Aleksei Nikiforovi kaebus kirja teel postkaartide ja valge paberi saamise keelu tühistamiseks
Menetluse alus ringkonnakohtus
Viru Vangla apellatsioonkaebus
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 22.02.2019. a otsus
Menetlustoiming
Kaebuse läbi vaatamata jätmine
Menetlusosalised
Kaebaja – Aleksei Nikoforov Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Halduskohtu 22.02.2019. a otsus.
2.Jätta Aleksei Nikiforovi kaebus läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 155 lg 5 ja § 235 lg 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla teavitas 23.01.2018. a teatisega kinnipeetavaid, et muudab oma senist praktikat kirja teel asjade saamisel (tl 17). Teatise kohaselt ei ole kinnipeetavatel alates 01.02.2018 lubatud kirja teel saada asju, välja arvatud raamatuid ja õppematerjale ning dokumendis nimetatud hädavajalikke hügieenivahendeid neil kinnipeetavatel, kellel puudub raha ning kellele vangla ei ole võimaldanud tööd. Teatises toodu kohaselt on kirja teel saadetavatesse asjadesse võimalik peita erinevaid keelatud asju ja aineid, mille leidmine on raskendatud ning mis võivad ohustada vangla üldist julgeolekut. Kirja teel asjade saamise piiramine on vajalik, et minimeerida keelatud asjade vanglasse saatmise võimalusi.
2.A. Nikiforov esitas 05.02.2018 Viru Vanglale vaide, milles palus tühistada keelu saada alates 01.02.2018 kirja teel asju, sh postmarke, ümbrikuid, postkaarte ja paberit. Kaebajal ei ole raha
ja ta ei saa neid esemeid kauplusest osta. Postkaartide valik vangla kaupluses ei ole piisav. Asjade ostmiseks vajalikku raha ei ole võimalik teenida koristajana töötades (töötasu 0,63 eurot tunnis, millest peetakse kinni 70 %). Vangla keelab sisuliselt kaebajale kirjavahetuse, see on aga kinnipeetavale väga oluline.
3.Vangla 19.02.2018. a teatisega anti veel kord teada vangla praktika muutmisest (tl 18). Teatise kohaselt lisandusid alates 20.02.2018 kirja teel saada lubatud esemete hulka kirjamargid ja kirjaümbrikud.
4.Viru Vangla tegi 02.03.2018 vaideotsuse nr 6-12/72-4 (tl 16). Vangla jättis kaebaja vaide läbi vaatamata ja tagastas selle. Vangla leidis, et kaebaja vaidlustab vangla teatist, kuid selle osas puudub kinnipeetaval vaide esitamise õigus. Vangla muutis 16.03.2018 selguse huvides vaideotsuses asjaolude kirjeldust (tl 35).
5.A. Nikiforov esitas 05.03.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustas markide, ümbrike, postkaartide, valge paberi ja muude asjade kirja teel saamise keelamise. Kaebaja palus ebaseadusliku keelu tühistada.
6.Vastustaja palus kaebuse kohta esitatud vastuses jätta kaebus läbi vaatamata ja taotles alternatiivselt kaebuse rahuldamata jätmist. Vastustaja hinnangul ei kvalifitseeru vaidlustatud teatis haldusaktiks ega toiminguks haldusmenetluse seaduse mõttes, mistõttu ei saa selle peale esitada halduskohtule kaebust. Kaebaja ei ole kaebuses tuginenud sellele, et vaidlustatud teatise alusel oleks keeldutud talle kirja teel saabunud paberi või postkaartide kätteandmisest. Kuivõrd kaebaja kirjeldab hüpoteetilisi võimalusi, on sellisel kujul tegemist populaarkaebusega ning kaebajal puudub kaebeõigus.
7.Halduskohus võttis kaebuse 28.03.2018. a määrusega menetlusse kirja teel postkaartide ja valge paberi saamise keelu tühistamise nõudes, tagastades kaebuse ülejäänud osas (tl 50-52).
8.Halduskohus rahuldas 22.02.2019. a otsusega kaebuse ja tühistas Viru Vangla poolt teatistega kehtestatud keelu saada alates 01.02.2018 kirja teel valget paberit ja postkaarte. Halduskohus leidis, et vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 57 lg-t 1 ei saa tõlgendada kirja teel asjade saamise keeluna. Teatistes on öeldud, et vastustaja reguleerib asjade saatmist kirja teel VangS § 28 lg 4 alusel ning esitatud on VangS § 15 lg-le 2 tuginevad põhjendused. Seega ei olnud tegemist praktika muutmisega, vaid uue keelu kehtestamisega. Vastustaja väide, et teatised ei oma regulatiivset toimet ja vangla hindab kirja teel asjade vanglasse saatmisel igakordselt, kas asi vastab VangS § 15 lg 2 tunnustele ning kui vastab, siis teeb eraldi otsuse asja äravõtmise kohta, ei ole kooskõlas teatiste tekstiga. Halduskohtu hinnangul on teatised käsitatavad üldkorraldustena HMS § 51 lg 2 tähenduses, kuna need andis Viru Vangla, tegutsedes avalik-õiguslikus suhtes ning need reguleerivad kinnipeetavate õigusi ja on suunatud kõigile Viru Vangla kinnipeetavatele. Halduskohtu hinnangul on kaebajal õigus vaidlustada üldkorraldusega kehtestatud piirang ka siis, kui tal ei ole veel tekkinud vaidlust konkreetse eseme äravõtmise või kätteandmise üle. Kohtupraktikas tunnustatakse küll isiku õigust vaidlustada üldkorraldus alles siis, kui selle alusel on antud tema suhtes haldusakt või tehtud toiming, kuid see ei välista isiku õigust vaidlustada üldkorraldus kui haldusakt tavapärasel viisil ehk 30 päeva jooksul selle teatavaks tegemisest. Sarnaselt on isikutel oma subjektiivsete õiguste rikkumisele tuginedes võimalik vaidlustada näiteks planeeringuid, kuigi planeering on oma olemuselt suunatud tulevikku ja isiku õiguste rikkumine ei ole reaalses elus veel aset leidnud. Põhjendatud ei ole nõuda, et kaebaja peab esmalt korraldama talle n.ö eksperimendi korras vaidlusaluste esemete saatmise, et alles siis algatada vaidlus nende lubatavuse üle. Teatised ei vasta ka haldusaktile esitatavatele vorminõuetele. Teatistest ei ole samuti üheselt arusaadav,
kas vastustaja arvates on ta andnud haldusakti ehk kehtestanud keelu või esitanud selgituse, mis ei loo mingeid õigusi ega kohustusi. Teatistest ei ole arusaadav, miks on võimalik kontrollida vanglasse saabunud raamatuid, õppematerjali, ümbrikke ja marke, kuid mitte paberit või postkaarte. Arusaadav ei ole ka see, miks kinnipeetav võib kirja teel saada osasid kirjavahetuse pidamiseks vajalikke esemeid (ümbrikke ja marke), aga mitte n.ö täiskomplekti ehk ka kirja kirjutamiseks vajalikku paberit.
9.Viru Vangla esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 22.02.2019. a otsuse tühistada ning jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt jätta kaebus rahuldamata. Vangla on endiselt seisukohal, et kaebuse menetlemise välistas see, et kuna kaebajale ei olnud kaebuse esitamise ajaks kirja teel valget paberit ega postkaarte saadetud, siis ei mõjutanud teatistes toodud info vangla praktika kohta kuidagi kaebajat ega tema subjektiivseid õigusi. Vangla ei nõustu halduskohtu otsuses toodud paralleeliga planeeringute vaidlustamise menetlusest. Planeeringute vaidlustamisel on HKMS § 44 lg-s 2 nimetatud seaduslik alus olemas, kuna planeerimisseaduse § 141 lubab sõnaselgelt avalikes huvides kaebuse esitamist. Puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitamise ajal vangla teatistes toodud seisukoht kaebajale mõju ei avaldanud. Seega oli kaebuse näol tegu populaarkaebusega, mille esitamine ei ole HKMS § 44 lg-te 1 ja 2 koosmõjul lubatud. Kaebaja kaebeõiguse olemasolu tunnustamisega rikkus halduskohus oluliselt menetlusõigusnorme. Asjakohane on halduskohtu viide sellele, et kohtupraktika kohaselt tunnustatakse isiku õigust vaidlustada üldkorraldus alles siis, kui selle alusel on antud tema suhtes haldusakt või tehtud toiming (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-95-07, p-d 13-14). Samas Riigikohtu lahendis sisalduv seisukoht, et üldkorralduse võib vaidlustada ka 30 päeva jooksul selle andmisest, on jäänud halduskohtul õigusliku alusega sidumata. Halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, omistades vaidlusalusele teatisele regulatiivse mõju ja käsitades seda haldusaktina (üldkorraldusena). Vangla on seisukohal, et vaidlusalusel teatisel puudus eraldiseisvalt igasugune regulatiivne mõju. Vaidlust ei ole selles, et teatis ei vastanud formaalses mõttes haldusakti nõuetele. Seda seetõttu, et vangla ei soovinudki teatist haldusaktina vastu võtta. Vangla informeeris kinnipeetavaid, et neil ja nende lähedastel oleks võimalik varakult teada vangla seisukohta mõne asja puhul, mida kirja teel siiski saadeti, julgeolekuohust. Juhul, kui pärast teatises märgitud kuupäeva saadetakse mõnele kinnipeetavale kirjaga siiski esemeid, tehakse individuaalotsustus selle kohta, kas kirjaga saadetud asjad liigituvad VangS § 15 lg 2 mõne konkreetse punkti alusel keelatuks või ei. Juhul, kui vangla sellise otsuse teeb, oli sellel otsusel kinnipeetava suhtes regulatiivne mõju ja kinnipeetaval oli õigus otsust vaidlustada. Seega pidas vangla teatist kinnipeetavatele teadmiseks esitades mõistlikuks olukorda, et vangla uuenenud seisukohad ei tuleks kinnipeetavatele üllatusena. Olemuselt võiks teatist käsitleda ka kui vangla selgitust oma tegevuse kohta märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 3 alusel. Vastavad põhjendused esitati teatises preventiivselt, sest sellega püüdis vangla lühidalt vastata kõige tõenäolisemalt tõusetuvatele kinnipeetavate küsimustele.
10.Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja märgib, et talle pidi saadetama valget paberit ja postkaarte, kuid kuna vangla keelas nende saatmise ära, siis palus ta saatjatel paberi ja postkaartide saatmisega oodata. Kaebaja ei pea õigeks, et ta oleks pidanud ütlema, et vangla keelas ära, aga saatke ikkagi postkaarte ja valget paberit, las vangla võtab need ära ja ainult sel juhul tekib tal õigus vangla keelu peale kohtusse kaevata. Vaidlusalused muudatused vangla praktikas mõjutasid kaebajat. Nende muudatuste tõttu ei saadetud talle postkaarte ja valget paberit.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et A. Nikiforovi kaebus tuleb jätta HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata ning halduskohtu otsus tuleb HKMS § 155 lg 3 kohaselt tühistada.
12.Kaebaja vaidlustas tühistamisnõudega Viru Vangla teated (tl 17p-18), väites, et nendega kehtestati keeld saada alates 01.02.2018 kirja teel asju, sh postmarke, ümbrikuid, postkaarte ja paberit ning see rikub tema subjektiivseid õigusi. Halduskohus võttis kaebuse 28.03.2018. a määrusega menetlusse kirja teel postkaartide ja valge paberi saamise keelu tühistamise nõudes. Vastustaja on nii vastuses kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusele (tl 47-48), vastuses kaebusele ja ka apellatsioonkaebuses leidnud, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna kaebajal puudub kaebeõigus, sest vaidlustatud teadete puhul ei ole tegemist haldusaktiga (üldkorraldusega) ning kaebaja ei ole ka välja toonud, kuidas ja milliseid kaebaja subjektiivseid õigusi nimetatud teated vahetult rikkusid.
13.Halduskohus leidis 28.03.2018. a määruses (tl 50-52) ja vaidlustatud otsuses, et esitatud tühistamiskaebus on lubatav, kuna vaidlustatud teadete näol on tegemist haldusaktidega (üldkorraldustega HMS § 51 lg 2 tähenduses), täpsemalt vormipuudustega üldkorraldustega, mida kinnipeetaval on õigus vaidlustada ka siis, kui tal ei ole veel tekkinud vaidlust konkreetse eseme kirjast äravõtmise või kätteandmise üle. Samuti asus halduskohus seisukohale, et kaebaja on kaebuses piisavalt põhjendanud, kuidas teadetest tulenev keeld juba kaebuse esitamise ajal tema subjektiivseid õigusi rikkus.
14.Ringkonnakohus halduskohtu eelpoolkirjeldatud seisukohaga ei nõustu ja leiab, et vaidlusalused teated ei kvalifitseeru oma sisult haldusaktiks (üldkorralduseks) HKMS § 6 tähenduses ning sellest tulenevalt puudus kinnipeetaval ka HKMS § 37 lg 2 kohase kaebuse esitamise võimalus, s. o tal puudus kaebuse esitamiseks kaebeõigus ning kaebus tulnuks kas tagastada või pärast menetlusse võtmist jätta läbi vaatamata.
15.Teade tähendab ÕS 2018 ja EKSS 2019 kohaselt seda, mis kellelegi teatatakse, edastatavat infolõiku, sõnumit, teadaannet ja teatamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vanglatel keelatud vastavasisuliste teadetega kinnipeetavale vajalikku infot edastada ka näiteks selle kohta, et vanglal on mingist hetkest alates kavas muuta senist praktikat kirjaga ja maksikirjaga asjade saamise kohta. Kuna õigusaktidega ei ole kehtestatud selliste kinnipeetavatele vajalikku informatsiooni sisaldavate teadete sisu- ja vorminõudeid, määrab teate sisu ja vormi vangla. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et vaidlusalused teated praktika muutmise kohta ei ole eraldi halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustatavad, kuna need ei loo iseseisvalt kellelegi õigusi ega kohustusi. Viru Vangla on kohtumenetluses läbivalt selgitanud, et ta lähtus teateid koostades põhimõttest, et kui kinnipeetavale saadetakse pärast 01.02.2018 kirja teel asju, siis hindab vangla VangS § 28 lg 4 alusel igakordselt asjade vastavust VangS § 15 lg 2 nõuetele ning teeb iga kord selle kohta kinnipeetavale ka individuaalotsustuse, kui leiab, et tegemist on VangS § 15 lg 2 mõttes keelatud esemega. Juhul kui vangla sellise otsuse teeb, on kinnipeetaval selle otsuse osas ka vaidlustusõigus. Vangla selgitas veel, et võimaliku kirjaga saadetud asja äravõtmise otsuse tegemisel ei saa kõneksolevad teated seega kuidagi olla vastava lahendi tegemise õiguslikuks aluseks. Ringkonnakohus märgib, et kinnipeetavale asja äravõtmise kohta individuaalotsustuse tegemine juhul, kui vangla leiab, et talle kirjaga saadetud asja näol on tegemist VangS § 15 lg 2 mõttes keelatud esemega, on igati lubatud praktika ning alati ei pea vangla eelnevalt koostama haldusakti (üldkorraldust) selle kohta, milliseid asju mis koguses
jne, on mingist ajahetkest alates kindlasti keelatud kinnipeetavatel kirjavahetuse teel saada. Käesolevaga suhteliselt sarnast olukorda käsitleti näiteks 05.03.2009 haldusasjas nr 3-3-1-102-08 tehtud RKHK lahendis, milles leiti, et vangla võib iseenesest võtta kinnipeetavalt ära ka talle kirjaga saadetud esemeid olukorras, kus konkreetne ese ei ole vastava haldusaktiga eelnevalt vanglas keelatud esemeks tunnistatud ja kuna ka VangS §-st 15 lg 2 ei tulene otseselt, et kõik nimetatud tingimustele vastavad esemed ja ained on kinnipeetavatele alati keelatud, tuleb vanglal sellisel juhul anda välja üksikakt, mille andmine hõlmab samuti selle põhjalikku motiveerimist (ei piisa näiteks üksnes julgeolekuohule viitamisest), kuna konkreetse asja äravõtmine üksikaktiga on kinnipeetava õigusi piirav ja kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt. Samas lahendis on veel öeldud ka seda, et nimetatud juhul Tallinna Vangla tegevuse aluseks olnud Justiitsministeeriumi juhis ei olnud haldusakt, vaid haldusesisene dokument, mis ei olnud otse suunatud haldusväliste isikute õiguste piiramisele. Sisuliselt võib sama öelda ka käesolevas asjas vaidluse all olevate teadete kohta ja üldkorralduseks HMS § 51 lg 2 tähenduses ei muuda neid teateid ka see, et vangla on pidanud vajalikuks sinna sisse kirjutada teatud õiguslikud põhjendused senise praktika muutmiseks ja viited VangS-le ning VSKE-le. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kõneksolevad teated ei vasta haldusakti vorminõuetele. Seda asjaolu selgitas vangla põhjendusega, et tegemist ongi lihtsalt kinnipeetavatele vajalikku infot sisaldavate teadetega ja nad ei soovinudki teateid haldusaktina vastu võtta. Nagu juba märgitud, oli vangla kogu varasema menetluse kestel ja on jätkuvalt seisukohal, et vaidlusaluste teadete alusel ei klassifitseeritud kõiki kinnipeetavatel kirjades olevaid asju automaatselt keelatuteks. Tegemist oli vangla poolt kinnipeetavate informeerimisega senise praktika muutmisest, et kinnipeetavatel ning nende lähedastel oleks võimalik varakult teada vangla seisukohta mõne asja, mida kirja teel siiski kinnipeetavatele saadeti, julgeolekuohust. Vangla pidas kinnipeetavatele vaidlusaluseid teateid edastades igati mõistlikuks, et vangla uuenenud seisukohad ei tuleks kinnipeetavatele üllatusena ning see, et teadetes olid esitatud ka lühikesed põhjendused senise praktika muutumise kohta, oli üksnes preventiivne käik ning nendega püüdis vangla juba ette lühivormis vastata kinnipeetavatel kõige tõenäolisemalt tõusetuvatele küsimustele uue kirjadega asjade saamise praktika kohta. Nagu juba öeldud, ei muuda ringkonnakohtu hinnangul teatud õiguslikud põhjendused senise praktika muutmiseks ja viited VangS-le ning VSKE-le vaidlusaluseid teateid veel üldkorralduseks, mis omas Viru Vangla kinnipeetavate jaoks alates 01.02.2018 kohest regulatiivset mõju. Samuti viitab teadete vorm pigem sellele, et tegemist ei ole haldusaktidega, kui sellele, et tegemist on vormipuudustega haldusaktidega.
16.Vaidlust ei ole ka selle üle, et halduskohtule kaebuse esitamise ajal ega ka hiljem ei ole vangla kaebaja suhtes teinud nn. uue kirjaga asjade saamise praktika alusel halduse üksikakti ehk kaebajale saadetud kirjast valge paberi ja postkaartide äravõtmise otsust. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja ei ole vanglale esitatud vaides ega ka halduskohtule esitatud tühistamiskaebuses tegelikult selgitanud, kuidas ja milliseid kaebaja subjektiivseid õigusi nimetatud teated vahetult rikkusid. Kaebaja üldsõnalisi väiteid teadetest väidetavalt tuleneva keelu ebaseaduslikkusest, sellega tema õiguste piiramisest ja tema diskrimineerimisest, alandamisest ja solvamisest ning inimväärikuse rikkumisest, samuti vanglas töö puudumisest või väikesest töötasust ning seetõttu poest vajalike asjade ostmise võimatusest ja vangla poes postkaartide valiku vähesusest ei saa käsitada tema subjektiivsete õiguste rikkumisena. Halduskohtu otsuses (p 17) märgitud kohtu seisukoht, et kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise jaatamiseks piisab üksnes sellest, et kaebaja väidetud õiguste riive realiseerumine on kohtu hinnangul usutav ja võimalik, ei ole õige. Viidates käesoleva vaidluse kontekstis planeeringu vaidlustamise võimalusele ilma, et kaebaja subjektiivseid
õigusi on rikutud, möönab ringkonnakohtu hinnangul siiski ka halduskohus ise oma otsuses seda, et vaidlusaluste teadetega ei ole A. Nikiforovi subjektiivseid õigusi rikutud. Tühistamiskaebuse esitamiseks ja subjektiivsete õiguste rikkumise jaatamiseks vaidlusaluste teadetega ei anna ringkonnakohtu arvates alust ka kaebaja väide, et vangla uus praktika takistab tal kirjavahetuse pidamist vanglaväliste isikutega. Juba varasemates menetlustes sama kaebajaga (haldusasi nr 3-15-787) on Viru Vangla teavitanud kohut, et A. Nikiforovile võimaldatakse vajadusel mõistlikul määral kirjapaberit. Nagu nähtub vaide, kaebuse ja määruskaebuse ning erinevate taotluste esitamisest käesolevas asjas, siis on kaebajal kirjutamiseks paber olemas olnud ka pärast 01.02.2018. Samuti ei ole just postkaardi kasutamine sõnumi edastamiseks väljapoole vanglat vältimatult vajalik. Kaebaja väited, et tal puuduvad võimalused paberi ja postkaartide saamiseks, on käesoleva vaidluse kontekstis samuti asjakohatud. Pealegi ei ole vaidlust selles, et paber ja postkaardid on vangla kaupluses müügil. Samuti on vastustaja käesoleva menetluse käigus kohtule selgitanud, et A. Nikiforov on määratud vanglas majandustööle ning töö eest makstakse kinnipeetavale ka tasu, mille eest ta saab vajadusel vangla kauplusest paberit ja postkaarte osta (tl 47-48). Mis puudutab veel haldusasja nr 3-15-787, siis selles asjas olid samuti menetlusosalisteks A. Nikiforov ja Viru Vangla ning seal esitas kaebaja vangla vastu kohustamiskaebuse selleks, et vangla tagastaks talle kirja teel saadetud vihikud, mis kaebajalt aktiga ära võeti. Seega peaks A. Nikiforov juba teadma, millal ja millise nõude ta peaks sarnases olukorras olles esmalt vanglale vaides ja vajaduse korral hiljem kohtule kaebuses esitama.
17.HKMS § 44 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib isik kaebusega kaitsta üldjuhul ainult enda õigusi ja populaarkaebused ei ole lubatud, v. a seaduses sätestatud erandjuhtumid, mida käesoleval juhul ei esine. Nagu juba märgitud, ei ole kaebaja tuginenud tühistamiskaebuses sellele, et juba alates 01.02.2018 ja vaidlustatud teadete alusel keelduti talle kirjas saadetud paberi või postkaartide kätteandmisest. Kaebaja kirjeldab ka vastuses apellatsioonkaebusele jätkuvalt üksnes hüpoteetilisi võimalusi, et kui talle peaks selliseid esemed kirjaga saadetama, siis ta ei saa neid kätte ja see juba rikubki tema õigusi. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et sellisel kujul vangla teadete peale esitatud tühistamiskaebuse näol on sisuliselt tegemist populaarkaebusega, mille esitamiseks kaebajal kaebeõigus puudus, kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebuse esitamise ajal ega ka hiljem vangla teadetes toodud selgitused varasema praktika muutmise kohta seonduvalt kirja teel asjade saamisega kaebaja subjektiivsetele õigustele mingit mõju avaldanud.
18.HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus. Vastavalt HKMS § 155 lg-le 3, kui kaebuse jätab läbi vaatamata või menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega alama astme kohtu lahendi.
19.Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.