Xi esialgse õiguskaitse taotlus seoses jalutuskäikude keelamisega Tartu Vanglas
Menetlusosalised ja esindajad
Taotluse esitaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
2.Asendada kohtulahendi avaldamisel taotleja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Asjaolud
1.Tartu Vangla piiras 18.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, osakondade lukustamise ning päevakavajärgsete tegevuste peatamine“ kinnipeetavate õigusi tingituna eriolukorrast riigis. Piirangute kehtestamisega soovitakse vältida COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levimist kinnipidamisasutuses. Käskkiri nr 1-1/54 on antud vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 2 alusel, koostoimes § 8 lg-ga 2, § 69 lg-ga 4, justiitsministri 06.12.2001. a määruse nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ § 1 lg 6, § 3 lg 2 p 1 ja 2 alusel ja justiitsministeeriumi 15.03.2020. a antud korralduse alusel ning tuginedes Vabariigi Valitsuse 12.03.2020. a korraldusele eriolukorra välja kuulutamise kohta ning seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga Eestis.
2.Tartu Vangla 31.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 otsustati jätkata 18.03.2020. a käskkirja nr 11/54 punktides 1 – 3 kehtestatud julgeolekuabinõude täitmist ja meetmete rakendamist kuni vajaduse ära langemiseni. Käskkirja p 3 kohaselt kehtib käskkiri kuni vajaduse äralangemiseni. Vangla hindab käskkirjaga kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.
3.Tartu Vanglas kinni peetav isik X esitas 06.04.2020. a Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse seonduvalt vangla poolt igapäevaste jalutuskäikude ärakeelamisega.
4.Tartu Vangla 08.04.2020. a vastusest kohtunõudele nähtub, et taotleja on 19.03.2020. a esitanud vaide (allkirjastatud 17.03.2020. a) vanglale 16. märtsist jalutuskäikude lõpetamise ja 25.03.2020. a esitanud vaide (allkirjastatud 24.03.2020. a) Justiitsministeeriumile igapäevaste jalutuskäikude lõpetamist keelava käskkirja peale.
5.X selgitab esialgse õiguskaitse taotluses, et seoses jalutuskäikude lõpetamisega ei ole ta kolm nädalat saanud jalutama, on suletud 24 h väiksesse kambrisse, mis tekitab süvenevat masendust ja frustratsiooni, millest tulevad enesetapu ja –vigastuse mõtted, liskas millele ei ole taotleja saanud ka arsti (psühhiaatri) juurde. Taolise meetme kasutuselevõtt võiks olla õigustatud alles siis, kui viirusekandja oleks avastatud vanglast, mitte preventiivse meetmena. Kohtu seisukoht
6.Esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv 15 eurot (RLS § 60 lg 6). HHKMS § 249 lg 1 annab kohtule õiguse kohaldada esialgset õiguskaitset ka omal algatusel. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades esialgse õiguskaitse taotluse kiireloomulisust, lahendab kohus taotluse kohustamata taotlejat riigilõivu maksma.
7.Esialgse õiguskaitse taotlusest nähtub, et taotleja soovib esialgse õiguskaitse korras vaidlusaluste käskkirjade kehtivuse osalist peatamist (HKMS § 251 lg 1 p 1) vaidemenetluse ajaks (HKMS § 249 lg 2).
8.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
9.Seega tuleb esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel esmajärjekorras kontrollida, kas kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus, s.t kas kaebaja peab kohtumenetluse ajal taluma ebamõistlikke piiranguid ja kas vaidlustatud haldusakti mõju avaldumine kohtumenetluse ajal põhjustab kaebajale selliseid pöördumatuid negatiivseid tagajärgi, mida kaebust rahuldav kohtuotsus ei kõrvaldaks.
10.Riigikohtu halduskolleegium on 16. detsembri 2016. a määruses asjas nr 3-3-1-87-16 (p 14) märkinud, et igasugune riive, mis annab aluse halduskohtule kaebuse esitamiseks, ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil.
11.Arvestades eriolukorda riigis ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ning selle ohtlikkust, leiab kohus, et kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine on põhimõtteliselt õigustatud minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Esialgne õiguskaitse HKMS 249 lg 1 järgi on õigustatud vaid juhul, kui selle kohaldamata jätmine toob kaasa pöördumatuid või väga raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi taotlejale, arvestades samas ka esialgse õiguskaitse kohaldamise korral selle tagajärgi avalikkusele ja teistele isikutele.
12.Taotleja leiab, et esialgse õiguskaitse korras tuleks tal lubada jalutada ühe tunni jooksul päevas. VangS § 55 lõige 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas.
Kohus ei pea mõeldavaks, et üldiselt COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta teadaolevat informatsiooni arvestades peaks kinnipeetavatele olema tagatud ka eriolukorra tingimustes ilmtingimata jalutamisvõimalus VangS § 55 lg-s 2 ette nähtud korras ja tavapäraselt praktiseeritaval viisil, ega pea sellise võimaluse tagamist põhjendatuks esialgse õiguskaitse korras vaidemenetluse ajaks. VangS § 11 lg 7 kohaselt peavad asjaomased vangla ja Justiitsministeerium taotleja vaided läbi vaatama hiljemalt 20 aprilliks ja 25. aprilliks k. a. Tartu Vangla direktori 31.03.2020. a käskkirja p 3 ls 2 kohaselt hinnatakse käskkirjaga kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant, s.o hiljemalt 14.04.2020. a. Kohus, kaaludes võimalust rahuldada taotleja esialgse õiguskaitse taotlust ning kohustada vanglat korraldama taotlejale esialgse õiguskaitse korras jalutamise võimalus, märgib kohus vastuseks taotlusele järgmist.
13.Põhiseadus sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele (§ 28 lg 1). Praegusel juhul on selle põhiõiguse kaitsealas aga kaks vastandlikku väärtust – esmalt kinnipeetava õigus tema elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist. Teisalt kuulub nimetatud põhiõiguse kaitsealasse vangistusseaduse § 55 lg-s 2 sätestatud õigus kasutada igapäevaselt vähemalt ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus (nt RKHKm nr 3-3-1-30-14, p 14). Vanglale tuleneb tavaolukorras vastav kohustus jalutuskäiku tagada, kui vanglas kinni peetav isik soovib seda õigust kasutada. Selle õiguse kasutamist ei takista ka tavarežiimist suuremate piirangute kohaldamine nt kartserikaristuse kandmise (VangS § 651 lg 3), täiendavate julgeolekumeetmena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise või vanglas vahistatuna viibimise ajal (VangS § 93 lg 5). Tervisepõhiõigus on tihedalt seotud PS §-s 10 sätestatud õigusega inimväärikusele. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Inimväärikust tagavate kinnipidamistingimuste hulgas on kohtupraktika nimetanud ka õigust jalutuskäigule värskes õhus. Viibimine värskes õhus on üks kinnipeetava üldfüüsilise seisundi hoidmise ja edendamise vorme ning selle piiramine halvendab eelduslikult nii isiku füüsilist kui ka vaimset tervist. Vabas õhus jalutamise eesmärk on kaitsta kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja värskele õhule, mille olulisus on üldiselt teadaolev ning võimaldab ühtlasi liikumist väljaspool tavapäraseid kambritingimusi. Sama eesmärki ei ole täiel määral võimalik muul moel saavutada. Kohtupraktikas on leitud, et igapäevane värskes õhus viibimise õigus on isiku, kellelt on võetud vabadus, jaoks olulise kaaluga õigus. Eelnevast tulenevalt ei välista kehtivad õigusnormid aga ka selle õiguse piiramist kooskõlas seadusega ja õiguse üldpõhimõtteid järgides.
14.Kohtule ei ole teada ega avalikest allikatest kättesaadav teave viiruse leviku tegeliku ulatuse ega tegeliku haigestumiste arvu kohta Eestis – teadaolevalt ei viida läbi laustestimisi (sh vanglaametnike hulgas) ning üldkättesaadava info järgi võib haigus kulgeda ka sümptomite avaldumiseta ning viirust pahaaimamatult edasi kandes. Eriolukorra juht on kehtestanud nüüdseks veelgi karmimad abinõud võrreldes nendega, mis olid väljapool vanglaid ette nähtud vaidlusaluse esimese käskkirja andmise ajal. Muuhulgas on ka väljaspool vanglaid keelatud avalikus kohas viibida ja liikuda rohkem kui kahel isikul üheskoos ning seda ka värskes õhus viibides ning kohustus hoida kahemeetrist vahet. Inimestevaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine peavad viiruse leviku tõkestamise abinõudena toimima ka vanglas ning seejuures arvestades vangistuse täideviimise eripära (kinnipeetavatel puudub võimalus liikuda ilma saatjata; korrarikkumisele reageerimine eeldab vanglaametnike lisandumist ja täiendavaid kontakte;
kinnipeetaval endal on äärmiselt piiratud võimalused enda elu viiruse leviku tõkestamiseks ja haigestumise vältimiseks korraldada). Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab kindlustama, et isikut hoitakse tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu (vt nt viidatud praktika Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-57-12). Vaidlusalune käskkiri on antud olukorras, kus vanglal tuleb kaaluda, millised abinõud tagavad paremini kinnipeetavate elu ja tervise kaitse.
15.Riigikohtu halduskolleegiumi 22. septembri 2014. a kohtumääruse asjas nr 3-3-1-59-14 (p 19) kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse menetluses vältida põhivaidluse äraotsustamist. Praeguse määrusega esialgse õiguskaitse taotlust lahendades on kohus seisukohal, et võimalikud negatiivsed mõjud, mis võivad tuleneda värskes õhus viibimise ajutisest piiramisest, on ülima tõenäosusega väiksemad nendest võimalikest tagajärgedest, mis võivad tekkida täiendavate inim- ja pindkontaktide lisandumisel nii taotlejale endale kui ka teistele kinnipeetavatele ja vangla töötajatele ning sealt edasi inimestele, kellega nad väljaspool vanglat kokku puutuvad. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel peab kohus kaaluma ka kolmandate isikute ja avalikku huvi. Lisaks sellele, et vanglal on kinnipeetava elu ja tervise kaitsmiseks kohustus valida neid õigusi võimalikult paremini kaitsvad abinõud, on praegusel juhul ka väga suur avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut igati takistada ja inimeste haigestumist vältida. Samuti on igal üksikul kinnipeetaval õigustatud ootus, et tema elu ja tervis on parimal moel kaitstud ning igal vanglatöötajal huvi töötada maksimaalselt ohututes tingimustes. On üldteada, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub riskigruppi oma vanuse või tervisliku seisundi (kroonilised haigused) tõttu, mistõttu on neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes. Vanglaametnike haigestumise korral satuks aga ohtu vangistuse nõuetekohane täideviimine ning kinnipeetavate õiguste ja vangla julgeoleku tagamine. Iga täiendav ilmtingimata vältimatu kontakt suurendab ohtu nii taotleja enda kui ka teiste isikute ja avaliku huvi seisukohast.
16.Arvestades eeltoodut ei ole taotleja õigused taotleja poolt välja toodud piirangu osas sedavõrd tõsiselt riivatud, et oleks põhjendatud nende leevendamine esialgse õiguskaitse korras. Kohus rõhutab, et tegemist on eriolukorrast tingitud ajutiste abinõudega ning vaidlustatud teisest käskkirjast nähtuvalt vaatab vangla nende kohaldamise vajaduse vähemalt iga kahe nädala järel üle. Kohtumääruse tegemise ajaks on Õiguskantsler pöördumises justiitsministrile ja vanglate direktoritele osundanud, et värskes õhus jalutamise keeldu ja lähedastele helistamisvõimaluse vähendamist võib liigitada kinnipeetavate lubamatuks kohtlemiseks {https://www.err.ee/1074608/oiguskantsler-taunib-moningaid-vanglate-kriisimeetmeid, 09.04.2020}. Õiguskantsleri arvates tuleks senine jalutuskäikude süsteem vajadusel ümber korraldada nii, et korraga viidaks jalutama väiksemad grupid või jalutused toimuksid suuremal õuealal, näiteks vangla spordiväljakutel.
17.Kohus jätab neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel taotluse vaidemenetluse ajal EÕK kohaldamiseks rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.