Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Margus Parve Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist, XX, esindaja Liina Laanpere
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
XX
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 02.03.2020 määruse peale haldusasjas nr 320-388 menetlusse.
2.Rahuldada XX määruskaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 02.03.2020 määrus haldusasjas nr 3-20-388.
3.Jätta rahuldamata Politsei- ja Piirivalveameti 01.03.2020 taotlus anda luba XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-20-388
1.Kongo Demokraatliku Vabariigi kodanik XX saabus 28.02.2020 Türgist lennukiga Eesti Vabariiki. Talle oli väljastatud Eesti Vabariigi pikaajaline viisa kehtivusega 27.11.2019– 23.05.2020 (liik D, viibimisaeg 179 päeva).
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) ei pidanud piiril antud isiku ütlusi reisi eesmärgi kohta usaldusväärseteks. Piiril tunnistati isiku pikaajaline viisa kehtetuks ja koostati sisenemiskeeld. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse.
3.PPA pidas isiku 29.02.2020 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel ning ta viidi kinnipidamiskeskusesse.
4.PPA esitas 01.03.2020 taotluse isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: 1) pärast seda, kui isik sai aru, et peab Eestist lahkuma, kontakteerus ta kolmanda isikuga, kes ilmselt soovitas tal taotleda rahvusvahelist kaitset; 2) isik põhjendas rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses, et soovib rahvusvahelist kaitset, kuna pidi saama kokku abikaasaga, kes on Prantsusmaa kodanik ja kes soovib Eestis asutada ettevõtte. Isik saab loodavas ettevõttes tööd. Kodumaal on poliitiline olukord keeruline ja eluohtlik; 3) isiku seletused reisi eesmärgi kohta ei ole usaldusväärsed. Isikule väljastati sisenemiskeeld. Tema pikaajaline viisa on tunnistatud kehtetuks. Kui isik sai aru, et peab Eestist lahkuma, esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse. Rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud eesmärgiga lükata lahkumiskohustus edasi või vältida riigist väljasaatmist; 4) isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus tema turvalisuse ja tervisekaalutlustega. Samuti ei ole kinnipidamiskeskusesse paigutamine ebaproportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 02.03.2020 määrusega PPA taotluse ja andis loa isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 02.05.2020. Halduskohus märkis kokkuvõtlikult järgmist: 1) kuigi PPA taotlus on lühike ja sisuliselt põhjendamata, ei takista see taotluse menetlemist. Kohus tutvus kohtule esitatud dokumentidega ning kuulas ära PPA ja isiku seletused; 2) VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud eeldused isiku kinnipidamiseks on täidetud. Tegemist on isiku esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamisega, mis toimub piiratud informatsiooni ja piiratud ajalistes tingimustes. PPA esitatud põhjendatud kahtlus menetluse takistamisest on eluliselt usutav; 3) PPA selgitas kohtuistungil, et isiku ebausaldusväärsus seondub Eestisse saabumise asjaoludega. Isik selgitas kohtuistungil Eestisse saabumise asjaolusid, tuues välja soovi alustada koos abikaasaga Eestis ettevõtlust. Samas, kui võtta aluseks PPA 02.03.2020 täiendav menetlusdokument, esineb isiku seletustes vastuolu. Isiku Eestisse saabumise seletused ei ole usutavad. Isiku viisa kehtetuks tunnistamise menetluses võeti ühendust isiku abikaasaga ja isikuga, kes üüris abikaasale korteri. Abikaasa kinnitas PPA-le, et ta ei viibi Eestis, kuna ta sõitis novembris või detsembris Prantsusmaale sõbrale külla. Abikaasa pidi Eestisse tagasi tulema nädala või paari pärast. Küsimusele, et kuidas ta Eestiga seotud on või miks ta abikaasale vastu ei tulnud, abikaasa ei soovinud vastata; 4) isiku ütlused Eestis elama asumise kohta on vastuolulised. Isik kinnitas kohtuistungil, et ta pidi hakkama elama hotellis. Eestisse saabumisel väitis ta, et ta ööbib abikaasa üüritud korteris (XXX). Pärast seda, kui PPA tuvastas, et abikaasa üürileping lõppes 2019. a
2(8)
3-20-388 detsembris, esitas isik Y hotellibroneeringu ja väitis, et ootab abikaasat seal, kuna tal pole korteri võtmeid; 5) isikule väljastati pikaajaline viisa põhjendusega, et ta saaks külastada oma sugulasi või sõpru. Isik selgitas kohtuistungil, et ta tuli Eestisse ettevõtlusega tegelema. Sellist eesmärki isik viisataotlusele ei märkinud, ehkki valikutes on ka „lühiajaline töötamine Eestis“, „ärireis“, „iduettevõtlusega tegelemine“ ja vabas vormis täidetav „muu“. Isiku Eestisse saabumise asjaolud on seega vastuolulised. Isik jättis kohtuistungil mulje, et abikaasa oli tema saabumise ajaks Eestis ja ootas teda. Samas kinnitas abikaasa PPA-le, et ta on Prantsusmaal. PPA kahtlus on põhjendatud, et isik võis esitada viisa kehtetuks tunnistamise järgselt rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohutuse vältimiseks; 6) usutavad ei ole kaebaja väited ettevõtlusega alustamise soovist. Tavapäraseks ei saa pidada, et kui abikaasa saabub kaugelt ja võõrasse riiki ettevõtet asutama, teine abikaasa on riigist lahkunud või ei ole sinna jõudnud. Isiku enda kinnitusel on abikaasa praegu Eestis; 7) asjaolud kogumis kinnitavad, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati selleks, et vältida lahkumiskohustuse täitmist. Kuigi taotluses ei too PPA välja isiku põgenemisohtu, VRKS § 361 lg 2 punkt 4 näeb ette muu hulgas kinnipidamise alusena ka põgenemisohu esinemise. VRKS § 361 lg 21 kohaselt käsitatakse põgenemisohuna olukorda, kui esineb mõni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) §-s 68 nimetatud asjaolu. Kohus küsis PPA-lt kohtuistungil, milles isiku põgenemisoht seisneb. PPA selgitas, et isiku põgenemisoht seisneb selles, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse väljasaatmiskohustuse vältimiseks. Ehkki VSS § 68 sellist alust ei sätesta, saab lahkumiskohustuse vältimiseks esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist pidada valeandmete esitamiseks rahvusvahelise kaitse taotlemisel. Ka valeandmete esitamine Eestis viibimise seadusliku aluse saamiseks on käsitatav VSS § 68 p-s 2 sätetatud põgenemisohuga. Väljasaatmise edasilükkamiseks või vältimiseks esitatud varjupaigataotluse puhul on alust järeldada, et esineb ka põgenemisoht (Riigikohtu 29.01.2015 otsus nr 3-3-1-52-14, p 12). Põgenemisohtu kinnitab ka see, et isikul ei ole Eestis lähedasi ning tema abikaasa on Prantsusmaa kodanik, kes viibib määramata ajaks Prantsusmaal. Usutav on, et kinnipidamiskeskusest vabanemisel võib isik Schengeni viisaruumi ära kasutades lahkuda Eestist Prantsusmaale; 8) VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole võimalik. Arvestades väljatoodud vasturääkivusi ning isikust lähtuvat põgenemisohtu, võib nende meetmete rakendamine takistada varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist ja negatiivse otsuse korral ei pruugi isiku väljasaatmine olla võimalik. Isiku käitumine ei ole tekitanud tema suhtes usaldust, mis võiks anda põhjust eeldada, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks on saavutatav ka muude järelevalvemeetmete kohaldamisega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Isik palub 9. märtsi 2020. a määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja vabastada ta viivitamata kinnipidamiskeskusest. Määruskaebuse esitaja märgib kokkuvõtlikult järgmist: 1) isik ja tema Prantsusmaa kodanikust abikaasa räägivad piiratud ulatuses inglise keelt. Neile ei tagatud prantsuse keele tõlki; 2) kaebaja abikaasa viibib Eestis alates 2019. Abikaasa sõidab regulaarselt Eesti ja Prantsusmaa vahet. Isiku abikaasa saabus Eestisse päeval, mil kaebaja kinni peeti. PPA mõistis isiku abikaasat telefonis valesti, et saabub paari nädala jooksul. Abikaasa lõpetas 2019. a-l üürilepingu, kuna regulaarse reisimise tõttu ei olnud see majanduslikult mõistlik. Abikaasa plaanis isiku saabumisel sama korterit uuesti üürida, mida on tänaseks ka tehtud; 3) isik sai pikaajalise viisa põhjusel, et tema abikaasa on Prantsusmaa kodanik. Euroopa Liidu kodaniku seaduse (ELKS) § 111 lg 2 sätestab alused, mille korral on võimalik Euroopa 3(8)
3-20-388 Liidu kodaniku perekonnaliikme pikaajaline viisa kehtetuks tunnistada. Kaebaja pikaajaline viisa tunnistati kehtetuks välismaalaste seaduse § 78 lg 2 p 3 alusel, mis ei ole Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikme pikaajalise viisa puhul võimalik alus viisa kehtetuks tunnistamiseks; 4) EL-i kodanike lähedaste pereliikmete viisamenetlus on vastavalt direktiivile 2004/38 lihtsustatud. Kaebaja pidi viisa taotlemisel esitama ainult infot, mis puudutas tema Euroopa Liidu kodanikust abikaasat ning nendevahelist suhet. Asjaolu, et kaebaja avaldas hiljem, et soovib oma abikaasat abistada ettevõtlusega, ei tähenda, et ta oleks viisa taotlemisel esitanud valeinfot. Nimetatud info ei olnud taotlemise ajal vajalik ning seda ei küsitud; 5) kaebaja abikaasa viibib Eestis ja ta soovib siin alustada ettevõtlusega, tal on Eesti isikutunnistus ning üürikorter, mida ta on varasemalt üürinud alates 2019. aasta suvest. Abikaasa on käinud kaebajat kinnipidamiskeskuses külastamas ning nad on otsinud abi viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks. Puudub igasugune alus eeldada, et kaebaja võiks kinnipidamiskeskusest välja saades põgeneda; 6) kaebaja varjupaigataotlus ei ole esitatud varjupaigasüsteemi kuritarvitamise eesmärgil. Kaebajal on põhjendatud hirm Kongo Demokraatlikku Vabariiki tagasi pöörduda. Kui kaebaja viisa lennujaamas kehtetuks tunnistati ning teda koheselt välja saatma hakati, oli tema ainuke võimalus taotleda rahvusvahelist kaitset. Kongo Demokraatliku Vabariigi keeruline humanitaarolukord on põhjustanud miljonite inimeste sundrännet. Lisaks ei ole kaebaja väljasaatmine tõenäoline ka seetõttu, et tema viisa kehtetuks tunnistamine ei olnud kooskõlas ELKS-i ja direktiiviga 2004/38. Kaebaja plaanib viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustada; 7) kaebajal on olemas dokumendid, mida PPA saaks võtta hoiule, paralleelselt on võimalik kohaldada ka teisi mainitud järelevalvemeetmeid. Kaebajal ei ole mingit põhjust lahkuda Eestist, kus viibib seaduslikult tema abikaasa ning kus tal on olemas kindel elukoht. Seega on kaebaja kinnipidamine põhjendamatu ja ebaproportsionaalne.
7.PPA taotleb vastuses määruskaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) isikule väljastati pikaajaline viisa sõprade või sugulaste külastamiseks. Menetlustoimingute läbiviimisel tuvastasid ametnikud, et isiku abikaasa ei viibi Eestis. Lisaks oli isikul kaasas üürileping, millest nähtus tema võimalik elukoht. Kontrollimisel selgus, et üürileping on lõpetatud; 2) isikuga viidi menetlustoimingud läbi inglise keeles. Ta oskas piisavalt inglise keelt, et menetlustoimingutel selgitusi anda. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui selgus, et ta peab riigist lahkuma. Taotluse läbiviimisel kaasati prantsuse keele tõlk. Esialgsetel menetlustoimingute läbi viimisel isik ei avaldanud kordagi soovi tõlgi kaasamiseks. Juhul, kui isik oleks soovi avaldanud või ametnikud ei oleks isikust aru saanud, oleks ametnik koheselt esmaste menetlustoimingute läbi viimise juurde kaasanud prantsuse keele tõlgi; 3) isik pole varem esitanud tõendit selle kohta, et tema abikaasa on Eestis viibinud 2019. a suvest ja ta sõidab regulaarselt Eesti ja Prantsusmaa vahet; 4) ringkonnakohtule esitatud üürilepingust ei nähtu, mis kuupäeval on see sõlmitud. Küll aga selgub sellest, et leping hakkas kehtima 6. märtsist 2020. Isik saabus Eestisse 28. veebruaril 2020 ehk varem kui sõlmiti leping. Tõend ei kinnita isiku tegelikku reisieesmärki; 5) PPA ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kui viisa väljastamise alus ei vasta tegelikkusele, ei ole PPA-l õigust see kehtetuks tunnistada; 6) halduskohus on põgenemisohtu piisavalt põhjendanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4(8)
3-20-388
8.Määruskaebus tuleb võtta menetlusse (HKMS § 204 lg 1, § 207 lg 1 ja § 265 lg 5; riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
9.Reeglina viibivad rahvusvahelise kaitse taotlejad vabaduses. Isikut ei või kinni pidada põhjusel, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse (direktiivi 2013/32 artikkel 26(1), direktiivi 2013/33/EL põhjenduste p 15, artikkel 8(1)). Isik ei pane rahvusvahelise kaitse taotlust esitades toime õigusvastast tegu, mistõttu peab vabaduse põhiõiguse piirang olema ette nähtud seaduses, vajalik ning proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise alused on ammendavalt sätestatud direktiivi 2013/33 artiklis 8 (vt ka Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsus C-18/16, p-d 35, 39, 42), mille võtab riigisisesesse õigusesse üle VRKS § 361 lg 2 (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus asjas nr 3-19-2377, p 10).
10.VRKS § 361 lg‐te 1 ja 2 alusel on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg‐s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg‐s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, st isiku kinnipidamine on ainus tõhus vahend neid eesmärke saavutada. VRKS § 361 lg 2 p‐de 1–5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. Kõigi nende sätete kohaldamist saab põhjendada ka põgenemisohuga, olenemata sellest, et põgenemisohtu on nimetatud üksnes sätte p-s 4 (direktiivi 2013/33 artikkel 8(3)(b)). Põhjendatud kahtlus, et rahvusvahelise kaitse taotleja puhul esineb põgenemisoht, ei ole üksinda siiski kinnipidamiskeskusesse paigutamise alus, vaid asjaolu, mis õigustab VRKS § 361 lg 2 p‐de 1–5 ja 7 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus asjas nr 3-19-2377, p 11).
11.PPA ja halduskohus olid seisukohal, et isiku puhul esineb VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused (direktiivi 2013/33/EL artikkel 8 lg 3 punktid b ja d).
12.VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada, kui on vaja tagada tema kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, ent temaga seotud asjaolud osutavad, et ta võib hakata menetlusest kõrvale hoidma. Väljaselgitamist vajavad asjaolud puudutavad pagulase staatuse aluseks olevate väidete nagu tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seonduv jms, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust, kontrollimist. Sätte eesmärgiks on ka ennetada taotleja edasiliikumist teise liikmesriiki erinevuste tõttu vastuvõtutingimustes (Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsus C-18/16, p 39, Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.1). Asjaolude ebaselgus ei ole siiski üksi piisav, et võtta rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabadus. Menetluses tähtsust omavate asjaolude kontrollimiseks on isiku kinnipidamine õigustatud vaid juhul, kui esineb oht, et ta ei ole menetluses kättesaadav või hakkab selle läbiviimist takistama. Arvestades, et rahvusvahelise kaitse menetluses on tõepärased andmed isiku kohta sageli puudulikud või ei ole neid üldse, ei pea oht olema reaalne (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 13; 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Teisisõnu ei pea isik olema põgenenud, et põgenemisohtu jaatada.
12.1.Isik saabus Eestisse 28.02.2020 pikaajalise viisa alusel. Isik taotles pärast viisa kehtetuks tunnistamist 29.02.2020 rahvusvahelist kaitset. Isik oli halduskohtule taotluse esitamise ajaks esitanud esialgsed seletused rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta. Rahvusvahelise kaitse menetlus on algusjärgus ning isiku põhjalikumad väited on esitamata ja need on kontrollimata. Küsimus on selles, kas isiku puhul esineb põgenemisoht, mis võib takistada menetluse läbiviimist. 5(8)
3-20-388
12.2.Rahvusvahelise kaitse taotleja põgenemisohuna käsitatavad asjaolud on VRKS § 361 lg 21 kohaselt VSS §-s 68 nimetatud asjaolud ning loata lahkumine mõnest teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. Ringkonnakohus on seisukohal, et VRKS § 361 lg-s 21 nimetatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu tuvastamiseks vältimatult esinema. Teisisõnu peab põgenemisohu tuvastamiseks esinema mõni VRKS § 361 lg-s 21 nimetatud asjaoludest ja põgenemisohtu ei saa tuvastada üksnes isikuga seotud muude asjaolude põhjal (vt Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus asjas nr 3-19-2377, p-d 14–16).
12.3.PPA käsitas põgenemisohu aluseks oleva asjaoluna seda, et isiku eesmärgiks rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel oli vältida tõenäoliselt lahkumiskohustuse täitmist. Halduskohus märkis, et kuigi VSS § 68 sellist asjaolu põgenemisohu alusena ei sätesta, tuleb lahkumiskohustuse vältimiseks esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust käsitada valeandmete esitamisena rahvusvahelise kaitse taotlemisel VSS § 68 p 2 mõttes. Ringkonnakohus halduskohtu tõlgendust ei jaga. VSS § 68 p 2 kohaselt käsitatakse põgenemisohuna muu hulgas seda, kui välismaalane on esitanud valeandmeid rahvusvahelise kaitse taotlemisel. VSS § 68 p 2 all tuleb mõelda rahvusvahelise kaitse taotluses tahtlikult alusetuid ja tõele mittevastavate väidete esitamist. VSS § 68 p 2 tähenduses ei saa rahvusvahelise kaitse taotlemisel valeandmete esitamisena käsitada seda, kui esineb põhjendatud kahtlus, et taotlus esitatakse lahkumiskohustuse edasilükkamise või vältimise eesmärgil. Kui isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, tuleb isiku kinnipidamist hinnata VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel.
12.4.Samuti ei võimalda toimikus olevad materjalid järeldada, et isik oleks lahkunud loata Euroopa Liidu liikmesriigist, isiku viisa oleks olnud võltsitud või saadud valeandmeid esitades (VSS § 68 p-d 2 ja 8), isikule oleks pandud lahkumiskohustus ja ta pole seda täitnud (VSS § 68 p-d 1, 5, 6, 10). Tema isik on teada (VSS § 68 p 3), ei nähtu, et ta oleks toime pannud kuriteo (VSS § 68 p 4), sisenenud Eestisse ebaseaduslikult sissesõidukeelu kehtivuse ajal (VSS § 68 p 7) või lahkunud loata Schengeni liikmesriigist (VSS § 68 p 9).
12.5.Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et isikut ei saanud kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel.
13.VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.
13.1.VRKS § 361 lg 2 p-s 5 on mõeldud juhtumeid, mil rahvusvahelise kaitse taotlus esitati selleks, et vältida lahkumiskohustuse sundtäitmist (väljasaatmist), isiku tagasisaatmist edasi lükata või nurjata. Säte aitab takistada rahvusvahelise kaitse taotlemise õiguse kuritarvitamist lahkumiskohustuse sundtäitmise või tagasisaatmise edasilükkamise eesmärgil. Sellega välditakse võimalust, et välja- või tagasisaadetav isik saaks varjupaigataotluse esitamise õiguse kuritarvitamisega eelise. Samuti on see säte määratud tagama seda, et isik ei hoiaks oma väljasaatmisest (sh tagasisaatmisest) lõplikult kõrvale (ei põgeneks) ning oleks varjupaigataotluse tagasilükkamise korral kättesaadav selleks, et väljasaatmine saaks jätkuda. Nimetatud eesmärkidele võivad 6(8)
3-20-388 viidata isiku riiki sisenemise ja taotluse esitamise asjaolud, sh taotluse esitamise aeg, ütlused sihtriigi kohta, väidete eluline usutavus jms (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p-d 10‒12). Kokkuvõtlikult on viidatud alusel isiku kinnipidamine lubatav olukorras, mil väljasaatmismenetlus on katkenud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise tõttu. Kuigi aluse kohaldamisel tuleb arvestada isiku käitumisest nähtuvat tahet rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada, peab siiski tuvastama isiku soovi katkestada väljasaatmismenetlus ning asjaolu, et isikul on olnud võimalus esitada samas riigis rahvusvahelise kaitse taotlus ka varem, kuid ta ei ole seda teinud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus asjas nr 3-19-2377, p-d 23–24 ja seal viidatud kohtupraktika).
13.2.Isik saabus Eestisse pikaajalise viisa alusel. Piiril kontrolliti isiku Eestisse saabumise asjaolusid, misjärel otsustas PPA tunnistada isiku viisa kehtetuks ja kohaldada talle sisenemiskeeldu (dtl 27–29). PPA väidab, et pärast viisa kehtetuks tunnistamist ja sisenemiskeelu seadmist tegi isik telefonikõne. Kui isik oli kõne lõpetanud, taotles ta rahvusvahelist kaitset. Isik märkis rahvusvahelise kaitse menetluse isikuandmete ankeeti järgmist: „Saabusin Eestisse kuna pidin saama kokku oma abikaasaga, kes on Prantsusmaa kodanik ning sooviga asutada Eestis ettevõte kus koos temaga tööle asuda. Oma kodumaal on poliitiline olukord keeruline ja eluohtlik.“ (dtl 12). Praegusel juhul on seega tegemist olukorraga, kus rahvusvahelist kaitset taotleti pärast seda, kui isikule selgus, et teda ei lubata riiki ja tal lasub kohustus riigist lahkuda. Isik ei taotlenud rahvusvahelist kaitset vahetult pärast viisa kehtetuks tunnistamist ja sissesõidukeelu kohaldamist, vaid siis, kui ta oli teinud telefonikõne. Eestisse saabumise ja rahvusvahelise kaitse taotlemise esialgsed põhjendused viitavad sellele, et riiki saabumine ei pruukinud olla eesmärgiga taotleda rahvusvahelist kaitset. Eespool kirjeldatud tegevus võib luua põhjendatud aluse arvata, et isiku tegelikuks eesmärgiks ei olnud Eestisse saabumine rahvusvahelise kaitse taotlemise eesmärgil.
13.3.Kuigi esineb põhjendatud kahtlus, et taotlus võidi esitada väljasaatmise takistamiseks, ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul PPA taotlus ega halduskohtu määrus järeldada, et isik hoiaks oma väljasaatmisest (sh tagasisaatmisest) lõplikult kõrvale (s.o põgeneks) ning ei oleks varjupaigataotluse tagasilükkamise korral kättesaadav selleks, et väljasaatmine saaks jätkuda. Isik väidab, et ta abikaasa on Prantsusmaa kodanik, seega Euroopa Liidu kodanik. Seetõttu on isik seisukohal, et tema viisa kehtetuks tunnistamine oleks pidanud toimuma ELKS § 111 lg 2 alusel. PPA tunnistas viisa kehtetuks VMS § 78 lg 2 p 3 alusel põhjusel, et isiku seletused reisi eesmärgi kohta ei olnud usaldusväärsed. Kuigi praeguse vaidluse esemeks ei ole isiku pikaajalise viisa tühistamine, ei võimalda toimiku materjalid järeldada, et viisa kehtetuks tunnistamine oleks toimunud ELKS § 111 lg 2 alusel ja kooskõlas sellega: isikul puudub kehtiv reisidokument; isiku reisidokument või selles sisalduvad kanded on võltsitud; isiku suhtes kehtib Eesti poolt kohaldatud sissesõidukeeld ja isik võib kujutada ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele. Euroopa Liidu kodaniku abikaasa pikaajalise viisa kehtetuks tunnistamise aluseks ei ole seletuste ebausaldusväärsus reisi eesmärgi kohta. Isik väidab, et tal on kavatsus viisa kehtetuks tunnistamine vaidlustada.
13.4.PPA ega halduskohus pole toonud välja teisi konkreetseid asjaolusid, mille pinnalt järeldada, et isik lahkuks rahvusvahelise kaitse menetluse ajaks Eestist. Isik 7(8)
3-20-388 väidab, et ta abikaasa on teda kinnipidamiskeskuses korduvalt vaatamas käinud ning ta abikaasal on Eestis elukoht (üürileping kehtivusega 06.03.2020–05.05.2020). Seejuures on isikul kehtiv reisidokument, mida on võimalik hoiule võtta (dtl 8). Asjaolu, et isiku seletused abikaasa viibimiskoha ja Eestisse saabumise aja osas ei pruugi kattuda, ei ole praeguses olukorras piisav põgenemisohu jaatamiseks.
13.5.Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et isikut ei saanud kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel.
14.Arvestades eelnevat, rahuldab ringkonnakohus isiku määruskaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 02.03.2020 määruse. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega jätab PPA 01.03.2020 taotluse rahuldamata. Isik tuleb kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastada ja vajadusel kohaldada tema suhtes VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.