Osaühingu Kõldu Lihakarn kaebus Veterinaar- ja Toiduameti tegevuse peale
Menetlusosalised
Kaebaja − Osaühing Kõldu Lihakarn, esindaja vandeadvokaat Küllike Namm Vastustaja − Veterinaar- ja Toiduamet, esindajad Ave Mägi ja Kersti Raenok
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada praeguse asja menetlus.
2.Tagastada Osaühingule Kõldu Lihakarn kaebuse eest tasutud riigilõiv 15 eurot ning kanda see Osaühingu Kõldu Lihakarn SEB Panga arvelduskontole EE141010502017540009.
3.Jätta menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte menetlusosalistele. Riigilõiv kantakse Osaühingu Kõldu Lihakarn kontole pärast praeguse määruse jõustumist.
1.Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) Virumaa Keskus koostas 26. juulil 2019 Osaühingu Kõldu Lihakarn (kaebaja) suhtes kontrollakti nr 07-193-19/033. Kontrollaktis tehti kaebajale üheksa ettekirjutust ning hoiatati, et ettekirjutuste tähtaegselt täitmata jätmise korral rakendatakse iga ettekirjutuse puhul sunniraha 800 eurot.
Kaebaja esitas 26. augustil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: − tühistada VTA 26. juuli 2019. a kontrollaktis nr 07-193-19/033 sisalduvad ettekirjutused; − alternatiivselt tuvastada, et VTA 26. juuli 2019. a kontrollaktis nr 07-193-19/033 tehtud ettekirjutused on nõuetekohaselt täidetud; − keelata VTA-l sunniraha rakendamine ja sissenõudmise toimingute tegemine 26. juuli 2019. a kontrollakti nr 07-193-19/033 alusel.
3.VTA koostas 30. augustil 2019 kaebaja suhtes kontrollakti nr 07-193-19/041. Kontrollaktist nähtuvalt kontrollis VTA 29. augustil 2019, kas ja kuidas on kaebaja täitnud 26. juuli 2019. a kontrollaktis nr 07-193-19/033 tehtud ettekirjutused. VTA tegi kindlaks, et kaebaja on täitnud ettekirjutuse nr 4 osaliselt ning ettekirjutused nr 1, 2, 7 ja 8 täielikult, kuid ettekirjutused nr 3, 5 ja 6 on täitmata. Seda, kas ettekirjutus nr 9 on täidetud, ei saanud tol hetkel kontrollida. VTA märkis, et
3-19-1623 ettekirjutuse nr 4 osalise täitmata jätmise eest tuleb kaebajal tasuda sunniraha 300 eurot ning ettekirjutuste nr 3, 5 ja 6 täitmata jätmise eest tuleb iga ettekirjutuse puhul tasuda sunniraha 800 eurot.
4.Kohus selgitas 3. septembri 2019. a määruses, et lubatavaks ei saa pidada tühistamisnõude esitamist nende ettekirjutuste peale, mille osas on VTA kaebajaga nõus, et need on täidetud. Kohus jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale võimaluse esitada täidetud ettekirjutuste õigusvastasuse tuvastamise nõue. Sama määrusega kohustas kohus VTA-d uuesti kontrollima, kas ettekirjutused nr 3, 4, 5, 6 ja 9 saab tema hinnangul täidetuks lugeda. Samuti palus kohus VTA-l teatada, mis staadiumis on sunniraha rakendamise menetlus.
5.Kaebaja esitas 18. septembril 2019 kohtule täienduse, milles teatas, et soovib täidetud ettekirjutuste puhul taotleda tühistamise asemel õigusvastasuse tuvastamist.
6.VTA koostas 19. septembril 2019 kaebaja suhtes kontrollakti nr 07-193-19/043. Kontrollaktist nähtuvalt tegi VTA 18. septembril 2019 kindlaks, et kaebaja on täitnud ka ettekirjutused nr 3, 4, 5, 6 ja
7.VTA selgitas 19. septembri 2019. a vastuses, et kuna kaebaja on kõik ettekirjutused täitnud, ei pööra VTA sunniraha täitmisele.
8.Kaebaja esitas 1. novembril 2019 kohtule avalduse menetluse lõpetamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lõike 1 punkti 4 alusel. Kaebaja selgitas, et kuna VTA luges kõik ettekirjutused täidetuks ja võttis kaebuse omaks, puudub kaebajal huvi menetluse jätkamiseks, sest kaebuse nõue tuvastada kaebajale tehtud ettekirjutuste täitmine on praeguseks vastavalt VTA kinnitusele saavutatud. Kaebaja märkis, et oli sunnitud kohtusse pöörduma oma õiguste kaitseks. VTA tegi ettekirjutusi olukorras, kus kaebaja oli VTA nõudmised tegelikkuses täitnud ning puudus igasugune põhjendus ja alus ettekirjutuste tegemiseks. Alles pärast kohtusse pöördumist kinnitas VTA, et tegelikkuses on ettekirjutused täidetud, ja esitas kohtule ka sellesisulise seisukoha. VTA kinnitus ettekirjutuste täitmise kohta on kaebuses nõutud toiming HKMS § 152 lõike 1 tähenduses. Kaebaja palus, et kohus jätaks menetluskulud summas 275 eurot (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 260 eurot) VTA kanda HKMS § 108 lõike 6 alusel.
9.VTA märkis 7. novembri 2019. a seisukohas, et ei ole kaebuses esitatud väiteid omaks võtnud. Kaebajale tehtud ettekirjutused on õiguspärased. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ettekirjutuste tegemise ajal (s.o 26. juulil 2019) olid ettekirjutused täidetud. VTA on teinud järelkontrolli vaidlusaluste ettekirjutuste täitmise üle. See ei ole toiming, mis oleks olnud seotud kaebuse esitamisega. Tegu on tavapäraste riikliku järelevalve raames tehtavate toimingutega. Kaebuse esitamine ei mõjutanud VTA järelevalvetoiminguid kaebaja suhtes. Veelgi enam, VTA on protokollides fikseerinud, et ka peale
29.augusti 2019. a järelkontrolli oli kaebajal nõuetekohaselt täidetud vaid alla poole ettekirjutustest ning VTA ise otsis aktiivselt võimalusi kontrollida ka ettekirjutuse nr 9 täitmist. Ei ole alust väita, et ettekirjutuste täidetuks lugemine VTA poolt toimus põhjusel, et kaebaja pöördus kohtusse. Fakt on, et tegelikkuses alustas kaebaja ülejäänud ettekirjutuste täitmisega alles pärast esimest VTA järelkontrolli ja
3.septembri 2019. a kohtumääruse tegemist. Seega on väär kaebaja väide, justkui luges VTA ettekirjutused täidetuks kohe, kui kaebaja kohtusse pöördus. VTA-l puudus reaalne võimalus lugeda ettekirjutused täidetuks olukorras, kus need täidetud ei olnud. VTA hinnangul ei ole alust menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel ning menetluskulude VTA kanda jätmiseks HKMS § 108 lõike 6 alusel. VTA palus lõpetada praeguse asja menetluse HKMS § 152 lõike 3 alusel kaebust menetlusse võtmata ning jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
3-19-1623
KOHTU SEISUKOHT
10.HKMS § 152 lõike 1 punkt 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.
11.Kohus selgitas 3. septembri 2019. a määruses, et täidetud ettekirjutuste puhul ei saa taotleda nende tühistamist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lõike 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Täidetud ettekirjutuste puhul muutub sisutühjaks ettekirjutuste tühistamise nõue, sest nendest tulenevad kohustused on täidetud ning HMS § 61 lõikest 2 tulenevalt ei ole need ettekirjutused enam kehtivad. Tühistamisnõude peamiseks eesmärgiks on kõrvaldada haldusakti kehtivus, mistõttu üldjuhul kehtetu haldusakti tühistamist nõuda ei saa. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine võimalik üksnes juhul, kui kehtetu haldusakti „ületühistamine“ on kaebaja õiguste kaitseks vajalik, see tähendab, et vaidlustatud haldusakti mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata haldusakti kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud (13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, punktid 10 ja 11). Praegusel juhul ei ole kaebaja poolt täidetud ettekirjutuste tühistamine vajalik, sest kaebaja õiguste kaitseks pole seda otseselt vaja. HKMS § 44 lõike 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. See tähendab muu hulgas seda, et kaebus peab aitama kaasa isiku õiguste kaitsmisele. Isik peab kaebuse rahuldamise korral saama sellest mingi eelise või õigusliku kasu. Täidetud ettekirjutuste tühistamine ei annaks kaebajale enam mingit eelist ega mõjutaks olemasolevaid õigussuhteid. Pärast ettekirjutuste täitmist nende tühistamisest kaebajale mingit õiguslikku kasu enam tõusta ei saa. (Vt ka Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2018. a määrus haldusasjas nr 3-18-81.) Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt tuleb olukorras, kus haldusakti mõju on täielikult lõppenud ja tühistamiskaebus on menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu, lähtuda analoogiast HKMS § 152 lõike 1 punktiga 4 ja lõikega 2 (13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, punkt 12). Nimetatud sätete kohaselt võib kohus haldusakti ammendumisel minna isiku taotluse alusel ja tema põhjendatud huvi korral üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, menetlus lõpetatakse. Kaebaja teatas küll 18. septembril 2019 kohtule, et soovib täidetud ettekirjutuste puhul taotleda tühistamise asemel õigusvastasuse tuvastamist, kuid 1. novembril 2019 andis kaebaja kohtule teada, et tal ei ole enam huvi praeguse asja menetluse jätkamise vastu. Kaebaja soovis asja menetluse lõpetamist. Sellest ilmneb üheselt, et kaebaja ei soovi enam taotleda õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekut. Kohus ei ole ka veel jõudnud otsustada, kas tuvastamisnõudele üleminek oleks üldse lubatav. Kuna ettekirjutused on ammendunud ja nende tühistamist enam taotleda ei saa ning kaebaja ei soovi üle minna ka õigusvastasuse tuvastamise nõudele, tuleb menetlus ettekirjutuste tühistamise nõude osas lõpetada.
12.Kaebaja on saavutanud ka oma alternatiivse nõude ja keelamisnõude eesmärgi: kõik kaebajale tehtud ettekirjutused on loetud täidetuks ning kaebajat ei ähvarda enam sunniraha rakendamise oht. Seda arvestades saab ka alternatiivse nõude ja keelamisnõude osas menetluse lõpetada HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel.
3-19-1623
13.VTA leidis, et menetlust ei saa lõpetada HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, vaid seda tuleb teha HKMS § 152 lõike 3 alusel. Kohus VTA seisukohaga ei nõustu. Menetluse lõpetamise alused on sätestatud HKMS § 152 lõikes 1. HKMS § 152 lõige 3 ei ole menetluse lõpetamise alus, vaid see on norm, mis annab võimaluse menetluse lõpetamiseks ka ilma kaebust menetlusse võtmata. Kaebaja on õigesti leidnud, et praegusel juhul saab menetluse lõpetada HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel. Samuti juhindub kohus HKMS § 152 lõikest 3 ning lõpetab menetluse kaebust menetlusse võtmata.
14.Kohus selgitab, et kui praegune määrus menetluse lõpetamise kohta jõustub, ei ole kaebajal enam lubatud esitada kohtule kaebust sama nõudega samal alusel (HKMS § 155 lõige 6 ja § 43 lõike 1 punkt 2).
15.Üldreegel on, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lõige 4). HKMS § 108 lõike 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kaebaja palus, et kohus mõistaks HKMS § 108 lõike 6 alusel VTA-lt välja kaebaja menetluskulud summas 275 eurot (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 260 eurot). Kaebuse eest tasutud 15-eurost riigilõivu ei saa kohus VTA-lt välja mõista, vaid see tuleb kaebajale HKMS § 104 lõike 5 punkti 4 alusel menetluse lõpetamise tõttu tagastada. Kohus tagastab selle arvelduskontole, millelt riigilõiv tasuti, st kaebaja SEB Panga arvelduskontole EE141010502017540009. Kuna kohus lahendas esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt, ei saa selle eest tasutud riigilõivu summas 15 eurot kaebajale tagastada (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 21. märtsi 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-9-11, punkt 10). Kohtu hinnangul ei ole kaebaja menetluskulude väljamõistmine VTA-lt HKMS § 108 lõike 6 alusel põhjendatud. VTA luges küll kaebajale tehtud ettekirjutused täidetuks pärast kaebuse esitamist kohtule, ent asjaolud ei viita sellele, et VTA oleks seda teinud kaebuse esitamise tõttu. VTA kohustas 26. juulil 2019 kaebajat mõnesid ettekirjutusi täitma kohe ning mõnesid hiljemalt 16. augustil 2019. Kaebaja esitas kaebuse kohtule 26. augustil 2019, st kümme päeva pärast viimast ettekirjutuste täitmise tähtpäeva. Kaebuse esitamise hetkeks ei olnud VTA jõudnud veel ettekirjutuste täitmist kontrollida. VTA selgitustest ilmneb, et sellised kontrollid viiakse alati läbi ning tegu on tavapäraste riikliku järelevalve raames tehtavate toimingutega. VTA tegi kõnealuste ettekirjutuste täitmise kohta järelkontrolli esimest korda 29. augustil 2019 ja teist korda 18. septembril 2019. 29. augustil 2019 luges VTA täidetuks osa ettekirjutustest ning 18. septembril 2019 kõik ülejäänud ettekirjutused. Kohtul pole mõistlikku põhjust kahelda selles, et VTA lähtus ettekirjutuste täidetuks lugemisel üksnes sellest, kas kaebaja oli oma ettevõttes reaalselt teinud ettekirjutustes nõutud toimingud, mitte kaebuse esitamise faktist. Kui VTA oleks ettekirjutuste täidetuks lugemisel tõepoolest lähtunud kaebuse esitamisest, oleks ta kohe esimese järelkontrolli käigus lugenud kõik ettekirjutused täidetuks. VTA aga seda ei teinud, mis annab kohtu arvates kinnitust sellest, et VTA arvestas ettekirjutuste täidetuks lugemisel ainult kaebaja tegevust oma ettevõttes ettekirjutuste täitmisel. Kohtul pole mõistlikku põhjust kahelda ka selles, et VTA oleks ettekirjutused samamoodi täidetuks lugenud ka siis, kui kaebaja poleks kaebust esitanud, kuid faktiline olukord tema ettevõttes oleks olnud samasugune nagu 29. augustil 2019 ja 18. septembril 2019. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus eluliselt usutavaks, et VTA poolt ettekirjutuste täidetuks lugemise tingis kaebuse esitamine. Seetõttu leiab kohus, et kaebaja menetluskulud (v.a kaebuse eest tasutud riigilõiv) tuleb jätta tema enda kanda. VTA ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad VTA võimalikud menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.