Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Madis Ernits, Maili Lokk 09.04.2020, Tartu 3-18-298 OÜ Halinga kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 26.09.2017. a otsuse nr 13-6/1122 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 19.02.2019. a otsus OÜ Halinga apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – OÜ Halinga, esindaja vandeadvokaat Karl Kask Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Halinga apellatsioonkaebus.
2.Jätta põllumajandusministri 09.11.2007. a määruse nr 129 “Loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord” § 16 lg 2 p 1 kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 19.02.2019. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada OÜ Halinga kaebus ja tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 26.09.2017. a otsus nr 13-6/1122.
4.Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt OÜ Halinga kasuks välja esimese ja teise astme kohtu menetluskulude katteks 4830 eurot (koos käibemaksuga). Ülejäänud osas jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 09.04.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) peadirektori 30.06.2009. a käskkirja nr 1-3.13-7/613 lisa 1 p 85 kohaselt rahuldati Vigala Latte OÜ taotlus 272 kohalise Kivi-Vigala Põhja lüpsifarmi rekonstrueerimiseks ja tööde omanikujärelevalve tegemiseks ning määrati toetus summas 6 216 875 krooni. PRIA 16.05.2012. a otsusega 13-6/1065 anti Vigala Latte OÜ kohustused üle OÜ-le Halinga seoses äriühingute ühinemisega. Viimane osa toetusest maksti välja 09.12.2014 ning sellest tulenevalt arvestas PRIA, et järelevalveperioodi lõpp on 09.12.2019. PRIA viis 18.09.2015 läbi OÜ-le Halinga kuuluva Kivi-Vigala lüpsifarmi kohapealse järelkontrolli ja 09.02.2017 järelkontrolli lisakontrolli ning leidis, et farmi ei ole perioodil 13.06.2015-19.04.2017 kasutatud sihipäraselt lüpsikarjalaudana. OÜ Halinga sellega ei nõustunud ja esitas oma seisukohad (kirjad 05.05.2017; 20.06.2017 ja 14.07.2017).
2.PRIA 26.09.2017. a otsusega nr 13-6/1122 (tl 5-8) nõuti OÜ-lt Halinga tagasi toetus summas 65 693,34 eurot, kuna toetusega rekonstrueeritud lüpsikarjalauta ei kasutatud 13.06.2015-19.04.2017 sihipäraselt vastavalt äriplaanis ettenähtule piimalehmade lüpsiplatsil lüpsmiseks. OÜ Halinga esitas PRIA 26.09.2017. a otsuse peale vaide. PRIA jättis 18.01.2018. a vaideotsusega nr 13-4/17/5-1 vaide rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on lauta küll kasutatud loomapidamiseks, kuid mitte piimalehmade pidamiseks; sihipäraselt (so lüpsifarmina) on kasutatud investeeringuobjekti viimasest väljamaksest kuni 12.06.2015, lüpsifarmi ei ole sihtotstarbeliselt kasutatud 13.06.2015-19.04.2017; erandlikke, taotlejast mittesõltuvaid asjaolusid ei esine.
3.OÜ Halinga esitas 08.02.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 26.09.2017. a otsuse nr 13-6/1122 tühistamiseks. Kaebaja arvates ei selgitanud vastustaja välja asja õiguspäraseks lahendamiseks tähtsaid asjaolusid, mis on seotud turuhäiretega ja kaebaja majanduslike meetmetega turuhäirete ajal. Otsus tugineb õigusaktides konkretiseerimata mõistele (investeeringuobjekti sihipärane kasutus) ning ei ole kontrollitav. Piimakriis on erandlik asjaolu ja selle arvestamata jätmine on kaalutlusviga. PRIA rikkus uurimispõhimõtet ja ei taganud tõhusat ärakuulamisõigust.
4.Tartu Halduskohus jättis 19.02.2019. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et Vigala Latte OÜ-le määratud toetuse puhul on tegemist Eesti maaelu arengukava 2007-2013 (MAK) ühise põllumajanduspoliitikaga kaasneva maaelu arengu toetusega meetmest 1.4.2. MAK alameede 1.4.2 käsitleb investeeringuid loomakasvatusehitistesse. Ka põllumajandusministri 09.11.2007. a määruse nr 129 “Loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord” (määrus nr 129) § 9 lg 1 ja § 10 lg 1 kohaselt tuleb toetuse taotlemisel esitada toetuse taotlemiseks avaldus ja äriplaan. Kaebaja on nii faktiliselt kui õiguslikult seotud Vigala Latte OÜ poolt toetuse taotlemisel äriplaanis võetud kohustustega, s. h kohustusega rekonstrueerida investeeringuobjekt lüpsikarjalaudaks. Kuna toetus on täies ulatuses välja makstud, järeldas halduskohus, et rekonstrueerimistööd viidi kokkuvõttes läbi nõuetekohaselt. Kaebaja võttis vabatahtlikult investeeringuobjekti sihipärase kasutamisega seotud kohustused enda kanda kehtiva haldusakti alusel (PRIA 2012. a otsus). Toetuse summa sisaldas muu hulgas lüpsiplatside rajamist, mistõttu ei ole vastustaja käsitlus vastuolus ka lüpsikarja pidamise põhimõtetega, sest teiste loomagruppide pidamisel lüpsiplatside järgi tarvidus puudub.
Turuhäired piimasektoris ei ole selline erandlik asjaolu, mida PRIA pidi otsuse tegemisel arvestama. Kuna kaebaja ei tõstatanud haldusmenetluses toimunud korduvate ärakuulamiste käigus turuhäirete ja piimakriisi temaatikat kui investeeringuobjekti piimakarjalaudana mittekasutamise määravat põhjust, siis ei saanud vastustaja rikkuda ka uurimis- ja selgitamiskohustust. Kaebaja seadusliku esindaja 14.07.2017. a vastusega PRIA järelepärimisele (tl 63–64) on tõendatud, et kaebaja peab investeeringuobjekti sihipäraseks kasutamiseks investeeringuobjekti kasutamist loomapidamishoonena lüpsikarjalaudana kasutamise asemel. Kaebaja apelleerib ka loomade arvu vähenemisele, kuid kaebaja toodud loomade arv on lüpsilehmade osas 2017. a vähenenud ainult 31 lüpsilehma võrra (1715-1684=31). Kaebaja lüpsilehmade arv ei ole erandlikel asjaoludel vähenenud sellisel määral, et sellega saaks põhjendada investeeringuobjekti lüpsilaudana kasutamise asemel investeeringuobjekti kasutamist loomapidamishoonena. Vaidlustatud otsus on otsuses ja vaideotsuses toodud kaalutlustel õiguspärane.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 19.02.2019. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et õigusselgusetuse tõttu ei ole võimalik leida põhjendust PRIA arusaamale, mille kohaselt olnuks 272-kohalise farmi sihipärase kasutuse nõue täidetud juhul, kui kaebaja hoidnuks seal näiteks 113–194 piimalehma. Kuna MAK ei sätesta toetuse tagasinõudmise aluseid, ei saa tagasinõuet põhjendada sellele tuginedes. PRIA rikkus uurimispõhimõtet, mille tõttu on toetuse tagasinõudmine vastuolus EL õigusega, sh proportsionaalsuse põhimõttega. Vastustaja ei pööranud turuhäirete majanduslikule mõjule otsuse- ega vaidemenetluses piisavat tähelepanu. Seega ei ole õige seisukoht, et erandlikud asjaolud, mis välistaksid toetuse osalise tagasinõude, puuduvad. Kuna PRIA ei ole oma tagasinõuet põhjendanud lüpsiplatsi puudustega, ei ole asjakohane halduskohtu seisukoht, et lehmade lüpsmine lüpsiplatsil ei olnud võimalik osade detailide puudumise tõttu. Kaebaja kinnitab, et ühtegi sellist puudust, mis muutnuks lüpsiplatsi pikemaajalise kasutamise võimatuks, tegelikult ei esinenud.
6.Vastustaja palub ringkonnakohtule esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohtadega investeeringuobjekti sihipärase kasutuse mõiste defineerimisel, leides, et sihipärase kasutuse mõiste on õigusselge. Sihipäraseks kasutuseks loetakse toetusraha või investeeringuobjekti taotluses ja äriprojektis või arengukavas või tegevuskavas ettenähtud otstarbel kasutamist. Toetusraha on küll kasutatud sihipäraselt ja laut on valmis ehitatud, kuid seda lauta ei kasutatud kogu aja selleks otstarbeks, milleks toetust taotleti, st piimalehmade laudana. Kuna toetuse saaja rikkus tema poolt võetud kohustust kasutada loomakasvatushoonet lüpsifarmina, mille eest kõrgendatud määras toetust maksti, siis oli PRIA-l õigus nõuda toetus tagasi osaliselt, st kõrgendatud määra osas ja seda proportsionaalselt mittesihipärase kasutamise ajale. Otsustamisel, kas nõuda toetus tagasi täielikult või osaliselt, võetakse arvesse tuvastatud eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust. Kui toetuse andmise tulemusena on toetuse eesmärk valdavas osas täidetud, ei pruugi toetusraha täies ulatuses tagasinõudmine olla proportsionaalne. Osaline tagasinõudmine on põhjendatud, kui toetuse saaja ei ole kõiki toetuse saamisega võetud kohustusi teatud põhjustel saanud täita, kuid on täitnud enamiku toetuse saamisega seotud eesmärkidest.
7.Ringkonnakohus uuendas 30.01.2020. a määrusega haldusasja menetluse ja andis menetlusosalistele võimaluse täiendavate seisukohtade esitamiseks seonduvalt küsimustega, kas ja miks Euroopa Kohtu otsuses nr C-580/17 ja Riigikohtu 03.10.2019. a otsuses välja toodu kohaldub/ei kohaldu ka käesolevas asjas ja kuidas need seisukohad mõjutavad/ei mõjuta õiguslikku hinnangut toetuse tagasinõudmise õiguspärasusele PRIA 26.09.2017. a otsuses nr 13-6/1122.
8.PRIA selgitas, et kui võtta aluseks toetuse määramise kuupäev, siis oleks järelevalveperioodi pikkuseks 30.06.2009-30.06.2014. Kuna PRIA tagasinõue tehti ajavahemiku 13.06.2015-19.04.2017 kohta, siis puudus toetuse tagasinõudmiseks alus, sest nõude rikkumine leidis aset ajal, mil järelevalveperiood oli lõppenud. Viimane väljamakse tehti aga 09.12.2014, mis tähendab, et investeering viidi ellu pärast järelevalveperioodi lõppu. Antud kaasuses pole toetuse tagasinõudmise aluseks asjaolu, et toetuse saaja on andnud investeeringuobjekti kasutamiseks kolmandale isikule. Toetus nõutakse osaliselt tagasi seetõttu, et toetus maksti kõrgendatud määras lüpsilaudale, kuid tegelikult kasutati lauta suurel määral ka teiste loomagruppide (lehmikud) paigutamiseks, mille puhul toetus loomakoha kohta oleks olnud palju väiksem. Vastustaja märgib veel, et kaebaja lepingulise esindaja taotletav menetluskulu on ebamõistlikult suur. Tartu Halduskohus jättis OÜ Halinga kaebuse rahuldamata mitmeid kuid varem kui Euroopa Kohus tegi otsuse asjas nr C-580/17 ja Riigikohus asjas nr 3-15-1188.
9.Kaebaja oli seisukohal, et Euroopa Kohtu ja Riigikohtu otsustes väljendatud seisukohad kohalduvad käesolevas asjas, sest kaevatav haldusakt (PRIA 26.09.2017 otsus nr 13-6/1122) tugineb määruse nr 129 § 16 lg 2 p-dele 1 ja 2. Määrus nr 129 on kehtestatud lähtudes nõukogu määrusest (EÜ) nr 1698/2005, mille kohta Euroopa Kohus on otsuses nr C-580/17 märkinud, et tegevuse kestvust tuleb hinnata määruse nr 1698/2005 sätete alusel. Kuna määruse nr 129 § 16 lg 2 p 1 sätestab põhimõtte, mida Euroopa Kohus on pidanud määruse nr 1698/2005 art 72 lg-ga 1 vastuolus olevaks, tuleb nimetatud säte jätta käesolevas kohtuasjas kohaldamata. Eesti Vabariik on määrusega nr 129 vastuolus EL õigusega pikendanud järelevalveperioodi pikkust. Kuna OÜ-le Vigala Latte, mille kohustused kaebaja üle võttis, määrati toetus 30.06.2009, siis lõppes toetuse kasutamise järelevalveperiood EL õiguse kohaselt 30.06.2014. Kuna PRIA tegi tagasinõude ajavahemiku 13.06.2015-19.04.2017 kohta, puudus toetuse tagasinõudmiseks EL õigusest tulenev alus. Sellisel juhul ei pea kohus lahendama ka küsimust, mida mõista termini „sihipärane kasutus“ all. Samuti ei pea kohus võtma seisukohta, kas investeeringuobjekt oli PRIA otsuses märgitud perioodil, mida tagasinõue puudutab, sihipärases kasutuses ega vastama küsimusele, kas esinesid erandlikud asjaolud, mis tagasinõude välistaksid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab esitatud kaebuse ja tühistab PRIA 26.09.2017. a otsuse nr 13-6/1122.
11.Asja materjalidest nähtuvalt määrati Vigala Latte OÜ-le PRIA 30.06.2009. a käskkirja kohaselt määruse nr 129 alusel toetus summas 391 458,85 eurot Kivi-Vigala 272 kohalise Põhja lüpsifarmi rekonstrueerimiseks ja omanikujärelevalve tegemiseks, so 1 439,19 eurot iga planeeritava piimaveisekoha eest. PRIA peadirektori 18.05.2012. a otsusega anti Vigala Latte OÜ kohustused üle OÜ-le Halinga. Viimane osa toetusest maksti välja 09.12.2014. 2015. ja 2017. a viis PRIA läbi kohapealse järelkontrolli ja lisakontrolli, mille tulemustest selgus, et kaebaja ei kasutanud lauta lüpsilaudana alates 13.06.2015, so osaliselt jäeti täitmata
nõue kasutada investeeringuobjekti sihipäraselt vähemalt järelevalveperioodi jooksul, mille algust arvestas PRIA 09.12.2014. Seetõttu nõuti PRIA 26.09.2017. a otsusega nr 13-6/1122 OÜ-lt Halinga tagasi osa toetust (summas 65 693,34 eurot), kuna toetuse abil rekonstrueeritud lüpsikarjalauta ei kasutatud perioodil 13.06.2015–19.04.2017 sihipäraselt ehk vastavalt äriplaanis ettenähtule piimalehmade lüpsiplatsil lüpsmiseks. PRIA viidatud otsuse kohaselt loeti investeeringuobjekti sihipäraselt, s. o lüpsifarmina kasutatuks kuni 12.06.2015.
12.Apellatsioonimenetluses on seega jätkuvalt vaidluse all, kas kaebaja kasutas investeeringutoetust sihipäraselt määruse nr 129 mõttes ja kas PRIA-l oli õigus toetus osaliselt 26.09.2017. a otsusega tagasi nõuda. Määrus nr 129 kehtestati Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 454 lg 2, § 455 lg 2 ja § 456 lg 4 alusel ning kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta art 18 lg 4 alusel heaks kiidetud arengukavaga. Seega on kaebajale määratud toetuse näol tegemist maaelu arengu toetusega, mida rahastas EAFRD.
13.Riigikohus on samuti EAFRD vahenditest rahastatud Leader-meetme toetuse tagasinõudmisega seoses Euroopa Kohtu asjas nr C-580/17 antud tõlgendusele tuginedes selgitanud1 järgnevat. Toetuse taotlemise ajal kehtinud nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta art 72 lg 1 sätestas, et ilma et see piiraks asutamisvabadusega ja teenuste osutamisvabadusega seotud eeskirjade kohaldamist asutamislepingu art-te 43 ja 49 tähenduses, peab liikmesriik tagama, et investeeringu puhul säilib EAFRD panus, kui see investeering viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta ei tee läbi olulist muutust, mis: a) mõjutab selle laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile; b) tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest. Kuigi see määrus on tunnistatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta art 88 esimese lõiguga kehtetuks, kohaldatakse määrust nr 1698/2005 jätkuvalt enne 01.01.2014 komisjoni poolt heaks kiidetud programmide alusel rakendatavate tegevuste suhtes. Nii asjas nr C‐580/17 kui ka asjas nr 3-15-1188 tehtud lahendites oli toetuse tagasinõudmise aluseks investeeringuobjekti mittesihipärane kasutamine 5 aasta pikkuse järelevalveperioodi jooksul. Viidatud vaidluses kohaldas PRIA investeeringuobjekti sihipärase kasutuse ja järelevalveperioodi arvestamisel põllumajandusministri 27.09.2010. a määruse nr 92 § 36 lg 3 p-i 1, mille kohaselt oli projektitoetuse saaja kohustatud säilitama ja kasutama sihipäraselt projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetuseosa väljamaksmisest. Nii põllumajandusministri määruse nr 92 kui ka käesoleva vaidluse puhul asjakohase määruse nr 129 kehtestamise üheks aluseks oli EÜ määrus nr 1698/2005 ja selle art 18 lg 4 alusel heaks kiidetud MAK 2007-2013. Määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 käsitles sisuliselt sama investeeringuobjekti viie aasta jooksul säilitamise kohustust, mida reguleerib määruse nr 1698/2005 art 72, kuid sätete sõnastused ei kattunud. Määruse nr 129 § 16 lg 2 p 1 käsitleb samuti investeeringuobjekti viie aasta jooksul säilitamise kohustust, kuid ka selle sätte sõnastus ei kattu määruse nr 1698/2005 art 72 sõnastusega. Euroopa Kohus kinnitas asjas nr C-580/17 tehtud otsuses (p 37) ka seda, et tegevuse kestvuse nõude järgimist tuleb praegusel juhul hinnata määruse nr 1698/2005 art 72 valguses, kuna just määruse nr 1698/2005 art 72, mitte riigisisene õigus, määrab ainsana kindlaks nimetatud
Vt RKHK 3. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-15-1188.
tegevuste kestvuse tingimused. Seetõttu jättis Riigikohus asjas nr 3-15-1188 kohaldamata põllumajandusministri määruse nr 92 § 36 lg 3 p-i 1 vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega (määruse nr 1698/2005 art 72 lg-ga 1). Riigikohus leidis veel, et PRIA on kaebajapoolset eeskirjade eiramist tuvastades lähtunud kestvuse nõude e. järelevalveperioodi sisustamisel ekslikult määruse nr 92 § 36 lg 3 p-st 1, selle asemel et hinnata kaebaja käitumise vastavust määruse nr 1698/2005 art 72 lg-le 1. Asjas nr C-580/17 tehtud Euroopa Kohtu otsuse resolutsiooni p 3 kohaselt tuleb määruse nr 1698/2005 art 72 lg-t 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad toetuse saajat, kellele on makstud toetust EAFRD kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuseks säilitama ja isiklikult kasutama investeeringuga seotud tegevuse raames soetatud objekti vähemalt viis aastat alates viimase toetusosa väljamaksmisest. Just määruse nr 1698/2005 art 72, mitte riigisisene õigus, määrab ainsana kindlaks nimetatud tegevuste kestvuse tingimused (otsuse p 79).
14.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesolevas asjas kohaldada õigust samast põhimõttest lähtudes, kuna määrus nr 1698/2005 kohaldub ka kaebaja taotletud toetusele. Vastavalt on määruse 1698/2005 art 72 tingimused kaebajalt toetuse tagasinõudmisel määravad ning vastuolu korral määruse nr 129 regulatsiooniga tuleb jätta viimase asjakohased sätted kohaldamata ning lähtuda EAFRD panuse säilitamise (järelevalveperioodi) tähtaja arvestamisel määruse nr 1698/2005 art 72 lg-st 1.
15.Kaevatavas otsuses on PRIA investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustuse alusena viidanud määruse nr 129 § 16 lg 2 p-le 1, mille kohaselt on toetuse saaja kohustatud investeeringuobjekti säilitama ja sihipäraselt kasutama vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetuseosa väljamaksmisest, leides, et viieaastane kontrolliperiood algas viimase toetuseosa väljamaksmisega 09.12.2014 ja lõppes 09.12.2019. Erinevalt määrusest nr 129, tuleb määruse nr 1698/2005 art 72 järgi koostoimes tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lg-ga 1 viieaastase järelevalveperioodi alguseks lugeda toetusetaotluse rahuldamise otsuse tegemisele järgnev päev, s. o 01.07.2009. Järelevalveperiood lõppes seega 30.06.2014. Määruse nr 129 § 16 lg 2 p 1 sätestab järelevalveperioodi hilisema lõppemise kui määruses nr 1698/2005 ette nähtud. Vastavalt tuleb siseriiklik määrus jätta kohaldamata kontrolliperioodi kestuse osas, kohaldades vahetult määruse nr 1698/2005 art 72 lg-t 1.
16.Kuigi PRIA on vaidlustatud otsuse andmisel määranud järelevalveperioodi ebaõigesti ei tulene sellest vältimatult, et PRIA otsus tuleb tühistada. Kui kaebajale on etteheidetav eeskirjade rikkumine ka määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 järgi määratud kontrolliperioodi jooksul, siis võib toetuse tagasinõudmine siiski olla õigustatud. Seega tuleb selgeks teha, kas vaidlusalusest PRIA otsusest või asja materjalidest nähtub, et kaebaja käitumine ka perioodil 01.07.2009-30.06.2014 ei olnud kooskõlas toetuse tingimustega. Vaidlust ei ole selles, et toetus määrati 272 kohalise Kivi-Vigala Põhja lüpsifarmi rekonstrueerimiseks. PRIA teostas asja materjalidest nähtuvalt 18.09.2015 OÜ-le Halinga kuuluva Kivi-Vigala lüpsifarmi kohapealse järelkontrolli ja 09.02.2017 järelkontrolli lisakontrolli ning leidis, et farmi ei ole perioodil 13.06.2015-19.04.2017 kasutatud sihipäraselt lüpsikarjalaudana. PRIA 26.09.2017. a otsusega nr 13-6/1122 nõuti OÜ-lt Halinga tagasi toetus summas 65 693,34 eurot, kuna toetusega rekonstrueeritud lüpsikarjalauta ei kasutatud perioodil 13.06.2015–19.04.2017 sihipäraselt vastavalt äriplaanis ettenähtule piimalehmade lüpsiplatsil lüpsmiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt on lauta küll kasutatud loomapidamiseks, kuid mitte piimalehmade pidamiseks; sihipäraselt (s. o lüpsifarmina) on kasutatud investeeringuobjekti kuni 12.06.2015, lüpsifarmi ei ole sihtotstarbeliselt kasutatud perioodil
13.06.2015–19.04.2017. Kuna PRIA poolt kaebajale etteheidetav eeskirjade rikkumine on toimunud hiljem, kui määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 järgi määratud kontrolliperiood (01.07.2009-30.06.2014) ja PRIA vaidlustatud otsuses on selgelt öeldud, et enne 13.06.2015 on investeeringuobjekti sihipäraselt kasutatud ning ka asja materjalide pinnalt ei ole võimalik teha teist järeldust, siis puudus PRIA-l kaebajalt toetuse osaliseks tagasinõudmiseks EL õigusest tulenev alus ning kaevatav haldusakt tuleb tühistada. Seda on möönnud ka vastustaja ise oma täiendavas seisukohas vastusena ringkonnakohtu 30.01.2020. a määrusele.
17.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ning tühistab Tartu Halduskohtu 19.02.2019. a otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab esitatud kaebuse ja tühistab PRIA 26.09.2017. a otsuse nr 13-6/1122.
18.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulude suuruseks halduskohtus oli 3851 eurot (ilma käibemaksuta), s. h riigilõiv 15 eurot, 25 eurot seonduvalt kohtuistungile sõiduga ja õigusabikulu 3811 eurot 22,60 tunni õigusabi eest (tl 70-74). Apellatsiooniastmes esitatud menetluskulude nimekirja järgi osutati selles menetluses seoses apellatsioonkaebuse esitamisega kaebajale õigusabi 20,80 tunni ulatuses tunnitasuga 209,28 eurot, s. o 4353 eurot (ilma käibemaksuta), millele lisandus riigilõiv 15 eurot (tl 94-96). Täiendavalt taotleti 1146 euro suuruse õigusabikulu hüvitamist (ilma käibemaksuta) 02.03.2020. a seisukoha koostamise eest. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Ringkonnakohus nõustub PRIA-ga, et kaebaja poolt taotletud õigusabikulud ei ole täies ulatuses vajalikud ega põhjendatud. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb esmalt arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust (vt RKHK 18.05.2009. a määrus asjas nr 3-3-1-28-09 ning 29.11.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12 ja 15.10.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-35-13). Halduskohtule esitatud taotluses oli õigusabikulu suuruseks 3811 eurot 22,60 tunni õigusabi eest, mida taotleti arvates vaideotsuse analüüsimisest 2018. a jaanuaris kuni halduskohtu istungil osalemiseni 16.01.2019. Kaebaja lepinguline esindaja esitas halduskohtule kaebuse 5-l A4 leheküljel, menetluskulude nimekirja ning osales 16.01.2019. a kohtuistungil, mis kestis selle protokollist nähtuvalt 45 minutit, kuigi õigusabi osutamise aja sisse arvati istungil osalemise eest 1,5 tundi. Menetluskulude nimekirjast ja esitatud arvetest nähtuvalt on õigusabi osutamise hulka 22,60 tunni sees arvatud ka kaebaja volitatud esindaja kohtuistungile sõitmise aeg 5 tundi, mis on tasustatud 0,5 tunnitasuga advokaadi tavapärasest tunnihinnast - 168,63 eurot. HKMS § 103 lg 1 p 2 kohaselt on võimalik arvata menetlusosalise enda sõidukulud kohtuväliste kulude hulka, kuid põhjendamatu on kaebaja lepingulise esindaja sõiduaja tasustamine tavapärase õigusabiteenuse hinna alusel. Ka Riigikohtu praktika kohaselt ei saa menetlusosalise lepingulise esindaja kohtuistungitele sõitmise ajakulu eest väljamõistetava tasu arvestamisel lähtuda õigusabi hinnast, vaid tuleb rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK 15.12.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-67-14 ja 11.11.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-37-15). Esimese astme kohtumenetluse ajal kehtinud riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise kord sätestas, et õigusabi osutamise kohta ja sealt tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest hüvitatakse kokku 30 eurot, kui õigusabi osutamise koht asub 100–200 km kaugusel. Tartu linn asub Tallinnast ehk kaebaja lepingulise esindaja büroo asukohast umbes 185 km kaugusel. Eeltoodu alusel on kaebaja lepingulise esindaja istungile ja sealt tagasi sõitmise eest õigusabikulude hulka arvestatud kulu samuti ilmselgelt ülemäärane.
Ringkonnakohus leiab, et eelnevat arvestades tuleb kaebaja vajalikeks ja põhjendatud õigusabikuludeks esimese astme kohtus lugeda 2415 eurot (koos käibemaksuga). Kuna apellatsioonkaebuse rahuldamisel ei saa ka apellatsiooniastmes kaebaja kasuks välja mõistetav õigusabikulu kehtiva kohtupraktika järgi olla suurem, kui halduskohtumenetluses vajalikuks ja põhjendatuks peetud õigusabikulude suurus, siis mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks samuti välja 2415 eurot (koos käibemaksuga), PRIA-lt tuleb kaebaja kasuks seega kokku välja mõista menetluskulu hüvitamiseks käesolevas asjas 4830 eurot (koos käibemaksuga), ülejäänud osas tuleb menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.