Peeter Jereti kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (kõnekaart aktiveerimata, halvustamine, valeandmed)
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 21.05.2019. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Peeter Jereti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Määruskaebuse esitaja Peeter Jeret
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Tallinna Vangla 17.07.2019. a täiendav vastus nr 1-11/19/17388-3, 01.07.2019. a vastus nr 1-11/19/17388-2 ja viimase lisad (kõneteenuse kasutamise infoleht ja Telia Eesti AS klienditeekonna arendusjuhi R. Kuke 01.07.2019 e-kiri).
2.Võtta määruskaebus Tartu Halduskohtu 21.05.2019. a määruse peale menetlusse.
3.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.05.2019. a määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
Määruse resolutsiooni p 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasikaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Määruskaebuse esitaja esitas 06.09.2018 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks 5000 euro ulatuses seoses kõnekaardi aktiveerimata jätmisega. Taotluse kohaselt väljastas Tallinna Vangla 17.05.2018 määruskaebuse esitajale telefoni kasutamiseks kõnekaardi numbriga 0799. 22.05.2018 kaotas määruskaebuse esitaja vana kõnekaart kehtivuse, uuega ei olnud võimalik telefoni kasutada. Määruskaebuse esitaja pöördus perioodil 17.05.-20.07.2018 korduvalt vangla töötajate poole, et kontrollida uue kõnekaardi korrasolekut, kuid sai alati vastuse, et kaart on korras. 12.07.2018 viidi kaebaja üle Viru Vanglasse, kus ilmnes, et Tallinna Vanglas väljastatud kõnekaart ei olnud aktiveeritud. Viru Vangla väljastas kaebajale uue kõnekaardi, mis töötas laitmatult.
2.Tallinna Vangla jättis 15.11.2018. a vastusega määruskaebuse esitaja kahjuhüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla vastusest nähtub, et määruskaebuse esitajale väljastatud kõnekaart oli jäetud aktiveerimata, mistõttu, ei olnud kaebajal võimalik 23.05., 30.05., 06.06. ega 20.06.2018 helistada. Ka ei olnud kõnekaardi aktiveerimata jätmise tõttu kolmandal isikul võimalik määruskaebuse esitaja kõnekaardile 25.06.2018 raha kanda. Samas leidis vangla, et määruskaebuse esitajale ei ole sellega põhjustatud kahju, mille hüvitamine rahas oleks õigustatud.
3.Määruskaebuse esitaja esitas 06.12.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju 10 000 euro hüvitamiseks. Määruskaebuse esitaja tugines lisaks telefonikaardi aktiveerimata jätmisele ka sellele, et vangla solvas ja alandas teda 15.11.2018. a vastuses, väites, et isikud, kellele määruskaebuse esitaja soovis helistada, on kohtulikult karistatud isikud või nende sugulased, ja võltsis teadlikult asjaolusid väites, et määruskaebuse esitaja ei ole pöördunud seoses helistamise probleemidega vangla poole.
4.Tartu Halduskohus tagastas 21.05.2019. a määrusega määruskaebuse esitaja kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Halduskohus leidis, et telefoni kasutamise õiguse tagamata jätmise puhul ei saa olla tegemist inimväärikuse alandamisega, vaid riivatud on määruskaebuse esitaja õigus luua ja arendada suhteid teiste inimeste ja välismaailmaga, mis kuulub perekonna- ja eraelu puutumatuse põhiõiguse kaitsealasse. Halduskohtu hinnangul oli olukorras, kus määruskaebuse esitaja ei saanud helistada suhteliselt lühikese ajaperioodi jooksul oma eraisikutest tuttavatele, tegemist kaitstava õiguse väheintensiivse riivega. Halduskohus leidis, et määruskaebuse esitaja kahjunõude rahuldamine on vähe tõenäoline. Nii määruskaebuse esitajal kui vanglal vaidlusalusel perioodil olemas olnud teabe põhjal ei saanud määruskaebuse esitaja helistada seetõttu, et kõnekaardil ei olnud selleks raha. Määruskaebuse esitaja isikukonto väljavõte näitab, et tal endal ei olnud võimalik kõnekaardile raha kanda. Kolmas isik püüdis kaebaja kõnekaardile raha kanda alles 25.06.2018, s.o pärast kõigi helistamiseks esitatud taotluste esitamist. Seega ei oleks määruskaebuse esitaja saanud kõnekaardiga helistada ka juhul, kui see oleks olnud aktiveeritud. Määruskaebuse esitaja pöördumisest vangla poole seoses teate edastamisega advokaadile nähtub, et ta aktsepteeris tol ajal, et helistamine ei ole võimalik raha puudumise tõttu. Seega ei ole täidetud vähemalt üks hüvitamiskaebuse rahuldamise eeldus – vastustaja teo ja tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Kaebuse rahuldamise muudab ebatõenäoliseks ka see, et kaebuse asjaoludel on ebareaalne saavutada mittevaralise kahju hüvitamine määruskaebuse esitajale rahas. Määruskaebuse esitaja õigusi ei ole rikutud sel määral, et see tuleks hüvitada rahas. Vastustaja tõdes, et kõnekaardi aktiveerimata jätmise osas on vastutav Tallinna Vangla ja tegemist on kahetsusväärse juhtumiga. Vastustaja on määruskaebuse esitaja ees vabandanud. Kuigi halduskohtul ei olnud andmeid selle kohta, kas määruskaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse seoses kahju hüvitamise nõudega seonduvalt sellega, et vangla on vastuses kahju hüvitamise taotlusele halvustanud määruskaebuse esitaja tutvusringkonda ning esitanud valeandmeid, ei pidanud halduskohus otstarbekaks seda uurida. Halduskohus leidis, et kaebus tuleb ka selles osas tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kirjeldatud asjaolud ei kujuta endast ühegi riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 nimetatud õiguse olulist riivet ning nendel alustel ei ole reaalne saavutada rahalise hüvitise määramist määruskaebuse esitajale. Vangla vastus kahju hüvitamise taotlusele ei sisalda selliseid faktiväiteid või keelekasutust, mida saaks pidada määruskaebuse esitaja väärikust alandavateks või tema au või hea nime teotamiseks. Faktiväidetele isikute kohta, kellele kaebaja soovis helistada, ei ole kaebaja kaebuses vastu vaielnud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Määruskaebuse esitaja esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 21.05.2019. a määruse tühistada ja suunata kaebus Tartu Halduskohtusse arutamiseks. Määruskaebuse esitaja selgitab, et kõneminuti hind oli 0,0012 €/min ja määruskaebuse esitaja oleks 0,04 euro eest saanud umbes 30 minutit rääkida. See, et määruskaebuse esitaja palus advokaadile teate edastada, ei tähenda, et ta oleks aktsepteerinud arvel raha puudumist, vaid tal ei jäänud kaebetähtaegade lõppemise tõttu muud üle. Määruskaebuse esitajal ei olnud võimalik mõjutada ka helistamistaotlusele märke „raha pole“ tegemist. Raha puudumisel oleks telefonist kostnud ametnikule teistsugune teade. Määruskaebuse esitaja hinnangul riivasid intsidendid lisaks ka tema inimväärkust, millega peab kaasnema rahaline hüvitis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele sellisel määral, et seda on võimalik menetleda. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
7.Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta alates 01.01.2018 riigilõivu haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise eest. Seega on määruskaebus riigilõivuvaba. Kuna määruskaebuse esitajal puudus vajadus esitada menetlusabi taotlus määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks, siis jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse tähelepanuta
8.Tallinna Vangla edastas ringkonnakohtule kohtunõude vastusena 01.07.2019. a vastuse nr 1-11/19/17388-2 ja 17.07.2019. a täiendava vastuse nr 1-11/19/17388-3. Tallinna Vangla 01.07.2019. a vastusele nr 1-11/19/17388-2 olid lisatud lisad: kõneteenuse kasutamise infoleht ja Telia Eesti AS klienditeekonna arendusjuhi R. Kuke 01.07.2019 e-kiri. Ringkonnakohus peab asja õigemaks lahendamiseks võtta haldusasja materjalide juurde kõik eelnimetatud dokumendid.
9.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 21.05.2019. a määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega valeandmete esitamise ja määruskaebuse esitaja tutvusringkonna halvustamisega seonduva kahju hüvitamise nõude osas ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Telefoni kasutamise õiguse tagamata jätmisega seonduva kahju hüvitamise nõude osas tuleb ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu põhjendusi muuta vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
10.Tallinna Vangla 01.07.2019. a vastuse nr 1-11/19/17388-2 lisast kõneteenuse kasutamise infoleht nähtub, et eestisisesed kõned nii laua- kui ka mobiiltelefonile maksid määruskaebuse esitaja kõnekaardiga 0,048 eurot ühik. Kuigi lisas ei ole täpsustatud, mis ühiku kohta see on, peab ringkonnakohus ilmselgeks, et tegemist on kõneminuti hinnaga. Tallinna Vangla 17.07.2019. a täiendavast vastusest nr 1-11/19/17388-3 tuleneb, et minimaalse summa osas, millega määruskaebuse esitajal oleks olnud võimalik kõnekaardiga välja helistada, piirangut ei olnud. Määruskaebuse esitaja vabakasutuskonto väljavõttest tulenevalt oli määruskaebuse esitajal 23.05.,
30.05.ja 06.06.2018. a kõnetaotluste ajal kontol 0,04 eurot ning 20.06.2018. a kõnetaotluse ajal 0,05 eurot. Kuivõrd minimaalset summat, millega määruskaebuse esitaja välja oleks saanud helistada ei olnud kõnekaardile seatud, oleks ta saanud helistada kokku veidi üle 1 minuti. Seega
on vale halduskohtu väide, et määruskaebuse esitaja ei oleks saanud rahaliste vahendite puudumise tõttu kõnekaardiga helistada ka juhul, kui see oleks olnud aktiveeritud, mistõttu puudus põhjuslik seos vastustaja teo ja määruskaebuse esitajale tekkinud kahju vahel.
11.Vaatamata eelnevale leiab ringkonnakohus siiski, et halduskohus tagastas õigesti määruskaebuse esitaja kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, sest kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada määruskaebuse esitaja õiguste riivet intensiivseks olukorras, kus ta oleks kokku saanud tuttavatega rääkida telefoniga ainult umbes ühe minuti jooksul.
12.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg-st 2 tulenevalt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kuna määruskaebuse esitaja ei saanud Tallinna Vangla tegevuse tõttu pidada tuttavatega telefoni teel ligikaudu üheminutilise kestusega kõnet ning Tallinna Vangla on määruskaebuse esitaja ees kõnekaardi aktiveerimata jätmise tõttu vabandanud, leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse esitaja õigusi ei ole rikutud sellises ulatuses, mis tingiks talle kahjuhüvitise väljamõistmise. Seega on määruskaebuse esitaja kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
13.Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.05.2019. a määruse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.