X.i kaebus Viljandi Vallavalitsuse 29. jaanuari 2020. a korralduse nr 2-3/64 osaliseks tühistamiseks, 11. märtsi 2020. a korralduse nr 2-3/179 tühistamiseks ning Viljandi valla kohustamiseks otsustada haldusakti andmine uuesti
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X.i kaebus.
2.Asendada avaldatavas kohtulahendis X.i, Y.i ja Z.i nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 204 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. (kaebaja) esitas Viljandi vallale 20. detsembril 2019 avalduse maksevõime hindamiseks, milles palus vabastada teda 2020. aastaks isa Y.i hooldusteenuse tasumisest.
Y. esitas 3. jaanuaril 2020 Viljandi vallale avalduse, milles palus abi kohamaksu tasumisel Pärsti Pansionaadis tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020.
3.Viljandi Vallavalitsus otsustas 29. jaanuari 2020. a korraldusega nr 2-3/64 järgmist:
1.Y. tasub hoolduskulud Pärsti Pansionaadis oma vanaduspensionist 95% ja sotsiaaltoetusest puuetega inimestele 100% ulatuses tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2020. Pensionist 5% jääb Y.ile isiklikuks otstarbeks.
2.Z. tasub Y.i hooldusteenuse maksumusest 150 eurot kalendrikuus hooldusteenuse osutaja poolt esitatud arvete alusel tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2020.
3.X. tasub Y.i hooldusteenuse maksumusest 100 eurot kalendrikuus hooldusteenuse osutaja poolt esitatud arvete alusel tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2020.
3-20-661
4.Viljandi Vallavalitsus tasub Y.i hoolekandeteenuse maksumusest puudujääva osa, millele lisandub retseptiravimite maksumus tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2020, millest on maha arvatud:
4.1.Y.i pension 95% ulatuses ja sotsiaaltoetus puuetega inimestele 100% ulatuses;
4.2.X.i poolt osaliseks hoolduskulude katmiseks makstav 100 eurot;
4.3.Z.i poolt osaliseks hoolduskulude katmiseks makstav 150 eurot.
4.Kaebaja esitas 12. veebruaril 2020 Viljandi vallale eelnimetatud korralduse peale vaide, mille Viljandi Vallavalitsus 11. märtsi 2020. a korraldusega nr 2-3/179 rahuldamata jättis.
5.Kaebaja esitas 13. aprillil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Viljandi Vallavalitsuse
29.jaanuari 2020. a korralduse nr 2-3/64 ja 11. märtsi 2020. a korralduse nr 2-3/179 tühistamiseks ning Viljandi valla kohustamiseks otsustada haldusakti andmine uuesti. Kaebaja põhjendab, et ei ole võimeline oma isa ülalpidamiskulusid tasuma ning Viljandi vald on kaebaja maksevõimet ebaõigesti hinnanud.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kaebaja rõhutab kaebuses, et vastustaja on tema maksevõimet ebaõigesti hinnanud ning arvestades kaebaja tulu, ei ole ta võimeline omaenese ja eelisjärjekorras ülalpeetavate ülalpidamist kahjustamata oma isa ülalpidamiskulusid kandma. Seetõttu palub kaebaja Viljandi Vallavalitsuse 29. jaanuari 2020. a korralduse nr 2-3/64 ning vaideotsuse tühistada ja kohustada valda asja uuesti otsustama.
7.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kuigi kaebaja nõuab Viljandi Vallavalitsuse 29. jaanuari 2020. a korralduse nr 2-3/64 tervikuna tühistamist, mõistab kohus kaebuse põhjendusi arvestades, et kaebaja vaidlustab korraldust üksnes teda puudutavas osas. Seega soovib kaebaja vaidlustada eelnimetatud korraldust osas, milles Viljandi Vallavalitsus otsustas, et kaebaja tasub Y.i hooldusteenuse maksumusest 100 eurot kalendrikuus hooldusteenuse osutaja poolt esitatud arvete alusel tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2020 ning et Viljandi Vallavalitsus eelnimetatud osas Y.i hoolekandeteenuse maksumusest puudujäävat osa, millele lisandub retseptiravimite maksumus tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2020, ei tasu. Samuti nõuab kaebaja Viljandi Vallavalitsuse 11. märtsi 2020. a korralduse nr 2-3/179 (vaideotsus) tühistamist ning valla kohustamist otsustada asi uuesti.
8.HKMS § 44 lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
9.Kohus lähtub kaebeõiguse kontrollimisel värskest Riigikohtu praktikast sarnases asjas (31. märtsi 2020. a määrus asjas nr 3-18-1168). Kohus on seisukohal, et Riigikohtu hiljutist kohtupraktikat arvestades ei riiva Viljandi Vallavalitsuse 29. jaanuari 2020. a korraldus nr 23/64 kaebaja õigusi ja kaebajal puudub korralduse vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus.
10.Viljandi Vallavalitsus tegi 29. jaanuari 2020. a korraldusega nr 2-3/64 kindlaks, millise osa isa hoolduskuludest kaebaja peab tasuma, ning tegi osa suuruse kaebajale korraldusega teatavaks, kuid eelnimetatud korraldus ei ole täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 järgi täitedokument, mida saaks sundtäita. Eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse
3-20-661 kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel ei ole õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda. Kui kaebaja peab hoolduskulude tasumisest osavõttu põhjendamatuks, on tal võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 368 lg 1), mille eesmärgiks on tuvastada, et kaebajal ei ole isa ülalpidamiskohustust. Kui kaebaja ei tasu hoolduskulude arveid ning kaebaja isa omaosalusest ja Z.i tasutud hoolduskulude maksumusest ei piisa, saab Viljandi vald ise täita kaebaja kohustuse ja esitada kaebaja vastu käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-67-15, p-d 12-13). Selleks, et kaebajale järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab Viljandi vald pöörduma nõudega maakohtusse (Riigikohtu halduskolleegiumi 31. märtsi 2020. a määrus asjas nr 3-18-1168, p-d 11-13). Eeltoodust tulenevalt ei riiva Viljandi Vallavalitsuse 29. jaanuari 2020. a korraldus nr 2-3/64 kaebaja õigusi ja kaebajal puudub korralduse vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Samal põhjusel ei ole ka kohustamisnõue lubatav.
11.Samuti ei riiva kaebaja õigusi eelkirjeldatud põhjustel Viljandi Vallavalitsuse 11. märtsi 2020. a korraldus nr 2-3/179. Viimati nimetatud korralduse vaidlustamise välistab ka HKMS § 45 lg 4, mille kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Kaebuse põhjendustest ei nähtu, et Viljandi Vallavalitsuse 11. märtsi 2020. a korraldus nr 2-3/179 rikuks kaebaja õigusi sõltumata põhivaidluse esemest.
12.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebeõiguse puudumise tõttu X.i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
13.Kuna kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, ei kuulu kaebajale vastavalt HKMS § 104 lg 5 p-le 2 tasutud riigilõiv summas 15 eurot tagastamisele.
14.HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtulahendis X.i, Y.i ja Z.i nimed tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.