X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu kahjuhüvitamiseks summas 3000 eurot (Tallinna ja Jõhvi arestimajade tingimused)
Menetlusosalised
Kaebaja – X (ik xxxxxxxxxx) Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Tiia Prunn
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis summas 771 eurot ja 50 senti.
3.Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
4.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 22 eurot ja 50 senti.
5.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi ja isikukood tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.12.2020 a.
1.X viibis ajavahemikel 10.02.2018-06.04.2018 ja 12.06.2018-29.06.2018 Tallinna arestimajas aadressil Rahumäe tee 6, Tallinn. Ajavahemikel 06.04.2018-12.06.2018 ja 29.06.2018-06.09.2018 viibis X Jõhvi arestimajas aadressil Ülesõidu 1, Jõhvi.
2.X esitas 16.03.2020 Tallinna Halduskohtusse kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) vastu kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot seoses Tallinna ja Jõhvi arestimajade tingimustega. Kaebuse põhjendused:
1.Kaebajale on Tallinna ja Jõhvi arestimajade inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega, sh pikaajalise arestimajas hoidmisega, põhjustatud mittevaralist kahju summas 3000.
2.Tallinna arestimaja:
2.1.Viibis 62-l päeval liiga kitsastes tingimustes ning kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad. Normide kohaselt peab minimaalne põrandapind iga kinnipeetava kohta olema vä1(16)
hemalt 4 m2 (ilma sanitaarsõlme ja mööblita). Sanitaarsõlm oli piiratud madala seinaga ning liikumine selles oli piiratud. Kambritesse paigaldatud voodid ja laud takistasid kambris liikumist. Arvestades kambrite üldpinnast maha sanitaarsõlme, voodid ja laua, jääb vaba ruumi liiga vähe. Ajavahemikul 19.02.2018-01.03.2018 ei viibinud kaebaja liiga kitsastes tingimustes.
2.2.Sanitaarsõlme madal sein takistas liikumist, kuid ei varjanud loomulike vajaduse rahuldamist. Teiste ees ihuliste vajaduste rahuldamine ning juuresolek, kui teised neid rahuldasid, oli inimväärikust alandav. Lisaks oli kambris nr 19 paigaldatud tualett nii, et kambri ust avades oli istuja kohe näha. Mitu korda juhtus, et naisvalvur sattus juhuslikult tunnistajaks sellele, kuidas kaebaja tualetis oli.
2.3.Hoolimata sundventilatsioonist oli kambrites halb ventilatsioon. Värske õhu puudumise tõttu halvenes üldine enesetunde. Kambris oli niiske, eriti pärast duši külastamist. Kuna riideid pesti duši all ja ka neid tuli kambris kuivatada, muutus õhk kambris veelgi niiskemaks ja seisvamaks.
2.4.Kambrite aknad olid matistatud ja trellitatud ning päevavalguse pääs kambrisse liiga piiratud. Ka kunstlik valgustus oli ebapiisav. Silmad väsisid kiiresti ja hakkasid valutama.
2.5.Laua suurus ei vastanud kambris viibivate inimeste arvule ning ei võimaldanud laua ääres einestada. Ka metallkauss oli liiga kuum. Kambris ei olnud istekohti, kuigi kambri varustusse peaks kuuluma istekoht igale kinnipeetavale. Seega polnud võimalik süüa ja kirju kirjutada. Niigi kehvi tingimusi halvendas ka riidenagi ja asjade hoiukoha puudumine.
2.6.Kambrite üldine seisukord oli hirmus. Värv oli maha tõmmatud, seinad määrdunud ja kriibitud, metallpaneelid roostes. See avaldas psühholoogilist survet.
2.7.Süstemaatiliselt rikuti kaebaja õigust igapäevasele jalutuskäigule. 72-l päeval arestimajas viibides võimaldati kaebajale jalutuskäiku ainult 43 korda ja ka siis ainult 30 minutit (harvadel juhtudel kuni 45 minutit). Kaebaja ei keeldunud kordagi jalutuskäigust.
2.8.Sooja duši all pesta sai vaid kord nädalas.
2.9.Arestimajas puudusid vaba aja veetmise tingimused. Lugeda oli ebapiisava valgustuse tõttu raske, televiisorit omada oli keelatud ja polnud ka pistikupesa.
3.Jõhvi arestimajas olid tingimused inimväärikust alandavad:
3.1.Alates juunist 2018 puudus arestimajas arstiabi. Kaebajale ei kutsustud valu kaebamisel meedikut. Kaebaja esitas arsti juurde saamiseks korduvalt suulisi ja kirjalikke pöördumisi. Kaebajal olid tugevad valud kõhu piirkonnas ja Tallinna Vanglas suunati ta kohe pärast saabumist perearstile, samuti määrati kaebajale Tallinna Vanglas kõhuvalude kaebamisel uuringud. Kui arestimaja oleks kaebaja valudele reageerinud, oleks saanud seda vältida ja varem ravida.
3.2.Tualett polnud seinaga eraldatud ning ei varjanud täielikult teiste kambris viibivate inimeste eest. Alandav oli nii ise teiste ees vajaduste rahuldamine kui ka juuresolek kui teised seda tegid. Seetõttu oli väärikust alandav ning selline olukord kestis kaua.
3.3.Käekell võeti ära ja kambrisse ei antud. Keelati kasutada kreeme, sh raseerimisjärgset kreemi. Ainsaks tegevuseks oli raamatute lugemine, aga kaebaja enda asju (nt male ja mängukaardid) talle laost ei väljastatud. Isiklikku televiisorit kambrisse ei antud. Veekeetjat kambrisse ei antud. Teed pakuti vaid hommikuti.
3.4.Üldistele ebamugavustele lisandus veel see, et duši all sai käia vaid korra nädalas ning ka riideid oli võimalik pesta ainult käsitsi duši võtmise ajal. Pestud riideid sai kuivatada ainult kambris, laotades need kuhu juhtus, kuna kohta riiete kuivatamiseks polnud. Polnud asjade hoiukohta.
4.Arestimaja ei ole ettenähtud pikaajaliseks kinnipidamiseks. Oluline ei ole, miks kaebajat pikaajaliselt arestimajas hoiti, vaid vastustaja oleks pidanud tegema endast kõik oleneva, et kahju tekitamisest hoiduda. Pikaajaline viibimine arestimajas pani kaebaja psühholoogilise surve alla, tekitas hirmu hirmutamise ja füüsilise arveteõiendamise ees.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu: 2(16)
1.Vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud või ei ole rikkumised sedavõrd olulised ega riive intensiivne, mis annaks aluse kaebajale rahalise hüvitise määramiseks.
2.Tallinna arestimaja:
2.1.Kaebaja ei ole pidanud ruumipuudust taluma. Kaebajale oli kogu Tallinna arestimajas viibimise aja tagatud vaba põrandapinda ASkE § 12 lg-st 3 tulenevalt vähemalt 2,5 m2, sj oli oli kaebajale tagatud EIK praktikast tulenev minimaalne kambripind 3 m2.
2.2.WC oli Tallinna arestimajas eraldatud ca meetri kõrguse seinaga. VangS ega ASkE ei kehtesta mingeid nõudeid kambris asuva WC konstruktsioonile ega eraldatusele, seega ei ole taotleja pretensioonid selles osas arestimajale etteheidetavad. VangS § 90 lõikest 4 ja § 156 lõikest 2 tuleneb kohustus tagada kinnipeetute pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine kambris. Tualetinurga eraldamisel arestimajades on arvestatud asjaolu, et ei jääks oluline osa kambrist ukseluugi kaudu ja ka kambrisse sisenedes visuaalse valve teostamisel varjatuks. WC privaatsuse või selle väidetava puudumise osas kirjeldatu jääb kinnipidamisega vältimatult kaasnevate kannatuste tasemele.
2.3.Kõikides arestimaja kambrites oli sundventilatsioon, mis tagab õhu ringluse ja ventilatsiooni puhastatakse regulaarselt. Arestimajas viibimise perioodil ei ole taotleja esitanud pretensioone, et kambrites on ventilatsioon halb ja õhku ei jätku. Vaid 02.03.2018 taotluses selgitas kaebaja, et ventilatsioonist puhub ohtralt külma õhku ja kamber on külm ning palus ennast üle viia teise kambrisse. Kaebaja taotlus rahuldati.
2.4.Kambrites olid loomulikku valgust läbilaskvad aknad, mis olid turvakaalutlustel varustatud metallist võrega ja ei olnud täielikult läbipaistvad. Loomuliku valguse vähenemine oli kompenseeritud nõuetekohase kunstliku valgusega. PPA eeldab, et Riigi Kinnisvara AS on nõuetekohaselt rendilepingut täitnud (viinud läbi hooldust ja heakorda ning ruumid vastavad tehnilistele nõuetele) ning kambrites olev valgustus vastab nõuetele.
2.5.Tallinna arestimaja kambri sisustuse hulka kuulusid ASkE § 13 kohaselt voodid ning võimalusel istekoht, laud, pesemiskoht ja WC. Muude esemete (sh riidenagi, pingi ja isiklike asjade hoiukoht) puudumine ei riku inimväärikust ja ei anna alust rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Kui toit oli kaebaja jaoks kuum, siis oli kaebajal võimalik lasta toidul toidunõus laual maha jahtuda. Kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal ning ka vahetult pärast arestimajas viibimise lõppemist, esitanud vastustajale kambri sisustuse kohta etteheiteid ega kaebusi.
2.6.Arestimaja on teinud omalt poolt kõik, et kaebajale olnuks tagatud ASkE § 31 lg 2 ettenähtud õigus viibida värskes õhus ja vastustaja käitumises puudub süü. Kui kaebaja ei ole alati avaldanud soovi jalutuskäiguks, ei ole selle mittevõimaldamine tulenevalt õigusvastane. Asjaolu, et vastustaja ei taganud kaebajale värskes õhus viibimist kõikidel päevadel vähemalt ühe tunni ulatuses, ei ole selline kaebaja õiguste riive, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist. Kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal esitanud vastustajale värskes õhus ebapiisava viibimise kohta etteheiteid ega kaebusi. Kaebajale on võimaldatud viibida kambrist väljas lisaks värskes õhus viibimisele ka muudel aegadel ja põhjustel (kohtumised kaitsja ja uurijaga ning viibimine väljaspool arestimaja menetlustoimingutel). Kuivõrd päeva sees olid ka toidukorrad ning kinnipeetute liikumisel arestimajas tuleb kinni pidada eraldi hoidmise printsiibist (mistõttu korraldati jalutamist kamberhaaval), ei olnud arestimaja suure täituvuse tingimustes võimalik kõigile kinnipeetutele igapäevaselt tunniajalist jalutamist tagada. Arestimaja töö oli korraldatud selliselt, et kõigi kinnipeetute võimalus õues viibida oleks regulaarne ja pausid jalutamiste vahel võimalikult väikesed (üldjuhul vähemalt ülepäeviti).
2.7.Kaebajale oli tagatud ASkE § 26 lg 2 kohaselt 1 kord nädalas sooja veega duši kasutamine ning kambris oli kraanikauss ja vesi.
2.8.Vaba aja veetmise võimalused Televiisorit võib ASkE § 31 lg 1 p 12 kohaselt arestimaja juhi loal kambris hoida, kui nende kasutamine ei häiri arestimaja tööd ja teisi isikuid. Kaebaja soovis televiisorit vanglas kasutamiseks saada Tallinna arestimajja pakiga, millest arestimaja hoiuruumi puuduse tõttu keeldus. Kuna kaebajal arestimajja saabumisel ei olnud kaasas televiisorit ning vahistatule pakkides lubatud asjade loetelus puudub televiisor (ASkE § 36 lg 2), siis ei ole kaebaja õigusi rikutud. Arestimajas oli võimalus paari päevase hilinemisega lugeda 3(16)
üleriigilisi ajalehti, samuti said vahistatud lehti lugeda, kui nad neid ise tellisid või lähedased pakiga saatsid. Tallinna arestimaja koridoris mängis raadio, mille programmis olid ka uudiseid. Raadiokanalit vahetati nii, et nii eesti- kui ka venekeelsetel vahistatutel oleks võimalik end uudistega kursis hoida. Lisaks ei olnud tehnilisi võimalusi televiisori kasutamiseks, sest kambrite seintel olevates pistikupesades puudus elekter. Elekter puudus, kuna kinnipeetute poolt lõhutakse pidevalt kambrites pistikupesasid ja kisutakse juhtmeid välja.
3.Jõhvi arestimaja:
3.1.Kaebaja väited Jõhvi arestimajas meediku mittekutsumise kohta on paljasõnalised ja ta ei ole tõendanud, millise tagajärje tekitas talle väidetav arstiabita jätmine. Kinnipeetutele tagati osaliselt tervishoiuteenuse osutamine. Kiire arstiabi tagas kiirabi või EMO ja vajadusel korraldati plaaniline arstiabi. Kroonilisi haigusi põdevatele kinnipeetavatele tagati nende ravimid.
3.2.WC oli Jõhvi arestimajas eraldatud läbipaistmatust kilest kardinaga. VangS ega ASkE ei kehtesta mingeid nõudeid kambris asuva WC konstruktsioonile ega eraldatusele, seega ei ole taotleja pretensioonid selles osas arestimajale etteheidetavad. Visuaalne jälgitavus on kinnipidamisega vältimatult kaasnev kitsendus. Tualetinurga eraldamisel arestimajades on arvestatud asjaolu, et ei jääks oluline osa kambrist ukseluugi kaudu ja ka kambrisse sisenedes visuaalse valve teostamisel varjatuks. WC privaatsuse või selle väidetava puudumise osas kirjeldatu jääb kinnipidamisega vältimatult kaasnevate kannatuste tasemele.
3.3.Jõhvi arestimaja ei lubanud televiisorit kambrisse üldise rahu huvides. Arestimajas oli võimalus paari päevase hilinemisega lugeda üleriigilisi ajalehti, samuti said vahistatud lehti lugeda, kui nad neid ise tellisid või lähedased pakiga saatsid. Jõhvi arestimaja kambrites on seinal olemas terminal, millega saab raadiot kuulata ja vajadusel korrapidajat kutsuda. Raadio valikutes on kolm raadiokanalit (kaks venekeelset kanalit ja üks eesti keelne kanal) ning kambris viibivatel isikutel on võimalik ise vahetada raadiokanalit ja uudistega kursis olla. Veekeetja, teekannu, käekella ja habemeajamisejärgse kreemi omamise õigust arestimaja sisekorra eeskiri ette ei näe ja pakiga saadavate asjade loetelus neid ei ole. Veekeetja kambris hoidmiseks puudub vajadus, kuna kinnipeetutele võimaldatakse teed juua. Veekeetja puhul on ka oht, et keeva veega võidakse tekitada kehavigastusi endale või teistele (nt rünnata ametnikku). Raseerimisjärgse kreemi puhul ei ole tegemist esmase hügieenitarbe ega hügieenivahendiga, mis on lubatud vahistatul pakiga saada. Lisaks võivad habemeajamisejärgsed kreemid sisaldada alkoholi, mis on arestimajas keelatud. Arvestades, et kambris oli olemas raadio kuulamise võimalus ning seeläbi teada saada kellaaeg, siis käekella kambrisse mittelubamine ei saanud tekitada kaebajale kahju.
3.4.Kaebajale oli tagatud ASkE § 26 lg 2 kohaselt 1 kord nädalas sooja veega duši kasutamine ning kambris oli kraanikauss ja vesi. Niiskuse vältimiseks oli tagatud piisav ventilatsioon ja pesu kuivatamist kambris saab võrrelda koduse (nt korter) pesu kuivatamisega. Samuti oli arestimajades puhaste riiete varu, mida kinnipeetutele sai nende taotlusel väljastada. PPA ei pea tagama riiete pesemiseks ja kuivatamiseks erilisi tingimusi.
4.Kaebaja pikaajaline kinnipidamine arestimajas ei olnud tingitud arestimajade tegevusest ega menetleja otsusest, vaid asjaolust, et vanglas ei olnud kaebaja arestimajas viibimise ajal piisvalt vabu kohti ja seetõttu ei olnud kaebaja ümberpaigutamine võimalik.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus leiab, arvestades asjas esitatud hinnates asjas esitatud väiteid ja tõendeid kogumis, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus käsitleb esimesena kaebaja väiteid Tallinnas Rahumäe teel asunud arestimaja kinnipidamistingimuste kohta (I), seejärel kaebaja väiteid Jõhvi arestimaja kinnipidamistingimuste kohta ja kaebaja pikaajalist arestimajas hoidmist (II) ning lahendab viimaks kahju hüvitamise taotluse (III). 4(16)
5.Kuigi kaebaja viibis kogu kõnealusel ajavahemikul kolmel päeval nii Tallinna kui Jõhvi arestimajas (päevad, mil kaebajat ühest arestimajast teise transporditi), loeb kohus kaebuse lahendamisel, et kaebaja viibis Jõhvi arestimajas 06.04.2018 (kaebaja lahkus Tallinna arestimajast kell 09.15), 12.06.2020 (kaebaja saabus Tallinna arestimajja kell 17.10) ja 29.06.2018 (kaebaja lahkus Tallinna arestimajast kell 09.10) (vastustaja 25.05.2020 p 12, tl 48). Seega arvestab kohus kahju hüvitise arvutamisel, et kaebaja viibis Tallinna Rahumäe tee arestimajas ajavahemikel 10.02.2018-05.04.2018 ja 13.06.2018-28.06.2018 (kokku 71 päeva) ja Jõhvi arestimajas ajavahemikel 06.04.2018-12.06.2018 ja 29.06.2018-06.09.2018 (kokku 138 päeva). Samuti arvestab kohus päevad, mil kaebajat hoiti erinevates kambrites, kus oli kinnipeetava kohta põrandapinda nii alla kui ka üle 4 m2, päevadeks, kus kambris oli põrandapinda alla 4 m2.
6.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas juhul, kui avaliku võimu kandja on süüliselt alandanud tema inimväärikust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13). Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt rikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2).
7.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist Tallinna Rahumäe teel asunud arestimaja ja Jõhvi arestimaja inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste eest kogumis. Inimväärikuse kontekstis on oluline hinnata, kas arestimaja tingimused põhjustasid kaebajale ülemääraseid (s.o intensiivseid) kannatusi ja alandusi. Kinnipidamisega kaasnevad paratamatult kannatused ja ebameeldivused, kuid nendest ei saa iseenesest järeldada inimväärikuse alandamist. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest (Riigikohtu 20. juuni 2014. a otsus nr 3-4-1-914, p 36). I Kambripind
8.Kaebaja leiab, et teda hoiti 62 päeva liiga kitsastes tingimustes ja et normide kohaselt peab minimaalne põrandapind iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 4 m2 (ilma sanitaarsõlme ja mööblita).
9.Kaebaja Tallinna arestimajas viibimise ajal kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja1 (ASkE) § 12 lg 3 kohaselt oli kaebajale ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (EIK 20. oktoobri 2016. a otsus 7334/13, Muršić vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ja seal toodud viited). Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või kohaste sanitaar- ja hügieeninõuetega (EIK 20.10.2016 otsus nr 7334/13, p 139, Riigikohtu otsus nr 3-3-1-42-15, p 14-15). Seega pidi kaebajal mitme kinnipeetuga kambris olema isiklikku põrandapinda vähemalt 3 m2, muude tõsiste puuduste korral võib hüvitise mõistmine tulla kõne alla ka, kui põrandapind jäi alla 4 m2.
https://www.riigiteataja.ee/akt/120052017011
5(16)
Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva sanitaarsõlme (WC) pindala. Riigikohtu seisukoha kohaselt ei tule mööblialust pinda kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (Riigikohtu 12.05.2017 otsuse nr 3-3-1-98-16 p 13).
10.Kohus esitab vastustaja 25.05.2020 vastuse punktis 4 (tl 47 pöördel-48) toodud Tallinna arestimajas kaebajale tagatud kambriruumi alljärgnevas tabelis, arvestades ka kohtu täpsustusega otsuse punktis 5. Kaebaja ei ole vastustaja esitatud andmete õigust kahtluse alla seadnud. Kambri nr
Kambri pindala sanitaar- Isikuid kambris sõlmeta (m2)
6,5
6,5
12,3
9,4
Kaebajale tagatud ruum (m2) 3,5
3,25 3,25 4,1 3,075 4,1 3,075 3,13 4,7
Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kogu Tallinna arestimajas viibimise aja oli kaebajale tagatud kambripinda ilma sanitaarsõlmeta vähemalt 3,075 m2, sh ca 50% ajast oli kaebajale tagatud kambripinda üle 4 m2.
11.Kuivõrd Rahumäe teel asunud Tallinna arestimaja, kus kaebaja viibis, oli kaebuse esitamise ajaks suletud, ei olnud vastustajal võimalik esitada kohtule fotosid neist kambritest, milles kaebaja viibis, vaid esitas fotod, mis on säilinud (vastustaja 25.05.2020 p 28, tl 50). Vastustaja on esitanud fotod kambritest nr 22 ja 12 (tl 69-77). Arvestades kambri sisustuse paigutuse sarnasusi, on kohtul põhjust eeldada, et ka nendes kambrites, kus kaebaja viibis, oli sisustus paigutatud sarnaselt. Kaebaja ei ole kohtule ka vastupidist väitnud. Kohtule nähtub fotodelt, et kambrites on voodid paigutatud seina äärde selliselt, et kambri keskele jääb vaba pind, kambris nr 22 on laud paigutatud vahetult voodi kõrvale seina äärde (tl 72). Kohtule ei nähtu, et kambrites oleks mööbli asetuse tõttu olnud voodile, lauale või sanitaarsõlmele ligipääs takistatud või raskendatud. Kambris oleva sanitaarsõlme ala võis olla küll väike, kuid arvestades tegevusi, milleks kambri sanitaarsõlm ette nähtud on (kambri sanitaarsõlmes oli tualetipott ja kraanikauss), ei vaja isik tavapäraselt nende tegevuste tegemiseks ka rohkem ruumi. Edasise arvutuskäigu huvides märgib kohus ära, et kaebaja viibis kambris, kus oli tagatud vähem kui 4 m2 põrandapinda kokku 38 päeva ehk perioodidel 10.02.-19.02.2018 (10 päeva), 01.03.-09.03.2018 (9 päeva), 24.03.-26.03.2018 (3 päeva), 03.04.-05.04.2018 (3 päeva) ja 13.06.-25.06.2018 (13 päeva). Sanitaarsõlm
12.Kaebaja väitel ei varjanud sanitaarsõlme madal sein loomulike vajaduste rahuldamist ning inimväärikust alandav oli teiste juuresolekul ihuliste vajaduste rahuldamine ja juures olla, kui teised seda tegid. Samuti oli kambri nr 19 ust avades sanitaarsõlme kasutaja kohe näha ja mitu korda sattus naisvalvur juhuslikult kaebaja tualetis olekule peale.
6(16)
13.ASkE § 13 lg p 7 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC. Muid nõudeid WC või sanitaarsõlme osas VangS ega ASkE ei sätesta. Kohus ei nõustu vastustajaga, et seetõttu ei ole kaebaja sanitaarsõlme privaatsusega seotud väited vastustajale etteheidetavad. VangS § 41 kohaselt tuleb vahistatut kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Inimväärikust austavad tingimused tuleb tagada ka juhul, kui õigusaktid konkreetseid nõudeid ette ei näe. EIK on leidnud, et kambris paiknev WC peab olema kambrist eraldatud viisil, mis tagab selle privaatse kasutamise ja hügieenilisuse (vt EIK 10. jaanuari 2012. a otsus asjas Ananyev jt vs Venemaa, p 157). Privaatsuse osas on EIK puudulikuks pidanud WC kambrist eraldamist 1-1,5 m kõrguse vaheseinaga (vt EIK 10. juuli 2014. a otsus asjas Buglov vs Ukraina, p 88.). Vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (nt EIK Kohtu 04.07.2006 otsus kohtuasjas nr 59450/00 Ramirez Sanchez vs Prantsusmaa), kuid WC ebapiisavat eraldatust saab arvestada ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel hinnata, kas kinnipidamistingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (vt EIK
19.aprilli 2001. a otsus asjas Peers vs Kreeka). Riigikohus märkis 27. aprilli 2010. a otsuse nr 3-3-195-09 p-des 35 ja 36, et vangistust reguleerivad õigusaktid ega eluruumidele esitatavad nõuded ei sisalda tingimust, et tualett peab olema ruumist uksega eraldatud. Tallinna Ringkonnakohus leidis 18.12.2014 otsuses haldusasjas nr 3-14-50078, et WC eraldamine viisil, kus WC-poti ette on ehitatud väike umbes 1,2 m kõrgune sein, võib olla õiguspärane olukorras, kus isik viibib kambris üksi. Mitmekesi kambris olles võis aga ülejäänud ruumist täielikult eraldamata WC kasutamist ja teiste kambrikaaslaste poolt WC kasutamise talumist pidada äärmiselt ebameeldivaks ja alandavaks ning kinnipidamisega vältimatult kaasnevaid kannatusi ületavaks (p 11).
14.Vastustaja esitatud fotodelt nähtub, et Tallinna arestimaja kambrites asuv WC oli kahest küljest piiratud kambri seintega ning ühest küljest madala seinaga (tl 70-71, 75-77). Kaebaja viibis ajavahemikul 20.02.2018-28.02.2018 (9 päeva) viibis kambris nr 12 üksi (vt tabel punktis 10), mistõttu ei saanud sel ajavahemikul kambri sanitaarsõlme väidetav privaatsuse puudumine kaebaja õigusi rikkuda. Muul ajal oli ta samas kambris koos teiste kinnipeetutega. Seega loeb kohus, et enamiku Rahumäe arestimajas viibitud ajast oli WC kasutamine kaebaja jaoks ebameeldiv ja alandav. Ventilatsioon
15.Kaebaja väitel oli kambrites halb ventilatsioon, mis tekitas halba enesetunnet. Kuna riideid tuli kuivatada kambris, muutus õhk veelgi seisvamaks ja niiskemaks.
16.Õiguskantsler ei tuvastanud 22. jaanuari 2015. a kontrollkäigul, et Tallinna arestimaja kambrites olev sundventilatsioon ei taga piisavat õhuhulka või õhu ringlust. Tartu Halduskohus on perioodi 28.05.-08.06.2016 kohta tuvastanud, et Rahumäe tee arestimajas oli tagatud seaduse nõuetele vastav sundventilatsioon (06.02.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1461 p 23). CPT tuvastas 27.09.-05.10.2017 läbi viidud külastusel, et Tallinna arestimaja oli halvasti ventileeritud (CPT/Inf (2019)31 p 24)2. Vastustaja vastusest nähtub kohtule, et kaebaja on 02.03.2018 kaevanud selle üle, et ventilatsioonist puhub ohtralt külma õhtu ja kamber on külm ning palunud end üle viia teise kambrisse (vastustaja 25.05.2020 p 23, tl 49 pöördel). Ventilatsiooni puudulikkust on PPA avalikult möönnud ka 2019. aasta alguses pärast uue arestimaja avamist.3
17.Kuivõrd käesoleval hetkel ei ole võimalik tagasiulatuvalt ventilatsiooni piisavust kontrollida, lähtub kohus kaebaja Tallinna arestimajas viibimisele ajaliselt lähemast seisukohast, milleks on CPT
https://rm.coe.int/168098db94 „Peamised erinevused uue arestimajaga võrreldes on parem ventilatsioon ja pesemisvõimalused.“ https://www.postimees.ee/6516308/fotoreportaaz-tuhjaks-jaanud-arestimaja-seinad-on-folkloori-tais
7(16)
tuvastatu ja järeldab, et Tallinna arestimaja kambrid olid halvasti ventileeritud (vt ka Riigikohtu 08.12.2006 lahend nr 3-3-1-55-16 - Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda CPT ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruannetele). Kohus märgib ka, et ainuüksi asjaolust, et kaebaja on 2018. aasta märtsis kurtnud ventilatsioonist tuleva külma õhu üle, ei saa järeldada, et arestimaja teised kambrid, kus kaebaja viibis, olid hästi ventileeritud. Seda ei saa kohtu hinnangul tingimusteta järeldada ka sellest, et tõenäoliselt oli arestimaja kambrites ja ametnike tööruumides sama ventilatsioonisüsteem (vt vastustaja 25.05.2020 p 23, tl 49 pöördel). Arestimaja ametnikud viibivad ruumides eelduslikult lühemate perioodide kaupa kui kinnipeetavad ning neil on võimalik ruumidest lahkuda, mistõttu võib eeldada, kehv ventilatsioon häirib neid vähem kui kinnipeetavaid või on kehv ventilatsioon vähemmärgatav. Kehv ventilatsioon üksi ei ole siiski inimväärikust alandav ja kahju hüvitamise aluseks, vaid kohus arvestab seda koosmõjus teiste tingimustega. Kohus nõustub vastustajaga selles, et riiete eluruumis kuivatamine on tavapärane ka väljaspool kinnipidamisasutusi. Kohus möönab, et kehva ventilatsiooni korral võis riiete kuivatamine kambris ventilatsiooniprobleeme võimendada, kuid asjaolu, et kaebajal tuli riideid kambris kuivatada, ei ole iseenesest õigusvastane. Valgustus
18.Kaebaja väitel olid kambrite aknad olid matistatud ja trellitatud ning päevavalguse pääs kambrisse liiga piiratud. Ka kunstlik valgustus oli ebapiisav, mistõttu silmad väsisid kiiresti ja hakkasid valutama.
19.Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et kambrites peaks olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx (vt 20.12.2016 otsuse nr 3-14-52898 p 15 ja seal viidatud praktika). Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi edastatud 17.09.2020 läbiviidud mõõtmistulemuste kohaselt oli valgustustihedus kambris I-01 72,2-83 lx, kambris nr I-03 73,1-89,1 lx, kambris I-08 69-105 lx, kambris I-12 32,4-73,1 lx ja kambris I-19 39,8-68,3 lx (tl 131-133). Eelnevast nähtub, et mõõtmistulemuste kohaselt oli kaks aastat pärast kaebaja kambrites viibimist valgustustihedus oluliselt alla nõutud määra. Kohus möönab, et kuna Rahumäe arestimaja ei ole juba pea kaks aastat kasutuses4, võis mõõtmistulemusi mõjutada lampidele ladestunud tolm (vt RKAS selgitus, tl 130). Siiski ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et lampidele ladestunud tolm mõjutas mõõtmistulemusi niivõrd palju (vähendas valgustatust rohkem kui poole võrra). Vastustaja esitatud fotodelt (tl 70-72, 74-77) nähtub samuti, et kuigi kambri aknast paistab sisse päevavalgust, on kambris võrdlemisi pime. Asjaolu, et vastustaja usaldas hoonete tingimuste osas hoone omanikku, et vabasta vastustajat vastutusest tagada kinnipidamistingimuste nõuetelevastavus. Eelneva tõttu järeldab kohus, et kaebaja Rahumäe tee arestimajas viibimise ajal ei olnud tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx, mistõttu arvestab kohus seda asjaolu kahju hüvitamisel. Istekohad ja asjade hoiukoht
20.Kaebaja väitel oli kambris oleva laua suurus liiga väike ja kambris ei olnud istekohti. Seetõttu ei olnud võimalik süüa ega kirju kirjutada. Samuti puudus riidenagi ja asjade hoiukoht.
21.Kaebaja viibis 20.02.2018-28.02.2018 kambris üksi (vt määruse p 10), mistõttu ei saanud eeltoodud puudused kaebajale sel perioodil olulisi ebamugavusi põhjustada. Arvestades, et kamber, kus kaebaja viibis, ei olnud ühekohaline, oli kaebajal võimalik oma asju hoida teistel vooditel. ASkE § 13 lg 1 p 2, 5 ja 8 kohaselt kuuluvad laud, riidenagi ja isiklike asjade hoiukoht kambri sisustusse võimaluse korral. Seega ei ole nende olemasolu kambris kohustuslik. Laua taga söömisvõimaluse puudumine üksi ei ole piisav, et lugeda see inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks või
õigusvastaseks. Küll aga saab seda väljaspool vanglat tavaelus väga harva esinevat olukorda arvestada koosmõjus teiste puudustega kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel (Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2018 otsus nr 3-17-1578, p 14). Kuna arestimajas esinesid ka muud puudused, leiab kohus, et kahjuhüvitise väljamõistmisel saab arvestada asjaolu, et kaebajal ei pruukinud olla võimalik enamusel arestimajas viibitud ajast laua ääres süüa. Söömine ilma võimaluseta toidunõud lauale toetada on ilmselgelt ebamugav, eriti kuuma toidu puhul. Samuti ei ole asjakohane soovitada lasta toidul maha jahtuda. Kinnipeetaval on õigus soojale toidule ja arestimaja ei saa söömisvõimaluse puudumist õigustada sellega, et kinnipeetaval on võimalus süüa jahtunud toitu. Sellisel juhul pidanuks kaebaja pidevalt sööma jahtunud toitu lisaks sellele, et ta sõi ilma võimaluseta laua taga istuda. Kohus leiab, et riiete ja muude esemete hoiukoha puudumine ei olnud selline ebamugavus, mida võiks pidada inimväärikust alandavaks. Hoiukoha puudumine iseenesest ei kahjusta kinnipeetu isiklikke esemeid ega takista nende kasutamist. Kambrite üldine seisukord
22.Kaebaja väitel oli avaldas kambrite üldine seisukord hirmus psühholoogilist survet – värv oli maha tõmmatud, seinad olid määrdunud ja kriibitud, metallpaneelid roostes.
23.Tallinna Halduskohus on 12.12.2017 otsuses haldusasjas nr 3-16-1930 leidnud, et pelgalt asjaolu, et kambrid ei näe kaebaja hinnangul piisavalt head välja, ei ole kaebuse rahuldamise aluseks (p 39). Küll aga on CPT tuvastanud, et Rahumäe tee arestimaja kambrid olid 2017. aasta sügisel halvas seisukorras (CPT/Inf (2019)31 p 24). Vastustaja esitatud fotodelt (tl 69-77) ega meedias avaldatud fotodelt5 ei nähtu, et kambrite seisukord oleks pärast kaebaja arestimajas viibimist olnud hea. Vastustaja ei ole kambrite kehvale seisukorrale ka vastu vaielnud. Kuigi kohtu hinnangul ei ole kambrite kehv seisukord üksi inimväärikust alandav, saab seda kahju hüvitamisel arvestada koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega, sh halvas seisukorras olevates kambrites viibimise ajalise kestusega. Jalutuskäigu võimaldamine
24.Kaebaja väitel rikuti süstemaatiliselt tema õigust igapäevasele jalutuskäigule. Tallinna arestimajas viibimise ajal võimaldati kaebajale jalutuskäiku ainult 43 korda ja ainult 30 minutit (harva 45 minutit).
25.VangS § 93 lg 5 kohaselt tuleb vahistatule tema soovil võimaldada tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. ASkE § 31 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatul tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus viibida. Riigikohus on vanglate kontekstis märkinud, et VangS § 651 lg 3 ja § 55 lg 2 kontekstis mõeldakse vabas või värskes õhus viibimise all viibimist väljaspool siseruume (Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-55-16, p 19). Kohtule ei nähtu, et tervise kaitse eesmärk, mida igapäevane värskes õhus viibimine tagab, oleks vanglas ja arestimajas viibivate kinnipeetute osas erinev. Arvestada tuleb ka sellega, et vahistatu võimalused väljaspool kambrit viibida on väga piiratud, mistõttu on igapäevane värskes õhus viibimine vahistatu jaoks olulise kaaluga õigus (Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2012 otsuse nr 3-10-2676 p 20). Kaebaja sai korraga viibida värskes õhus 30-45 minutit. Perioodil 10.02.2018-12.06.2018 viibis kaebaja väljaspool kambrit värskes õhus 32-l päeval ning perioodil 12.06.2018-29.06.2018 viibis kaebaja väljaspool kambrit värskes õhus 10 päeval. Kohtu hinnangul ei ole 10.02.2018, 06.04.2018, 12.06.2018 ja 29.06.2018 jalutuskäigu mittevõimaldamine vastustajale etteheidetav, kuivõrd selle võisid tingida kaebaja arestimajja saabumise ja arestimajast lahkumise kellaajad (vt vastustaja 25.05.2020 p 12, tl 48). Vastustaja väitel tingisid kaebaja jalutuskäikude mittesaamise ka muud põhjused nagu viibimine menetlustoimingutel, kohtumised uurijatega ja kaitsjaga. Kohtule nähtub vastustaja esitatud tõendist, et kaebajal olid Tallinna arestimajas viibimise ajal 7-l päeval kohtumised
kaitsja ja uurijaga, mis kestsid päevas järjestikku 30 minutit kuni 1 tund ja 50 minutit. Ühel päeval oli kaebaja 5 tundi ja 20 minutit väljaspool arestimaja uurimistoimingutel (tl 67). Kohtu hinnangul ei ole vastustajale etteheidetav jalutuskäigu mittevõimaldamine päeval, mil kaebaja viibis väljaspool arestimaja menetlustoimingul, kuivõrd kaebaja oli pikalt arestimajast eemal ja menetlustoimingu iseloomust tulenevalt võis kaebaja saada sel päeval värskes õhus viibida. Kaebaja kohtumine kaitsja või uurijaga arestimajas ei vabanda talle värskes õhus viibimise mittevõimaldamist, kuna kohtumised kestsid lühikest aega ja kohtu hinnangul ei saa kaebajat jätta ilma värskes õhus viibimise võimalusest seetõttu et ta kasutab enda KarS § 34 lg 1 punktis 3 sätestatud õigust kaitsja abile või täidab kriminaalmenetluses osalemise kohustust. Samuti nähtub kohtule, et 20.02.2018 ja 13.06.2018 on kaebajale võimaldatud värskes õhus viibimist, kuigi samade päevadel kohtus ta ka kaitsja ja uurijaga. Samuti ei saa vastustaja vabandada jalutuskäigu mittevõimaldamist kaebaja muude õiguste tagamisega. Vastustajal tuleb töö korraldada nii, et kõigile kinnipeetavatele oleksid nende õigused tagatud. Kohtule ei nähtu ka, et jalutuskäigud jäid võimaldamata kaebaja erakordselt tiheda päevaplaani tõttu. Seega, arvestades, et vastustajale ei ole viiel päeval jalutuskäigu mittevõimaldamine etteheidetav, võib öelda, et kaebajal oli liikumisvõimalus väljaspool kambrit ca 60% arestimajas viibitud päevadest.
26.Asjas ei ole ka tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks jalutuskäigust keeldunud, sh ei ole vastustaja jalutuskäigust keeldumist fikseerinud. Seega ei ole välistatud, et päevadel, mil kaebaja ei viibinud värskes õhus, oli ta selleks küll soovi avaldanud, kuid arestimaja täituvuse ja vahialuste eraldamise vajaduse tõttu polnud võimalik värskes õhus viibimist igapäevaselt võimaldada. Kohtu hinnangul ei ole ka eluliselt usutav, et kaebaja oleks Tallinna arestimajas pea pooltel päevadel värskes õhus viibimise võimalusest loobunud, kui Jõhvi arestimajas ta seda ei teinud. Seda kinnitab ka vastustaja enda selgitus, et kaebaja ei saanud kõikidel päevadel värskes õhus viibida ja et üldjuhul võimaldati kinnipeetutele värskes õhus viibimist vähemalt ülepäeviti (vastustaja 17.08.2020 p 2.4, tl 114 pöördel). Kuivõrd jalutuskäigust keeldumist ei ole tõendatud, tuleb eeldada, et kaebajale jäi värskes õhus viibimine nõutud ulatuses võimaldamata, kuigi ta seda soovis. Vastustaja ei ole väitnud, et värskes õhus viibimise kord Rahumäe arestimajas – kestvusega alla tunni päevas – oli kehtiva õigusega kooskõlas. Vastuses kaebusele on vastustaja välja toonud, et kuigi kaebaja ei saanud igapäevaselt värskes õhus vähemalt ühe tunni viibida, ei ole tegemist sellise õiguse riivega, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist. Vabas õhus jalutamise eesmärk on kaitsta nii kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja puhtale õhule, mille olulisus on üldteada, kui ka võimaldada liikumist väljaspool tavapäraselt kitsaid kambritingimusi (Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus nr 3-16-611, p 14). Seega leiab kohus, et vastustaja on kaebaja õigust värskes õhus viibida rikkunud ja võtab seda kahju hüvitise määramisel seetõttu arvesse. Duši võimaldamine
27.Kaebaja hinnangul on vaid korra nädalas duši kasutamine ebapiisav ja inimväärikust alandav. ASkE § 26 lg 2 kohaselt 1 võimaldatakse kinnipeetavale kord nädalas sooja veega duši kasutamine. Seega puudub vaidlus selles, et kaebajale olid tagatud miinimumnõuetele vastavad pesemisvõimalused ja vastustajal ei olnud kohustust võimaldada kaebajale duši all käimist tihedamalt. Samuti oli kambris kraanikauss ja vesi. Seetõttu ei olnud duši võimaldamise osas kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastased. Vaba aja veetmise võimalused
28.Arestimajas puudusid vaba aja veetmise tingimused. Lugeda oli ebapiisava valgustuse tõttu raske, televiisorit omada oli keelatud ja polnud ka pistikupesa.
29.Kaebaja ei ole täpsemalt selgitanud, millised vaba aja veetmise võimalused puudusid või milliseid oleks ta võimalusel peale televiisori omamise kasutanud. Vaba aja veetmise võimaluste ahenemine on iseenesest kinnipidamisasutuses viibimisega paratamatult kaasnev, kuid vaba aja veetmise võimalused ei tohi väheneda pea olematuks. 10(16)
Kohus möönab, et lugemine võis kambri kehva valgustatuse tõttu olla ebamugav ja raskendatud, sj võtab kohus kambri kehva valgustatust kahju hüvitise määramisel arvesse (vt otsuse p 19). Televiisorit võib kambris hoida ASkE § 31 lg 1 p 12 kohaselt arestimaja juhi loal, kui selle kasutamine ei häiri arestimaja tööd ja teisi isikuid. Vastustaja on selgitanud, et Tallinna arestimajas keeluti kaebajale televiisori kambrisse lubamisest, sest kaebaja soovis seda saada pakiga ja ASkE § 36 lg 2 pakkides saada lubatud asjade loetelus televiisor puudub. Samuti soovis kaebaja saada televiisorit vanglas kasutamiseks ja arestimajal puudus televiisori hoiuvõimalus. Kohus leiab, et televiisori kambrisse lubamisel on arestimajal suur kaalutlusruum. Televiisori puudumine iseenesest ei ole ka inimväärikust alandav. Lisaks nähtub kohtule, et kuivõrd kambrite pistikupesades puudus elekter, ei oleks kaebajal olnud võimalik televiisori kambrisse lubamisel seda tõenäoliselt kasutada. Vastustaja on ka selgitanud, et elekter puudus pistikupesades seetõttu, et kinnipeetavad lõhuvad pistikupesi ja kisuvad seal olevaid juhtmeid seinast välja (vastustaja 17.08.2020 p 2.5, tl 115). Elektri olemasolu pistikupesades võis sellises olukorras aga ohustada kinnipeetavate elu ja tervist.
30.Kohtule ei nähtu ka, et kaebajal ei oleks olnud üldse aja veetmise võimalusi või et kaebaja oleks olnud infosulus. Kohtule nähtub, et kaebajal oli võimalik, kuigi raskendatud, lugeda. Samuti on vastustaja selgitanud, et kinnipeetutel oli võimalus lugeda paaripäevase hilinemisega ajalehti, arestimaja raadios mängisid eesti- ja venekeelsed raadiod, mille programmis olid ka uudised. Kohus nõustub kaebajaga, et 2015. aasta kontrollkäigul on õiguskantsler täheldanud, et kinnipeetavatele ei olnud Tallinna Rahumäe tee arestimajas piisavalt tagatud juurdepääs avalikustatud informatsioonile ja teinud ettepaneku seda tagada näiteks regulaarselt ja ebamõistliku viivituseta jagatavate ajalehtede näol.6 Vastustaja ei ole kohtule tõendeid õiguskantsleri viidatud puuduste kõrvaldamise kohta esitanud. Siiski märgib kohus, et kaebaja ei ole PPA-le esitatud kahju hüvitamise taotluses ega algses kaebuses informatsioonile juurdepääsu puudumist käsitlenud mittevaralist kahju põhjustanud asjaoluna, vaid on keskendunud just piisava meelelahutuse puudumisele. Kaebaja on hakanud informatsioonile juurdepääsu puudumist väitma alles kohtumenetluses pärast seda, kui kohus sellele vastustaja tähelepanu 29.06.2020 määruses juhtis (määruse p 2.5). Seetõttu leiab kohus, et kaebaja vaba aja veetmise võimalused ei olnud ahenenud sedavõrd palju, et nende puudumine ületaks kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi, mistõttu kohus seda kahju hüvitamisel arvesse ei võta.
31.Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kaebaja hoidmine Tallinna arestimajas, kus temale tagatud põrandapind kambris jäi pool seal viibitud aega alla 4 m2, ei olnud tagatud õigust viibida iga päev vähemalt tund aega värskes õhus ning puudus võimalus kasutada kambris WC-d privaatselt, oli õigusvastane ja vastuolus inimväärikuse austamise põhimõttega. Lisaks võtab kohus arvesse, et kaebajal ei olnud võimalik laua taga süüa, kambrite ventilatsioon oli kehv ja valgustatus ei olnud piisav. II Arstiabi
32.Kaebaja väitel ei antud talle Jõhvi arestimajas viibides arstiabi, kuigi ta esitas selleks korduvalt kirjalikke ja suulisi taotlusi.
33.Õiguskantsler on 11.09.2018 kontrollkäigu kokkuvõttes välja toonud, et Jõhvi arestimajas ei saa meditsiiniabi korraldusega rahule jääda.7 Tervishoiueksperdi hinnangul oli probleemiks kinnipeetute ebapiisav igapäevane meditsiiniline jälgimine ja see, kuidas lahendatakse kergemaid tervisemuresid,
22.01.2015 kontrollkäigu kokkuvõtte p 4.1. Kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_politsei_ja_piirivalveameti_pohja_prefektuuri_arestimajja.pdf
kuna arestimajas puudus meditsiinitöötaja. Erakorraline arstiabi oli tagatud kiirabi ja EMO abil ning vajadusel korraldati ka plaaniline arstiabi (tl 66 pöördel). VangS § 93 lg 6 kohaselt lähtutakse vahistatu tervishoiu korraldamisel ja rahastamisel käesoleva seaduse §-dest 49 ja 491 ning nende alusel kehtestatud õigusaktidest. Vahistatu, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas või arestimajas võimalus, suunab arst ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. ASkE § 30 lg 1 kohaselt jälgitakse kinnipeetu füüsilist ja vaimset tervist arestimajas pidevalt ning kontrollitakse vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetut ravitakse arestimaja võimaluse piires. Kinnipeetule tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus, kutsudes vajadusel kiirabiteenuse osutaja või saadetakse kinnipeetu terviseteenuse osutaja juurde (samas lg 2). Kui kinnipeetu vajab ravi, mille andmiseks puudub arestimajas võimalus, saadetakse kinnipeetu tervishoiutöötaja saatekirja alusel valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde tervishoiuasutusse või vanglasse (samas lg 3). Eelnevast nähtub kohtule, et asjaolu, et Jõhvi arestimajas ei viibinud regulaarselt tervishoiutöötajat, ei ole iseenesest õigusvastane.
34.Kaebaja ja vastustaja on eri seisukohtadel selles osas, kas kaebaja esitas meditsiinilise abi saamiseks taotlusi või mitte. Kaebaja väitel esitas ta nii suulisi kui kirjalikke taotlusi, sh palus korduvalt kiirabi kutsuda. Vastustaja väitel kaebaja kirjalikke taotlusi arsti juurde saamiseks esitanud ei ole. Kohtule nähtub, et suulisi taotlusi on kaebaja esitanud ja neile on reageeritud, kuivõrd kaebajale on arestimajas viibimise ajal kõhu- ja peavalu vastu antud valuvaigisteid 8-l korral (tl 145-152). Arvestades, et ka õiguskantsler on kaebaja Jõhvi arestimajas viibimise ajal tehtud kontrollkäigul pidanud tervishoiutöötaja puudumist problemaatiliseks, võib see kohtu hinnangul koosmõjus pika arestimajas viibimise ajaperioodiga (mõlemal korral üle kahe kuu) viidata tervise kahjustamise ohule. Arestimaja ametnikud ja töötajad ei ole eelduslikult vastava meditsiinilise väljaõppega, et vajadusel plaanilist meditsiinilist sekkumist vajavaid olukordi ära tunda. Nii võib arestimajas regulaarselt tervishoiutöötajale juurdepääsu puudumine tingida olukorra, kus ravitakse esmaseid sümptomeid (nt valu), kuid seda põhjustav tõsisem terviseprobleem jääb õigeaegselt avastamata. Siiski tuleb siinkohal rõhutada, et oma tervise eest hoole kandmine on esmajoones isiku enda ülesanne, sh tuleb vajadusel esitada ka arsti juurde pääsemiseks avaldusi. Arvestades, et ekspertarvamuse kohaselt korraldati plaaniline abi (sh perearsti vastuvõtt) vajadusel, hõlmas plaanilise ravi saamine ka teatud määral arestimaja otsustust (kas või selles osas, kas ja millal on kinnipeetut võimalik arsti juurde transportida – vt ekspertarvamus, tl 65 pöördel) ja võis seetõttu piirata kinnipeetavate võimalusi arstiabi saamisel. Seetõttu võib kohtu hinnangul tervishoiutöötajale stabiilse või regulaarse juurdepääsu puudumine olla käsitatav ühe inimväärikuse alandamist kinnitava asjaoluna ehk kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ületamist ning vastustaja tegevuse õigusvastasust kinnitava asjaoluna (Riigikohtu 02.10.2014 otsuse nr 3-3-1-47-14p 23). Sanitaarsõlm
35.Kaebaja väitel ei olnud tualett seinaga eraldatud ning ei varjanud täielikult teiste kambris viibivate inimeste eest. Alandav oli nii ise teiste ees vajaduste rahuldamine kui ka juuresolek kui teised seda tegid. Kohus on eelnevalt leidnud, et olukorras, kus kambris viibis mitu inimest, võib ülejäänud ruumist täielikult eraldamata WC kasutamist ja teiste kambrikaaslaste poolt WC kasutamise talumist pidada äärmiselt ebameeldivaks ja alandavaks ning kinnipidamisega vältimatult kaasnevaid kannatusi ületavaks (vt otsuse p 13).
36.EIK on privaatsuse osas puudulikuks pidanud WC kambrist eraldamist üksnes eesriidega (vt EIK
10.märtsi 2015. a otsus asjas Varga jt vs Ungari, p 82). Õiguskantsler on 11.09.2018 kontrollkäigu kokkuvõttes välja toonud, mitme nii-öelda tavakambri uksesilmast on hügieeninurk varjamatult jälgitav ja see võib rikkuda kinnipeetu õigust inimväärikusele ja privaatsusele. Tungiva vajaduseta (nt 12(16)
suitsiidioht) ei peaks kinnipeetut hügieeninurga kasutamisel jälgima ka järelevalvet tehes. CPT hinnangul on taunitav olukord, kus personalil on võimalik varjamatult jälgida ka kartseri- ja jälgimiskambrite hügieeninurkasid. Kohtule nähtub vastustaja esitatud fotodelt (tl 130-143), et Jõhvi arestimajas oli sanitaarsõlm eraldatud lakke ja ühe seina külge kinnitatud koormakilega, mis ei ulatunud põrandani välja ja mis oli ühe seina külge kinnitatud ainult osaliselt. Samuti ei varjanud sanitaarsõlmes viibivat isikut uksesilmast vaadates (vt fotod tl 138 ja 142) ja vaevalt varjas kaugemast asuvast kambrinurgast vaadates sanitaarsõlme (vt foto tl 140). Jõhvi arestimaja juhi selgitustest nähtub kohtule, et 06.04.-20.04.2018 viibis kaebaja kambris üksi, 20.04.-12.06.2018 ja 29.06.-04.09.2018 viibis kaebaja kambris koos vähemalt ühe teise kinnipeetavaga ja 04.09.-06.09.2018 viibis kaebaja kambris üksi (tl 68). Seega viibis enamiku ajast kambris koos teiste isikutega. Arvestades, et ka õiguskantsler on Jõhvi arestimaja sanitaarsõlmede privaatsust pidanud problemaatiliseks, leiab kohus, et seda asjaolu on võimalik kahju hüvitise määramisel arvesse võtta. Kaebaja asjade kambrisse mittelubamine
37.Kaebaja väitel võeti tal Jõhvi arestimajas käekell ära ja kambrisse ei antud. Samuti keelati kasutada kreeme, sh raseerimisjärgset kreemi, kambrisse ei antud kaebaja enda asju – male, mängukaardid, televiisor, veekeedukann. Ainsaks tegevuseks oli raamatute lugemine.
38.Kohus on eelnevalt leidnud, et televiisori kambrisse lubamine on arestimaja kaalutlusotsus (vt otsuse p 13 ja 14). Jõhvi arestimaja juht on selgitanud, et kaebajale ei lubatud televiisorit kambrisse üldise rahu huvides (tl 63). Kohtu hinnangul ei ole selline kaalutlus õigusvastane, kuna ka ASkE § 31 lg 1 p 12 lubab televiisorit üksnes juhul, kui selle kasutamine ei häiri arestimaja tööd ja teisi isikuid. Vastustaja on selgitanud, et raseerimisjärgne kreem võib sisaldada alkoholi, mis on arestimajas keelatud, veeketja puhul on oht, et keedetud veega tekitatakse tervisekahju endale või teistele isikutele (sh ametnikele). Olenemata käekella puudumisest oli kaebajal võimalik kellaaega teada saada raadiot kuulates. Raadiost oli kaebajal võimalik ka uudistega kursis olla, sh oli kaebajal võimalik ise kanalit vahetada. Kohtu hinnangul ei ole käekella, raseerimisjärgse kreemi, meelelahutuse (male ja mängukaardid) ja veekeetja kambrisse mittelubamine olenemata sellest, kas nende asjade kambrisse mittelubamine oli õiguspärane või mitte, selline kaebaja õiguste riive, mis ületaks kinnipidamisega paratamatult kaasnevate ebamugavuste piiri ja alandaks seetõttu kaebaja inimväärikust. Duši võimaldamine, pesu kuivatamine ja asjade hoiukoht
39.Kaebaja väitel sai duši all käia ainult kord nädalas ja pesu sai kuivatada ainult kambris, kusjuures pesu kuivatamiseks ja isiklike asjade hoidmiseks ei olnud kohta. Kaebajale oli tagatud duši all käimine kord nädalas, mis vastab ASkE § 26 lõikes 2 sätestatud nõudele. ASkE-st tulenevalt ei ole arestimaja kohustatud tagama kambris riiete kuivatusvõimalusi ja eraldi asjade hoiukohtX Ringkonnakohus on leidnud, et ASkE-s sätestatust tulenevalt ei kuulu väljaspool kambrit riiete pesemise ja kuivatamise võimaldamine kinnipeetu õiguste ega ka arestimaja kohustuste hulka. Seega ei ole taolise võimaluse puudumine vastustajale etteheidetav. VangS § 93 lg-st 1 tulenevalt oli kaebajal võimalik isiklikest riietest loobuda. Sellisel juhul korraldab riiete pesemise kinnipidamisasutus (vt Tartu Ringkonnakohtu 21.11.2017 otsuse nr 3-17-174 p 32). Samas on õiguskantsler 11.09.2018 kontrollkäigul leidnud, et pesu kuivatamise võimaluste puudumine võib olla vastuolus ASkE § 32 lg 1 punktiga 5. Arvestades eeltoodut möönab kohus, et pesu kuivatamise võimaluste puudumine võis põhjustada ebamugavusi, kuid tegemist ei ole inimväärikust alandava kinnipidamistingimusega, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist. Pikaajaline arestimajas viibimine 13(16)
40.Kaebaja on ka välja toonud, et moraalset kahju tekitas sund kannatada õigusvastaseid kinnipidamistingimusi pikka aega ja et arestimaja ei ole mõeldud pikaajaliseks kinnipidamiseks. Pikaajaline viibimine arestimajas pani kaebaja psühholoogilise surve alla, tekitas hirmu hirmutamise ja füüsilise arveteõiendamise ees.
41.Kohtule nähtub, et kaebaja viibis Tallinna ja Jõhvi arestimajas kokku ca 7 kuud järjest. Kohus nõustub kaebajaga, et ka CPT on juhtinud tähelepanu sellele, et arestimajad ei ole mõeldud pikaajaliseks kinnipidamiseks (vt CPT 2019/(Inf)31 p 37). CPT on toonud välja, et CPT kogemuste kohaselt suurendab pikaajaline politseiasutustes viibimine pärast seda, kui eelvangistuses viibija on kohtuniku ette toodud, tavaliselt hirmutamise ja füüsilise väärkohtlemise ohtu politseiametnike poolt. Kohus ei välista, et muudes riikides võib arestimajas viibimine tuua kaasa ka muid kannatusi, mis ei ole otse seotud isiku kohtueelse kinnipidamisega. Kaebaja ei ole sisustanud, et talle oleks tegelikult tekkinud muid kannatusi lisaks eelpool kirjeldatud kinnipidamistingimustele. Kinnipidamise tingimused on iseloomulikud konkreetsele hoonele ega sõltu sellest, kas tegemist on vangla või arestimajaga. Kaebaja toodust ei nähtu piiranguid, mida tal vanglas vahistatuna ei oleks olnud. Kaebaja oli vahistamise ajal kahtlustatav narkootikumidega seotud süütegude osas. Tegemist ei ole teoga, millest tulenevalt peaks kahtlustama politseiametnike poolt hirmutamist või füüsilist arveteõiendamist. Nii arestimajal kui ka vanglal on samaväärsed kohustused tagada kaitse kaaskinnipeetavate poolt hirmutamise või füüsilise arveteõiendamise eest. Kohus leiab, et Eestis on nii sisekontrollisüsteem kui ka õiguskantsleri tegevus piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetusasutusena (OPCAT) sedavõrd tõhus, et kaebaja saanuks tegelike probleemide korral need avaldada ja need oleksid ka laiemalt teada. Eeltoodust tulenevalt ei leia kohus siinkohal kaebaja õiguste rikkumist.
42.Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kaebaja hoidmine Jõhvi arestimajas, kus temale ei olnud tagatud tervishoiutöötajale regulaarset juurdepääsu ja puudus võimalus kasutada kambris WC-d privaatselt, oli õigusvastane ja vastuolus inimväärikuse austamise põhimõttega. Kaebaja pidi sellistes tingimustes viibima kokku 138 päeva, sellest ilma tervishoiutöötajale juurdepääsuta 81 päeva, kuna tervishoiutöötaja puudus Jõhvi arestimajast alates 01.06.2018 (vt ekspertarvamus tl 65). III
43.Kohus leiab, et inimväärikuse alandamisega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju. Inimväärikuse alandamine tulenes otseselt arestimajade kinnipidamistingimustest, mistõttu on olemas põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kaebaja inimväärikuse alandamise vahel. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides (RVastS § 13 lg 3). Olukorras, kus kohtud ja õiguskantsler on arestimajade WC-de probleemile juhtinud korduvalt vastustaja tähelepanu, ning samuti on väljakujunenud pikaaegne praktika inimväärikust tagava kambripinna arvestamisel ja seadusest tulenevkohustus tagada vahistatule ühe tunni pikkune vabas õhus viibimise võimalus, leiab kohus, et vastustaja ei ole olnud oma ülesandeid täites piisavalt hoolas ja on seetõttu kahju tekkimises süüdi. Arvestades, et vastustaja on nii talle esitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamisel (tl 55-57) kui ka vastuses kaebusele pea kõikide kaebaja väidete osas leidnud, et kaebajale ei ole üldse kahju tekkinud, sest kinnipidamistingimustega kaasnevad ebamugavused ei ületa kinnipidamisega paratamatult kaasnevate ebamugavuste määra, peab kohus vähetõenäoliseks, et nende kinnipidamistingimuste osas oleks midagi muutunud, kui kaebaja oleks juba arestimajas viibimise ajal vastustajale taotluse või vaide esitanud.
44.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Mittevaraline kahju tuleb kohtu hinnangul hüvitada rahas. Kaebaja nõuab hüvitist 3000 eurot. Riigikohus selgitas 14(16)
05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus leiab siiski, et kuna kohtud on varasemalt Tallinna Rahumäe arestimaja kinnipidamistingimusi samal või lähedasel ajaperioodil käsitlenud, saab praegusel juhul nendes asjades määratud kahjuhüvitiste suurustest lähtuda. Kohtud on varasemalt Tallinna Rahumäe tee arestimaja sarnaste kinnipidamistingimuste eest hüvitanud kahju 4,8-5,7 euro ulatuses päeva eest (vt nt Tartu Halduskohtu 17.04.2020 otsuse nr 3-18-1227 p 228, 06.02.2020 otsuse nr 3-19-1461 p 27-289, Tallinna Halduskohtu 29.01.2018 otsuse nr 3-17-1578 p 1 ja 2310).
45.Kohus märgib, et kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Rahumäe tee arestimajas olid kõige rohkem inimväärikust alandavad 38 päeval, mil talle tagati kambripinda alla 4 m2. Siiski ei olnud kaebajal kambripinda kordagi alla EIK praktikast tuleneva miinimumnõude 3 m2, mistõttu leiab kohus, et 38 Rahumäe arestimajas viibitud päeva eest tuleb kaebajale hüvitada 5,5 eurot päeva eest ehk kokku 209 eurot. Kuna ülejäänud 33-l päeval oli kaebajale tagatud vähemalt 4 m2 kambripinda, kuid muude õigusvastaste kinnipidamistingimuste mõju oli suurema osa ajast olemas, mõistab kohus selle aja eest kahjuhüvitisena välja 4,5 eurot päevas (148,5 eurot). Jõhvi arestimajas olid kinnipidamistingimused paremad, kuid kaebaja kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi ületavateks ning privaatsust ja inimväärikust alandavateks saab lugeda sanitaarsõlme privaatsuse puudumist ja tervishoiutöötajale juurdepääsu puudumist. Seetõttu mõistab kohus Jõhvi arestimajas viibitud 138 päeva eest kahjuhüvitisena välja 3 eurot päeva eest (414 eurot). Seega rahuldab kohus kõiki asjaolusid arvesse võttes kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 771,5 eurot.
46.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Otsus on tehtud vastustaja kahjuks. Seega jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja on tasunud riigilõivu 90 eurot. Kaebaja on kaebuses taotlenud ka kaebuse koostamisele kulunud aja eest 120 euro hüvitamist. Kuivõrd kaebajal puudub asjas esindaja, ei näe HKMS § 101 lg 1 ega § 103 lg 1 ette eelnimetatud kulu hüvitamist ette. Seetõttu loeb kohus, et kaebajal muud menetluskulud peale riigilõivu puuduvad. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt (väljamõistetav hüvitis on ca 25 % kaebuses nõutud 3000-eurosest hüvitisest), mõistab kohus vastustajalt riigilõivu välja vastavalt kaebuse rahuldamise protsendile. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 22 eurot ja 50 senti.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
Kohus mõistis välja kahjuhüvitise perioodide 20.03.2018-16.04.2018 ja 25.04.2018-30.05.2018 (64 päeva) eest 300 eurot. Kohus mõistis välja kahjuhüvitise perioodi 28.05.2016-8.06.2016 (12 päeva) eest 60 eurot.
Kohus mõistis välja kahjuhüvitise perioodide 19.05.2017-06.06.2017, 13.06.2017-16.06.2017 ja 20.06.2017-26.07.2017 (61 päeva) eest 350 eurot.
15(16)
OSALISELT
TÜHISTATUD
KOHTUOTSUSEGA.
TALLINNA
RINGKONNAKOHTU
29.04.2021
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.