Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
15. november 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2175
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Julia Novodevitšenski von Jung Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aldo Vassar
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2021. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2021. a määruse peale asjas nr 3-21-2175 menetlusse.
2.Võtta haldusasja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti 14. novembri 2019. a vastuse lisad 1, 6 ja 7, mis on lisatud haldusasja nr 3-19-1959 materjalide juurde, ja Politsei- ja Piirivalveameti 3. juuni 2021. a vastuse lisa 3, mis on lisatud haldusasja nr 321-992 materjalide juurde.
3.Jätta rahuldamata X taotlus kohtuistungi korraldamiseks ning tõlgi kaasamiseks.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-2175 muutmata.
5.Advokaadibüroo Lindeberg vandeadvokaadil Aldo Vassaril esitada taotlus riigi õigusabi kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse kättesaamisest arvates.
EDASIKAEBAMISE KORD
3-21-2175 Määruse punkti 4 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Määruse punktid 1–3 ja 5 ei ole edasikaevatavad (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Nigeeria Liitvabariigi kodanik, kes esitas 31.10.2018 viisataotluse eesmärgiga külastada Eestis elavaid sugulasi. Isikule väljastati ühekordne C-liiki viisa kehtivusajaga 25.12.2018–16.01.2019. Isik saabus Eestisse 05.01.2019 ja läks seejärel Rootsi Kuningriiki kruiisile. Rootsi esitas Eestile 10.05.2019 isiku vastuvõtupalve, mille Eesti rahuldas.
2.X saabus Eestisse 05.06.2019 ja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 16.09.2019 otsusega nr 7001910161-1 loeti X taotlus välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 kohaselt põhjendamatuks ning lükati VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Taotlus oli esitatud lahkumiskohustuse vältimiseks (VRKS § 201 p 6).
3.X kaebus PPA 16.09.2019 otsuse vaidlustamiseks jäeti Tallinna Halduskohtu 19.12.2019 otsusega nr 3-19-1959 rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.06.2020 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused jõustusid 06.10.2020, kui Riigikohus keeldus X kassatsioonkaebust menetlusse võtmast.
4.PPA vormistas 15.10.2020 X-le koheselt sundtäidetava ettekirjutuse nr 1052235112, millega kohustas isikut Eesti Vabariigist lahkuma, ning kohaldas Schengeni sissesõidukeeldu viieks aastaks alates isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast.
5.X esitas 24.03.2021 PPA-le korduva rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA jättis 21.04.2021 otsusega nr 7002110021-1 X taotluse VRKS § 21 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, kuna taotlus on korduv ja selle suhtes kohaldatakse VRKS § 24 lg-t 3. Taotluse menetlus lõpetati VRKS § 21 lg 2 alusel selle tagasilükkamisega ning see jäeti sisuliselt läbi vaatamata.
6.Tallinna Halduskohtu 21.09.2021 otsusega asjas nr 3-21-992 rahuldati X kaebus osaliselt ning tuvastati PPA 21.04.2021 otsuse õigusvastasuse osas, milles X korduva rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise alusena on kohaldatud vääralt VRKS § 24 lg-t 3, § 21 lg 1 p-i 4 ja § 21 lg-t 2. Tühistamis- ja kohustamiskaebus jäeti rahuldamata. X esitas 23.09.2021 apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2021 määrusega võeti vastu X apellatsioonkaebusest loobumine ning lõpetati apellatsioonimenetlus. Määrus on jõustunud.
7.PPA esitas 23.09.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel, sest isiku suhtes esineb VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. Isik võib põgeneda (VSS § 68 p 2 ja § 68 p 6). Seda ohtu suurendab asjaolu, et PPA on isiku rahvusvahelise kaitse taotluse osas teinud tagasilükkava otsuse. Ka korduv rahvusvahelise kaitse taotlus jäi rahuldamata. Isik esitas valeandmeid mõlemas rahvusvahelise kaitse menetluses. Rahvusvahelise kaitse taotlemisel väitis isik, et ta sai alles kruiisireisil olles teate, et tema valdusi, sh temale kuuluvat apteeki on rünnatud. Väljasaatmismenetluses väitis isik, et taotles viisat selleks, et põgeneda Aafrikast tagakiusamise eest. Seega esitas isik valeandmeid juba viisataotluses, kuna reisi eesmärk ei vastanud tegelikkusele ning isikul polnud plaanis 2(8)
3-21-2175 Nigeeriasse tagasi pöörduda. Halduskohus jõudis asjas nr 3-21-992 veendumusele, et X ei oota päritoluriigis ees ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ega surmanuhtluse kohaldamine (VSS § 171 lg 1). X tõi enda väidetava poliitilise tagakiusuga seotud asjaolud kohtu ette juba esimese rahvusvahelise kaitse menetluses, millega seotud haldusasjas nr 3-191959 nõustusid kohtud PPA-ga, et X pole usaldusväärne (sh esitas valetõendeid) ja tal ei ole põhjust karta päritoluriiki naasmist. Haldusasjas nr 3-21-992 leidis halduskohus, et X isiku ebausaldusväärsus leidis kinnitust ning tema korduv rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud varjupaigasüsteemi kuritarvitamiseks. X-l on päritoluriigis Interneti kasutamise võimalus ning vajadusel saab ta kohtuistungist osa võtta videokonverentsi vahendusel. X suhtes esineb VSS § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus. Isikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid, mistõttu ei ole võimalik tema väljasaatmist lõpule viia 48 tunni jooksul. Arvestades, et isiku suhtes toimus rahvusvahelise kaitse menetlus, ei olnud PPA-l võimalik varem isikule väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankida. PPA esitab 24.09.2021 Nigeeria Liitvabariigi saatkonnale Ukraina Vabariigis taotluse isiku dokumenteerimiseks väljasaatmise lõpule viimise eesmärgil. Varasema praktika kohaselt võtab dokumentide vormistamine aega 4 kuni 6 nädalat. Põgenemisohu esinemise korral ei ole võimalik VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid kohaldada. Isik ei ole oma varasema käitumisega tekitanud PPA-s usaldust. PPA-le teadaolevalt ei ole isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega ega ebaproportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Perekonna- või eraelu riivet X puhul ei esine. X töötamise õigus lõppes 06.10.2020, kui Riigikohus ei võtnud X kassatsioonkaebust menetlusse. Korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitas X 24.03.2021 ning töötamise õigus oleks isikul tekkinud VRKS § 101 lg 1 kohaselt alates 24.09.2021. PPA ametnikud kontrollisid 23.09.2021 X elukohta ning tuvastasid, et isik töötab Y OÜ farmis. Tööandja esindaja kinnitas PPA-le, et lõpetab X-ga töösuhte, kuna isikul puudub õigus töötada.
8.Tallinna Halduskohtu 24.09.2021 määrusega anti luba X kinnipidamiseks ning paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 23.11.2021 (p 1). On oht, et isik põgeneb. PPA Põhja prefektuuri migratsioonijärelevalve vaneminspektori ettekandest nähtub, et inspektor vestles telefoni teel X endise tööandjaga, kes ütles, et ei paku enam X-le elukohta. X-le määratud esindaja väitis kohtuistungil vastupidist, kuid ei ole nende väidete kinnituseks esitanud kirjalikke tõendeid. X viibib alates 21.09.2021 Eestis ilma seadusliku aluseta. Samuti puudub isikul kehtiv reisidokument. PPA esitatud andmetest nähtuvalt on isik esitanud mõlema rahvusvahelise kaitse menetluses valeandmeid. X-ga seotud kohtumenetlustes (haldusasjad nr 3-19-1959 ja 321-992) on tuvastatud, et isikul puudub põhjus karta pärituoluriiki naasmist. PPA ning halduskohus leidsid, et isiku korduv rahvusvahelise kaitse taotlus esitati varjupaigasüsteemi kuritarvitamise eesmärgil. Lisaks on kohtud leidnud, et isik ei pea edasikaebemenetlustes ise kohal viibima (talle on määratud riigi õigusabi korras esindaja) ning isiku pärituoluriiki tagasisaatmine ei too talle kaasa pöördumatuid tagajärgi. Isikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid, mistõttu ei ole võimalik tema väljasaatmist lõpule viia 48 tunni jooksul. PPA kinnitas, et esitab 24.09.2021 Nigeeria Liitvabariigi saatkonnale Ukraina Vabariigis taotluse X dokumenteerimiseks. X kinnipidamine ja
3(8)
3-21-2175 kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega ega ebaproportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.X palub 08.10.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 24.09.2021 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Isiku põgenemise ohtu ei esine. Isik viibis mõlema rahvusvahelise kaitse andmise menetluse ajal vabana Eestis ega põgenenud. X-l oli seni püsiv elukoht tööandja juures, kes oleks valmis seda ka edaspidi pakkuma. PPA ei ole põhjendanud, millistest isiku hoiakutest ja käitumisest ta järeldab, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita. X on rahvusvahelise kaitse taotluste esitamisega otsinud kaitset päritoluriiki tagasipöördumise eest, kuna tema elu ja tervis on Nigeerias ohus. Sellest ei saa järeldada, et isik hakkaks Eestist lahkuma või töötaks lahkumiskohustuse täitmisele vastu. On ennatlik väita, et isik esitas valeandmeid või korduva taotluse varjupaigasüsteemi kuritarvitamiseks. Halduskohus ei ole arvesse võtnud isikuga seotud olulisi asjaolusid ega hinnanud üksikjuhtumit. X ei ole viimase kahe aasta jooksul Eestis viibides enda käitumise või hoiakutega väljendanud põgenemisohtu ning on aidanud kaasa enda kohtuasjade lahendamisele. Põgenemisoht ei pea olema täielikult välistatud, et isik kinnipidamiskeskusest vabastada (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 13; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 3-20-1550, p 11). Halduskohus ei analüüsinud, kas isiku suhtes oleks võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Määruskaebusele oli lisatud taotlus haldusasja läbi vaatamiseks kohtuistungil inglise keele tõlgi osavõtul.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
10.Ringkonnakohus leiab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg-le 1 ja § 207 lgle 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5; § 203 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
11.HKMS § 185 lg 1 ja § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb haldusasja materjalide juurde lisada PPA 14.11.2019 vastuse lisad 1, 6 ja 7 (sisalduvad haldusasja nr 319-1959 materjalides) ning PPA 03.06.2021 vastuse lisa 3 (sisaldub haldusasja nr 3-21-992 materjalides). PPA on loataotluses selgitanud, et isik võib põgeneda, kuna ta esitas valeandmeid mõlema rahvusvahelise kaitse taotluste menetlustes, samuti viisataotlusel (VSS § 68 p 2), ning ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6). Nimetatud dokumendid sisaldavad isiku väiteid viisataotluse esitamise ning rahvusvahelise kaitse taotlemise eesmärkide kohta. Seega on tegemist oluliste tõenditega, mis tuleb toimikusse lisada. Tõendid, millele kohus asja lahendamisel tugineb, peavad nähtuma toimiku materjalidest. Ringkonnakohus ei pea 4(8)
3-21-2175 vajalikuks menetlusosaliste seisukohtade küsimist enne tõendite lisamist. Samad menetlusosalised oli haldusasjades nr 3-19-1959 ja 3-21-992 kohtumenetluse poolteks. Seetõttu on mõistlik eeldada, et nad on nimetatud dokumentidega varem tutvunud. Poolte jaoks ei ole nende dokumentide juurdevõtmine olla üllatav.
12.Määruskaebuse esitaja on taotlenud asja läbivaatamist kohtuistungil. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea taotlust põhjendatuks. Määruskaebus on võimalik lahendada toimiku materjalide pinnalt, mistõttu puudub vajadus istungi korraldamiseks täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. Samuti võimaldab kirjalik menetlus asja kiiremat lahendamist. Määruskaebuse esitajal oli võimalik osaleda kohtuistungil halduskohtus ja esitada seal oma seisukohti suuliselt. Õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures piirang on seetõttu seaduslik ja proportsionaalne. Seetõttu jääb rahuldamata ka taotlus tõlgi kutsumiseks kohtuistungile. II
13.PPA tugines 23.09.2021 taotluses VSS § 15 lg 2 p-dele 1 ja 3. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3).
14.Ringkonnakohus on korduvalt selgitanud, et VSS § 15 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel. Euroopa Kohus leidis asjas nr C-146/14 (p 73), et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 33-1-24-17, p 11; vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2021 määruse nr 3-20-1913, p-d 12 ja 13). Selleks, et jaatada isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumist, peab isik olema keeldunud koostööst PPA-ga. Lisaks tuleb kohtutel välja selgitada, mida isik oleks pidanud dokumendi hankimiseks tegema ja kas isikul oli selleks võimalus (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-124-17, p 11). Sellise olukorraga ei ole praegusel juhul tegemist. PPA on 23.09.2021 loataotluses üksnes märkinud, et X-l puuduvad isikut tõendavad dokumendid, mistõttu ei ole võimalik tema väljasaatmist lõpule viia 48 tunni jooksul ning PPA-l ei olnud rahvusvahelise kaitse menetluse tõttu varem võimalik isikule väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankida. 23.09.2021 küsitluse protokollis selgitas X, et suhtles Ukrainas asuva Nigeeria saatkonnaga telefoni ja ekirja teel. Samuti on isik nõus PPA abiga passi taotlema. Seega puudub alus arvata, et isiku väljasaatmise pikenemine pärast 23.09.2021 kinnipidamist oleks tingitud X käitumisest. Muid asjaolusid seonduvalt dokumentide taotlemisega, millest nähtuks isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumine VSS § 15 lg 2 p 3 mõttes, ei ole PPA loataotluses välja toonud. Seega ei saanud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamisel toetuda VSS § 15 lg 2 p-le 3.
15.PPA hinnangul esineb oht, et isik põgeneb, sest isik esitas mõlema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses, samuti viisataotlusel valeandmeid ega soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p-d 2 ja 6).
16.VSS § 68 esimene lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase põgenemise ohtu igal üksikjuhtumil hindama. Kuigi VSS §-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu 5(8)
3-21-2175 kindlakstegemiseks vältimatult esinema, tuleb ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-9316, p 13). Põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 13) ega minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, pd 17 ja 19; 04.04.2003 otsus nr 3-3-1-14-03, p 51; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused nr 3-19-334). Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu (Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338 – ELT L 339, 19.12.2017, lk 83–159) p-i 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja raha puudumine. Seejuures tuleb iga juhtumit hinnata individuaalselt ja tervikuna (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 11).
17.VSS § 68 p-s 6 sätestatud asjaolu hindamisel ei oma sisulist tähtsust, millistel põhjustel on isik oma käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust, vaid oluline on üksnes see, kas on alust arvata, et välismaalase hoiakud või käitumine on muutunud. PPA koostas isiku suhtes 15.10.2020 kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse, mida isik vabatahtlikult ei täitnud, kuid isik selgitas 23.09.2021 küsitluse protokollis, et on nõus vabatahtlikult lahkuma Nigeeriasse. Lisaks esitas isik 14.10.2021 apellatsioonkaebusest loobumise taotluse asjas nr 321-992, milles kinnitas, et soovib naasta Nigeeriasse. Samas ei ole viidatud asjaolud üksi piisavad, et välistada isiku põgenemise oht. Isik saabus Eestisse viisa alusel ning reisis seejärel kohe Rootsi. Varjupaika taotles X esmakordselt alles siis, kui isik Eestisse tagasi saadeti. Haldusasjas nr 3-21-992 PPA esitatud materjalidest nähtub, et isiku selgituste kohaselt ei küsinud ta Eestis kohe varjupaika, sest soovis leida riigi, mis on temale sobiv (03.06.2021 vastus, lisa 3). Rahvusvahelise kaitse õigus ei loo isikule õigust valida endale sobiv turvaline riik, kus rahvusvahelist kaitset taotleda. Eelnev lubab järeldada, et isik otsib erinevaid alternatiivseid võimalusi oma eesmärgi saavutamiseks ega pruugi olla PPA-le väljasaatmistoimingute tegemiseks kättesaadav (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2020 määrus nr 3-21-651, p 17; vt ka p 18). Kuigi isik esitas korduva varjupaigataotluse 24.03.2021 ega lahkunud vahepeal Eestist, ei anna see alust taotluse rahuldamata jätmiseks. Põgenemisohu jaatamiseks ei pea isik olema eelnevalt üritanud riigist lahkuda või juba korra lahkunud. Tegemist on prognoosotsusega, mille raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust. Võimalik oht ei pea olema realiseerunud (Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2020 määrus nr 3-21-651, p 20).
18.VSS § 68 p 2 kohaselt käsitatakse põgenemisohuna seda, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. PPA selgitas 23.09.2021 loataotluses, et isik esitas valeandmeid mõlemas rahvusvahelise kaitse menetluses, samuti viisataotluses, kuna reisi eesmärk ei vastanud tegelikkusele. VSS § 68 p 2 all tuleb mõelda (rahvusvahelise kaitse taotluses) tahtlikult alusetute ja tõele mittevastavate väidete esitamist. VSS § 68 p 2 tähenduses ei saa (rahvusvahelise kaitse taotlemisel) valeandmete esitamisena käsitada seda, kui esineb põhjendatud kahtlus, et taotlus esitatakse lahkumiskohustuse edasilükkamise või vältimise eesmärgil (Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2020 määrus nr 3-20-388, p 12.3).
19.Haldusasjas nr 3-19-1959 PPA esitatud materjalidest nähtub, et isiku reisi eesmärgiks oli puhkuse veetmine ja ostlemine. Isik saabus Eestisse Egiptuse ja Türgi kaudu (14.11.2019 6(8)
3-21-2175 vastus, lisa 1). Piiriületuse andmete kohaselt oli viisataotlusel märgitud eesmärgiks sugulaste või sõprade külastamine ning isikul oli plaan lahkuda 12.01.2019 (14.11.2019 vastus, lisad 6 ja 7). Sama kinnitas isik 11.07.2019 rahvusvahelise kaitse taotleja vestluse protokollis (14.11.2019 vastus, lisa 16). Haldusasjas nr 3-21-992 PPA esitatud materjalidest nähtub, et isik reisis Eestisse seetõttu, et tal olid tekkinud Nigeerias poliitilised probleemid, kuid viisat taotles ta turismi eesmärgil (03.06.2021 vastus, lisa 3). Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu isiku eelnevalt kirjeldatud ütlustest, et ta oleks viisa taotlemisel esitanud valeandmeid. X on läbivalt selgitanud, et taotles viisat turismi eesmärgil, sh sõprade ja sugulaste külastamiseks. Viidatud dokumentidest nähtub, et põhjused, miks isik otsustas taotleda rahvusvahelist kaitset, selgusid Euroopa Liidus viisa alusel viibimise ajal, mis võib viidata sellele, et isiku tegelikuks eesmärgiks ei olnud Eestisse saabumisel taotleda rahvusvahelist kaitset (vrdl nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2020 määrus nr 3-20-388, p 13.2), ent ei viita tahtlike valeandmete esitamisele viisa taotlemisel. Küsimus sellest, kas isiku väited võimalike poliitiliste probleemide kohta Nigeerias on usutavad, tuli lahendada haldusasjade nr 3-19-1959 ja 3-21992 raames (vrdl ka Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 14).
20.Teisalt tuvastasid kohtud haldusasjas nr 3-19-1959, et X esitas varjupaigamenetluses enda väidete tõendamiseks teadvalt ebaõigeid andmeid, s.o fotosid, mis on tehtud oluliselt varem kui varjupaigataotluses kirjeldatud sündmused ning neid oli võimalik Internetist vabalt alla laadida. Esitatud tõendid ei seondunud isiku väidetega rahvusvahelise kaitse taotluses (vt Tallinna Halduskohtu 19.12.2019 otsus nr 3-19-1959, p 24 ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2020 otsus nr 3-19-1959, p 11). Kirjeldatud andmete esitamine on käsitatav tahtlikult tõele mittevastavate andmete esitamisena VSS § 68 p 2 mõttes. Ka haldusasjas nr 3-21-992 korduva rahvusvahelise kaitse menetluses esitatud väited ja tõendid ei suurendanud halduskohtu hinnangul isiku usaldusväärsust (21.09.2021 otsuse p-d 20.1 ja 20.2; vt ka p 20.3). Seega esineb oht, et isik põgeneb.
21.Võttes täiendavalt arvesse, et isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks, samuti perekondlikud ja majanduslikud sidemed (isikul ei ole õigust Eestis töötada), ei ole isiku kinnipidamiskeskusest vabastamine põhjendatud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2020 otsus nr 3-19-1959, p 12). Puudub alus arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks). Vaidlustatud halduskohtu määrusega antud luba ei ületanud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust ehk 18 kuud (VSS § 25 lg 2).
22.Ringkonnakohtule ei nähtu mingite sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et vaatamata VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud asjaolu esinemisele oleks isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ebaproportsionaalne.
23.Eelnevast tulenevalt jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.09.2021 määrus muutmata.
24.X-le riigi õigusabi korras määratud esindajal vandeadvokaat Aldo Vassaril tuleb riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks esitada kohtule vastavasisuline taotlus (riigi õigusabi seaduse § 21 lg 1) 30 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse kättesaamisest arvates. Ringkonnakohus hoiatab, et riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluse esitamata jätmisel või mittetähtaegsel esitamisel on ringkonnakohtul õigus jätta riigi õigusabi osutamisel kantud kulud kindlaks määramata.
7(8)
3-21-2175 (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.