Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 28. juuni 2019, Tartu 3-17-2709
Haldusasi
A.N i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. detsembri 2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/9234-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 2. juuli 2018. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – A.N Esindaja vandeadvokaat Siim Mõistlik Vastustaja/apellant – Politsei- ja Piirivalveamet Volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 2. juuli 2018. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 3. detsembri 2017. a otsus nr 15.3-3.4/2017/9234-1 osas, milles tehti A.N ile lahkumisettekirjutus ja kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu. Ülejäänud osas (elamisloa kehtetuks tunnistamise osas) jätta kaebus rahuldamata.
3.Määrata A.N ile vandeadvokaat Siim Mõistliku poolt osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 518,40 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 29. juuli 2019).
Elamisloa alusel Eestis elav Vene Föderatsiooni kodanik A.N mõisteti Harju Maakohtu 9. mai 2016. a otsusega süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1 järgi (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) ja karistuseks määrati 2 aastat ja 3 kuud vangistust. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 3. detsembri 2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/92341 kehtetuks A.N i pikaajalise elaniku elamisloa alates 3. detsembrist 2017, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 7 ja § 74 lg 2 alusel. Otsuse põhjenduste kohaselt on isikut kriminaalkorras karistatud 12 korral ning väärteokorras 75 korral. Isik on toime pannud uimastikuritegusid, mis on rahvatervisevastased rasked kuriteod. Isik võib kujutada ohtu avalikule korrale. Kuna A.N il on olemas Venemaa kodakondsus ning ta valdab vene keelt, ei esine tal raskusi Venemaale elama asumisel.
2.A.N esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus eelnevalt nimetatud PPA otsus tühistada. Kaebuse kohaselt sündis kaebaja Eestis, tal puudub Venemaaga side. Tal on lähedased suhted Eestis elavate ema ja vennaga. Ta peab oma kodumaaks ikkagi Eestit ning soovib taotleda ka siinset kodakondsust. Kaebaja tegeleb narkosõltuvusest vabanemisega ning viibib seetõttu ravil. Ta vajab ka järjepidevat antiretroviirusravi, mille kättesaadavus Venemaal ei ole nii hea kui Eestis. PPA ei ole otsuses kaalunud kaebaja poolt toime pandud süütegu olemust ega sisulist raskust.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 2. juuli 2018. a otsusega kaebuse, tühistas PPA 3. detsembri 2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/9234-1 ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 40 eurot. Otsuse põhjendused olid järgmised.
3.1.VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. PPA on ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule sisustanud kui ohtu riigis elavatele isikutele. Halduskohus leidis, et avalik kord ja riigi julgeolek on kaks erinevat õigushüve, mis teatud olukordades võivad, kuid ei pruugi kattuda. Kogu avalik kord ei ole riigi julgeolek.
3.2.Kaebaja toime pandud teod ei ohusta riigi toimimise põhialuseid, mille kaitsmist reeglina riigi julgeoleku all mõeldakse.
3.3.Euroopa Kohtu praktika järgi tuleb isikust lähtuva ohu hindamisel arvesse võtta ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Praegusel juhul on kuriteod toime pandud eeskätt uimastisõltuvusest tulenevalt, kaebaja tahteks on sõltuvusest vabaneda ja ta viibib ravil. Halduskohus kuulas tunnistajana üle sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse juhi. Tunnistaja kirjeldas kaebajat positiivselt tulenevalt sellest, et kaebajal on tahe vabaneda uimastisõltuvusest ning tema hinnangul esines kaebaja puhul tõenäosus, et kui ta läbib programmid ja elab stabiilset elu, jääb ta edaspidi kaineks. Narkootikumide tarvitamisest loobumine ja kainena püsimine võib seega eelduslikult vähendada kaebajast lähtuvat ohtu.
3.4.Halduskohus leidis, et PPA ei analüüsinud viimase kuriteo toimepanemise konkreetseid asjaolusid. Ainuüksi asjaolu, et viimane kuritegu on karisusseadustiku 12. peatüki järgi rahvatervisevastane süütegu, ei anna alust järeldada, et õigusrikkumist tuleb käsitada raskena välismaalaste seaduse mõttes. Arvestada tuleb konkreetseid asjaolusid. Kaebajat karistati viimati selle eest, et ta ebaseaduslikult omandas suures koguses narkootilist ainet ja hoidis seda oma elukohas. Maakohus karistas kaebajat karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1 alusel ühe aastase ja viie kuu pikkuse vangistusega, kuigi KarS § 184 võimaldab karistuseks määrata ühe- kuni 10aastase vangistuse. Kuna maakohus karistas kaebajat miinimummääras, ei peetud konkreetset rahvatervisevastast tegu väga raskeks õigusrikkumiseks. PPA tegi kaalumisvea, kuna ei omistanud karistuse määrale tähendust.
3.5.PPA valitud meede on kaebajale väga koormav. Kaebajat seob Venemaaga küll kodakondsus, kuid see on õiguslik side, kaebajal ei ole selle riigiga ei sotsiaalseid, majanduslikke ega isiklikke sidemeid. Kaebajal ei ole seal ka töö- ega elukohta. Kaebaja on Eestis sündinud ning siin elavad tema ema ja vend. Kaebaja oskab suhtlustasemel ka eesti keelt. Meetme teeb koormavamaks
asjaolu, et kaebajal on retroviirus, mille ravi ta Eestis saab. Venemaal eelduslikult ravikvaliteet langeb.
3.6.Vangla ja maakohtu hinnangul on kaebaja kuriteod toime pannud eeskätt uimastisõltuvusest tulenevalt. Kohtu hinnangul on kaebaja aktiivselt asunud tegutsema uimastisõltuvusest vabanemiseks. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja kujutab endast ohtu, kuid ta ei kujuta tänases olukorras tõsist ohtu kaalukale õigushüvele. Seetõttu ei pidanud halduskohus PPA valitud meedet eesmärgi saavutamiseks proportsionaalseks.
3.7.PPA ei põhjendanud sissesõidukeelu kohaldamist ja selle pikkust. VSS § 71 lg-st 1 kohaselt tuleb sissesõidukeeldu põhjendada ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuga. Kuigi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ei nõua sõnaselgelt, et isik tuleks enne lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamist ära kuulata, ei ole isiku ärakuulamine seaduse mõttega vastuolus.
3.8.Kokkuvõttes leidis kohus, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus ei ole proportsionaalne meede. Sellest tulenevalt ei olnud alust ka lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ning jätta kaebus rahuldamata.
4.1.Arusaamatu on kohtu seisukoht, justkui peaks süütegu olema VMS mõistes käsitatav raskena. Lisaks on rahvatervise vastane süütegu olemuselt raske.
4.2.Karistuse määr ei saa olla kaalukaks argumendiks. Vastasel juhul ei saaks nende välismaalaste suhtes, kellele on määratud miinimummäära lähedased karistused, võtta ette mingisuguseid meetmeid, et neist lähtuvat ohtu minimeerida.
4.3.Kuigi kaebaja on kuriteod toime pannud peamiselt ajendatuna uimastisõltuvusest, ei saa otsust tehes jääda lootma sellele, et isik muutub. PPA on aluseks võtnud isiku pikaajalise käitumise, mis on kindel fakt. PPA-l puudub info selle kohta, kuidas isik käituks, kui ta ei tarvitaks narkootikume.
4.4.Kaebaja on ka varasemalt ravil olnud, kuid sattunud tagasi kuritegelikule teele. PPA on vaidlustatud otsuses viidanud sellele, et on teadlik kaebaja plaanist minna ravile, kuid on teinud kaebaja eelnevat käitumist arvesse võttes järelduse, et see ei maanda kaebajast lähtuvat ohtu.
4.5.Kaebaja ei ole niivõrd Eesti ühiskonda integreerunud, et see takistaks tal saamast hakkama kodakondsusjärgses riigis. Ta saab endale Venemaal otsida elu- ja töökoha. Talle on ravi kättesaadav ka Venemaal.
4.6.PPA ei pea andma otsuse koostamisel võimalust esitada eraldi arvamusi ja vastuväiteid lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Otsusest nähtuvad kaalutlused, miks on kaebaja elamisluba kehtetuks tunnistatud ning miks tuli kaebajale teha lahkumisettekirjutus ja kohaldada sissesõidukeeldu. Põhjendused, mis puudutavad elamisloa kehtetuks tunnistamist, kohalduvad ka lahkumisettekirjutusele.
4.7.Viieaastane sissesõidukeeld on reegel, mida kohaldatakse automaatselt ning mida eraldi põhjendama ei pea (Tartu Halduskohtu 3. augusti 2018. a otsus asjas nr 3-17-1183, p 6). Lahkumisettekirjutuse tegemine on õiguspärane ja kooskõlas VSS § 72 lg-ga 1, mille kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Vastasel juhul oleks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine sisutu ning ei tagaks elamisloa kehtetuks tunnistamise eesmärki, milleks on vältida Eestis uute süütegude toimepanemist.
4.8.VSS § 1 lg 2 ls 2 kohaselt ei rakendata sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes haldusmenetluse seaduses sätestatut ning see kehtib nii põhjendamiskohustuse kui ka ärakuulamise põhimõtte osas. VSS §-s 301 küll sätestab, et kui välismaalane viibib Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel ja tal on Eestis registreeritud elukoht, antakse talle võimalus vastuväidete esitamiseks sissesõidukeelu kohaldamise korral ja elamisloa kehtetuks tunnistamisel või
elamisõiguse lõpetamisel. Samas ei ole praegu taolise olukorraga tegemist, kuna VSS § 27 järgi ei kohaldata lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele VSS 5. peatükis, sh VSS §-s 301 sätestatut.
5.A.N i vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebajat on korduvalt karistatud ning see on asjaolu, mida tuleb ohuprognoosi selgitamisel arvesse võtta. Samas on halduskohus õigesti leidnud, et kaalutlusotsust tehes peaks lisaks kuriteo kvalifikatsioonile hindama ka sanktsiooni määra. Kaebaja hinnangul ei ole oluline, et kaebaja pani kuriteo toime katseajal ning karistus mõisteti kokkuleppemenetluses. Nimelt ei anna kokkuleppemenetlus süüdistatavale mingisugust eelist ning kohus jätab reeglina kokkuleppe kinnitamata, kui selles märgitud karistus ei vasta isiku süüle või karistuse eesmärkidele. Kaebaja hinnangul on oluline ka see, et ta on pannud kuriteod toime sõltuvusseisundist lähtudes. Sõltuvushaiguste eripära seisneb selles, et isik ei ole iseseisvalt ja oma tahtega võimeline hoiduma sõltuvuse allikaks olevatest ainetest ning vajab selleks kõrvalabi. See aga muudab oluliselt isikust lähtuva ohuprognoosi perspektiivi ning võimaldab hinnata isiku retsidiivsust ka isikule abi osutamise ja ravi õnnestumisega seotud asjaolude valguses. Kaebaja on praeguseks edukalt läbinud sõltuvusraviprogrammi põhiosa ning jätkab järelteenusel osalemist ja oma elu korda seadmist. Samuti saavutas kaebaja talle mõistetud karistuse eesmärgid täielikult juba enne vangistuse lõpptähtaega, mille eesmärk on samuti tagada isiku õiguskuulekus. Kaebaja ei ohusta riigi julgeolekut. PPA on otsuses käsitlenud riigi julgeolekut ja avalikku korda samatähenduslikena, kuid ei ole tegelikkuses kaalunudki seda, kas kaebaja poolt toimepandu riigi julgeolekut ohustab.
5.2.Vastustaja otsuse täitmine tähendab kaebajale väga tõsiste tagajärgede saabumist. Kaebajal ei ole Venemaaga mingisugust seost. Süveneb risk lähedastega suhete katkemiseks, vajaliku ravi katkemiseks ning võib tekkida oht sotsiaalseks allakäiguks. Kaebaja on Eesti ühiskonda integreerunud ning soovib ka kodakondsust taotleda. Kaebaja valdab piisavalt eesti keelt siin hakkamasaamiseks.
5.3.Vastustaja on vääralt käsitlenud lahkumisettekirjutuse automaatse tagajärjena elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kaalumis- ja põhjendamiskohustus on vajalik ka sissesõidukeelu rakendamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, mille lõpptulemusena jääb kaebus rahuldamata elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, ent rahuldatakse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas.
7.Praeguseks ajaks on käesoleva haldusasjaga sarnastes asjades (välismaalasest kinnipeetava elamisloa kehtetuks tunnistamine ning lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tegemine) teinud lahendeid ka Riigikohus. Kokkuvõtlikult on Riigikohtu olulisemad seisukohad, nii nagu ringkonnakohus neid mõistab, selliste vaidluste puhul järgmised.
7.1.tulenevalt VMS-i üle võetud direktiivist 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 võib liikmesriik pikaajalise elaniku välja saata üksnes siis, kui isik kujutab „tegelikku ja piisavalt tõsist“ ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Seda tuleb arvestada Eesti asjakohase regulatsiooni (VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg 1) tõlgendamisel ja kohaldamisel (RKHKo 3-17-1545, p 19).
7.2.Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul peab haldusorgan esitama selged ja konkreetsed põhjendused, miks on eelnevalt nimetatud ohulävend – tegelik ja piisavalt tõsine oht – ületatud (samas, p 21).
7.3.Isiku käitumisest tuleneva ohtu peab kohus kontrollima kohtuotsuse tegemise aja seisuga, st võtma arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist (samas, p 22).
7.4.Lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist (samas, p 33).
7.5.Kaalumiskohustus on ka sissesõidukeelu kestuse määramisel (samas, p 34).
7.6.Pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise luges Riigikohus isikust lähtuva piisavalt tõsise ohu tõttu õiguspäraseks. Sarnaseid seisukohti kordas Riigikohus ka hiljem samasugust haldusasja lahendades (RKHKo 318-89).
8.Neist seisukohtadest lähtudes andis ringkonnakohus 27. mai 2019. a määrusega PPA-le võimaluse anda neis küsimustes omapoolsed seisukohad. Eeskätt ootas ringkonnakohus seisukohti selle kohta, kas käesolevaks ajaks on muutnud asjaolusid, mis omavad tähtsust kaebajast lähtuva ohu hindamisel; kas kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu, mis õigustab talle lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kehtestamist; kas lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamisel kohaldati kaalutlusõigust ja kuulati kaebaja ära.
9.PPA 5. juuni 2019. a vastuses asuti seisukohale, et kaebaja ei kujuta endast tegelikku ohtu, mistõttu ei ole enam õigustatud talle lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kehtestamine. PPA asus seisukohale, et kuna isik ei ole enam tegelik oht, siis on alus vaidlustatud PPA otsuse osaliseks tühistamiseks lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on aga endiselt põhjendatud, sest selleks ei ole vaja kõrgendatud ohulävendit. Kaalutlusõigust sissesõidukeelu kohaldamisel ei rakendatud ja kaebajat lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas ära ei kuulatud.
10.Kokkuvõtlikult leiab PPA seega, et Riigikohtu praktika valguses ei ole vaidlustatud otsus õiguspärane lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas, ent on õiguspärane elamisloa kehtetuks tunnistamise osas. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga ning peab seda kooskõlas olevaks viidatud Riigikohtu praktikaga.
11.Kuna lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas on PPA sisuliselt nõustunud, et need ei ole õiguspärased, kuna kaebaja ei kujuta endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu ning lisaks pole tema suhtes selles osas läbi viidud ärakuulamist ja kaalutlusõigust, siis on PPA lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas kaebusega sisuliselt nõustunud. Kuivõrd vastustaja on kaebuse põhjendatusega selles osas nõustunud, siis ei ka näe ringkonnakohus aluseid kaebuse selles osas rahuldamata jätmiseks. PPA apellatsioonkaebus jääb seega lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas rahuldamata.
12.Elamisloa kehtetuks tunnistamise osas leiab PPA jätkuvalt, et vaidlustatud haldusakt on selles osas õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub sellega. Vaidlustatud otsuses on välja toodud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel võttis PPA arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikust. Teda on kriminaalkorras karistatud kaheteistkümnel korral, viimati narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest (KarS § 184 lg 1). Narkootikumidega seotud kuritegude eest on kaebajat karistatud korduvalt. Väärteokorras karistusi on kaebajale määratud 75 korda (tl 8-8p), lisaks on PPA 5. juuni 2019. a vastuses märkinud, et pärast vanglast vabanemist on kaebajale määratud juba järgmine karistus väärteo eest. Kaebaja ei ole teinud piisavalt pingutusi Eesti kodakondsuse omandamiseks. Tal on Vene Föderatsiooni kodakondsus. Tartu Vangla ettepaneku järgi on riskihinnangu kohaselt kaebaja ohuks avalikkusele. Eestis on tal ema ja vend, kuid täisealiste laste ja vanemate suhted ei ole käsitatavad perekonnana. Kaebaja on küll uuesti jätkanud vahepeal katkenud suhet elukaaslasega, kuid eelduslikult teadis elukaaslane kaebaja kuritegelikust elust. Neil on võimalik jätkata suhtlust kommunikatsioonivahendite kaudu või minna Vene Föderatsiooni koos. Ehkki
kaebaja on kinnitanud, et ta soovib tegeleda oma narkosõltuvusega ja läbida rehabilitatsiooniprogramm, ei anna see piisavalt alust arvata, et isik loobub kuritegelikust elust (tl 9-9p). Eeltoodu kinnitab ringkonnakohtu arvates piisavalt, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on piisav selleks, et kaaluda üles isiku õigus saada pikaajalise elaniku elamisluba. Kirjeldatud tehiolud on paljuski sarnased Riigikohtu poolt lahendatud asjadega (RKHKo 3-17-1545 ja 3-1889), kus elamisloa kehtetuks tunnistamine loeti kohtumenetluses kokkuvõttes põhjendatuks. Ringkonnakohus ei näe alust käesolevas asjas kohtupraktikas kujundatud lähenemisest kõrvale kalduda. Ringkonnakohus võtab siin arvesse muuhulgas ka seda, et hoolimata kaebaja poolt halduskohtu istungil esitatud väitest, et ta on senisest elust väsinud ja tahab muutuda normaalseks kodanikuks (tl 115), on teda pärast seda juba 15. mail 2019 väärteokorras jälle karistatud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et elamisloa kehtetuks tunnistamise osas oli vaidlustatud otsus põhjendatud ja PPA apellatsioonkaebus kuulub selles osas rahuldamisele.
13.Eeltoodust tulenevalt on PPA apellatsioonkaebus põhjendatud osaliselt, elamisloa kehtetuks tunnistamise osas. Halduskohus rahuldas selles osas kaebuse alusetult. Ülejäänud osas (sissesõidukeelu kohaldamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine) ei olnud vaidlustatud PPA otsus õiguspärane ning sellega nõustus ka PPA ise. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni selguse huvides ning arvestades ka seda, et halduskohtu otsuse põhjendusi ei pidanud ringkonnakohus PPA poolt kaebusega osalise nõustumise tõttu sisuliselt kontrollima ega ole seetõttu veendunud, kas nende põhjendustega on võimalik nõustuda, tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse tervikuna ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab PPA otsuse sissesõidukeelu ja lahkumisettekirjutuse osas, ent jätab kaebuse rahuldamata elamisloa kehtetuks tunnistamise osas.
14.Kaebaja esindaja on taotlenud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist seoses apellatsioonimenetlusega summas 518,40 eurot. See taotlus tuleb rahuldada.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.