ning perioodil 12.06.2018–29.06.2018 viibis kaebaja väljaspool kambrit värskes õhus 10 päeval. 10.02.2018, 06.04.2018, 12.06.2018 ja 29.06.2018 jalutuskäigu mittevõimaldamine ei ole vastustajale etteheidetav, sest selle võisid tingida kaebaja arestimajja saabumise ja arestimajast lahkumise kellaajad. Kaebajal olid Tallinna arestimajas viibimise ajal seitsmel päeval kohtumised kaitsja ja uurijaga, mis kestsid järjestikku 30 minutit kuni 1 tund ja 50 minutit. Ühel päeval oli kaebaja 5 tundi ja 20 minutit väljaspool arestimaja uurimistoimingutel. Vastustajale ei ole etteheidetav jalutuskäigu mittevõimaldamine sellel päeval. Menetlustoimingu iseloomust tulenevalt võis kaebaja saada sel päeval värskes õhus viibida. Kaebaja kohtumine kaitsja või uurijaga arestimajas ei vabanda talle värskes õhus viibimise mittevõimaldamist. Ei nähtu, et jalutuskäigud jäid võimaldamata kaebaja erakordselt tiheda päevaplaani tõttu. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks jalutuskäigust keeldunud. See ei ole ka eluliselt usutav, sest Jõhvi arestimajas ta seda ei teinud. Vastustaja on kaebaja õigust värskes õhus viibida rikkunud. Duši võimaldamine Kaebajale olid tagatud miinimumnõuetele vastavad pesemisvõimalused ja vastustajal ei olnud kohustust võimaldada duši all käimist tihedamalt. Samuti olid kambris kraanikauss ja vesi. Vaba aja veetmise võimalused Kaebaja ei ole täpsemalt selgitanud, millised konkreetsed vaba aja veetmise võimalused puudusid. Vaba aja veetmise võimaluste ahenemine on kinnipidamisasutuses viibimisega paratamatult kaasnev, kuid need ei tohi väheneda olematuks. Televiisori kambrisse lubamisel on arestimajal suur kaalutlusruum. Televiisori puudumine iseenesest ei ole inimväärikust alandav. Kuna kambrite pistikupesades puudus elekter, ei oleks kaebajal olnud võimalik televiisori kambrisse lubamisel seda tõenäoliselt kasutada. Kinnipeetutel oli võimalus lugeda paaripäevase hilinemisega ajalehti, arestimaja raadios mängisid eesti- ja venekeelsed programmid, sh sai kuulata uudiseid. Kaebaja ei ole PPA-le esitatud kahju hüvitamise taotluses ega algses kaebuses informatsioonile juurdepääsu puudumist käsitanud mittevaralist kahju põhjustanud asjaoluna. Vaba aja veetmise võimalused ei olnud seega ahenenud sedavõrd palju, et nende puudumine ületaks kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi. Jõhvi arestimaja Arstiabi Erakorraline arstiabi oli Jõhvi arestimajas tagatud ning vajadusel korraldati ka plaaniline arstiabi. Asjaolu, et Jõhvi arestimajas ei viibinud regulaarselt tervishoiutöötajat, ei ole iseenesest õigusvastane (vt ka õiguskantsleri 11.09.2018 kontrollkäigu kokkuvõte). Kaebaja sai esitada suulisi taotlusi ja neile reageeriti, sest kaebajale on arestimajas viibimise ajal kõhu- ja 8(13)

3-20-491 peavalu vastu antud valuvaigisteid kaheksal korral. Arvestades aga, et õiguskantsler on kaebaja Jõhvi arestimajas viibimise ajal tehtud kontrollkäigul pidanud tervishoiutöötaja puudumist problemaatiliseks, võib see koosmõjus pika arestimajas viibimisega viidata tervise kahjustamise ohule. Arestimaja ametnikud ja töötajad ei ole eelduslikult meditsiinilise väljaõppega. Arvestades, et plaaniline abi (sh perearsti vastuvõtt) korraldati vajadusel, hõlmas see teatud määral arestimaja otsustust ja võis seetõttu piirata kinnipeetavate võimalusi arstiabi saamisel (vt ka Riigikohtu 02.10.2014 otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 23). Sanitaarsõlm Olukorras, kus kambris viibis mitu inimest, võib ülejäänud ruumist täielikult eraldamata WC kasutamist ja teiste kambrikaaslaste poolt WC kasutamise talumist pidada äärmiselt ebameeldivaks ja alandavaks ning kinnipidamisega vältimatult kaasnevaid kannatusi ületavaks. Jõhvi arestimajas oli sanitaarsõlm eraldatud lakke ja ühe seina külge kinnitatud koormakilega, mis ei ulatunud põrandani ja oli ühe seina külge kinnitatud ainult osaliselt. Samuti ei olnud isik sanitaarsõlmes viibides varjatud uksesilmast vaadates. 06.04.2018–20.04.2018 viibis kaebaja kambris üksi, 20.04.2018–12.06.2018 ja 29.06.2018–04.09.2018 koos vähemalt ühe teise kinnipeetavaga ja 04.09.2018–06.09.2018 üksi. Neid asjaolusid on võimalik hüvitise määramisel arvesse võtta. Kaebaja asjade kambrisse mittelubamine Kaebajale ei lubatud televiisorit kambrisse üldise rahu huvides. Selline kaalutlus ei ole õigusvastane. Raseerimisjärgne kreem võib sisaldada alkoholi, mis on arestimajas keelatud. Veekeetja puhul on oht, et keedetud veega tekitatakse tervisekahju endale või teistele isikutele. Olenemata käekella puudumisest oli kaebajal võimalik kellaaega teada saada raadiot kuulates. Tegemist ei ole ka sellise kaebaja õiguste riivega, mis ületaks kinnipidamisega paratamatult kaasnevate ebamugavuste piiri. Duši võimaldamine, pesu kuivatamine ja asjade hoiukoht Kaebajale oli tagatud duši all käimine kord nädalas (ASKE § 26 lg 2). ASKE-st tulenevalt ei ole arestimaja kohustatud tagama kambris riiete kuivatamise võimalusi ja eraldi asjade hoiukohta (vt Tartu Ringkonnakohtu 21.11.2017 otsus asjas nr 3-17-174, p 32). Samas on õiguskantsler 11.09.2018 kontrollkäigul leidnud, et pesu kuivatamise võimaluste puudumine võib olla vastuolus ASKE § 32 lg 1 p-ga 5. Pesu kuivatamise võimaluste puudumine võis põhjustada ebamugavusi, kuid tegemist ei ole inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega. Pikaajaline arestimajas viibimine Kaebaja viibis Tallinna ja Jõhvi arestimajades kokku ca 7 kuud. Arestimajad ei ole mõeldud pikaajaliseks kinnipidamiseks (vt CPT 2019/(Inf)31, p 37). Samas ei ole kaebaja väitnud, et talle oleks tekkinud muid kannatusi lisaks eelkirjeldatud kinnipidamistingimustele. Mittevaralise kahju hüvitis Kaebaja inimväärikuse alandamine tulenes arestimajade kinnipidamistingimustest, mistõttu on olemas põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kaebajale tekkinud mittevaralise kahju vahel. Vastustaja ei täitnud oma ülesandeid piisava hoolsusega ning on kahju tekkimises süüdi.

9(13)

3-20-491 Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kaebajale etteheidetav. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas. Kohtud on varem Rahumäe tee arestimaja sarnaste kinnipidamistingimuste eest samal või lähedasel ajaperioodil hüvitanud kahju 4,8–5,7 eurot päevas (vt nt Tartu Halduskohtu 17.04.2020 otsus asjas nr 3-18-1227 p 22; 06.02.2020 otsus asjas nr 3-19-1461, p-d 27 ja 28; Tallinna Halduskohtu 29.01.2018 otsus asjas nr 3-17-1578, p-d 1 ja 23). Kinnipidamistingimused Tallinna arestimajas olid kõige rohkem inimväärikust alandavad 38 päeval, mil kaebajale tagati kambripinda alla 4 m2. Siiski ei olnud kaebajale tagatud kambripind kordagi alla 3 m2, mistõttu tuleb 38 Rahumäe arestimajas viibitud päeva eest kaebajale hüvitada 5,5 eurot päevas, s.o kokku 209 eurot. Ülejäänud 33 päeval oli kaebajale tagatud vähemalt 4 m2 kambripinda, kuid muude õigusvastaste kinnipidamistingimuste mõju oli suurema osa ajast olemas, mistõttu mõistab kohus selle aja eest kahjuhüvitisena välja 4,5 eurot päevas (kokku 148,5 eurot). Jõhvi arestimajas kaebaja kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi ületavateks ning privaatsust ja inimväärikust alandavateks saab lugeda sanitaarsõlme privaatsuse puudumist ja tervishoiutöötajale juurdepääsu puudumist. Seetõttu mõistab kohus Jõhvi arestimajas viibitud 138 päeva eest kahjuhüvitisena välja 3 eurot päevas (kokku 414 eurot). Kokku on mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 771,5 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-491 juurde ning talle määrati ravi. Arestimaja oli teadlik kaebaja kaebusest, kuid eiras seda, mistõttu on arestimaja süü suur ja seda tuleb hüvitise määramisel arvesse võtta. Arvestada tuleb ka sellega, et kaebaja pidi kannatama valu. Ka ajal, mil kaebaja ei võtnud valuvaigisteid, ei tähenda see, et tal valu ei olnud. Haavandid põhjustas bakter, mis on pikaajaline protsess. Selle küsimuse väljaselgitamiseks tuleb menetlusse kaasata gastroenteroloog. Õiglane mittevaralise kahju hüvitis Jõhvi arestimajas viibitud 138 päeva eest on 15 eurot päevas (2070 eurot). Kokkuvõtvalt jääb kaebaja 3000 euro suuruse hüvitisenõude juurde. Halduskohus märkis otsuse p-s 23, et kambrite üldist halba seisukorda koos teiste kinnipidamistingimustega, samuti pikaajalist kinnipidamist tuleks hüvitise määramisel arvesse võtta, kuid ei teinud seda. Kaebaja selgitas 03.02.2020 PPA-le esitatud kahju hüvitamise taotluse p-s 2.11, et arestimajas viibimise perioodil puudusid tal võimalused vaba aja veetmiseks ning kambris oli televiisori omamine keelatud. Kuna arestimajas ei võimaldatud üldse vaba aja veetmise võimalusi, ei ole vajalik loetleda täpsemaid vaba aja veetmise viise, mida ei võimaldatud. Halduskohtu selgitused televiisori kambris lubatavuse kohta on vastuolulised. Kui ASKE § 31 lg 1 p 12 kohaselt võib arestimaja kambris juhataja loal omada televiisorit, kui see ei häiri teisi ega takista arestimaja tööd, peaks olema lubatud televiisori saamine ka paki teel (ASKE § 36 lg 2). Vastasel juhul muutuks ASKE § 31 lg 1 p 12 sisutühjaks. Pistikupesade puudumise selgitus ei ole eluliselt usutav. Televiisori puudumine iseenesest ei ole inimväärikuse alandamine, kuid seda tuleb vaadelda kogumis teiste teguritega (nt pikaajaline arestimajas viibimine, muude vaba aja veetmise võimaluste puudumine). Arestimajas mängis raadio koridoris ega olnud kambrisse kuulda. Selle kohta esitas kaebaja 02.03.2018 kaebuse arestimaja juhatajale. Seega ei olnud kaebajal Tallinna arestimajas raadio kuulamise võimalust. Tallinna arestimajas ei olnud piisaval määral tagatud juurdepääs avalikule teabele. Kaebajale ajalehtede lugemist ei võimaldatud. Kaebaja ei viidanud PPA-le esitatud taotluses meelelahutuse puudumisele, vaid üldistele vaba aja veetmise võimaluste, sh ajalehtede, raadio, televiisori, huvirühmade, ristsõnade ja lauamängude puudumisele. Puudused kestsid pikka aega, mistõttu tuleb neid kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta. Jõhvi arestimajas oli olukord sarnane, v.a raadiot puudutavas osas. Keeld omada kambris käekella, habemeajamiskreemi, malet, mängukaarte ja veekeetjat oli õigusvastane ning seda tuleb hüvitise määramisel arvestada.

11(13)

3-20-491 XX-le on Jõhvi arestimajas viibimise ajal antud käsimüügiravimeid kokku kaheksal korral peaja kõhuvalu ravimiseks. Kaebaja esitatud tõendist ei nähtu, et vanglasse saabudes (06.09.2018) esinesid tal valud küljes või kõhus. Ülakõhuvalu kaebusega pöördus kaebaja vanglas olles arsti poole alles 19.10.2018. Pelgalt perearsti vastuvõtule suunamine ei tõenda, et Jõhvi arestimajas olles pidi ta kannatama valu. Televiisori puudumine iseenesest ei ole inimväärikust alandav. Kuna kambrite pistikupesades puudus elekter, ei oleks kaebajal olnud võimalik televiisori kambrisse lubamisel seda kasutada. Kaebajal oli võimalus lugeda paaripäevase hilinemisega ajalehti, arestimajas mängisid eesti- ja venekeelsed raadiokanalid. XX vaba aja veetmise võimalused ei olnud ahenenud sedavõrd palju, et nende puudumine ületaks kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi. Kaebaja ei ole PPA-le esitatud kahju hüvitamise taotluses ega algses kaebuses teabele juurdepääsu puudumist käsitanud mittevaralist kahju põhjustanud asjaoluna. Käekella, raseerimisjärgse kreemi, meelelahutuse ja veekeetja kambrisse mittelubamine ei ole selline kaebaja õiguste riive, mis ületaks kinnipidamisega paratamatult kaasnevate ebamugavuste piiri ja alandaks inimväärikust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-491 vaheldumisi kokku pikka aega, ligi seitse kuud. Hüvitise suuruse arvestamisel viitas apellant õigesti Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2020 otsusele asjas nr 3-18-562 (p-d 10 ja 11), kus selgitati viitega varasemale praktikale, et mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus diskretsiooni alusel. Määratav hüvitis ei tohi olla Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal ning see peab vastama vähemalt 30% Euroopa Inimõiguste Kohtu sarnastes asjades väljamõistetavale hüvitisele. Väiksemad hüvitisesummad ei pruugi rikkumist heastada.

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.