S.S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 31.08.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/6309-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 17.10.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – S.S., volitatud esindaja advokaat Silver Reinsaar Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti 01.08.2019. a täiendava seisukoha lisana esitatud ja Viru Vangla poolt 29.07.2019 koostatud iseloomustus.
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 17.10.2018. a otsus osas, milles rahuldati S.S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 31.08.2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/6309-1 S.S. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tühistamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus selles osas rahuldamata.
Ülejäänud osas jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.10.2018. a otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
5.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt S.S. kasuks välja apellatsioonimenetluse kulude katteks 400 (nelisada) eurot. Ülejäänud osas jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 07.11.2019, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 31.08.2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/6309-1 S.S. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 31.08.2017, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kinnipidamisasutusest vabanemisel ning kohaldas sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 7 ja § 7 4 lg 2 alusel. PPA käsitles ohuna avalikule korrale S.S. kriminaalkorras karistamist ühel korral (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine). Arvestades kuriteo iseloomu soovib S.S. saada majanduslikku kasu ja ei näe vajadust piirata oma käitumist teiste heaolu nimel või normide järgimiseks. Lisaks on teda väärteo korras karistatud 16 korral. S.S. tutvusringkonda kuuluvad kriminaalse taustaga isikud, kellest ta võib olla mõjutatav. S.S. on Venemaa Föderatsiooni kodanik ega ole avaldanud soovi Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemiseks. S.S. omandas eesti keele A2 tasemel alles vanglas. S.S. saab lastega suhelda ja neid toetada ka Venemaa Föderatsioonis elades. Vanematel puudub erakordne sõltuvussuhe S.S.st. S.S. kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles S.S. sidemete kaitsmise Eesti riigiga.
2.S.S. esitas 13.09.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 21.09.2018 ja 03.10.2018 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus tühistada PPA 31.08.2017. a otsus nr 15.3-3.4/2017/6309-1. Kaebaja väitel tulenevad elamisloa äravõtmisest rasked tagajärjed tema ja pereliikmete jaoks. Lastega vahetu suhtlemise suurem sagedus võib aidata isikut rehabiliteerida ja teda suunata õiguskuulekusele. Tulevikus vajavad vanemad suure tõenäosusega kaebaja abi. Kaebajat seob Venemaaga üksnes kodakondsus. Kaebaja omab Eestis kinnisvara - korteriomandit Narvas, kuhu plaanib pärast vabanemist elama asuda. Kaebaja läbis vanglas keeleõppe, millega tegi ettevalmistusi Eesti kodakondsuse saamiseks. Kaebaja seob tuleviku Eestiga. Sooritatud kuritegu ei ole piisavalt raske kaalumaks üles VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolud. Vastustaja hindas asjaolusid eraldivõetuna, mitte kogumina. Kui välja arvata kaebaja poolt kuriteo sooritamise fakt, siis muud asjaolud toetavad kogumis kaebuse rahuldamist. Kaebaja vanust ei ole vaidlustatud otsuses käsitletud. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kaebaja puhul 10%. Kaebajal ei ole ühtegi kehtivat väärteokaristust. Karistusregistri arhiivi kantud andmetel puudub õiguslik tähendus. Tõendamata on väide, et kaebaja tutvusringkonda kuulub kriminaalse taustaga isikuid. Elamisloa kehtetuks tunnistamiseks peaks kaebaja kujutama ohtu samaaegselt avalikule korrale ja riiklikule julgeolekule. Elamisloa kehtetuks tunnistamine on vastuolus topeltkaristamise
keeluga. Sissesõidukeelu kehtestamine ei ole põhjendatud ja PPA võis jätta selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 17.10.2018. a otsusega kaebuse ja tühistas PPA 31.08.2017. a otsuse ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud (riigilõiv). Halduskohtu hinnangul on vastustaja kaebajast lähtuva ohu hindamisel andnud asjaolule vale kaalu (kaebaja kuritegu ja selle asjaolud), arvestanud tõendamata asjaolu (kaebaja sidemed kriminaalse taustaga isikutega ja hinnang oma tegudele), on lubamatult tuginenud kustunud väärteokaristustele ega ole arvestanud kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Vastustaja ei ole nõuetekohaselt põhistanud, et kaebaja kujutab reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. PPA otsus ei ole üheselt mõistetav kaebaja lähedaste käsitlemise osas. Halduskohus ei nõustunud kaebajaga, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks peab isik kujutama endast ohtu nii avalikule korrale kui ka riiklikule julgeolekule kitsamas tähenduses (riigi põhiseaduslikule korrale ja territoriaalsele terviklikkusele). PPA otsus ei kujuta endast karistust. Tegemist on halduskorras kohaldatava abinõuga, mis on suunatud avaliku korra kaitsmisele ja kaebajast tingitud ohu ennetamisele. Halduskohus leidis, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutus kujutavad ühtset tervikut ning kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine koos lahkumiskohustusega ei olnud põhjendatud. Kui langeb ära lahkumisettekirjutus, siis on sissesõidukeelu kohaldamine õigusvastane.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Vastustaja esitas Tartu Halduskohtu 17.10.2018. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja väitel ei ole ennetava meetme kohaldamisel oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid oluline on, et õigushüve kahjustus on võimalik. Kaebaja poolt toime pandud kuritegu tuleb arvesse võtta ohu olemasolu üle otsustamisel. PPA kaalus isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule kogumis. Halduskohus ei selgitanud oma väidet, et uue kuriteo toimepanemise 10%-line tõenäosus ei saa endast kujutada vahetut ja tõsist ohtu. PPA asus põhjendatult seisukohale, et oht esineb ning ka pärast kaebaja vanglast vabanemist on oht tegelik ja piisavalt tõsine. Kaebajal oli vanglas lisaks 8 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis näitab, et kinnipeetaval on raskusi reeglitele allumisega ning suur on tõenäosus, et isiku käitumine ei saa vabaduses olema seadusekuulekas. Sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel õiguslik tähendus ka karistusregistri andmetel, mis on kustutatud ja arhiivi kantud. Vastustaja ei ole asjaolusid ebaõigesti väärtustanud. Asjaolud, mida halduskohus hindas tõendamata asjaoludeks, kajastuvad Justiitsministeeriumi ettepanekus ja pärinevad kaebaja iseloomustusest. PPA arvestas, et kaebaja omandas A2 tasemel eesti keele ja tal on tisleri eriala (p 14.3). PPA viitas otsuse p-s 14.5 sättele, mis toob välja, keda saab pidada isiku perekonnaks. Isiku püüdlus Eesti ühiskonda integreerumiseks läbi eesti keele omandamise on hiline ega tõenda tema tihedat seost Eestiga ning eesti keele ja kultuuriga. Riigikeele oskus ei kohusta riiki lubama isikuid, kui esineb põhjusi, mis on selgelt seotud isikust tuleneva ohuga.
5.Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja väitel on talle mõistetud karistus õiguskuulekuse tagamiseks piisav. Sooritatud kuritegu ei ole sedavõrd raske, et kaebaja väljasaatmine oleks õigustatud. Pikka aega tagasi sooritatud väärteod ei tohiks mõjutada hinnangut, kas isik on ohtlik avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kaebaja ei nõustunud PPA väidetega, et ta suhtles kuriteokaaslaste või muude kurjategijatega ning et ta on õigustanud enda poolt toime pandud kuritegu.
6.Vastustaja märgib 01.08.2019. a täiendavas seisukohas sellele lisatud vangla 29.07.2019. a iseloomustusest lähtudes, et kaebajat on vahepeal vanglas veel kahel korral distsiplinaarkorras karistatud, kuna ta keeldus töö tegemisest. Seega on kaebajal endiselt probleeme seaduslikele korraldustele allumisega, mis ei tekita kindlust, et vabaduses käituks ta õiguskuulekalt. Esineb tõenäosus, et kui kaebajat ei rahulda töökohast saadav töötasu, võib ta uuesti asuda planeerima süütegu majandusliku kasu saamise eesmärgil. Riigikohtu lahendis nr 3-17-1545 leitakse, et narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus ning need kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on ohuks avalikule korrale (p 27). Vastustaja märgib, et isegi kui kohus peaks leidma, et kaebaja ei kujuta tegelikku ohtu, siis on endiselt põhjendatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine kaebajast lähtuva ohu tõttu, kuid tulenevalt Riigikohtu hilisemast praktikast ei ole põhjendatud lahkumisettekirjutuse koostamine ja sissesõidukeelu kohaldamine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus võtab haldusasja materjalide juurde PPA poolt esitatud ja Viru Vangla koostatud kaebaja iseloomustuse 29.07.2019. a seisuga. HKMS § 158 lg 2 järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust küll haldusakti andmise aja seisuga, kuid Riigikohtu halduskolleegium leidis 19.02.2019 asjas nr 3-17-1545 tehtud otsuse p-s 22, et Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb siiski, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.o ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb. Haldus- ja ringkonnakohus, omades faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad eeltoodust ja HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt muutunud.
8.Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et VMS § 241 lg 1 p 2 alusel on lubatud pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vastavalt tuleb esmalt tuvastada isikust lähtuv oht ning seejärel kaaluda, kas oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba. Kaalumisel tuleb arvestada kaebaja õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). Seega on PPA-l otsuse tegemisel ulatuslik kaalutlusruum.
10.Sarnastel asjaoludel isiku pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasuse hindamisel selgitas
Riigikohus hiljuti oma varasemat praktikat kokku võttes ja osaliselt täiendades, et VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545). Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine on haldusõiguslikud ohutõrje meetmed, mis ei või tugineda pelgalt isiku süüdimõistmistele. Kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi, käitumist karistuse kandmise ajal ja teda nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud tuleb korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Ringkonnakohus lähtub nendest juhistest käesoleva asja lahendamisel.
11.Seega tuleb esmalt välja selgitada, kas vastustaja on kaevatava haldusakti andmisel tuvastatud asjaolude pinnalt õiguspäraselt leidnud, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning lisaks, kas kaebajast lähtuv oht on piisavalt tõsine ja tegelik. Kaevatava otsuse p-s 9 (tl 7 pöördel) leidis vastustaja, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja sellest tulenevalt ka riigi julgeolekule. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles osas, et oht avalikule korrale ei ole üks-ühele samastatav ohuga riigi julgeolekule. Samadest asjaoludest võib ilmneda oht mõlema õigushüve samaaegseks kahjustamiseks, kuid ühe esinemisest ei saa järeldada automaatselt ka teise esinemist. Kuna vastustaja on vaidlusaluses otsuses sisuliselt põhjendanud üksnes kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ega ole eraldi selgitanud, kuidas kaebaja on ohtlik Eesti Vabariigi julgeolekule, siis kontrollib ringkonnakohus, kas vaidlusaluste otsuste tegemine oli õiguspärane põhjusel, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale.
12.Ohu mõiste on määratletud korrakaitseseaduses (KorS). Vastavalt KorS § 5 lg-le 2 on oht olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Riigikohus selgitas, et oht avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Mõistet „avalik kord“ käsitles oma lahendis ka Tallinna Halduskohus, märkides näiteks 29.11.2011. a otsuses asjas nr 3-11-2026, et avalikku korda tuleb mõista kui igaühe õiguste ja vabaduste kaitseks õiguskorras kehtestatud reeglitest lähtuvat inimeste elukorraldust. Tuleb nõustuda vastustajaga, et seda elukorraldust kahjustab vähemal või rohkemal määral iseenesest igasugune õigusvastane käitumine. Seejuures on seadusandja teatud õigusvastaseid tegusid pidanud sedavõrd ohtlikeks, et nende vältimiseks kasutatakse karistusähvardusi ja karistamist. Karistatavatest tegudest kõige tõsisemateks ja seega avalikku korda kõige enam ohustavateks tuleb kahtlemata pidada karistusseadustiku eriosa normides nimetatud kuritegusid. Kuritegude toime panemine kahjustab väga tõsiselt avalikku korda ning kuritegelikult käituv inimene kujutab endast suurt ohtu avalikule korrale. PPA on vaidlusaluse otsuse põhjendustes käsitletud S.S. isikust tulenevaid asjaolusid ning ka tema süüteo raskust ja laadi. EIK on teatavasti hinnanud uimastikuriteod raskemateks
kuritegudeks, mis on samuti üheks mõjuvaks argumendiks isiku elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Käesoleval juhul ei mängi rolli ka see, et kaebajat on esimest korda sellise süüteo eest karistatud. Kriminaalasjas nr x-xx-xxxx tehtud otsusest (tl 38 pöördel-44) nähtub, et tegemist ei olnud juhuslikku laadi õigusrikkumisega, vaid pikema aja jooksul toimunud tegevusega. Viidatud otsusega tunnistati kaebaja süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 (suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik omandamine, valdamine, pakendamine ja edasiandmine isikute grupis) järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust. Kaebajat süüdistati otsuses toodu põhjal täpsemalt selles, et ta omandas ajavahemikul 2013-12.05.2015 ebaseaduslikult ja suures koguses, s. o kuni 1 kg kaupa korraga, narkootilisi aineid (amfetamiin, metamfetamiin) sisaldavat pulbrit ning marihuaanat, mida käitles samal ajavahemikul ühiselt ja kooskõlastatult isikute grupis ning ka andis ja müüs seda tuvastatud ja tuvastamata isikutele. Kaebajale viidatud Viru Maakohtu otsusega inkrimineeritud teod ei ole kahtlemata väheolulised ja olid suunatud oluliste õigushüvede vastu ning arvestada tuleb ka tegude toimepanemise asjaolusid ja nende ohtlikkusele antud hinnangut seda liiki kuritegude hulgas. Eeltoodu väljendub ringkonnakohtu hinnangul ka selles, et kuigi kaebaja on KIS-st nähtuvalt taotlenud kolmel korral enda tingimisi enne tähtaega vabastamist, on maakohus jõustunud lahenditega jätnud need taotlused rahuldamata, põhjendades oma otsustusi muuhulgas ka sellega, et vaatamata vangla poolt välja toodud madalale retsidiivsusnäitajale (10%), ei ole S. S. tingimisi vangistusest vabastamine põhjendatud, kuna kinnipeetav kannab karistust esimese astme rahvatervisevastase (narko-)kuriteo toimepanemise eest. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikku käitlemist peetakse aga riigi julgeoleku ja avaliku korra seisukohalt väga tõsiseks kuriteoks, sest see kujutab endast suurt ohtu rahva tervisele (vt. näiteks Viru Maakohtu 28.09.2017. a määrus asjas nr 3-15-7499). Ringkonnakohus nõustub seetõttu vastustajaga, et uimastikuritegusid toime pannud isikut tuleb igal juhul käsitada ohuna avalikule korrale ning kuigi tegemist on kaebaja poolt esimest korda toime pandud uimastikuriteoga, ei tähenda see, et temast lähtuv oht oleks seetõttu väiksem.
13.Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine avaliku korra kaitse eesmärgil on prognoosotsus, mis lähtub kaebaja minevikus toimepandud süütegudest ning ka kaebaja senisest käitumisest. Karistusõiguse normid on samuti avaliku korra normid, kuna nende täitmine on kohustuslik ning nende rikkumine häirib avalikku korda. Seda kinnitab ka KorS-is sätestatud avaliku korra mõiste, mille kohaselt on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Riigikohtu halduskolleegiumi 23.10.2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-52-06 leiti, et hinnata saab ja tuleb kinnipeetavast lähtuvat võimalikku ohtu vabaduses viibimise korral. S.S. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestas PPA vaidlusaluse otsuse kohaselt ka Justiitsministeeriumi ettepanekut (10.07.2017 nr 11-3/5151-1), millest nähtub, et kaebaja hinnati avalikkusele ohtlikuks (risk ühiskonnas). Oht seisneb narkootiliste ainete käitlemisega rahvatervisele kahju tekitamises ja ka selles, et isik võib alkoholijoobes olles autot juhtida. Ohu ilmnemise tõenäosus on kaebaja puhul kõige suurem, kui isik on alkoholi- või narkojoobes, soovib saada suuremat rahalist tulu või viibib koos kriminaalse taustaga tuttavatega. Kaebaja õigustab enda kriminaalset käitumist madala töötasuga ja süüdistab selles teisi inimesi ja ka riiki. Eeltoodut kinnitab ka kaebaja taotlusel asja juurde võetud kinnipeetava iseloomustus 21.07.2017 (tl 13-15), millest nähtub, et S.S. osas on risk ja ohtlikkus olemas seoses järgnevaga - töötas ametlikult ja omas sissetulekut, kuid vaatamata sellele sooritas kuriteo majandusliku kasu saamiseks, vangla majandustöödel töötamast keeldub; isikul on kriminaalse taustaga tuttavad ja riskiv elustiil, mida ta ise ka tunnistab ning nõustub sellega, et tegutses tihti tagajärgedega arvestamata; isiku käitumises võib esineda mõningast impulsiivsust
ja ta ei lahenda oma probleeme seaduslikul teel; õigustab enda kriminaalset käitumist madala töötasuga ja süüdistab selles teisi inimesi ja ka riiki. Riski näeb vangla tema puhul ka seoses sellega, et S.S. tarvitas enne vanglasse sattumist ka ise narkootikume, samuti peetakse teda avalikkusele kõrgohtlikuks (risk ühiskonnas) seoses rahvatervise kahjustamisega ning leitakse, et ohu ilmnemine on kõige tõenäolisem, kui ta soovib suuremat rahalist tulu, viibib koos kriminaalse taustaga tuttavatega ning ei muuda oma mõttemaailma ja subkultuurilisi hoiakuid. Vangla esitatud iseloomustuses peeti kaebaja puhul üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosuseks kahe aasta jooksul 10%. Kuigi kaevatavast otsusest nähtuvalt oli eeskätt kaebaja kriminaalkorras karistamine narkokuriteo toimepanemise eest põhjuseks, miks PPA kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust alustas ja kaebajat ohtlikuks hindab, tuvastati menetluse käigus samuti, et kaebajat on karistatud 16 korral väärteokorras. Tartu Ringkonnakohus leidis juba 21.12.2017. a otsuses haldusasjas nr 3-16-2490, et ka korduv väärtegude toimepanemine iseloomustab selgelt kaebaja negatiivset suhtumist ühiskonnas kehtivatesse reeglitesse ning moodustab kogumis teiste tegudega isiku tervikliku käitumismudeli. Eeltoodud ringkonnakohtu lahend puudutas sissesõidukeelu kohaldamise menetlust. Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1 kohaselt on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus nimetatud seaduse § 20 lg 1 p-s 4 nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel. Sama seaduse § 20 lg 1 p 4 kohaselt on registri arhiivis asuvaid andmeid õigus saada Vabariigi Valitsusel, Siseministeeriumil, politseiasutusel ning Kaitsepolitseiametil kodakondsuse seaduses, välismaalaste seaduses, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ning välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Seega nähtub eeltoodust, et nii elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel õiguslik tähendus ka nendel karistusregistri andmetel, mis on kustutatud ja arhiivi kantud.
14.Igati asjakohane oli arvestada kaebaja käitumisega karistuse täideviimise ajal ja võtta arvesse seda, et kaebajal oli enne vaidlusaluse PPA otsuse tegemist vanglas kaheksa kehtivat distsiplinaarkaristust (tl 34), s. t kaebaja ei suutnud juba kahe aasta jooksul karistusaja algusest käituda vangistuses reeglitega seatud piirides. Eelnevalt kirjeldatud kaebaja süüteo laad koostoimes tema käitumise ja suhtumisega tegude toimepanemisele järgneval ajal kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul, et kaebajast lähtub piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Ringkonnakohus möönab, et kuigi 31.08.2017. a otsuses esitatud hinnang on napp, ei sea see asjaolu veel kahtluse alla PPA lõpphinnangut kaebaja ohtlikkuse osas. Kaebaja vastuväited PPA 31.08.2017. a otsuses toodud põhjendustele ei veena kuidagi ka ringkonnakohut selles, et temast ei lähtu enam mingisugust ohtu avalikule korrale.
15.Samas ei ole vastustaja ringkonnakohtu hinnangul selgitanud ega otseselt põhjendanud, et kaebajast lähtuv oht oleks tegelik ja piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et kaevatavas otsuses toodud asjaolude alusel ei ole põhjust pidada kaebajast lähtuvat ohtu seda lävendit ületavaks.
16.Ka kaebaja iseloomustusest, mis koostati Viru Vanglas 29.07.2019, ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul selliseid uusi asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et kaebaja käitumisest tulenev oht avalikule korrale oleks võrreldes 31.08.2017. a seisuga kas oluliselt suurenenud või märkimisväärselt vähenenud. Nimetatud iseloomustuses kaebaja kohta välja toodud hinnangud on suuresti samasisulised nendega, mis esitati 21.07.2017 koostatud iseloomustuses (tl 13-15) ja seetõttu ei muuda ka uuem iseloomustus ringkonnakohtu arvamust, et kaebajast lähtub piisavalt tõsine oht avalikule korrale selleks, et pidada tema elamisloa
kehtetuks tunnistamist igati õiguspäraseks, kuid see oht ei ole tegelik ja piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes.
17.Kaebaja on menetluses olnud seisukohal, et kuna ta on Eestis sündinud, siis tema pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ja talle lahkumiskohustuse panemine on lubatud üksnes erandlikel asjaoludel. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. VMS §-st 241 ei tulene pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisele erinevusi sõltuvalt sellest, kas isik on sündinud Eesti või mitte. Sellise erisuse tegemise kohustust ei tulene ka asjakohasest rahvusvahelisest õigusest. Samuti ei ole alust pidada regulatsiooni sellisel kujul kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks, kuna kaebajast lähtuvaid asjaolusid tuleb arvesse võtta elamisloa kehtetuks tunnistamise kaalumisel (VMS § 241 lg 3).
18.Olukorras, kus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks nõutav ohu lävend ei ole ületatud, tuleb järgnevalt hinnata PPA poolt kaalutluse teostamise õiguspärasust elamisloa kehtetuks tunnistamise osas.
19.Vastustaja on välismaalase pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel põhjendatult arvestanud ka otsuse võimalikku mõju isiku perekonnaelule. VMS-i tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning abikaasade alaealised lapsed. Kaebaja abielus ei ole. PPA selgitas aga menetluse käigus välja, et kaebaja lähedaste hulka kuuluvad tema endine elukaaslane T. L., poeg S.S. (sündinud xx.xx.xxxx), tütar Y (sündinud xx.xx.xxxx), kaebaja vanemad ning õde. Kaebaja endine elukaaslane elab koos nende pojaga xxx ning omavahel suheldakse peamiselt telefoni teel. PPA märkis, et kui kaebaja poja osas on tõendatud, et tegemist on tema pojaga (sünnitunnistus), siis tütre osas ei olnud PPA-l täielikku selgust, sest Rahvastikuregistrist ei nähtunud, et kaebajal oleks tütar. Y emal on tema suhtes täielik vara- ja isikuhooldusõigus ning seega puuduvad kaebajal Y suhtes igasugused õigused ja kohustused. Enne vangistust elas kaebaja koos oma vanematega, mitte Y ja tema emaga. Siiski kaalus vastustaja otsuse mõju mõlema lapse osas. PPA hindas kaebaja perekonnaeluga seonduvat ning leidis, et kaebajal on Eestis perekond ja tal on oma ema ja isaga head suhted. Endise elukaaslase ja nende ühise lapsega saab kaebaja suhtlust jätkata aga ka Venemaa Föderatsiooni minnes, sest nad ei ela Eestis. Mis puudutab eesti kodanikust Y, siis tema osas saab võimalik suhtlus jätkuda ka sidevahendite abil Venemaa Föderatsioonis olles. PPA tuvastas, et kaebaja ja tema vanemate vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Kuigi kaebaja emal on raske puue ning ta vajab kõrvalabi, siis elavad kaebaja vanemad koos ning saavad üksteist toetada. Pikaajaliselt vanglas viibides ei olnud kaebajal samuti võimalik oma vanemaid reaalselt aidata, mistõttu on ebatõenäoline, et vanemad ei saa üldse kaebaja abita hakkama. PPA viitas igati põhjendatult sellele, et EIK on 08.01.2009. a asjas Joseph Grant vs Ühendkuningriik tehtud lahendis aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii telefonitsi kui ka e-kirja teel ning seda ka juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega ta koos ei ole elanud. Samuti on Riigikohus leidnud, et kinnipeetava perekonnaelu elamise võimalus on piiratud juba süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega (RKHK 23.10.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-52-06) ning seega ei riku kaebaja suhtes tehtud elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus tema õigusi perekonnaelule. EIK-i seisukoha järgi ei ole täisealiste laste ja vanemate suhted käsitatavad perekonnana EIÕK art 8 tähenduses, kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet, mistõttu asjaolu, et kaebaja õed-vennad ja ema elavad väljasaatvas riigis, ei tähenda seda, et väljasaatmine rikub tema õigust perekonnaelule (EIKo 17.02.2009, Onur vs. Ühendkuningriik). Asjaolu, et S.S. on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning Eestis elavad tema lähisugulased, ei ole iseenesest erandlikuks põhjuseks, mis tingiks pikaajalise elaniku elamisloa kehtima jäämise.
EIK on korduvalt leidnud, et kuriteo raskus kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal (nt Boujlifa vs Prantsusmaa 21.10.1957, Baghli vs Prantsusmaa 30.11.1999, El Boujaidi vs Prantsusmaa 27.09.1997). Kaebaja valdab vene keelt, mistõttu ei saa pidada tema keelelist sobitumist ja töö leidmist kodakondsusjärgsesse riiki naasmisel keeruliseks. Lisaks selgitas vastustaja välja, et kaebaja kodakondsusjärgses riigis elab tema õde oma perega, kes saaks vajadusel kaebajat toetada.
20.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja poolt eesti keele oskuse omandamine A2 tasemel vanglas olles on kiiduväärt, kuid ei oma määravat tähtsust ega välistada kaebaja ohtlikkust. Kui kaebaja oleks pidanud oluliseks Eesti Vabariigi kodakondsust, siis ta oleks saanud seda taotleda. Asjas Boujlifa vs Prantsusmaa pidas EIK tähtsaks asjaoluks seda, et isik ei olnud näidanud üles huvi asukohariigi kodakondsuse taotlemiseks, ehkki tal oli selleks õigus. Kohus pidas seda väljasaatmist õigustavaks asjaoluks hoolimata sellest, et isikul polnud sihttiigis perekondlikke sidemeid ja ta ei osanud sihtriigi keelt. Seega ei tuvastanud PPA, et kaebajal oleksid olemas sellised eraelulised või perekondlikud sidemed Eestiga, mis võiksid välistada tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, tema sealviibimise ja riigist väljasaatmise üle. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada või pikendada Eestis elamisluba. Ebameeldivused, mis kaasnevad kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ning tema perekonna- ja eraelu kaitsmise vajadus ei kaalu üles vajadust kaitsta teisi Eestis viibivaid isikuid kaebajast lähtuva ohu eest. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses nimetanud muid olulisi tegureid, mida vastustaja pidanuks elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel arvesse võtma. Seetõttu ei ole PPA-le etteheidetav kaalumisel oluliste asjaoludega arvestamata jätmine. PPA ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamisel lähtunud ka lubamatutest kaalutlustest leides, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles tema huvi jätkata elamist Eestis pikaajalise elamisloa alusel.
21.Esitatud materjalidest nähtub ka see, et enne otsuse tegemist teavitas vastustaja kaebajat pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamisest, loetles selles kaalumisele tulevad asjaolud ning andis kaebajale võimaluse oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. Nagu juba märgitud, käsitles PPA oma otsuses kaebaja perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga ning kaebaja kriminaalkorras karistamist. Seega pole PPA vaidlusaluse otsuse tegemisel lähtunud ainuüksi kaebaja kriminaalkorras karistatuse faktist, vaid rakendas HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, kogus tõendeid, andis kaebajale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning kaalus talle teatavaks saanud ja asjas olulise tähtsusega asjaolusid. PPA on vaidlusaluses otsuses selgitanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise motiive ning märkinud asjaolud, milliste väärtuste vahel kaalutlusõigust teostati.
22.Eeltoodud asjaoludel tuleb halduskohtu otsus tühistada osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebuse osaliselt rahuldamata. Kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuste tühistamise osas ei ole alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, sest kaevatavas otsuses tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt ei ilmnenud, et ületatud oleks pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise eeldusena nõutava ohu taseme lävend.
23.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole kanda 50% ulatuses, kuna kaebus rahuldatakse Eestist lahkumist ja riiki taassisenemist puudutavas osas ja jäetakse rahuldamata elamisluba puudutavas osas. Kaebaja õigusabikulude suuruseks apellatsioonimenetluse on vastavalt esitatud taotlusele ja arvele olnud 800 eurot (koos käibemaksuga) millest pool, ehk 400 eurot tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.