Majandushaldusõigus › Tehniline järelevalve

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.04.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-18-1589 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(8)

3-18-1589 Vastustaja on ise varasemalt leidnud vastupidist. Nimelt on TJA poolt 15.08.2014 Gladius Grupp OÜ-le välja antud lõhkematerjali veoluba tähtajaga kaks aastat, s.o kehtivusega kuni 31.07.2016. Nimetatud veoluba ei ole tühistatud, vaid selle kehtivusaeg on lõppenud. Kaebaja on tähelepanematusest jätnud loa pikendamata. Tähelepanematus on tingitud ka sellest, et luba on ingliskeelne ning oma struktuuriliselt ülesehituselt ebaloogiline. Seega on TJA 15.08.2014 veoloa väljaandmisel ise kinnitanud, et kaebaja planeeritav vedu ei kujuta endast olulist ja kõrgendatud ohtu julgeolekule, kuna eelnev veoluba on välja antud tähtajaga kaks aastat. Vastustaja 24.05.2018 veoloa andmisest keeldumine on vastuolus ameti varasema seisukohaga, kui kaebajale anti veoluba. Kaebaja ei nõustu vaideotsustes märgitud põhjendusega, et Eestisse toimetatav lõhkematerjal võib sattuda ebaseaduslikku valdusse ja kasutusse. Kaebaja on juba aastaid tegelenud relvade ja laskemoonaga seonduval tegevusalal, samuti tegeleb äriühing aastaid relvade, laskemoona ja lõhkematerjali müügiga oma kaupluse kaudu. Mingisuguseid märkimisväärseid minetusi sellel tegevusalal tegutsemisel varasemalt tuvastatud ei ole. Kaebaja omab ka tegevusluba, mille kohta on väljastatud PPA 01.03.2017 otsus nr 4.1-1/1262-5. PPA poolt on 12.07.2017 koostatud järelevalveakt kaebaja kontrollimise kohta ning selle käigus ei tuvastatud kaebaja tegevuses märkimisväärseid puudusi. Kaebaja omab 12.05.2017‒25.05.2019 tulirelvade ja laskemoona Euroopa Ühenduses edasitoimetamise eellubasid Soomest, Saksamaalt, Itaaliast ja Poolast. Samuti on kaebajale väljastatud 06.02.2017 usaldusväärse ettevõtte sertifikaat.

TJA palus 27.09.2018 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

KAPO edastas vastustajale 18.05.2018 kirjaga nr 4081 ja 22.05.2018 kirjaga nr 4142 arvamused kaebaja veoloa taotluste osas. Nimetatud kirjades asus KAPO seisukohale, et kaebaja veoloa taotluste andmisest tuleks LMS § 37 lg 5 sätetest lähtuvalt keelduda, sest kaebaja ja tema juhatuse liige SA on kahtlustatavad Maksu- ja Tolliameti (MTA) menetletavas kriminaalasjas nr 18930000088 karistusseadustiku (KarS) § 414 lg 3 ja lg 1 järgi lõhkeaine ebaseaduslikus käitlemises. KAPO leidis, et veolube ei tuleks väljastada enne, kui kriminaalasja menetlus on lõpule viidud. Vastavalt LMS § 37 lg-le 4 otsustab vastustaja loa andmise kümne tööpäeva jooksul kõigi nõutavate dokumentide laekumise päevast arvates. Sellest tulenevalt ei olnud võimalik oodata algatatud kriminaalmenetluse lõpule viimist. Vastavalt LMS § 37 lg 5 p-le 6 keeldub TTJA veoloa andmisest, kui PPA või KAPO hinnangul kujutaks planeeritav vedu olulist või kõrgendatud ohtu julgeolekule ja on tõenäoline, et lõhkematerjal võib sattuda ebaseaduslikku valdusse ja kasutusse. Vastustaja keeldus otsustega nr 161 ja 162 kaebajale lõhkematerjali veolubade andmisest KAPO kirjade nr 4081 ja nr 4142 sisu alusel ning märkis otsustes keeldumise aluseks LMS § 37 lg 5 p 6. Vastustaja selgitas juba vaideotsustes, et märkis veolubade andmisest keeldumise aluseks üksnes LMS § 37 lg 5 p 6, kuna vastustajal puudus sellel ajahetkel luba avaldada KAPO kirjade nr 4081 ja nr 4142 sisu. Alles vaidemenetluses andis KAPO loa kirjade nr 4081 ja nr 4142 sisu avaldamiseks. KAPO selgitas 29.06.2018 kirjas nr 4142-3, et tunnistas oma kirjad nr 4081 ja nr 4142 asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks seetõttu, et nende kirjade sisu sisaldab teavet, mis on kogutud kriminaalmenetluses (avaliku teabe seadus (AvTS) § 35 lg 1 p 1) ning teavet SAi delikaatsete isikuandmete osas (AvTS § 35 lg 1 p 11 ja isikuandmete kaitse seadus (IKS) § 4 lg 2 p 8). Vastustaja kaalus põhjalikult enne haldusaktide andmist valitava meetme proportsionaalsust ning leidis, et lõhkematerjali veolubade andmisest keeldumine on KAPO arvamuse põhjal proportsionaalne meede ärahoitava ohu suhtes. Kuivõrd KAPO on pädev asutus hindama 3(8)

3-18-1589 LMS § 37 lg 5 p-s 6 sätestatud julgeolekuohtu ning vastustajal oli LMS § 37 lg 4 alusel kohustus edastada kaebaja veolubade taotlused arvamuse avaldamiseks KAPO-le, siis oli KAPO arvamus vastustajale siduv. Lõhkematerjali vedu on julgeolekuohuga seotud valdkond, mille hindamiseks puudub vastustajal endal pädevus. Asjakohatu on kaebaja viide, et kuivõrd vastustaja on väljastanud kaebajale 15.08.2014 veoloa (mis jäi kaebaja tähelepanematuse tõttu pikendamata), siis läheb see vastuollu 24.05.2018 veoloa andmisest keeldumisega. Kummastav on kaebaja väide, et ta unustas pikendada juba 2 aastat tagasi kehtetuks muutunud veoloa, kuna keele tõttu ei saanud ta veoloal märgitust aru ning arvas, et 2014. a-l väljastatud veoluba hakkas kehtima 2016. a-l. Arusaamatuks jääb, kuidas sai kaebaja sellisel juhul üldse 2014. a-l lõhkematerjali vedada, kui tema enda arusaama kohaselt hakkas veoluba kehtima alles 2016. a-l. Asjaolu, et 2014. a-l on vastustaja leidnud, et kaebaja on täitnud kõik seadusest tulenevad nõuded veolubade saamiseks ning planeeritav vedu ei kujuta ohtu, ei ole kuidagi seotud 2018. a-l esitatud veoloa taotlustega. 2014. a-l ei olnud kaebaja ja tema seadusliku esindaja suhtes algatatud kriminaalmenetlust. Seega on asjaolud võrreldes nelja aasta taguse ajaga oluliselt muutunud. Loamenetlustes ega ka praeguses kohtuvaidluses ei oma tähtsust kaebaja poolt kohtule esitatud tõendid enda usaldusväärsuse kohta. Asjaolu, et PPA on kaebajale koostanud 12.07.2017 järelevalveakti või väljastanud 01.03.2017 otsusega tegevusloa relvade ja laskemoonaga seotud tegevusalal, ei ole vaidlusalustes loamenetlustes kontrolliesemeks ja lõhkematerjali veolubade andmise aluseks. Lisaks on nimetatud järelevalveakt ja tegevusluba koostatud enne, kui kaebaja suhtes algatati kriminaalmenetlus. Samuti ei oma mingit puutumust vaidlusalustes lõhkematerjali veolubade menetlustes usaldusväärse ettevõtte sertifikaat või eelload tulirelvade ja laskemoona edasitoimetamiseks Euroopa Ühenduses. Ükski varasemalt välja antud luba või tõend ei välista rikkumise toimepanemist loa kehtivusaja jooksul või hiljem ega tee ettevõtjat automaatselt usaldusväärseks, keda edaspidiste loataotluste korral ei ole vaja enam kontrollida.

3-18-1589 asjakohaste sätetega siiski asuda seisukohale, et lõhkematerjalide veoloa andmisest keeldumise puhul on tegemist kaalutlusotsusega. Seetõttu lasub vastustajal igakordselt kohustus hinnata, kas LMS § 37 lg-s 5 (sh p-s 6) sätestatud asjaolude esinemine on piisavaks aluseks veoloa andmisest keeldumiseks. KAPO hinnangut ei saa seega käsitada HMS § 16 kohaselt siduva kooskõlastusena. Sellist lähenemist toetab ka LMS § 37 lg 4, mille kohaselt võimaldab vastustaja taotluse saamisel PPA-l ja KAPO-l arvamust avaldada, samuti sama paragrahvi lõige 9, mis sätestab, et vastustajal on olulise või kõrgendatud ohu korral julgeolekule võimalik lõhkematerjalide vedu keelata või nõuda marsruudi muutmist või täiendavate turvanõuete jälgimist lõhkematerjali ebaseadusliku kasutamise ja omamise vältimiseks. Seega tuleneb ülalviidatud sätete koosmõjust, et PPA või KAPO hinnangu põhjal on tegemist pädeva asutuse arvamusega, mille saamisel on vastustajal võimalik otsustada, kas vedu üldse keelata või kohaldada täiendavaid meetmeid ohutuse tagamiseks. Samale järeldusele saab asuda ka KAPO 18.05.2018 ja 22.05.2018 kirjades antud arvamuse sisust lähtuvalt. Vaideotsustes on vastustaja toonud välja lõhkematerjalide veoloa andmisest keeldumise sisulised põhjendused. Neist nähtub, et vastustaja lähtus keelduvate otsuste andmisel KAPO hinnangust, mis tugines asjaolule, et kaebaja ja tema juhatuse liige on tunnistatud kahtlustatavaks MTA menetletavas kriminaalasjas KarS § 414 lg-te 1 ja 3 järgi (lõhkeaine ebaseaduslik käitlemine). Kahtlustus on tingitud asjaolust, et 04.04.2018 hilisõhtul leidsid MTA töötajad laevaga Soomest saabunud maasturist 35 kg püssirohtu, mille osas puudus LMS § 36 lg 2, § 37 lg 1 p 2 ja § 38 lg 4 kohaselt nõutav luba lõhkematerjali sihtkohta jõudmiseks. Lisaks oli sõidukis veel 9500 padruni sütikut, 1500 tulirelva padrunit ja 8400 kuuli (padrunite osas oli nõutav luba olemas). Sõidukit juhtis kaebaja juhatuse liige SA. Eeltoodud asjaolud on piisavalt kaalukad, et olla aluseks lõhkematerjalide veoloa väljastamisest keeldumise otsuste tegemiseks. Märkimisväärses koguses lõhkeainete ebaseaduslik käitlemine isikute poolt, kes omavad eelnevat pikaajalist kogemust tegutsemisel relvade ja laskemoonaga seotud tegevusaladel, viitab sellele, et tegemist võib olla isikute teadliku tegevusega lõhkematerjali veo suhtes kehtestatud nõuete rikkumisel. See omakorda annab põhjendatud aluse lõhkematerjalide veoloa andmisest keelduda LMS § 37 lg 5 p 6 alusel. Kaebaja ei ole vaidlustanud fakti, et kaebaja ja tema juhatuse liikme suhtes toimub kriminaalmenetlus eelkirjeldatud alustel ning isikud on tunnistatud kriminaalmenetluses kahtlustatavaks. Täiendavalt nähtub kohtule esitatud KAPO kirjadest, et KAPO-l on tekkinud kahtlus ka selles, et püssirohu transpordi puhul polnud järgitud ohtlike autovedude eeskirjas sätestatud nõudeid. Sõidukit juhtinud kaebaja juhatuse liikmel puudub ohtlikku veost vedava autojuhi tunnistus. See võib tingida olukorra, kus lõhkematerjal võib sattuda ebaseaduslikku valdusesse või kasutusse, mis võib kujutada ohtu inimeste elule, tervisele ja varale. Ka neid aspekte arvestades tuleb asuda seisukohale, et kaebajale lõhkematerjalide veoloa andmisest keeldumine oli põhjendatud. Vaidlustatud otsuste tühistamist ei tingi ka kaebuses toodud viited varasemalt kaebaja suhtes tehtud otsustele. Kõik kaebuses viidatud load on seotud kaebaja tegevusega enne lõhkematerjalide transpordi episoodi (04.04.2018), mille suhtes on MTA algatanud kriminaalmenetluse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5(8)

3-18-1589 otsus ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on otsuse teinud vaid puhtformalistlikust käsitlusest lähtuvalt ega ole arvestanud asjas tähtsust omavaid sisulisi asjaolusid. Vastustaja on ise 15.08.2014 kaebajale lõhkematerjali veoloa andmisel leidnud, et kaebaja planeeritav vedu ei kujuta endast olulist ja kõrgendatud ohtu julgeolekule ning tõenäoline ei ole, et lõhkematerjal võib sattuda ebaseaduslikku valdusse ja kasutusse. TJA 15.08.2014 veoluba on kaebajale antud tähtajaga kaks aastat. Nimetatud veoluba ei ole tühistatud, vaid selle kehtivusaeg on lõppenud. Veoloa kehtivusaja ületamine ei tähenda, et tegemist oleks veoloa puudumisega LMS §-de 37 ja 38 mõttes. Sisuliselt on sellisel juhul tegemist olukorraga, kus veoloa kehtivus on peatunud kuni selle uuendamiseni (vt Riigikohtu lahend nr 4-17-4621). Kaebaja on tähelepanematusest jätnud veoloa pikendamata. See oli omakorda tingitud asjaolust, et veoluba on ingliskeelne ning struktuuriliselt ülesehituselt ebaloogiline. Ka KAPO on oma arvamustes märkinud, et veoluba ei tohiks väljastada enne, kui kriminaalasjas on menetlus lõpule viidud ning on selgitatud, kas rikkumiste põhjuseks on ühekordne eksimus või on tegemist pideva ja süsteemse rikkumisega. Kriminaalasjas ei ole käesoleva ajani menetlust lõpule viidud. Kaebaja esitas juba 16.10.2018 (s.o pärast kaebuse esitamist kohtule) prokuratuurile kaebuse, milles heidab ette menetlusega põhjendamatult venitamist ning taotles menetluse lõpetamist seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Kaebaja majandustegevus on sisuliselt seisatud. Halduskohus on jõudnud täiesti oletuslikule ja põhjendamatule järeldusele, et tegemist võib olla isiku teadliku tegevusega lõhkematerjali veo suhtes kehtestatud nõuete rikkumisel. Kogutud tõendid ja faktilise asjaolud viitavad sellele, et tegemist on hooletusest tingitud ühekordse eksimusega. Kaebaja ei nõustu vaideotsuses märgitud keeldumise põhjendustega, mille kohaselt Eestisse toimetatav lõhkematerjal võib sattuda ebaseaduslikku valdusse ja kasutusse. Kaebaja on aastaid tegelenud relvade ja laskemoonaga seotud tegevusalal, samuti tegeleb kaebaja aastaid relvade, laskemoona ja lõhkematerjali müügiga oma kaupluse kaudu. Mingeid märkimisväärseid minetusi sel tegevusalal varasemalt tuvastatud ei ole. Kaebaja omab ka tegevusluba, mille kohta on väljastatud PPA 01.03.2017 otsus nr 4.1-1/1262-5. Lisaks on PPA 12.07.2017 koostanud järelevalveakti kaebaja kontrollimise kohta, milles ei tuvastatud kaebaja tegevuses märkimisväärseid puudusi. Kaebaja omas 12.05.2017–25.05.2019 tulirelvade ja laskemoona Euroopa Ühenduses edasitoimetamise eellubasid Soomest, Saksamaalt, Itaaliast ja Poolast. Kaebajale on 06.02.2017 väljastatud usaldusväärse ettevõtte sertifikaat. Halduskohus ei ole piisavalt ja arusaadavalt põhjendanud, et vastustaja kaalutlusotsus on tehtud tulenevalt asja faktilistest asjaoludest ning kaalutlusotsus on põhjendatud ja õige.

3-18-1589 Viidatud Riigikohtu lahend ei ole asjakohane, sest olukorrad on erinevad. Kaebajal puudub alus nõuda, et kui vastustaja on 2014. a-l leidnud, et Gladius Baltic OÜ planeeritav vedu kahe aasta jooksul ei kujuta endast ohtu, siis järelikult ei kujuta ka Gladius Grupp OÜ lõhkematerjalide vedu ohtu mitte kunagi hiljem. Kaebaja väide, et ta unustas pikendada juba 2 aastat tagasi kehtetuks muutunud veoload, sest inglise keele tõttu ei saanud ta veolubadel märgitust aru, on kummastav. 15.08.2014 veolubadel on märgitud eesti keeles, et need kehtivad kuni 31.07.2016. Tegu ei ole hooletusest tingitud ühekordse eksimusega. Asjakohatu on etteheide, et veoload on struktuuriliselt ülesehituselt ebaloogilised ja arusaamatud. Lõhkematerjalide ühendusesisese veo dokumendi vorm on sätestatud 15.04.2004 Euroopa Ühenduse Komisjoni otsusega nr 2004/388/EÜ, tegemist on ühtse vormiga. KAPO on leidnud, et veolubade väljastamisest tuleks keelduda, mistõttu ei saa vastustaja asuda teistsugusele seisukohale ning veolube väljastada. Vastustajal lasub igakordselt kohustus hinnata, kas LMS § 37 lg-s 5 (sh p-s 6) sätestatud asjaolude esinemine on piisavaks aluseks veoloa andmisest keeldumiseks. Tuginedes KAPO arvamustele, pooleliolevale kriminaalasjale ning vastustaja põhjalikule kaalumisele, leidis vastustaja, et planeeritavad lõhkematerjali veod võivad kujutada ohtu julgeolekule, mistõttu keeldus lubade väljastamisest. Vastustaja kaalus enne keelduvate otsuste andmist valitava meetme proportsionaalsust ning leidis, et keeldumine on KAPO arvamuste põhjal proportsionaalne meede ärahoitava ohu suhtes. Vastustaja on vaideotsustes välja toonud keeldumiste sisulised põhjendused.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-18-1589 (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.