X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.02.2019. a otsuse nr 15.33.4/99-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja riigi õigusabi korras advokaat Aldo Vassar Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 14.02.2019. a otsus nr 15.3-3.4/99-1 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas.
3.Jätta kaebus rahuldamata pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamise nõudes.
4.Määrata Xle advokaat Aldo Vassari poolt osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 864 eurot.
Asendada avaldatavas kohtuotsuses andmesubjektide nimed tähemärgiga.
6.Võtta tõenditena asja juurde Tartu Vangla inspektorkontaktisik Tarmo Vaapi 20.07.2018. a kinnipeetava iseloomustus ja Tartu Vangla inspektor-kontaktisik Laivi Õkva 27.03.2019. a kinnipeetava iseloomustus. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäev on 04.11.2019. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.X sündis 18.08.1981. a. Tallinnas ja on rahvuselt ukrainlane ning Ukraina kodanik.
2.Kodakondsus-ja Migratsiooniameti 20.11.1999. a. otsusega on Xle antud alaline elamisluba Eestis, mis muutus välismaalaste seaduse (VMS) muudatusega pikaajalise elaniku elamisloaks.
3.Harju Maakohtu otsusega nr zzz mõisteti X süüdi KarS § 184 lg 1 alusel, millega mõisteti karistuseks 1 aasta, 11 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel ei pööratud mõistetud karistust täitmisele. Karistus pöörati täitmisele Harju Maakohtu määrusega nr zzz. X karistusaeg algas 30.08.2017. a.
4.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 14.02.2019. a otsusega nr 15.3-3.4/99-1 kehtetuks X pikaajalise elaniku elamisloa nr EL92H993427 alates 14.02.2019. a, tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele X kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas isikule sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kokkuvõtlikult on otsust põhjendatud järgnevalt. Xd on kriminaalkorras kokku karistatud viiel korral, millest neli on kehtivad kriminaalkaristused. X käitles kohtuotsuse kohaselt ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet fentanüül. X lõi kohtuotsuses nimetatud kuriteo episoodidega reaalse ning tõsise ohu avalikule korrale, mis realiseerus suures koguses narkootilise aine omandamises, valdamises ja edasiandmises. Kohtueelses menetluses tuvastati, et X andis kahel eraldi episoodil edasi narkootilist ainet lõpptarbijatele dooside kaupa, mis seadis otseselt ohtu nende elu ja tervise. X ei täitnud ja rikkus kohtuotsusega pandud kontrollnõudeid, tarvitas 2017. a veebruaris narkootikume, mis oli kohtuotsusega keelatud, ei ilmunud kohtuistungile ja kuulutati tagaotsitavaks. X näitas taolise käitumisega üles ükskõikset suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda ja ühiskondlikesse normidesse. Kriminaalhooldusnõuete rikkumine oli teadlik ning tahtlik. X karistusregistri väljavõtte kohaselt on ta kolmel erineval korral mõistetud süüdi varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Xl on ka üks arhiveeritud kriminaalkaristus Tallinna Linnakohtu kohtuotsuse alusel KrK § 202 5 lg 1 järgi süüdimõistmises. Xd on väärteokorras karistatud 20-l korral, millest seitse on kehtivad (2017. a narkootilise või psühhotroopse aine ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamine, 2016. a turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmine, 2016. a kauplusest omastamise eesmärgil ebaseaduslikult kaupade summas 48,90 eurot võtmine, 2016. a narkootilise või psühhotroopse aine ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamine, 2014. a mais kahel korral narkootilise või psühhotroopse aine ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamine, 2013. a reguleeritud ülekäiguraja keelava fooritule ajal ilma helkurita ületamine. Arhiveeritud kriminaalkaristus ning kehtivad väärteokaristused näitavad X kriminaalset käitumismustrit ning ükskõikset suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda. Xd ei ole õiguskuulekale käitumisele suunanud ükski karistusliik (sh reaalne vangistus). X on pannud toime kuriteo, mille esemeks on suures koguses narkootilise aine valdamine, omandamine ja edasiandmine, tegemist on raske ning tõsise kuriteoga, mis on otseselt ja suurel määral ohustanud rahvatervist, avalikku korda ja ühiskondlikku turvatunnet, millel on Xst lähtuva ohu hinnangu andmisel suur tähtsus.
Isik on oma eelnevate kuritegudega loonud reaalse ohu avalikule korrale, mis on realiseerunud kannatanute vallasvara äravõtmises ning neile materiaalse kahju tekitamises. Varguse näol on tegemist teise astme kuriteoga, kuid isik varavastaseid kuritegusid sooritanud üle kolme korra. Olukorras, kus kergemad kuriteod korduvad, moodustavad need isiku käitumismudeli, mis võivad tähendada ohtu avalikule korrale. Xst tulenev oht seisneb narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises ning varavastaste kuritegude sooritamises, mis on ohuks avalikule korrale ning seeläbi ka riigi julgeolekule. X on kuritegude toimepanemise eest süüdi mõistetud alates 2001. a, regulaarsemalt on isik kuritegusid sooritanud alates 2013. a. X on pärast väärteootsuseid, kriminaalkorras süüdi mõistmisi, uuesti toime pannud esimese astme kuriteo, mille tõttu võib pidada tõenäoliseks, et X võib lähitulevikus toime panna sarnase õigusrikkumise ning seega kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu ka pärast vanglast vabanemist. PPA tugineb ka Tartu Vangla seisukohale, milles on X hinnatud avalikkusele ohtlikuks. X pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, kui era- ja perekonnaelu riivav meede, on proportsionaalne ühiskondliku turvalisuse, avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitsmiseks. X ei ela Eesti Vabariigis pereelu käesoleva menetluse mõistes. Otsuse tegemise ajal kuulus tema perekonda ainult ema (kes on kohtuotsuse tegemise ajaks surnud). Isa suri 2000. a ja Xl ei ole õdesid-vendi, abikaasat ega lapsi. Tema emakeel ja vanus ei sea takistusi kodakondsuse järgses Ukrainas lõimumiseks, kus elavad ka tema onulapsed. X puhul on märgata kergeid püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumisel, kuid varasemalt Eesti Vabariigi kodakondsuse mittetaotlemine tuleb tõlgendada väljasaatmise poolt.
5.X esitas 21.02.2019. a Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 14.02.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/991 tühistamiseks.
6.Kohus vabastas 27.02.2019. a määrusega X riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, võttis tühistamiskaebuse menetlusse ning rahuldas kaebaja riigi õigusabi taotluse. Kohus otsustas anda kaebajale riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses käesolevas haldusasjas nr 3-19-351, kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.
7.PPA esitas 26.03.2019. a vastuse kaebusele, milles ta vaidleb kaebusele vastu.
8.Kaebaja esindaja riigi õigusabi korras esitas 16.04.2019. a täiendava seisukoha.
9.Tartu Maakohus otsustas 21.05.2019. a määrusega kriminaalasjas nr zzz vabastada X Harju Maakohtu 05.12.2016. a otsusega kriminaalasjas nr zzz mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Maakohus määras katseaja kuus kuud ning kohustas Xd täitma katseaja jooksul KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. X vabastati karistuse kandmiselt 21.05.2019. a kohtumääruse jõustumisel. Tartu Maakohtu 21.05.2019. a määrus jõustus 27.06.2019. a Tartu Ringkonnakohtu määrusega.
10.Kaebaja esitas 31.05.2019. a kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, mille kohus jättis 04.06.2019. a määrusega rahuldamata.
11.Kohus määras 10.07.2019. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Pooled on nõustunud kirjaliku menetluse vormiga.
12.Vastustaja esitas 12.08.2019. a kohtule täiendava seisukoha, milles viitab asjaoludele, mis vastustaja hinnangul tähendavad, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajaga võrreldes, on kaebaja eraelulised sidemed nõrgenenud. Poolte seisukohad
13.Kaebaja taotleb PPA 14.02.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/99-1 tühistamist täies ulatuses. Kaebaja leiab, et PPA otsus on õigusvastane ja ei vasta kaebaja huvidele. Kaebaja sündis Tallinnas ja elas kogu elu koos vanematega Eestis. Teiste riikide territooriumitel (väljaspool Eestit) ei ole kaebajal elamispinda ega ka sugulasi või lähedasi inimesi. Kaebaja ema on invaliid ja vajab kaebaja poolset hoolt ja tuge, kuna ta on ainus lähedane. Kaebaja emal puudub võimalus lahkuda koos pojaga Eestist. Kaebuse esitamise ajal oli kaebaja ema haiglas. Kaebaja arvates ei vasta tema väljasaatmine ühiskondlikule õiglustundele, kuna ta on kogu oma elu elanud Eestis. Ukrainas pole kaebajal elamispinda ega sotsiaalset kaitset. Kaebaja leiab, et väljasaatmine on vastuolus demokraatliku riigi põhimõtetega. Kaebaja leiab, et PPA on otsuse tegemisel rikkunud nii põhjendamiskohustust (HMS § 56 lg 1), uurimiskohustust (HMS § 6) kui ka menetlusosalise ärakuulamiskohustust (HMS § 40). PPA otsusest ei nähtu, kas ning mille alusel võib jaatada kaebaja ohtu Eesti julgeolekule. PPA on teinud kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaalutlusvea, jättes piisaval määral arvesse võtmata elamisloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsust. PPA on aga otsuses tuginenud vaid kaebaja kriminaalsele taustale ja ohuna avalikule korrale lugenud kaebaja kriminaalkorras karistamist viiel korral ja korduvat karistatust väärteokorras. PPA pole piisavalt arvesse võtnud kaebajaga seotud asjaolusid ning PPA pole piisavalt arvesse võtnud kaebaja sidemeid Eestiga, elamise kestust Eestis ja kaebaja olematuid sidemeid päritoluriigiga. Vale on PPA väide, et kaebajal puuduvad Eestis peresidemed, kaebaja perekonna moodustab tema ema, muid lähedasi kaebajal ei ole. Riigikohtu lahendis (3-17-1545) oli isik samuti toime pannud uimastikuritegusid, kuid teda oli võrreldes kaebajaga karistatud tunduvalt rohkem. Siiski ei lugenud Riigikohus isikust lähtuvat ohtu tegelikuks. Siinjuures juhib kaebaja tähelepanu sellele, et kuigi laadilt on õigusrikkumised lahendis nimetatud isikuga samad, on kaebaja õigust rikkunud kordades vähem, mistõttu on ühiskonnale olnud vähemohtlik. Kolleegiumi järeldustele tuginedes, saab asuda seisukohale, et kaebaja puhul ei esine ammugi tegelikku ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kuna tema on õigust rikkunud oluliselt vähem. Kaebaja jääb 20.09.2019. a menetlusdokumendis kaebuse juurde.
14.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata. PPA leiab, et on X pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud välismaalaste seaduse norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse. Kaebajale on enne otsuse tegemist teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamisest, loetletud selles kaalumisele tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. Ühtlasi on PPA elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamisel andnud
kaebajale teada, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda ka lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Ka nende osas sai kaebaja esitada oma arvamust ja vastuväiteid. PPA on otsuses käsitlenud kaebaja perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga, samuti kriminaalkorras karistamist. PPA on jõudnud järeldusele, et ükski nimetatud asjaoludest ei saa mõjutada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustust. Kaebajat on karistatud kokku viiel korral kriminaalkorras, millest neli on kehtivad karistused. Kaebajat on karistatud kuriteo eest, mille esemeks on suures koguses narkootilise aine valdamine, omandamine ja edasiandmine. PPA rõhutab, et tegemist on raske ning tõsise kuriteoga, mis on otseselt ja suurel määral ohustanud rahvatervist, avalikku korda ja ühiskondlikku turvatunnet. Vastavalt direktiivi 2003/109/EÜ preambuli p-le 8 võib isik kujutada ohtu avalikule korrale, kui ta on mõistetud süüdi raske kuriteo eest. EIK on lahendis C. vs. Belgia võtnud seisukoha, mille kohaselt on suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine raske kuritegu. Narkootiliste ainete kasutamine kujutab ohtu ühiskonnale, mis õigustab erimeetmete kasutamist välismaalase vastu, kes rikub narkootiliste ainete kohta antud seadusi (Euroopa Kohtu lahend asjas C-348/96, p 12). Vastustaja osutab ka, et kaubitsemine narkootiliste ainetega kuulub mõiste „avalik kord“ alla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38 art 28 lg 2 mõistes. Selliste tegudega kahjustatakse ühiskonna üht põhihuvi – rahva tervise kaitset (vt ka C-371/08, p-d 82 ja 83). Kaebaja lõi reaalse ning tõsise ohu avalikule korrale, mis realiseerus suures koguses narkootilise aine omandamises, valdamises ja edasiandmises. Kaebaja on oma käitumisega näidanud üles ükskõikset suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda ja ühiskondlikesse normidesse, sest ta rikkus kriminaalhooldusnõudeid teadlikult ja tahtlikult. Kuna kaebaja varasemad kolm kehtivat kuritegu on seotud vargustega ning viimane narkootilise aine edasiandmisega, siis sellest nähtuvalt on kaebaja teod muutunud ajas raskemaks. Kaebaja on pannud toime ka 20 väärtegu, millest kehtivaid on seitse: neli korda on kaebajat karistatud väärteokorras narkootikumide tarvitamise eest, kahel korral liiklusseaduse rikkumise ning ühel korral on kaebajat väärteokorras karistatud ka varguse katse eest. PPA on seisukohal, et kaebajast lähtuv oht seisneb narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises ning varavastaste kuritegude sooritamises, mis on ohuks avalikule korrale ning seeläbi ka riigi julgeolekule. Kaebaja poolt toime pandud kuriteod on läinud raskemaks ning kohtu poolt mõistetud karistustest hoolimata on kaebaja jätkanud kuritegude toimepanemist. Vastustaja arvates võib pidada tõenäoliseks, et kaebaja võib lähitulevikus toime panna sarnase õigusrikkumise ning seega kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu ka pärast vanglast vabanemist. Vaidlusaluses PPA otsuses on käsitletud kaebaja perekonnaeluga seonduvat ning leitud, et kaebaja ei ela Eestis perekonnaelu VMS ja VSS mõistes. PPA märgib, et kaebaja ei ole saanud oma ema abistada oma tegude tagajärjel vanglasse sattumise tõttu juba pikemat aega. Kaebaja on vanglas olles oma emaga suhelnud peamiselt telefoni ja kirja teel. Kaebaja ema ei ole kaebajat vanglas külastanud. PPA peab võimalikuks, et juba poja vanglasse sattumine on põhjustanud kaebaja emale kannatusi. PPA ei saa oma otsustusi tehes lähtuda sellest, mis mõju see võib kaebaja emale avaldada. PPA ei ole tuvastanud, et kaebajal oleks oma emaga erakorraline sõltuvussuhe. Kaebaja räägib emakeelena vene keelt, mis on Ukrainas levinud suhtluskeel. Samuti ei ole kaebaja jaoks Ukraina võõras riik, sest ta on Ukrainat külastanud ning seal elavad ka tema onulapsed. Vastustaja on kokkuvõtvalt seisukohal, et kaebajal ei teki raskusi Ukrainasse elama asumisel ning seal töökoha leidmisel. PPA on seisukohal, et ühiskondlik õiglustunne ei ole sõltuvuses sellega, kas välismaalane on Eestis elanud terve elu või mitte. Samuti ei sõltu see sellest, kas Ukrainas on väljasaadetaval elamispind.
PPA on tuvastanud, et kaebajal on Ukrainas sugulased ning ta on nendega varasemalt ka suhelnud. Puudub alus arvata, et kaebaja ei saaks nendega kontakti ning, et teda vajadusel Ukrainas ei aidataks. Kaebaja on Ukraina kodanik ning Ukraina peab oma kodanike eest ka hoolitsema. Kaebaja ei ole varasemalt Eesti kodakondsuse vastu huvi tundnud, kuigi vastav võimalus selleks on tal olemas olnud. Kaebaja käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi – rahvatervise kaitse. Kuna kaebajast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht, siis Eesti Vabariigi avaliku korra ja julgeoleku kaitsmise eesmärgil tuleb kaebaja Eesti Vabariigist välja saata ning kohaldada tema suhtes 5-aastast sissesõidukeeldu. PPA ei tuvastanud haldusmenetluse käigus asjaolusid, mis tingiksid sissesõidukeelu kohaldamist lühemaks ajaks kui 5-aastaks. Sissesõidukeelu kohaldamine 5-aastaks, ei välista kaebaja võimalust taotleda Siseministeeriumilt sissesõidukeelu lühendamist.
15.Vastustaja 13.09.2019. a täiendava vastuse kohaselt saab muutnud asjaoludena, mis võiksid omada tähtsust kaebajast lähtuva ohu hindamisel, selle, et kaebaja vabastati vanglast tingimisi enne tähtaega. Kaebaja karistusaeg oleks lõppenud 27.08.2019. a. Seega vabastati ta tingimisi enne tähtaega vangistusest kaks kuud enne karistusaja lõppu. Tartu Maakohtu 21.05.2019 määrusest samas kohtuasjas nähtub, et kaebaja näitas vangistuses viibides ennast heast küljest, läbides individuaalses täitmiskavas ette nähtud tegevusi, osaledes tööhõives, läbides sotsiaalprogramme ning õppides riigikeelt. Kaebaja käitumine vanglas oli korrektne. Maakohus leidis, et kaebaja vabastamine tingimisi enne tähtaega on võimalik, tuues ka välja, et tema majanduslik olukord saab pärast vabanemist olema keeruline, kuna tal tuleb oma ema asuda rahaliselt toetama, kuid tal endal puudub vabanedes töökoht. Maakohus tõi välja, et eeltoodu võib suurendada riski uute süütegude toimepanemiseks. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et kaebaja vabastamine ja ülejäänud karistusajaks käitumiskontrollile allutamine võiks olla tulemuslikum kui järelejäänud vangistuse lõpuni kandmine. Vastustaja leiab, et positiivsed asjaolud, millest tingituna otsustati kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, ei anna alust pidada kaebajat vähem ohtlikuks kui PPA vaidlusaluses otsuses kirjeldatud. Enamgi veel, kirjeldatud asjaolud ei anna alust arvata, et oht on märkimisväärselt vähenenud või suisa kadunud. Vastustaja toonitab, et kaebaja vabastati, kuna tingimused selleks olid täidetud ning lisaks ei saa tähelepanuta jätta seda, et vabastamise kasuks rääkis see, et sellisel juhul oli võimalik teda allutada käitumiskontrollile pikemaks ajaks ning muidu oleks vanglast vabanemine võinud olla tema jaoks liiga järsk. Vastustaja möönab, et kaebaja täitis individuaalses täitmiskavas ette nähtud tegevused, osales tööhõives, läbis sotsiaalprogrammid ning õppis riigikeelt, kuid vastustaja hinnangul ei saa sellest järeldada ohu vähenemist, sest päris elu on vanglast väljaspool ning kaebajal tuleb edaspidi hakkama saada tingimustes, kus tal tuleb iseseisvalt otsuseid vastu võtta ning keegi ei ole teda suunamas. Käesoleval hetkel, on kaebaja olnud liialt lühikest aega vabaduses iseseisva elu peal, et sellest teha järeldusi ohu vähenemise kohta. Vastustaja lähtub hinnangut andes kaebaja poolt toime pandud kuritegude asjaoludest ja varasemast käitumismustrist. Kuigi kaebaja osas on positiivseid asjaolusid, nt läbitud programmid, leiab vastustaja, et majanduslikult raskes olukorras olles esineb reaalne oht, et kaebaja paneb toime uue süüteo. Kaebajal on 2602,33 euro suurune võlg ning kaebaja ema lubas kaebaja vabanedes teda majanduslikult toetada. Kuna kaebaja ema on surnud, siis on põhjendatud vastustaja seisukoht majanduslikult raske olukorra kohta. Kaebajast lähtuv oht seisneb narkootikumide müügi- ja vahendustegevuses, millest tingituna on ohustatud ühiskond tervikuna ning varavastase süüteo toimepanemises. Kaebajal ei ole Eestis
perekonda, mistõttu puudub kaebaja väljasaatmise korral pereelu riive ning eraelu riive on vastustaja hinnangul proportsionaalne taotletava eesmärgiga, milleks on Eesti Vabariigi avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitsmine. Riigi huvi kaalub antud juhul üles kaebaja erahuvid. Kohtu seisukoht
16.Hinnanud asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt.
17.Välismaalaste seaduse (VMS) § 3 kohaselt on välismaalane iga isik, kes ei ole Eesti kodanik. Kaebaja sündis 18.08.1981. a Tallinnas. Kaebaja on rahvuselt ukrainlane ning Ukraina kodanik. Alates 20.11.1999. a on kaebaja Eestis viibinud alalise elamisloa alusel. 01.06.2006. a jõustunud VMS muudatusega muutus alaline elamisluba automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. Seega ei saa olla vaidlust, et kaebaja on Eestis kehtiva õiguse kohaselt välismaalane sõltumata sellest, et ta on Eestis sündinud.
18.Vastustaja on asjakohaselt viidanud, et EIK on oma praktikas rõhutanud, et konventsiooni artiklist 8 ei saa tuletada absoluutset õigust mitte olla välja saadetud hoolimata sellest, kas välismaalane sisenes vastuvõtjariiki täiskasvanuna või väga noorelt või kas ta sündis selles riigis (vt EIK 03.07.2012. a otsus asjas nr 52178/10: Samsonnikov vs. Eesti, p 86). EIK aktsepteeris asjas Kaya vs. Saksamaa (EIKo 28.09.2007) väljasaatvas riigis sündinud isiku väljasaatmist.
19.Seega ei laiene kaebajale absoluutne õigus mitte olla välja saadetud, kui vastav vajadus tuleneb tema enda õigusvastasest tegevusest.
20.Euroopa Liit on reguleerinud pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike väljasaatmise direktiivis 2003/109/EÜ, mille art 9 lg 3 kohaselt võib lõpetada selliste avalikku korda ohustavate isikute staatuse ning välja saata, kui oht avalikule korrale ja/või riigi julgeolekule on tegelik ja piisavalt tõsine (art 12 lg 1).
21.Riigikohus käsitles pikaajalise elamisloaga isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist ohu tõttu avalikule korrale asjas nr 3-17-1545 (RKHK 19.02.2019. a otsus). Riigikohus leidis, et isikut saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma sundida, aga üksnes siis, kui ta kujutab ka tegelikku ohtu avalikule korrale direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Nimetatud kohtuasjas leiti, et isik ei olnud ennetähtaegse vabanemise järel uusi süütegusid toime pannud, enne vabanemist läbis ta sotsiaalprogrammid ja omandas eesti keele B1 ja B2 tasemel ning töötas avavanglas viibimise ajal probleemideta, seetõttu ei pidanud Riigikohus isikust lähtuvat ohtu tegelikuks.
22.Asjas kogutud tõendite kogumi alusel on halduskohtu arusaamisel käesolevas asjas tuvastatud asjaolud sarnased Riigikohtu menetletud kaasuse asjaoludega.
23.Kohus võtab vastustaja viidatud kriminaalasjast nr zzz tõenditena käesoleva asja juurde Tartu Vangla inspektor-kontaktisik Tarmo Vaapi 20.07.2018. a kinnipeetava iseloomustuse ja Tartu Vangla inspektor-kontaktisik Laivi Õkva 27.03.2019. a kinnipeetava iseloomustuse, mis tõendavad VangS § 6 eesmärkide realiseerumist kaebaja suhtes.
24.Tartu Maakohtu 21.05.2019. a määrusega kriminaalasjas nr zzz on tõendatud, et kohus pidas võimalikuks vabastada X Harju Maakohtu 05.12.2016. a otsusega kriminaalasjas nr zzz mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Maakohus määras katseaja kuus kuud ning kohustas Xd täitma katseaja jooksul KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. X vabastati karistuse kandmiselt kohtumääruse jõustumisel. Tartu Maakohtu 21.05.2019. a määrus on jõustunud 27.06.2019. a Tartu Ringkonnakohtu määrusega.
25.Käesoleva kohtuotsuse punktis 4 on tehtud lühikokkuvõte vaidlustatud otsuse kaalutlustest. Vaidlustatud otsuses on halduskohtu arusaamisel tuginetud valdavalt kaebaja vangistuseni viinud asjaoludele. Otsust põhjendades on määravalt tuginetud kaebajast lähtunud ohule avalikult korrale enne vangistuse täideviimist. Vangistuse täideviimise eesmärgiks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (vangistusseaduse (VangS) § 6 lg 1). Halduskohtu arusaamisel on Tartu Maakohtu 21.05.2019. a määrusega kriminaalasjas nr zzz ja Tartu Ringkonnakohtu 27.06.2019. a määrusega samas kohtuasjas tõendatud kaebaja suhtes vangistuse eesmärkide täideviimine, vastasel juhul ei oleks kohtud kaebajat karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastanud. Prokuratuuri määruskaebuse vastupidised kahtlused on halduskohtu arusaamisel ringkonnakohtu määruses põrmustatud. Kohtud on juhtumi asjaolusid igakülgselt kaaludes seisukohale, et KarS § 76 lg-st 4 tulenevad materiaalsed eeldused X ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks on täidetud.
26.Halduskohtule ei ole esitatud tõendeid, et kaebaja oleks ennetähtaegse vabanemise järel uusi süütegusid toime pannud, mida pidas eelpool viidatud asjas oluliseks ka Riigikohus (vrdl ka Tartu RngKo 3-17-2709, p 12). Vaidlustatud otsuses on vastustaja mh tuginenud kaebajale koormava otsuse tegemisel Tartu Vangla seisukohale, milles hinnati kaebaja 2018. a jaanuari seisuga avalikkusele ohtlikuks. Kohtute Infosüsteemis leiduvate ja maa- ja ringkonnakohtu kaebaja kasuks tehtud otsustuste aluseks olevates tõendites on Tartu Vangla oma varasemat negatiivset seisukohta kaebaja suhtes revideerinud, vastasel juhul ei oleks maakohtule kaebaja ennetähtaegse vabastamise materjale üldse esitatud ja vabastamist erinevalt prokuratuurist ka toetatud.
27.Vaidlustatud otsuses on vastustaja arvesse võtnud, et kaebaja suhtes on märgata kergeid püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumisel. Eelpool osundatud tõendite alusel on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsuse tegemisest möödunud ca 1,5 aasta jooksul Tartu Vanglas kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamiseks kohaldatud meetmeid saab pidada mõjukamateks, kui kerge püüdlus lõimuda. Vangistuse täideviimise järgselt saab õiguskorda pidada kaitstuks VangS § 6 lg 1 mõttes.
28.Riigikohus leidis asjas nr 3-17-1545, et oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajaline elamisluba (st selle kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane), kuid ei õigusta lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu (p 30-31). Riigikohus pidas võimalikuks, et isikule saaks anda tähtajalise elamisloa. Nimetatud otsuses märkis Riigikohus ka seda, et kui isik saab pärast pikaajalise elaniku elamisloa õiguspärast kehtetuks tunnistamist tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu (p 36).
29.VMS § 241 lg 1 p-s 2 on sätestatud, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 1 p 2 ja
VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. RKHK leidis asjas nr 3-17-1545 (p 19), et kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Riigikohus on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt haldusasi nr 33-1-2-16, p-d 14, 22).
30.Riigikohus on oma 19.02.2019. a otsuses haldusasjas nr 3-17-1545 toonud välja, et narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus ning nendega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale ( p 27).
31.Vaidlustatud otsuses on vastustaja kooskõlaliselt kohtupraktikale tuginenud kaebaja poolt toimepandud sõltuvussüütegudele ja kaebajast avalikule korrale lähtunud ohu suurenemisele alates sajandivahetusest ja eriti teise kümnendi keskelt, mis viis kaebaja suhtes vangistuse reaalse täideviimiseni.
32.EIK-i praktikas (Onur vs. Ühendkuningriigid) kohaselt võivad ka korduvad vähemohtlikud kuriteod, mis iseloomustavad isiku käitumismustrit, anda alust järelduseks, et isik on ohuks avalikule korrale. Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (RKHK 19.02.2019. a otsuse asjas nr 3-17-1545, p 26).
33.Vastustaja on kooskõlaliselt kohtupraktikas oluliseks peetuga tuvastanud kaebaja kriminaalkorras karistamise viiel korral, millest neli olid vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtivad kriminaalkaristused. Samuti on kooskõlas kohtupraktikaga arvestatud, et kaebajal oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal seitse kehtivat väärteokaristust ja et kokku on teda väärteokorras karistatud 20 korral.
34.Elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole teistkordne karistamine samade kuritegude eest, vaid haldusmeede, millel on teised eesmärgid, kui süüdimõistmisel ja karistuse määramisel (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-2-16, nr 3-17-1545).
35.Ohu tuvastamisel avalikule korrale ja riigi julgeolekule tuleb kaaluda kaebaja huvi säilitada Eestis elamisluba ja jääda riiki. Arvestada tuleb seejuures proportsionaalsuse põhimõtet ning kaebaja era- ja perekonnaelu riive intensiivsust.
36.EIK on oma praktikas rõhutanud, et konventsiooni artiklist 8 ei saa tuletada absoluutset õigust mitte olla välja saadetud hoolimata sellest, kas välismaalane sisenes vastuvõtjariiki täiskasvanuna või väga noorelt või kas ta sündis selles riigis (vt EIK 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 52178/10: Samsonnikov vs. Eesti, p 86). Ka Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitusest Rec (2000) 15 ei tulene pikaajalise sisserändaja staatust omavale isikule väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise keeldu. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise peamiseks eesmärgiks on teiste isikute põhiseaduslike õiguste ja riigi julgeoleku kaitsmine (RKHK 27.02.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 24).
37.Vaidlustatud otsuse kaalutlused on ka proportsionaalsuse aspektist halduskohtu hinnangul kooskõlalised riigi õigusega pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Eeltoodu kinnitab halduskohtu arvates piisavalt, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on piisav selleks, et kaaluda üles isiku õigus saada pikaajalise elaniku elamisluba. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise nõue jääb neil asjaoludel rahuldamata.
38.PPA tegi 14.02.2019 otsuses kaebajale VSS § 72 lg 2 p 4 alusel lahkumisettekirjutuse Eesti Vabariigist välja saatmiseks Ukrainasse (sundtäidetav pärast isiku vanglast vabanemist) ning kohaldas VSS § 74 lg 2 alusel 5 aasta pikkust sissesõidukeeldu.
39.Kaebajal oli pikaajaline elamisluba, seega oli tal sarnaselt Riigikohtus menetletud asjaga nr 317-1545 tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu.
40.VSS § 74 lg-st 2 nähtub, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestis viibimist. Riigikohus on lahendis nr 3-17-1545 (p 34) märkinud, et sissesõidukeelu kohaldamine on kaalutlusotsus, mida tuleb vaadata koos selle kestuse proportsionaalsust rõhutava VSS § 74 lg-ga 3.
41.Halduskohtu hinnangul on PPA valitud meede kaebajale väga koormav. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebajat seob Ukrainaga ainult kodakondsus. Tegemist on õigusliku sidemega. Kaebajal puuduvad faktilised, s.h sotsiaalsed, majanduslikud ja isiklikud sidemed riigiga, kuhu teda välja plaanitakse saata. Tal ei ole seal töö-, elukohta ega lähedasi, keda saaks pidada hõimlasteks. Kaebaja sidemed on seotud Eestiga. Kaebaja sündis Eestis 1981. a ja sellest ajast on ta Eestis elanud. Kaebaja oskab eesti keelt suhtlustasemel.
42.Meetme eesmärgiks on tõrjuda kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Meetme eesmärgi kaalukust näitab mh see, kui tõsist ohtu kaebaja avalikule korrale ja riigi julgeolekule endast kujutab. Selleks tuleb analüüsida kaebaja toime pandud kuritegusid ning seda, milliseid õigushüvesid on ta seeläbi kahjustanud ja kui tõenäoline on, et kaebaja tulevikus uuesti kaitstavat õigushüve kahjustaks.
43.Kaebaja on oma eelneva tegevusega kahjustanud avalikku korda. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud 5 korda ning reaalset vangistust on ta kandnud 1 korra. Kaebaja on oma tegevusega kahjustanud riigi julgeolekut formaalses, mitte aga materiaalses mõttes.
44.Ohu realiseerumise hindamisel tuleb arvesse võtta, et vangla ning maakohtu hinnangul on kaebaja kuriteod toime pannud eeskätt kaebaja uimastisõltuvusest tulenevalt ning ohu realiseerumine on kõige tõenäolisem, kui kaebaja jätkab narkootikumide tarvitamist.
45.Halduskohtu hinnangul on kaebajal tahe vältida tagasipöördumist endise soovimatu käitumise juurde. Halduskohus on kokkuvõtlikult seisukohal, et PPA vaidlustatud otsus ja kohtule esitatud dokumendid lubavad järeldada, et kaebaja kujutab endast ohtu, kuid kaebaja ei kujuta tänases olukorrast tõsist ohtu kaalukale õigushüvele. Seetõttu ei pea halduskohus praeguses olukorras vaidlustatud otsuses esitatud asjaoludel PPA valitud meedet eesmärgi saavutamiseks proportsionaalseks. Halduskohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja tema Eestist väljasaatmise küsimus aktualiseerub uuesti, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud peaksid muutuma, nt kaebaja hakkab uuesti narkootikume tarvitama. Sellises olukorras on alust jaatada kaebajast lähtuvat tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kuna sellises olukorras võib kaebaja tõenäoliselt toime panna uue kuriteo.
46.Vaidlustatud otsuses tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt ei ilmne, et ületatud oleks pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise eeldusena nõutava ohu taseme lävend.
47.Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus kaebuse osaliselt, s.o lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas.
48.HKMS § 108 lg kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Vastustaja ei ole menetluskulude taotlust esitanud, mistõttu jäävad võimalikud kulud vastustaja enda kanda. Kaebaja oli menetluskulude tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad kaebaja menetluskulud riigi kanda.
49.Kaebaja esindaja RÕA korras esitas 12.08.2019. a kohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaebaja esindaja on taotlenud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist seoses haldusasja menetlusega summas 864 eurot. See taotlus tuleb rahuldada. Halduskohtu hinnangul on esindaja taotletav tasu mõistlik ja põhjendatud.
50.Kuna kohtuotsus sisaldab delikaatseid isikuandmeid, siis isiku eraelu kaitseks asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel andmesubjektide nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 17.12.2020.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 17.12.2020.a otsus Resolutsioon
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 3. oktoobri 2019. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2, millega rahuldati kaebus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Teha asjas uus otsus, millega jätta X kaebus täielikult rahuldamata.
3.Rahuldada Advokaadibüroo LINDEBERG OÜ advokaadi Aldo Vassari riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus osaliselt ja määrata haldusasjas nr 3-19-351 tema poolt Advokaadibüroo LINDEBERG OÜ kaudu osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 784,80 eurot, sealhulgas käibemaks 130,80 eurot.
4.Saata otsus teadmiseks Rahandusministeeriumile ja Advokaadibüroo LINDEBERG OÜ-le.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.