Xe ja Y kaebus Põhja-Sakala Vallavalitsuse 27. juuni 2023. a korralduse nr 521 tühistamiseks ning Põhja-Sakala Vallavalitsuse kohustamiseks täita 18. aprilli 2023. a korraldust nr 246
Menetlusosalised
Kaebaja I – X Kaebaja II – Y Kaebajate esindaja – W Vastustaja – Põhja-Sakala vald
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X ja Y kaebus.
2.Jätta X ja Y esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3.Tagastada esialgse õiguskaitse taotluse ja kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv kogusummas 40 eurot We arvelduskontole pärast käesoleva määruse resolutsiooni punkti 1 jõustumist.
4.Asendada käesoleva kohtulahendi avaldamisel selles nimetatud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 204 lg 1 ja § 252 lg 7).
1.X esitas 27. märtsil 2023 Põhja-Sakala vallale taotluse hooldekodus viibiva isa Y hoolekandeteenuse osaliseks rahastamiseks valla eelarvest. Põhja-Sakala Vallavalitsuse 18. aprilli 2023. a korralduse nr 246 punktis 1 otsustati, et Põhja-Sakala vald maksab valla eelarvest Lõuna-Eesti Hooldekeskuse AS Põltsamaa Kodus viibiva X isa hoolduskulude puudujääva osa igakuuliselt hoolekandeteenuse osutaja esitatud arve alusel alljärgnevalt: 1.1. alates 6. aprillist 2023 igakuuliselt puudujääv osa kuni teenuse vajaduse lõppemiseni; 1.2. poeg Y osaleb hoolduskuludes vastavalt 100 euroga kuus. Korralduse punkti 2 kohaselt annab X isa
3-23-1984 Y hoolduskulude katteks igakuise sissetuleku osa, mis ületab 20 eurot. 20 eurot jääb talle taskurahaks.
2.Hooldekodu suunas oma 18. mai 2023. a e-kirjas X isa lähedasi esitama kohalikule omavalitsusele seoses hooldusreformiga uut avaldust. Y esitas seejärel 13. juunil 2023 vallale avalduse üldhooldusteenuse tasu osaliseks maksmiseks. Põhja-Sakala Vallavalitsuse 27. juuni 2023. a korralduse nr 521 punktis 1 otsustati hüvitada alates 1. juulist 2023 Põhja-Sakala valla eelarvest: 1.1 Y üldhooldusteenuse hoolduskulu vastavalt hooldekodu kehtestatud hoolduskulu komponendile, kuid mitte rohkem kui vallavalitsuse poolt kehtestatud piirmäär (s.o 530 eurot kuus); 1.2 Jätta Yle isiklikuks kasutamiseks vähemalt 5% tema vanaduspensionist. Ülejäänud osa tema vanaduspensionist kuulub teenuskoha maksumuse tasumiseks. Korralduse punkti 2 kohaselt üldhooldusteenuse kohamaksu puudajääva osa (s.o 417,38 eurot kuus) tasuvad Y seadusjärgsed ülalpidajad vastavalt teenuseosutaja poolt esitatud arvele. Korralduse punktiga 3 tunnistati Põhja-Sakala Vallavalitsuse 18. aprilli 2023. a korraldus nr 246 „Põhja-Sakala valla eelarvest hoolekandeteenuse osaline rahastamine“ alates 1. juulist 2023 kehtetuks. X esitas seejärel 1. augustil 2023 vallale pöördumise, milles avaldas rahulolematust 27. juuni 2023. a korraldusega nr 521. Vald ei ole avaldusele kaebajate väitel vastanud.
3.X ja Y (Y tütar ja poeg) esitasid 10. septembril 2023 esindaja vahendusel Tartu Halduskohtule kaebuse, milles paluvad tühistada Põhja-Sakala Vallavalitsuse 27. juuni 2023. a korralduse nr 521 ning kohustada Põhja-Sakala Vallavalitsust täitma varasemat ehk 18. aprilli 2023. a korraldust nr 246. Kaebajad märgivad, et nende panus Y hooldekoduteenuse rahastamisse oli 18. aprilli 2023. a korraldusest nr 246 tulenevalt 100 eurot kuus ning kaebajatel oli õiguspärane ootus, et selline olukord valitseb kuni teenuse vajaduse lõppemiseni ehk senikaua, kuni Y viibib hooldekodus, sest korraldus on antud tähtajatult. Vaidlusaluse korraldusega suurendati kaebajate rahalist panust 317,38 euro võrra kuus. Kaebajad soovivad vaidlusalusele korraldusele eelneva olukorra taastamist, mille kohaselt pidid lähedased panustama hooldekoduteenusesse 100 eurot kuus. Kaebajad soovivad ka esialgse õiguskaitse kohaldamist, sest vaidlusaluse korralduse täitmine halvendab igakuiselt pöördumatult nende majanduslikku olukorda. Samuti võib esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine viia olukorrani, kus kaebajate isa jääb hooldekoduteenuseta, sest kaebajad ei suuda selle eest tasuda. Kaebajad paluvad peatada Põhja-Sakala Vallavalitsuse 27. juuni 2023. a korralduse nr 521 täitmise ning kohustada Põhja-Sakala Vallavalitsust täitma 18. aprilli 2023. a korraldust nr 246.
KOHTU SEISUKOHT
4.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme. Kaebusest nähtuvalt esitavad kaebajad tühistamis- ja kohustamiskaebuse. Nad soovivad Põhja-Sakala Vallavalitsuse 27. juuni 2023. a korralduse nr 521 tühistamist ja Põhja-Sakala valla kohustamist täita Põhja-Sakala Vallavalitsuse 18. aprilli 2023. a korraldust nr 246.
5.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 44 lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus leiab, et X ja Y kaebus tuleb nimetatud alusel tagastada alljärgnevatel põhjustel.
5.1.Kohtupraktikas on analoogsetes olukordades halduskohtule esitatud kaebuste puhul asutud seisukohale, et kaebajatel puudub kaebuse esitamiseks kaebeõigus (vt nt Riigikohtu 31. märtsi
3-23-1984 2020. a määrus asjas nr 3-18-1168, Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-896 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2022. a otsus asjas nr 3-21-1409; Tartu Halduskohtu 29. septembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-2205; Tartu Halduskohtu 13. augusti 2021. a määrused asjades nr 3-21-1793 ja nr 3-21-1784, Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2021. a määrus asjas nr 3-21-896; Tartu Halduskohtu 14. aprilli 2020. a määrus asjas nr 3-20-661). Riigikohus on eelviidatud otsuse nr 3-18-1168 punktides 9-11 märkinud, et kohalikul omavalitsusel on õigus võtta sotsiaalteenuse osutamise eest abivajajalt tasu ning sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 16 lg 2 kohaselt tuleb abivajajalt võetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust. Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda. Tasu saab nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu. Kohalik omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest, ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad kaebajad kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda. Kui kaebajad peavad hooldusteenuse tasumisest osavõttu põhjendamatuks, võivad nad lähtuda asjaolust, et vaidlusalune korraldus ei ole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 järgi täitedokument, mistõttu ei saa seda sundtäita. Kaebajatel on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 368 lg 1), et tuvastada, et neil ei ole isa ülalpidamiskohustust. Samas selgitas Riigikohus otsuse punktis 12, et kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Selleks, et kaebajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus pöörduma oma nõudega maakohtusse. Seega on kohtupraktikas võetud selge suund, et kuigi kohaliku omavalitsuse korraldused, mis puudutavad sotsiaalteenuse eest tasumist, on antud avalik-õiguslikus suhtes, siis siduvat õiguslikku tagajärge ülalpidamiskohustust omavatele isikutele sellised korraldused kaasa ei too.
5.2.Kohus möönab, et kohtupraktikas kujundatud seisukoht korralduse mõju kohta raskendab mõningal määral kaebajate võimalusi kiiresti oma õigusi kaitsta, kuid kohtul ei ole senise kohtupraktika valguses alust kaebeõigust jaatada. Ka praeguses asjas on tegemist olukorraga, kus vastustaja on korraldusega kindlaks määranud, kui suure osa oma isa hoolduskuludest tuleb kohaliku omavalitsuse hinnangul kanda tema seadusjärgsetel ülalpidajatel. Samas ei ole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv ning vaidlusalune korraldus ei ole TMS § 2 lg 1 järgi ka täitedokument, mida saaks sundtäita. Korraldusega ei ole kaebajatele pandud kohustusi ning selles esitatud viidet kaebajatele arvete esitamise kohta tuleb mõista kui ettepanekut hüvitada vallale käsundita asjaajamisest tulenenud kulutused. Seega ei riiva korraldus nr 521 kaebajate õigusi ning neil puudub selle halduskohtus vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Kuna kaebajatel puudub ilmselgelt kaebeõigus Põhja-Sakala Vallavalitsuse 27. juuni 2023. a korralduse nr 521 vaidlustamiseks ning nimetatud korraldusega tunnistati kehtetuks PõhjaSakala Vallavalitsuse 18. aprilli 2023. a korraldus nr 246, siis ei saa kaebajad nõuda kehtetuks
3-23-1984 tunnistatud korralduse täitmist ning kaebajatel puudub ilmselgelt kaebeõigus ka kaebuses esitatud kohustamisnõude esitamiseks.
5.3.Eelnevat aluseks võttes tagastab kohus X ja Y kaebuse tervikuna HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ilmselge kaebeõiguse puudumise tõttu. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
6.Kaebajad on esitanud kaebuses esialgse õiguskaitse taotluse, milles paluvad peatada Põhja-Sakala Vallavalitsuse 27. juuni 2023. a korralduse nr 521 täitmise ning kohustada Põhja-Sakala Vallavalitsust täitma 18. aprilli 2023. a korraldust nr 246. Kuigi kohus tagastab käesoleva määrusega kaebajate kaebuse, siis tuleb kohtul Riigikohtu praktikast tulenevalt esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaadata (vt Riigikohtu 17. mai 2017. a määrus asjas nr 3-3-188-16, p 15).
6.1.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
6.2.Tulenevalt HKMS § 249 lg-st 1 peab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks taotlejal olema esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb siis, kui on oht, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine toob taotlejale kaasa pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega taotleja jaoks mingeid nn pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.
6.3.Kohus leiab, et Xil ja Yl puudub käesolevas asjas esialgse õiguskaitse vajadus. Kuigi kaebajad on välja toonud, et vaidlusaluse korralduse täitmine halvendab pöördumatult nende majanduslikku olukorda ning võib viia selleni, et kaebajate isa võib jääda hooldekoduteenuseta, siis kohtu hinnangul ei ole selliste tagajärgede realiseerumine tõenäoline. Nagu eelnevalt välja toodud, siis on kohaliku omavalitsuse poolt kaebajatele esitatavate võimalike arvete puhul tegemist sisuliselt ettepanekutega hüvitada valla kulud, mis on tulenenud käsundita asjaajamisest. Vaidlusalune korraldus ja väljastatavad arved ei ole sundtäidetavad ning kui kaebajad ei nõustu omaosaluse suurusega, siis võivad nad arved tasuda osaliselt. Selleks, et kaebajaid ähvardaksid kaebuses nimetatud tagajärjed (s.o majanduslikult raske olukord), peaks kohalik omavalitsus pöörduma maakohtusse käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõudega. Lisaks ei ole tõenäoline, et kaebajate isa jääks arvete tasumata jätmisel hooldekoduteenuseta, sest kohalik omavalitsus ei saa jätta abivajavat isikut teenuseta ning peab teenuse eest tasumise võtma enda kanda, kui seadusjärgsed ülalpidajad seda ei tee. Kohalikul omavalitsusel tekib sellisel juhul käsundita asjaajamise sätete alusel tagasinõudeõigus. SHS § 16 lg 3 kohaselt ei tohi sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus olla teenuse saamise takistuseks. Seega ei ähvarda kaebajaid käesoleval ajal nende poolt viidatud tagajärjed.
6.4.Eeltoodut tulenevalt jätab kohus kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
7.Kaebajad tasusid kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest riigilõivu kogusummas 40 eurot. Kohus leiab, et praegusel juhul oli tegemist kaebusega, kus kaebajad olid tuginedes riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p-le 2 riigilõivu tasumisest vabastatud. Kohus asub
3-23-1984 sellisele seisukohale seetõttu, et sisuliselt seisneb asjas vaidlusküsimus selles, kas ja mil määral tuleks kaebajatel tasuda hooldekulusid ja kui suures määras tuleks kohalikul omavalitsusel võtta need enda kanda. Nimetatud olukord ei erine oluliselt olukorrast, kus isikud taotlevad endale mõne toetuse määramist lähtudes enda majanduslikust olukorrast. Seetõttu tagastab kohus kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest tasutud riigilõivu. Kohus tagastab riigilõivu isiku arvelduskontole, kes lõivud tasus (s.o W, arvelduskonto nr EE851010011750222227) pärast käesoleva määruse resolutsiooni punkti 1 jõustumist.
8.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis selles nimetatud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.