Otsuse tegemise aeg ja koht 29. november 2019; Tallinna Halduskohus Haldusasja number
3-18-1650
Haldusasi
Pärnu linna kaebus Maa-ameti 31.05.2018 kirjas nr 6-8/18/1057-5 sisalduva otsustuse ja 19.07.2018 käskkirja nr 1-1/18/1442 (vaideotsus) tühistamise nõudes ning Maa-ameti kohustamiseks jätkama menetlust Reiu-Raeküla terviseradade maa-alade Pärnu linna munitsipaalomandisse andmiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Kaebuse esitaja – Pärnu linn, esindaja Tiina Roht; esindajad Vastustaja – Maa-amet, esindajad Toomas Kutti ja Sven Haljas
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastustaja 12.11.2018 taotlus Häädemeeste valla ja Riigimetsa Majandamise Keskuse kolmandate isikutena menetlusse kaasamiseks rahuldamata;
2.Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 29.11.2019. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu linn edastas 17.01.2018 kirjaga nr 8-6/918 Maa-ametile taotluse anda Pärnu linna munitsipaalomandisse Häädemeeste vallas Reiu külas asuv Reiu-Raeküla terviseradade maa-ala pindalaga 293,984 hektarit maareformi seaduse § 28 lõike 3 alusel (tl 8-9).
2.Maa-amet teatas 31.05.2018 kirjaga nr 6-8/18/1057-5, et ei alusta maareformi seaduse 28 lõike 3 alusel taotletud Häädemeeste vallas asuvate Reiu-Raeküla terviseradade maade Pärnu linna
munitsipaalomandisse andmise menetlust (tl 12-13). Pärnu linn esitas 25.06.2018 kirjaga nr 8-6 Maaameti otsuse peale vaide (tl 14-16), mis jäeti Maa-ameti 19.07.2018 käskkirjaga (vaideotsus) nr 11/18/1442 rahuldamata (tl 17-19). Õigusselguse huvides sõnastati aga 31.05.2018 kirjas sisalduva otsustuse viimane lõik alljärgnevalt: „Lähtudes eeltoodust teatab Maa-amet, et Reiu-Raeküla terviseradade maa-ala ei ole käsitatav MaaRS § 28 lõikes 3 nimetatud maana ja lõpetab Häädemeeste vallas asuva Reiu-Raeküla terviseradade maa-ala ligikaudu 281 ha ulatuses maa munitsipaalomandisse andmise menetluse Pärnu linna munitsipaalomandisse andmiseks“.
3.Pärnu linn esitas 21.08.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maa-ameti 31.05.2018 kirjaga nr 68/18/1057-5 teatavaks tehtud otsustuse ja 19.07.2018 käskkirja 1-1/18/1442 tühistamiseks ning Maaameti kohustamiseks jätkama menetlust Reiu-Raeküla terviseradade maa-alade Pärnu linna munitsipaalomandisse andmiseks.
4.Tallinna Halduskohtu 12.10.2019 määrusega võeti kaebus menetlusse. Maa-amet vastas kaebusele 09.11.2018.
5.Tallinna Halduskohtu 16.10.2019 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUSED
6.Kaebaja hinnangul on Reiu-Raeküla terviseradade maa-alade Pärnu linna munitsipaalomandisse andmise menetluse lõpetamisel rikutud Pärnu linna õigust iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu arvestades seejuures elanike õigustatud vajadusi ja huve ning linna arengut. Arvestades asjaolusid on ilmselge, et kõnealune maa-ala tuleb maareformi seaduse alusel munitsipaliseerida, millest tulenevalt saab vastustaja ülesandeks olla üksnes juhindudes maareformi seaduse §-st 2 maa-alale võimalikult efektiivse kasutuse leidmine. Reiu-Raeküla terviseradade kasutajad (maakasutaja) on esmajärjekorras ümberkaudsete elamurajoonide ehk Pärnu linna elanikud. Kasutajaskonnast lähtuvalt on kõnealuste terviseradade investeerimissurve eelkõik Pärnu linnal, kellel ühtlasi on ka soov, kohustus ja tahe antud piirkonna arengusse panustada.
7.Kaebaja taotluse läbivaatamisel on vastustaja eksinud maareformi seaduse § 28 lg 3 tõlgendamisel. Vastavalt sättele antakse maa, mille munitsipaalomandisse andmist kohaliku omavalitsuse üksus maareformi seaduses sätestatud tähtajaks ei taotlenud, munitsipaalomandisse, kui maa ei kuulu sama seaduse alusel tagastamisele, erastamisele või riigi omandisse jätmisele. Vastustaja on tõlgendanud sätet kitsalt järeldades, et juhul, kui endine Tahkuranna Vallavalitsus on taotluse munitsipaalomandisse andmiseks esitanud, siis puudub vastustajal võimalus Pärnu linna kui teise kohaliku omavalitsuse üksuse taotlust munitsipaalomandisse andmiseks menetleda. Pärnu linn on 31.01.2007 algatatud ja 31.05.2012 kehtestatud Tahkuranna üldplaneeringu kooskõlastanud 2009. aastal korraldusega nr 264. Tahkuranna üldplaneering algatati ja esitati Pärnu linnale kooskõlastamiseks pea kümme aastat tagasi. Kaebajale teadaolevalt ei ole Tahkuranna üldplaneeringu elluviimist kõnealusel maa-alal alustatud. Reiu-Raeküla terviseradade Eesti spordiregistris kohaliku omavalitsuse järgi spordiobjektina kajastamine ei saa välistada ega takistada nimetatud maa-ala Pärnu linna munitsipaalomandisse andmist. Pärnu linna arengukavas aastani 2025 on ette nähtud Reiu-Raeküla tervisespordikeskuse arendamine, mille täpne maht saab selguda alles siis, kui arengukavaga taotletav eesmärk on omandiküsimuse lahendamise teel saavutatav.
8.Vastustaja 31.05.2018 kirjast ning 18.07.2018 vaideotsusest on järeldatav, et sisuliselt toetutakse menetluse lõpetamisel ebaõigele maareformi seaduse § 28 lg 3 tõlgendusele ning Häädemeeste Vallavolikogu põhjendustele terviseradade aluse maa-ala Pärnu munitsipaalomandisse andmisega
mittenõustumisel. Vastustaja on enda menetluse lõpetamisel jätnud teostamata talle antud kaalutlusruumi - kirjas on kajastatud üksnes Häädemeeste Vallavolikogu põhjendused, kuid selles ei selgu vastustaja seisukohad. Määruse nr 133 § 83 lõige 5 ütleb, et vastustaja küsib kirjeldatud olukorras üksnes arvamust, mis ei välista esitatud arvamusega vastupidisele tulemusele jõudmist.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
9.Vastustaja on seisukohal, et Maa-ameti 31.05.2018 kirjas nr 6-8/18/1057-5 ja Maa-ameti peadirektori käskkirjas nr 1-1/18/1442 sisalduvate otsuste tegemisel on kehtivaid materiaal- ja menetlusõiguse norme kohaldatud õigesti ning needon piisavalt ja põhjalikult motiveeritud, mistõttu on otsused õiguspärased ning kaebaja õigusi ja huve rikutud ei ole.
10.Vastustaja selgitab, et kohalik omavalitsus sai MaaRS § 28 lõigete 1 ja 2 alusel esitada taotluse maa munitsipaalomandisse saamiseks 30.06.2016. Tahkuranna vald on esitanud tähtaegselt Reiu-Raeküla terviseradade maa-ala kohta taotluse maa munitsipaalomandisse andmiseks sotsiaalmaana MaaRS § 28 kuni 13.07.2017 kehtinud lõike 1 punkti 4 alusel. Kuna MaaRS § 28 lõike 3 alusel antakse munitsipaalomandisse maad, mida hiljemalt 30.06.2016 munitsipaalomandisse saamiseks ei taotletud, siis MaaRS § 28 kuni 13.07.2017 kehtinud lõike 1 punkti 4 alusel koosmõjus MaaRS §-ga 401, ei kuulu Häädemeeste vallas Reiu külas asuv Reiu-Raeküla terviseradade maa-ala MaaRS § 28 lõike 3 alusel munitsipaalomandisse andmisele. Kui sama maa kohta on lahendamata ja tähtaegselt esitatud taotlus maa munitsipaalomandisse andmiseks MaaRS § 28 lõigete 1 või 2 alusel, siis see maa ei ole käsitatav maana, mida saab munitsipaalomandisse anda MaaRS § 28 lõike 3 alusel. Kui maa kuulub MaaRS alusel tagastamisele, erastamisele või riigi omandisse jätmisele, siis seda maad MaaRS § 28 lõike 3 alusel munitsipaalomandisse ei anta. Samuti, kui kohalik omavalitsus on esitanud enne 01.07.2016 taotluse maa munitsipaalomandisse andmiseks ja vastav taotlus on lahendamata, siis seda maad kõnealuse sätte alusel munitsipaalomandisse ei anta. Maa munitsipaalomandisse andmise menetlus viiakse sellisel juhul lõpule seni kehtinud alustel ja korras (MaaRS § 401). Seda loogikat silmas pidades kehtib alates 01.01.2018 jõustunud redaktsioonis ka Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määrus nr 133 “Maa munitsipaalomandisse andmise kord”, mille erinevates peatükkides on selgesõnaliselt reguleeritud, kuidas toimub maa munitsipaal-omandisse andmise menetluse läbiviimine erinevatel alustel (kuni 13.07.2017 kehtinud MaaRS § 28 lõike 1 või lõike 2 alusel ja alates 14.07.2017 kehtiva MaaRS § 28 lõike 3 alusel).
11.Vastustaja rõhutab, et kaebaja tõlgendus kahe maa munitsipaalomandisse andmise menetluse paralleelse läbiviimise võimalikkusest on ebaõige. MaaRS § 38 lõikest 3 tulenevalt võib Maa-amet korraldada MaaRS §-s 2 sätestatud eesmärgi saavutamiseks ning §-s 3 sätestatud ülesannete täitmiseks erastatava, munitsipaalomandisse antava ja riigi omandisse jäetava maa väljaselgitamist ning esitada dokumente maa kandmiseks maakatastrisse ja kinnistusraamatusse. Maa-amet alustab MaaRS § 28 lõike 3 alusel maa munitsipaalomandisse andmise menetlust ainult juhul, kui on välja selgitatud, et maa kuulub viidatud sätte alusel munitsipaalomandisse andmisele. Kui maa munitsipaalomandisse andmisele ei kuulu, ei alustata maa munitsipaalomandisse andmise menetlust ja kuna MaaRS 28 lõike 3 alusel ei ole maa munitsipaalomandisse andmise menetlust algatatud, ei ole Maa-ameti 28.02.2018 kirjaga nr 68/18/1057-2 Häädemeeste Vallavalitsuse poole pöördumine ka käsitatav Korra § 83 kohase taotlusena. Maa-amet pöördus vallavalitsuse poole munitsipaalomandisse antava maa väljaselgitamise menetluse käigus oluliste asjaolude kindlakstegemiseks. Kuna Häädemeeste vald on tähtaegselt esitanud maa munitsipaalomandisse andmise taotlused MaaRS § 28 lõike 1 punkti 4 alusel ega plaani neid tagasi võtta, ei ole võimalik sama maad Pärnu linnale MaaRS § 28 lõike 3 alusel munitsipaalomandisse anda ega selleks vastavasisulist menetlust algatada. Korra § 83 lõige 5 ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv. Pärnu linna munitsipaalomandisse saada soovitava Reiu-Raeküla terviseradade maa-alaga piirnevad mitmed Pärnu linna haldusterritooriumil asuvad Pärnu linna munitsipaalomandisse antud üldkasutatava maa
sihtotstarbega maaüksused, mis sobiksid asukoha poolest Reiu-Raeküla terviseradade maa-alale kavandatud tegevuste ellu viimiseks.
12.Maa-amet on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus HKMS § 44 lõike 4 alusel, sest kaebuses ei ole esitatud mitte ühtegi argumenti selle kohta, missugust kaebajale kuuluvat õigust vaidlustatud otsused rikuvad. Pärnu linn ei ole esitanud taotlust Reiu-Raeküla terviseradade maa-ala Pärnu linna munitsipaalomandisse saamiseks MaaRS § 28 lõigete 1 või 2 alusel MaaRS § 40 lõikes 4 sätestatud tähtajaks. Reiu-Raeküla tervisespordiradade kompleksi väljaarendamiseks on 17.01.2010 sõlmitud ühiste kavatsuste kokkulepe Tahkuranna valla, Pärnu linna ja Paikuse valla vahel. Kehtivas ja mh Pärnu Linnavalitsuse 11.05.2009 korraldusega nr 264 tingimusteta kooskõlastatud Tahkuranna valla üldplaneeringus on ala märgitud munitsipaliseeritavana. Pärnu linn ei ole olnud huvitatud Reiu-Raeküla terviseradade maa-ala Pärnu linna munitsipaalomandisse saamisest ning on, lähtudes linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades linna arengu iseärasusi, enam kui 8 aastat pidanud Reiu-Raeküla tervisespordiradade kompleksi välja arendamist võimalikuks ka koostöös naaberomavalitsustega. Maa-amet on seisukohal, et kaebajal puudub käesolevas asjas kaebeõigus HKMS § 44 lõigete 4 ja 5 alusel ning kaebus tuleb HKMS § 151 lõike 2 punkti 1 ja § 121 lõike 2 punkti 1 alusel jätta läbi vaatamata ja tagastada selle esitajale.
13.Täiendavas 12.11.2018 seisukohas esitas vastustaja taotluse kaasata haldusasja menetlusse kolmandate isikutena Häädemeeste vald ja Riigimetsa Majandamise Keskus, kuna vaidlustatud haldusakt kattub suures osas Tahkuranna Vallavalitsuse poolt MaaRS § 28 lõike 1 punkti 4 alusel munitsipaalomandisse andmiseks ja RMK poolt MaaRS § 31 lõike 1 punkti 8 alusel riigi maareservina riigi omandisse jätmiseks taotletud maaüksustega. Järelikult puudutab praegune vaidlus vahetult nii Häädemeeste valla kui ka RMK õigusi. 30.10.2019 seisukohas teatas vastustaja, et võrreldes aastataguse ajaga, kui Maa-amet esitas 09.11.2018 kirjaga nr 1-9/18/24-2 ja 12.11.2018 kirjaga nr 1-9/18/24-3 halduskohtule oma seisukohad ja taotlused, on muutunud see, et Häädemeeste vallas Reiu külas asuv Surju metskond 130 maaüksus, mida Pärnu linn munitsipaalomandisse soovib, on riigi omandisse jäetud ja kinnistusraamatusse kantud (registriosa nr 14846550). Riigivara valitseja selle maa osas on Keskkonnaministeerium ja volitatud asutus Riigimetsa Majandamise Keskus.
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Maa-ameti 31.05.2018 kirjas nr 6-8/18/1057-5 sisalduvat otsustust ja 19.07.2018 käskkirja nr 1-1/18/1442 (vaideotsus) ning taotletud nende tühistamist, samuti Maa-ameti kohustamist jätkama menetlust Reiu-Raeküla terviseradade maa-alade Pärnu linna munitsipaalomandisse andmiseks. Maa-amet teatas vaidlustatud otsustusega (31.05.2018 kiri nr 68/18/1057-5), et ei alusta maareformi seaduse § 28 lõike 3 alusel taotletud ja Häädemeeste vallas asuvate Reiu-Raeküla terviseradade maade Pärnu linna munitsipaalomandisse andmise menetlust. Samale seisukohale jäi Maa-amet ka kaebaja vastavasisulist vaiet lahendades, sest kuigi teatava maa-ala ehk antud juhul 13,3 hektari suuruse maa-ala osas anti vastavale struktuuriüksusele korraldus selgitada välja kas tegemist võib olla MaaRS § 28 lg 3 alusel munitsipaalomandisse antava maaga, jäeti kaebaja vaie 19.07.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/1442 rahuldamata (tl 17-19). Samas täpsustas vastustaja eelnimetatud vaideotsusega 31.05.2018 kirjas sisalduva otsustuse viimast lõiku järgmiselt: „Lähtudes eeltoodust teatab Maa-amet, et Reiu-Raeküla terviseradade maa-ala ei ole käsitatav MaaRS § 28 lõikes 3 nimetatud maana ja lõpetab Häädemeeste vallas asuva Reiu-Raeküla terviseradade maa-ala ligikaudu 281 ha ulatuses maa munitsipaalomandisse andmise menetluse Pärnu linna munitsipaalomandisse andmiseks“.
15.Kaebaja hinnangul on taotluse läbivaatamisel eksitud maareformi seaduse § 28 lg 3 tõlgendamisel ning Reiu-Raeküla terviseradade maa-alade Pärnu linna munitsipaalomandisse andmise menetluse
lõpetamisel rikuti Pärnu linna õigust korraldada iseseisvalt kohalikku elu arvestades seejuures elanike õigustatud vajadusi, kusjuures terviseradade kasutajad on eelkõige ümberkaudsete elamurajoonide ehk Pärnu linna elanikud. Kaebaja ei pea ka õigeks, et vastustaja on tuginenud pelgalt Häädemeeste Vallavolikogu põhjendustele terviseradade aluse maa-ala Pärnu munitsipaalomandisse andmisega mittenõustumisel ning ei ole arvestanud talle endale jäetud kaalutlusruumi, kuid vastavalt Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 (maa munitsipaalomandisse andmise kord) § 83 lõikele 5 peaks vastustaja küsima üksnes vastavat arvamust, mis ei välista vastupidisele tulemusele jõudmist.
16.Vastustaja selgitab, et kohalik omavalitsus sai MaaRS § 28 lõigete 1 ja 2 alusel esitada taotluse maa munitsipaalomandisse saamiseks kuni 30.06.2016. Tahkuranna vald (hilisem Häädemeeste vald) oli aga esitanud tähtaegselt Reiu-Raeküla terviseradade maa-ala kohta taotluse maa munitsipaalomandisse andmiseks sotsiaalmaana MaaRS § 28 lõike 1 punkti 4 alusel ja kuna MaaRS § 28 lõike 3 alusel antakse munitsipaalomandisse maad, mida hiljemalt 30.06.2016 munitsipaalomandisse saamiseks ei taotletud, siis asus Maa-amet seisukohale, et Häädemeeste valla Reiu külas asuv Reiu-Raeküla terviseradade maaala ehk sama maa enam MaaRS § 28 lõike 3 alusel Pärnu linnale munitsipaalomandisse andmisele ei kuulu ning vastavasisulist menetlust ei saa algatada. Vastustaja märkis, et Häädemeeste vald ei ole plaaninud ka vastavat taotlust tagasi võtta. Seoses eelnimetatuga on Maa-amet ühtlasi veel ka seisukohal, et kaebajal puudus käesolevas asjas kaebeõigus HKMS § 44 lõigete 4 ja 5 alusel ning kaebus tuleb (oleks tulnud) HKMS § 151 lõike 2 punkti 1 ja § 121 lõike 2 punkti 1 alusel jätta läbi vaatamata. Hiljem, 12.11.2018, esitas vastustaja lisaks eelnimetatule alternatiivses tähenduses ehk olukorraks, kus kaebust läbi vaatamata (tagastamata) ei jäeta, veel ka taotluse Häädemeeste valla ja Riigimetsa Majandamise Keskuse kolmandate isikutena menetlusse kaasamiseks, kuna vaidlusega seonduv terviseradade maa-ala kattub suures osas Tahkuranna Vallavalitsuse poolt MaaRS § 28 lõike 1 punkti 4 alusel munitsipaalomandisse andmiseks ja RMK poolt MaaRS § 31 lõike 1 punkti 8 alusel riigi maareservina riigi omandisse jätmiseks taotletud maaüksustega. Peale haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramist on Maa-amet seisuga 30.10.2019 veel selgitanud ning täpsustanud, et vahepealsel perioodil on olukord veel mõnevõrra muutunud ning Häädemeeste valla Reiu külas asuv Surju metskonna 130 maaüksus, mida Pärnu linn munitsipaalomandisse soovib, on riigi omandisse jäetud ja kinnistusraamatusse kantud (registriosa nr 14846550), et riigivara valitseja selle maa osas on Keskkonnaministeerium ning volitatud asutus Riigimetsa Majandamise Keskus (tl 77).
17.Tulenevalt eeltoodust tõusetub küsimus, et kas kaebajal võis kaebeõigus näiteks nõude ilmselge perspektiivituse tõttu puududa, kas Maa-ameti 31.05.2018 otsustuse vaidlustamisega oli üldse võimalik oma eesmärke saavutada ning ühtlasi ka kaebuse (võimalikust) läbi vaatamata jätmisest nagu Maa-amet selle oma 09.11.2018 vastuses tõstatas. Nähtuvalt haldusasja materjalist ning vastustaja 30.10.2019 täpsustusest on Maa-ameti küsimusepüstitus kaebuse läbi vaatamata jätmisest igati asjakohane, kuid mis puutub kaebuse läbi vaatamata jätmisesse HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel viitega halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 punktidele 1 ja 2 ning seda seetõttu, et kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus või et kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada selle eesmärki, siis ei ole see kohustuslik. HKMS § 151 lg 2 p 1 sõnastuse kohaselt võib kohus jätta taolistes olukordades kaebuse läbi vaatamata, kuid ei pea seda ilmtingimata tegema. Kohtupraktikas on eelistatud sellistes situatsioonides pigem kaebuste sisulist lahendamist. Kaebuse läbi vaatamata jätmine viidetega HKMS § 44 lg 5, § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 võiks osutuda ühtlasi ka küllaltki vaieldavaks, sest (mingil määral) on vaidlusalune Maa-ameti otsustus kindlasti puutumuses kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmisega. Siinkohal tuleb arvestada veel asjaolu, et vastava vaideotsuse kättesaamise järgselt, milles oli ka viide selle vaidlustamise võimalikkuse kohta halduskohtus, esitati vastav kaebus seaduses ettenähtud 30-päevase tähtaja jooksul ning kaebaja ei ole sellest loobunud. Kaebuse kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel antud tähtaegade jooksul ei ole kaebaja ka nõuete muutmise kavatsusest informeerinud. Seega lähtub kohus nendest nõuetest, mis on fikseeritud kaebuse menetlusse võtmise määruses ja mis tähendab seda, et kaebus tuleb lahendada sisuliselt (tl 23). Vastustaja taotlust kaebuse läbi vaatamata
jätmiseks ei saa rahuldada, kuid arvestades asjaolu, et see on esitatud (pigem) alternatiivses tähenduses ja ei ole vastustaja jaoks oluline kui kaebus peaks jääma rahuldamata, siis kohus seda käesoleva lahendi resolutsioonis ei kajasta, sest antud juhul tuleb jätta kaebus rahuldamata.
18.Kaebus tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et kohus nõustub üldjoontes nende seisukohtadega, mis on Maa-ameti 31.05.2018 kirjas nr 6-8/18/1057-5 sisalduvas otsustuses ning 19.07.2018 käskkirjas nr 11/18/1442 kui vaideotsuses ja ei pea vajalikuks seda lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 konkreetsemalt üle korrata. Kaebaja väidetega mittenõustumist on vaidlustatud otsustuses ja vaideotsuses piisavalt põhjendatud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et taotlus jäi rahuldamata, sest Häädemeeste vald oli soovinud tähtaegselt esitatud taotluse alusel jätkuvalt kõnealust maad munitsipaalomandisse oma omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ning seega ei saanud olla tegemist maaga, mida MaaRS § 28 lg 3 alusel Pärnu linna munitsipaalomandisse anda. Maa-amet on suures osas tuginenud küll Häädemeeste valla positsioonile, mille kohaselt vald jätkuvalt kõnealust maad soovib ja mida kaebaja kaalutluspuuduse tähenduses ette heidab, kuid sellest ei saa järeldada seda, et vastustajal endal ei olekski kaalutletud seisukohta olnud. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud otsustus ning sellekohane vaideotsus osutusid õiguspärasteks, ei saa rahuldada ka vastupidisel eeldusel baseeruvat ning Reiu-Raeküla terviseradade maa-alade Pärnu linna munitsipaalomandisee andmisele suunatud menetluse jätkamise kohustamise nõuet, mis tähendab seda, et kaebus tuleb tervikuna rahuldamata jätta. Maa-amet on esialgse kirjaliku vastuse järgselt taotlenud veel ka Häädemeeste valla ja Riigimetsa Majandamise Keskuse kolmandate isikutena menetlusse kaasamist, kuid seda alternatiivselt ehk taolise olukorra puhul, kus kohus jätab kaebuse (koheselt) tagastamata (läbi vaatamata). Samas oli ka kaebuse läbi vaatamata jätmise taotlus alternatiivse võimalusena esitatud, mida kohus on käsitanud käesoleva lahendi punktis 17.
19.Lähtuvalt sellest, et vaidlustatud otsustus ning vaideotsus osutusid õiguspärasteks ja et kaebuse oleks võinud jätta HKMS § 121 lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p 1 alusel ka läbi vaatamata, ei oleks kolmandate isikute täiendav kaasamine enam kuidagi põhjendatud. Seega peaks olema nimetatud taotlus vastustaja jaoks sisutuks muutunud, kuid selguse huvides ning arvestades seda, et formaalselt vaadatuna on see vaidlustatav, kajastab kohus taotluse rahuldamata jätmist eraldi ka lahendi resolutsioonis.
20.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.