Rahvastik › Välismaalased

kohtuastme

EDASIKAEBAMISE KORD

3-19-1031 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.03.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(10)

3-19-1031 PPA 15.05.2019 otsus on ebaselge ja ebapädev ega ole arusaadav. Kaebajale ei antud tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja jäeti ära kuulamata ja tehti tema suhtes tagaseljaotsus. Ainuüksi see peaks kaasa tooma kaevatava otsuse tühistamise, kuna seadus ei võimalda jätta isikut ära kuulamata (haldusmenetluse seadus (HMS) § 40 lg 1). PPA poolt Maardus Xxx asuva korteri külastamisel kaebaja abikaasat ei tabatud, kuid asuti küsitlema V.I õde ja õepoega, aga nende isikute ütlustega kooselu fakti ümber ei lükatud. Kaebaja ei saa Maardus Xxx aadressil elada, kuna V õepoeg ei ole sellega nõus, mistõttu elab kaebaja Lasnamäel üürikorteris koos oma pojapojaga. V.I elab vahel Maardus. PPA eesmärgiks oli mõjutada V.It üles tunnistama abielu väidetavat fiktiivsust. PPA auto oli pargitud Xxx maja juurde ja kui V sinna jõudis, käratati Vle, et tal tuleb autosse istuda. V peale karjuti ja nõuti, et tal tuleb kõik abielu kohta üles tunnistada ning valeandmete esitamise korral lubati kriminaalkorras karistada VMS alusel. Vlt taheti, et ta vabatahtliku tunnistuse kirjutaks. Kuna V ei olnud selleks võimeline, siis tegi seda N. I oma äranägemise järgi. Kuna V oli šokiseisundis, siis ta kirjutas omakäeliselt ka avalduse kutse tagasivõtmise kohta, andmata endale aru, et sellega kahjustab ta kaebajat. Toimunu on käsitatav piinamise, väärkohtlemise ja sunnina. Abikaasade piinamine leidis aset ka varasemal küsitlemisel PPA-s 07.05.2019. Rünnak toimus Maardus selle tõttu, et lähenes kohtu poolt määratud tähtaeg 22.05.2019, mil PPA pidi tegema otsuse, riskides vastasel korral trahviga. V.I pole mõelnud kunagi oma abikaasast lahutada. Pooltevaheline abielu pole kehtetuks tunnistatud ning ühe poole avalduse alusel ei saa abielu kehtetuks tunnistada. Piinamise teel saadud ülestunnistust ei saa PPA kasutada. V.It sunniti tunnistama oma abikaasa vastu, millega rikuti süütuse presumptsiooni. Pole eluliselt usutav, et kaebaja abikaasa tuli ise selle peale, et kutset saab tagasi võtta. Kutsujat (Vt) ja tema õde hirmutati VMS-i sätetega ja karistusseadustiku (KarS) § 280 lg-ga 1. Kaebajal on õigus tähtajalise elamisloa pikendamisele, kuna ta on Eestis elanud juba 2,7 aastat (VMS § 128, § 149 lg 1). Kaebaja on aus ja lugupeetud inimene, kelle sarnaseid Eesti Vabariik vajab. Seoses ettekirjutuse tegemise menetlusega halvenes kaebaja tervis ja ta sai ataki. Kaebaja väljasaatmine on perspektiivitu, kuna tal pole Armeenias kuhugi minna ja puuduvad isikud, kes oleksid kohustatud tema kui haige inimese eest hoolitsema. Seevastu Eestis on abikaasa valmis seda tegema elu lõpuni. Ka lahkumisettekirjutuse tegemisel pole kaebajat ära kuulatud. Väljasõidukohustuse- ja sissesõidukeelu seadus (VSS) § 14 lg 4 välistab kaebaja väljasaatmise. Väljasaatmise võimatuse ilmnemisel peaks toimuma isiku riigis viibimise seadustamine. PPA haldusaktid rikuvad kaebaja õigust perekonnaelule.

PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Määruse nr 7 § 29 lg 1 p 3 kohaselt peab VMS § 118 p 1 alusel antud tähtajalise elamisloa (elama asumiseks alaliselt Eestis elava abikaasa juurde) pikendamise taotlemisel esitama kirjaliku kutse abikaasalt, kelle juures elamiseks elamisloa pikendamist taotletakse. Sama määruse § 2 lg 1 kohaselt esitab tähtajalise elamisloa pikendamise taotleja taotluse, millele on lisatud samas määruses sätestatud dokumendid. Kuna kaebaja abikaasa võttis oma kirjaliku avaldusega kutse tagasi, ei olnud PPA-l võimalik taotlust sisuliselt läbi vaadata. Kutse tagasivõtmise korral ei ole tegemist puudusega, mille kõrvaldamiseks tuleks kaebajale anda lisatähtaeg. Kuna kutsujal on ka seadusest tulenevad kutsuja kohustused (VMS § 148), ei ole võimalik pärast kutse tagasivõtmist elamisloa taotlust edasi menetleda. Et tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse juures puudus kutse ning seda ei saanud kaebaja oma arvamuse ja 3(10)

3-19-1031 vastuväidetega muuta, jättis PPA HMS § 40 lg 3 p-i 2 alusel kaebaja ära kuulamata. Arvamuse ja vastuväidete mittevõimaldamine oli õiguspärane. xxx tn korteri külastuse eesmärk ei olnud kutsuja kontrollimine, sest PPA-l puudus igasugune info, et kutsuja elab xxx aadressil. 07.05.2019 küsitlusel sai PPA küll teadlikuks, et enam ei elata Vilde tee aadressil, vaid Maardus, kuid PPA-l puudus igasugune viide sellele, et kutsuja elab Veeru tn aadressil. PPA eesmärk oli vestelda kutsuja õe ja õepojaga. Sel ajal, kui kaks menetlejat vestlesid kutsuja õega ja üks ametnik vestles kutsuja õepojaga, tuli korraks korterisse ka kutsuja ise, misjärel kutsuja kohe korterist lahkus. Vastustaja ei pea põhjendatuks vastata praeguse kaebuse raames sisulistele küsimustele, nt kas saadud ütlustega lükati või ei lükatud kooselu fakti ümber. Praeguse kohtumenetluse raames on oluline see, kas kutsuja võttis kutse tagasi vabatahtlikult. Küll aga märgib vastustaja, et kui nädal varem PPAs toimunud vestlusel kinnitasid nii kaebaja kui ka kutsuja, et elatakse koos Maardus, kuid teisel aadressil kui varasemalt, siis kaebuses tuuakse välja, et taotleja ei saa elada Xxx aadressil, sest kutsuja õepoeg ei ole sellega nõus ning kaebaja elab üürikorteris Lasnamäel oma pojapoja juures. Seega esitati küsitluse käigus PPA-le valeandmeid. Seletuste andmine ning kirjapanemine autos on PPA poolt osaliselt ka jäädvustatud (CDplaadil). PPA ametnik filmis seda oma töötelefoniga, sest peeti võimalikuks, et seletuste andmisel olnud olustiku üle võib tekkida vaidlus. Tegemist ei ole eraldiseisva tõendiga, vaid kuulub kutsuja poolt 14.05.2019 antud seletuste protokolli juurde. Ca 7-minutilisest videost nähtub, kuidas kutsuja annab rahulikult PPA-le ütlusi sõlmitud abielu kohta. Kutsuja kirjutas omakäeliselt lühikese avalduse, milles ütles, et soovib kutse tagasi võtta; tunnistas, et abielu on fiktiivne ning ta kahetseb seda väga. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks peaks isik kirjutama, et ta väga kahetseb midagi, kui tegelikkuses oleks see avaldus „välja pressitud“. Jäädvustuselt nähtub, et kutsuja oli PPA-ga vesteldes rahulik ega olnud šokiseisundis. Kutsuja õde ja õepoega külastama minnes ei osanud PPA oodata, et kutse võetakse kutsuja poolt tagasi. Mis puudutab teist kutsuja avaldust, siis selle pani kirja tõepoolest PPA, kuid kutsuja sõnade kohaselt, mitte omal äranägemisel. Enne seletuste allkirjastamist kutsuja poolt loeti paberil olevad selgitused talle ette. PPA küsitluse protokollis on kahetsusväärselt küll eksitav viide kriminaalkorras karistatavusele, kuid see ei saa mängida olulist rolli menetluses, kuivõrd põhimõte, et valeütluste andmine on karistatav, on õige.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

HMS § 5 lg 2 sätestab, et haldusmenetlus peab olema eesmärgipärane ning menetlustoimingud tuleb läbi viia viivituseta (lg 4). Seega peab ka menetlusosalise ärakuulamine olema eesmärgipärane ja aitama kaasa asja õigele lahendamisele. Taotluses puuduste kõrvaldamise tähtaja määramist PPA poolt ei saaks lugeda eesmärgipäraseks, kui puudusi ei ole võimalik kõrvaldada. Samuti ei ole eesmärgipärane menetlusosalise ärakuulamine, kui ta ei ole koos taotlusega esitanud taotluse kohustuslikku lisa. Määruse nr 7 §-s 29 toodud kutse puudumine toob kaasa taotluse läbi vaatamata jätmise, kuna sisulise otsuse tegemine sellises olukorras oleks tarbetu. Kutse olemasolu on kohustuslik formaalne nõue, mille mittetäitmise korral ei pea taotlust sisuliselt lahendama. Kaebuse esitaja taotluses puudusid määruse nr 7 § 2 lg 3 mõttes nõutavad dokumendid ning nende esitamine ei olnud võimalik. Seetõttu sai taotluse jätta läbi vaatamata. Kutse abikaasa enda juurde elama kutsumiseks oli tehtud V.I poolt ning tal oli õigus kutse tagasi võtta, arvestades, et kutsujale kaasnevad kutsega ka kutsuja kohustused (VMS § 148). 4(10)

3-19-1031 Kaebaja ja tema esindaja arusaam, et abikaasa ei või ilma kaebaja nõusolekuta kutset tagasi võtta, ei tulene kehtivast õigusest. Kohus kuulas V.I üle 24.09.2019 kohtuistungil ning leiab kõiki tõendeid kogumis hinnates, et V.I 14.05.2019 avaldus kutse tagasivõtmise kohta ja abielu fiktiivsuse tunnistamine väljendas tema tegelikku tahet ning 29.05.2019 avaldus oli tehtud kaebaja esindaja juhiste tõttu, et täita omale võetud „rolli“ abikaasana. Eluliselt usutav on, et V.Il oli raske loobuda valetamisest, kui seda oli tehtud niivõrd pikka aega ning inimlikult on ka mõistetav soov aidata armeenlaste kogukonna liikmeid. V.I on haldusmenetluses muutnud oma ütlusi abielupoolte elukohtade osas ning ta ei olnud ka 14.05.2019 suuteline meenutama enda väidetava abikaasa aadressi Lasnamäel. Kaebaja õe ja õepoja 14.05.2019 vestlustel antud seletused kinnitavad, et V.I on vähemalt ligi 5 viimast aastat elanud peamiselt Maardus Xxx, mitte kusagil mujal. V.I tunnistas kohtuistungil, et pole elukohtade osas rääkinud täit tõtt, kuna ei soovinud öelda, et tal on oma väidetavast abikaasast erinev elukoht. Kohtu hinnangul ei ole võimatu, et abikaasad ei ela pidevalt ühel elamispinnal, kuid kui inimesed on tegelikus abielus, ei ole neil põhjust varjata enda eraldi elamispindadel elamist. Samuti pole eluliselt usutav, et abikaasa lähedasi pereliikmeid ja abikaasat ei külastata abikaasa peamises elukohas (V.I õe ja õepoja seletus). Kaebaja abiellumise asjaolud (Moskvas lühiajalise viisaga viibimise ajal) koos muude eelviidatud asjaoludega, samuti kaebaja endise abikaasa abielu (Eestis elamisloa saamiseks) fiktiivseks tunnistamine haldusasjas nr 3-18-1544, viivad järelduseni, et tunnistaja V.It ei saa pidada usaldusväärseks ja tema ütlusi enda abielu kohta kohtuistungil ja 29.05.2019 avalduses ei saa pidada usutavaks. PPA-l ei olnud alust pidada V.I poolt kutse tagasivõtmist kättemaksuks kaebajale mingi hetkelise peretüli tõttu, kuna PPA oli vahetult saanud ütlused V.I õelt ja õepojalt V.I ja kaebaja tegelike elukohtade kohta ning need kinnitasid PPA varasemaid kahtlusi fiktiivabielu osas. Kaebaja õel ja õepojal polnud põhjust valetamiseks. Kohus pidas usutavaks PPA ametniku M. Madelini kohtuistungil tunnistajana antud ütlusi selle kohta, et V.Ilt ei pressitud välja avaldust abielu fiktiivsuse kohta ning V.I menetlustoimingul antud seletused on kirja pandud V.I sõnade kohaselt ja temale seejärel vene keelde tõlgitud. Ka V.I omakäeline avaldus kutse tagasivõtmise kohta ei ole saadud õigusvastaseid meetodeid kasutades, vaid on V.I poolt tehtud välise sunnita. Sama kinnitab ka 14.05.2019 menetlustoimingu osaline videosalvestis, millelt ei nähtu V.I šokiseisundis olemist. Kaebajale tulnuks selgitada enne menetlustoimingut (14.05.2019 vestlus) uuesti õigusi ja kohustusi ning võtta selle kohta tema allkiri ning menetlustoimingu videosalvestamisest tulnuks V.It eelnevalt informeerida ning siis salvestada kogu menetlustoiming. Samuti tulnuks koostatud protokollis kajastada esitatud küsimused. See olnuks korrektne ja heale haldustavale vastav asjaajamine. Samas ei saa menetluslikud eksimused tuua kaasa 15.05.2019 otsuse tühistamise, kuna need ei mõjutanud otsuse tegemist (HMS § 58). V.I võttis kutse tagasi ja vastustajal ei olnud sellises olukorras enam sisulise otsuse tegemise võimalust. V.Ile oli õigusi ja kohustusi selgitatud 07.05.2019 menetlustoimingul. Kaebaja esindaja arusaam, et menetlustoimingud haldusmenetluses tuleks läbi viia kriminaalmenetluse standardite kohaselt, ei ole õiguslikult põhjendatud. V.It ei saanud mõjutada vestluse protokollis sisalduv eksitav viide kriminaalkorras karistamisele, kuna pole tõenäoline, et V.I oleks õigusliku viite ekslikkust üldse mõistnud. Hoiatuse sisu, et valeütluste andmine on karistatav (küll väärteona), oli õige ja V.Ile varasemast ka teada.

5(10)

3-19-1031 Kaebuses esitatud väidet, et kaebajal on õigus tähtajalise elamisloa pikendamisele, kuna ta on Eestis elanud juba 2,7 aastat, ei toeta kehtiv õigus. VMS § 149 lg 1 kohaselt on püsivalt Eestisse elama asumiseks elamisloa saamise eelduseks abikaasa juures tähtajalise elamisloa alusel elamine vähemalt kolm aastat. Lisaks sellele peab olema tegemist tegeliku abikaasaga, mitte fiktiivse abielusuhte poolega. Viibimisaluseta isikule lahkumisettekirjutuse tegemine ei ole õigusvastane. VSS § 7 lg 1 näeb ette viibimisaluseta isikule lahkumisettekirjutuse tegemise. Väljasaatmine pole muutunud VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes võimatuks. Elukoha puudumine kodakondsusjärgses riigis ei ole asjaolu, mis välistaks lahkumisettekirjutuse tegemise. Samuti pole väljasaatmist takistavaks asjaoluks inimeste puudumine, kes sooviksid Armeenias kaebaja eest hoolitseda, kuna sotsiaalhoolekanne ja ravi pakkumine on kaebaja kodakondsusjärgse riigi kohustus. Ühestki kaebaja terviseandmeid kajastavast dokumendist ei nähtu, et kaebaja tervislik seisund oleks selline, et tal ei oleks võimalik lennata tagasi Armeeniasse. Ettekirjutus vastab vajalikele minimaalsetele põhjendamisnõuetele ning haldusorganile on olnud teada kaebaja tervise ja elukoha puudumisega seotud jm kaebaja märgitud asjaolud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6(10)

3-19-1031 Kohus pidas kahtlustäratavaks ja ebausaldusväärseks seda, et V.I keeldus ennast süüstavate ütluste andmisest. Selline seisukoht on põhjendamatu. V.I soov oli, et kohus selgitaks välja tõe Maardu sündmuste osas. Kohus oleks pidanud arvestama, et M. Madelin on migratsiooniosakonna spetsialist, kes on mõlema abikaasa suhtes viinud läbi küsitlusi ning on huvitatud isik. Kohut ei häirinud ka see, et M. Madelin on seitsmele küsimusele vastanud, et ei mäleta küsitut. Samas oli 14.05.2019 küsitlusest möödunud kõigest 5 kuud. V.I seisund autos ütlusi andes ei olnud igal juhul rahulik. Videost on näha, et ta pidevalt liigutas käega käekoti sanga, näoilme oli kivinenud ja kahvatu ning vastas vaevaliselt ja aeglaselt küsimustele. Ei ole eluliselt usutav, et V.I tahtis PPA-le vabatahtlikult pihtida, vaid ta tegi seda sunni ja ähvardamise tulemusena. Seejuures on vestluse protokollis eksitav viide kriminaalkaristusele, mis kindlasti hirmutab. Kohus ei ole märkinud, milliste tõendite alusel ta leidis, et väärkohtlemine ja sund ei leidnud tõendamist. Üle kuulati kaks tunnistajat, kes andsid erinevaid ütlusi. Kohus ei ole selgitanud, miks ta ühe tunnistaja ütlusi usub ja teise omasid mitte. Kohus alustas V.I küsitlemist, esitades talle järjest 30 küsimust ja võttes kaebajalt võimaluse initsiatiiviks enda kutsutud tunnistaja küsitlemisel. Vastustajapoolsele tunnistajale oli kohtul vaid mõni küsimus. Vastustaja esindaja esitas V.Ile korduvalt sisuliselt ühte ja sama küsimust, viies tunnistaja endast välja, mille tõttu kohus pidi tegema vaheaja. Sellised meetodid viivad tunnistaja segadusse ja takistavad tõendamist. PPA jättis kaebaja ära kuulamata, rikkudes HMS § 40 lg-t 1. Kohut on otsuse tegemisel mõjutanud liialt jõustumata kohtuotsus haldusasjas nr 3-18-1544. Kohus on aluseks võtnud ka selle kohtuasja asjaolusid. Kohus oleks pidanud jääma kaebuse piiridesse. Kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine ei ole põhjendatud. Kaebaja ei ole Eestis viibimise ajal ühtki õigusrikkumist toime pannud, on lojaalne Eesti Vabariigile, töötab ja hoolitseb pere eest. Kohus on väga kitsalt tõlgendanud Eestis viibimise aluseid VMS kaudu. Kaebajal on Armeenias üksnes suvila, kus talvel elada ei saa. Kohus ei ole pidanud ka tervislikke põhjuseid takistuseks ega arvestanud terviseseisundit kajastavad dokumente. Kaebaja väljasaatmine tähendaks tema tervisele tõsist ohtu.

3-19-1031 elamisluba väljastatakse abikaasa juurde elama asumiseks, siis peab eraldi elamiseks olema mingi objektiivne põhjus. Käesolevaks ajaks ilmnenud asjaolud (kutsuja, tema õe ja õepoja antud selgitused) on sellised, mis on täielikult kahtluse alla seadnud selle, et abikaasad elavad koos. Seetõttu on hakatud lahendusena väitma seda, et kutsujal ongi kaks elukohta ja midagi ei olegi valesti. Vastustaja peab usutavaks, et V.I poolt 14.05.2019 antud ütlused on tõesed ning tema ja kaebaja vahel puudub tegelik pereelu. Lahkumisettekirjutus on õiguspärane. Kaebaja on välismaalane ning pärast 15.05.2019 otsust ei olnud tal enam seaduslikku alust riigis viibimiseks. Seega kuulus kaebaja VSS § 7 lg 1 kohaldamisalasse. Asjaolu, et kaebajal pole Armeenias elukohta, kus talvel elada, ei muuda tema väljasaatmist võimatuks. Kaebaja väide, et väljasaatmine tähendaks tema tervisele tõsist ohtu, on paljasõnaline. Tõendatud ei ole, et väljasaatmisega kaasneksid VSS §-s 171 toodud tagajärjed (vt ka Riigikohtu 03.05.2019 otsuse nr 3-18-89 p 25).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8(10)

3-19-1031 Logunovi poolt ja hiljem menetluses tagasi võetud, ning PPA menetles selles asjas A. G elamisloa taotluse sisuliselt lõpuni.

3-19-1031 esindamises 2 tundi (200 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda menetluskulude nimekiri küll ülearuseid tegevusi, kuid toimingutele kulunud aeg on üle paisutatud. Seetõttu ei saa esindaja kulu apellatsiooniastmes kogu ulatuses pidada vajalikuks ja põhjendatud kuluks. Apellatsioonkaebuse ning PPA vastusele seisukoha koostamisele ei saanud ringkonnakohtu hinnangul kummalgi juhul kuluda rohkem kui 4 tundi. Arvesse tuleb võtta, et E. Oidermaa on kaebajat esindanud ka esimese astme kohtus ning võrreldes halduskohtuga ei ole vaidlusküsimused ringkonnakohtus muutunud. Ringkonnakohtu istung kestis 17.02.2020 kohtuistungi protokollist nähtuvalt 50 minutit, mitte kaks tundi. See teeb teise kohtuastme põhjendatud menetluskuludeks kokku 915 eurot. Kokku tuleb seega kahe kohtuastme menetluskuludena kaebaja kasuks välja mõista 1530 eurot. PPA võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse esitamisel on tasutud riigilõivu nõutust 15 eurot enam (HKMS § 104 lg 1, riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 7). Kuna A.M on 22.10.2019 kaebaja eest tasunud apellatsioonkaebuse esitamiselt riigilõivu 30 eurot, siis tuleb 15 eurot HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel tagastada ja kanda see A. M arveldusarvele nr xxx Swedbank AS-s.

/allkirjastatud digitaalselt/

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.