Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
05.07.2019, Tallinn
Asja number
3-19-1115
Haldusasi
XX kaebus sõltuvusrehabilitatsioonile suunamise ja Tartu Vanglasse paigutamise asjus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.06.2019 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus menetlusse.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata. Muuta Tallinna Halduskohtu 20.06.2019 määruse põhjendusi, asendades need käesoleva määruse põhjendustega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Määruskaebuse menetlusse võtmist ja esialgset õiguskaitset puudutavas osas on määrus lõplik (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus tunnistas XX.XX.XXXX otsusega asjas nr X-XX-XXXX XX süüdi karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 9, § 25 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (vangistus 1 aasta ja 6 kuud) võrra ja mõisteti liitkaristuseks
3-19-1115 vangistus 1 aasta ja 10 kuud. Sama otsusega kohaldati XX suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist. Kohtuotsus jõustus 24.04.2019.
2.XX viibis alates 04.03.2019 vahistatuna Tallinna Vanglas. Pärast Harju Maakohtu 28.02.2019 otsuse jõustumist asus Tallinna Vangla seisukohale, et justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (TäitmP) § 5 lg 1 p 3 alusel paigutatakse XX karistust kandma Tartu Vanglasse. Kirjalikku haldusakti või muud dokumenti selle kohta ei koostatud.
3.XX esitas 22.05.2019 Tallinna Vanglale vaide enda Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse paigutamisega seonduvalt. XX taotles Tallinna Vangla otsuse – kohaldada TäitmP § 5 lg 1 p 3 – kehtetuks tunnistamist, otsuse täitmise peatamist vaidemenetluse ajaks ning tema paigutamist elukohajärgsesse Tallinna Vanglasse.
4.Tallinna Vangla jättis 29.05.2019 vastusega nr 5-15/19/95-2 XX taotluse otsuse täitmise peatamiseks rahuldamata ning 05.06.2019 vaideotsusega nr 5-15/19/95-3 XX vaide rahuldamata.
5.XX esitas 14.06.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla poolt 2019. a maikuus tehtud paigutamise otsuse, 29.05.2019 otsuse ja 05.06.2019 vaideotsuse tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks teha otsus, mille kohaselt saab XX karistust kanda Tallinna Vanglas. XX selgitas, et Tartu Vanglasse paigutamine ei ole tema jaoks meelepärane valik. Tegemist on TäitmP eiramisega ning vangla ei ole koostanud täitmiskava. Vangla pole ümberpaigutamise põhjendamisel viidanud ka julgeoleku vajadusele. Pelgalt varasem narkosõltuvus on märk sellest, et asjaolud on ajas muutuvad ning inimesel on õigus valida tegevusala eneseteostamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, paludes peatada paigutamise otsuse täitmine, kuivõrd vastasel juhul riivatakse tema põhiõigusi (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-d 19 ja 29).
6.Tallinna Vangla palus jätta XX esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata või rahuldamata. Samuti oli Tallinna Vangla seisukohal, et XX-l puudub kaebeõigus. XX on narkootikumide tarvitaja ja kuulub vastavalt TäitmP § 5 lg 1 p-le 3 paigutamisele Tartu Vanglasse, kus on sõltuvusega kinnipeetavatega tegelemiseks spetsiaalne üksus, mida Tallinna Vanglas ei ole. TäitmP on vanglale täitmiseks kohustuslik ning kuivõrd TäitmP § 5 lg 1 p-s 3 sätestatud juhtudel kuulub isik paigutamisele Tartu Vanglasse, ei koostata paigutamise kohta eraldi haldusakti. Kohtupraktika kohaselt puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat ning kinnipeetava ümberpaigutamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut (vt Riigikohtu 14.02.2011 otsus asjas nr 3-3-1-76-10). Samas on Riigikohtu halduskolleegium 02.06.2010 otsuses nr 3-3-1-30-10 märkinud, et välistatud pole kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna põhiõiguse tagamiseks. XX eelistus vanglate osas ei ole paigutamata jätmise aluseks, sest kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida vanglat karistuse kandmiseks. Tallinna Vanglale ei ole teada objektiivseid asjaolusid, mis välistaksid XX paigutamise Tartu Vanglasse. XX on Tallinna Vanglast 19.06.2019 kell 11.35 etapeeritud Tartu Vanglasse. Seega on XX paigutamine Tartu Vanglasse juba toimunud, mistõttu ei ole enam võimalik esialgse õiguskaitse korras ümberpaigutamist ära hoida. 2(6)
3-19-1115
7.Tallinna Halduskohus tagastas 20.06.2019 määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 1 alusel toimub kinnipeetava paigutamine täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. TäitmP § 5 lg 1 p 3 kohaselt paigutatakse Tartu Vanglasse meessoost kinnipeetav, kes on narkootilise või psühhotroopse aine tarvitaja ning on suunatud vangla poolt sõltuvusrehabilitatsioonile. TäitmP § 5 lg-s 2 on sätestatud, et kui paigutamiseks ei esine lg-s 1 sätestatud alust, paigutatakse kinnipeetav vanglasse lähtuvalt kinnipeetava elukohast. Tõendatud on, et XX puhul on tegemist narkootilise või psühhotroopse aine tarvitajaga, kes on suunatud vangla poolt sõltuvusrehabilitatsioonile. Seda kinnitavad Tallinna Vangla poolt 19.06.2019 kohtule esitatud materjalid. Seega tuleb XX vastavalt TäitmP § 5 lg 1 p-le 3 paigutada Tartu Vanglasse. Kuivõrd praegusel juhul esines TäitmP § 5 lg-s 1 sätestatud alus kinnipeetava paigutamiseks, siis ei ole põhjendatud lähtuda TäitmP § 5 lg-st 2 ning paigutada XX vanglasse lähtuvalt tema elukohast (nagu ta on seda soovinud). VangS-st ega muudest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda endale karistuse kandmiseks sobivat ja meelepärast vanglat (Riigikohtu 14.02.2011 otsus asjas nr 3-3-1-76-10, p 23). Viidatud lahendis on Riigikohus täiendavalt selgitanud, et välistatud pole kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna põhiõiguse tagamiseks (vt ka Riigikohtu 02.06.2010 määrus asjas nr 3-3-1-30-10). HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebaja ei ole praegusel juhul (vanglale 22.05.2019 esitatud taotluses ega kohtule esitatud kaebuses) toonud välja põhjendusi (põhiõiguste riiveid), millest saaks järeldada tema õigust kanda karistust Tallinna Vanglas ja jaatada seeläbi kaebeõigust. Piisavaks ei saa pidada ka üksnes viiteid PS §-le 19 (õigus vabale eneseteostusele) ja §-le 29 (õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta). Vangistus tähendab juba olemuslikult selliste põhiõiguste õiguspärast piiramist (Riigikohtu 07.12.2009 otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p 30). Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja ei ole vanglale esitatud 22.05.2019 taotluses ega kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluses toonud välja selliseid negatiivseid tagajärgi, mis oleksid sisustatavad tema põhiõiguste riivena. Pelgalt kaebaja viited erinevatele õigusnormidele (sh PS §-dele 19 ja 29) esialgse õiguskaitse vajadust ei põhjenda. Sealjuures on Tallinna Vangla varasemalt juhtinud kaebaja tähelepanu asjaolule, et paigutamise otsuse täitmise peatamiseks tuleks kaebajal välja tuua, miks on see tema õiguste kaitseks vajalik ning oluliseks ei saa pidada seda, millises vanglas kaebaja ise karistust soovib kanda.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUS
8.XX esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse. Kaebaja ümberpaigutamiseks puudusid VangS §-st 19 tulenevad alused. Otsuse tagantjärele motiveerimine on lubamatu. Halduskohus ei arvestanud PS §-dest 19 ja 29 tulenevate õiguste riivet. Kaebajaga ei ole arutatud tema täitmiskava.
3(6)
3-19-1115
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4 ja § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebus haldusasjas on riigilõivuvaba.
10.Halduskohus leidis ekslikult, et XX-l puudub kaebeõigus vaidlustada enda Tartu Vanglasse paigutamist. Ehkki kinni peetaval isikul puudub subjektiivne avalik õigus nõuda enda paigutamist konkreetsesse vanglasse, ei saa sellest teha järeldust, et isiku paigutamisega teatud vanglasse ei kaasne mistahes riivet tema õigustele. Kaebeõiguse tunnustamiseks ei pea riive olema intensiivne. Lahus tuleb hoida riive olemasolu küsimust (kaebeõigus kaebuse lubatavuse alusena) riive õiguspärasuse küsimusest (kaebuse põhjendatus). Praegusel juhul on selge, et Tartu Vanglasse paigutamine faktiliselt mõjutab XX otseselt ning isiklikult (puutumus), seejuures kaebaja väidetel ebasoodsalt. Esiteks, Tartu Vanglasse paigutamise sisuliseks põhjuseks on Tallinna Vangla otsustus suunata kaebaja sõltuvusrehabilitatsioonile. Nähtuvalt kaebusest ei nõustu kaebaja sellega, et teda on suunatud sõltuvusrehabilitatsioonile ning selle kui inimese privaatsfääri ja kehalise puutumatusega seonduva küsimusena on tegemist põhiõiguse vabale eneseteostusele riivega (ka juhul, kui kaebaja ei anna edaspidi nõusolekut ennast ravile allutada). Teiseks tuleb märkida, et TäitmP § 5 lg 2) kohaselt paigutatakse kinnipeetav reeglina tema elukohale lähimasse vanglasse, kus tal on eelduslikult hõlpsam säilitada vanglaväliseid sotsiaalseid sidemeid lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste näol (VangS §-d 23–25). Järelikult võib eeldada, et reeglist hälbivalt elukohast kaugemasse vanglasse paigutamine mõjutab ebasoodsalt kinnipeetava taasühiskonnastamist. Kolmandaks, olukorras, kus Riigikohus on tunnustanud kinni peetava isiku õigust esitada kaebus kontrollimaks, kas vanglasiseselt teatud osakonda paigutamiseks vajalikud alused tegelikkuses ka esinesid (28.04.2011 otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p-d 13–14), peab kinni peetaval isikul seda enam eksisteerima kaebeõigus, et vaidlustada enda paigutamist mitteelukohajärgsesse vanglasse sõltuvusrehabilitatsiooni eesmärgil.
11.XX kaebus kuulub ringkonnakohtu hinnangul tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline). Tallinna Halduskohtu 20.06.2019 määrus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles kohus leidis, et XX Tartu Vanglasse paigutamine leidis aset TäitmP § 5 lg 1 p-st 3 tuleneval seaduslikul alusel. Tegemist ei ole ümberpaigutamisega, millest kirjutab XX oma määruskaebuses, vaid esmase paigutamise otsusega. Tallinna Vangla on suunanud XX sõltuvusrehabilitatsioonile. Miski ei viita sellele, et vangla oleks selle otsustuse langetamisel asjaolusid ebaõigesti tuvastanud ja kaalutlusõiguse piire ületanud. Tallinna Vangla on andnud halduskohtule oma otsuse kohta asjakohased selgitused. XX näol on tegemist narkootilise aine tarvitajaga. See nähtub kaebaja tervisekaardist, 04.03.2019 õendusanamneesist ja sellele lisatud digiloo haigusjuhtumi väljavõttest ning ka sõltuvusrehabilitatsiooni paigutamise sobivuse hindamiseks psühhiaatri koostatud sõltuvusainete infolehelt, millel kajastatud andmete õigsust on XX omakäelise allkirjaga ka kinnitanud. Infolehe kohaselt on XX fentanüülisõltlane, kes süstis end vabaduses igapäevaselt. Narkootiliste ainete tarvitamist alustas XX 13aastaselt, viimati (28.02.2019) tarvitatud narkootikumide kogus oli suur, kogused on pidevalt kasvanud, viimase aasta jooksul või periooditi on tekkinud tugev tahtmine/vastupandamatu soov ainet tarbida, kontrollivõime aine tarvitamise üle on nõrgenenud, on esinenud üledoose, on püüdnud tarvitamist lõpetada, seni võõrutusravi pole saanud, tunnistab enda sõltuvust. Sõltuvusravi on XX-le õigeks pidanud ka Harju Maakohus, asendades 01.11.2018 kohtuotsuses nr X-XX-XXXX täitmisele mitte
4(6)
3-19-1115 pööratava vangistuse narkomaanide sõltuvusraviga tähtajaga 18 kuud. Nimetatud asjas vabanes XX kinnipidamisasutusest 02.01.2019 ning viibis sõltuvusravil ajavahemikul 08.01.2019– 24.01.2019. Kriminaalhooldaja 18.02.2019 ettekande kohaselt jäi XX ravi pooleli, kuna 24.01.2019 lõpetas SA Viljandi Haigla XX-le sisekorraeeskirjade rikkumise tõttu teenuse osutamise. Ettekande kohaselt rikkus XX lisaks eeltoodule talle kohtuotsusega määratud lisakohustust (mitte tarvitada narkootikume), andes 04.02.2019 Ida-Harju kriminaalhooldusosakonnas positiivse narkotesti. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele kohtuotsuste jõustumisel täitmisplaani alusel paigutamisotsuste koostamise ja tugevdatud järelevalvet vajavate kinnipeetavate riskide hindamisega tegeleva ametniku 19.06.2019 selgituste kohaselt on XX puhul tegemist akuutse sõltlasega, kelle sõltuvusrehabilitatsiooniosakonda paigutamist toetab ka teabe- ja uurimisosakond. TäitmP seletuskirja kohaselt asub Tartu Vanglas üleriigiline tulemusüksus, mis on spetsialiseerunud tööle sõltuvushäirega kinnipeetavatega, kus neile tagatakse igakülgne ravi ja rehabilitatsioon. Lähtutakse põhimõttest, et Tartu Vanglasse paigutatakse eelkõige suurema rehabilitatsioonivajadusega kinnipeetavad. Seega on ringkonnakohtu hinnangul selle puhul tegemist vanglasüsteemi sisese otstarbekusotsustusega, millises vanglas on sõltlasega kohasem tegeleda. Ringkonnakohus leiab lisaks, et sõltuvusrehabilitatsioonile suunamiseks ei pea olema kinni peetava isiku nõusolekut. Nimelt asub Tartu Vangla tulemusüksuses sektsioon nr 1 (rehabilitatsiooni eelfaas), kus paiknevad mh kinnipeetavad, kes ei tunnista psühhoaktiivsete ainete tarvitamist, kuid kellel on diagnoositud psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired (va F17, F1x.1, tarvitajad, juhutarvitajad ja proovijad) ning kes ei ole jõudnud aktiivse rehabilitatsiooni faasi, kuna puudub tahe tegeleda taasühiskonnastavate tegevustega ning enda sõltuvushäirega; S1 sektsioon on ettevalmistav faas, mille eesmärgiks on tagada kinni peetavatele isikutele mitmekülgse informatsiooni andmist sõltuvushäire erinevatest aspektidest ja selle mõjudest ning tutvustada erinevaid rehabilitatsiooni- ja ravivõimalusi vanglas. Eeldatavaks tulemuseks on kinni peetava isiku kasvanud teadlikkus sõltuvushäire olemusest, mis loodetavasti aitab kaasa tahtele läbida aktiivne rehabilitatsioon.1 Isegi kui kaebaja ei soovi allutada ennast ravile, on vanglateenistusel Tartu Vanglas parem leida võimalusi isikule sobivate teenuste pakkumiseks.
12.VangS § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. TäitmP § 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse kinnipeetava vanglasse paigutamisel TäitmP-s sätestatud korda, arvestades VangS-i põhimõtteid. TäitmP § 5 lg 1 p 3 sätestab, et Tartu Vanglasse paigutatakse meessoost kinnipeetav, kes on narkootilise või psühhotroopse aine tarvitaja ning on suunatud vangla poolt sõltuvusrehabilitatsioonile. TäitmP § 6 lg 1 ls 1 kohaselt võib kinnipeetava paigutada vanglasse §-i 5 järgimata, kui see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu või kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel. Seega on vanglasse paigutamisel teatud regulatiivne sisu, kuna arvesse tuleb võtta VangS-s sätestatud kriteeriume ning TäitmP-s sätestatud üldisi reegleid ning ka erandjuhtumeid. Sõltuvusrehabilitatsioonile suunamisel võetakse aluseks küll arsti hinnang, kuid lõpliku otsuse teeb vanglateenistus, arvestades ka muude aspektidega (Tallinna Vangla sotsiaaltöötaja S. Rosina 19.06.2019 selgituste kohaselt kogutakse paigutamise otsustamiseks andmeid teabe- ja uurimisosakonnalt, meditsiiniosakonnalt ning registritest). Eeltoodust järeldub, et sõltuvusrehabilitatsioonile suunamise eesmärgil vanglasse paigutamise otsus on
3-19-1115 vangla haldusakt. Praegusel juhul nähtub Tallinna Vangla poolt halduskohtule 19.06.2019 esitatud materjalidest, et vangla oli säärase otsuse langetanud, seda siiski kirjalikult vormistamata. Vangla selgitused on loogilised ja põhinevad asjas kogutud tõenditel, mistõttu pole usutav, et need on koostatud tagantjärele üksnes oma tegevuse õigustamiseks. Arvestades koosmõjus seda, et kinni peetaval isikul puudub õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat, Tartu Vanglas on kaebaja olukorraga toimetulekuks kohandatud osakond ja väljaõppega spetsialistid ning, nagu halduskohus õigesti märkis, saab kaebaja edaspidi eraldi avaldusega taotleda enda ümberpaigutamist mõjuval, põhiõiguse kaitsega seonduval põhjusel, ei viita miski sellele, et kaebaja paigutamine Tartu Vanglasse oleks asjaomaste huvide tasakaalustamise aspektist või muul põhjusel ebaproportsionaalne otsustus. Vangla tegi otsuse kohases menetluses, tuginedes meditsiiniosakonna andmetele, sh psühhiaatri koostatud sõltuvusainete infolehele. Seetõttu ei anna haldusakti vormistamisel tehtud viga praegusel juhul alust haldusakti tühistamiseks.
Kaebaja individuaalse täitmiskava koostab karistuse kandmise koha järgne vangla, kes saab tagada kehtestatavate meetmete rakendumise, s.o Tartu Vangla.
13.Eeltoodud kaalutlustel tuleb määruskaebus jätta rahuldamata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb muuta kaebuse tagastamise aluse osas. Kuna kaebus on ilmselgelt perspektiivitu, pole alust kohaldada esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 3, Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12.2004 määrus asjas nr 3-3-1-85-04, p 16). (allkirjastatud digitaalselt)
Vt ka L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2014, lk 52; T. Rauk. Regulatiivsus ja selle sisustamise problemaatika. – Juridica VI/2013, lk 372-373.
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.