DPK Invest OÜ kaebus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti 01.04.2019 ettekirjutuse nr EK-TKO2019-00008 tühistamisnõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – DPK Invest OÜ, volitatud esindaja v.adv Natalja Santaševa Vastustaja – Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, volitatud esindajad Valmond Mikli, Margit Tammistu ja Oskar Friedrich Oengo
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta DPK Invest OÜ kaebus rahuldamata.
Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 11.10.2019 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) pöördus 11.02.2019 kirjaga nr 2825/19-001453-001 DPK Invest OÜ poole ning palus viimasel esitada tarbijaga sõlmitav garantiileping ning juhul, kui peale garantiilepingu on DPK Invest OÜ-l teisi tüüptingimusi, mida tarbijaga lepingu sõlmimisel kasutatakse, palus TTJA esitada ka need tüüptingimused. Dokumentide esitamise tähtaeg oli 14.02.2019.
DPK Invest OÜ esitas TTJA-le nõutud dokumendid 25.02.2019.
3.TTJA pöördus 13.03.2019 ettekirjutuse tegemise hoiatusega nr 28-25/19-001453-006 DPK Invest OÜ poole ning juhtis tähelepanu tarbijat eksitavatele tüüptingimustele ja võlaõigusseaduse (VÕS) järgi tühistele tüüptingimustele ning andis võimaluse rikkumised ilma ettekirjutust tegemata kõrvaldada hiljemalt 24.03.2019.
4.TTJA fikseeris 01.04.2019 paikvaatlusena kolme tarbija avaldused, kes pöördusid kaebusega tarbijavaidluste komisjoni poole.
5.TTJA 01.04.2019 ettekirjutusega nr EK-TKO-2019-00008 DPK Invest OÜ-le: 1) juhiti tähelepanu, et DPK Invest OÜ garantiileping ei ole kooskõlas VÕS-s sätestatud pretensiooni esitamise ja müügigarantii regulatsiooniga; 2) kohustati:
2.1.muutma garantiilepingu punkti 1.3 selliselt, et tarbija võib nõuda asja parandamist või asendamist ning valikuõigus lepingu täitmise nõude esitamise viisi osas on põhimõtteliselt tarbijal;
2.2.muutma garantiilepingu punkte 1.5, 4.1 ja 8.1 selliselt, et tarbija peab lepingutingimustele mittevastavusest teatama DPK Invest OÜ-le kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada;
2.3.eemaldama garantiilepingu punkt 3, kuna garantii andmisel ei saa tarbija kahjuks seaduses sätestatust kõrvale kalduda;
2.4.muutma garantiilepingu punkti 5.1 selliselt, et tüüptingimusest oleks tarbijale selge ja üheselt arusaadav, kes kannab asja lepingutingimustele mittevastavuse korral asja parandamise või asendamisega seotud kulud;
2.5.eemaldama garantiilepingu punkt 6.3 ning teavitama tarbijat remonditööde kavandatavast pikkusest ja parandama asi mõistliku vajaliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui 3-4 nädala jooksul;
2.6.muutma garantiilepingu punkti 8.3 selliselt, et tarbijale oleks üheselt arusaadav, et 15päevase garantii kehtivuse kaotamisel on tarbijal siiski kahe aasta jooksul õigus esitada ostetud kauba osas DPK Invest OÜ-le pretensioone;
2.7.eemaldama garantiilepingu punkt 8.10, kuivõrd DPK Invest OÜ peab asja lepingutingimustele mittevastavuse korral kandma asja parandamise või asendamisega seotud kulud;
2.8.eemaldama garantiilepingu punktid 8.11 ja 8.12, kuivõrd asja parandamise või asendamise võimetuse korral on tegemist olulise lepingurikkumisega ning tarbijal on õigus lepingust taganeda ja kauba eest makstud raha tagasi saada;
2.9.muutma garantiilepingu punkti 9.1 selliselt, et tarbijal on õigus lepingulise vaidluse korral pöörduda kohtuvälise kaebusi ja vaidlusi lahendava organi (tarbijavaidluste komisjoni) poole, ning esitada pöördumise tingimused. Ettekirjutuse punktis 2.10. sätestati, et juhul kui DPK Invest OÜ soovib pakkuda tarbijale garantiid, siis tuleb muuta garantiilepingut selliselt, et sellega antakse tarbijale seaduses sätestatust soodsam seisund, või juhul, kui DPK Invest OÜ ei soovi pakkuda tarbijale garantiid, 2(8)
3-19-812
millega antakse tarbijale seaduses sätestatust soodsam seisund, siis tuleb lõpetada garantiilepingu kasutamine. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 11.04.2019.
6.DPK Invest OÜ esitas 30.04.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 10.05.2019) TTJA 01.04.2019 ettekirjutuse nr EK-TKO-2019-00008 tühistamisnõudes.
KAEBAJA SEISUKOHAD
7.Vaidlustatud ettekirjutuses esitatud nõudmised ei ole põhjendatud ning riivavad ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi äritegevuses. Kui kaebaja ettekirjutust ei täida, võib TTJA rakendada sunniraha ja seda korduvalt. Sellega tekib kaebajale kahju. Juhul kui kaebaja ei ole võimeline tasuma sunniraha, peab ta lõpetama garantiilepingu kasutamise. Sellega kaasneb kaebajale kahju saamata jäänud tulu näol.
8.TTJA leiab ekslikult, et garantiileping ei ole kooskõlas VÕS sätetega. Garantii andmine toimub VÕS § 155 alusel, mida tuleb tõlgendada kõrvalkohustusena. DPK Invest OÜ on võtnud endale sõltumatu kohustuse tagada müügilepingu objekti teatud omadused kokkulepitud garantiiperioodi jooksul. Garantii andmine ei ole kaebaja kohustus, kuna tegemist on kasutatud autode müümisega ning seadusest ei tulene, et kasutatud asjade suhtes kehtib garantii.
9.TTJA leiab ekslikult, et müügilepingust tulenevad õigused ja kohustused on samad, mis garantiilepingust tulenevad õigused ja kohustused. Nimetatud lepingud ei ole omavahel seotud ning garantiileping ei ole ostu-müügilepingu lahutamatuks osaks. Tegemist on vabatahtliku võimalusega, mida ostja võib soovi korral kasutada. Ostu-müügilepingu sõlmimisel pakutakse ostjale võimalust sõlmida garantiileping. Garantii hakkab kehtima hetkest, mil ostja on lasknud teha sõidukile autoremonditöökojas omal kulul täishoolduse (mootoriõli ja filter, kütusefilter, õhufilter, süüteküünlad, käigukastiõli ja filter, kiilrihm, hammasrihm; vt garantiilepingu p 2.2). Kui ostja 15 päeva jooksul ostu-müügilepingu ja garantiilepingu sõlmimise hetkest ei teosta sõidukile täishooldust, siis garantii kehtima ei hakka ning sellele tugineda ei saa. Sellisel juhul peab ostja lähtuma ostu-müügilepingust. Ka peale garantiilepingu sõlmimist ei pea ostja täitma garantiilepingu tingimusi, kui ta leiab, et tal ei ole müüjapoolset garantiid vaja. Ebaõige on TTJA järeldus, et DPK Invest OÜ on kohustatud andma ostjale garantii ja siduma ostumüügilepingu garantiilepinguga. Kaebaja hinnangul on täiesti ebaõige kohustada müüjat muutma garantiilepingu punkte selliselt, et garantii kohustused oleks sisuliselt samasugused nagu müüjal ostu-müügilepingu alusel. Ettekirjutusega kohustatakse garantiilepingu punkte muutma konkreetsel viisil ning kaebajale ei ole jäetud valikuvabadust kujundada garantiilepingu sisu.
10.Garantiileping ja sellest tulenevad kohustused on täiesti sõltumatud lepingust, millest tulenevaid kohustusi see tagab. Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2007 otsuses nr 2-05-2019 selgitatakse, et garantiilepingu puhul on tegemist abstraktse garandipoolse lubadusega täita garantiis nimetatud eelduste täitmisel kindlale isikule (võlausaldajale) viimase nõudel kindlasisuline kohustus (maksta teatud rahasumma).
11.TTJA ei saa ettekirjutuses viidata kaebustele, mis ei puuduta garantiilepingut. Ettekirjutuses toodud pöördumistest ilmneb, et ostjatel on pretensioonid müüjale ostumüügilepingu, mitte garantiilepingu alusel. Ettekirjutuses kirjeldatud kaebustest ei tulene, et ostja oleks täitnud kõik garantiilepingu tingimused, aga talle garantiist keelduti.
12.Sarnaseid lepinguid kasutavad ka teised kasutatud sõidukite müüjad ja kellelgi ei ole selliseid tingimusi garantiilepingus, nagu nõuab TTJA kaebajalt. Seega rikub TTJA võrdse 3(8)
3-19-812
kohtlemise põhimõtet. Kauplejate vahel peab kehtima võrdse kohtlemise printsiip ning haldusorgan ei pea tegutsema valikuliselt. BRC Autokeskus kasutab siiamaani garantiilepingut sarnaste tingimustega ning TTJA ei märgi oma vastuses, et BRC Autokeskus suhtes oleks alustatud menetlust seoses garantiilepingu tingimustega. Kui haldusorgan võtab enda peale lepingute koostamise funktsiooni lähtuvalt tarbija õigustest, siis TTJA peab olema välja töötanud soovitusliku lepingu, mida peavad kasutama kõik kasutatud sõidukite müüjad, kes pakuvad tarbijale täiendava garantiilepingu sõlmimise võimalust. TTJA on põhjendamatult ületanud oma volitusi seaduse tõlgendamisel. Antud juhul puuduvad alused, et lugeda kaebaja toimingud õigusvastaseks.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
13.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, leides, et kaebus on alusetu ja selles esitatud väited on kaebaja huvidest lähtuvalt otsitud ja paljasõnalised.
14.Vastustaja lähtub järelevalve subjektide suhtes järelevalve teostamisel kehtivatest õigusaktidest, eelkõige VÕS-st ja tarbijakaitseseadusest (TKS) ning nende alusel kehtestatud nõuetest. Vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane ning kooskõlas HMS §-s 54 sätestatud nõuetega. Kaebaja ei ole põhjendanud, millisel määral on riivatud tema õigusi äritegevuses, kuidas segab vastustaja ettekirjutus ettevõtlust ning milles seisneb vastustaja tegevuse ebaproportsionaalsus.
15.Müügigarantii andmist reguleerivad VÕS §-d 230 ja 231, mis on erisätted. VÕS § 155 on üldosa säte. Kuivõrd eriosa sätted on ülimuslikud üldosa sätetest, siis tuleb asjas kohaldada VÕS §-e 230 ja 231. Vastustaja ei ole väitnud, et garantii andmine on kaebaja kohustus ning on korduvalt sellele ka ettekirjutuses viidanud (vt ettekirjutuse põhjenduste punkti 10). Vastustaja on ettekirjutuse resolutsiooni punktis 2.10 andnud kaebajale valida, kas garantiitingimusi muuta selliselt, et need vastaks seadusele või lõpetada garantiilepingu sõlmimine tarbijaga. Olenemata sellest, kas tegemist on uue või kasutatud asjaga, võib müüja anda asjale garantii VÕS § 230 lg 1 mõistes, mis on ettevõtja vabatahtlik lubadus, mitte kohustus.
16.Vastustaja on seisukohal, et garantiileping ja müügileping ei ole üks ja sama. Garantiileping sõlmitakse tagamaks müügilepingu eseme puudusi. Müügileping võidakse sõlmida ilma garantiilepinguta. Juhul, kui poolte vahel ei sõlmita garantiilepingut VÕS § 230 lg 1 mõistes, siis vastustab ettevõtja tarbijalemüügi puhul kahe aasta jooksul alates asja üleandmisest lepingutingimustele mittevastavuse eest (VÕS § 218 lg 2). Vastustaja pole nõudnud, et garantii kohustused oleks samased müügilepingust tulenevate tarbijaõigustega. Kaebaja ei mõista müügigarantii olemust. Müügigarantii peab olema midagi enamat, kui see, mis tuleneb müügilepingust. Vastustaja on ettekirjutuses viidanud garantiilepingu tingimustele, mis koormavad tarbijat enam, kui seaduses sätestatu.
17.Vastavalt VÕS § 230 lg-le 1 peab müügigarantii andma tarbijale seaduses sätestatuga võrreldes soodsama seisundi, s.t. garantiileping peab andma tarbijale mingisuguse eelise võrreldes müügilepingu sõlmimisega kaasnevate õigustega. Kui garantiileping ei anna tarbijale seadusest sätestatust soodsamat seisundit, ei saa kaebaja kasutada mõistet „garantii“. Tarbija soodsam seisund väljendub eelkõige garantiist tulenevate täiendavate õiguste ja nõuete omandamises ning see ei välista müügilepingust tulenevate nõuete esitamist ja õiguskaitsevahendite kasutamist (VÕS § 230 lg 5). Kaebaja ei ole põhjendanud, ei haldusmenetluse ega ka kohtumenetluse käigus, millisel määral annab garantiileping tarbijale soodsama seisundi võrreldes seaduses sätestatuga.
4(8)
3-19-812
18.Vastustaja on põhjalikult ettekirjutuse põhjenduste p-s 10 selgitanud, mida tähendab müügigarantii ja ka seda, miks leiab vastustaja, et kaebaja poolt kasutatav garantiileping on VÕS sätetega vastuolus. Siiski selgitab vastustaja täiendavalt, et kuigi müügigarantii andmine ei ole kohustuslik, peab müügigarantii olema midagi enamat seaduses sätestatuga ja müügilepinguga kaasnevast (VÕS § 230 lg 1). Kui garantiileping on sõlmitud, lisandub garantiilepinguga kokkulepitu VÕS § 218 lg-st 1 tulenevale lepingutingimustele mittevastava kauba osas pretensiooni esitamise õigusele. VÕS § 230 lg 3 kohaselt eeldatakse, et müügigarantiiga on hõlmatud kõik asjal garantiitähtaja jooksul ilmnenud puudused. VÕS § 230 lg 4 kohaselt ei tohi müügigarantiist tulenevate õiguste teostamiseks ettenähtud kord olla ostjale ebamõistlikult koormav. VÕS § 230 lg 4 on imperatiivne säte, seega ei saa kaebaja sellest garantiilepinguga kõrvale kalduda.
19.Tarbijate kaebused on toodud näidetena ilmestamaks olemasolevat probleemi seoses tarbijatele müüdavate sõidukite korrasolekuga. Vastustaja ei tugine ettekirjutuses ja menetluse läbiviimisel pelgalt tarbijate kaebustele, vaid eelkõige seaduses sätestatule. DPK Invest OÜ-ga seonduvate kaebuste sisuks on peamiselt lepingutingimustele mittevastava kauba parandamisest ja asendamisest keeldumine ning tarbijate kirjadele mittevastamine.
20.Asjasse puutumatu on kaebaja väide, millise sisuga garantiitingimusi pakuvad teised kasutatud autode müüjad. Asjaolu, et konkurent pakub kaebaja hinnangul sarnaseid garantiitingimusi, ei välista kaebaja kohustust olla oma tegevuses seadusega kooskõlas ning sõlmida tarbijaga garantiileping, mis oleks seaduses sätestatuga kooskõlas.
KOHTU PÕHJENDUSED
21.Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
22.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas kaebaja sõlmitav garantiileping tarbijaga on kooskõlas TKS-i ja VÕS-ga ning kas TTJA on ületanud oma volitusi, kui kohustas kaebajat muutma garantiilepingu teatud punkte.
23.Ettekirjutuse tegemisega piiratakse küll kaebaja ettevõtlusvabadust, kuid kohtu hinnangul on tegemist õiguspärase haldusaktiga. Oma seisukohta põhjendab kohus järgmiselt.
24.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
25.Riiklikku järelevalvet teostab TKS-i ja teiste õigusaktide alusel tarbijale antud õiguste üle TTJA (TKS § 61 lg 1). Volitused TTJA-le VÕS-i sätetega vastuolus oleva tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks on sätestatud TKS §-s 65. Vastavalt TKS § 65 lg-le 2 võib TTJA peadirektor või tema volitatud ametiisik teha ettekirjutuse ja nõuda kauplejalt, kes on rikkunud VÕS §-des 281, 42, 1132, 4012, 4062, 4192, 4193, 7101, 7114 ja 7211 – 7215 sätestatut, rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist. Nimetatud normid on välja toodud ka vaidlustatud ettekirjutuses (peatükk „Kohalduvad sätted“, ettekirjutuse lk 5 ja põhjenduste punkt 10, ettekirjutuse lk-d 9-10). Ettekirjutusega juhiti kaebaja tähelepanu sellele, et DPK Invest OÜ garantiileping ei ole kooskõlas VÕS-s sätestatud pretensiooni esitamise ja müügigarantii regulatsiooniga (ettekirjutuse resolutsiooni punkt 1). Ettekirjutuse kohaselt on DPK Invest OÜ kasutanud garantiilepingus tüüptingimusi, mis ei vasta VÕS § 230 lg-st 1 tulenevatele müügigarantii sätetele; sellised tingimused on tarbijat ebamõistlikult koormavad ja seega tühised VÕS § 42 lg 1 mõttes (ettekirjutuse lk 10). Seega on kaebajale
5(8)
3-19-812
tehtud ettekirjutus garantiilepingu vastuolu tõttu VÕS sätetega tarbijalemüügi puhul, mistõttu ei ole TTJA ületanud oma volitusi järelevalvemenetluse raames.
26.Kaebaja leiab, et ettekirjutus on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne.
27.Kohus kaebajaga ei nõustu. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Käesoleval juhul on ettekirjutuses põhjalikult analüüsitud garantiilepingu punkte ning konkreetselt välja toodud, miks garantiilepingu punktid 1.3., 1.5., 4.1., 8.1., 3., 5.1., 6.3., 8.3., 8.10., 8.1., 8.12. ja 9.1. ei anna tarbijale soodsamat seisundit võrreldes seaduses sätestatuga, vaid vastupidi, seavad tarbija kehvemasse olukorda. Kohus nõustub esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Kohtu hinnangul ei ole ettekirjutus ebaproportsionaalne, kuivõrd selles on antud kaebajale valikuvõimalus – kas tagada garantiilepingu vastavus seaduses sätestatule või lõpetada garantiilepingu kasutamine.
28.Õige on kaebaja seisukoht, et garantiilepingu sõlmimine on vabatahtlik. Vastupidist ei ole väitnud ka vastustaja.
29.Asja materjalist nähtub, et vastustaja on selgitanud kaebajale garantiilepingu sõlmimise vabatahtlikkust. Nimelt on ettekirjutuses märgitud, et garantii on ettevõtja vabatahtlik lubadus müüdud asi garantiis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis ettenähtud tingimustele, millega antakse ostjale seaduses sätestatust soodsam seisund (VÕS § 230 lg 1; ettekirjutuse lk 6). Garantii andmine ei ole kohustus, vaid garantiivastutus täiendab seadusjärgset vastutust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.06.2017 otsus nr 3-2-1-49-17, p 17). Seega ei ole vastustaja väitnud, et garantiilepingu sõlmimine oleks kohustuslik. Küll aga on vastustaja selgitanud kaebajale, et juhul, kui kaebaja soovib pakkuda tarbijale garantiid, tuleb muuta garantiilepingut selliselt, et sellega antakse tarbijale seaduses sätestatust soodsam seisund (ettekirjutuse p 2.10). See tähendab, et garantiilepingu sõlmimisel peab see vastama TKS-s ja VÕS-s sätestatud nõuetele.
30.Kohus ei nõustu kaebajaga, et garantiilepingule kohaldub üksnes VÕS § 155. Vastavalt TKS §-le 11 on kauba või teenuse ettenähtud tingimustele vastavuse tagamisega seoses lubatud kasutada mis tahes vormis või sõnaühendis sõna „garantii“ või muud samatähenduslikku sõna vaid juhul, kui selle tähendus vastab VÕS-s müügigarantii või töövõtugarantii kohta või muus õigusaktis garantii kohta sätestatule.
31.Müügigarantii legaaldefinitsioon on avatud VÕS §-s 230, mille esimeses lõikes rõhutatakse, et garantiiga tuleb ostjale anda seaduses sätestatust soodsam seisund. Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.10.2011 direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (ELi tarbijaõiguste direktiiv) art 2 punktis 14 sätestatakse, et müügigarantii on kaupleja või tootja (garandi) poolt tarbija ees võetud kohustus lisaks oma seadusest tulenevale kohustusele kauba vastavuse tagamise osas hüvitada tarbijale kauba eest makstud hind või asendada või parandada kaup või osutada hooldustöid mis tahes moel, kui kaup ei vasta garantiikirjas sätestatud kirjeldusele või muule vastavusega mitteseotud nõudele või asjakohasele reklaamile, mis on kättesaadav lepingu sõlmimise ajal või selle eel.
32.Kohus nõustub vastustajaga, et ettekirjutuse põhjenduste punktis 10 on põhjalikult selgitatud, mida tähendab müügigarantii ja miks vastustaja hinnangul on kaebaja poolt kasutatav garantiileping vastuolus VÕS sätetega. Vastustaja ei ole lähtunud VÕS §-st 155, kuivõrd selleks, et hinnata, kas garantiileping annab seaduses sätestatust soodsama seisundi, tuleb võrrelda garantiilepingus sätestatud õiguskaitsevahendeid (sh pretensiooni esitamise õigus, asja parandamise või asendamisega seotud kulude kandmine, lepingu täitmise nõue,
6(8)
3-19-812
vaidluste lahendamine) VÕS-s tarbijale sätestatud õiguskaitsevahenditega. Vastustaja on õigesti selgitanud, et kui garantiileping on sõlmitud, lisandub garantiilepinguga kokkulepitu VÕS § 218 lg-st 1 tulenevale lepingutingimustele mittevastava kauba osas pretensiooni esitamise õigusele. VÕS § 230 lg 3 kohaselt eeldatakse, et müügigarantiiga on hõlmatud kõik asjal garantiitähtaja jooksul ilmnenud puudused. VÕS § 230 lg 4 kohaselt ei tohi müügigarantiist tulenevate õiguste teostamiseks ettenähtud kord olla ostjale ebamõistlikult koormav. Vastustaja on õigesti selgitanud, et VÕS § 230 lg 4 on imperatiivne säte, mistõttu ei saa kaebaja sellest garantiilepinguga kõrvale kalduda.
33.Kaebaja poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2007 otsus nr 2-05-2019 ei käsitle tarbijamüügigarantiid, vaid otsuses selgitatakse kahe juriidilise isiku vahel sõlmitud töövõtulepingus antud garantii tähendust.
34.Kaebaja hinnangul on TTJA ekslikult leidnud, et müügilepingust tulenevad õigused ja kohustused on samad, mis garantiilepingust tulenevad õigused ja kohustused.
35.Kohus mõistab sellist kaebaja väidet viisil, et kuivõrd TTJA on ettekirjutuses viidanud garantiilepingu vastuolule VÕS 11. peatüki „Müügileping“ sätetega, siis kaebaja arvates on TTJA hinnanud garantiilepingut nagu müügilepingut. Selline kaebaja käsitlus on ekslik, nagu on märkinud ka vastustaja. Ettekirjutuses ega ka vastuses kaebusele ei ole vastustaja märkinud, et müügileping ja garantiileping on üks ja sama. Vastustaja on järjepidevalt nii ettekirjutuses kui ka vastuses kaebusele selgitanud garantii olemust ning sh viidanud VÕS § 230 lg-le 1, millest tuleneb, et garantii peab andma tarbijale (ostjale) seaduses sätestatust soodsama seisundi (vt ettekirjutuse põhjenduste punkt 10; TTJA vastuse punktid 18 ja 20-21).
36.Kaebaja heidab vastustajale ette, et ettekirjutusega kohustatakse garantiilepingu punkte muutma konkreetsel viisil ning kaebajale ei ole jäetud valikuvabadust kujundada garantiilepingu sisu. Kaebaja hinnangul on täiesti ebaõige kohustada müüjat muutma garantiilepingu punkte selliselt, et garantii kohustused oleks sisuliselt samasugused nagu müüjal ostu-müügilepingu alusel.
37.Võlaõiguses kehtib lepinguvabaduse põhimõte, mis annab lepingu pooltele vabaduse kujundada lepingu sisu. Käesoleval juhul on vaidluse esemeks järelevalvemenetluses tehtud ettekirjutus, mis on haldusakt (HMS § 51) ning selle täitmine on adressaadile kohustuslik (HMS § 60).
38.Vastavalt HMS § 55 lg-le 1 peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Olukorras, kus TTJA on tuvastanud garantiilepingu vastuolu TKS ja VÕS sätetega, ei oleks ettekirjutus selge ja üheselt mõistetav, kui kohustatakse üksnes viima garantiilepingu vastavad punktid kooskõlla TKS ja VÕS sätetega. Asja materjalist nähtub, et vastustaja on andnud kaebajale võimaluse kõrvaldada garantiilepingu puudused ilma ettekirjutust tegemata (tl 29). See tähendab, et kaebaja oleks saanud valida ise garantiilepingu sisu, arvestades vastustaja poolt väljatoodud vastuolusid VÕS-ga. Kaebaja sellist võimalust ei ole kasutanud. Seetõttu oli vastustaja kohustuseks teha kindla sisuga üheselt mõistetav ettekirjutus, mille täitmine oleks ka objektiivselt võimalik. Vastasel juhul oleks tegemist olnud tühise ettekirjutusega (vt HMS § 63 lg 2 p 5).
39.Samas on vastustaja andnud kaebajale valida, kas viia garantiilepingu konkreetsed punktid vastavusse õigusaktidega ettekirjutuses sätestatud viisil või lõpetada garantiilepingu kasutamine (vt ettekirjutuse resolutsiooni punkt 2.10). Vaidlustatud ettekirjutuses on TTJA selgitanud, et „mõistet „garantii“ või „müügigarantii“ tuleb kasutada õiges tähenduses. /.../ Keelatud on kasutada kauba pakkumisel mistahes vormis sõna „garantii“ või muud samatähenduslikku sõna, kui selle tähendus ei vasta võlaõigusseaduses müügigarantii või
7(8)
3-19-812
töövõtugarantii kohta või muus õigusaktis garantii kohta sätestatule (TKS § 11). Juhul, kui ettevõtja ei soovi tarbijale anda garantiiga seadusest soodsamaid õigusi, tuleb tingimustes kirjeldada tarbija VÕS-st tulenevat kahe aastast pretensiooni esitamise õigust, st õiguskaitsevahendite kasutamist, kuid sellisel juhul ei ole lubatud sõna „garantii“ kasutamine. Kui siiski soovitakse anda müüdavatele toodetele täiendavat garantiid, peavad garantiitingimustes olema kajastatud VÕS §-st 231 ja 650 nõuded müügigarantii ning töövõtugarantii sisu ja tarbija õiguste kohta.“ (ettekirjutuse lk-d 6-7). Seega ei ole vastustaja kohustanud kaebajat kasutama kindla sisuga garantiilepingut, vaid selgitanud, et juhul kui kaebaja soovib kasutada tarbijalemüügi puhul garantiilepingut, siis peab see vastama TKS-s ja VÕS-s sätestatud nõuetele.
40.Kaebaja leiab, et TTJA ei saa ettekirjutuses viidata tarbijate kaebustele, mis ei puuduta garantiilepingut.
41.Vastustaja on selgitanud, et tarbijate kaebused on toodud näidetena ilmestamaks olemasolevat probleemi seoses tarbijatele müüdavate sõidukite korrasolekuga.
42.Vaidlustatud ettekirjutuse asjaoludes on mh toodud, et TTJA on 01.04.2019 paikvaatlusena fikseerinud kolme tarbija avaldused, kes on pöördunud kaebusega tarbijavaidluste komisjoni poole (ettekirjutuse lk 2). Ettekirjutuse põhjendustes on avatud tarbijate kaebuste sisu (ettekirjutuse lk 6). Kuigi ettekirjutuses viidatud tarbijate pöördumistes ei ole märgitud probleeme seoses kaebaja poolt kasutatava garantiilepinguga, puudub siiski vaidlus, et tarbijate pöördumised on seotud kaebajalt autode ostmisega. Seega on tarbijate pöördumised seotud kaebaja tegevusega kasutatud sõiduautode tarbijale müümisel, mistõttu nendele viitamine ettekirjutuses ei ole asjakohatu.
43.Kaebaja hinnangul on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuivõrd teised kasutatud autode müüjad sõlmivad samasisulisi garantiilepinguid, kuid nende osas ei ole järelevalvemenetlust alustatud.
44.Asjaolu, et kaebaja väitel ei ole teiste automüüjate üle seoses tarbijale pakutava garantiilepinguga järelevalvemenetlust alustatud, ei tähenda, et TTJA aktsepteeriks teiste automüüjate sellist tegevust. Vastustaja on õigesti märkinud, et see, et konkurent pakub kaebaja hinnangul sarnaseid garantiitingimusi, ei välista kaebaja kohustust olla oma tegevuses seadusega kooskõlas ning sõlmida tarbijaga garantiileping, mis oleks seaduses sätestatuga kooskõlas. Kaebaja ei saa õigustada oma õigusvastast käitumist viitega võrdse kohtlemise põhimõttele.
45.Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
46.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebuse esitaja kahjuks, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Anu Maria Brenner kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.