Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 14.11.2019, Tartu 3-17-2456 Malle Tootsi kaebus Tartu Linnavalitsuse 22.08.2017. a korralduse nr 816 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 21.02.2019. a otsus Malle Tootsi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Malle Toots Vastustaja Tartu linn
2.Jätta Malle Tootsi apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.02.2019. a otsus muutmata.
3.Jätta Malle Tootsi menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.12.2019 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni (ÕVVTK) 15.09.1994. a otsusega nr 50 ja 26.03.1999. a otsusega nr 108 tunnistati A. Uffert 3⁄4 ja M. Toots 1⁄4 mõttelises osas omandireformi õigustatud subjektideks xxx tn xx endise kinnistu nr xx hoone ja krundi osas.
2.Tartu Linnavalitsuse 25.11.1999. a korralduse nr 3211 kohaselt tagastati majavaldus xxx tn xx 3⁄4 mõttelises osas A. Uffertile ja 1⁄4 mõttelises osas M. Tootsile. A. Ufferti testamendijärgne pärija on U. Uffert.
3.Tartu Linnavalitsus nõustus 30.04.2002. a korraldusega nr 1876 xxx tn xx maa ostueesõigusega erastamisega OÜ-le Suver. Korralduse kohaselt kuulus Xxx tn xx elamu vastavalt 23.01.2002 sõlmitud ehitise ostu-müügi lepingule OÜ-le Suver. Korraldusega tunnistati ka kehtetuks Tartu Linnavalitsuse 27.01.1994. a korraldus nr 53, millega tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa asukohaga Xxx tn xx (endine kinnistu nr xx) endistes piirides A. Uffertile.
4.Tartu Halduskohus jättis 27.02.2003. a otsusega nr 3-352/2002 rahuldamata M. Tootsi kaebuse Tartu Linnavalitsuse 30.04.2002. a korralduse nr 1876 tühistamiseks.
5.Tartu Linnavalitsus otsustas 08.10.2002. a korraldusega nr 3540 mitte tagastada õigustatud subjektidele A. Uffertile ja M. Tootsile kinnistut nr xx pindalaga 1217 m2; kinnitas maa maksumuse määraja R. Sulpi poolt õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akti nr 1385 ning endistelt omanikelt võõrandatud maa maksumuseks 36 500 krooni; määras kompensatsiooni maa eest õigustatud subjektidele U. Uffertile 3⁄4 osas summas 27 375 krooni ja M. Tootsile 1⁄4 osas summas 9125 krooni; märkis, et kompensatsioonisumma kantakse õigustatud subjekti poolt esitatud vormikohase avalduse alusel erastamisväärtpaberiarvele ning kui õigustatud subjekt korralduse vastuvõtmise päevast alates 6 kuu jooksul mõjuva põhjuseta ei esita avaldust kompensatsiooni ülekandmiseks, kompenseerimise otsus tühistatakse ja kompenseerimismenetlus lõpetatakse. Korralduse kohaselt ei ole maa tagastamine võimalik, kuna taotletaval maal asub OÜ-le Suver kuuluv hoone ja selle juurde kuuluv krunt.
6.Tartu Halduskohus jättis 27.02.2003. a otsusega rahuldamata M. Tootsi kaebuse Tartu Linnavalitsuse 08.10.2002. a korralduse nr 3540 tühistamiseks. Tartu Ringkonnakohus jättis 24.03.2004. a otsusega nr 2-3-2/2004 Tartu Halduskohtu 27.02.2003. a otsuse muutmata.
7.Tartu Linnavalitsus otsustas 22.08.2017. a korraldusega nr 816 kinnitada 18.08.2017 koostatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt nr 1489 vastavalt lisale, määras endistelt omanikelt võõrandatud maa maksumuseks 2337 eurot ning määras M. Tootsile 1⁄4 mõttelise osa eest kompensatsiooni summas 584 eurot.
8.Tartu maavanem tunnistas 20.09.2017. a korraldusega nr 1-1/1024 Tartu Linnavalitsuse 22.08.2017. a korralduse nr 816 õiguspäraseks ja luges selle jõustunuks.
9.Tartu Linnavalitsus jättis 06.11.2017. a korraldusega nr 1125 M. Tootsi vaide linnavalitsuse korralduse nr 816 peale rahuldamata.
10.M. Toots esitas 16.11.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Tartu Linnavalitsuse 22.08.2017. a korraldus nr 816 ja hüvitada talle kahju summas 104 979,18 eurot. Kaebuse põhjendused: Kaebaja emale kuulus Tartus Xxx tn xx endisest kinnistust nr xx vähemalt pool kogu kinnistust nii hoonete kui maa osas ja selle vara ainsaks tagastamise õigustatud subjektiks on kaebaja. A. Uffert loobus 02.12.1957. a notariaalse pärandist loobumise avaldusega 06.09.1957 surnud abikaasa pärandist. Kaebaja keeldub ebaõige ja tühise kompensatsiooni 584 euro vastuvõtmisest. Linnavalitsuse 06.11.2017. a korralduses nr 1125 jäeti tähelepanuta Riigikohtu 17.06.1994. a määrus nr III-3/1-7/94, A. Ufferti pärandist loobumise avaldus ja Tartu Linnakohtu 20.09.1996. a kinnistamisotsus. Loetletud dokumendid on jõus tänaseni. Korraldusega nr 816 määratud kompensatsioon ei ole õiglane ega kata omandi kaotamisega tekitatud kahju. Kompensatsioon ei ole samastatav kaotatud omandi väärtusega.
11.Tartu Halduskohus määras 09.01.2018. a määrusega kaebajale riigi õigusabi isiku esindamiseks halduskohtumenetluses. Halduskohus nimetas 19.02.2018. a määrusega riigi õigusabi uueks osutajaks V. Murde.
12.Tartu Halduskohtusse saabus 18.03.2018 M. Tootsi kaebuse täiendus, milles paluti tühistada Tartu Linnavalitsuse 22.08.2017. a korraldus nr 816 ning mõista Tartu linnalt kaebaja kasuks välja omandi kaotamisega seotud hüvitis ning kohtu- ja täitemenetluses kantud kulud kokku summas 27 885,47 eurot ning viivis hüvitise summalt.
13.Tartu Halduskohus võttis 19.03.2018. a määrusega menetlusse kaebuse Tartu Linnavalitsuse 22.08.2017. a korralduse nr 816 tühistamiseks; varalise kahju hüvitamiseks summas 27 885,47 eurot seoses 1⁄4 mõttelise osa kaotamises kinnistust Xxx tn xx Tartu seoses kohtu- ja täitemenetluses kantud kulutustega ning viivise väljamõistmiseks.
14.M. Toots selgitas 13.04.2018. a avalduses, et esindaja esitas kohtule kaebuse täienduse, seda eelnevalt kaebajaga arutamata. Kaebaja väitel taotleb ta kahju hüvitamist summas 104 979,18 eurot. Kaebaja lisas 20.04.2018. a täienduses, et muuhulgas tuleb arvestada kahju ka saamata jäänud üüri näol.
15.M. Toots esitas 04.06.2018 kaebuse tervikteksti, milles ta palus tühistada linnavalitsuse 22.08.2017. a korraldus nr 816 ja hüvitada talle kahju summas 104 979,18 eurot, mis seisneb saamata jäänud üüris, kinnistust 1⁄2 mõttelise osa kaotamises ning kohtu- ja täitemenetluses kantud kuludes. Ühtlasi esitas kaebaja 04.06.2018 seisukoha, milles ta leidis, et riigi õigusabi andmise tühistamiseks ei ole alust.
16.Tartu Halduskohus lõpetas 20.06.2018. a määrusega kaebajale antud riigi õigusabi. Tartu Ringkonnakohus jättis 13.08.2018. a määrusega kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 20.06.2018. a määruse peale rahuldamata. Riigikohus tagastas 10.09.2018. a määrusega kaebaja määruskaebuse.
17.M. Toots esitas 07.06.2018 taotluse eelistungi korraldamiseks.
18.Tartu Halduskohus jättis 17.09.2018. a määrusega kaebaja taotluse eelistungi korraldamiseks rahuldamata. Halduskohus andis kaebajale võimaluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks hüvitamisnõude osas.
19.M. Toots leidis 01.10.2018. a avalduses, et kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid esitas siiski taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.
20.Tartu Halduskohus lõpetas 10.10.2018. a määrusega menetluse hüvitamiskaebuse osas; jättis kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata ning kohustas kaebajat teavitama, kas ta soovib viivise väljamõistmise nõude kaebusest välja jätta ning teavitama nõusolekust või mittenõustumisest muuta kaebust selliselt, et lisaks korralduse nr 816 tühistamisele menetleks kohus kaebaja nõuet kohustada Tartu linna otsustama kompensatsiooni määramine uuesti.
21.M. Toots leidis 19.10.2018. a vastuses, et ta on esitanud kaebuse kohtule tähtaegselt ning kaebuse tervikteksti esitamine ei ole kaebuse muutmine ja ta taotleb viivise väljamõistmist. Kaebaja taotles Tartu Linnavalitsuse 22.08.2017. a korralduse nr 816 tühistamist ja Tartu linna kohustamist tegema asjas uus otsus, millega hüvitada tekitatud kahju.
22.M. Toots teatas 31.10.2018. a vastuses, et ta jääb 19.10.2018. a vastuses toodud nõuete juurde ning et 19.10.2018. a vastuse puhul ei ole tegemist määruskaebusega. Kaebaja palus halduskohtumenetluses kaitsjat.
23.Tartu Halduskohus jättis 06.11.2018. a määrusega kaebaja taotlused kaebuse muutmiseks, viivise väljamõistmiseks ja riigi õigusabi saamiseks läbi vaatamata.
24.M. Toots taotles 17.01.2019. a avalduses Tartu Linnavalitsuse korralduse nr 816 tühistamist ning linnavalitsuse kohustamist asja uueks läbivaatamiseks ja uue otsuse tegemiseks, millega hüvitada kahju summas 104 979,18 eurot seoses 1⁄2 suuruse osa mittetagastamisega kinnistust nr xx; kahjunõudele viivise lisamiseks; riigi õigusabi korras advokaadi määramiseks; 04.06.2018 esitatud kaebuse tervikteksti menetlemiseks; V. Murde poolt esitatud pöördumiste menetlemiseks; kohtumenetluse läbiviimiseks vastavalt põhiseaduse (PS) § 32 lg-tele 1 ja 4 ning § 152 lg-le 1. M. Toots esitas 17.01.2019 ka kohtukõne.
25.Tartu Halduskohus jättis 18.01.2019. a määrusega läbi vaatamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks, viivise väljamõistmise nõude ning kohtu- ja täitemenetluses kantud kulutustega seonduva kahju hüvitamise nõude, s.h taotluse V. Murde poolt esitatud pöördumiste lahendamiseks. Lisaks jättis kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
26.Tartu Halduskohus jättis 21.02.2019. a otsusega M. Tootsi kaebuse rahuldamata ja kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kahju, summas 104 979,18 eurot, hüvitamise nõude osas lõpetas kohus 10.10.2018 menetluse. Määrus on jõustunud. 2) Kaebaja ei esitanud korralduse nr 3540 alusel avaldust kompensatsiooni ülekandmiseks, kuid kompenseerimise otsust ei tühistatud ja kompenseerimismenetlust ei lõpetatud, kuigi selleks esines seaduslik alus. 22.01.2019. a istungil antud selgitustest järeldub, et vastustaja pidas kaebaja kohtumenetlusi mõjuvaks põhjuseks kompenseerimismenetluse lõpetamata jätmisel. Korralduse nr 816 väljaandmisega muutis vastustaja tagastamismenetluse veelgi segasemaks. Samas on korralduse väljaandmine kaebaja jaoks soodne. 3) Maareformi seadus (MaaRS) ei näe ette õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimist kompenseerimise otsustamise aja turuväärtusest lähtuvalt. MaaRS §-st 13 ja maa hindamise seaduse § 9 lg-test 5 ja 8 tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud maa eest, mida ei tagastata, määratakse õigustatud subjektile kompensatsioon vastavalt õigusvastaselt võõrandatud maa maksumusele, mis määratakse Vabariigi Valitsuse poolt 1993. a maa korralise hindamise tulemuste alusel kinnitatud maksustamishindadest. Tiheasustusega alade maa maksustamishinnad, millest õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimisel lähtuda tuleb, on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22.08.2001. a määruse nr 276 lisas 1. Endine kinnistu nr xx jäi hinnatsooni nr 18, mistõttu on baas- ja tsoonihind 1,92 eurot/m2, nagu on õiguspäraselt märgitud maa maksumuse määramise aktis nr 1489 (II kd, tl 44). Kuna maa võõrandamisaegne üldpindala on 1217 m2, siis on õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus 2336,64 eurot (1217×1,92) ehk ümardatuna ühe euro täpsuseni 2337 eurot, millest 1⁄4 on 584 eurot (ümardatuna ühe euro täpsuseni). Muutunud on rahaühik ja kompensatsiooni määramise regulatsioon, mistõttu leidis vastustaja õiguspäraselt, et kaebajale tuleb määrata kompensatsioon eurodes. 4) Ringkonnakohus selgitas kohtuotsuses nr 2-3-2/2004, et põhjendatud ei ole M. Tootsi väide, et mõeldav oleks Xxx tn xx vara tagastamise uuesti otsustamine, võttes arvesse kaebaja isa A. Ufferti 1957. a notariaalset loobumise avaldust kaebaja ema pärandi vastuvõtmisel. Kaebaja on tunnistatud õigustatud subjektiks pärijana üksnes Xxx tn xx kinnistu 1⁄4 mõttelises osas ning see otsus on jõus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
27.M. Toots esitas 19.03.2019 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 21.02.2019. a otsus ja saata haldusasi tagasi halduskohtusse lahendamiseks ning anda asi lahendamiseks kohtunikule, kellel on südametunnistus ja kes viib kohtumenetluse läbi vastavalt põhiseadusele. Kaebaja taotles ka riigi õigusabi andmist. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Halduskohus viis 27.02.2003. a otsuse nr 3-353/2002 tegemisel asja sisulise arutelu läbi valikuliste dokumentide alusel. Ringkonnakohus tugines 24.03.2004. a otsuse nr 2-3-2/2004 tegemisel halduskohtu otsusele, mistõttu on antud hinnang ekslik. ÕVVTK jättis 15.09.1994. a otsuse nr 50 tegemisel arvesse võtmata A. Ufferti 02.12.1957. a pärandist loobumise avalduse. Linnavalitsuse korraldus nr 816 tugines õigusliku aluseta antud korraldusele nr 3540. Kaebaja taotles vara tagastamist, mitte kompensatsiooni. Ei nõustu kohtuga, et korraldus nr 816 on õiguspärane. Kohus jättis kaebuse sisuliselt menetlemata kohtuistungit korraldamata. 2) Kohus lõpetas kaebaja tahte vastaselt 20.06.2018. a määrusega riigi õigusabi. 3) Kohus jättis 16.11.2017 esitatud kaebuse kohta menetlusse võtmise määruse tegemata. Kaebaja esitas kohtu nõudmisel kaebuse tervikteksti, seejuures ei muutnud 16.11.2017. a kaebuses esitatut. 4) Kohus lõpetas 10.10.2018. a määrusega hüvitamiskaebuse osas menetluse, seda eelnevalt sisuliselt menetlemata ja istungit korraldamata. 5) Kaebaja esitas kohtule 16.01.2019 kohtukõne ja 6 taotlust, millised 22.01.2019. a istungil arutusele ei tulnud. Kaebaja teadmata oli kohus 18.01.2019. a määrusega jätnud taotlused läbi vaatamata ja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. 18.01.2019. a määruse sai kaebaja kätte 28.01.2019. See on kaebaja eksitamine, sest uuesti kaebaja oma taotlusi istungil esitada ei saanud. Menetluskorda on rikutud.
28.Tartu Ringkonnakohus jättis 01.04.2019. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks.
29.Tartu linn esitas 22.04.2019 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta M. Tootsi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.02.2019. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Haldusasjas nr 3-353/2002 on tegemist jõustunud kohtuotsusega. ÕVVTK 15.09.1994. a otsuse nr 50 õiguspärasust on kohtumenetluses kontrollitud ja tegemist on kehtiva haldusaktiga. Ka korraldus nr 3540 on läbinud kohtuliku kontrolli ja tegemist on kehtiva haldusaktiga. Kohus tuvastas õigesti, et korraldus nr 816 on õiguspärane haldusakt. 22.01.2019 toimus avalik kohtuistung, milles osales ka M. Toots. 2) Kuna riigi õigusabi lõpetamise kohta on jõustunud kohtumäärus, on põhjendamatu seda teemat apellatsioonimenetluses uuesti käsitleda. 3) Kohus võttis 19.03.2018. a määrusega menetlusse M. Tootsi kaebuse korralduse nr 816 tühistamiseks, varalise kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks. 4) Kohtu 10.10.2018. a määrus on jõustunud. Halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) ei nõua kaebuse tähtaegsuse kontrollimiseks kohtuistungi korraldamist. 5) Asjaolu, et kaebaja sai 18.01.2019. a määruse kätte 28.01.2019, ei rikkunud tema õigusi. Kohus juba 10.10.2018. a määruses lahendas sisuliselt M. Tootsi analoogilised taotlused. Ka hüvitamiskaebuse osas oli kohus varasemalt menetluse lõpetanud. Kohtunik selgitas M. Tootsile kohtuistungil põhjalikult hüvitamiskaebusega seonduvat. Vihje kohtuniku erapoolikusele on asjakohatu ja pahatahtlik ning tuleb jätta tähelepanuta.
30.M. Toots väitis 29.07.2019. a seisukohas, et kohtunik ei olnud erapooletu ja sõltumatu, jättes arvestamata kaebaja põhjendatud huvid. Kohtumõistmine ei toimunud PS § 32 lg-te 1 ja 4 ning § 152 lg 1 kohaselt.
31.M. Toots teatas 09.10.2019. a taotluses, et ta soovib suulist menetlust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
32.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.02.2019. a otsus muutmata.
33.Ringkonnakohus lahendab esmalt M. Tootsi 09.10.2019 taotluse kohtuistungi korraldamiseks (II kd, tl 145). Kaebaja esitas eeltoodud taotluse pärast seda, kui ringkonnakohus oli 02.10.2019. a määrusega määranud kirjalikus menetluses otsuse tegemise tähtaja. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib asja vaadata läbi kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Haldusasja materjalidest nähtuvalt menetles halduskohus üksnes tühistamiskaebust (kohtuotsuse p 22, II kd, tl 103-106p). Halduskohus selgitas eeltoodut kaebajale ka kohtuistungil (II kd, tl 80-82, 11:00:50). Seega ka apellatsiooniastmes on vaidluse esemeks vaid kaebaja poolt halduskohtule esitatud Tartu Linnavalitsuse 22.08.2017. a korralduse nr 816 tühistamise nõue. Ringkonnakohtu hinnangul puudub haldusasjas vajadus kohtuistungi korraldamiseks, kuna esitatud on piisavalt tõendeid, vaidluse asjaolud on selged ning vaidluse all on üksnes õigusküsimused. Kaebaja ärakuulamisõigus on olnud tagatud, sest ta on saanud esitada haldusasjas korduvalt oma seisukohti. Samuti osales kaebaja 22.01.2019. a kohtuistungil halduskohtus. Ringkonnakohus selgitab, et kohtuistungi korraldamine on vajalik eelkõige olukorras, kus vaidlusega seonduvad asjaolud on ebaselged. Käesolevas haldusasjas ei esine kohtuistungi korraldamist nõudvaid asjaolusid. Eelnevat arvestades jääb kaebaja taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
34.Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 21.02.2019. a otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on halduskohus hinnanud nii kaebaja ja vastustaja seisukohti kui ka muid asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Halduskohus on võtnud otsuses seisukoha kõigi kaebaja esitatud tõendite osas. Halduskohus asus otsuses kokkuvõttes seisukohale, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane ja vastab haldusmenetluse seaduses sätestatud nõuetele. Halduskohtu hinnangul on õigesti ja seadusele tuginevalt tehtud kindlaks kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa eest määratud kompensatsiooni suurus eurodes. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
35.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et korraldus nr 816 on õiguspärane, kuna korraldus tugines õigusliku aluseta antud korraldusele nr 3540. Haldusasja materjalidest nähtuvalt tunnistati kaebaja omandireformi õigustatud subjektiks Xxx tn xx endise kinnistu nr xx hoone ja krundi osas 1⁄4 mõttelises osas ning A. Uffert 3⁄4 mõttelises osas. Tartu Linnavalitsuse 08.10.2002. a korraldusega nr 3540 (I kd, tl 37-37p) otsustati mitte tagastada õigustatud subjektidele kinnistut nr xx pindalaga 1217 m2, vaid määrati maa eest kompensatsioon, sest maa tagastamine ei ole võimalik, kuna sellel asub OÜ-le Suver kuuluv
hoone ja selle juurde kuuluv krunt. Seejuures viidati Tartu Linnavalitsuse 30.04.2002. a korraldusele nr 1876 (I kd, tl 158), millega linnavalitsus nõustus Xxx tn xx maa ostueesõigusega erastamisega OÜ-le Suver. Korralduse nr 1876 peale esitatud M. Tootsi kaebuse jättis Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-352/2002 (II kd, tl 100-101) rahuldamata. Ka Tartu Linnavalitsuse 08.10.2002. a korralduse nr 3540 üle toimunud kohtuvaidluses haldusasjas nr 23-2/2004 jättis Tartu Ringkonnakohus 24.03.2004. a otsusega (II kd, tl 101-102) muutmata halduskohtu 27.02.2003. a otsuse, millega jäeti rahuldamata M. Tootsi kaebus linnavalitsuse korralduse nr 3540 tühistamiseks. Eelviidatud ringkonnakohtu otsus jõustus 16.06.2004, mil Riigikohus jättis menetlusse võtmata M. Tootsi kassatsioonkaebuse. Vastustaja märgib käesolevas haldusasjas õigesti, et korraldus nr 3540 on läbinud kohtuliku kontrolli ja tegemist on kehtiva haldusaktiga. Seega on vastustaja korralduse nr 816 (I kd, tl 26-26p) asjaolude kirjelduses asjakohaselt viidanud korraldusele nr 3540, millega määrati kaebajale õigusvastaselt võõrandatud 1⁄4 mõttelise osa maa eest kompensatsioon summas 9125 krooni. Ringkonnakohus märkis ka selgelt haldusasja nr 2-3-2/2004 otsuses, et kaebaja on tunnistatud õigustatud subjektiks pärijana üksnes Xxx tn xx kinnistu 1⁄4 mõttelises osas ning see otsus on jõustunud. Ühtlasi ei lugenud ringkonnakohus põhjendatuks kaebaja väidet, et mõeldav oleks Xxx tn xx vara tagastamise uuesti otsustamine, võttes arvesse kaebaja isa A. Ufferti 1957. a notariaalset loobumise avaldust kaebaja ema pärandi vastuvõtmisest. Kuna haldusasjades nr 3353/2002 ja nr 2-3-2/2004 on olemas jõustunud, lõplikud kohtulahendid, siis ei ole kaebaja etteheited eelviidatud haldusasjades tehtud kohtulahenditele asjakohased.
36.Kaebaja väitel jättis halduskohus kaebuse sisuliselt menetlemata ja kohtuistungi korraldamata. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas haldusasjas toimus kohtuistung 22.01.2019, millest võttis osa isiklikult ka kaebaja (II kd, tl 80, 10:54:32), kelle isik tuvastati ID-kaardi alusel. Koopia ID-kaardist on ka haldusasja toimikus (II kd, tl 78). Seega on ebaõige kaebaja väide kohtuistungi mittetoimumise kohta.
37.Kaebaja väitel lõpetas halduskohus tema tahte vastaselt 20.06.2018. a määrusega asjas riigi õigusabi andmise. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 4 esimese lause järgi võib asja menetlev kohus oma algatusel igas menetlusstaadiumis RÕS-is ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad RÕS-is ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmise. Halduskohtu hinnangul langes kohtumenetluse kestel ära alus kaebajale riigi õigusabi andmiseks, mistõttu kohus lõpetas kaebajale antud riigi õigusabi. Kaebaja vaidlustas Tartu Halduskohtu 20.06.2018. a määruse (I kd, tl 218-219), kuid Tartu Ringkonnakohus jättis 13.08.2018. a määrusega (II kd, tl 17-18) kaebaja määruskaebuse rahuldamata ning Riigikohus tagastas 10.09.2018. a määrusega (II kd, tl 33) kaebaja määruskaebuse. Seega loeti halduskohtu 20.06.2018. a määrus kaebajale antud riigi õigusabi lõpetamise kohta põhjendatuks ja õiguspäraseks. Olukorras, kus halduskohus leidis, et kaebaja on ise võimeline menetluses oma õigusi kaitsma, tuli riigi õigusabi lõpetada, sest RÕS § 7 lg 1 otsesõnu keelab õigusabi andmise. Kaebaja iseseisvus menetluses osalemisel ja esitatud menetlusdokumentide kvaliteet osutavad, et kaebaja suudab menetluses osaleda esindaja abita. Ka ringkonnakohus jättis apellatsiooniastmes kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks 01.04.2019. a määrusega (II kd, tl 124-125p) rahuldamata. Kaebaja sai eelviidatud ringkonnakohtu määruse kätte 05.04.2019 (II kd, tl 126) ning ta ei ole seda määruskaebemenetluse korras Riigikohtus vaidlustanud.
38.Kaebaja väitel lõpetas halduskohus 10.10.2018. a määrusega hüvitamiskaebuse osas menetluse seda eelnevalt sisuliselt menetlemata ja istungit korraldamata. Tartu Halduskohus lõpetas 10.10.2018. a määrusega (II kd, tl 50-52) haldusasja menetluse hüvitamiskaebuse osas (resolutsiooni p 1). Kaebajal oli õigus esitada eelviidatud kohtumääruse resolutsiooni p 1 vaidlustamiseks määruskaebus ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse
kättesaamisest. Kaebaja tütar sai halduskohtu määruse kätte 12.10.2018 (II kd, tl 54). Kaebaja esitas halduskohtule 19.10.2018 vastuse (II kd, tl 55-57p) ning kinnitas 31.10.2018. a vastuses (II kd, tl 59-60p), et tema 19.10.2018. a vastust halduskohtu 10.10.2018. a määruse peale ei tohi võtta määruskaebusena. Seega kaebaja halduskohtu 10.10.2018. a määrust resolutsiooni p 1 osas ei vaidlustanud. Halduskohus lõpetas menetluse hüvitamiskaebuse osas HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel kaebetähtaja ületamise tõttu vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. HKMS § 124 lg 2 kohaselt kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS ei nõua kaebuse tähtaegsuse kontrollimiseks kohtuistungi korraldamist. Kaebaja sellekohane arusaam on ebaõige. Ringkonnakohus selgitab, et kui kaebus ei ole tähtaegselt esitatud ja kohtu hinnangul ei ole esitatud mõjuvaid põhjusi, mis tingiksid kaebetähtaja ennistamise, siis kohus lõpetab asja menetluse määrusega ning sel juhul ei asu kohus kaebust sisuliselt menetlema.
39.Kaebaja väitel jättis halduskohus 16.11.2017 esitatud kaebuse kohta menetlusse võtmise määruse tegemata ning kaebaja ei muutnud 16.11.2017. a kaebuses varasemalt esitatut, vaid esitas üksnes halduskohtu nõudmisel kaebuse tervikteksti. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja arusaam ebaõige. Tartu Halduskohus võttis 19.03.2018. a määrusega (I kd, tl 108-109) kaebaja kaebuse menetlusse Tartu Linnavalitsuse 22.08.2017. a korralduse nr 816 tühistamiseks; varalise kahju hüvitamiseks summas 27 885,47 eurot seoses 1⁄4 mõttelise osa kaotamisega kinnistust Xxx tn xx, Tartu, seoses kohtu- ja täitemenetluses kantud kulutustega ning viivise väljamõistmiseks. Kaebaja selgitas 13.04.2018. a avalduses (I kd, tl 119-120), et tema esindaja esitas kohtule kaebuse täienduse eelnevalt kaebajaga seda arutamata. Kaebaja väitel taotleb ta kahju summas 104 979,18 eurot. Kaebaja lisas 20.04.2018. a täienduses (I kd, tl 121-122p), et muuhulgas tuleb arvestada kahju ka saamata jäänud üüri näol. Tartu Halduskohus kohustas 21.05.2018. a määrusega (I kd, tl 161-162) kaebajat muuhulgas esitama kohtule tervikuna kaebuse teksti (HKMS § 49 lg 5). Halduskohus selgitas 21.05.2018. a määruses (p 8), et arvestades kaebaja poolt kohtule avaldatut, mille kohaselt soovib kaebaja erinevalt tema esindaja poolt avaldatust esitada kohtule kahjunõude suuremas summas, kusjuures kaebaja ise soovib kahju nõuda ka saamata jäänud üüri näol, siis jäi kohtule kaebus ebaselgeks. Seejuures halduskohus märkis, et kui kohtule esitatav terviktekst muudab varasemalt menetlusse võetud nõudeid või kaebuse alust, käsitleb kohus seda kaebuse muutmise avaldusena. Vastusena halduskohtu 21.05.2018. a määrusele esitas kaebaja kaebuse tervikteksti (I kd, tl 170-182p), milles ta taotles Tartu Linnavalitsuse korralduse nr 816 tühistamist ning varalise kahju hüvitamist summas 104 979,18 eurot, mis seisneb saamata jäänud üüris, kinnistust 1⁄2 mõttelise osa kaotamises ning kohtu- ja täitemenetluses kantud kuludes. Halduskohus selgitas 17.09.2018. a määruses (p 17, II kd, tl 36-37p), et kuna kohus ei ole menetlusse võtnud kahju hüvitamise nõuet seoses saamata jäänud tuluga ja 1⁄2 mõttelise osa kaotamisega kinnistust, siis on tegemist kaebuse muutmisega HKMS § 49 mõttes. Halduskohus selgitas kaebajale ka eelviidatud määruses (p-d 20-24) kaebetähtaja küsimust ning andis kaebajale võimaluse kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks hüvitamisnõude osas omandi kaotamise eest, ka saamata jäänud renditulu ning kohtu- ja täitemenetluses kantud kulude eest. Halduskohus jättis 10.10.2018. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2). Eelviidatud määruses halduskohus selgitas (p 16), et ei ole menetlusse võtnud kahju hüvitamise nõuet seoses saamata jäänud tuluga ja 1⁄2 mõttelise osa kaotamisega kinnistust, seega on tegemist kaebuse aluse täiendamisega ehk muutmisega HKMS § 49 mõttes. Kuna selline kaebus ei ole esitatud tähtaegselt tulenevalt Tartu Halduskohtu 17.09.2018. a määrusest ning tähtaja möödalaskmiseks puuduvad mõjuvad põhjused vastavalt 10.10.2018. a määruse p-des 13-14 toodule, siis leidis halduskohus, et kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks ei ole lubatav. Kaebaja kinnitas 31.10.2018. a vastuses, et tema 19.10.2018. a vastust halduskohtu 10.10.2018. a määruse peale ei tohi käsitleda
määruskaebusena. Seega ei ole kaebaja halduskohtu 10.10.2018. a määruse resolutsiooni p-i 2 vaidlustanud. Nagu halduskohus ka 06.11.2018. a määruses (II kd, tl 61-62p) kaebajale selgitas (p 13), siis lahendas halduskohus 10.10.2018. a määrusega sisuliselt kaebaja taotluse menetleda tema kahju hüvitamise nõuet summas 104 979,18 eurot seoses 1⁄2 mõttelise osa kaotamisega hoonetest ja maast, jättes selle rahuldamata.
40.Kaebaja väidab, et halduskohtule 16.01.2019 esitatud kohtukõne ja kuus taotlust kohtuistungil arutusele ei tulnud ning leiab, et kuna ta sai halduskohtu 18.01.2019. a määruse kätte 28.01.2019, siis rikkus kohus menetluskorda. Halduskohtusse 17.01.2019 saabunud avalduses esitas kaebaja kokku 6 taotlust (II kd, tl 69-70) ja lisaks esitas eraldi dokumendina kohtukõne (II kd, tl 71-73). Kaebaja 17.01.2019. a avalduse p-des 1-5 toodud taotluste osas nähtub halduskohtu seisukoht 18.01.2019. a määrusest (II kd, tl 74-75p), millega kohus jättis kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning viivise väljamõistmise nõude ja kohtu- ja täitemenetluses kantud kulutustega seonduva kahju hüvitamise nõude, s.h taotluse V. Murde poolt esitatud kolme pöördumise lahendamiseks läbi vaatamata HKMS § 55 lg 3 alusel, kuna kaebaja poolt kohtule esitatud avaldustest ei nähtu, et asjaolud oleksid muutunud, mis tingiksid vajaduse lahendada uuesti kaebuse muutmise taotlust. Ühtlasi jättis halduskohus eelviidatud määrusega kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2). Seega puudus halduskohtul vajadus veelkord kohtuistungil eeltoodud taotlusi käsitleda. HKMS § 129 sätestab kohtuistungil asja läbivaatamise korra. Kohtuistungi korda puudutav regulatsioon ei keelanud halduskohtul lahendada 18.01.2019. a määrusega kaebaja 17.01.2019. a avaldust. Kaebaja sai halduskohtu 18.01.2019. a määruse kätte 25.01.2019 (II kd, tl 76A), mitte 28.01.2019, nagu väidab kaebaja. Kättesaamisest 15 päeva jooksul võis kaebaja esitada kohtumääruse resolutsiooni p 2 peale määruskaebuse. Kaebaja määruskaebust ei esitanud. Halduskohus märkis eelnimetatud määruse põhjenduste p-s 20, et kaebaja 17.01.2019. a avalduse p-s 6 toodud taotluse osas võtab kohus seisukoha istungil. Kohtuistungi protokollist (II kd, tl 80-82, 10:55:59, 11:28:44, 11:30:15) nähtuvalt käsitles halduskohus kohtuistungil kaebaja 17.01.2019. a avalduse p-s 6 toodud taotlust. Ühtlasi viitas halduskohus kaebaja esitatud kohtukõnele, mainides, et kohtul oli võimalik sellega enne istungit põhjalikult tutvuda (protokollis 11:00:50). Ringkonnakohtule ei nähtu halduskohtu poolt mingit menetluskorra rikkumist.
41.Kaebaja väitel ei olnud kohtunik erapooletu ja sõltumatu ning jättis kaebaja põhjendatud huvid arvestamata. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid ringkonnakohtule alust kaebajaga nõustuda. Kaebaja väide on põhjendamata. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatud otsuses piisavalt selgitanud, miks ta jättis kaebuse rahuldamata ning üksnes kaebuse rahuldamata jätmisest ei saa järeldada, et kohus ei olnud erapooletu ja sõltumatu.
42.Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu kaebaja väide, et kohtumõistmine ei toimunud põhiseaduse § 32 lg-te 1 ja 4 ning § 152 lg 1 kohaselt. Põhiseaduse § 32 kaitseb üksnes olemasolevat vara, mitte lootust või võimalust vara saada (Eesti Vabariigi PS, kommenteeritud väljaanne, Juura 2012, lk 395, p 4.8). Kaebajale on olnud tagatud õigus pöörduda kohtusse, et vaidlustada linnavalitsuse korraldusega määratud kompensatsiooni suurust. Põhiseaduse § 152 lg 1 kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. See kohustus tuleneb üldisest kohustusest järgida põhiseadust (§ 3 lg 1 esimene lause, § 15 lg 2, § 146 teine lause) (Eesti Vabariigi põhiseadus, kommenteeritud väljaanne, Juura 2012, lk 825, p 3). Põhiseaduse § 152 ning § 15 sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (RKPJK määrus nr 3-4-1-14-10, p 13; RKÜK otsus nr 3-4-1-7-08, p 21). Käesolevas
haldusasjas ei ilmne ringkonnakohtule, et halduskohus pidanuks mõne seaduse või muu õigusakti jätma kohtuasjas kohaldamata selle vastuolu tõttu põhiseadusega.
43.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus M. Tootsi apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.02.2019. a otsuse muutmata.
44.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Ringkonnakohus jätkas 01.04.2019. a määrusega (II kd, tl 124-125p) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.