Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. veebruar 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-690
Haldusasi
TÜ Tapurla Kaluriühistu kaebus Veterinaar- ja Toiduameti 14. märtsi 2019. a otsuse nr 129 tühistamiseks ning Veterinaar- ja Toiduameti kohustamiseks kustutada kalalaevad „Luik“ ja „Mimmi“ kalalaevade registrist tema avalduse alusel
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 7. oktoobri 2019. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – TÜ Tapurla Kaluriühistu, esindaja adv Erki Siht Vastustaja – Veterinaar- ja Toiduamet, esindaja v.adv Jaanus Tehver Kaasatud haldusorgan – Maaeluministeerium, esindaja Geir Veski
Menetluse alus ringkonnakohtus
TÜ Tapurla Kaluriühistu apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta TÜ Tapurla Kaluriühistu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 7. oktoobri 2019. a otsus haldusasjas nr 3-19-690 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 9. märtsil 2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses
3-19-690 (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maaeluministeerium (kalalaevade riikliku registri volitatud töötleja kuni 30.11.2017) peatas 13.01.2017 otsusega nr 15 tulundusühistule (TÜ) Tapurla Kaluriühistu kuuluvate kalalaevade „Luik“ ja „Mimmi“ kalalaevatunnistuste kehtivuse kalapüügiseaduse (KPS) § 38 lg 6 p 1 alusel alates 19.01.2017, kuna laevu ei ole ühe aasta jooksul kasutatud kalapüügiks. Otsuse kohaselt hakkab kalalaevatunnistus uuesti kehtima, kui esitatakse taotlus kalalaevale kalapüügiloa saamiseks (KPS § 38 lg 8).
2.TÜ Tapurla Kaluriühistu esitas Maaeluministeeriumile 15.11.2017 taotluse kalapüügiloa saamiseks kalalaevadele „Luik“ ja „Mimmi“, esitades ühtlasi kalalaevade merekõlblikkuse tunnistused. Mõlemad kalalaevad esitasid elektroonilise raporteerimise süsteemi vahendusel Keskkonnainspektsioonile (KKI) andmed 19.–20.10.2018 toimunud püügireiside (vastavalt nr 31339 ja nr 31338) kohta. KKI kontrollis 02.11.2018 Tapurla sadamas, kas kalalaevad „Luik“ ja „Mimmi“ on teinud viimasel ajal püügireise. Kontrolli tulemusel selgus, et kalalaev „Luik“ on tõstetud kaldale, sellel puudub osaliselt põhjakate ja pardast on murdunud puidust laud, samuti ei ole laeval peal mootorit. Kalalaev „Mimmi“ seisis sadamas kai ääres, kuid selle traalipoolil ei olnud traalnoota, laeva põhi oli kaetud roheka samblaga ning trümmi äärtes olid ämblikuvõrgud ja trümmi põhi oli kuiv (st miski ei viita, et seal oleks hiljuti kala hoitud), samuti ei läinud laeva mootor käima. Sellest tulenevalt alustas KKI kalalaevade „Luik“ ja „Mimmi“ püügireiside nr 31339 ja nr 31338 osas kriminaalasja nr 18940000016 karistusseadustiku § 280 lg 2 tunnustel (haldusorganile teadvalt valeandmete esitamine, kui see on toime pandud eesmärgiga omandada õigus).
3.TÜ Tapurla Kaluriühistu esitas 19.11.2018 Maaeluministeeriumile avalduse kalalaevade „Luik“ ja „Mimmi“ kustutamiseks kalalaevade registrist alates 19.11.2018.
4.Veterinaar- ja Toiduamet (VTA; kutselise kalapüügi registri volitatud töötleja alates 01.12.2017) valmistas ette otsuse eelnõu kalalaevade „Luik“ ja „Mimmi“ kustutamiseks kalalaevade registri segmendist 4S1 omaniku nõudmisel vastavalt KPS § 37 p-le 4 ning palus selle kohta 12.12.2018 kirjaga Maaeluministeeriumi seisukohta. Maaeluministeerium märkis 04.01.2019 kirjas, et kalalaevad „Luik“ ja „Mimmi“ ei ole teinud ajavahemikul 24.11.2015– 18.10.2018 ühtegi püügireisi ning 19.–20.10.2018 püügireisidega nr 31339 ja nr 31338 seoses on alustatud kriminaalmenetlus. Järelikult tuleks kalalaevatunnistused tunnistada KPS § 38 lg 4 p 1 alusel kehtetuks ja kustutada kalalaevad registrist KPS § 37 p 2 alusel. Samuti tuleks kalalaevad registrist kustutada KPS § 37 p 1 alusel, sest need ei vasta enam registrisse kandmise tingimustele (vt KPS § 36 p-d 6 ja 7). KPS § 69 lg 1 kohaselt peavad kalalaevad „Luik“ ja „Mimmi“ olema varustatud satelliitjälgimissüsteemiga, kuid KKI andmetel alates 20.01.2017 nimetatud laevadel selline süsteem puudub. Veeteede Ameti andmetel ei ole kalalaevadel „Luik“ ja „Mimmi“ lisaks kehtivaid merekõlblikkuse tunnistusi, kuna laevadele on tegemata iga-aastased ülevaatused. 2(10)
3-19-690
5.Veterinaar- ja Toiduamet tunnistas 14.03.2019 otsusega nr 129 kalalaevade „Luik“ ja „Mimmi“ kalalaevatunnistused KPS § 38 lg 4 p 1 alusel alates 21.03.2019 kehtetuks, kuna laevu ei ole kahe järjestikuse aasta jooksul kalapüügiks kasutatud. Samuti kustutati kalalaevad „Mimmi“ ja „Luik“ KPS § 37 p 2 alusel alates 21.03.2019 kalalaevade registri segmendist 4S1, kuna laevade kalalaevatunnistused on tunnistatud kehtetuks. Haldusmenetluse käigus on selgunud, et kalalaevadega „Luik“ ja „Mimmi“ toimus viimane püügireis 23.11.2015 ehk üle kolme aasta tagasi ning KKI on tuvastanud, et 2018. a oktoobris püügireise nr 31339 ja nr 31338 ei toimunud. Veeteede Ameti vastuse kohaselt on kalalaevade „Luik“ ja „Mimmi“ merekõlblikkuse tunnistused kehtetud vastavalt alates 15.03.2016 ja 11.07.2015, mistõttu on laevade meresõiduks kasutamine keelatud (meresõiduohutuse seaduse § 17 lg 7). TÜ Tapurla Kaluriühistu esitas avalduse kalalaevade registrist kustutamiseks pärast KKI poolt 02.11.2018 teostatud kontrolli, mille käigus tuvastati kutselise kalapüügi arvestuse registrisse kantud püügireiside mittetoimumine. Kalalaeva registrist kustutamise alusest sõltub see, kas laeva omanikule või valdajale jääb vabanenud püügivõimsuse arvelt 36 kuuks KPS § 351 lg 1 järgi kalalaeva lisamise õigus või mitte. Kalalaeva KPS § 37 p 2 alusel registrist kustutamisel laeva omanud ettevõtjal seda õigust ei teki, vaid püügivõimsus loetakse KPS § 353 lg 1 p 1 järgi asjakohases mahus vabanenuks ja KPS § 353 lg-st 2 tulenevalt otsustab registri vastutav töötleja (Maaeluministeerium) hiljemalt püügivõimsuse vabanemise aastale järgneva aasta 31. märtsiks, millises kalalaevastiku segmendis võib vabanenud püügivõimsuse arvel taotleda kalalaeva registrisse kandmist. Merelaevastiku püügivõimsus on piiratud ressurss, mis mõjutab oluliselt seda, kes ja millises ulatuses saavad kutselise kalapüügiga tegeleda, kuna suurem osa kutselisest kalapüügist toimub kalalaevadega. TÜ Tapurla Kaluriühistu seisukohta, et KPS § 37 p-d 3 ja 4 on suletud tagajärjega normid ning VTA-l puudub kustutamisavalduse saamisel õigus asuda kaaluma, kas kalalaeva registrist kustutamine on põhjendatud või mitte, ei saa pidada praegusel juhul asjakohaseks, sest kalalaevade registrist väljakandmisel on püügivõimsust kui piiratud ressurssi arvestades oluline selgitada välja registrist kustutamise õige alus, mida VTA on ka teinud. Asjaoludest tulenevalt ei saanud TÜ-l Tapurla Kaluriühistu olla ka õigustatud ootust kalalaevade registrist viivitamatuks väljakandmiseks. KPS ei sätesta tähtaega menetluse lõpulviimiseks. Menetluse viibimise tingis praegusel juhul vajadus teha koostöös teiste pädevate ametiasutustega kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud.
6.TÜ Tapurla Kaluriühistu esitas Tallinna Halduskohtule 14.04.2019 kaebuse VTA 14.03.2019 otsuse tühistamiseks ning VTA kohustamiseks kustutada kalalaevad „Luik“ ja „Mimmi“ kalalaevade registrist vastavalt tema 19.11.2018 avaldusele. Kaebaja taotles kalalaevade „Luik“ ja „Mimmi“ registrist kustutamist KPS § 37 p-de 3 ja 4 alusel ning vastustaja jättis selle taotluse õigusvastaselt lahendamata. KPS § 37 p-d 3 ja 4 on suletud tagajärjega normid, mistõttu puudus vastustajal õigus asuda taotluse saamisel kaaluma, kas selle rahuldamine on põhjendatud, ega jätta kalalaeva registrist kustutamata põhjusel, et haldusorgani arvates peaks registrist kustutamine toimuma teise normi alusel. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks oli kaalutlusõiguse ja alternatiivse õigusliku aluse kasutamine praegusel juhul lubatud. Vastustaja tegevus oli õigusvastane ja ebaproportsionaalne, sest menetlus toimus kaebaja huvide vastaselt. Kaebaja taotluse alusel tema olukorra halvendamine on vastuolus reformatio in peius keeluga. Otsus rikub ka õiguskindluse põhimõtet, sest kaebaja avalduse alusel registrist kustutamise eeldused olid täidetud enne, kui oleks tekkinud võimalus kaaluda registrist kustutamist mõnel muul alusel (st kaebajale ebasoodsat õiguslikku alust on kohaldatud tagasiulatuvalt). Laevade KPS § 37 p-de 3 ja 4 alusel registrist kustutamisel oleks kaebajale KPS § 351 lg 1 kohaselt jäänud 36 kuuks vabanenud püügivõimsuse arvelt kalalaeva lisamise õigus. Seega rikub vaidlustatud otsus kaebaja omandiõigust. VTA tõlgendus KPS §-le 37 on vastuolus avalikule õigusele omase põhimõttega, et mis pole lubatud, on keelatud. KPS § 37 ei 3(10)
3-19-690 näe vastustajale ette kaalutlusõigust ning kaebaja taotluse alusel tulnuks kalalaevad registrist kustutada viivitamatult (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2). Mõistlikuks menetlusajaks võinuks olla 7 päeva, kuid menetlus kestis enam kui 3 kuud. Viivitus oli õigusvastane ja selle eesmärk oli kustutada laevad registrist KPS § 37 p 2 alusel, kusjuures kaebajale ei avaldatud menetluse käigus teavet selle kohta, et otsitakse muid aluseid laevade registrist kustutamiseks.
7.Veterinaar- ja Toiduamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kaebaja ei ole vaidlustanud kalalaevatunnistuste KPS § 38 lg 4 p 1 alusel kehtetuks tunnistamist. Kuna püügivõimsus on piiratud ressurss ning selle jagamine mõjutab oluliselt ja vahetult seda, kes ja millises ulatuses saavad tegeleda kutselise kalapüügiga, lasub riigil kohustus hoolitseda selle eest, et kalalaeva registrist kustutamise sätteid ei kasutataks ära selleks, et laevaomanik saaks püügivõimsust n-ö kinni hoida ja omada 36 kuu jooksul õigust lisada vabanenud püügivõimsuse arvel registrisse uusi laevu. Kalalaeva omaniku taotlus ei välista, et vastustaja kontrollib paralleelselt, kas esineb ka muid aluseid kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja kalalaeva registrist kustutamiseks. Kehtivast õigusest ei tulene, et kui tuvastatakse mitme KPS §-s 37 märgitud aluse esinemine, on vastustaja kohustatud lähtuma laevaomaniku tahtest. VTA-l puudusid õiguslikud ja menetluslikud takistused KPS § 37 p 2 kohaldamiseks ning vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Kaebajale anti võimalus esitada enne otsuse tegemist oma arvamus ja vastuväited ning vastustaja on neile otsuses vastanud. Vaidlustatud otsus on tehtud kehtiva õiguse alusel ja KPS ei sätesta, et omaniku taotlusel tuleb laev registrist viivitamatult kustutada. Vastustaja ei ole otsuse tegemisega viivitanud, vaid otsus on tehtud pärast seda, kui kõik vajalikud faktid olid välja selgitatud ja kaebaja ära kuulatud. Menetlustähtaegade pikendamisest ja selle põhjustest on kaebajat eraldi kirjalikult teavitatud. Haldusaktis on põhjendatud, miks juhindus vastustaja laevade registrist kustutamisel KPS § 37 p-st 2 ning seejuures ei ole tehtud kaalutlusvigu. Reformatio in peius põhimõte ei ole asjassepuutuv, sest tegemist ei olnud kaebemenetluses tehtud otsusega. Vastustaja ei ole teinud midagi sellist, mida kehtiv õigus ette ei näe. Kui vastustajal oleks kohustus rakendada kaebajale soodsaimat alust, võimaldaks see isikutel alati vältida kalalaeva KPS § 37 p 2 alusel registrist kustutamist ja sellega kaasnevaid ebasoovitavaid tagajärgi, esitades üksnes avalduse kalalaeva registrist kustutamiseks KPS § 37 p-de 3 või 4 alusel. Selline normistik ei oleks tõhus ega eesmärgipärane. Kaebaja eesmärk on säilitada püügiõigus, milleks tal enda tegevuse tõttu õigus puudub. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi sisulist vastuväidet tuvastatud faktiliste asjaolude kohta, vaid taotleb sisuliselt kohtult õiguskaitset oma õigusvastase tegevuse tagajärgede vältimiseks.
8.Maaeluministeerium leidis seisukohas, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kutselist kalapüüki saab teha vaid registrisse kantud kalalaevaga, kuid registri maht on piiratud. Huvitatud isikud saavad püügivõimsust omandada kas seda kelleltki ostes või avalikul konkursil, kui riik on kalalaevastiku segmenti määranud täiendava vaba püügivõimsuse. Kalalaeva omaniku või valdaja eelisõiguse tekkimine uue kalalaeva registrisse toomiseks sõltub sellest, millisel õiguslikul alusel on kalalaev registrist kustutatud. Eelisõigus kalalaeva registrisse lisamiseks on oluline ja rahaliselt hinnatav õigus. Praegusel juhul on ilmne, et kaebaja soovis taotluse esitamisega säilitada kalalaeva lisamise eelisõigust ja vältida vabaneva püügivõimsuse jagamist avalikul konkursil. Kaebaja oli teadlik, et kalalaevad „Luik“ ja „Mimmi“ on registris õigusvastaselt ning ta oli kaotanud võimaluse saada nende arvelt uue kalalaeva lisamise eelisõigust. Kaebaja on esitanud 19.–20.10.2018 püügireiside toimumise kohta valeandmeid ning tema suhtes on alustatud kriminaalmenetlust. Kalalaevad „Luik“ ja „Mimmi“ ei ole merekõlblikud juba alates 15.03.2016. Kaebaja tegevus, millega soovitakse hoida kinni piiratud avalikku ressurssi, millele tal puudub seaduse järgi õigus, pärsib kolmandate isikute võimalust tegeleda kutselise kalapüügiga. Kõik kalalaeva registrist kustutamise alused on samaväärsed ja konkreetse aluse kohaldamine oleneb juhtumi asjaoludest. Kui tuvastatud asjaolud tingivad kalalaeva registrist kustutamise KPS § 37 p-de 1, 4(10)
3-19-690 2 või 5 alusel, ei saa vastustaja jätta neid tähelepanuta, olenemata kalalaeva omaniku või valdaja taotlusest. Kuna kaebaja avalduse menetlemisel selgus, et kalalaevade „Luik“ ja „Mimmi“ registris hoidmine on olnud õigusvastane juba enne taotluse esitamist, siis ei saanud vastustaja taotlust koheselt rahuldada, vaid pidi selgitama eelnevalt välja olulise tähendusega asjaolud ja koguma tõendeid (HMS § 6).
9.Tallinna Halduskohus jättis 07.10.2019 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et püügivõimsus (s.o avaliku võimu luba kalalaevaga merel kutselist kalapüüki teostada) on piiratud ressurss. Kutseliseks kalapüügiks merel võib kasutada üksnes registrisse kantud kalalaeva, millel on kehtiv kalalaevatunnistus (KPS § 33 lg 1). Kalalaevad „Luik“ ja „Mimmi“ olid registreeritud segmendis 4S1, mille püügipiirkond on maaeluministri 28.11.2017 määruse nr 79 „Kalalaevastiku segmendid ja nende tunnused, kalalaevastiku segmenti kantavale kalalaevale esitatavad nõuded ning kalalaevastiku segmenti lisamise võimalus“ lisa järgi Läänemeri ning kuhu ei või määruse § 4 lg 1 järgi kalalaeva lisada. Nimetatud segmenti võib kalalaeva lisada üksnes siis, kui selles segmendis registreeritud kalalaev kustutatakse registrist (KPS § 35 lg 3). Olenevalt sellest, millisel alusel kalalaev registrist kustutatakse, säilitab või kaotab registrist kustutatud laeva omanik või valdaja õiguse lisada nimetatud segmenti uus kalalaev. Seega piiravad segmenti kalalaeva lisamise reeglid ettevõtjate õigust tegeleda Läänemerel kutselise kalapüügiga ning põhjendatud ja õiguspärased on KPS normid, mis võtavad registrist kustutatud kalalaeva omanikult või valdajalt õiguse uut kalalaeva samasse segmenti lisada, kui ta ei ole oma kalalaeva pikemat aega kalapüügiks kasutanud. Sellega on ta näidanud, et ei ole püügivõimsuse kasutamisest huvitatud, mistõttu ei ole ka õigustatud selle n-ö kinnihoidmine, vaid teistele ettevõtjatele tuleb anda võimalus omandada nimetatud õigus. Avalikes huvides ei ole hoida kalahindu kõrgel ega takistada konkurentidel turule siseneda või turuosa laiendada. Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et 19.–20.10.2018 püügireise kalalaevadega „Luik“ ja „Mimmi“ ei toimunud, vaid tegelikult toimus viimane püügireis nende laevadega 23.11.2015. Samuti ei ole vaidlust, et laevadel puudub merekõlblikkuse tunnistus (kalalaeval „Luik“ alates 15.03.2016 ja kalalaeval „Mimmi“ alates 11.07.2015) ning laevad ei ole varustatud KPS § 69 lg 1 järgi nõutava satelliitjälgimissüsteemiga. KKI on tuvastanud, et laevade seisukorra tõttu ei olnudki neid võimalik merel kalapüügiks kasutada, mis kinnitab täiendavalt, et seda pole juba pikemat aega tehtud. Seega esines juba kaebaja avalduse esitamise ajal KPS § 38 lg 4 p-st 1 tulenev alus nimetatud laevade kalalaevatunnistuste kehtetuks tunnistamiseks ning vastustajal oli õiguslik alus tunnistada kalalaevatunnistused kehtetuks ja sellest tulenevalt kustutada laevad omakorda registrist KPS § 37 p 2 alusel, sõltumata kaebaja avaldusest. Vastustaja tegevus oli kooskõlas KPS-ga ja seaduslikkuse põhimõttega (HMS § 3 lg 1). Haldusmenetlus algas praegusel juhul kaebaja 19.11.2018 avalduse esitamisega. Kuna KPS ei näe sellise menetluse osas ette erireegleid, tuleb taotluse menetlemisel lähtuda HMS-i nõuetest. Kuna vastustajale selgus, et kalalaevadega ei ole pikemat aega püügireise tehtud, tuli tal seda asjaolu kontrollida ja asja lahendamisel arvestada. VTA ei olnud asja otsustamisel piiratud üksnes kaebaja avalduse ja tema huvidega, vaid pidi arvestama ka asjakohaseid avalikke huve. KPS § 37 ei näe haldusorganile ette kaalumisõigust selles osas, kas kalalaev registrist kustutada, kui esineb vähemalt üks selles loetletud alustest, kuid vastustaja ei olegi seda nõuet rikkunud, sest kalalaevad „Luik“ ja „Mimmi“ kustutati registrist. Samas ei tulene KPS §-st 37, et kui laeva omanik või valdaja on esitanud vastava avalduse, tuleb kalalaev tingimata registrist kustutada KPS § 37 p-de 3 või 4 alusel ning välistatud on laeva registrist kustutamine teistel alustel. Konkreetse aluse valik sõltub siiski konkreetsetest asjaoludest ja huvide kaalumisest, mida KPS § 37 ei välista. Ehkki vaidlustatud haldusakt on mõningate põhjendamispuudustega, saab sellest siiski järeldada, et vastustaja pidas praegusel juhul kaalukamateks avalikke huve. KPS § 37 p 2 5(10)
3-19-690 ja § 38 lg 4 p 1 eesmärk on vältida piiratud ressursi põhjendamatut ja pikaajalist kinnihoidmist ettevõtja poolt, kes ei soovi omandatud püügivõimsust kasutada või kellel puuduvad selleks vajalikud vahendid. Selline olukord piiraks ebaproportsionaalselt teiste ettevõtjate õigusi. Kaebaja eesmärk on jätta endale õigus lisada kustutatud laevade asemel registrisse uued laevad, kuid juhul, kui kaebajal oli tegelikult soov sellises mahus kalapüügiga tegeleda, oleks ta kasutanud selleks kalalaevu „Luik“ ja „Mimmi“ või kandnud nende asemele registrisse uued kalalaevad. Kalalaevade mittekasutamine ja püügireiside kohta valeandmete esitamine näitab, et kaebaja ei kasuta tegelikult püügivõimsust sellises mahus, et vajaks (lisaks) kahte kalalaeva segmendis 4S1, vaid soovib püügimahtu kinni hoida, et hoida kalahindu kõrgel ja takistada konkurentide majandustegevust. Kaebaja need huvid ei kaalu üles avalikke huve ega teiste ettevõtjate huve, mistõttu ei ole VTA teinud kaalumisvigu, mis annaksid alust haldusakti tühistada. Kaebaja õigusi ei ole ülemääraselt piiratud, sest ta kaotas õiguse, mida ta ei kasutanudki, kuid mille kasutamise vastu tunnevad huvi teised ettevõtjad. Kaebaja saanuks tekkinud olukorda vältida, kui ta oleks kalalaevu „Luik“ ja „Mimmi“ ka tegelikult kalapüügiks kasutanud või esitanud juba varem (enne viimasest püügireisist kahe aasta möödumist) avalduse nende registrist kustutamiseks ja taotlenud uute laevade registrisse kandmist. Seega on praeguse olukorra põhjustanud kaebaja ise ning tema avalduse esitamise aeg näitab, et ta oli teadlik KKI kontrolliga kaasnevatest tagajärgedest ja püüdis neid vältida. Viide reformatio in peius põhimõttele on asjakohatu, sest tegemist ei ole haldusmenetluse, vaid süüteomenetluse põhimõttega. Samuti ei ole kaebaja olukorda muudetud raskemaks, sest laevad oleks tuvastatud asjaoludest lähtuvalt samal alusel registrist kustutatud ka ilma tema avalduseta. Rikutud ei ole ka normide tagasiulatuva rakendamise keeldu, sest laevade kalalaevatunnistuste kehtetuks tunnistamise ja sellega seonduvalt registrist kustutamise faktiline ja õiguslik alus olid olemas juba enne kaebaja avalduse esitamist (laevad saanuks registrist kustutada juba alates 23.11.2017). Asjaolu, et kaebaja jõudis esitada avalduse laevade registrist kustutamiseks enne, kui vastustaja sai teada nende mittekasutamisest, ei tähenda, et norme oleks kaebaja suhtes rakendatud tagasiulatuvalt. Kuna kaebaja rikkus temale riigi poolt antud õiguse kasutamise tingimusi, siis oli riigil õigus temale antud õigus ära võtta. Selline võimalus oli KPS-s ette nähtud ja kaebaja pidi ettevõtjana olema sellest teadlik, mistõttu ei ole rikutud ka õiguskindlust. Vastustaja ei ole asja otsustamisega põhjendamatult viivitanud. Kuna KPS ei sätesta taotluse lahendamiseks kindlat tähtaega, tuli see lahendada mõistliku aja jooksul. Seejuures tuli VTA-l enne haldusakti andmist kontrollida menetluse käigus saadud teavet, mida ta on ka teinud. Kaebajat on menetluse pikenemisest ja täiendavate andmete hankimise vajadusest teavitatud (18.12.2018, 15.01.2019 ja 30.01.2019). Enne haldusakti andmist on otsuse eelnõu saadetud 14.02.2019 kaebajale tutvumiseks, mistõttu olid kaebajale teada haldusakti andmise peamised põhjendused ja tal oli võimalik nende suhtes oma arvamust avaldada (HMS § 40 lg 1). Kuigi otsusest ei nähtu selgelt, mida vastustaja kaebaja avalduse osas otsustas, siis olukorras, kus vastustaja kustutas laevad registrist KPS § 37 p 2 alusel, ei saanud ta enam kaebaja avaldust rahuldada ega samu laevu teisel alusel registrist kustutada. Seega tuleb järeldada, et kaebaja avaldus jäeti rahuldamata. See tulnuks küll otsuses selgelt välja tuua, kuid asjaolusid arvestades ei ole tegemist rikkumisega, mis saanuks asja otsustamist mõjutada ja tooks kaasa haldusakti tühistamise (HMS § 58). Kuna tühistamisnõue jääb rahuldamata, siis ei ole alust rahuldada ka kohustamisnõuet.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.TÜ Tapurla Kaluriühistu palub 06.11.2019 apellatsioonkaebuses (täiendatud 17.01.2020) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 6(10)
3-19-690 Halduskohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ja hinnanud ebaõigesti tõendeid, samuti kohaldanud vääralt materiaalõigust. Vaidluse lahendamiseks on määrav, kas kalalaevad „Luik“ ja „Mimmi“ tulnuks kustutada registrist kaebaja nõudel (KPS § 37 p-d 3 ja 4) või VTA tuvastatud asjaoludel (KPS § 38 lg 4 p 1, § 37 p 2). Sellest sõltub, kas kaebajal säilib KPS § 351 lg 1 järgi õigus kanda registrisse teine kalalaev. Halduskohus leidis vastuoluliselt, et KPS § 37 ei näe haldusorganile ette kaalutlusõigust, kuid konkreetse aluse valikul ei ole kaalutlusõigus siiski välistatud. Halduskohtu tõlgendus on vastuolus seaduslikkuse põhimõttega (nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2018 otsus nr 3-17-2025, p 7), kuid halduskohus ei ole seda aspekti käsitlenud. Kehtivas KPS-s puudub selline säte, mis võimaldaks KPS § 37 p-des 3 või 4 toodud taotluse lahendamisel asuda kaaluma, kas kalalaeva registrist kustutamiseks leidub ka mõni teine (praegusel juhul taotlejale ebasoodsama tagajärjega) õiguslik alus. Lähtekoht, et õigusliku aluse valik sõltub konkreetsetest asjaoludest ja huvide kaalumisest, viitab seadusega vastuolus olevale tõlgendusele, mis annaks kaalutlusõiguse puudumisele vaatamata haldusorganile õiguse lahendada taotlus kaalutlusõigust kasutades. Selline valikuõigus saaks esineda vaid juhul, kui see on KPS §-s 37 selgesõnaliselt sätestatud. KPS § 37 sõnastus mingit kaalutlusõigust ette ei näe, vaid tegemist on jäiga normiga, mis kohustab haldusorganit taotletud haldusakti andma. Kui kalalaeva registrist kustutamiseks on avalduse esitanud laeva omanik või valdaja, siis tuleb laev KPS § 37 p-de 3 või 4 alusel viivitamatult registrist kustutada ning laeva ei saa jätta registrist kustutamata põhjusel, et haldusorgani arvates võiks selleks esineda ka alternatiivne õiguslik alus ja tema hinnangul tuleks kasutada hoopis seda. See oleks võimalik vaid juhul, kui KPS sätestaks haldusorganile õiguse peatada omaniku või valdaja avalduse lahendamine, kuni selgub, kas võib tekkida mõni muu alus kalalaeva registrist kustutamiseks. Õigusvastane on kohaldada isikule ebasoodsat õiguslikku alust tagasiulatuvalt, eriti olukorras, kus kaebaja avalduse alusel laevade registrist kustutamise eeldused olid täidetud enne, kui üldse tekkis võimalus kustutada laevad registrist mistahes muul alusel. KPS § 37 p 2 kohaselt kustutatakse kalalaev registrist, kui selle kalalaevatunnistus on tunnistatud kehtetuks, kuid 19.11.2018 seisuga olid kalalaevade „Luik“ ja „Mimmi“ kalalaevatunnistused kehtivad, sest VTA tunnistas need KPS § 38 lg 4 p 1 alusel kehtetuks alles vaidlusaluse 14.03.2019 otsusega. Seega on rikutud ka õiguskindluse põhimõtet. Mõistlik aeg 19.11.2018 taotluse lahendamiseks olnuks kuni 7 päeva, kuid VTA menetles avaldust enam kui 3 kuud. Ebaõige on halduskohtu väide, et püügireiside kohta valeandmete esitamise üle puudub vaidlus, sest kaebaja ei ole seda üheski seisukohas omaks võtnud. Viimaste püügireiside tegelik toimumisaeg ja laevade merekõlblikkus ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust, sest kaalutlusõiguse puudumise tõttu ei saanud vastustaja nende väidetavate asjaoludega üldse arvestada. Kohtu järeldus, et vastustaja tegevus oli õiguspärane, sest kaebaja kalalaevade „Luik“ ja „Mimmi“ kalalaevatunnistuste kehtetuks tunnistamise ning sellega seotult ka nende registrist kustutamise faktilised ja õiguslikud alused esinesid juba enne kaebaja 19.11.2018 avalduse esitamist, on samuti põhjendamatu. Kuna kaebaja taotles laevade registrist kustutamist KPS § 37 p 3 alusel, ei olnud haldusorganil KPS järgi õigust kustutada laeva registrist muul õiguslikul alusel. See saaks olla lubatav vaid siis, kui seadus sellise võimaluse selgelt sätestab. Kui kaebaja laevade registrist kustutamiseks esinenuks mõni muu õiguslik alus, tulnuks sellekohane haldusakt anda enne kaebaja poolt taotluse esitamist. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette, vaid seadusandjal on õigus kehtestada ka normistik, mis ei jäta seaduse rakendajale kaalutlusõigust, kuid võib rakendamisel anda sellele vaatamata proportsionaalse tulemuse (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsus nr 3-3-1-11-03, p-d 41 ja 43). Kaalutlusõigust ei ole vastustajale nähtud ette ka praegusel juhul, kuid halduskohus on ühelegi normile tuginemata ja asjakohaseid põhjendusi esitamata ikkagi leidnud, et vastustajal oli õigus huvisid kaaluda. Kaebaja jääb ka oma varasemate seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada.
7(10)
3-19-690
11.Veterinaar- ja Toiduamet vaidleb 11.12.2019 kirjalikus vastuses (täiendatud 17.01.2020) apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellant ei ole VTA 14.03.2019 otsust vaidlustanud osas, millega tunnistati KPS § 38 lg 4 p 1 alusel kehtetuks kalalaevade „Luik“ ja „Mimmi“ kalalaevatunnistused, ega ka lükanud ümber selle aluseks olnud faktilisi asjaolusid. Järelikult esines kalalaevade registrist kustutamiseks vaidlustatud haldusakti andmise aja seisuga kaks KPS §-s 37 sätestatud alust: laeva omaniku nõue (KPS § 37 p 4) ja kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamine (KPS § 37 p 2). Seejuures hinnatakse haldusakti õiguspärasust just selle andmise aja (14.03.2019) seisuga ning tähtsust ei oma see, milline oli õiguslik olukord apellandi taotluse esitamise ajal (19.11.2018). Apellandi positsioon taandub sisuliselt väitele, et omaniku taotlus laeva registrist kustutamiseks on registripidaja jaoks igal juhul prioriteetne ning VTA-l puudub taotluse saamisel võimalus kaaluda muude registrist kustutamise aluste kohaldamist. Seda seisukohta ei toeta ükski kehtiv õigusnorm ega õiguse üldpõhimõte ning see ei ole ka loogiliselt põhjendatav. KPS § 37 ei jäta VTA-le kaalutlusruumi, kas mõne sättes loetletud aluse esinemise korral laev registrist kustutada või mitte, kuid seadusest ei tulene, et mitme aluse esinemise korral on mõnel alusel teise ees kohaldamise prioriteet. Halduskohus on õigesti ja arusaadavalt põhjendanud, miks ta kaebuse põhiväitega ei nõustu, kuid apellatsioonkaebuses on sisuliselt üksnes korratud kaebuse väiteid. Vastustaja jääb samuti oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada, nõustudes ühtlasi halduskohtu põhjendustega.
12.Maaeluministeerium leiab 06.12.2019 seisukohas, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus leidis õigesti, et haldusorganil puudub KPS §-s 37 sätestatud aluste esinemisel kaalutlusõigus, kas kalalaev registrist kustutada või mitte, kuid kõik loetletud alused on samaväärsed ning konkreetse aluse valik sõltub juhtumi asjaoludest ja huvide kaalumisest. Apellant ei ole halduskohtumenetluses esitanud ühtegi omapoolset seisukohta ega vastuväidet sellele, et 19.–20.10.2018 püügireise ei toimunud, vaid nende kohta esitati valeandmeid. Püügireiside mittetoimumise on tuvastanud KKI ja Veeteede Amet. Järelikult ei oma tähtsust, et apellant ei ole püügireiside mittetoimumist selgesõnaliselt omaks võtnud. Halduskohus on üksnes nentinud, et kaebaja ei ole nendele asjaoludele vastu vaielnud. Maaeluministeerium jääb ka oma varasemate seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et TÜ Tapurla Kaluriühistu apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud enamike põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
14.Asjas on peamiseks vaidlusküsimuseks, kas olukorras, kus TÜ Tapurla Kaluriühistu kui kalalaevade „Luik“ (pardanumber EK-9318; laevakinnistusraamatu registriosa nr 1F00I68) ja „Mimmi“ (pardanumber EK-9315; laevakinnistusraamatu registriosa nr 1F00I64) omanik esitas vastustajale 19.11.2018 avalduse (tl 7) kustutada kalalaevad KPS § 37 p 4 alusel kutselise kalapüügi registrist alates 19.11.2018, oli vastustajal õigus kustutada laevad registrist teisel õiguslikul alusel (KPS § 37 p 2), mis välistab KPS § 351 lg-te 1, 3 ja 4 ning maaeluministri 28.11.2017 määruse nr 79 § 4 lg 1 kohaselt apellandi õiguse lisada vabanenud püügivõimsuse arvel samasse kalalaevastiku segmenti (praegusel juhul 4S1) 36 kuu jooksul registrisse uus kalalaev.
8(10)
3-19-690
15.Ringkonnakohus jagab halduskohtu ja vastustaja seisukohta, et KPS §-st 37 ei jäta registri volitatud töötlejale (VTA) küll kaalutlusõigust küsimuses, kas kalalaev sättes toodud asjaolude esinemisel registrist kustutada või mitte, kuid kõnealusest normist ei tulene samas piirangut, et kui registrist kustutamiseks esineb mitu põhjust, tuleks kalalaev registrist kustutada just isikule kõige soodsamal alusel. Kui nõustuda apellandi tõlgendusega, siis oleks kalalaeva omanikul või kasutajal sisuliselt alati võimalik vältida kalalaeva registrist kustutamist KPS § 37 p-de 1, 2 või 5 alusel ning püügivõimsuse vabanemist KPS § 353 lg 1 p 1 järgi praktikas tõenäoliselt ei toimuks. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas seaduse mõttega, mida kinnitab asjaolu, et KPS-s 01.12.2017 jõustunud muudatuste üks olulisemaid eesmärke oli piirata võimalusi registrimahu kunstlikuks kinnihoidmiseks, sest see pärsib kolmandate isikute võimalust tegeleda kutselise kalapüügiga (vt Riigikogu XIII koosseisu 491 SE seletuskiri, lk-d 4, 10-13). Kalalaeva registrist kustutamiseks kõige kohasema õigusliku aluse väljaselgitamine ei ole seejuures kaalutlusõiguse teostamine (st haldusorganil puudub võimalus valida, kas laev registrist kustutada või mitte, samuti puudub haldusorganil võimalus otsustada mingi alternatiivse lahenduse kasuks), vaid õiguse kohaldamise küsimus. Apellandi viide Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2018 otsusele nr 3-17-2025 (p 7) ei ole asjakohane, sest nimetatud asjas oli tegemist taotlusega varasemalt määratud pensioni ümberarvutamiseks ning selles juhiti tähelepanu, et pensioni määramisel aluseks võetava ametikoha valis seaduse järgi pensioni taotleja ise ning haldusorgan oli sellega seotud. Praegusel juhul sarnast olukorda ei esine, sest KPS § 37 ei näe laeva omanikule ette õigust ise valida, millisel põhjusel laev registrist kustutatakse.
16.Põhjendamatu on ka apellandi seisukoht, et kuna kalalaeva KPS § 37 p 4 alusel registrist kustutamiseks on ainsaks tingimuseks laeva omaniku taotlus, mille lahendamine ei saa võtta kauem aega kui 7 päeva ja KPS ei näe haldusorganile ette õigust taotluse lahendamist peatada või pikendada, siis viivitas VTA õigusvastaselt apellandi 19.11.2018 taotluse lahendamisega ning oleks pidanud tegema otsuse juba oluliselt varem ehk ajal, kui laevade KPS § 37 p 2 alusel registrist kustutamise tingimused ei olnud veel täidetud. KPS ei näe ette kindlat tähtaega, mille jooksul tuleb kalalaeva registrist kustutamise taotlus lahendada ning seega tuli KPS § 2 lg 4 ja HMS § 5 lg-te 2 ja 4 kohaselt vajalikud menetlustoimingud teha põhjendamatu viivituseta. See ei tähenda siiski, et haldusorganil ei oleks vajaduse korral lubatud taotlust menetleda kauem, kui minimaalselt vajalik aeg registrist kustutamise kande tegemiseks. Kui haldusorganile saab taotluse läbivaatamise käigus teatavaks, et taotlusega hõlmatud kalalaev peaks olema seaduse kohaselt juba varasemalt registrist kustutatud teisel alusel, on ta uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt kohustatud vastavad asjaolud välja selgitama ja koguma selleks vajalikud tõendid. Menetluse üksikasjad määrab õigusaktidega lubatud piirides haldusorgan ise kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1), arvestades nii puudutatud isikute huve kui ka avalikke huve. Kui seadus seda ei piira, on haldusorganil lubatud nii menetlustähtaegu pikendada kui ka menetlust peatada (nt Riigikohtu 16.12.2008 otsus nr 3-3-1-56-08, p 20; 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 9). Praegusel juhul on VTA 18.12.2018, 15.01.2019 ja 30.01.2019 kirjadega (tl 9, 11, 13) apellanti menetlustähtaja pikendamisest korduvalt teavitanud ning asja materjalid ei kinnita, et vastustaja oleks taotluse lahendamisega alusetult viivitanud. Enne VTA 14.03.2019 otsuse nr 129 (tl 1920p) tegemist edastas vastustaja 12.12.2018 järelepärimise Maaeluministeeriumile (tl 32-33) ning Maaeluministeeriumi 04.01.2019 vastuse (tl 35-35p) ja sellele lisatud KKI 21.12.2018 teate (tl 36) põhjal tegi VTA 15.01.2019 täiendava päringu KKI-le (tl 38), millele KKI vastas 17.01.2019 ja 13.02.2019 kirjadega (tl 40, 42). Seejärel edastas VTA 14.02.2019 kirjaga (tl 1517) apellandile arvamuse avaldamiseks otsuse eelnõu, millele apellant vastas 01.03.2019.
17.Kuigi apellant ei ole haldus- ega kohtumenetluses esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et vastustaja luges tuvastatuks, et kalalaevadega „Luik“ ja „Mimmi“ 19.–20.10.2018 püügireise ei toimunud ning järelikult toimus nende laevadega viimane püügireis 23.11.2015, ei saa selle põhjal veel tõepoolest väita, et apellant oleks need asjaolud omaks võtnud ning seetõttu on need 9(10)
3-19-690 HKMS § 60 lg 2 kohaselt tõendamisest vabastatud. Omaksvõtuks saab HKMS § 60 lg 2 ls 2 järgi siiski lugeda üksnes kohtule esitatud avalduses tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist mõne faktiväitega. Sellist nõustumist eeltoodud väidetega apellandi kohtule esitatud avaldustest ei nähtu, vaid apellant on olnud kogu aeg seisukohal, et nimetatud asjaolud ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Lisaks tuleb arvestada, et haldusaktide põhjenduses sisalduvaid väiteid peab tõendama haldusorgan (nt Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p 20; 03.05.2016 otsus nr 3-3-1-5-16, p 12). Seega, olenemata sellest, et apellant ei ole 19.–20.10.2018 püügireiside mittetoimunuks lugemist eraldi vaidlustanud, tuleb kohtul hinnata, kas vastustaja on kogunud piisavalt tõendeid, mis nimetatud asjaolu kinnitavad. Ringkonnakohus leiab, et KKI 13.02.2019 selgituskirjas nr 7-1/18/6087-7 (tl 42) toodud ülevaade KKI poolt 02.11.2018 Tapurla sadamas toimunud vaatluse käigus tuvastatust kinnitab veenvalt, et kalalaevadega „Luik“ ja „Mimmi“ ei saanud 19.–20.10.2018 püügireise toimuda. Kuna neile eelnenud viimane püügireis toimus 23.11.2015, mis on tuvastatud kalalaevatunnistuste kehtivuse peatamisel Maaeluministeeriumi 13.01.2017 otsusega nr 15 (tl 50, 52), siis on VTA 14.03.2019 otsuse tegemisel lugenud õigesti tõendatuks, et kalalaevu „Luik“ ja „Mimmi“ ei ole enam kui kahe järjestikuse aasta jooksul kalapüügiks kasutatud ning KPS § 38 lg 1 p 4 järgi oli VTA-l seega kohustus tunnistada neile väljastatud kalalaevatunnistused kehtetuks ja ühtlasi kustutada laevad KPS § 37 p 2 alusel registrist. Kumbki nimetatud säte ei jäta seejuures haldusorganile kaalumisruumi. Apellandi viited õigustatud ootusele on asjakohatud, sest asjaolud, mis tingisid vaidlustatud otsuses KPS § 38 lg 4 p 1 ja sellest tulenevalt KPS § 37 p 2 kohaldamise, esinesid juba oluliselt enne apellandi 19.11.2018 taotluse esitamist (s.o KPS § 37 p 4 kohaldamise aluse ilmnemist) ning laevade omanikuna pidi ta olema ilmselgelt teadlik, et kalalaevu ei ole mitme aasta jooksul kalapüügiks kasutatud ning nende kalalaevatunnistused pidanuks olema juba ammu kehtetuks tunnistatud ja laevad registrist kustutatud.
18.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb TÜ Tapurla Kaluriühistu apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 07.10.2019 otsus muutmata.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et TÜ Tapurla Kaluriühistu on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 75) ning taotleb lisaks 810 euro suuruste esindajakulude vastustajalt väljamõistmist (tl 84-88p). Menetluskulude kandmine ja nende seos praeguse asja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Menetluskulude väljamõistmise taotlus ja kuludokumendid on küll mõjuva põhjuseta esitatud hilinenult, sest ringkonnakohtu 18.12.2019 määruse (tl 83-83p) p 5 järgi oli taotluse esitamise viimaseks päevaks 10.01.2020 ja kaebaja väited selle ebaselguse kohta on ilmselgelt otsitud, ei ole HKMS § 51 lg 4 kohaselt siiski alust jätta taotlust tähelepanuta, sest see ei põhjusta menetluse viibimist (nt Riigikohtu 20.12.2017 otsus nr 3-16-1616, p 17; 08.03.2012 otsus nr 3-3-1-85-11, p-d 2425). Vastustaja osutatud Riigikohtu 25.04.2019 otsuses nr 3-16-1267 (p 27) käsitleti teistsugust olukorda, sest selles põhjendati taotluse kõrvalejätmist mh asjaoluga, et taotlus esitati sedavõrd vahetult enne lahendi tegemise kuupäeva. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad TÜ Tapurla Kaluriühistu menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. VTA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaasatud haldusorgani Maaeluministeeriumi võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 24 lg 2 ja § 108 alusel samuti tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.