1.Jätta M. M esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.
2.Jätta rahuldamata M. M taotlus Viru Vanglalt tõendi välja nõudmiseks.
3.Tagastada pärast käesoleva määruse jõustumist M. M esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 15 eurot R. M (M) arvelduskontole.
4.Asendada määruse avaldamisel M. M ja R. M nimed initsiaalidega.
Edasikaebamise kord
Määruse punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
Muud selgitused
Määrus toimetada kätte taotlejale ja Viru Vanglale. Edastada taotlejale kohtunõudele.
1.M. M esitas 03.07.2019 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse Viru Vangla kohustamiseks paigutada ta viivitamata ümber Tartu Vangla meditsiiniosakonda psühhiaatrilisele ravile ja keelata Viru Vanglal jätta ta ravita. Taotlus jõudis kohtusse 08.07.2019. Taotluse kohaselt vormistas psühhiaater Olev Toomla 22.06.2019 saatekirja taotleja saatmiseks Tartu Vanglasse, kuid Viru Vangla asedirektor takistab taotleja ravimist. Taotleja väidab, et psühhiaatri sõnul on taotleja ravivõimalused Viru Vanglas ammendunud. Seega on taotleja ravita.
2.Tartu Halduskohus palus 08.07.2019 kohtunõudes Viru Vanglal teatada, kas taotleja on esitanud Viru Vanglale pöördumisi või taotlusi seoses vangla kohustamiseks tema viivitamata paigutamiseks Tartu Vanglasse ja vangla keelamiseks jätta ta ravita. Samuti palus kohus esitada seisukoht esialgse õiguskaitse taotlusele.
3.Viru Vangla esitas 11.07.2018 vastuse kohtunõudele ja seisukoha esialgse õiguskaitse taotlusele. Taotleja on esitanud vanglale vaide, mille lahendamise tähtaeg ei ole möödunud ning vangla ei ole veel vaiet lahendanud. Asjas on tegemist küsimusega, milles haakuvad vangla avalikõiguslik ning eraõiguslik tegevus. Taotleja kaebus seostub temale Viru Vanglas tervishoiuteenuse osutamisega. Tervishoiuteenuse osutamine toimub vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 ning väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ka vanglas eraõiguslikus suhtes. Tervishoiuteenuse osutamise osaks on vastavalt VangS § 52 lg-le 2 ja § 53 lg-le 2 ka kinnipeetava saatmine ravile väljapoole vanglat, kus ta paikneb. Viru Vanglas korraldab kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamist meditsiiniosakond (justiitsministri 13.06.2006 määruse nr 20 „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ § 12), mille tegevust koordineerib ja juhib meditsiiniosakonna juhataja. Ajutiselt juhib Viru Vangla meditsiiniosakonda direktori asetäitja Anu Möldri. Psühhiaatri 22.06.2019 saatekirjaga suunati taotleja plaanilisele ravile Tartu Vangla meditsiiniosakonda, kus toimub kinnipeetavate statsionaarne psühhiaatriline ravi. Saatekirjast ega psühhiaatri kannetest taotleja terviselukku ei ilmne, et tegu oleks erakorralise või kiiret sekkumist vajava raviga. Sellest tulenevalt korraldab Viru Vangla meditsiiniosakond kinnipeetava ravile saatmise kokkuleppel Tartu Vangla meditsiiniosakonnaga tavapärases korras, arvestades Tartu Vangla meditsiiniosakonna võimalusi. Psühhiaatri saatekiri on mõlemas vanglas käsitlemisel. Tegemist on osaga tervishoiuteenuse korraldamisest ning see ei allu küsimus halduskohtu kontrollile. Esialgse õiguskaitse taotlus saab olla lubatav üksnes osas, mis seostub vangla administratiivse tegevusega kinnipeetava ravile saatmise takistamise näol. Taotleja väide, et direktori asetäitja takistab tema ravile saatmist, on alusetu. Kui pidada esialgse õiguskaitse taotlust formaalselt lubatavaks, vajab vaidlus ka Tartu Vangla seisukohta. Kuna nõue on suunatud konkreetselt Tartu Vangla meditsiiniosakonda saatmisele, ei ole võimalik asja arutada ilma, et oleks teada, kas Tartu Vangla meditsiiniosakonnas on hüpoteetiliseltki võimalik taotlejat vastu võtta.
KOHTU SEISUKOHT
4.HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib kohus teha määruse taotleja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib taotleja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. HKMS § 249 lg-te 2 ja 5 kohaselt saab esialgse õiguskaitse taotluse halduskohtule esitada ka vaidemenetluse ajal.
5.Taotleja palub kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluses kohustada Viru Vanglat paigutama ta viivitamata Tartu Vanglasse, kuna psühhiaater O. Toomla sõnul on taotleja ravivõimalused Viru Vanglas ammendunud. Taotleja rõhutab, et psühhiaater O. Toomla vormistas 22.06.2019 saatekirja taotleja saatmiseks Tartu Vanglasse, kuid Viru Vangla asedirektor takistab taotleja ravimist. Kohtule edastatud materjalidest nähtub, et taotleja on esitanud 04.07.2019 Viru Vanglale vaide nr 6-10/26240-1 (tl 11), milles vaidlustab Viru Vangla tegevust, s.o psühhiaater O. Toomla poolt taotleja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ümberpaigutamiseks tehtud korralduse mittetäitmist. Taotleja nõuab vaides tema viivitamatult ümberpaigutamist Tartu Vanglasse, et saada asjakohast ravi. Seega saab pidada vaidemenetluse esialgse õiguskaitse taotlusega seotud asjaoludel alustatuks.
6.Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole aga täidetud esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamise eeldused. Üheks esialgse õiguskaitse lubatavuse eelduseks on see, et põhivaidluse lahendamine oleks halduskohtu pädevuses, s.o vaidlus on tõusetunud avalikõiguslikust suhtest (HKMS § 4 lg 1). VangS § 52 lg-te 1 ja 2 kohaselt osutab vanglas
tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele ning arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (VangS § 53 lg 2). Seega on ravi ja uuringute määramine vanglas arsti erialane otsus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus. Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades ravi määramise või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal konkreetne ravi toimub (vt Riigikohtu 19.11.2018 määrus nr 3-18-1757, p-d 12, 13). Ravi osutamisest tõusetunud vaidlused on seetõttu tekkinud eraõigussuhtest ning vastavad nõuded tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1 alusel maakohtus. Kuna ka praeguses asjas esitatud esialgse õiguskaitse taotlus puudutab suures osas taotlejale meditsiiniliste otsuste alusel ravi osutamisega seotud asjaolusid, ei ole taotlus selles osas lubatav.
7.Halduskohus saab kinnipeetavale ravi osutamisega seonduvalt kontrollida üksnes vangla sellise tegevuse õiguspärasust, mis ei puuduta kinnipeetava suhtes meditsiiniliste otsuste tegemist ning mille sooritamise kohustus on seadusest tulenevalt pandud vanglale kui kinnipidamisasutusele. Seega on praegune vaidlus halduskohtu pädevuses osas, mis puudutab taotlejale ravi võimaldamisega seonduvaid vangla haldusotsuseid. Kuigi taotleja väidab, et vangla takistab psühhiaatri saatekirja olemasolule vaatamata tema viimist Tartu Vanglasse, ei ole taotleja see väide piisavalt põhistatud. Vangla on kohtule selgitanud, et O. Toomla 22.06.2019 saatekirjaga (tl 8) suunati taotleja plaanilisele statsionaarsele ravile Tartu Vangla meditsiiniosakonda. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et Tartu Vangla meditsiiniosakond oleks juba teavitanud Viru Vangla meditsiiniosakonda valmisolekust taotlejat vastu võtta ning Viru Vangla oleks taotleja viimisest Tartu Vanglasse keeldunud või sellega viivitanud ja jätnud sellega talle seadusest tulenevad kohustused täitmata. Samuti ei ole taotlejale saatekirja väljastamisest möödunud ebamõistlikult pikk aeg. Viru Vangla direktori asetäitja, meditsiiniosakonna juhataja ülesannetes, Anu Möldri on koostanud 11.07.2019 kohtule kinnituskirja (tl 9) selle kohta, et ta ei tee takistusi taotleja saatmiseks Tartu Vangla meditsiiniosakonda psühhiaatrilisele ravile ning Viru Vangla meditsiiniosakond korraldab saatekirja alusel koos vastuvõtjaga tema ravile saatmise tavapärases korras.
8.Eeltoodut arvestades ei ole kohtule praeguse määruse tegemise ajal äratuntav, et taotlejat ähvardaks Viru Vangla kui kinnipidamisasutuse tegevusest või tegevusetusest tingitult tema õiguste pöördumatu kahjustumise oht. Taotlejale väljastatud saatekirjast ei nähtu, et tegemist oleks olnud taotleja erakorralise ja kiireloomulise ravile suunamisega, saatekirja väljastamisest on möödunud vähem kui üks kuu ning kohtul puudub alus kahelda, et tõele vastab vangla kinnitus, et taotleja saatmiseks Tartu Vangla meditsiiniosakonda ei tehta takistusi ning saatekiri on vanglates käsitlemisel. Nendest asjaoludest tulenevalt saab asuda seisukohale, et taotlejal puudub käesoleval ajal ilmselgelt esialgse õiguskaitse vajadus. Seetõttu peab kohus põhjendatuks lugeda esialgse õiguskaitse taotlus ka halduskohtu pädevusse kuuluvas osas mittelubatavaks ning jätta see läbi vaatamata, sest täitmata on üks esialgse õiguskaitse taotluse sisulise läbivaatamise peamistest eeldustest (s.o esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu). Kui taotlejal peaks samadel asjaoludel tekkima tulevikus esialgse õiguskaitse vajadus, saab kohus vastava taotluse alusel esialgse õiguskaitse kohaldamise põhjendatust hinnata ilma, et esineks alus korduva taotluse läbi vaatamata jätmiseks HKMS § 55 lg 3 alusel.
9.Kohus selgitab taotlejale, et kui taotleja ei nõustu sellega, et vangla psühhiaater on suunanud ta haiglaravile tavapärases korras ning taotleja hinnangul on tegemist erakorralise või kiiret sekkumist vajava olukorraga, saab ta vaidlustada arsti meditsiinilise otsuse maakohtus.
10.Kuna esialgse õiguskaitse taotlus jääb läbi vaatamata, jätab kohus rahuldamata kohtule esitatud taotluse nõuda Viru Vanglalt välja väljavõte tema tervisekaardist, millest nähtuks taotluses viidatud haigusjuhtum.
11.Esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmise korral kuulub tagastamisele taotluselt tasutud riigilõiv (HKMS § 104 lg 5 p 3). Riigilõiv tagastatakse pärast määruse jõustumist. Taotleja on palunud riigilõivu Viru Vanglalt väljamõistmise korral tagastada see isikule, kes tema eest riigilõivu tasus. Kohus tõlgendab seda avaldust nii, et taotleja soovib ka tema taotluse läbi vaatamata jätmisel riigilõivu tagastamist sama isiku arvelduskontole. HKMS § 104 lg 8 kohaselt võib kohus tagastada riigilõivu ka omal algatusel.
12.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus määruse avaldamisel taotleja ja riigilõivu tasunud isiku nimed initsiaalidega. Määrus ei sisalda muid andmeid, mis võimaldaksid taotlejat identifitseerida. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.