Tallinna Halduskohus Tristan Ploom 06.02.2020, Tallinn 3-19-1646
Haldusasi
Fausto Capital OÜ kaebus Muinsuskaitseameti poolt sunniraha rakendamise õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks Kaebaja: Fausto Capital OÜ, seaduslik esindaja Kenneth Karpov Vastustaja: Muinsuskaitseamet, volitatud esindajad Merike Peterson ja Marko Djagilev Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Fausto Capital OÜ heastamiskaebus ning kohustada Muinsuskaitseametit tagastama Fausto Capital OÜ-le 30.08.2019 tasutud sunniraha 1000 eurot.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.03.2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Fausto Capital OÜ-le (edaspidi kaebaja) kuulub kinnisasi aadressil Tartu mnt 80 ja Tartu mnt 82, millel asub ehitismälestis Tselluloosi ja paberivabriku I paberivabrik 1910 (mälestise nr 8626 – edaspidi mälestis Tartu mnt 80) ja kinnisasi aadressil Tartu mnt 82, millel asub ehitismälestis Tselluloosi- ja paberivabriku II paberivabrik (mälestise nr 8628 – edaspidi mälestis Tartu mnt 82).
2.Tallinna Linnaplaneerimise Amet (edaspidi TLPA) kooskõlastas 12.07.2018 mälestisel asukohaga Tartu mnt 80 16.03.2018 koostatud põhiprojekti „Tartu maantee 80 hoonetekompleksi restaureerimis- ja rekonstrueerimisprojekt“ (KAOS Arhitektid OÜ). Projekti osaks on tabel muinsuskaitseliste eritingimuste täitmisest ja erisustest, mille p 8.4.5. kohaselt tuleb vahelaetarind (väärtuslik detail nr 9, edaspidi VD 9) säilitada ja restaureerida. Samas tõdetakse, et vahelagi VD 9 on halvas seisus. Tabeli p 8.4.21 märgitakse, et väike raudbetoonist bassein (väärtuslik detail nr 8, edaspidi VD 8) tuleb säilitada omal kohal ja eksponeerida. TLPA väljastas suuremahuliste tööde loa 26.07.2018.
3.Muinsuskaitselise järelevalve teostaja Eks Invest OÜ koostas 14.05.2018 muinsuskaitse eritingimuste muutmise ettepaneku VD 8 osas – VD 8 asukoha muutmise ettepaneku, mis kooskõlastati TLPA poolt 20.12.2018. Nimetatud muudatus kajastati põhiprojektis.
4.Muinsuskaitselise järelevalve teostaja peatas 08.04.2019 ehitustööd, kuna tuvastas, et on alustatud vahelae ja selle peal asuva VD 8 lammutamist.
5.Muinsuskaitseamet (edaspidi vastustaja) tegi 09.04.2019 kaebajale ettekirjutuse ja sunnivahendi rakendamise hoiatuse kultuurimälestistel muinsuskaitsenõuete vastastest tegevustest hoidumiseks. Ettekirjutuse punkt 2 kohustas kaebajat hoiduma muinsuskaitselise objektiga seotud töödest ja tegevustest, mis on vastuolus muinsuskaitseseadusega (edaspidi MuKS), sealhulgas TLPA muinsuskaitse osakonna kooskõlastatud projekti ja kirjaliku loata tööd.
6.Muinsuskaitselise järelevalve teostaja koostas kaebaja tellimusel 03.05.2019 aruande, milles märkis, et VD 8, mis pidi tõstetama uude kohta, konstruktsioon on seotud ja betoneeritud kokku vahelae konstruktsiooniga selliselt, et seda ei ole võimalik eraldada lae konstruktsioonist. Seetõttu ei ole võimalik VD 8 teise asukohta tõsta tervikuna. Muinsuskaitselise järelevalve teostaja ettepanekud: 1) tuleb projekteerida uus vahelaekonstruktsioon, mis kookõlastada TLPA-ga; 2) projekteerija koostöös TLPA-ga peavad otsustama, kas ja kuidas on vajalik eksponeerida VD8 koopiana.
7.Vastustaja tuvastas 03.07.2019, et kaebaja viis lõpuni VD 9 ning VD 8 lammutamise.
8.Vastustaja koostas 30.07.2019 kaebajale sunnivahendi rakendamise teate, millega rakendati kaebaja suhtes sunniraha 1000 eurot.
9.Kaebaja esitas 27.08.2019 Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) kaebuse sunniraha rakendamise keelamiseks.
10.Kohus jättis 30.08.2019 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks ning kaebuse täpsustamiseks.
11.Kaebaja teatas 12.09.2019 esitatud kaebuse täienduses, et tasus 30.08.2019 vaidlusaluse sunniraha summas 1000 eurot ning tulenevalt sellest muudab kaebuse eset – kaebaja nõuab
HKMS § 37 lg 2 p 5 alusel toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (heastamiskaebus). Kaebaja taotleb tema poolt tasutud sunniraha tagastamist põhjusel, et sunniraha määramine oli õigusvastane.
12.Tallinna Halduskohus võttis 07.10.2019 määrusega kaebuse kaebaja poolt tasutud sunniraha tagastamise nõudes menetlusse.
13.Kohus määras 12.11.2019 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis kaebajale tähtaja täiendavate seisukohtade esitamiseks ning kohtunõudele vastamiseks kuni 27.11.2019.
14.Kohus uuendas 13.12.2019 määrusega asja arutamise ning tegi vastustajale ettepaneku tunnistada kehtetuks 30.07.2019 sunniraha rakendamise teade. Vastustaja ei nõustunud ettepanekuga 06.01.2020.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
15.Sunniraha rakendamine on õigusvastane. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (edaspidi ATSS) § 8 lg 3 p 2 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks.
15.1.Ettekirjutuse aluseks märgitud õigusnormide, MuKS § 5, § 16 lg 1 p 1 ja 11, § 24 lg 1 p 2, 5, 6, § 35 lg 1, 4, 5, 7 näol on tegemist 27.02.2002 vastu võetud ja 01.04.2002 jõustunud vana MuKS-ga. Ettekirjutuse tegemise hetkel (09.04.2019) nimetatud seadus küll kehtis, kuid kaotas 30.04.2019 kehtivuse. Sunniraha rakendamise hetkel (30.07.2019) mitte ükski ettekirjutuse aluseks olevatest õigusnormidest enam ei kehtinud, mistõttu oleks sunniraha kohaldamine pidanud 09.04.2019 ettekirjutuse alusel olema ka välistatud.
15.2.Teoreetiliselt saanuks etteheidetavad teod kujutada endast alates 01.05.2019 kehtima hakanud uue MuKS-i rikkumist, aga selle alusel pole vastustaja teinud kaebajale ettekirjutust ega saa seetõttu kohaldada ka sunniraha. Seega eksisteerib ilmselge alus kaebuse rahuldamiseks ning sunniraha rakendamise keelamiseks.
16.Kaebaja ei ole ka sisuliselt nõus vastustaja põhjendustega sunniraha rakendamisel ning sellega, nagu ta oleks kas vana või uut MuKS-i rikkunud.
16.1.Muinsuskaitseline järelevalve oli antud ehitusobjektil tagatud ning et seda teostas EKS Invest OÜ. VD 8 lammutamisel tugines kaebaja just nimelt muinsuskaitselise järelevalve hinnangutele, eelnevale kontrollile ja nõuannetele. Samuti oli kõigist VD 8-ga seonduvatest asjaoludest (sh selle lammutamise vajadusest ja põhjustest) aegsasti enne lammutamist igati nõuetekohaselt teavitatud ka vastustajat. Seega oli vastustaja VD 8 lammutamisest teadlik ning tal olnuks võimalik – soovi korral – nõuda selle kohta kas täiendavaid materjale, selgitusi, uuringuid või projektimuudatusi. Samuti oleks vastustajal olnud võimalik – soovi korral – lammutustööd aegsasti kas keelata või peatada või esitada nende osas mistahes omapoolseid lisatingimusi või vastuväiteid. Asjaolu, et vastustaja seda aga ei teinud ega püüdnudki teha, kinnitab, et tegelikult oli VD 8 lammutamiseks vastustaja luba ikkagi olemas. Kaebaja, kes oli teinud kõik endast oleneva sellise loa saamiseks ning kelle tegevuse suhtes polnud esitatud mitte ühtki etteheidet või vastuväidet, ei saanud mõistlikult eeldada, et vastustaja ei luba VD 8 lammutamist.
16.2.VD 8 asus vahelael, mis oli täielikult amortiseerinud ning mida ei olnud võimalik säilitada, sest see oleks kujutanud endast ohtu inimeste elule ja tervisele nii ehitustegevuse kui ka ehitise hilisema kasutamise ajal. VD 8 ei olnud vahelaest eraldatav. Seega oli kaebaja sunnitud VD 8 lammutama muuhulgas ka selleks, et järgida ehitusseadustiku (edaspidi EhS) §s 8 sätestatud põhimõtet ning hoida ära potentsiaalselt veelgi suurema kahju tekkimine. Kaebaja
rõhutab, et antud juhul ei ole vaidluse all kaebaja kohustus VD 8 taastada (kaebaja on valmis seda tegema ning täidabki eelnimetatud kohustuse vastustaja poolt määratud tähtajaks, s.t. hiljemalt 31.05.2020).
16.3.Juhul kui vastustaja oleks olnud siiralt huvitatud VD 8 säilitamisest ning kui selleks oleks leidunud kasvõi üksainus võimalus, siis pidanuks vastustaja sellele koheselt kaebaja tähelepanu juhtima, aga mitte asuma passiivsele seisukohale – laskma VD 8 esmalt lammutada ja asuma seejärel (tagantjärgi) seisukohale, et tegelikult oleks olnud võimalik see ka säilitada.
16.4.Kaebaja ei lammutanud VD 8 salaja või ilma TLPA muinsuskaitseosakonna teadmata. Vastupidi - niihästi kaebaja ise kui ka muinsuskaitselise järelevalve teostaja juhtisid TLPA muinsuskaitseosakonna tähelepanu korduvalt sellele, et VD 8 ei ole ehituslikult võimalik säilitada ning et selle lammutamine on möödapääsmatu. TLPA muinsuskaitseosakond ei vaielnud sellele mitte kordagi vastu ega juhtinud kaebaja tähelepanu mingitele lisanõuetele või -tingimustele (nt vajadusele taotleda eelnevalt ehitusprojekti muutmist). Kui TLPA muinsuskaitseosakond oleks sellise nõude esitanud või keelanud VD 8 lammutamise, siis oleks kaebaja kindlasti ka vastavat ettekirjutust järginud.
16.5.Lisaks eelnimetatule juhindus kaebaja MuKS § 55 lg-s 3 sätestatust ning sellest, et ka muinsuskaitselise järelevalve teostaja oli detaili lammutamisele andnud omapoolse kooskõlastuse.
16.6.Kaebaja ei nõustu sellega nagu võiks kaebaja 16.08.2019 taotlust, milles kaebaja palub pikendada VD 8 taastamise tähtaega, käsitleda kinnitusena sellest, et kaebaja, olles teadlik, et VD 8 kuulub taastamisele, lammutas selle ilma loata. Esiteks pole kaebajal mitte kunagi olnud mitte midagi VD 8 taastamise vastu ning ta oleks olnud valmis tegema seda ka vabatahtlikult, ilma igasuguse ettekirjutuseta. Nõnda polnud kaebajal vähimatki põhjust vaidlustada ettekirjutust, milles ettenähtud tegevusi oleks ta niikuinii teinud. Ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamise taotluse esitas kaebaja üksnes seetõttu, et vastustaja oli talle selleks algselt jätnud ebareaalselt lühikese tähtaja. Teiseks oli kaebaja 16.08.2019 taotluse esitamise hetkeks VD 8 juba mitu kuud varem lammutatud – seega ei ole võimalik väita, nagu kinnitaks taotluse esitamise fakt seda, et kaebaja lammutas väärtusliku detaili ilma loata.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
17.Kaebus ettekirjutuse alusel sunnivahendi rakendamise õigusvastasuse peale ei ole põhjendatud. Kaebaja teadis oma käitumise õigusvastasusest ja sellisel viisil enda eesmärgi saavutamine on õiguskorra kaitsmise seisukohast lubamatu. Käesoleval juhul on kaebaja tegevuse pärast põhimureks kooskõlastatud projekti mittejärgimine ning ettekirjutus tehti mh ka reaalse ohu tõttu mälestise kultuuriväärtusele.
18.MuKS §-is 43 sätestatud suunist silmas pidades ei ole mälestise säilinud väärtusliku detaili lammutamiseks loa saamine ka tagantjärgi mõeldav ka siis kui see on ära lammutatud. Sellises olukorras näeb MuKS ette kohustuse mälestise väärtuslik detail taastada (vastustaja tegi kaebajale 31.07.2019 sunnivahendi rakendamise hoiatusega ettekirjutuse taastada väike raudbetoonist bassein, milles toodud tähtaeg on kaebaja 16.08.2019 esitatud taotluse alusel edasi lükatud kuni 01.05.2020). Seega ei ole ette näha mälestise Tartu mnt 80 kohta kooskõlastatud projekti muudatust, mis näeks ette väikese raudbetoonist basseini (VD 8) lammutamise.
19.Seega k.a 08.04.2019 mälestistel Tartu mnt 80 ja 82 juhtunut silmas pidades peeti vajalikuks ettekirjutusega suunata kaebajat järgima mälestisel ehitades kooskõlastatud projekti, mitte kui kohustust tulla pädeva asutusega (TLPA) kooskõlastama juba omavoliliselt teostatud muudatusi. Mälestisel Tartu mnt 80 03.07.2019 aset leidnud vahelaetarind-sõrestikpostide ja
betoonlae metalltalade (VD 9) ja väikese raudbetoonist basseini (VD 8) lammutamist ei näinud kooskõlastatud projekt ette – need kuulusid projekti kohaselt säilitamisele.
20.Vaidlusaluses ettekirjutuses on viidatud selle tegemise ajal kehtinud MuKS sätetele, kuid muud selle tegemise aluseks ja selle esitamise tegemise ajal kehtinud õiguslikud alused, sh EhSst ja korrakaitseseadusest (KorS) tulenevad alused on ettekirjutuse tegemise aluseks olevad õigusnormid ja on seda ka nendele ettekirjutuses viitamata jätmise korral. Seda on need ka vaidlustatava sunniraha rakendamise ajal. Sunniraha hoiatusega ettekirjutuse aluseks olevatest õigusnormidest kehtivad jätkuvalt üldised nõuded ehitamisele (EhS-st tulenevad nõuded), sh sõltumata sellest, kas ehitatav ehitis on muinsuskaitsealune objekt või mitte, sest nii ettekirjutuse kui sunniraha rakendamise tingis elementaarsete ehitamisele esitatavate nõuete eiramine. EhS on MuKS suhtes üldnormiks.
21.Kaebuses toodud kaebaja argument selle kohta, et kaebaja pidas projektis muudatuse tegemist õiguspäraseks muinsuskaitse järelevalve tegija (vaikiva) nõusoleku näol, on otsitud, sest mälestiste Tartu mnt 80 ja Tartu mnt 82 projektid esitas kaebaja kooskõlastamiseks TLPAle (kellele on see pädevus antud üle halduslepinguga) ning sellest järeldub, et kaebaja on teadlik, kellel on mälestisel ehitamise ja restaureerimise projektide kooskõlastamise pädevus.
22.Vastustaja selgitas 06.01.2020 seisukohas, et vastustaja ettekirjutuse resolutsiooni ei saa käsitleda kitsendavalt, kuna selle eesmärk ei olnud ainult VD nr 8 ja nr 9 säilimise tagamine. Ettekirjutuse eesmärgiks oli ja on kestvalt kooskõlastatud projekti järgimise tagamine. Vastustaja ei pea kohaseks loobuda ettekirjutusega pandud kohustuse rikkumise tõttu sunniraha rakendamisest (tunnistada kehtetuks sunniraha rakendamise teade), sest selline tegevus devalveeriks sunnirahahoiatusega ettekirjutuse mõtte ja toime nii edaspidiseks kui üldse. Korrakaitseseaduse ja karistusreformi eesmärk on otstarbeka ja eesmärgi lihtsamat saavutamist võimaldavate meetmete (menetluse) kasutamine.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb rahuldada.
23.Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebaja suhtes sunnivahendi (sunniraha) rakendamine on õigusvastane ning kas vastustajal on sellest tulenevalt kohustus tagastada kaebaja poolt tasutud sunniraha.
24.Kohus selgitab, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille kohaselt oli sunniraha rakendamine õigusvastane tulenevalt ATSS § 8 lg 3 p-st 2.
24.1.Kohus selgitab, et nimetatud säte kannab eelkõige eesmärki välistada sunnivahendi kohaldamine olukorras, kus isikule etteheidetavat tegu või tegevusetust sisaldav õigusnorm enam ei kehti, s.t normiga sätestatud kohustust, keeldu või käsku (sellisel kujul) enam sätestatud ei ole. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegu ei ole, kuivõrd normi sisu ei ole formaalset laadi muudatuste tagajärjel muutunud. Normi adressaadile suunatud kohustuste sisu ega maht ei ole muutunud ning seega ei ole kohaldatav ATSS § 8 lg 3 p 2.
24.2.Ettekirjutuse aluseks olnud vana MuKS-i (jõustunud 01.04.2002) sätted (§ 5, § 16 lg 1 p 1 ja 11, § 24 lg 1 p 2, 5, 6, § 35 lg 1, 4, 5, 7) sisaldavad samu õigusnorme, kui 01.05.2019 jõustunud uus MuKS (§ 33 lg 1 ja 3, § 43, § 49 lg 1 ja 2, § 50 lg 1, § 52 lg 1). Seega ei ole olukorras, kus pärast ettekirjutuse tegemist on seaduse kehtivus lõppenud ning sunnivahendi rakendamise hoiatuse tegemise ajaks on jõustunud uus seadus samasisuliste sätetega, põhjendatud kohaldada ATSS § 8 lg 3 p-s 2 sätestatud alust.
25.Kohtule nähtub, et sunnivahendi (sunniraha) rakendamisel on vastustaja tegutsenud õigusliku raamistiku alusel.
25.1.Ehitamisele esitatavate nõuete üldnormid tulenevad EhS-st. EhS § 12 lg 1 kohaselt tuleb ehitada ehitusprojekti kohaselt, järgides ehitise ja ehitamise kohta kehtivaid nõudeid. Lõige 2 lisab, et ehitatav ehitis, asjakohasel juhul ka ehitamine, peab olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga. EhS § 19 sätestab lisaks omaniku kohustused, mille kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas peab omanik tagama ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu ning nõutavate teavituste ja teadete esitamise.
25.2.Eriseadusena täpsustab mälestisel tehtavate tööde nõuded MuKS. MuKS § 33 lg 1 sätestab, et igaüks peab hoiduma tegevusest, mis võib mälestist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist ohustada, rikkuda või selle hävitada; mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist ei tohi hävitada ega rikkuda. Lõike 3 kohaselt peab mälestise ja muinsuskaitseala säilimise tagamiseks mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik või valdaja mälestist või ehitist hooldama ning vajaduse korral remontima.
25.3.MuKS § 43 lg 1 kohaselt lähtutakse mälestisel ja muinsuskaitsealal töid kavandades ning tehes autentsuse ja terviklikkuse säilitamise põhimõttest, pidades oluliseks eri ajastute väärtuslikke kihistusi, ning tagatakse tegevuse ohutus mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele. MuKS § 43 lg 2 sätestab, et mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist konserveerides, restaureerides ning ehitades järgitakse ameti kooskõlastatud ehitusprojekti või tegevuskava ja tööde tegemise loaga sätestatud tingimusi.
25.4.MuKS § 49 lg 1 kohaselt võib kinnismälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist konserveerida, restaureerida, ehitada ja teisaldada ehitusprojekti järgi. Lõige 2 lisab, et ehitusprojekt peab vastama ehitusprojektile kehtestatud nõuetele ja olema kooskõlas muinsuskaitse eritingimustega.
25.5.Eeltoodud sätetest tuleneb seega, et kinnismälestisel tehtavad ehitustööd peavad toimuma kooskõlastatud ehitusprojekti alusel. Kooskõlastajaks on käesoleval juhul halduslepingu alusel TLPA muinsuskaitse osakond.
25.6.Vaidlus puudub selles, et TLPA muinsuskaitse osakond kooskõlastas 12.07.2018 KAOS Arhitektid OÜ 16.03.2018 ehitusprojekti, põhiprojekti staadiumis (tl 89), mis tugineb muuhulgas mälestisele kehtestatud muinsuskaitse eritingimustele (vt tl 92).
25.7.Vaidlus puudub ka selles, et nii muinsuskaitse eritingimuste (tl 59) kui ehitusprojekti (tl 100, 101) kohaselt tuli VD 8 ja VD 9 säilitada ning restaureerida. 03.07.2019 kuupäevaks olid aga nii VD 8 kui ka VD 9 lammutatud (tl 83).
25.8.Kohtule nähtub, et 26.07.2018 tööde alustamise loas ei ole muudatuste all kajastatud märkusi seonduvalt VD 8 ning VD 9 osas tehtavate ehitusprojekti raamest väljuvate muudatustega (tl 121). Ka vastustaja 03.07.2019 vaatlusprotokollist (tl 83) nähtub, et lammutustööde tegemiseks ei olnud vastustajale esitatud projektdokumentatsiooni ega küsitud sellele kooskõlastust.
26.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuivõrd vastustaja oli teadlik kaebaja kavatsusest teostada lammutustööd (vastustajale oli edastatud vahelae uuring (tl 31)) ning vastustaja ei püüdnud seda kuidagi keelata või takistada, tähendab vastustaja nõusolekut ning kooskõlastust lammutustöödele.
27.MuKS § 43 lg-st 2 tulenevalt tuleb ehitamisel järgida ehitusprojekti. Kui kaebajal tekkis vajadus ehitusprojektist soovitakse kõrvale kalduda, siis tuli seda põhjendada TLPA muinsuskaitse osakonnale ning taotleda ehitusprojekti muutmist. Seega pidi kaebaja 16.03.2018 põhiprojektis sisalduvate muudatuste elluviimiseks saama TLPA muinsuskaitse osakonna
kooskõlastuse. Vastasel juhul ei ole võimalik kontrollida, kas muudatused on kooskõlas mälestisel tehtavate tööde nõuetega.
28.Asja materjalidest järeldab kohus, et kaebaja oli sellisest menetluslikust nõudest teadlik. Muinsuskaitselise järelevalve teostaja koostas 14.05.2018 muinsuskaitse eritingimuste muutmise ettepaneku VD 8 osas (tl 159) – VD 8 asukoha muutmise ettepaneku, mis kooskõlastati TLPA poolt 20.12.2018. Nimetatud muudatus kajastati põhiprojektis (tl 37). See tegevus on kajastatud muinsuskaitselise järelevalve 03.05.2019 koostatud aruandes, mille kaebaja tellis.
29.Muinsuskaitselise järelevalve teostaja 08.04.2019 e-kirjas (tl 37), mille üheks adressaadiks on kaebaja seaduslik esindaja, rõhutatakse, et lammutada ei tohi ühtegi eritingimustes välja toodud väärtuslikku elementi või detaili, muuhulgas palub järelevalve teostaja koheselt väärtuslikuna märgitud basseini lammutamistööd peatada. Lisaks nähtub Eks Invest OÜ hoone raudbetoonvahelae uuringust (tl 38), et tuleb projekteerida uus vahelaekonstruktsioon, mis kooskõlastada TLPA muinsuskaitse osakonnaga. Samuti on uuringu punktis 5 „Nõuded tööle“ eraldi välja toodud nõue, et töid tohib teha üksnes TLPA muinsuskaitse osakonna poolt väljastatud tööde loa alusel.
30.Seega ei saanud kohtu hinnangul kaebajal tekkida kaheti mõistmist selles, et muinsuskaitselise järelevalve teostaja poolt 03.05.2019 välja pakutud uus lahendus, mis puudutas VD 8 ning VD 9 (tl 38), tuleb esitada TLPA muinsuskaitse osakonnale ehitusprojekti muudatusena ning muudatusele tuleb saada kooskõlastus, samuti, et vastavate tööde saamiseks on vaja saada TLPA muinsuskaitse osakonna luba. Kaebaja on ka ise tõdenud, et on esitanud TLPA-le küll teavituse lammutamise kohta ja uuringud, kuid mitte ehitusprojekti muudatust, millele TLPA muinsuskaitse osakonnal oleks olnud võimalik kooskõlastus anda.
31.Kohus on seisukohal, et TLPA muinsuskaitseosakonna nõustumise või kooskõlastamisena ei saa lugeda olukorda, kus kaebaja esitas TLPA muinsuskaitse osakonnale vahelae uuringu ning TLPA muinsuskaitse osakond ei vaielnud uuringu sisule vastu. Olukorras, kus on expressis verbis ette nähtud projektdokumentatsiooni kooskõlastamise nõue ning vastavate tööde tegemine loa alusel, ei saa kaebaja tugineda eeldusele, et kui TLPA-d on teavitatud ning TLPA vastuväiteid ei esita, siis on tööde tegemiseks ka luba olemas. Seega ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et TLPA muinsuskaitse osakonna vastuväidete puudumist või vaikimist saaks tõlgendada nõusoleku andmisena, kui regulatsioon sätestab eeldusena loa andja aktiivse tegevuse, s.t (tööde tegemise) loa andmise. Kohus on seisukohal ning nõustub vastustajaga, et kui kaebajale oli teada, et ehitusprojekt tuleb kooskõlastamiseks esitada TLPA muinsuskaitse osakonnale, siis pidi talle teada olema, et ka ehitusprojekti muudatustele tuleb kooskõlastus küsida TLPA muinsuskaitse osakonnalt.
32.Eelnevast järeldub seega, et kuivõrd kaebaja teostas ehitusprojektist väljuvaid töid, mille kohta kaebaja ei olnud TLPA muinsuskaitseosakonnale esitanud ehitusprojekti muudatust, samuti puudus TLPA kooskõlastus ning luba VD 8 ja VD 9 lammutustööde tegemiseks, siis oli VD 8 ning VD 9 lammutamine õigusvastane.
33.Vaatamata eeltoodule leiab kohus, et esineb alus, et tunnistada sunniraha rakendamine õigusvastaseks.
33.1.Sunniraha on haldustäitemenetluses rakendatav meede, mille sisuks on avalik-õigusliku rahalise kohustuse isikule asetamine kindla eesmärgi saavutamiseks. Riigikohus selgitas
22.04.2015 otsuses nr 3-3-1-72-14 (p 14), et hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (HMS § 107 lg 2, ATSS § 3 lg-d 2 ja 3). Õiguspärane sunniraha rakendamine eeldab seega, et: 1) isikule peab olema ettekirjutusega pandud kindel kohustus; 2) ta ei täida kohustust ettenähtud tähtajaks; 3) sunniraha kohaldatakse selleks, et teda mõjutada edaspidi ettekirjutusega pandud kohustust täitma.
33.2.Lugedes 09.04.2019 ettekirjutuse resolutsiooni, siis on selle eesmärk väga üldine: hoiduda muinsuskaitselise objektiga seotud töödest ja tegevustest, mis on vastuolus MuKS-ga, sealhulgas TLPA muinsuskaitse osakonna kooskõlastatud projekti ja kirjaliku loata tööd. Ei ettekirjutuse resolutsioonist ega selle kirjeldavast osast ei tulene, mis oli ettekirjutuse konkreetseks eesmärgiks. Tulenevalt 08.04.2019 tuvastatud olukorrast, kui kaebaja oli asunud VD 8 lammutamisele (tl 38), oleks 09.04.2019 ettekirjutuse (üheks) eesmärgiks saanud olla ehitustööde jätkamine selliselt, et säilitatakse ehitismälestised VD 8 ja VD 9. Vastustaja ettekirjutuse üldine eesmärk nö igaks juhuks hõlmata kõik tulevikus toimuda võivad rikkumised ei ole kooskõlas põhimõttega, mille kohaselt peab isikule koormava ettekirjutuse tegemisel olema isikule pandud kohustus selge, konkreetne ning üheselt arusaadav.
33.3.Kui 03.07.2019 tuvastati, et VD 8 ja VD 9 on lammutatud, siis oleks sunniraha rakendamise eesmärgiks saanud olla VD 8 ja VD 9 taastamine selliselt, et ehitismälestis oleks säilinud. Asjaolu, et 30.07.2019 sunniraha rakendamise teade koostati VD 8 ja VD 9 lammutamisega, nähtub üheselt põhjendustest: 03.07.2019 Tallinnas aadressil Tartu mnt 80 asuva kultuurimälestisel nr 8626 „Tselluloosi- ja paberivabriku I paberivabrik“ (Kultuuriministri 18.08.1997. a määrus nr 48 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“, RTL 1997, 165/166, 929) Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakond (TLPA MO) tuvastas, et Fausto Capital OÜ rikkus keelatud teost hoidumise kohustust. Muinsuskaitsenõuete rikkumine seisnes selles, et kultuurimälestisel lammutati vahelagi, väärtuslik detaili nr 8 ja ehitati katust ilma muinsuskaitse eritingimusi järgiva ja TLPA MO poolt kooskõlastatud projektdokumentatsioonita ja kirjaliku loata. Õigusvastane lammutamine ja ehitamine ei taga ehitismälestise ajaloolise ja arhitektuurse väärtuse ning ehitismälestiste kompleksi terviku säilimist. Samas ei ole 30.07.2019 sunniraha rakendamise teate resolutsioonist näha, et kaebajat kohustatakse ehitismälestisi taastama ning antakse selleks tähtaeg. Täiendavalt koostas vastustaja 31.07.2019 ettekirjutuse, milles kohustati kaebajat taastama kooskõlas kehtivate õigusnormidega 28.04.2017 muinsuskaitse eritingimustes märgitud VD nr 8 (tl 15). Kohustuse täitmise tähtaega on pikendatud kuni 01.05.2020 (tl 122).
33.4.Korrakaitse (riikliku järelevalve) eesmärk on avaliku korra osaks olevate õigushüvede ennetav kaitsmine kahju tekkimise vastu, juba tekkinud kahju suurenemise vältimine ja korrarikkumise kõrvaldamine (preventiivne eesmärk) („Korrakaitseseadus. Kommenteeritud väljaanne.“ Laaring, M. jt., lk 5). Eeltoodust tulenevalt on sunniraha eesmärk ennetavalt suunata isik õiguspärasele käitumisele, st ettekirjutusega pandud kohustuse täitmisele. Kui 03.07.2019 tuvastati, et VD 8 ja VD 9 on lammutatud ei olnud kaebajal enam võimalik täita nende objektide säilitamiskohustust, seega
ei saanud sunniraha enam kanda eesmärki säilitada VD 8 ja VD 9, mis oli projekti ning muinsuskaitse eritingimustega ette nähtud.
33.5.Nagu vastustaja on ka ise tõdenud, on riiklikul järelevalvel (sh sunnirahal) eelkõige preventiivne, mitte aga karistuslik eesmärk (tl 153). Olukorras, kus kaebajal ei olnud enam võimalik täita väärtuslike detailide säilitamise kohustust (30.07.2019 sunniraha rakendamise ajendiks olid VD 8 ja VD 9 lammutamine) mõjub sunniraha rakendamine siiski karistuslikult. Sellises olukorras ei saa sunniraha rakendamine täita oma ennetavat, suunavat eesmärki. Kohtuotsuse p-s 33.1 viidatud Riigikohtu lahendist tuleneb juhis, mille kohaselt on haldusorganil kaalutlusõigus, kas sunniraha rakendada või mitte, lähtudes eesmärgist, mille kohaselt on sunniraha mõeldud ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks.
33.6.Kohtu hinnagul rikkus kaebaja VD 8 ja VD 9 lammutustöödega EhS-st ja MuKS-st tulenevaid nõudeid ehitamisele. Riikliku järelevalve eesmärk on avaliku korra osaks olevate õigushüvede ennetav kaitsmine kahju tekkimise vastu, juba tekkinud kahju suurenemise vältimine ja korrarikkumise kõrvaldamine (preventiivne eesmärk). Süüteomenetluse eesmärk on välja selgitada süüteo toime pannud isik ja võtta ta karistusõiguslikult vastutusele (repressiivne eesmärk). Sama olukord võib seejuures anda alust nii järelevalvemenetluse kui ka süüteomenetluse alustamiseks. Menetlused võivad kulgeda paralleelselt või üksteisega vahetus ajalises järgnevuses („Korrakaitseseadus. Kommenteeritud väljaanne“. Laaring, M. jt., lk 5-6).
33.7.Asjaolu, et vastustaja koostas päev pärast sunniraha rakendamise hoiatuse tegemist, s.o 31.07.2019 kaebajale uue ettekirjutuse taastada VD 8, näitab, et vastustaja eesmärk oli lammutamisele eelnenud olukorra taastamine. Seega on taastamiskohustus hõlmatud riikliku järelevalve menetluse raames. Kaebaja ei ole nimetatud ettekirjutust ka vaidlustanud ning on väljendanud nõusolekut vabatahtlikult VD 8 taastada (tl 131). Seevastu ei olnud 30.07.2019 enam võimalik kaebajat suunata täitma säilitamiskohustust, kuivõrd selleks hetkeks puudusid objektid, mida säilitada.
33.8.Antud olukorras, kus kohtu hinnangul on rikkumine aset leidnud, kuid riikliku järelevalve menetluses kohaldatav sunniraha meede oma eesmärki enam ei kandnud, oli vastustajal võimalik alustada süüteomenetlus EhS-is ning MuKS-is sätestatud alustel, mida kohus on selgitanud ka oma 13.12.2019 määruses (tl 135). Vastustaja oli tuvastanud süüteole vastavad tunnused, mistõttu oleks kohtu hinnangul eesmärgipärane ning kohane süüteomenetluse alustamine. Kohus ei jaga vastustaja seisukohta, mille kohaselt sunniraha rakendamisest loobumine devalveeriks sunnirahahoiatusega ettekirjutuse mõtte ja toime. Kohus leiab, rõhutades veelkord riikliku järelevalve ning süütemenetluse eesmärkide eristamist, et antud situatsioonis oli vastustajal olukorra asjaolusid arvestades võimalus toimida kahe erineva menetluse raames, millest kummagi mõjutusmeetmete efektiivsuses ei ole alust kahelda. Ühelt menetlusliigilt teisele üleminek ei nõrgesta kuidagi vastustaja positsiooni, vaid aitab olukorraga sobivaima lahenduse leidmist. Kohus rõhutab, et juhul kui vastustaja alustab süüteomenetlust, siis on kohtu seisukoht süüteo osas üheks tõendiks teiste hulgas ega ole siduv.
33.9.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuigi vastustaja 09.04.2019 ettekirjutus on õiguspärane, tuvastatud on kaebaja poolne eelviidatud EhS-is ja MuKS-is sätestatud ehitamisele esitatavate nõuete rikkumine, on 30.07.2019 sunniraha rakendamise teade õigusvastane. Sunniraha ei saanud enam kallutada kaebajat täitma ettekirjutusega pandud kohustust säilitada VD 8 ja VD 9.
33.10.Riigivastutuse seaduse §-s 11 sätestatud kahju hüvitamise nõuet asendava tagajärgede kõrvaldamise nõude esitamiseks, samuti haldusaktide või toimingute muude õigusvastaste
tagajärgede kõrvaldamiseks võib isik esitada halduskohtule HKMS § 5 lg 1 p 5 ja § 37 lg 2 p 5 kohaselt heastamiskaebuse. Kuna heastamiskaebus on kohustamiskaebuse eriliik, laieneb sellele HKMS § 41 lg 3. Selle sätte kohaselt võib kohus ka heastamiskaebuse rahuldamisel kirjutada asutusele ette konkreetse tegevuse või lasta tagajärgede kõrvaldamise küsimuse otsustada vastustajal kaalutlusõiguse alusel. (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas 3-17725, p 12). Heastamiskaebuse aluseks on kaebaja õigusi rikkuvate tagajärgede tekitamine haldusakti või toiminguga. Eelnevalt leidis kohus, et 30.07.2019 sunniraha rakendamise teade oli õigusvastane. Kuivõrd kaebaja tasus 30.07.2019 õigusvastase sunniraha rakendamise teate alusel teates märgitud sunniraha, tuleb vastustajal sunniraha kaebajale heastamiskaebuse raames tagastada. Seetõttu rahuldab kohus heastamiskaebuse ning kohustab vastustajat kaebajale tagastama kaebaja poolt 30.08.2019 tasutud sunniraha summas üks tuhat (1 000) eurot.
34.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Kuivõrd kaebaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.