4.Tõlkida määrus kaebaja jaoks vene keelde. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättesaamisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav XY esitas 19. juunil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) otsus talle elamisloa mitteandmise kohta ja kohustada PPA-d elamisluba väljastama. Kaebaja taotles ka tema taotluste menetlemisel tasutud riigilõivu tagastamiseks kohustamist. Kaebaja nimetab seniseid menetlusi tähtajalise elamisloa saamiseks 2016. ja 2017. aastal ning on esitanud kohtule PPA 5. augusti 2016. a otsuse nr 15.3-3.1/818-4 (tähtajalise elamisloa taotluse
läbivaatamata jätmine) ning teatise, mille kohaselt on PPA jätnud kaebaja taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks 20. detsembril 2017 läbi vaatamata. Samas sidus kaebaja oma nõude ja eesmärgi 2019. aastal toimunud menetlusega elamisloakaardi ja välismaalase passi väljaandmiseks, mille kohta PPA on teinud 9. aprillil 2019 keelduva otsuse nr 15.3-3.1/1280-1. Lisaks nimetatud otsusele on kaebaja kohtule esitanud PPA 6. juuni 2019. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/38 (otsusel ekslikult märgitud kuupäev 06.05.2019; vt vastustaja 20. juuni 2019. a vastuse lisa 1).
2.Kohus andis kaebajale 21. juuni 2019. a määrusega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 3 alusel tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks (riigilõivu tasumiseks, kaebuse nõuete ja eesmärgi täpsustamiseks ning kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks, kui kaebaja soovib vaidlustada varasemaid elamisloa andmisest keelduvaid otsuseid).
3.Kaebaja esitas kohtule 17. juulil 2019 avalduse, milles märkis, et kuna PPA tagastas talle 10. juulil 2019 tasutud riigilõivu 75 eurot, puudub tal osaliselt formaalne alus nõuda PPA kohustamist dokumente väljastama. Kaebaja märgib avalduses: „Sellest tulenevalt peatan oma hagi PPA vastu“.
4.Kohus andis 23. juuli 2019. a määrusega kaebaja tahte väljaselgitamiseks tähtaja vastamiseks, kas kaebaja on 17. juuli 2019. a avaldusega soovinud loobuda kogu kaebusest haldusasjas nr 3-191146. Kohus selgitas ka, et kui kaebaja soovib vaidlustada tema elamisloa taotlusega seotud haldusakte (PPA 5. augusti 2016. a otsus nr 15.3-3.1/818-4 ning 20. detsembri 2017. a teatis), tuleb esitada ka kaebetähtaja ennistamise taotlus ja tähtaja möödalaskmise põhjused (HKMS § 38 lg 5). Kui kaebaja ei soovi elamisloa andmata jätmist vaidlustada, tuli seda kohtule selgesõnaliselt teatada. Kohus selgitas, et kaebaja eesmärk on jäänud ebaselgeks seetõttu, et kaebaja märkis kaebuses, et palub tühistada PPA otsus, millega on keeldutud andmast elamisluba ja kohustada PPA-d elamisluba väljastama. Samas on kaebaja esitanud kohtule ka PPA 9. aprilli 2019. a otsuse, millega jäeti rahuldamata tema taotlus elamisloakaardi ja välismaalase passi väljastamiseks. Kaebaja märkis kaebuses: „Ma vaidlustasin uuesti juba selle PPA otsuse ja sain vastuse, mida praegu vaidlustan kohtus“. Seejuures viitas kaebaja enda kaebuse lisale 6, milleks on vastustaja 6. juuni 2019. a vaideotsus nr 15.3-3.6/38.
5.Kaebaja teatas 29. juuli 2019. a avalduses, et soovib loobuda nõudest PPA vastu tasutud riigilõivu tagastamiseks, kuna summa on talle tagastatud. Kaebaja palub aga kohustada PPA-d andma talle elamisluba. See dokument on vajalik, et kaebajat saaks viia üle kergemale kinnipidamisrežiimile – avatud tüüpi vanglasse, ilma elamisloata ei ole see reaalne. Samuti võimaluse jaoks edaspidi taotleda teise riigi kodakondsust. Kaebaja märkis, et selles haldusasjas ei soovi ta vaidlustata PPA poolt 2016. ja 2017. a tehtud otsuseid elamisloa kohta.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kaebaja 19. juunil 2019 esitatud kaebusest ning kaebaja 17. juuli 2019. a ning 29. juuli 2019. a avaldustest järeldab kohus, et kaebusega taotleb kaebaja PPA kohustamist talle elamisloa andmiseks ja tema poolt tasutud riigilõivu 75 eurot tagastamiseks.
7.Kaebaja on 17. juuli 2019. a ning 29. juuli 2019. a avaldustes väljendanud tahet loobuda riigilõivu tagastamiseks kohustamise taotlusest.
7.1.Kohus selgitas juba 23. juuli 2019. a kohtumääruses, et HKMS § 152 lg 1 p 3 kohaselt lõpetatakse menetlus määrusega, kui kohus võtab vastu kaebusest loobumise. Kaebajal on õigus kaebusest loobuda kuni kaebuse kohta tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse (HKMS § 153 lg 1 ls 1). Menetluse lõpetamise korral puudub kaebajal õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 p 2).
7.2.Kohus on veendunud, et kaebaja soovib loobuda kaebusest riigilõivu tagastamiseks kohustamise nõudes ning võtab kaebusest loobumise vastu ja lõpetab selles osas asja menetluse HKMS § 152 lg 1
p 3 alusel. Kohus ei pea vajalikuks küsida vastustaja seisukohta kaebusest loobumise ja menetluse lõpetamise kohta. Loobumine on tingitud vastustaja enda tegevusest, kes on tagastanud kaebajale tema tasutud riigilõivu. Kehtiva kohtupraktika (nt Riigikohtu 28, juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 48 ja viidatud praktika) järgi ei mõistaks kohus kaebajalt vastustaja menetluskulusid välja ning tõenäoliselt vastustajal haldusorgnina ka menetluskulusid tekkinud ei ole.
7.3.HKMS § 108 lg 7 ls 1 järgi kannab kaebaja kaebusest loobumise korral menetluskulud. HKMS § 104 lg 6 p-st 2 tulenevalt tagastatakse kaebusest loobumise korral pool asjas tasutud riigilõivust, kui tasutud riigilõivu suurus ületab 31,94 eurot. Seda regulatsiooni selgitas kohus kaebajale ka juba 23. juuli 2019. a määruses. Praegusel juhul on tasutud riigilõivu suurus 15 eurot. Seega riigilõivu kaebajale tagastada ei saa.
8.Kaebaja taotleb PPA kohustamist talle elamisloa väljastamiseks. Samas on kaebaja kohtule 29. juuli 2019. a avalduses kinnitanud, et ei soovi praeguses haldusasjas vaidlustada tema suhtes 2016. ja 2017. a tehtud elamisloa andmisest keelduvaid otsuseid.
8.1.PPA on vastuseks kohtunõudele 20. juunil 2019 teatanud, et kaebaja elamisloa kehtivus lõppes 8. mail 2015. PPA on 9. aprillil 2019 elamisloakaardi ja välismaalase passi väljaandmisest keeldumise otsuses (kaebuse lisa 3) selgitanud, et seaduse järgi antakse elamisloakaart Eestis elavale välismaalasele, kellel on kehtiv elamisluba, mida XYl ei ole. PPA on 21. mai 2019 kirjaga nr 15.310/278-2 (kaebuse lisa 4) kaebajale selgelt teada andnud, et esmalt tuleb taotleda elamisluba ja selle saamise korral väljastatakse talle elamisloakaart.
8.2.PPA vastusest ja ka kaebaja enda poolt kohtule esitatud dokumentidest ilmneb, et kaebajal ei ole hetkel aktuaalset elamisloa taotluse menetlust. Elamislubade väljaandmise pädevus on PPA-l ning vastav menetlus toimub isiku enda avalduse alusel. Kohus ei saa kohustada PPA-d kaebajale elamisluba väljastama, kui kaebaja ei ole eelnevalt ise vastavat taotlust esitanud ja PPA ei ole selle taotluse kohta keelduvat otsust teinud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Vastavalt RVastS § 6 lg-le 3 tuleb taotlus haldusakti (sh elamisloa) andmiseks esitada selleks pädevale haldusorganile, kelleks praeguses asjas on PPA (välismaalaste seaduse § 211 lg 1). Alles elamisloa andmisest keelduva otsuse tegemisel on kaebajal võimalus seda otsust halduskohtus vaidlustada, esitades otsuse tühistamise nõude ja koos sellega kohustamisnõude taotluse uueks lahendamiseks.
8.3.HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Praegusel juhul on asja materjalidest selgunud, et kaebaja pole esitanud PPA-le uut taotlust talle tähtajalise elamisloa väljastamiseks, mille kohta PPA oleks teinud kaebaja suhtes keelava otsuse ning mille uueks lahendamiseks saaks kohus PPA-d kohustada. Praegusel hetkel puudub seega vastustaja tegevus (elamisloa menetlus), mis saaks kaebaja õigusi riivata, mistõttu on kohus seisukohal, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus kohtusse pöördumiseks. Kaebus tuleb elamisloa andmiseks kohustamise nõude osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada.
8.4.Kaebuse tagastamise korral jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 4). Kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu ei tagastata, kui kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud alusel (HKMS § 104 lg 5 p 2). Menetluskulud jäävad seega tervikuna kaebaja enda kanda.
8.5.Kaebuse tagastamine ei välista uue seaduse nõuetele vastava kaebuse esitamist. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.