S.M.kaebus Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/12262, 31. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/1226-3, 1. augusti 2019. a vaideotsuse nr 1-11/217-2, 28. augusti 2019. a otsuse nr 623/1488-2 ja 6. septembri 2019. a vaideotsuse nr 1-11/277-2 tühistamiseks ning vangla kohustamiseks võimaldada pikaajaline kokkusaamine abikaasa ja lapsega
Menetlusosalised
Kaebaja – S.M. Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Kristo Kulo
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta S.M.kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Jätta S.M.taotlus vangistusseaduse § 25 lg 11 p 3 põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks rahuldamata.
4.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja, tema abikaasa ja lapse nimed initsiaalidega.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 4. mail 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-19-1333 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.S.M.(kaebaja) esitas 14. juulil 2019 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles selgitas, et Tartu Vangla ei võimalda kaebajal pikaajalisi kokkusaamisi abikaasaga (dtl 1-4, 6573). Lisaks kaebusele esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles kaebaja palub väljastada esmane õiguskaitse seoses kaebaja pikaajalise kokkusaamisega (dtl 5). Kaebaja põhjendab, et ohus on tema abielu ning halduskohtu protsess on pikaldane.
2.Tartu Vangla jättis 16. juuli 2019. a otsusega nr 6-23/1226-2 rahuldamata kaebaja taotluse juulikuus pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks (dtl 20-21). Vangla selgitas, et kaebaja abikaasale K.L.on 5. juunil 2019 esitatud kahtlustus kriminaalasjas. See seab kahtluse alla kokkusaamise positiivse mõju kaebaja taasühiskonnastamisele. Isiku osas, kellele on esitatud kahtlustus kriminaalasjas ei saa vanglateenistus olla kindel tema õiguskuulekas käitumises ja seeläbi on kahtluse all ka tema maine. Veelgi enam, vanglateenistus ei saa olla ka kindel, et sellise isikuga kokkusaamise lubamine ei ohusta pikemas perspektiivis vangla üldist julgeolekut. Üheks taasühiskonnastamise osaks on ka kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele, mida on muuhulgas võimalik saavutada hoidudes suhtlemast kriminaalse taustaga isikutega. Kui kinnipeetav suhtleb telefoni või kirjavahetuse teel isikutega, kelle maines on alust kahelda, ei tähenda see, et vangla peaks omapoolse tegevusega sellist suhtlemist läbi kokkusaamiste lubamise omakorda soodustama. Vanglal lasub kohustus hea seista selle eest, et vangla kui õiguskorda kaitsva institutsiooni territooriumile lubatavad isikud ei väljendaks avalikult ja järjepidevalt negatiivseid arusaamu üldkehtivate väärtushinnangute suhtes, vaid aitaksid endapoolse sotsiaalse suhtlemise kaudu kaasa kinnipeetava taasühiskonnastamisele.
3.Tartu Halduskohus jättis 24. juuli 2019. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (dtl 55-57). Kohus selgitas, et vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 11 p 3 sätestab, et pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldutakse, kui kokkusaaja maines on alust kahelda. Kohtunõude vastusena esitatud Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsusest nr 6-23/1226-2 nähtub, et sellega on jäetud rahuldamata kaebaja taotlus pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks augustikuus (vastuse resolutsioonis ekslikult märgitud juulikuu). Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja abikaasale esitatud 5. juunil 2019 kahtlustus kriminaalasjas ning see asjaolu seab kahtluse alla kokkusaamise positiivse mõju kaebaja taasühiskonnastamisele. Kohus leiab, et esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise korral oleks tegemist põhivaidluse äraotsustamisega.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 24. juuli 2019. a määruse peale määruskaebuse (dtl 5860), mille Tartu Ringkonnakohus 6. augusti 2019. a määrusega tagastas (dtl 64).
5.Tartu Vangla parandas 31. juuli 2019. a otsusega nr 6-23/1226-3 ilmse ebatäpsuse 16. juuli 2019. a otsuse resolutsioonis (dtl 75-76).
6.Tartu Vangla jättis 1. augusti 2019. a vaideotsusega nr 1-11/217-2 kaebaja 22. juulil 2019 esitatud vaide rahuldamata (dtl 79-80). Vangla selgitas, et vangistust kandev kinnipeetav ei saa eeldada samasugust ulatuslikku eraelu puutumatust nagu seda võimaldab elu vabaduses. Vanglakaristust kandva isiku perekonnaelu puutumatus on paratamatult riivatud. Juhul kui
3-19-1333 kinnipeetav saaks jätkata kooselu perekonnaga piiramatult, kaotaks vangistus oma mõtte. Vangla ei nõustu vaide esitaja väitega, et VangS seab vanglale maksimaalselt 6-kuulise piirangu, mille vältel on vanglal õigus keelduda kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest. VangS ei sätesta sellist piirangut. Vangla peab võimaldama kinnipeetavale pikaajalist kokkusaamist vähemalt üks kord poole aasta jooksul vaid siis, kui pikaajalise kokkusaamise taotluse menetlemisel ei esine VangS § 25 lg-s 11 nimetatud asjaolusid.
7.Tartu Halduskohus võttis 19. augusti 2019. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla, jättis kaebaja 15. augusti 2019. a esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, tagastas kaebajale korduvalt esitatud Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuse nr 623/1226-2 (dtl 87-90).
8.Tartu Vangla jättis 28. augusti 2019. a otsusega nr 6-23/1488-2 kaebaja taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks rahuldamata, kuna kaebaja abikaasa suhtes on käimas kriminaalmenetlus, mistõttu on vanglal alust kahelda tema maines (dtl 96). Lisaks keelduti pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest kaebaja pojaga kuna tegemist on alaealise lapsega ja alaealine laps saab pikaajalisele kokkusaamisele minna üksnes täiskasvanud isikuga koos.
9.Tartu Vangla jättis 6. septembri 2019. a vaideotsusega nr 1-11/277-2 kaebaja 4. septembril 2019 esitatud vaide rahuldamata (dtl 94-95). Vangla selgitas, et inspektor-kontaktisiku pädevuses on otsustada kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise lubamist/keelamist.
10.Tartu Ringkonnakohus tagastas 19. septembri 2019. a määrusega kaebaja määruskaebuse (dtl 91) Tartu Halduskohtu 19. augusti 2019. a määruse peale (dtl 118).
11.Tartu Vangla vastas kaebusele 17. septembril ja 8. novembril 2019 (dtl 112-115, 145-146).
12.Tartu Halduskohus rahuldas 21. oktoobri 2019. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning luges kaebus esitatuks Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/1226-2, 31. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/1226-3, 1. augusti 2019. a vaideotsuse nr 1-11/217-2, 28. augusti 2019. a otsuse nr 6-23/1488-2 ja 6. septembri 2019. a vaideotsuse nr 1-11/277-2 tühistamiseks ning vangla kohustamiseks võimaldada pikaajaline kokkusaamine abikaasa ja lapsega (dtl 141143). Kohus ei võtnud haldusasja materjalide juurde ning tagastas vastustajale korduvalt esitatud kaebaja 3. juuli 2019. a taotluse nr 6-23/1226-1 ja Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/1226-2.
13.Tartu Halduskohus jättis 4. detsembri 2019. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata (dtl 173-175).
14.Tartu Halduskohus otsustas 27. jaanuari 2020. a määrusega asja lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 183-185).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
15.Kaebaja taotleb Tartu Vangla otsuste tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
3-19-1333
15.1.Vangla ei võimalda kaebajale pikaajalist kokkusaamist tema seadusliku abikaasa K.L.. Kaebuse esitamise hetkeks on viimasest kokkusaamisest möödas rohkem kui 6 kuud. Keeldumise põhjenduseks on kahtlus isiku maines. Kuidas saab kaebaja abikaasa, keda pole kriminaalkorras kordagi karistatud, kaebajale halvasti mõjuda? Väide, et abikaasa tooks talle midagi keelatut, on absurdne. Kui vanglal on kahtlus, et kaebaja naine võib ohustada vangla julgeolekut, saab vangla rakendada lisa turvakontrolle, sh arstlikku läbivaatust kokkusaamisele tuleva inimese nõusolekul. Sellised meetmed peaksid hajutama kõik kahtlused kaebaja abikaasa maine suhtes.
15.2.Kaebaja ja tema abikaasa suhetesse peab kuuluma ka seksuaalse vahekorra võimalus ja lähedussuhted. Pikaajaline kokkusaamine on väga oluline õigus ja vajalik peresidemete säilitamiseks ning järglaste loomiseks.
15.3.Selline olukord on perele väga raske. Kaebaja ei tea, kuidas oma peresuhteid hoida, kuna tema karistusaeg on pikk. Vangla käitub ülekohtuselt.
15.4.Kaebaja selgitab, et tal on narkosõltuvus ning ta asub Tartu Vangla sõltuvusrehabilitatsiooni sektsioonis. Kaebajal käis 2019. a jaanuaris abikaasa pikaajalisel kokkusaamisel. Pärast seda tehti kaebajale ekspertiisid (uriiniproov ja visuaalne kontroll) ning mingeid probleeme polnud. Paar päeva hiljem tehti kaebajale veel ekspertiis (vereproov). Viis kuud hiljem 5. juunil 2019. a võeti kaebaja abikaasa 48 tunniks vahi alla, kus ta selgitas, et pole vanglasse midagi toonud. Kaebaja abikaasale räägiti, kui halb mees kaebaja on jne. Vastustaja ei ole põhjendanud, millisel viisil võib kaebaja abikaasa mõjuda negatiivselt kaebaja taasühiskonnastamisele. Pelgalt kahtlustus kriminaalasjas ei saa olla piisav.
15.5.VangS § 25 lg 11 p-s 3 nimetatud keeld on abstraktne ja sellest ei selgu kohaldamise alus, kohaldamise ajalised piirid, st kui kaua ja miks võib kohaldada pikaajalise kokkusaamise keeldu abikaasaga. VangS § 105 lg-te 11 ja 2 alusel ei ole sätestatud otsustuspädevus VangS § 25 lg 1 kohaldamise osas.
15.6.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 59 ei anna haldusorganile õigust eksituse kõrvaldamiseks, vaid lubab parandada kirjavea ja ebatäpsuse.
16.Tartu Vangla leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused. Seejuures jääb Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuses nr 6-23/1226-2 ja 1. augusti 2019. a vaideotsuses nr 1-11/217-2 toodud seisukohtade juurde ja ei pea vajalikuks neid korrata.
16.1.Kaebaja kannab karistust muuhulgas narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest isikute grupis. Viru Maakohtu 16. juuli 2018. a otsusega kokkuleppemenetluses tunnistati kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust. Kohtuotsuse kohaselt leppis kaebaja M. A-ga kokku, et kaebaja omandab narkootilist ainet fentanüül ja edastab selle M. A-le eesmärgiga saata narkootiline aine posti teel Viru Vanglasse kinnipeetavale A. Ple. KarS § 65 lg-te 1 ja 3 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 21. juuli 2016. a otsusega nr 1-16-5702 (kaebaja tunnistati süüdi muuhulgas KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi) mõistetud karistus 9 aastat 3 kuud ja 29 päeva vangistust ning üksikkaristusest raskeima suurendamise teel mõisteti liitkaristuseks 9 aastat 6 kuud ja 1 päev vangistust. Kohtuotsustest nähtuvalt on kaebaja ka varasemalt Viru Maakohtu 5. mai 2011. a otsusega nr 1-10-9949 süüdi mõistetud KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Seega on kaebaja korduvalt ebaseaduslikult käidelnud suures koguses narkootilist ainet ja seda isegi eesmärgiga vanglasse toimetada.
16.2.Vaidlustatud otsuses on piisavalt põhjendatud, miks vangla ei pea kokkusaamist võimalikuks, hoolimata sellest, et kaebaja soovib kokkusaamist enda abikaasaga.
3-19-1333 Tegemist on õiguspäraste kaalutlustega HMS § 4 lg 2 tähenduses ning sellisel viisil ei ole vangla poolt tehtud kaalutlusvigu, mis annaks aluse ja võimaluse kaebuse rahuldamiseks.
16.3.Vastustaja keeldus kaebajale pikaajalise kokkusaamisel lubamisest seetõttu, et oli alust kahelda kokkusaaja maines. Kahtluse K.L. maines tekitas asjaolu, et tema suhtes on alustatud kriminaalmenetlust ja esitatud kahtlustus. Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 214 lg 1 kohaselt võib kohtueelse menetluse andmeid avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses, siis ei olnud vastustajal ilma prokuratuuri loata võimalik 16. juuli 2019. a haldusaktis avaldada enamat kui seda, et K.L.le on esitatud kahtlustus kriminaalmenetluses ja see annab aluse kahelda tema maines.
16.4.Lõuna Ringkonnaprokuratuur on esitanud 16. septembril 2019. a vanglale teatise, millest nähtub nii kaebajale enesele kui ka tema abikaasale esitatud kahtlustuse sisu. Esitatud kahtlustused on oma sisult tõsised ja mitte ainult isikute mainet kahjustavad, vaid ka vangla julgeolekut või korda ja teisi isikuid kahjustavad. Narkootilise aine levik vanglas ohustab nii selle aine tarvitajaid kui ka teisi vanglas viibivaid isikuid, sest narkootilise aine mõju all olles muutub isiku käitumine ettearvamatuks. Prokuratuuri teatises kirjeldatud kahtlustuse esitamine isikule seab kahtluse alla tema maine. Lisaks isiku maine kahjustamisele annab narkootilise aine vanglasse organiseerimise kahtlustus alust arvata, et selline kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda (VangS § 25 lg 1 1 p 2) või isegi kaebaja enda tervist ja heaolu (VangS § 25 lg 11 p 4). Seega oli vanglal piisavalt alust ja põhjust keelduda kaebajale pikaajalise kokkusaamise lubamisest, kuna narkootilise aine vanglasse edastamise kahtlus kahjustab isiku mainet ja võib ohustada vangla julgeolekut ja korda.
16.5.Vastustajale jääb kaebaja mõttekäik otsustuspädevuse puudumise kohta arusaamatuks. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 17 sätestab üheselt arusaadavalt, et pikaajalise kokkusaamise lubamise otsustamine on inspektor-kontaktisiku pädevuses. Käesoleval juhul ongi otsuse teinud inspektorkontaktisik. Seega on kaebaja taotlus lahendatud selleks pädevust omava isiku poolt. Ka kaebaja viited VangS § 105 lg-tele 11 ja 2 ei anna alust teistsuguste järelduste tegemiseks, sest see ei ole kuidagi seotud pikaajalise kokkusaamise lubamise otsustuspädevusega.
16.6.Vastustaja on seisukohal, et VangS § 25 lg 11 p 3 on nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.
16.7.Kaebaja viitab ka KrMS § 9 lg-le 3 ja tema abikaasa suhtes Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 17 rikkumisele. Kaebaja sellised väiteid ei ole käesolevas menetluses asjakohased. KrMS normid reguleerivad kriminaalmenetluse läbiviimist ja need ei ole kohaldatavad haldusmenetlusele ega ka halduskohtumenetlusele. See, kas kriminaalmenetluse läbiviimisel on rikutud KrMS § 9 lg-s 3 sätestatut või mitte, ei mõjuta kuidagi vaidlustatud haldusakti õiguspärasust. Kuna kaebaja saab kohtusse pöörduda üksnes enda õiguste kaitseks (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1), siis ei ole asjakohased tema viited abikaasa õiguste võimalikule rikkumistele.
16.8.Tartu Vangla 31. juuli 2019. a otsustus on ilmse ebatäpsuse parandamine 16. juuli 2019. a haldusaktis. Tegemist ei ole kaebaja õiguste ja/või kohustuste reguleerimisele suunatud otsustustega, mistõttu ei ole tegemist eraldiseisva haldusaktiga. Ilmse ebatäpsuse parandamine ei muuda haldusakti sisu, vaid toob haldusorgani tahte selgemalt esile, mistõttu on tal üksnes deklaratiivne iseloom. Kuivõrd tühistada on võimalik ainult haldusakti, siis 31. juuli 2019. a otsuse kui toimingu puhul ei ole tühistamisnõude esitamine võimalik.
16.9.Tartu Vangla 16. juuli 2019. a haldusaktis ilmnenud vea parandamist ei saa pidada ka lubamatuks. Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsusest nähtub selgelt, et vastustaja on läbi vaadanud kaebaja taotlust, milles viimane soovis pikaajalist kokkusaamist augustikuus. Selliselt on sõnastatud ka haldusakti pealkiri ja sissejuhatav asjaolude kirjeldus. Seega on
3-19-1333 ilmne, et vastustaja on teinud otsuse pikaajalise kokkusaamise lubamise osas augustikuuks, kuid ekslikult on haldusakti resolutsioonis viidanud juulikuule. Tegemist on ilmselge ebatäpsusega, mis ei mõjuta kuidagi haldusakti sisu. Seetõttu on sellise ebatäpsuse parandamine HMS § 59 kohaselt lubatav ja sellise ebatäpsuse parandamine ei mõjuta kuidagi algse haldusakti (Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuse) õiguspärasust. Seega ei anna ka hilisem ilmse ebatäpsuse parandamine alust kaebuse rahuldamiseks ja haldusakti tühistamiseks.
16.10.Kaebaja taotleb ka Tartu Vangla 1. augusti 2019. a vaideotsuse kehtetuks tunnistamist. Vaideotsus iseseisvalt ei tekita kaebajale õigusi ega kohustusi, samuti ei muuda ega lõpeta neid. Kaebaja on vaidlustanud algse otsuse, millega keelduti pikaajalise kokkusaamise loa andmisest. Seega on kaebaja vaidlustanud algse haldusakti ja vaideotsus täiendavalt algsele haldusaktile iseseisvalt kaebaja õigusi ei mõjuta. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebusest jääb ebaselgeks, milliste õiguste kaitseks kaebaja vaideotsuse tühistamist taotleb ja kuidas vaideotsuse tühistamine aitaks kaasa tema õiguste kaitsele. Kaebusest ei nähtu, milliseid kaebaja õigusi on vaideotsusega iseseisvalt rikutud ja milles selline rikkumine seisnes. Seetõttu ei aita vaideotsuse tühistamise nõue kuidagi kaasa kaebaja õiguste kaitsele, kuna kaebaja on vaidlustanud ka temale negatiivse tagajärje kaasa toonud algse haldusakti.
16.11.Kaebaja palub kohustada vanglat võimaldama pikaajaline kokkusaamine lapsega. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on 7. juulil 2009. a sündinud poeg V.M.. Taotluse esitamise ajal ehk 5. augustil 2019. a oli kaebaja laps 10 aastane. VSkE § 40 kohaselt kohaldatakse pikaajalisele kokkusaamisele 8. peatüki (lühiajalised kokkusaamised) sätteid, arvestades 9. peatükis sätestatud erisusi. VSkE § 31 lg 3 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale kokkusaamine korraga kuni kahe täisealise isikuga. Täisealisel kokkusaajal lubatakse kaasa võtta alaealisi lapsi vanglateenistusega eelnevalt kooskõlastatud arvul. Seega tuleneb viidatud sättest, et alaealisel on võimalik kokkusaamisele tulla üksnes koos täiskasvanuga, mistõttu üksinda kokkusaamisele tulemine ei ole lubatav. Kuivõrd vangla keeldus pikaajalise kokkusaamise lubamisest kaebaja abikaasaga, siis ei olnud kokkusaamisele lubatud ühtegi täiskasvanut, kellega koos oleks saanud kaebaja alaealine laps kokkusaamisele tulla. Et kehtiv õigus ei luba alaealisel lapsel üksinda kokkusaamisele tulla, siis ei saanud vangla ka sellist kokkusaamist lubada. See aga ei tähenda, et kaebajale oleks pikaajalised kokkusaamised lapsega absoluutselt välistatud. VangS § 25 lg 1 lubab pikaajalisi kokkusaamisi lubada ka teiste lähedastega peale abikaasa või elukaaslase, kellega koos saaks kokkusaamisele tulla ka alaealine laps.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
17.Tartu Halduskohtu menetluses on S. M. kaebus, milles ta palub: -
-
tühistada Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsus nr 6-23/1226-2, milles jäeti rahuldamata kaebaja 3. juuli 2019. a taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasaga; tühistada Tartu Vangla 31. juuli 2019. a otsus nr 6-23/1226-3, milles parandati Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuses nr 6-23/1226-2 esinenud ilmne ebatäpsus; tühistada Tartu Vangla 1. augusti 2019. a vaideotsus nr 1-11/217-2, milles jäeti kaebaja vaie Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/1226-2 peale rahuldamata; tühistada Tartu Vangla 28. augusti 2019. a otsus nr 6-23/1488-2, milles jäeti rahuldamata kaebaja 6. augusti 2019. a taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasa ja lapsega; tühistada Tartu Vangla 6. septembri 2019. a vaideotsus nr 1-11/277-2, milles jäeti kaebaja vaie Tartu Vangla 28. augusti 2019. a otsuse nr 6-23/1488-2 peale rahuldamata;
3-19-1333 -
kohustada vanglat võimaldama pikaajaline kokkusaamine abikaasa ja lapsega.
18.Kokkuvõtvalt taandub vaidlus peamiselt küsimusele, kas vangla keeldus kaebajale ja tema abikaasale ning lapsele pikaajalise kokkusaamise lubamisest õiguspäraselt. Poolte vahel pole vaidlust asjaolu üle, et kaebaja taotles pikaajalist kokkusaamist abikaasaga, kellega ta on abielus alates 27. novembrist 2018 ning kellega tal on alaealine laps. Kaebajal toimusid pikaajalised kokkusaamised abikaasaga 27. novembril 2018, 31. detsembril 2018 ja 17. jaanuaril 2019.
19.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja tühistamisnõuded ja nendest tulenev kohustamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsused õiguspärased, antud kehtiva õiguse alusel ja selleks pädeva haldusorgani poolt, otsused on proportsionaalsed ning eesmärgipärased ning vastustaja ei ole rikkunud menetlusnorme. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
20.VangS § 25 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. VangS § 25 lg 1 kaitseb kinnipeetava põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele, s.t, et tal on õigus pikaajalisele kokkusaamisele (Riigikohtu 16. mai 2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-11-12, p-d 13 ja 15).
21.VangS § 25 lg-st 1 tulenev õigus ei ole absoluutne, vaid seda piirab mh VangS § 25 lg 11 p 3, mille kohaselt pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldutakse, kui kokkusaaja maines on alust kahelda. Kui vangla keeldub VangS § 25 lg 11 p 3 alusel pikaajalisest kokkusaamisest, tuleb vanglal oma otsuses võetud seisukohta põhjendada (HMS § 56). Vastustaja leiab, et pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmise otsustamine on vangla kaalutlusotsus. Kaebajale keelduti pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest VangS § 25 lg 11 p 3 alusel ehk põhjusel, et vanglal on alust kahelda kokkusaaja maines. Kuigi vastustaja on 16. juuli 2019. a haldusakti õigusliku alusena sõnaselgelt märkinud vaid VangS § 25 lg 11 p-i 3, nähtub otsuse põhjendusest, et vastustaja on silmas pidanud ka VangS § 25 lg 11 p-des 1 (kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega) ja 2 (kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda) sätestatud aluseid.
22.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 kohaselt on halduse kaalutlusõiguse kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning ei ole tehtud kaalutlusvigu. Tartu Ringkonnakohus on 28. augusti 2019. a otsuses asjas nr 3-18-424 p-s 20 leidnud, et pikaajalise kokkusaamise võimaldamise otsuse tegemisel ei ole vanglal ulatuslikku kaalutlusruumi. Hindamisruum on vastustajal pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel juhul, kui see on vajalik keeldumise aluse tuvastamiseks. Näiteks tuli vastustajal viidatud asjas hinnata, kas konkreetsel juhul pikaajaline kokkusaamine on vastuolus karistuse täideviimise eesmärgiga. See ei andnud vanglale aga õigust otsustada kokkusaamise lubamine või keelamine otstarbekuse kaalutlusest lähtudes (samal seisukohal oli Tartu Ringkonnakohus ka 28. augusti 2019. a otsuses asjas nr 3-18-1910, p 11).
3-19-1333
23.Käesolevas asjas on vastustaja kokkusaamisest keeldumist põhjendanud kokkuvõtlikult sellega, et kaebaja abikaasale K.L.le on 5. juunil 2019 esitatud kahtlustus kriminaalasjas. See seab kahtluse alla kokkusaamise positiivse mõju kaebaja taasühiskonnastamisele. Isiku osas, kellele on esitatud kahtlustus kriminaalasjas ei saa vanglateenistus olla kindel tema õiguskuulekas käitumises ja seeläbi on kahtluse all ka tema maine. Veelgi enam, vanglateenistus ei saa olla ka kindel, et sellise isikuga kokkusaamise lubamine ei ohusta pikemas perspektiivis vangla üldist julgeolekut. Üheks taasühiskonnastamise osaks on ka kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele, mida on muuhulgas võimalik saavutada hoidudes suhtlemast kriminaalse taustaga isikutega. Kui kinnipeetav suhtleb telefoni või kirjavahetuse teel isikutega, kelle maines on alust kahelda, ei tähenda see, et vangla peaks omapoolse tegevusega sellist suhtlemist läbi kokkusaamiste lubamise omakorda soodustama. Vanglal lasub kohustus hea seista selle eest, et vangla kui õiguskorda kaitsva institutsiooni territooriumile lubatavad isikud ei väljendaks avalikult ja järjepidevalt negatiivseid arusaamu üldkehtivate väärtushinnangute suhtes, vaid aitaksid endapoolse sotsiaalse suhtlemise kaudu kaasa kinnipeetava taasühiskonnastamisele.
24.Asja materjalidest nähtub, et kaebaja ja tema abikaasa K.L. suhtes on alustatud kriminaalasi nr 19922900012 (dtl 108-109). Kuigi kaebaja väidab, et kriminaalmenetlus on lõpetatud, ei vasta see tõele (dtl 188). Kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt on küllaldane alus kahtlustada, et nii K. L. kui ka kaebaja võivad olla toime pannud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kahtlustuse kohaselt on K.L. edastanud Tartu Vanglas viibivale kaebajale posti teel ühe kirjaümbriku, milles oli üks A4 formaadis paberileht, mis ekspertiisiakti kohaselt sisaldas narkootilist ainet ja millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt 624-le tavalisele inimesele. Samal viisil on K.L. edastanud Tartu Vanglas viibivale kinni peetavale isikule, A. K.-le, posti teel ühe kirjaümbrikku, milles oli kuus A4 formaadis paberilehte, millest üks paberileht sisaldas ekspertiisiakti kohaselt sama ainet, mis oli ka kaebajale edastatud. Ka sellest paberilehest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt 624-le isikule. Lisaks kahtlustatakse, et kaebaja omandas ajavahemikul 17. jaanuar 2019 kell 14:00 kuni 18. jaanuar 2019 kell 14:00 Tartu Vanglas toimunud pikaajalise kokkusaamise ajal K.L. vahendusel narkootilist ainet, mille edastas omakorda kaaskinnipeetavatele. Kohtueelses menetluses on kogutud tõendeid selle kohta, et kaebaja andis 19. jaanuari 2019 hommikul narkootilise aine edasi A. D.-le, kes 19. jaanuaril 2019 toimetas narkootilise aine omakorda Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone S2 osakonda, kus andis selle üle P. N.-le. Samuti andis kaebaja
19.jaanuaril 2019 ajavahemikul kell 08:40-11:48 narkootilise aine edasi A. T.-le, kes
19.jaanuaril 2019 toimetas narkootilise aine omakorda Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone S1 osakonda, kus andis selle üle J. P.-le. 19. jaanuaril 2019 toimetati kaebaja, A. D., P. N. ja J. P. narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise kahtlusega Tartu Vangla meditsiiniosakonda, kõigil tuvastati narkootiline joove. Nimetatud isikud vajasid ka arstlikku sekkumist, sest said üledoosi. K.L.ja kaebaja on kahtlustuse kohaselt seega toime pannud rahvatervisevastased kuriteod, millega seati ohtu Tartu Vangla julgeolek. Asja materjalidega on tõendatud, et kaebaja leiti 19. jaanuaril 2019 oma kambrist teadvusetuna, tingituna narkojoobest (dtl 110-111).
25.Kohtu hinnangul on vangla esitatud põhjendused piisavad, et nende alusel keelata kaebaja ja tema abikaasa pikaajaline kokkusaamine VangS § 25 lg 11 p 3 alusel. Kohus ei nõustu kaebajaga, et piirangut on põhjendatud üldsõnaliselt ja vaid märkides, et „kokkusaaja maines on alust kahelda“. Kahtlustus kriminaalasjas saab küll olla selleks põhjuseks, miks keelatakse pikaajaline kokkusaamine. Seda enam sellise sisuga kahtlustus, kus kaebaja abikaasa on vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele toimetanud narkootilist ainet. Pikaajalist kokkusaamist saab keelata, kui pikaajaline kokkusaamine põhjustab abikaasade õigusvastase käitumise ja
3-19-1333 seeläbi kahjustuks õiguskord. On ilmselge, et kui kinnipeetava abikaasa saadab ümbrikuga kinnipeetavale narkootikume või võtab need pikaajalisele kokkusaamisele kaasa, siis saab ta sellega kinnipeetavale halvasti mõjuda, isegi kui teda ei ole veel kriminaalkorras karistatud ja esitatud on vaid kahtlustus. Riive on küll intensiivne nagu märgib kaebaja, aga siiski mitte meelevaldne.
26.Nagu kohus eelnevalt selgitas, kaitseb VangS § 25 lg 1 kinnipeetava põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele, s.t, et tal on õigus pikaajalisele kokkusaamisele. Pikaajalise kokkusaamise peamine eesmärk on soodustada mh suhte säilimist abikaasaga ning kontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus (VangS § 23 lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi 16. mai 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-11-12, p 13). Samas ei ole kinnipeetava õigus piiramatu, seda võib ja ongi piiratud seadusega. VangS § 25 lg 1 1 sätestab loetelu asjaoludest, mille esinemisel kinnipeetaval ei ole õigust pikaajalisele kokkusaamisele. Seega ei ole perekonnaelu puutumatus absoluutne õigus, sest seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib sellesse sekkuda.
27.Kaebaja leiab, et VangS § 25 lg 11 p 3 on vastuolus PS §-ga 26. Kohus kaebajaga ei nõustu, samuti ei pea kohus käesoleval juhtumil võimalikuks põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist VangS suhtes ja jätab kaebaja sellekohase taotluse rahuldamata. Pole kahtlust, et pikaajalise kokkusaamise keeld mõjutab negatiivselt kaebaja õigust hoida peresuhteid ehk riivab tema PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele, mis aga ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Riigikohus on selgitanud, et PS §-s 26 sätestatu on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata selles loetletud eesmärkidel ehk tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.
28.Vangistuses viibimine tähendab mingiks ajaks kinnipeetava kogu elukorralduse allutamist vanglale. Selline olukord piirab väga mitmete põhiõiguste kasutamist, s.h ka perekonnaelu puutumatust. Isik, pannes toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, peab paratamatult leppima sellega, et tema võimalus elada perekonnaelu endale sobival viisil on piiratud.
29.Kaebaja taotles pikaajalist kokkusaamist ka oma alaealise lapsega (samal ajal soovis kaebaja kokkusaamist abikaasaga), taotledes 6. augustil 2019 septembrikuuks kokkusaamist (dtl 123). Tartu Vangla keeldus 28. augusti 2019. a otsusega nr 6-23/1488-2 pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest, kuna vangla seisukoht abikaasa osas ei ole muutnud ja alaealine laps saab kokkusaamisele tulla üksnes koos täiskasvanuga, kuid taotluses rohkem täiskasvanuid märgitud ei ole.
30.Lapse ja vangistuses vanema suhtlemisele kohalduvad kinnipeetava vanglavälist suhtlemist puudutavad üldised sätted VangS 2. peatüki 3. jaos, eelkõige VangS § 29 kirjavahetuse ja telefonikõnede pidamise ning VangS §-d 24 ja 25 lühi- ja pikaajaliste kokku saamiste kohta. Lapse võimalust tulla kokkusaamisele võivad mõjutada vangistuses vanema käitumisest tingitud takistused. Perekonnaelu riive intensiivsust vähendab seejuures asjaolu, et ühe pikaajalise kokkusaamise keelamine ei võta kinnipeetavalt õigust taotleda lühiajalisi kokkusaamisi ning piiratud ei ole ka teiste suhtlemisvahendite kasutamine (kirjade saatmine, telefonikõnede tegemine) (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-3-15, p 28).
3-19-1333
31.Pikaajalise kokkusaamise subjektide ring hõlmab lisaks lapsele ka muid kinni peetava lähedasi (sh abikaasat, vanemaid, õdesid, vendi). VSkE § 31 lg 3 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale kokkusaamine korraga kuni kahe täisealise isikuga. Täisealisel kokkusaajal lubatakse kaasa võtta alaealisi lapsi vanglateenistusega eelnevalt kooskõlastatud arvul. Kohus nõustub vastustajaga, et viidatud sättest tuleneb seega, et alaealisel on võimalik kokkusaamisele tulla üksnes koos täiskasvanuga, mistõttu üksinda kokkusaamisele tulemine ei ole lubatav. VSkE 9. peatükk, mis reguleerib pikaajaliste kokkusaamistega seonduvat, ei tee erisusi VSkE § 31 lg-s 3 sätestatust. Seetõttu kohaldub VSkE § 31 lg-s 3 sätestatu ka pikaajalise kokkusaamiste puhul ja seeläbi ei ole alaealistel lubatud ka pikaajalistele kokkusaamistele tulla ilma täiskasvanuta. Kuivõrd vangla keeldus praeguses asjas pikaajalise kokkusaamise lubamisest kaebaja abikaasaga, siis ei olnud kokkusaamisele lubatud ühtegi täiskasvanut, kellega koos oleks saanud kaebaja alaealine laps kokkusaamisele tulla. Kuna kehtiv õigus aga ei luba alaealisel lapsel üksinda kokkusaamisele tulla, siis ei saanud vangla ka sellist kokkusaamist lubada. See aga ei tähenda, et kaebajale oleks pikaajalised kokkusaamised lapsega absoluutselt välistatud. VangS § 25 lg 1 lubab pikaajalisi kokkusaamisi lubada ka teiste lähedastega peale abikaasa või elukaaslase, kellega koos saaks kokkusaamisele tulla ka alaealine laps. Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja on õiguspäraselt keeldunud pikaajalise kokkusaamise lubamisest alaealise lapsega, kuna kehtiv õigus ei võimalda alaealisel lapsel üksinda kokkusaamisele tulla. Seetõttu jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude tühistada Tartu Vangla 28. augusti 2019. a otsus nr 6-23/1488-2, milles jäeti rahuldamata kaebaja 6. augusti 2019. a taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasa ja lapsega.
32.Kaebaja palub tühistada ka Tartu Vangla 31. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/1226-3, milles parandati Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuses nr 6-23/1226-2 esinenud ilmne ebatäpsus. Kaebaja leiab, et HMS § 59 ei anna haldusorganile õigust eksituse kõrvaldamiseks, vaid lubab parandada kirjavea ja ebatäpsuse.
33.HMS § 59 sätestab, et haldusorgan parandab seadusega haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata haldusaktis kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti sisu. Haldusorgan teeb haldusakti parandamise teatavaks haldusakti adressaadile.
34.Tartu Vangla leidis 31. juuli 2019. a otsuses nr 6-23/1226-3, et 16. juuli 2019. a haldusakti resolutsioonis märgitud sõna „juulikuusse“ on ilmne eksitus, mistõttu asendas ta sõna „juulikuusse“ sõnaga „augustikuusse“. Vastustaja leidis, et nimetatud eksituse näol on tegemist ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta haldusakti sisu. Kohus nõustub vastustajaga. 16. juuli 2019. a otsuse pealkiri on „Kinnipeetav S.M. taotlusele vastamine seoses pikaajalise kokkusaamise võimaldamisega augusti kuus“. Vastustaja lahendas selles otsuses kaebaja 3. juuli 2019. a taotlust, milles kaebaja soovis abikaasaga pikaajalist kokkusaamist augusti kuus (taotluses märgitud „teine nädal august, 3-päev“). Seega on kohtule üheselt mõistetav, et vastustaja pidas 16. juuli 2019. a otsuse resolutsioonis silmas augusti- ja mitte juulikuud. See, et vastustaja lahendas kaebaja taotlust pikaajalisele kokkusaamisele just augustikuuks, oli üheselt mõistetav ka kaebajale, kes 16. juuli 2019. a otsusele vaiet esitades selgitas, et taotletav kokkusaamine oli augustis 2019 (dtl 49). Ka vangla selgitusest, et Tartu Vangla kodukorra p-i 13.2.2 kohaselt peab kinnipeetav esitama pikaajalise kokkusaamise taotluse inspektorkontaktisikule kokkusaamisele eelneva kuu 1. kuupäevast kuni 20. kuupäevani, tuleneb üheselt, et vangla ei saanud menetleda pikaajalise kokkusaamise lubamist juulikuusse, kuna kaebaja esitas taotluse 3. juulil 2019.
35.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuse resolutiivosas sisalduv eksimus kalendrikuus ei saanud kuidagi mõjutada haldusakti sisu. Seetõttu on sellise
3-19-1333 ebatäpsuse parandamine HMS § 59 kohaselt lubatav ja kohus jätab rahuldamata kaebaja nõude tühistada Tartu Vangla 31. juuli 2019. a otsus nr 6-23/1226-3.
36.Kaebaja on palunud tühistada ka Tartu Vangla 1. augusti 2019. a vaideotsus nr 1-11/217-2, milles jäeti kaebaja vaie Tartu Vangla 16. juuli 2019. a otsuse nr 6-23/1226-2 peale rahuldamata, ja Tartu Vangla 6. septembri 2019. a vaideotsus nr 1-11/277-2, milles jäeti kaebaja vaie Tartu Vangla 28. augusti 2019. a otsuse nr 6-23/1488-2 peale rahuldamata. Kohus leidis eelnevalt, et vastustaja tegevus kaebaja ja tema abikaasa ning lapse pikaajalise kokkusaamise keelamisel pole olnud õigusvastane. Kohtu hinnangul ei riku vaideotsused iseseisvalt kaebaja õigusi. HKMS § 45 lg 4 kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Seetõttu jääb rahuldamata ka kaebaja nõue vaideotsuste tühistamiseks.
37.Kaebaja on esitanud ka nõude kohustada vanglat võimaldama pikaajaline kokkusaamine abikaasa ja lapsega. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-09, p 11). Kui vaidlusalune haldusakt on seaduslik ning kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis ei saa kohus kohustada haldusorganit ka toimingut sooritama. Kohus põhjendas otsuse eelnevates punktides, miks vaidlustatud otsused on õiguspärased. Seega jääb rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõue.
38.Kohus märgib siiski täiendavalt, et kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise taotluse üle otsustamisel tuleb arvestada ka kinnipeetava kinnipidamise kestust. Pika vanglakaristuse kandmine toob kaasa perekonnaelu põhiõiguse ajas kasvava riive. Mida kauem kannab isik vanglakaristust, seda intensiivsemalt riivatakse tema põhiõigust perekonnaelule, mille realiseerimist vanglakaristuse kandmine pärsib. Seega ei saa pika vanglakaristuse korral pidada proportsionaalseks pikaajalise kokkusaamise keeldu kogu vangistusaja vältel. Vangla peab sellega edaspidiste kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotluste lahendamisel arvestama.
39.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on tasunud kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 30 eurot (dtl 53). See kulu jääb tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kohtule andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.