Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-19-1487 14. oktoober 2019 Maria Lõbus L Tehnoülevaatus OÜ kaebus Kohtla-Järve Linnavalitsuse 4. juuli 2019. a ettekirjutuse nr 2-5.17/343-2 tühistamiseks ja sunniraha rakendamise (sh sissenõudmise toimingute tegemise) keelamiseks Kaebaja – L Tehnoülevaatus OÜ, esindaja Anna Laht Vastustaja – Kohtla-Järve linn, esindaja Valeri Simson Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 13. november 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
1.Kohtla-Järve Linnavalitsus tegi 5. novembril 2018 L Tehnoülevaatus OÜ-le (edaspidi kaebaja) ettekirjutuse nr 2-5.17/2437-7. Ettekirjutusega kohustati kaebajat tegema ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ettekirjutuse täitmise tähtpäev oli 14. detsember 2018. Kaebajat hoiatati, et ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha 1000 eurot.
2.Kuna kaebaja ettekirjutust ei täitnud, tegi Kohtla-Järve Linnavalitsus 25. jaanuaril 2019 kaebajale korduva ettekirjutuse nr 2-5.17/343. Ettekirjutusega kohustati kaebajat tegema ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ettekirjutuse täitmise tähtpäev oli 30. juuni 2019. Kaebajat hoiatati, et ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha 1000 eurot.
3.Kuna kaebaja ettekirjutust ei täitnud, tegi Kohtla-Järve Linnavalitsus 4. juulil 2019 kaebajale korduva ettekirjutuse nr 2-5.17/343-2. Ettekirjutusega kohustati kaebajat tegema ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ettekirjutuse täitmise tähtpäev oli 4. oktoober 2019. Kaebajat hoiatati, et ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha 1500 eurot.
4.Kaebaja esitas 3. augustil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Kohtla-Järve Linnavalitsuse 4. juuli 2019. a ettekirjutus-hoiatuse nr 2-5.17/343-2. Alternatiivselt palus kaebaja vähendada või tühistada sunniraha nõudmist.
5.Kohus tõlgendas 26. augusti 2019. a määruses kaebuse nõudeid nii, et kaebaja soovib Kohtla-Järve Linnavalitsuse 4. juuli 2019. a ettekirjutuse nr 2-5.17/343-2 tühistamist ja selle ettekirjutuse alusel sunniraha rakendamise (sh sissenõudmise toimingute tegemise) keelamist. Kohus võttis sama määrusega kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajat sellele vastama.
Vastustaja esitas 6. septembril 2019 vastuse, milles vaidles kaebusele vastu.
7.Kohus otsustas 17. septembri 2019. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja on seisukohal, et Kohtla-Järve Linnavalitsuse 4. juuli 2019. a ettekirjutus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Samuti peab kaebaja õigusvastaseks ettekirjutuse täitmisele sundimiseks 1500-eurose sunniraha rakendamist. Kaebaja põhjendas oma seisukohti järgmiselt. 1) Vastustaja ei ole piisavalt uurinud parkla päritolu. Tegemist on parklaga, mis on seaduslikult rajatud enne 1995. aastat. Seega ei kohaldu sellele ehitusseaduse regulatsioon. 2) Enne 1995. aastat rajatud ehitiste ehitisregistrisse kandmiseks on lihtsustatud kord, auditit selleks teha ei ole vaja. 3) 4. juuli 2019. a ettekirjutus ei sisalda sisulisi selgitusi, kajastatud põhjendused ei ole korrektsed.
3-19-1487 4) 4. juuli 2019. a ettekirjutusega määratud sunniraha suurus on põhjendamatult suur. Vastustaja käitus ebaõiglaselt ja liiga rangelt, demonstreerides järjekordselt alusetult oma võimu ja rakendades põhjendamatult rahalist karistust suures mahus. 5) Vastustaja tegevus on vastuolus Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-62-16 kajastatud järgmiste seisukohtadega. Sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne. 6) Määrates kümne kuu jooksul sunniraha üldsummas 3500 eurot, mis on umbes pool kaebaja aastakasumist, ei ole vastustaja arvestanud asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 3 punktiga 3 („Kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust.“). 7) Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, kuna munitsipaalobjektid on palju hullemas seisundis ning neile sunniraha ei määrata.
9.Vastustaja vaidles kaebusele vastu. Vastustaja leidis, et kaebajale pidi olema arusaadav, et 4. juuli 2019. a ettekirjutuse sisu on sama, nagu see oli 5. novembri 2018. a ja 25. jaanuari 2019. a ettekirjutustes. 5. novembri 2018. a ja 25. jaanuari 2019. a ettekirjutused on jõustunud ja kuuluvad täitmisele.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
10.Esmalt võtab kohus seisukoha vastustaja 4. juuli 2019. a ettekirjutuse tühistamise nõude osas (I), seejärel sunniraha rakendamise keelamise nõude osas (II) ning viimasena jagab menetluskulud (III). I
11.Vastustaja kohustas kaebajat tegema kõnealust ehitise auditit esimest korda 5. novembri 2018. a ettekirjutusega nr 2-5.17/2437-7. Kuna kaebaja seda ettekirjutust ei täitnud, tegi vastustaja 25. jaanuaril 2019 uue ettekirjutuse nr 2-5.17/343, millega kohustas uuesti kaebajat kõnealust ehitise auditit tegema. Kuna kaebaja ka teist ettekirjutust ei täitnud, tegi vastustaja
4.juulil 2019 kolmanda ettekirjutuse nr 2-5.17/343-2, millega kohustas kaebajat uuesti kõnealust ehitise auditit tegema. Seega on vastustaja pärast esimese ettekirjutuse tegemist otsustanud 25. jaanuaril 2019 ja 4. juulil 2019 anda uued haldusaktid, kohustades kaebajat uuesti ehitise auditit tegema. Kuna vastustaja 4. juuli 2019. a ettekirjutuse näol on tegemist uue eraldiseisva haldusaktiga, on kaebajal õigus selle peale esitada tühistamiskaebus.
12.Vastustaja 4. juuli 2019. a ettekirjutuse resolutsioon on järgmine: „Teha ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit.“ Ettekirjutuse täitmise tähtpäevaks määrati 4. oktoober 2019. Vastustaja on ettekirjutuses viidanud ehitusseadustiku (EhS) § 3 lõigetele 1 ja 2, mis selgitavad lahti, mida tuleb mõista ehitisena; EhS § 4 lõikele 1, mis selgitab lahti, mida tuleb mõista ehitamisena; EhS § 12 lõikele 1, mis sätestab, et ehitada tuleb ehitusprojekti kohaselt, järgides ehitise ja ehitamise kohta kehtivaid nõudeid; EhS § 11 lõikele 1, mis sätestab, et ehitis peab kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olemasolu vältel olema ohutu;
3-19-1487 EhS § 19 lõike 1 punktidele 1 ja 2, mis sätestavad, et omanik peab tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas peab omanik tagama ehitise vastavuse planeeringule või projekteerimistingimustele ning ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu ning nõutavate teavituste ja teadete esitamise. Samuti märkis vastustaja viitega EhS § 38 lõikele 2, et ehitusluba on nõutav, kui ehitatakse mitteelamu ehitisealuse pinnaga üle 60 m2. Vastustaja selgitas, et väliparkla on ehitis ehk rajatis (ehitis koos piirdeaiaga), mis on ehitisealuse pinnaga üle 60 m2, mistõttu on ehitusluba parkla rajamiseks vajalik. Vastustaja lisas, et eelmainitud väliparkla kohta ei ole kaebaja esitanud ehitise ehitamiseks ja kasutamiseks vajalikke lube (ehitusprojekt, ehitusluba, kasutusluba) ega teavitusi. Vastustaja märkis, et tegutseva väliparkla kohta puudub igasugune teave riiklikes registrites. Vastustaja osutas ka ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 29 lõikele 6, mis sätestab: „Ehitise ohutuse hindamisel võetakse aluseks ehitusprojekt. Ehitusprojekti puudumisel tehakse ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ehitise auditi tulemusel peab olema võimalik kanda ehitise olulisemad tehnilised andmed ehitisregistrisse ning vajaduse korral tuvastada ehitise vastavus detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. Ehitise auditi tellib omanik.“ Vastustaja on ettekirjutusele lisanud
2.juulil 2019 tehtud kolm fotot Kohtla-Järvel Kalevi tn 39 asuva parkla aiast. Vastustaja on 5. novembri 2018. a ja 25. jaanuari 2019. a ettekirjutustes viidanud ka paikvaatluse aktile ja lisanud selle nimetatud ettekirjutustele. Paikvaatluse aktist nähtuvalt kontrollis vastustaja 29. augustil 2018 järelevalve käigus Kohtla-Järvel Kalevi tn 39 asuvat piirdeaeda ehk ehitist. Paikvaatluse käigus tuvastati muu hulgas, et piirdeaed on lagunemas, aiapostid on kaldu ja ajavõrk on kõver. Haldusasja nr 3-19-418 materjalidest nähtuvalt on kaebaja 5. novembri 2018. a ja 25. jaanuari 2019. a ettekirjutustega ning paikvaatluse aktiga saanud tutvuda. Kohtu hinnangul on 4. juuli 2019. a ettekirjutuse puhul kohane arvestada ka kõnealuse paikvaatluse aktiga, ehkki sellele ei ole 4. juuli 2019. a ettekirjutuses otsesõnu viidatud ega seda ettekirjutusele lisatud. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja soovinud 4. juulil 2019 teha sama sisuga ettekirjutuse, nagu ta on teinud 5. novembril 2018 ja 25. jaanuaril 2019. Seda arvestades pidi kaebajale olema arusaadav, et 4. juuli 2019. a ettekirjutuse tegemine on muu hulgas ajendatud paikvaatluse aktis tuvastatust.
13.Vastustaja 4. juuli 2019. a ettekirjutusest ja paikvaatluse aktist koosmõjus võib aru saada, et vastustaja on ehitisena silmas pidanud Kohtla-Järvel Kalevi tn 39 asuvat väliparklat koos piirdeaiaga. Kinnistusraamatu andmete kohaselt kuulub Kohtla-Järvel Järve linnaosas Kalevi tn 39 asuv kinnistu kaebajale. Samuti tuleneb 4. juuli 2019. a ettekirjutuse resolutsioonist üheselt mõistetavalt, et vastustaja on kohustanud kaebajat tegema selle ehitise audit. Kohtu hinnangul on 4. juuli 2019. a ettekirjutusest tulenev kohustus koostoimes paikvaatluse aktiga piisavalt selge ja kaebaja pidi sellest aru saama. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja sellest ka aru saanud, sest ta on esitanud vastuväiteid parkla kohta auditi tegemise vajadusele.
14.Vastustaja on kaebajat auditit tegema kohustades viidanud EhSRS § 29 lõikele 6. EhSRS §-st 29 nähtuvalt kohaldatakse seda paragrahvi pärast 2003. aasta 1. jaanuari ning enne EhSRS jõustumist (EhSRS jõustus 1. juulil 2015) ehitatud ehitisregistrisse kandmata ehitiste suhtes. Kaebaja märkis, et vastustaja ei ole piisavalt uurinud parkla päritolu. Kaebaja sõnul on tegemist parklaga, mis on seaduslikult rajatud enne 1995. aastat. Kaebaja lisas, et enne 1995. aastat rajatud ehitiste ehitisregistrisse kandmiseks on lihtsustatud kord, auditit selleks teha ei ole vaja.
3-19-1487
5.novembri 2018. a ettekirjutusest nähtuvalt andis vastustaja enne selle ettekirjutuse tegemist kaebajale võimaluse selgituste ja vastuväidete esitamiseks. Ettekirjutusest nähtuvalt ei esitanud kaebaja selgitusi ega vastuväiteid. 4. juuli 2019. a ettekirjutusest ei nähtu, et vastustaja oleks andnud enne selle tegemist kaebajale võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kohtu hinnangul ei saa seda aga praegu pidada selliseks menetlusveaks, mis võinuks mõjutada asja otsustamist. Kaebajale pidi olema arusaadav, et kui ta ei täida ka teist ettekirjutust ehk
25.jaanuari 2019. a ettekirjutust määratud tähtaja jooksul ehk hiljemalt 30. juunil 2019 ega esita teavet ega tõendeid, mis lükkaks ümber ettekirjutuses märgitu, annab vastustaja uuesti välja samasisulise ettekirjutuse. Kaebaja aga sellist teavet ega tõendeid vastustajale ei esitanud. 4. juuli 2019. a korduv ettekirjutus ei saanud olla kaebajale üllatuslik. Muu hulgas oli kaebajal võimalik enne ettekirjutuste tegemist esitada vastustajale tõendid vaidlusaluse ehitise ehitamise aja kohta. Kaebaja seda ei teinud. Kaebaja ei ole selliseid tõendeid esitanud ka kohtule. Ehitise ehitamise aja kohta tõendite esitamise kohustus on kaebajal, mitte vastustaja ei pea selliseid tõendeid ise otsima. EhSRS § 27 lõige 3 sätestab, et kui kinnisasja omanik ei esita piisavaid tõendeid ehitamise aja kohta, eeldatakse, et ehitis on ehitatud pärast ehitusseaduse jõustumist, st pärast 2003. aasta 1. jaanuari. Seega on vastustaja 4. juuli 2019. a ettekirjutuse tegemisel põhjendatult lähtunud EhSRS §-st 29. EhSRS § 29 lõikest 6 tuleneb, et ehitise ohutuse hindamisel võetakse aluseks ehitusprojekt, ent kui ehitisel puudub ehitusprojekt, tuleb ehitise ohutuse hindamiseks teha ehitise audit, mille peab tellima omanik. Vastustaja on 4. juuli 2019. a ettekirjutuses märkinud, et kaebaja ei ole kõnealuse parkla kohta esitanud vastustajale ehitusprojekti, samuti puudub selle parkla kohta igasugune teave riiklikes registrites (järelikult ka ehitisregistris). Kaebaja ei ole ka kohtule esitanud parkla ehitusprojekti. Ehitusprojekti puudumise korral tuleb EhSRS § 29 lõike 6 kohaselt omanikul (praegusel juhul kaebajal) tellida ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Isegi kui kaebaja oleks esitanud piisavad tõendid selle kohta, et kõnealune ehitis on ehitatud enne 1995. aastat, oleks vastustajal ikka õigus nõuda temalt ehitise auditit. EhSRS § 28 kohaldub enne 2003. aasta 1. jaanuari ehitatud ehitistele. EhSRS § 28 lõige 6 näeb sarnaselt EhSRS § 29 lõikele 6 ette, et ehitise ohutuse hindamisel lähtutakse ehitusprojektist, ent kui ehitisel puudub ehitusprojekt, tuleb ehitise ohutuse hindamiseks teha ehitise audit, mille peab tellima omanik. Seega ei ole õige kaebaja väide, et enne 1995. aastat rajatud ehitiste puhul ei saa auditit nõuda. EhSRS § 23 lõikest 1 tuleneb nõue, et enne EhSRS jõustumist ehk enne 1. juulit 2015 ehitatud ehitis peab olema ohutu. See nõue laieneb ka kaebaja parklale, sõltumata sellest, kas parkla on ehitatud enne või pärast 1995. aastat. Vastustajal peab olema võimalik dokumentide (ehitusprojekti või auditi) põhjal veenduda, et kaebaja parkla on ohutu. Kuna kaebaja ei ole vastustajale parkla ehitusprojekti esitanud ning vastavaid dokumente pole ka ehitisregistris, oli vastustajal õigus nõuda kaebajalt ehitise ohutuse hindamiseks auditit.
15.Kaebaja märkis, et vastustaja 4. juuli 2019. a ettekirjutus ei sisalda sisulisi selgitusi, kajastatud põhjendused ei ole korrektsed. Kohus selgitas juba eespool, et vastustaja 4. juuli 2019. a ettekirjutusest ja paikvaatluse aktist koosmõjus tuleneb piisava selgusega, et vastustaja on kohustanud kaebajat tegema KohtlaJärvel Kalevi tn 39 asuva ehitise (s.o väliparkla koos piirdeaiaga) auditit. Vastustaja on viidanud sellele, et kõnealuse ehitise kohta ei ole kaebaja esitanud ehitamist ja kasutamist puudutavaid dokumente ning sellist teavet ei ole ka ehitisregistris. Vastustaja on kirjeldanud piirdeaia kehva olukorda. Ettekirjutusest tuleneb, et ehitis peab oma olemasolu vältel olema ohutu ning vajalik
3-19-1487 on kaebaja ehitise ohutuse hindamine. Vastustaja on osutanud EhSRS § 29 lõikele 6 ning selgitanud, et ehitusprojekti puudumise tõttu tuleb kaebajal teha ehitise ohutuse hindamiseks audit. Kohus möönab, et vastustaja põhjendused on napid ning vastustaja oleks saanud oma ettekirjutust paremini põhjendada, kuid sellest hoolimata on ettekirjutusest tuleneva kohustuse sisu ja ettekirjutuse tegemise põhjuseid minimaalselt nõutaval määral selgitatud.
16.Kõike eelnevat arvesse võttes asub kohus seisukohale, et vastustaja 4. juuli 2019. a ettekirjutus on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Kohus jätab kaebuse 4. juuli 2019. a ettekirjutuse tühistamise nõude osas rahuldamata. II
17.Vastustaja on 4. juuli 2019. a ettekirjutusega koos teinud kaebajale hoiatuse, et kui ta ei täida ettekirjutust määratud tähtaja jooksul, rakendab vastustaja sunniraha 1500 eurot.
18.Sunniraha rakendamist reguleerib ATSS. Sunniraha on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud (ATSS § 8 lõige 1). Hoiatusega ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg peab võimaldama sunnivahendi adressaadil kohustus täita (ATSS § 7 lõige 3). Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (ATSS § 3 lõiked 2 ja 3). ATSS § 8 lõike 3 kohaselt ei tohi sunniraha rakendada, kui: − ATSS § 8 lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud (punkt 1); − ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks (punkt 2); − sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi (punkt 3); − halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise HKMS-is ettenähtud korras (punkt 4). ATSS § 3 lõige 3 sätestab: „Kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust.“ Kui esialgse sunnivahendiga ei ole ettekirjutuse täitmist saavutatud, võib haldusorgan rakendada uut sunnivahendit (ATSS § 7 lõige 4). Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära sätestab seadus (ATSS § 10 lõige 2). EhSRS § 29 lõike 9 kohaselt on ehitise auditi tegemise kohustuse täitmiseks sundimiseks sunniraha ülemmäär juriidilisele isikule 100 000 eurot. Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis on proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Riigikohtu halduskolleegiumi 22. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-72-14, punkt 16). Sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. oktoobri 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-31-15, punkt 18). Kui ettekirjutusest tulenev adressaadi kohustus on ebaselge, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-62-16, punkt 14).
19.Praegusel juhul ei esine ATSS § 8 lõikes 3 nimetatud sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid: ATSS § 8 lõikes 1 nimetatud alused ei ole ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnormi ei ole kehtetuks tunnistatud, sunniraha rakendamist ei ole edasi lükatud ning halduskohus ei ole peatanud sunniraha rakendamist.
3-19-1487 Vastustaja 4. juuli 2019. a ettekirjutus on kaebajale teatavaks tehtud. See ettekirjutus kehtib: vastustaja pole seda kehtetuks tunnistanud, samuti leidis kohus eespool, et ettekirjutuse tühistamiseks ei ole alust. Ettekirjutuse täitmise tähtpäev oli 4. oktoober 2019. Kohtule ei ole esitatud teavet, et kaebaja oleks ettekirjutuse täitnud. Seega tuleb eeldada, et kaebaja ei ole ettekirjutust tähtpäevaks täitnud. Kohtu hinnangul on 4. juuli 2019. a ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaeg mõistlik. Kohtule on esitatud fotod kõnealuse ehitise kohta. Tegu ei ole tehniliselt keerulise lahendusega ehitisega. Kohtu meelest on kolm kuud piisav aeg sellise ehitise kohta auditi tegemiseks. Kohus peab tähtsaks ka seda, et vastustaja püüab juba 2018. aasta novembrist alates saavutada, et kaebaja teeks kõnealuse ehitise ohutuse hindamiseks auditi. Nimelt kohustas vastustaja esimest korda kaebajat auditit tegema juba 5. novembri 2018. a ettekirjutusega, andes toona aega 14. detsembrini 2018. Kui kaebaja seda ettekirjutust ei täitnud, andis vastustaja
25.jaanuari 2019. a ettekirjutusega kaebajale oluliselt pikema tähtaja (umbes viis kuud). Kui kaebaja jättis ka teise ettekirjutuse täitmata, andis vastustaja 4. juuli 2019. a ettekirjutusega kaebajale kolmekuulise tähtaja. Kaebaja ei ole osutanud asjaoludele, mis oleksid takistanud tal alates 2018. aasta novembrist ehitise auditit teha. Miski ei viita sellele, et kaebajal puuduks objektiivselt võimalus kõnealuse ehitise auditit teha. Kohus märkis eespool, et vastustaja 4. juuli 2019. a ettekirjutusest tulenev kohustus on koostoimes paikvaatluse aktiga piisavalt selge ning asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja kohustuse sisust ka aru saanud. Seetõttu ei saa ettekirjutuse täitmata jätmine olla vabandatav põhjendusega, et ettekirjutusest tulenev kohustus on ebaselge. Esimese ettekirjutuse täitmata jätmise eest oli kaebajale ette nähtud 1000-eurone sunniraha. Teise ettekirjutuse täitmata jätmise eest rakendas vastustaja samuti 1000-eurost sunniraha. Võttes arvesse, et kaebaja jättis kaks esimest ettekirjutust täitmata, tuleb kohtu hinnangul pidada põhjendatuks, et vastustaja otsustas kolmanda ettekirjutuse täitmata jätmise eest rakendada sunniraha eelnevast suuremas summas. 500 euro võrra suurem sunniraha on kohtu arvates kaebaja varasemat käitumist arvestades kohane, sest 1000 euro suurune sunniraha ei ole kaebajat ettekirjutust täitma kallutanud. Vastustaja on tegutsenud kooskõlas ATSS § 3 lõikega 3 ja § 7 lõikega 4: vastustaja on alguses rakendanud kaebaja suhtes sunniraha väiksemas summas, ent kuna ilmnes, et 1000-eurone sunniraha ei ole kaebaja puhul tõhus, otsustas vastustaja rakendada sunniraha mõnevõrra suuremas summas lootuses, et see kallutab kaebajat ettekirjutust täitma. Tähtis on ka see, et seadus võimaldab kaebajale määrata kõnealuse kohustuse täitmata jätmise eest sunniraha maksimaalselt 100 000 euro ulatuses. Vastustaja on kaalutlusõigust kasutades otsustanud kaebajale määrata pigem miinimumilähedase sunniraha. Kohtu hinnangul on proportsionaalne rakendada vastustaja 4. juuli 2019. a ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha summas 1500 eurot. Asjaolu, et vastustaja on pidanud kaebajale määrama kolme ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha kokku summas 3500 eurot, mis on väidetavalt umbes pool kaebaja aastakasumist, on tingitud kaebaja enda käitumisest. Kui kaebaja oleks kohe esimese ettekirjutuse nõuetekohaselt täitnud, ei oleks vastustaja pidanud tema suhtes üldse sunniraha rakendama. Kaebaja viitas ka sellele, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, kuna munitsipaalobjektid on palju hullemas seisundis ning neile sunniraha ei määrata. ATSS-ist ega ka ühestki muust õigusaktist ei tulene alust jätta kaebajale sunniraha määramata põhjusel, et munitsipaalobjektid on palju hullemas seisundis ning neile sunniraha ei määrata. Seega ei saa see väide tingida sunniraha rakendamata jätmist.
3-19-1487 Kõike eelnevat arvesse võttes asub kohus seisukohale, et õigusvastaseks ei saa pidada seda, kui vastustaja rakendab 4. juuli 2019. a ettekirjutuse täitmata jätmise eest 1500-eurost sunniraha. Kohus jätab kaebuse sunniraha rakendamise keelamise nõude osas rahuldamata. III
20.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.