Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 5. detsember 2019, Tartu 3-19-31
Haldusasi
FIE Ahto Peeveri kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 23. oktoobri 2018. a otsuse nr 13-30.1/18/768 ja 6. detsembri 2018. a vaideotsuse nr 13-30.1/18/842-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2019. a otsus Ahto Peeveri apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Ahto Peever, Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Ahto Peeverile apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2019. a otsus. Teha uus otsus, millega rahuldada Ahto Peeveri kaebus ning tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 23. oktoobri 2018. a otsus nr 13 30.1/18/768 ja 6. detsembri 2018. a vaideotsus nr 13-30.1/18/842-1.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 6. jaanuar 2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 9. jaanuari 2017. a otsusega nr 13-30.1/17/13 määrati Ahto Peeverile Maaeluministri 9. septembri 2016. a määruse nr 53 „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus“ (määrus nr 53) alusel toetus 40 000 eurot ja otsustati sellest koheselt välja maksta 30 000 eurot.
2.PRIA 23. oktoobri 2018. a otsusega nr 13-30.1/18/768 tunnistati kehtetuks PRIA
9.jaanuari 2017. a otsus, otsustati jätta kaebajale välja maksmata toetus 10 000 eurot ning nõuti tagasi toetus 30 000 eurot. Otsust põhjendati sellega, et tegemist on kunstlike tingimuste loomisega toetusraha kasutamisel.
3.PRIA 6. detsembri 2018. a vaideotsusega nr 13-30.1/18/842-1 jäeti rahuldamata kaebaja vaie PRIA 23. oktoobri 2018. a otsusega kehtetuks tunnistamiseks.
4.7. jaanuaril 2019 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PRIA 23. oktoobri 2018. a otsuse nr 13-30.1/18/768 ja 6. detsembri 2018. a vaideotsuse nr 13-30.1/18/842-1 tühistamist. Kaebuse kohaselt on PRIA ebaõigesti leidnud, et kaebaja ja Arge Peever vahel põhivara soetuseks tehtud tehingud olid kunstlikud ning sellega loodi kunstlikult tingimused toetuse saamiseks. Kaebaja alustas põllumajandusliku tootmisega, on seda pidevalt arendanud, suurendanud tootmisvõimalusi ja tootmispindalasid. Arge Peever on lõpetanud põllumajandustegevuse, tegeleb käesoleval ajal metsandusega, kui kaebaja tegeleb põllumajandusega. Kaebaja on rentinud Arge Peeverilt põllumajandustehnikat, kuna viimane seda ise ei kasuta. Laenukohustus Arge Peeveri ees on täidetud ning laen kandis endas vaid lühiajalist käibekapitali eesmärki. Kaebaja ja Arge Peever on eraldi leibkonnad ning neil ei ole majanduslikus mõttes midagi ühist. Tehingud Arge Peeveriga on toimunud ausalt, seadmete müügihind vastab turuhinnale, ostetud seadmed on kasutuses kaebaja majandustegevuses.
5.PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgituse kohaselt on kogu vaidlusalune tehnika ostetud Arge Peeverilt, kelle tegutsemiskoht on sama kaebaja tegutsemiskohaga – Rapla maakond Rapla vald Purila küla. Asjaolu, et tegemist on erinevate leibkondadega, ei oma tähtsust. Arge Peever jätkab põllumajandusliku tootmistegevusega. Formaalselt on toetuse saamise nõuded täidetud, kuid tehingupartnerid on lähisugulased ning tavatingimustes (kui tehingupartnerid oleks võõrad) ei oleks ilmselgelt ostetud tehnikat sellises summas, nagu PRIA-lt on raha saadud. Kuigi kaebaja majandustegevus on kiirelt arenenud, ei tähenda see, et toetusraha oleks nõuetekohaselt kasutatud. Raha liikumine kaebaja ja Arge Peeveri pangakontode vahel viitab sellele, et tehinguid pole tegelikult toimunud.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
6.30. aprilli 2019. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.
7.Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et Arge Peever ei ole põllumajandusega tegelemist lõpetanud ning tegutseb edasi füüsilisest isikust ettevõtjana põllu- ja metsamajandussaaduste tootmise, varumise, töötlemise ja müügiga. Seega tegelevad kaebaja Arge Peever mõlemad põllumajandustootmisega ning nende tegutsemiskoht on sama. Kaebaja on Arge Peeveri poeg, mistõttu on tegemist lähedaste inimestega ning nad on püüdnud tekitada eeliseid vajalike tingimuste loomiseks. Pangakontode väljavõttelt nähtub, et pärast toetuse laekumist on kaebaja kandnud Arge Peeverile kokku 30 000 eurot ning sellele järgnevalt on raha kantud tagasi kaebajale laenuna vormistatult. Laenulepingu sõlmimisel ei ole majandustegevuses midagi iseäralikku, kuid tehingu summa ülekandmine ja selle tagasikandmine samale kontole märgituna laenuna viitab pigem tehingu näilisusele. Kaebaja väide, et laen on tagasi makstud, ei muuda antud asjas kohtu seisukohta tehingu näilikkuse osas. Kohus nõustus, et tehnika eest on tasutud kaebaja lähikondsele suuremas summas kui tavapärane turuhind.
8.Halduskohtu hinnangul on vaideotsus samuti õiguspärane, tuvastatud ei ole menetlusnormide rikkumist asja läbivaatamisel ning vaideotsus ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi. Vaidemenetluse kaudu oli tagatud kaebaja ärakuulamisõigus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Ahto Peever esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu
30.aprilli 2019. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus ei ole kaalunud toetusmeetme eesmärgi, põlvkondade vahetuse soodustamise, täitmist. Halduskohtule esitatud FIE Arge Peeveri 2019. aasta
tuludeklaratsiooni B-osa, Arge Vahi talu kasumiaruandest ja bilansist on selgelt näha, et Arge Peever ei tegele omatoodetud põllumajandussaaduste tootmisega. Arge Peever andis kaebajale üle kõik oma kasutuses olevad maad ning lisaks sellele keskkonnasõbraliku majandamise kohustuse. Need andmed on PRIA registrites olemas ning neid on väga lihtne kontrollida. Tehnika müük oli äritehing ning vastupidist ei ole tõendatud. Seejuures esitas kaebaja esimese kulutuste aruande, millest nähtus tehnika soetamine Arge Peeverilt juba 4. juulil 2017. Aruandele PRIA ei reageerinud ega andnud märku, et tema hinnangul on tegemist lubamatu kulutusega. Kaebaja 2017. aasta omatoodetud põllumajandussaaduste käive oli 127 220,12 eurot. Käibevahendite soetamiseks oli vaja võõrkapitali. Seda sai kaebaja kõige soodsamalt Arge Peeverilt intressiga 3%. Tegemist oli lühiajalise laenuga, mis tasuti vastavalt kokkuleppele pärast toodangu realiseerimist. Toetuse tagasinõude otsuses puudub etteheide tehnika soetamisest turuhinnast kõrgema hinna eest. Enne tehnika soetamist uuris kaebaja turuhindasid nii internetist kui ka tehnika maaletoojatelt. Tavapärase praktika kohaselt käib PRIA esindaja kasutatud tehnikat kohapeal vaatamas, et hinnata hinna vastavust turuhinnale. Kaebaja juures aga keegi käinud ei ole. Sellest tulenevalt jääb arusaamatuks, mille alusel PRIA seab ostuhinna õigsuse kahtluse alla. Esialgse äriplaani kohaselt pidi kaebaja toetuse arvel soetama teraviljakombaini. Hiljem selgus, et kombain oli ostetud investeeringutoetusega ega olnud seetõttu investeeringuks kõlblik. Sellega seoses tuli leida uued investeeringu objektid, mis oleksid hädavajalikud ning mahuksid toetuse summa sisse. Kaebaja soetas põllumajandustegevuse tarbeks taimekaitsevahendid, seemned ja väetised tasaarvestuse korras ja seetõttu ei kajastu need kaebaja arvelduskontol. Samas on vastustajale ühes äriplaani muutmisega esitatud nende soetamist kajastavad arved.
10.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja osutab, et kaebaja väitel on ta tasunud Arge Peeverile tehnika eest kokku 48 000 eurot ja teinud samas ulatuses väljaminekuid ka väetiste, taimekaitsevahendite ja külviseemnete ostmiseks. Sellises suuruses väljaminekuid aga toetuse saaja arvelduskontolt ei nähtu. Tehingu poolteks on lähisugulased, kes mõlemad tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjatena. Mõlemad ettevõtjad tegutsevad põllumajandustootjana, tegutsetakse ühes talus ning vajadus tehnika ümbervormistamiseks ühelt FIE-lt teisele tegelikult puudub. Seda enam, et kaebaja väidab, et äriregistri kanne tähendab võimalust FIE Arge Peeveril põllumajandustootmisega edasi tegeleda. Ettevõtjate isiklikke (ostjaks poeg, müüjaks ema) ja majanduslikke (mõlemad FIE-d tegutsevad ühes talus) seoseid arvesse võttes saab väita, et antud juhul on kulutuste kandmine olnud vaid formaalne. PRIA ei ole käsitlenud haldusaktides omandatud tehnika turuhindu ega analüüsinud sellelt seisukohalt tehtud kulutuste mõistlikkust (ELÜPS § 75 lg 1). Toetuse tagasinõudmisel ja välja maksmata jätmisel ei ole PRIA sellele asjaolule ka tuginenud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb apellatsioonkaebus rahuldada.
12.Kaebajale makstud põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse tagasinõudmisel tugineb PRIA sellele, et kaebaja on kunstlikult tekitanud tingimused toetuse taotlemiseks, viidates otsuse õigusliku alusena lisaks määruse nr 53 § 16 lg-le 4 ja ELÜPS asjakohasetele sätetele ka määruse (EL) 1306/2013 art-le 60. Nimetatud sätte järgi ilma, et see piiraks erisätete kohaldamist, ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele.
Seega on toetuse saamiseks kunstlike tingimuste loomisega tegemist juhul, kui taotleja täidab toetuse saamise vormilised tingimused, soovimata tegelikkuses toetuse kasutamisega toetuse eesmärgi saavutamist.
13.ELÜPS-s ega määruses nr 53 ei ole sätestatud, millised on põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse andmise eesmärgid. Määruse nr 53 § 5 lg 1 näeb üksnes ette, et toetust võib taotleda äriplaanis kavandatud põllumajanduslike toodete tootmise alustamiseks või arendamise alaseks tegevuseks. Määruse nr 53 seletuskirja kohaselt on toetusmeetme üldeesmärk noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise hõlbustamine ja põlvkondade vahetusele kaasaaitamine põllumajanduses ning kaasaegsete teadmistega ja kogemustega põllumajandustootjate – ettevõtete juhtide jätkusuutliku vanuselise struktuuri kujundamisele kaasaaitamine. Toetuse spetsiifiliste eesmärkidena nimetatakse noorte põllumajandustootjate abistamist põllumajandusliku majapidamise sisseseadmisel, noorte põllumajandustootjate ettevõtte edaspidine struktuuriline kohandamist, tööhõive võimaluste laiendamist noortele ning noorte põllumajandustootjate erialase pädevuse ja juhtimiskogemuse suurendamist.
14.Samas ei ole toetusmeetme eesmärk ja toetuse kasutamise eesmärk samastatavad mõisted. Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse kasutamise eesmärki selgitades on Riigikohus sedastanud, et toetatava tegevusena tuleb mõista toetuse abil vahetult kavandatud tegevusi, eristades neid investeeringu põllumajandustootmises kasutamise eesmärgist 1. Seega ELÜPS § 75 lg 1 nõudest, et kulutused peavad olema vajalikud toetuse eesmärgi saavutamiseks, ei tulene otsest kohustust tegutseda just määruse nr 53 seletuskirjas nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Pidades silmas ka Riigikohtu selgitust, et tingimuse kunstliku loomisega võib olla tegu ka siis, kui ettevõtja ostab vajaliku ja mõistliku seadme endaga seotud äriühingult ning kulutuse kandmine on poolte tiheda seose tõttu vaid formaalne,2 mõistab ringkonnakohus ELÜPS § 75 lg-t 1 koostoimes määruse nr 53 § 5 lg-tega 1 ja 2 selliselt, et kaebajal oli kohustus kasutada toetust investeeringuks selliselt, et see aitaks kaasa kaebaja ettevõtte majanduslikule toimimisele põllumajandustoodete tootmisel või nende töötlemisel.
15.Käesoleval juhul ei ole PRIA kahtluse alla seadnud, et toetuse kasutamine on kaasa aidanud kaebaja põllumajandusliku tegevuse laiendamisele. Tehnika soetamine on viinud nii haritava maa pindala kui ka omatoodete müügist saadud tulu suurenemisele. Kaebaja 2017. a tulu (tl 26) toodete müügist on kahe suurusjärgu võrra suurem kui määruse nr 53 § 14 lg 1 p 5 sätestatud minimaalne nõutav omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu – 4000 eurot aastas. Samuti ei ole PRIA seadnud kahtluse alla, et see oligi kaebaja eesmärgiks toetuse taotlemisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinjuures olulise tähendusega asjaolu, et toetuse taotlemisel soovis kaebaja kasutada toetust kombaini soetamiseks, kuid hiljem muutis äriplaani (tl 65, 69p-71) ja kasutas toetust viljakuivati, eelpuhasti, traktori ja väetisekülviku ostmiseks. Kaebaja on selgitanud, et investeeringuobjekti vahetumise põhjuseks oli asjaolu, et kombain, mille ostmist kaebaja kavandas, oli soetatud investeeringutoetust kasutades, mistõttu see ei olnud põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse kasutamisel abikõlbulik. Kaebaja teatas vastustajale äriplaani muutmisest ning vastustaja ei vaielnud äriplaani muutmisele vastu ning aktsepteeris muudatuse 17. aprilli 2017. a kirjaga. Lisaks ei ole asjas vaidlust, et toetusega soetatud tehnika ei olnud kaebaja ainsaks investeeringuks põllumajanduslikku põhivarasse, s.t kaebaja ei rajanud oma tegevust ainuüksi toetuse kasutamisele, vaid tegi tegevuse arendamisse täiendavaid investeeringuid. Viimane, ühes kaebaja 2017. ja 2018. aasta majandustulemustega osutab omakorda sellele, et kaebaja tegelikuks eesmärgiks oligi majanduslikult iseseisva ja jätkusuutliku põllumajandustootmisega alustamine.
16.Vastavalt ELÜPS § 75 lg-le 1 peavad toetuse abil tehtavad kulud olema ühtlasi mõistlikud. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse eelnõu (745 SE) seletuskirjast
vt RKHK 21. septembri 2018. a otsus asjas 3-15-2381 (p 13-15) vt RKHK 17. detsembri 2018. a otsus asjas 3-16-567 (p 12)
ilmneb, et kulude mõistlikkuse nõudest tuleneb eelkõige taotleja kohustus mitte teha toetuse arvel ülemääraseid kulutusi. Selle kohustuse rikkumist ei ole PRIA vaidlustatud otsuses tuvastanud ega sellele toetuse tagasinõudmisel tuginenud. Vastuses apellatsioonkaebusele on vastustaja otsesõnu kinnitanud, et vastuses kaebusele halduskohtus esitatud väiteid ei tule käsitada toetuse tagasinõudmise faktilise alusena. Seetõttu ringkonnakohus toetuse arvel tehtud kulutuste mõistlikkust eraldi ei hinda, märkides üksnes, et asjas puuduvad ka igasugused tõendid, mis lubaksid hinnata, kas kaebaja on soetanud tehnika turuhinnaga või oli müügihind ebamõistlikult kõrge.
17.Vaidlustatud otsuses, vaideotsuses ja vastuses kaebusele on PRIA leidnud, et tingimuste kunstlikule loomisele viitavad kogumis järgmised asjaolud: a) kaebaja ja talle tehnika müünud Arge Peever on lähisugulased, nad tegutsevad ettevõtjatena samas asukohas ja samal tegevusalal; b) Arge Peever jätkas põllumajandustootmisega ka pärast tehnika võõrandamist kaebajale; c) Arge Peever tagastas kaebajale tehnika müügist saadud raha, märkides, et tegemist on laenuga.
18.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et toodud asjaolud võivad luua kahtluse, et Arge Peever müüs ja kaebaja omandas tehnika eelkõige põhjusel, et müügilepingu sõlmimise kaudu sai kaebaja vormiliselt täita põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamisega kaasnenud investeeringukohustuse. Ka PRIA on neid asjaolusid mõistnud eelkõige kahtlust loovate, mitte seda tõsikindlalt kinnitavatena, leides 6. detsembri 2018. a vaideotsuses, et tehnika soetamine Arge Peeverilt ja kaebajale laenu andmine „viitab pigem tehingu näilisusele“. Kahtluse tõusetumine iseenesest ei ole aga piisav, et õigustada toetuse tagasinõudmist või muuta tõendamiskoormust kaebaja kahjuks. Kui PRIA leidis, et kaebaja on loonud toetuse saamise tingimused kunstlikult, lasus vastustajal kohustus selles veenduda, muu hulgas selgitada välja ja vaidluse korral tõendada selle järelduse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seega pidi vastustaja vaidlustatud otsuse andmisel kogutud tõenditele tuginedes veenduma, et tehnika ostmine või tehnika eest tasumine oli üksnes vormiline (näiteks tehnika ostmine ei aidanud kaasa kaebaja ettevõtte toimimisele – tal oli võimalus kasutada sama tehnika juba varem või jäi tehnika ka pärast müügitehingut Argo Peeveri kasutusse või kaebaja ja Argo Peeveri ühiskasutusse) ning kaebajal oli tahe saavutada eelis toetuse saamise tingimuste kunstliku loomise kaudu. Vastustaja ei ole aga tuvastanud asjaolusid, mis annaks piisava aluse eelnimetatud järelduste tegemiseks.
19.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kehtivast õigusest ei tulene keeldu toetuse kasutamiseks investeeringuobjekti soetamiseks toetuse taotleja lähisugulaselt. Määruse nr 53 § 14 lg 4 p 5 järgi on toetuse kasutamisel piirava tingimuseks üksnes see, et toetuse saaja ja vara müüja ning nende osanik, aktsionär või juhatuse liige ei oma osalust üksteise äriühingus ega kuulu üksteise juhatusse. Füüsilisest isikust ettevõtjale teiselt füüsiliselt isikult investeeringuobjekti soetamiseks ei ole piiranguid aga kehtestatud. Seega ei ole keelatud soetada toetuse arvel tehnikat taotleja sugulaselt ka juhul, kui jagatakse sama tegevuskohta. Siinkohal võib olla asjakohane kaebaja väide (millele vastustaja ei ole vastu vaielnud), et ta ei kuulu Arge Peeveriga samasse leibkonda, s.t kaebaja ei saanud otsest majanduslikku kasu Arge Peeverile tehnika eest tasumisest. Seega ei saa ainuüksi sugulusele viidates väita, et Arge Peeverile tasumine oli näilik põhjusel, et nii raha kui tehnikat kasutatakse sama leibkonna hüvanguks. Teisisõnu ei ole tuvastatud, et kaebaja ja Arge Peeveri suguluse tõttu esineks sedalaadi majanduslik seotus, mis määruse nr 53 § 14 lg 4 p 5 järgi äriühingutel välistab investeeringuobjekti toetuskõlbulikkuse. Samas jagab ringkonnakohus vastustaja positsiooni, et mitmest erinevast seadmest koosneva investeeringuobjekti ostmine oma lähisugulaselt ei näi aus ja läbipaistev, kuna on kaheldav, kas kogu tehingu osas oli täidetud kulutuste mõistlikkuse nõue.
20.PRIA väitel tegutsevad kaebaja ja Arge Peever samal tegevusalal ja samas asukohas. Vastustaja ei ole aga põhjendanud, kuidas see asjaolu seostub järeldusega, et tehnika eest Arge Peeverile tasumine oli üksnes formaalne. Ringkonnakohus möönab, et samal tegevusalal ja samas asukohas tegutsemine oleks oluline, kui see tähendaks, et tehnika müük kaebajale ei toonud kaasa muudatusi selles, kelle majandustegevuses seadmeid kasutatakse. Seda ei ole vastustaja aga väitnud ega tõendanud.
21.Ringkonnakohus mõistab omakorda kaebaja väiteid selliselt, et Arge Peever lõpetas põllumajandustootmisega tegelemise, võõrandas (vähemalt osaliselt) selleks kasutatud seadmed ja andis kaebajale üle põllumajandustootmiseks kasutatud maa kasutusõiguse. Neid väiteid toetab vähemalt osaliselt riigi omandis olevale põllumajandusmaale (ca 85 ha) Arge Peeveri kasuks seatud kasutusvalduse lõpetamine ja kasutusvalduse seadmine kaebaja kasuks (tl 16-20) ning asjaolu, et FIE Arge Peeveri 2018. aasta kasumiaruandest (tl 30-31) ei nähtu tulu teenimist taimekasvatustoodangu müügist (võrdl 2017. aasta kasumiaruanne tl 36-37). Samuti on kaebaja väitnud, et Arge Peever andis kaebajale üle Arge Peeveri põllumajandustootmisega seotud keskkonnasõbraliku majandamise kohustuse. Ka sellele väitele ei ole vastustaja vastu vaielnud, kuigi ilmselt on PRIA-l võimalik erinevate aastate võrdluses hinnata Arge Peeveri keskkonnasõbraliku majandamise kohustusega hõlmatud maa suurust ja kinnitada või ümber lükata kohustuse ülevõtmine kaebaja poolt. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et PRIA väide, nagu tegutseksid kaebaja ja Arge Peever samal tegevusalal ja samas asukohas, ei ole tõendatud. Järelduseks, et Arge Peever jätkas põllumajandustootmisega tegelemist, ei ole piisav asjaolu, et Arge Peeveri kui füüsilisest isikust ettevõtja registrikaardil äriregistris ei ole tehtud muudatust ning registrikaardil on tegevusalana endiselt märgitud ka põllumajandustootmine. Äriregistrisse kantud tegevusalal ei ole ettevõtja jaoks kohustavat ega ka keelavat toimet. Ringkonnakohus kahtleb, et sarnases olukorras saab tegevusala kohta tehtud kande muutmata jätmist pidada ebatavaliseks. Lisaks on PRIA jätnud tähelepanuta, et asjas kogutud muud tõendid viitavad sellele, et Arge Peever faktiliselt siiski lõpetas põllumajandustootmisega tegelemise.
22.Kuid ka juhul, kui Arge Peever jätkab tegevust samas asukohas metsanduse valdkonnas (või isegi põllumajandus valdkonnas), siis ei järeldu sellest automaatselt, et kaebaja oleks kunstlikult loonud tingimused toetuse saamiseks. Olukorras, kus kaebaja on teinud investeeringu viisil, mis ei ole määruse nr 53 järgi keelatud ning on vaidluse all ei ole, et soetatud tehnikat kasutati eesmärgipäraselt, ei piisa toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise etteheite tegemiseks pelgalt kaebaja ja Arge Peeveri suguluse ja samas kohas tegutsemise sedastamisest. See oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Seega pidanuks PRIA tuvastama täiendavaid asjaolusid, mis viitavad sellele, et toetusega tehtud kulutus oli pelgalt formaalne, näiteks tehnika jätkuv kasutamine müüja, mitte kaebaja majandustegevuses, tehnika müügist Arge Peeverile laekunud raha arvel loodud hüvede kasutamine kaebaja majandustegevuse vms. Seda ei ole PRIA aga teinud.
23.Viimaseks PRIA pidanud oluliseks pangaülekandeid kaebaja ja Arge Peeveri kontode vahel, millest ilmneb, et Arge Peever tagastas laenuna kaebaja tehnika müügist saadud raha, mis omakorda kinnitab, et tehnika eest tasumine oli näiline. Ringkonnakohus leiab, et selles osas on vastustaja asjaolusid ekslikult tõlgendanud. Esmalt juhib ringkonnakohus tähelepanu kaebaja selgitusele, et lisaks isiklikule arvelduskontole (mis on avatud SEB Pank AS-s) avas kaebaja ettevõtlusega tegelemiseks uue arvelduskonto (Swedbank AS-s). Arvelduskontode väljavõtted kinnitavad seda väidet. Kui ühelt kontolt nähtuvad isiklikud kulutused ja sissetulek töölepingu järgi (tl 82-158), siis teise konto liikumised (tl 160-161) seonduvad selgelt ettevõtlusega. Erandiks on vaidlusaluse toetuse laekumine kaebaja kontole SEB Pank AS-s, kuid selle on kaebaja kolme maksena ise kandnud ettevõtlusega seotud kontole Swedbank AS-s (tl 160). Vastustajal on õigus selles, et pärast kaebajalt tehnika eest raha laekumist on Arge Peever kahel korral teinud ülekande kaebaja kontole, märkega „Laenuleping 1“ ja „laen“ (tl 160). Sellest ei järeldu siiski,
nagu ei oleks kaebaja tehnika eest tegelikkuses tasunudki. Esiteks oli tehnika müügihind kokku 44 040 eurot (tl 163) , millele hiljem lisandus väetisekülviku eest veel 3 960 eurot (tl 164), kaebajale laenuna ülekantud summa kokku aga üksnes 17 000 (tl 160) eurot. Seega isegi juhul, kui nõustuda vastustaja käsitlusega laenust, kui tehnika müügist saadud vahendite tagastamisest kaebajale, puudutakse see siiski üksnes osa tehnika eest tasutud rahast, kusjuures kaebaja poolt Arge Peeverile tasutu ületaks ka sel juhul 30 000 eurot, s.o kaebajale toetusena makstud summat. Teiseks on kaebaja laenu Arge Peeverile tagastanud – 10 000 eurot 8. detsembril 2017 ning 7 510 eurot 19. detsembril 2017. Kokku tagastas kaebaja Arge Peeverile 510 eurot rohkem kui laenuna sai, mis kinnitab kaebaja väidet, et ta sai laenu ja maksis laenult ka intressi 3%. Märkimist väärib, et kaebaja tagastas laenu ca 10 kuud enne toetuse tagasinõudmise otsuse tegemist. Kuid ka juhul, kui leida, et laenu saamise tõttu ei tasunud kaebaja osaliselt tehnika müügihinda, siis oleks tehingul osaliselt järelmaksu iseloom. Sel juhul toimus määruse nr 53 § 5 lg-s 2 nimetatud investeeringu tegemine laenu lõpliku tasumisega. Kuna kaebajale määrati toetus PRIA 9. jaanuari 2017. a otsusega, siis ka sellise tõlgenduse korral on kaebaja teinud nõutava investeeringu määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 1 nimetatud tähtaja (üks aasta) jooksul. Vastavalt ei tulene kaebaja konto väljavõttest asjaolusid, mis oleks kaebajale etteheidetavad müügihinna tasumise näilikkuse või investeeringu tegemisega hilinemise aspektist.
24.Vastustaja on apellatsioonimenetluses täiendavalt esile toonud, et konto väljavõttel ei ole kajastatud kaebaja kulutused seemnete, väetiste ja taimekaitsevahendite ostmiseks 2017. Kaebaja äriplaanis kavandatud tegevuste elluviimiseks oli nende kulutuste tegemine vajalik. Kuid juba toetuse taotlemisel esitatud äriplaanis ongi kaebaja selgitanud (tl 56), et kavatseb sisendite müüjatelt saada taimekaitsetarvikud laenuna kevadel ja maksta tagasi saagiga sügisel ning eesmärk on saavutada tulevikus finantsiliselt sedavõrd tugev positsioon, et sellisel viisil laenu saamine ei ole enam vajalik. Kohtumenetluses osutas kaebaja, et soetaski seemned, väetised ja taimekaitsevahendid tasaarvestusega, s.t tasus nende eest sügisel saagiga. Kuna kaebajale toetus määrati, siis võib järeldada, et vastustaja ise pidas sellist tegevust vähemalt lubatavaks. Ka tagantjärele ei ole vastustaja toonud esile, miks selline tegutsemine põllumajandustootmises ei ole tavapärane või ei ole toetuse taotlemisel lubatav ega sedagi, kuidas see asjaolu seondub kaebajalt toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisega.
25.Riigikohus on selgitanud, et toetuse tagasinõudmisel määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 alusel tuleb kuritarvituse kindlakstegemisel hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused.3 Seega käesoleval juhul toetuse tagasinõudmiseks pidi PRIA tuvastama ka selle, et kaebaja tahe oli suunatud eelise saamiseks kunstlike tingimuste loomise kaudu. Kaebajale etteheidetava rikkumise subjektiivset külge ei ole vastustaja aga üldse analüüsinud.
26.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus leidis ekslikult, et kaevatav PRIA otsus on õiguspärane. Toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisel ei ole vastustaja tuvastanud faktilisi asjaolusid, millele saaks rajada järelduse, et kaebaja on kunstlikult loonud tingimused toetuse saamiseks. Seetõttu on nii kaevatav otsus toetuse tagasinõudmise kohta kui ka vaideotsus õigusvastased. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab PRIA 23. oktoobri 2018. a otsuse nr 13 30.1/18/768 ja
6.detsembri 2018. a vaideotsuse nr 13-30.1/18/842-1.
27.Kaebajale tuleb tagastada apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid, kuna need on toimikus juba olemas.
vt RKHK 17. detsembri 2018. a otsus asjas 3-16-567 (p 10)
28.Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4 kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Kaevatava otsusega jättis halduskohus menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude sellist jaotamist on kaebaja taotlenud ka apellatsioonkaebuses. Seetõttu jätab ringkonnakohus samuti menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.