1.Jätta J.T.e esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.
2.Tagastada pärast käesoleva määruse resolutsiooni punkti 1 jõustumist esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 15 eurot J.T.e vanglasisesele isikuarvele.
3.Asendada määruse initsiaalidega.
avaldamisel
taotleja
nimi
4.Kuulutada haldusasja nr 3-19-2126 menetlus taotleja terviseandmeid sisaldavaid tõendeid (taotleja tervisekaardi väljavõtet, tl 14–55) puudutavas osas kinniseks. Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7, § 204 lg 1).
Määrus toimetada kätte taotlejale ja Viru Vanglale.
ASJAOLUD
1.Viru Vangla 05.11.2019 käskkirjaga nr 6-3/805-1 (tl 59–61) tunnistati J.T. süüdi justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 641 ja Viru Vangla kodukorra p 7.1.32 rikkumises ning teda karistati 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. J. Tarvis paigutati selle käskkirja alusel kartserisse 08.11.2019.
2.Tartu Halduskohtule saabus 14.11.2019 J.T. 11.11.2019 allkirjastatud esialgse õiguskaitse taotlus, milles ta palub peatada Viru Vangla 05.11.2019 käskkirja nr 6-3/805-1 täitmine, alternatiivselt kohustada Viru Vanglat kartserikaristuste (05.11.2019 käskkirjaga määratud ja võimalike järgmiste) ajal võimaldama kasutada tal päevasel ajal madratsit ja ilma ajalise piiranguta võimlemismatti, jälgima ja hindama iga päev tema füüsilist ja psüühilist seisundit, mitte kahjustama kartseris tema tervist ning võimaldama talle raamatute ja õppekirjanduse
3-19-2126 kasutamist, piisavat füüsilist ja vaimset stimulatsiooni ning volitatud esindajatele graafikuvälisel ajal helistamist. Taotlejal on olnud korduvad ja väga rasked seljatraumad ning tal on tuvastatud keskmine puue ja täielikult puuduv töövõime. Samuti on tal diagnoositud psüühikahäired (depressioon, ärevushäire, paanikahäire, stress jms). Vanglal oleks tulnud küsida enne tema suhtes kartserikaristuse kohaldamist arsti seisukohta selle võimalikkuse osas. Samuti tuleb vanglal taotleja tervist kartseris viibimise ajal iga päev jälgida. Kui kohus ei pea võimalikuks kartserikaristuse täitmise peatamist, on hädavajalik rahuldada taotleja alternatiivsed nõuded, sest vastasel korral süveneb tema tervisekahju ning tema õigused saavad rikutud. Ilma madratsita olek põhjustab taotlejale seljavalude ägenemise. Taotlejale on 11.12.2017 neuroloogi vastuvõtul määratud tähtajatult ja ilma ajalise piiranguta võimlemismatt ravikehakultuuriga tegelemiseks. Vangla ei täida neuroloogi ettekirjutust. Selle kasutada andmine üksnes päevasel ajal ajavahemikul kell 13.00–15.00 ei ole piisav. Taotlejal on olnud vaja helistada oma esindajatele (näiteks seoses praeguses asjas riigilõivu tasumisega ja täiendavate selgituste esitamisega), kuid vangla pole seda võimaldanud.
3.Viru Vangla palus Tartu Halduskohtu 15.11.2019 kohtunõudele esitatud 21.11.2019 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Vangla selgitas, et kuna kehtiv õigus ei näe ette, et enne kinnipeetava kartserisse paigutamist peaks tervishoiutöötaja kinnipeetava n-ö ennetavalt läbi vaatama ja paigutamise kooskõlastama, siis seda ka ei tehta. Vanglal on ka teisi võimalusi kinnipeetava seisundi jooksvaks jälgimiseks ning vajadusel, kui kinnipeetava tervis halveneb, saab tervishoiutöötaja vastuvõtu korraldada vajaduspõhiselt. Kartserirežiimil viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse graafikuväliseid helistamisi ametiasutustele ja advokaatidele. Isikutele, kes ei tegutse vanglale teadaolevalt õigusteenuse osutamise turul kutsetegevusena, võimaldatakse graafikuväliselt mõistlikus mahus helistada, kui kinnipeetava poolt antud infost saab eeldada, et isik on kohtumenetluses ka tegelikult kinnipeetava esindajaks. Samuti võtab vangla arvesse, et sellel isikul oleks üleüldse kohtumenetluses esindamise õigus (nt oleks täidetud haridusnõue). Vangla peab sellist hindamist vajalikuks, sest volituse, sh notariaalse volituse andmine ei sõltu sellest, kas volitatav ka tegelikult kinnipeetavat esindama hakkab, ning vangla peab vältima olukorda, kus kinnipeetava poolt nõutakse lihtsalt helistamist kõigile sugulastele ja tuttavatele, kellele on volitus koostatud, kuid kes tegelikkuses kinnipeetavat üheski menetluses reaalselt ei esinda. Käesoleval juhul on vangla võimaldanud graafikuvälist helistamist kinnipeetava isale, kelle esindusõigus tuleneb HKMS § 32 lg 1 p-st 7. Teiste soovide puhul ei ole tegemist esindussuhtega, vaid kinnipeetav on soovinud neid isikuid kasutada mingi sellise toimingu tegemiseks, mida ei saa lugeda esindamiseks. Kartserirežiimil viibivatele kinnipeetavatele on tagatud pühakiri ning neile kinnipeetavatele, kes osalevad õppetöös, ka õppekirjandus. Taotleja ei ole õppimisega hõivatud. Taotleja vabaneb karterikaristuse kandmiselt 23.11.2019 kell 13.30, pärast mida puuduks tal esialgse õiguskaitse vajadus.
KOHTU SEISUKOHT
4.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg 2). Esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata (HKMS § 249 lg 3 teine lause).
5.Asja materjalidest nähtuvalt esitas taotleja 11.11.2019 vanglale vaide (tl 81–84) käskkirja nr 6-3/805-1 kehtetuks tunnistamiseks ning taotles ühtlasi distsiplinaarkaristuse määramise
3-19-2126 käskkirja täitmise viivitamatult peatamist. Samuti on taotleja esitanud vanglale vaide (reg 12.11.2019 nr 6-10/45315-1; tl 73–78), milles taotles kartserikaristuste ajal madratsi kasutamist päevasel ajal, võimlemismati ilma ajalise piiranguta võimaldamist, füüsilise ja psüühilise seisundi pidevat jälgimist ja hindamist, tervisekahju põhjustamata jätmist, raamatute ja õppekirjanduse kasutada lubamist, piisava füüsilise ja vaimse stimulatsiooni võimaldamist ning volitatud esindajatele helistamise võimaldamist. Neid vaideid arvestades loeb kohus esialgse õiguskaitse taotluse esitatuks vaidemenetluse ajal ning lubatavaks. Täidetud on ka muud taotluse lubatavuse formaalsed eeldused, sh on taotluse esitamisel 14.11.2019 tasutud riigilõiv (tl 9).
6.Kuna Viru Vangla edastatud teabe kohaselt vabanes taotleja kartserikaristuse kandmiselt 23.11.2019 kell 13.30, puudub taotlejal käesoleva määruse tegemise ajal nii kartserikaristuse määramise käskkirja peatamise kui ka kartserirežiimil viibimisega seotud teiste taotluste osas esialgse õiguskaitse vajadus. Taotlejal esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu ei saa järeldada sellest, et tema suhtes uute kartserikaristuste kohaldamine ei ole välistatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärgiks on tagada isiku õiguste kaitse tema vaide või kaebuse alusel algatatud konkreetses menetluses ning selle raames pole võimalik teha haldusorganile ettekirjutust võimalike tulevikus aset leidvate olukordade tarbeks. Seega ei ole olukorras, kus isik on taotlenud esialgse õiguskaitse kohaldamist seoses sellega, et ta on paigutatud kartserirežiimile, ning palunud väljastada talle sel ajal kambrisse erinevaid kartserirežiimi ajal kambris keelatud esemeid, tema suhtes kartserirežiimi kohaldamise lõppemisel enam võimalik taotletud esialgse õiguskaitse abinõusid rakendada. Seetõttu tuleb jätta esialgse õiguskaitse taotlus HKMS § 249 lg 3 alusel läbi vaatamata ning tagastada selle esitamisel tasutud riigilõiv. Kohus tagastab riigilõivu taotleja vanglasisesele isikuarvele, millelt see on tasutud (HKMS § 104 lg 5 p 3).
7.Kohus peab vajalikuks märkida täiendavalt järgmist.
8.Tulenevalt HKMS § 249 lg-test 1 ja 3 tuleb kohtul esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamisel hinnata, kas vaide- või kohtumenetluse ajal esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasneksid taotleja jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed, ning arvestada seejuures avalikku huvi, kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Kartserikaristust kohaldava käskkirja kehtivuse peatamine saab olla õigustatud siis, kui selle alusel kartserikaristuse kandmine toob isikule kaasa selliseid pöördumatuid ja kahjulikke tagajärgi, mida ei ole hiljem võimalik kõrvaldada ning mille ärahoidmiseks esineb mõistlik vajadus ka hoolimata võimalikust hiljem õigusvastase kartserisse paigutamise tõttu väljamõistetavast kahjuhüvitisest. Vanglal peab olema võimalik reageerida distsipliinirikkumise korral adekvaatse karistusega. Praegusel juhul ei ole võimalik asja materjalidest järeldada, et taotleja suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamine oleks olnud ilmselgelt alusetu. Seda ei saa järeldada ka taotleja väidetest, et tema isiklike asjade seast leitud esemed ei kuulunud talle. Vangla on käskkirjas need väited ümber lükanud ning poolte väidete põhjendatust saab kohus hinnata põhiasja menetluses.
9.Asja materjalidest nähtub, et taotlejale on tema kartserisse paigutamisega samal päeval, s.o 08.11.2019 võimaldatud psühhiaatri vastuvõtt. Selle vastuvõtu kohta tehtud sissekandest ei nähtu, et psühhiaater oleks pidanud taotleja suhtes kartserirežiimi kohaldamist tema terviseseisundit arvestades lubamatuks. Selle asemel on psühhiaater teinud 16.11.2019 taotleja tervisekaarti sissekande, mille kohaselt ei ole taotlejal olemasoleva ravi foonil psühhiaatrilisi vastunäidustusi kartserikaristuse kandmiseks (taotleja haigusjuhu väljavõte, tl 55). Lisaks tuleb vanglale vangistusseaduse (VangS) § 53 lg-st 1 kohustus tagada kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Kohtul puudub põhjus kahelda, et vangla tervishoiutöötajad reageerivad taotleja võimalikele pöördumistele seoses tema terviseseisundiga ka tema suhtes kartserirežiimi kohaldamise ajal.
3-19-2126
10.Kohtul puudub alus arvata ka seda, et taotleja õigused oleksid saanud pöördumatult kahjustada talle kartseris päevasel ajal madratsi, piiramatult võimlemismati ning helistamise mittevõimaldamise või raamatute kambris mittelubamisega.
11.Kohtule esitatud Viru Vangla 31.10.2019 vastusest nr 6-10/39376-2 (tl 57–57p) nähtub, et taotleja on enda 04.10.2019 pöördumises Viru Vanglale viidanud sellele, et ta viibis 22.09.2019 perearsti vastuvõtul, kuid tema palvet määrata talle kartserisse madrats, ei rahuldatud. Samuti on taotleja enda vaides nr 6-10/45315-1 (tl 73–78) viidanud tema tervisekaarti 13.10.2019 tehtud arsti sissekandele, milles arst on enne taotleja kartserisse paigutamist väljendanud seisukohta, et taotlejal madratsi vajaduse olemasolu ei saa otsustada arst, kuid selle puudumine on seljavalude korral pigem hea. Lisaks eeltoodule nähtub taotleja ravikaardist, et arstid ei ole tema seljaprobleeme arvestades pidanud ka varem vajalikuks talle kartserikaristuse kandmise ajal päevaseks ajaks madratsi väljastamist (näiteks 10.11.2017 ja 13.11.2017 sissekanded; tl 44, 44p). Kohtule ei nähtu seega asja materjalidest asjaolusid, milleks saaks järeldada, et taotlejale 15-päevase kartserikaristuse ajal päevasel ajal madratsi võimaldamata jätmine tekitaks talle pöördumatuid kahjulikke tagajärgi. Seisukoha selles, kas vangla on taotleja seljavalusid arvestades kohustatud andma talle kartserirežiimil viibimise korral päevasel ajal kambrisse madratsi, saab võtta vangla vaidemenetluses ning kohus võimaliku tulevase kaebuse sisulisel lahendamisel.
12.Esialgse õiguskaitse taotlusest nähtub, et taotlejal oli võimalik kasutada kartseris võimlemismatti ajavahemikul kell 13.00–15.00. Seega on taotlejale võimlemismati kasutamist tema suhtes kartserirežiimi kohaldamise ajal võimaldatud, hoolimata sellest, et seda ei ole tehtud taotleja soovitud aegadel ega piiramatult. Arvestades kartserirežiimi kui distsiplinaarmeetme eripära, ei saanud võimlemismati kasutamise ajaline piiramine kohtu hinnangul õigustada taotlejale esialgse õiguskaitse korras võimlemismati kasutada andmist piiramata ajaks. Lisaks nähtub kohtule esitatud taotleja tervisekaardist, et ka vangla arstid on pärast neuroloogi vastava ettekirjutuse tegemist (11.12.2017) leidnud, et taotleja ei vaja võimlemismatti omamist/kasutamist kartseris viibimise ajal (nt 22.03.2018 sissekanne taotleja tervisekaarti).
13.Helistamise võimaldamisega seoses selgitab kohus, et kuigi VangS § 28 lg 3 teise lause kohaselt on vanglal keelatud piirata telefoni kasutamist suhtlemiseks kaitsjaga või advokaadist esindajaga, ei laiene see reegel täielikult mitteadvokaatidest esindajatele. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea kinnipeetaval olema võimalust suhelda haldusasjast tulenevas vaidluses advokaadiks mitteoleva esindajaga telefoni teel piiramatult, vaid tal peab olema võimalus selliseks suhtluseks VangS § 28 lg-s 1, VSkE-st ja vangla kodukorras ettenähtust suuremas ulatuses üksnes juhul, kui selleks esineb põhjendatud vajadus. Seejuures on vanglal kohustus eelkõige hinnata kinnipeetava õiguskaitsevajadust ja kaaluda esindajaga suhtlemisest lähtuvaid võimalikke julgeolekuriske (Riigikohtu 21.05.2014 määruse nr 3-3-1-26-14 p 15). Praegusel juhul ei ole taotluses välja toodud selliseid asjaolusid, mille pinnalt saaks järeldada, et taotlejal esinenuks esindajale helistamiseks põhjendatud vajadus, kuid vangla jättis hoolimata sellest taotlejale helistamise võimaldamata. Vangla saab helistamise võimaldamiseks esitatud taotluste lahendamisel hinnata muu hulgas seda, kas isikul, kellele helistada soovitakse, on menetlusseadustikust tulenev õigus kohtumenetluses volitatud esindajana osalemiseks või mitte (vt HKMS § 32 lg 1). Praegusel juhul ongi vangla selgitanud, et taotlejal on võimaldatud helistada graafikuväliselt isale, kelle esindusõigus tuleneb HKMS § 32 lg 1 p-st 7.
14.Taotlejale ei saanud esialgse õiguskaitse kohaldamist õigustavaid kahjulikke tagajärgi kaasneda ka talle tema soovitud raamatute kartserisse mitteandmisega. Taotleja ei ole millegagi põhjendanud, milliseid pöördumatuid tagajärgi see taotlejale põhjustab. Samuti on vangla kohtule kinnitanud, et taotleja ei ole hõivatud õppimisega, mistõttu ei ole talle õppekirjanduse kambrisse väljastamine VSkE § 60 lg 1 kohaselt lubatud.
3-19-2126
15.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ka juhul, kui taotleja esialgse õiguskaitse vajadus ei oleks kohtumenetluse ajal ära langenud, ei saaks vaidluse asjaoludest järeldada, et taotleja õiguste kaitseks oleks olnud põhjendatud kartserikaristuse määramise käskkirja täitmise peatamine või tema alternatiivselt esitatud taotluste rahuldamine.
16.Tuginedes HKMS § 77 lg-le 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus haldusasja menetluse taotleja terviseandmeid kajastavate tõendite (tervisekaardi väljavõtete) osas (tl 14–55) kinniseks.
17.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse määruse avaldamisel taotleja nimi initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.